Piret Tali “Minu Pärnu”

Piret Tali “Minu Pärnu” (343lk. Petrone Print)

MinuParnu.png
Kirjutan kohe alguseks ära, et ma ei ole eriline “Minu … ” sarja fänn. Mulle meeldib lugeda maadest ja nende kultuurist ja ajaloost, aga mind ei huvita, mismoodi mõni seda maad külastanud eestlane seal hakkama sai, mida hommikuks sõi ja mis tema perekond millestki arvas. Nii lihtsalt on.
Aga see raamat oli nö. kohustuslik kirjandus. Sellepärast, et ma olen põline pärnakas!
Loomulikult on see raamat kogu aeg Pärnu Keskraamatukogust välja laenutatud, nii et tänan Estrit, kes mulle selle talvel kinkis. Nüüd, nende erakordselt kuumade suvepäevadega, kui midagi muud teha ei saanud kui lugeda, võtsin kätte ja hakkasin vaikselt pihta. Ikka jupikaupa, peatükk peatüki järel, kokku vist 3 nädalat?
Kohati oli raske raamatuga ühele lainele saada.
Pärnu värk küll ja palju tuli tuttav ette, aga autor elas täiesti teises Pärnu otsas ja tundub, et seal käis elu natuke teistmoodi kui meie kandis. Eks ta kirjutab palju ka varasemast ajast, kui minu lapsepõlve ning minu Pärnu juurde kuulus ja palju on lihtsalt Pärnu ajalugu.
Kohati tundus, et raamatu jaoks oli kohandatud kunagi varem ilmunud artikleid.
Olen mitme inimese muljetest lugenud, et see raamat teda küll Pärnut külastama ei kutsu ja ma olen nõus – mind ka ei kutsuks, kui ma siin ei elaks. Aga umbes 50-aastasele pärnakale peaks siin palju tuttavat leiduma – Rannahoone erinevad ajastud, Pärnu kohvikud, Venemaa turistid, kunagine tööstus, kultuuriüritused.
Minu enda Pärnu on natuke hilisem ja natuke teistsugune.

Aga oli üks asi, mida lugedes ma ennast ära tundsin – kui Tartus õppisin ja nädalavahetustel koju Pärnusse sõitsin, siis bussijaamas bussist maha astudes hingasin sügavalt sisse – see oli värske, soolane, vetikane mereõhk! Nagu oleks supipotist välja pääsenud. Võrratu!
Sedasama kirjutas ka Piret Tali ja seda lugeda oli mõnus. Mitte ainult mina, tema tundis seda ka!

Ka selles raamatus oli ära märgitud, kuidas ristluslaevad mõned aastad tagasi jälle Pärnusse jõudsid. Naljakas, aga isegi raamatus kirjutatakse, mismoodi pärnakad ootasid suurt valget laeva, aga saabusid pisikesed, “nirukesed”.
Jajah, aga miks üldse arvati, et tuleb 13 korruseline ookeanihiiglane? See poleks siia muulide vahele kuidagi ära mahtunud. Isegi need pisikesed pidid ennast enne kaini jõudmist ümber keerama, sest muidu poleks lihtsalt mahtunud. 🙂
Aga meie Andrusega käime neid laevu ikka pildistamas. Kui nad tulevad ja kui nad lähevad. Kuidas pasunaorkester “Õnn tuli õuele” rahvast vastu võtab ja mismoodi nad ilutulestikuga ära saadetakse. Üks kõige vingemaid Pärnu projekte viimasel ajal!

