Argo Kasela “Taevakirju”

Argo Kasela “Taevakirju” (192lk. Petrone Print)

Taevakirju_web.jpg

 
See raamat oleks pidanud olemas olema eelmisel aastal, kui meil oli väljakutses teema raamatust, mis on tõeliselt naljakas 🙂 See on lihtsalt väga muhedalt ja hea huumoriga kirjutatud lugu, nii et ma sain ikka mitmeid kordi kõva häälega naerda.
Naersin ära (tööl kui kliente polnud) ja vaatasin siis ringi, ega keegi samal ajal uksest sisse pole tulnud 🙂
 
Argo Kasela kirjutab enda kogemustest ja tähelepanekutest stjuuardina. Lugedes saab väga hästi selgeks, et lennukipersonal pole lihtsalt “saiajagajad”, vaid nende töö algab juba tükk aega enne lennuki õhkutõusmist. Tänapäeval lendavad kõik, see ei ole enam rikaste privileeg, niisiis jagub lendajate hulka ka igasugu inimesi. Normaalseid ja palju vähem normaalseid 🙂
Kirjeldatakse näiteks oot-oot-oot inimesi, noorte paarikeste püüdlusi “mile-high” klubisse pääsemiseks, salaja oma pudelikesega lennukisse tulijaid ja veel palju värvikaid karaktereid.
 
Ma arvan, et seda raamatut võiks lugeda kõik, kes lennukiga reisivad. Viisakad oleme ju niigi ja suhtume teenidavasse personali austusega, aga “Taevakirjad” avas palju selliseidki detaile lennukimeeskonna elust ja tööst, mida tavareisija ei oska ettegi kujutada.
Aga tõsise töö kõrval saab ka palju nalja 🙂
 
*”Tavaliselt alsutatakse WC otsimist riidekappidest. Ka nendest, mille luugid avanevad alt üles või ülalt alla. Statistiliselt järgmine on mõni kitsama uksega kapp. Mida kõrgemal kapiuks asub, seda tõenäolisemalt sealt kergendusmaja otsitakse. Lennukitüübis, kus kõige rohkem töötasin, paiknes väisukse ja esimese rea vahel umbes 30 cm laiune kapp varustuse hoidmiseks. Ja just sealt otsiti WC-d kõige rohkem. Igapäevane küsimus, mida kolleegidega arutasime, oli see, et millise loogika alusel inimesed mõtlevad? Kui kapi laius on simaga nähes 30 cm, siis kuidas saab seal paikneda tualettruum?”

Üks huvitav video ka, kus teiste reisikorraldajate hulgas räägib ka Argo Kasela oma reisidest ja jagab nõuandeid: Kuidas targalt lennata

Advertisements

Maarja Yano “Minu Tokyo”

43/53 Teema 40: Üks “Minu …” sarja raamat.
Maarja Yano “Minu Tokyo” (Petrone 292lk.)
13237663_1219518691405639_3066062593287930271_n
Selle sarja raamatuid lugedes peab juba alguses teadma, et suur osa loost on autori isiklikust elust ja sellega toimetulemisest ja väiksem osa sellest maast/linnast, mis raamatu pealkirjas. Eks ma sellepärast neid eriti ei loe ka, sest mind huvitavad rohkem maad ise, kui kellegi kohanemisprobleemid 🙂
Aga! See raamat oli huvitav! Siin oli juttu nii jaapanlaste kultuurist kui kommetest kui maast endast. Jutustaja tundus küll kohati veidi äpu olema, aga ega seda ei saa hinnata enne, kui ise pole samamoodi kuskile võõrale maale sattunud.
Üks, mis kindel – mine kuhu tahad, mõni eestlane on seal juba ees 🙂

Üks vahva kirjeldus:
Karpkalad on nagu kassid. Nad on parajalt suured, osa on oranžid, teised valged ja kolmandad mudakarva, ja kui neil oleksid käpad, siis nad tiirutaksid su ümber ja hõõruksid end jalgade vastu.

Fred Jüssi “Reisikirju”

23/53 Teema 20: Raamat autorilt, keda oled reaalselt kohanud.
12814487_1164120223612153_1720305927890789654_n.jpg
Fred Jüssi “Reisikirju” (Petrone Print 216lk)
On inimesi, kellesse ma suhtun suure austusega – Fred Jüssi on üks neist. See mees on justkui osa sellest loodusest, milleni me oma väikestel jalutuskäikudel jõuame, aga mille sisse me minna ei julge. Selles kohas tuleb tavalise tänapäeva inimese julguse ja mõistuse piir ette, kust algab Fred Jüssi maailm.
Reisikirjade raamatusse on kogutud lugusid Venemaa tundratest, Soome Saimaalt, Eestimaa metsadest, Fääri Saartelt. Kui mõnus oli lugeda, mismoodi Saimaal paadiga kaljude vahel sõideti. Selline tunne tekkis, nagu oleks ise seal ja vaataks ning pildistaks.
On huvitav lugeda, kuidas Fääri saartel ei ole tümakast taustamüra. St. lähed poodi – vaikus, ootad kuskil midagi – vaikus, sõidad kuskile – vaikus. Samas meil mängib igas poes ja kohvikus ja praamil kindlasti mingi muusika. Pidevalt on kõrvades müra.
Kui lihtsalt meil praegu puid maha võetakse. Suur metsavedu, aga ka üksikud inimesed – ei meeldi, et see kask siin aia ääres kasvab – võtame maha! Fred Jüssi kirjutab selle kohta: puusse löödud kirves on endasse löödud kirves.
Üks kiri on lindude rõngastamisest. Mismoodi käituvad erinevad linnud, kes kinni on püütud. Paistab, et tihased on ühed sõjakamad linnud (ma olen seda viimasel ajal mitmest kohast lugenud, kuigi mu enda linnusöögimaja tegevust vaadates tekib küll kahtlus, mis tihased meil siin on… Ootavad, kuni varblased söönuks saavad, siis hiilivad lähedale…).
Panin selle raamatu vahele hulgaliselt järjehoidjaid, et aegajalt toredaid kohti üle lugeda. Kahju ainult, et pildid kõik mustvalged on!