Torgny Lindgren “Klingsor”

Teema 7: Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik.
Torgny Lindgren “Klingsor” (158lk. Eesti Raamat)

16406944_1466872600003579_4629798562039335498_n.jpg
Kaks aastat tagasi, Lugemise väljakutse esimesel aastal, oli meil teema: Sinuga samade initsiaalidega autori raamat. Nii ma raamatukogus otsisin ja leidsin – Torgny Lindgern, TL. Lugesin tookord raamatut “Pistodaga madonna” ja jäin väga rahule. Nüüd rõõmustasin, kui üht tema uuemat raamatut eesti keeles nägin.
See on aga hoopis teistsugune raamat.
Mitte halb, aga teistsugune!
Vaarisa Klingsori nimi oli alguses Nils Nilsson. Aga sellise nimega ei tunne inimene ei tänu ega rõõmu ja nii ta siis paluski kindralihärrat, et kas ta saaks endale nimeks Klingsor. See oleks juba midagi! Nimi, mida pärandada. Kindral oli nõus ja kui sõda lõppes, asus vaarisa Klingsor oma värske naisega Västerbottenisse elama. Aga mitte tema nimi ei teinud teda kuulsaks, vaid kõigi aegade kõige puhtam ja parem puskar, mida see mees teha oskas! Ja kui see puskar valmis sai, võttis vaarisa Klingsor rohelise klaasi ja puskari kaasa ning läks metsa ja purjutas ning tantsis ja röökis seal ja kui pea selgemaks hakkas saama, siis jõi seni, kuni kõik otsas oli.
Aga ühel päeval ta otsustas – nüüd aitab!
Jättis klaasi metsa kännu otsa ja läks koju.
Aastaid hiljem leidis selle klaasi noor Klingsor ja sellest sai alguse tema kunsnikukarjääri lugu.
See klaas rändas mehega Lõuna-Rootsis, Pariisis, Stockholmis. Igal tema pildil oli see klaas üht või teist nurkapidi peal. Imelik klaas oli – põhi oli viltu, ilmselt kännu peal tasakaalu hoidmisest ja äär sirutus taeva poole.

Raamatus kirjutataksegi Klingsori kunstnikuteest. Huvitav oli see, kuidas ta kirja teel maalimist õppis. Eks ta jõudis ka Stockholmis koolis jäia ja sõitis isegi Pariisi, kus käis kõigi kunstikoolide uste taga passimas ja akendest sisse vahtimas. Ta leidis sealt endale isegi sõbra, kes samamoodi aknaid passis. Mehed õppisid Pariisis kunsti.

Ma ei kirjuta kõike ära, las jääb midagi üllatuseks ka.
Seda raamatut oli kummaline lugeda. Kohati oli kõik jabur ja segane ja kohati oli nii huvitav, et tekkis teksti ahmimise tunne.
Ja kui ta läbi sai, siis pani pead sügama, et kas see raamat siis nüüd meeldis mulle või ei?
Meeldis küll 🙂 Omapärane pilguheit ühe kauge maanurga kunstniku maailma. Humoorikas ja tõsine.

Advertisements

Torgny Lindgren “Pistodaga Madonna”

Samade initsiaalidega auroti raamat: Torgny Lindgren “Pistodaga Madonna”.
(248lk. Eesti Raamat)
11054306_975980202426157_8469269708366751231_n.jpg
Esiteks – võeh, mis kaanekujundus!
Olin ülimalt õnnelik kui Pärnu Keskraamatukogu riiulite vahel ringi käies leidsin lõpuks T ja L-iga autori. Seal oli isegi valikut, millist raamatut temalt võtta, aga mõte järjekordse novellikogu lugemisest mind just ei vaimustanud. See siin oli aga täpselt paraja paksusega ja lisaks sellele – ma loen enne otsustamist, kas valin raamatu või mitte, läbi selle esimese lehekülje. Ja sel raamatul oli ta huvitav.
Minu rõõmuks toimus osa tegevusest ka Stockholmis, nii et äratundmisrõõmu jagus.
Aga lugu ise sobib suurepäraselt ilmestama meiegi tänapäeva – kui ilmneb, et oled rikkaks saanud, naeratavad sulle kõik ja oled oodatud külaline isegi panka. Kohe tekib su vastu huvi maksuametil, kes ei usu midagi loogilist, mida neile oma rikkuse tekkimise kohta räägid. Kogu su elu viiakse su juurest ära, pangas ei rõõmustata enam su üle. Ajalehed kirjutavad kõikvõimalikke hullusi, mis neile pähe tuleb. Ja kui siis selgub, et oled ikkagi süüta, patsutavad ajakirjanikud taas sulle seljale: “me ju uskusime kogu aeg sinusse!”.
See oli pildiraamijast jutustaja lugu.
Huvitav oli ka tema lapsepõlve mängukaaslase, pisikese punapäise preili sirgumine, kuidas ta ema pmst. müüs tüdruku ära talendiotsijale ja kuidas too tegi tüdrukust kuulsa artisti Paula. Kellegi, kes tüdruk oma hinges üldse olla ei tahtnud.
Kohati natuke ulmeline lugu. St. asjad, mis juhtusid, tekitasid tunde, et nii ei saa tegelikult elus juhtuda. Mis sest, et kogu lugu oli kirja pandud kui täiesti reaalses elus toimunud sündmuste ahel.
Aga lõpp oli tore – hea inimene, pildiraamijast jutustaja, saab kõigile temast üle sõitnud inimestele kätte maksta. Lisaks leitud armastus ja hunnik raha. Sest nii, nagu raamatus kirjutati: ainus asi, millel on elus tähtsust, on raha. Raha – see on olemasolu sisu. Raha on kokkuvõte kõigest.