IMG_0048.JPG

Selles, et Pärnus on kohalikud ja suvitajad kaks eraldi maailma, on autoril aga õigus. Ei mõista siia tulnud, miks ma ei oska neile parimat sanatooriumi soovitada. Ma ei ole üheski käinud! Suvel linnaranda ei satugi. Liiga palju rahvast ja peale tööd tahaks kohe koju. Linnaranda saab minna sügisel ja talvel. Siis on see tühi ja mõnus.
Üldse tähendab suvi pärnakale tööd ja talv puhkust. Ma armastan seda aega, kui siin vaikus maad võtab. Kui tänavad tühjaks jäävad ja restoranis saab lauda valida. Talvised turistid on hoopis teised kui suvised kärarikkad perekonnad ja pidutsejad. Talvel tulevad vanemad rootslased ja norrakad, saabuvad uhkelt riides venelased. Iga aastaga tuleb viimaseid aina rohkem. Nad on siin rahul! Väike, vaikne linn. Kontserdid, restoranid ja sõbralik rahvas. Ja mina olen õnnelik kui talv saabub! Aeg hingata ja ELADA!
Nagu mu armas abikaasa suve esimesel suurel üritusel fotograafist sõbrale ütles: “Need kolm kuud (suve) tuleb lihtsalt üle elada”. Ja praegu on algamas sügis ning parim aeg Pärnus elamiseks saabumas.
Tänasega lõpeb isegi tümakapidu Weekend, pärnaka kirstunael.
Kõik, tere sügis!

22550318_1732715883419248_6863907563358159535_o.jpg

Mulle meeldib, kuidas raamatus kirjutatakse, mismoodi Pärnus enne soojaks ei lähe, kui jää on merelt kadunud ja kuidas inimesed passivad, kas jõejää juba liigub. Selle liikumisega saabub tihti suur udu ja võib juhtuda, et hommikul üle silla tööle tulles on jõgi jääs ja õhtul koju minnes on jõgi sillani juba lahti. Sel kevadel juhtus just niimoodi.
Ja kui tuleb kevad, hakkavad kalurid kala müüma. Võid minna oma ämbriga sadamasse ja saad mõnusa kuhja. Keedtud silgud sibulaga käisid minu lapsepõlve juurde. Veega keedetud. Raamatu autori kala keedeti piimas.
Aga nagu ma kirjutasin – me elasime teine teises linnaotsas.

Lehmad linnas! Neid jagub tänasel päeval nii Raekülla kui Vana-Pärnu rannaniitudele. Suured karjad, sõbralikud ning uudishimulikud loomad. Neid käiakse tervete peredega uurimas.
Poseerivad fotograafile hästi. 🙂

Lehmad (1 of 1).jpg
Aga vanasti oli Piret Talil oma tänaval tädike lehmaga ja meil siin teiselpool linna oma tädike lehmaga. Õigemini olid meil siin lausa mustlased, kellel olid nii lehmad kui hobused ja kukk ka.

Üks punkt, milles ma pean raamatu autoriga nõustuma – Pärnu legendaarsed raamatupoed on kadunud! Rüütli tänava poest on saanud burksiputka (R-kiosk) ja kesklinna silla juures olnud raamatupoest on nüüdseks saanud mingi rattapood. Või midagi taolist. Ma ei teagi täpselt, mida too endast kujutab.
Nüüd on meil vaid kaks suurt – Apollo ja Rahva Raamat.
Hea, et needki on!

Pärnus käiakse plangupiletitega muusikat kuulamas. 🙂
Seda saab teha siis, kui näiteks Ammende villa aias on kontserdid. Siis võtad oma tooli või tekikese kaasa ja sätid end teiselepoole aeda kuulama. Me ju kõik teame, millised meie kuulsad artistid välja näevad, nii et ei ole hullu, kui seda ei näe, kust see hääl tuleb. Ning pargis oma tekil on mõnusam istuda ka kui puupingil villa aias.
Vallikäärus saab ka nii kontserdil käia. Aas on suur ja lai, seal on paremate kontserdite ajal ikka oma publik.
Ja veel üks koht – kontserdimaja fuajees saab ka teleriekraanidelt hetkel saalis toimuvaid kontserte vaadata! Istud kohvikus ja naudid.
Sellised plangupiletid.

