Teema 7: Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik.
Torgny Lindgren “Klingsor” (158lk. Eesti Raamat)
Kaks aastat tagasi, Lugemise väljakutse esimesel aastal, oli meil teema: Sinuga samade initsiaalidega autori raamat. Nii ma raamatukogus otsisin ja leidsin – Torgny Lindgern, TL. Lugesin tookord raamatut “Pistodaga madonna” ja jäin väga rahule. Nüüd rõõmustasin, kui üht tema uuemat raamatut eesti keeles nägin.
See on aga hoopis teistsugune raamat.
Mitte halb, aga teistsugune!
Vaarisa Klingsori nimi oli alguses Nils Nilsson. Aga sellise nimega ei tunne inimene ei tänu ega rõõmu ja nii ta siis paluski kindralihärrat, et kas ta saaks endale nimeks Klingsor. See oleks juba midagi! Nimi, mida pärandada. Kindral oli nõus ja kui sõda lõppes, asus vaarisa Klingsor oma värske naisega Västerbottenisse elama. Aga mitte tema nimi ei teinud teda kuulsaks, vaid kõigi aegade kõige puhtam ja parem puskar, mida see mees teha oskas! Ja kui see puskar valmis sai, võttis vaarisa Klingsor rohelise klaasi ja puskari kaasa ning läks metsa ja purjutas ning tantsis ja röökis seal ja kui pea selgemaks hakkas saama, siis jõi seni, kuni kõik otsas oli.
Aga ühel päeval ta otsustas – nüüd aitab!
Jättis klaasi metsa kännu otsa ja läks koju.
Aastaid hiljem leidis selle klaasi noor Klingsor ja sellest sai alguse tema kunsnikukarjääri lugu.
See klaas rändas mehega Lõuna-Rootsis, Pariisis, Stockholmis. Igal tema pildil oli see klaas üht või teist nurkapidi peal. Imelik klaas oli – põhi oli viltu, ilmselt kännu peal tasakaalu hoidmisest ja äär sirutus taeva poole.
Raamatus kirjutataksegi Klingsori kunstnikuteest. Huvitav oli see, kuidas ta kirja teel maalimist õppis. Eks ta jõudis ka Stockholmis koolis jäia ja sõitis isegi Pariisi, kus käis kõigi kunstikoolide uste taga passimas ja akendest sisse vahtimas. Ta leidis sealt endale isegi sõbra, kes samamoodi aknaid passis. Mehed õppisid Pariisis kunsti.
Ma ei kirjuta kõike ära, las jääb midagi üllatuseks ka.
Seda raamatut oli kummaline lugeda. Kohati oli kõik jabur ja segane ja kohati oli nii huvitav, et tekkis teksti ahmimise tunne.
Ja kui ta läbi sai, siis pani pead sügama, et kas see raamat siis nüüd meeldis mulle või ei?
Meeldis küll 🙂 Omapärane pilguheit ühe kauge maanurga kunstniku maailma. Humoorikas ja tõsine.