Helle Helle “Kui tahad” (127lk. Eesti Raamat, tõlkinud: Eva Velsker)
Mis ma küll kirjutan sellest raamatust!? Juba lugemise lõpupoole hakkas kuklas tiksuma mõte, et ma pean sellest ju midagi kirjutama, aga mida… Siin ei toimu just palju, aga lugu on köitev.
Naine ja mees eksivad metsa. Kaks jooksjat, kummalgi oma tee. Vilksatavad aegajalt puude vahel ja valivad siis teine teise suuna. Aga kui hakkab hämarduma, siis jõuavad ikka samasse punkti ja saavad aru, et on eksinud.
Mees on metsa tulnud ilma veeta, naisel hakkab vesi lõppema. Liiguvad mingis suunas, leiavad tekkidega katusealuse, veedavad seal rahutu öö.
Väsimus on, und ei ole. Janu on, vett ei ole.
Naine läheb oja juurde vett tooma.
Hommikul on tal halb ja oksendab. Mitu-mitu korda.
Vahepeal liueldakse mälestustesse ajast, mil elati kommuunis, armuti. Aastaid hiljem tollase sõbraga kohtudes lõi vana leek lõkkele ja algas pereelu.
Uuel hommikul otsitakse taas teed metsast välja. Teed ei ole, janu vaevab. Mehel on juba eelmisest päevast jalakannal vill.
See on omamoodi huvitav raamat, kus ei räägita mõtetest ega tunnetest, vaid sellest, mis keegi just sel ajahetkel teeb. Astud mööda teed, komistad, lööd pea ära, vill valutab, öö on külm ja pime, naine vähkreb unes.
Raamat natuke teisest dimensioonist.
*Ma kukun vastu puutüve, ei jõua kõrvale põigata. Mu lauba vastu käib kolksatus, puu lihtsalt paiskab mu pikali, see sünnib väga kiiresti.
Seal ma siis laman kahesuguses pimeduses, närtsinud lehtede seas. (lk.26)
Vahel ma kirjutan ka... 