Viimane teema, mida ma puudutan lihtsalt sellepärast, et lõpuks on keegi selle kohta väga hästi öelnud!
“Elupuuhekid on nagu uue aja okastraataed”.
Lugu raamatus algab sellest, et meie vanad kohalikud õunasordid hakkavad kaduma. Mis juhtub majadega, kuhu tuleb uus peremees? Kõigepealt vanad õunapuud ja marjapõõsad välja, siis külavata muru ja istutada aiaäärde rivi elupuusid, ehitada terrass ja keset seda platsi grillida. Kunagi aiandis töötades sai nende “mulle palun 50-60-100 elupuud” üle salaja naerdud, praegu on lihtsalt kurb selliseid ilmetuid aedu vaadata.
Kui paljudel on veel aedades vanu õunasorte nagu “Kuldrenett”, “Aia ilu”, “Suislepp”, “Tartu roos”, “Pärnu tuviõun” ehk “Lambanina”?
Praegustel aiapidajatel on “Brabant” ja “Smaragd”.

Ühesõnaga – need raamatu peatükid, kus oli kirjutatud viimasest 40 aastast, olid mullegi huvitavad. Palju tuttavaid hetki, kohti, üritusi (ansambel “Charizma”!!!). Kaugemale ajalukku triivimine nii tore lugemine ei olnud, jäi võõraks ja kaugeks. Ma lihtsalt ei lugenud seda raamatut kui ajalooõpikut, vaid kui kaaslinlase poolt kirja pandud pildikesi oma Pärnust.
Meie Pärnust.
Armas väike linn! Eriti sügisel ja talvel. 🙂

Käisime just täna hommikul vara muulil Serenissima saabumist pildistamas.
Andruse foto:
39498743_10210631222211164_4687729234741821440_o.jpg

Advertisements

Justin Petrone “Minu Eesti 3”

12 teemakuud: Veebruar – raamat Eestimaast.
Justin Petrone “Minu Eesti 3” (344lk. Petrone Print)
Foto autorist: Arno Mikkor

28277116_1875679255789576_502483813839492496_n.jpg
Mäletan, kui ilmus Justini esimene raamat Eestist ja tema õudust kui ta esmakordselt sülti maitses. See oli üks humoorikas lugemine!
9 aastat on möödunud, vahepeal jõudsin raamatu teist osa lugeda ja nüüd siis kolmandat.
Mulle meeldib!
Mulle meeldib Justini hoiak Eestimaa suhtes. Ta ei mõnita, ei pöörita silmi, ei tee lolli nalja. Ta võtab eestlasi sellistena, nagu me oleme – teeme tööd, tööd ja veelkord tööd, ei räägi palju ja oleme harjunud, et on palju asju, mida tuleb lihtsalt teatud moodi teha.
Lõbus lugu raamatust: kõigepealt tuleb korjata puu alla kukkunud õunad ja alles siis saab minna nende järgi, mis veel puu otsas on. Miks? Nii lihtsalt asjad on.
Itaallasel on seda raske mõista.

Mis mulle veel tohutult meeldib – Justini suhtumine sellesse, mismoodi tema lapsed peavad kindlasti eesti keelt oskama! Tema ise oli sellepärast kannatanud, et ta vanaisa keelas oma peres itaalia keele rääkimise ja nüüd ei suuda tema ise enam itaallastega suhelda, sest keel ja kultuur on kaotsi läinud! Tunne, nagu oleks igavesti ära lõigatud mingist osast iseendast.
Praegu juhtub nii paljude peredega, kes Eestist välja rändavad. Jäetakse lohakile lastele eesti keele õpetamine. Aga mida nemad hiljem sellest arvavad?

*”Mulle valmistas rõõmu, et Marta õppis oma emakeelt. Minu naine Epp ei kõndinud selleks 1991. aastal Baltimaade vabaduse nimel jalgsi Tallinnast Vilniusse, et tema lapsest saaks ilma mäluta ameeriklane, kes oma minevikust on vaid ähmaselt teadlik.”

Milline on eestlaste unistus?
Töötada ennast surnuks.

*”Marie Under on üks parema välimusega surnuid, keda Eestil on ette näidata.”

Mitmes kohas võrdleb Justin eestlasi ja jaapanlasi. Eesti kõnerütm pidavat jaapani keelt meenutama ja üks naabrimees olevat väga sensei moodi.
Lahe on see, kuidas korrektset ja ülimalt hoolsat arsti kirjeldades kujutab Justin ette, mismoodi see mees õhtul oma tugitoolis istub ja kindlasti Murakamit loeb.

Eestlaste kartuliarmastus pidi olema sama suur kui itaallaste tomatiarmastus. Kuigi eestlased jumaldavad oma kartulit vist ikka veel rohkem! Kõigepealt müttavad nad põllul, noppides üles viimsegi pisikese kartulibeebi, mis mulla sees peidus. Ja kui kartulid salves, siis käivad eestlased neid sorteerimas.
Sai isegi paar päeva tagasi talvekartuli idusid murdmas käidud (siiani olnud soe talv teeb oma töö).

Positiivne ja soe raamat. Justin imestab eestlaste ja meie tavade üle, aga ei irvita ega mõnita kordagi!
Äsja Mikitat lugenuna mõtlesin, et nad peaks koos metsa minema. Justin saaks veel rohkem eestlaseks ja ainet oma loodetavasti tuleva “Minu Eesti 4” jaoks.

Argo Kasela “Taevakirju”

Argo Kasela “Taevakirju” (192lk. Petrone Print)

Taevakirju_web.jpg

 
See raamat oleks pidanud olemas olema eelmisel aastal, kui meil oli väljakutses teema raamatust, mis on tõeliselt naljakas 🙂 See on lihtsalt väga muhedalt ja hea huumoriga kirjutatud lugu, nii et ma sain ikka mitmeid kordi kõva häälega naerda.
Naersin ära (tööl kui kliente polnud) ja vaatasin siis ringi, ega keegi samal ajal uksest sisse pole tulnud 🙂
 
Argo Kasela kirjutab enda kogemustest ja tähelepanekutest stjuuardina. Lugedes saab väga hästi selgeks, et lennukipersonal pole lihtsalt “saiajagajad”, vaid nende töö algab juba tükk aega enne lennuki õhkutõusmist. Tänapäeval lendavad kõik, see ei ole enam rikaste privileeg, niisiis jagub lendajate hulka ka igasugu inimesi. Normaalseid ja palju vähem normaalseid 🙂
Kirjeldatakse näiteks oot-oot-oot inimesi, noorte paarikeste püüdlusi “mile-high” klubisse pääsemiseks, salaja oma pudelikesega lennukisse tulijaid ja veel palju värvikaid karaktereid.
 
Ma arvan, et seda raamatut võiks lugeda kõik, kes lennukiga reisivad. Viisakad oleme ju niigi ja suhtume teenidavasse personali austusega, aga “Taevakirjad” avas palju selliseidki detaile lennukimeeskonna elust ja tööst, mida tavareisija ei oska ettegi kujutada.
Aga tõsise töö kõrval saab ka palju nalja 🙂
 
*”Tavaliselt alsutatakse WC otsimist riidekappidest. Ka nendest, mille luugid avanevad alt üles või ülalt alla. Statistiliselt järgmine on mõni kitsama uksega kapp. Mida kõrgemal kapiuks asub, seda tõenäolisemalt sealt kergendusmaja otsitakse. Lennukitüübis, kus kõige rohkem töötasin, paiknes väisukse ja esimese rea vahel umbes 30 cm laiune kapp varustuse hoidmiseks. Ja just sealt otsiti WC-d kõige rohkem. Igapäevane küsimus, mida kolleegidega arutasime, oli see, et millise loogika alusel inimesed mõtlevad? Kui kapi laius on simaga nähes 30 cm, siis kuidas saab seal paikneda tualettruum?”

Üks huvitav video ka, kus teiste reisikorraldajate hulgas räägib ka Argo Kasela oma reisidest ja jagab nõuandeid: Kuidas targalt lennata

Maarja Yano “Minu Tokyo”

43/53 Teema 40: Üks “Minu …” sarja raamat.
Maarja Yano “Minu Tokyo” (Petrone 292lk.)
13237663_1219518691405639_3066062593287930271_n
Selle sarja raamatuid lugedes peab juba alguses teadma, et suur osa loost on autori isiklikust elust ja sellega toimetulemisest ja väiksem osa sellest maast/linnast, mis raamatu pealkirjas. Eks ma sellepärast neid eriti ei loe ka, sest mind huvitavad rohkem maad ise, kui kellegi kohanemisprobleemid 🙂
Aga! See raamat oli huvitav! Siin oli juttu nii jaapanlaste kultuurist kui kommetest kui maast endast. Jutustaja tundus küll kohati veidi äpu olema, aga ega seda ei saa hinnata enne, kui ise pole samamoodi kuskile võõrale maale sattunud.
Üks, mis kindel – mine kuhu tahad, mõni eestlane on seal juba ees 🙂

Üks vahva kirjeldus:
Karpkalad on nagu kassid. Nad on parajalt suured, osa on oranžid, teised valged ja kolmandad mudakarva, ja kui neil oleksid käpad, siis nad tiirutaksid su ümber ja hõõruksid end jalgade vastu.

Fred Jüssi “Reisikirju”

23/53 Teema 20: Raamat autorilt, keda oled reaalselt kohanud.
12814487_1164120223612153_1720305927890789654_n.jpg
Fred Jüssi “Reisikirju” (Petrone Print 216lk)
On inimesi, kellesse ma suhtun suure austusega – Fred Jüssi on üks neist. See mees on justkui osa sellest loodusest, milleni me oma väikestel jalutuskäikudel jõuame, aga mille sisse me minna ei julge. Selles kohas tuleb tavalise tänapäeva inimese julguse ja mõistuse piir ette, kust algab Fred Jüssi maailm.
Reisikirjade raamatusse on kogutud lugusid Venemaa tundratest, Soome Saimaalt, Eestimaa metsadest, Fääri Saartelt. Kui mõnus oli lugeda, mismoodi Saimaal paadiga kaljude vahel sõideti. Selline tunne tekkis, nagu oleks ise seal ja vaataks ning pildistaks.
On huvitav lugeda, kuidas Fääri saartel ei ole tümakast taustamüra. St. lähed poodi – vaikus, ootad kuskil midagi – vaikus, sõidad kuskile – vaikus. Samas meil mängib igas poes ja kohvikus ja praamil kindlasti mingi muusika. Pidevalt on kõrvades müra.
Kui lihtsalt meil praegu puid maha võetakse. Suur metsavedu, aga ka üksikud inimesed – ei meeldi, et see kask siin aia ääres kasvab – võtame maha! Fred Jüssi kirjutab selle kohta: puusse löödud kirves on endasse löödud kirves.
Üks kiri on lindude rõngastamisest. Mismoodi käituvad erinevad linnud, kes kinni on püütud. Paistab, et tihased on ühed sõjakamad linnud (ma olen seda viimasel ajal mitmest kohast lugenud, kuigi mu enda linnusöögimaja tegevust vaadates tekib küll kahtlus, mis tihased meil siin on… Ootavad, kuni varblased söönuks saavad, siis hiilivad lähedale…).
Panin selle raamatu vahele hulgaliselt järjehoidjaid, et aegajalt toredaid kohti üle lugeda. Kahju ainult, et pildid kõik mustvalged on!