Justin Petrone “Minu Eesti 3”

12 teemakuud: Veebruar – raamat Eestimaast.
Justin Petrone “Minu Eesti 3” (344lk. Petrone Print)
Foto autorist: Arno Mikkor

28277116_1875679255789576_502483813839492496_n.jpg
Mäletan, kui ilmus Justini esimene raamat Eestist ja tema õudust kui ta esmakordselt sülti maitses. See oli üks humoorikas lugemine!
9 aastat on möödunud, vahepeal jõudsin raamatu teist osa lugeda ja nüüd siis kolmandat.
Mulle meeldib!
Mulle meeldib Justini hoiak Eestimaa suhtes. Ta ei mõnita, ei pöörita silmi, ei tee lolli nalja. Ta võtab eestlasi sellistena, nagu me oleme – teeme tööd, tööd ja veelkord tööd, ei räägi palju ja oleme harjunud, et on palju asju, mida tuleb lihtsalt teatud moodi teha.
Lõbus lugu raamatust: kõigepealt tuleb korjata puu alla kukkunud õunad ja alles siis saab minna nende järgi, mis veel puu otsas on. Miks? Nii lihtsalt asjad on.
Itaallasel on seda raske mõista.

Mis mulle veel tohutult meeldib – Justini suhtumine sellesse, mismoodi tema lapsed peavad kindlasti eesti keelt oskama! Tema ise oli sellepärast kannatanud, et ta vanaisa keelas oma peres itaalia keele rääkimise ja nüüd ei suuda tema ise enam itaallastega suhelda, sest keel ja kultuur on kaotsi läinud! Tunne, nagu oleks igavesti ära lõigatud mingist osast iseendast.
Praegu juhtub nii paljude peredega, kes Eestist välja rändavad. Jäetakse lohakile lastele eesti keele õpetamine. Aga mida nemad hiljem sellest arvavad?

*”Mulle valmistas rõõmu, et Marta õppis oma emakeelt. Minu naine Epp ei kõndinud selleks 1991. aastal Baltimaade vabaduse nimel jalgsi Tallinnast Vilniusse, et tema lapsest saaks ilma mäluta ameeriklane, kes oma minevikust on vaid ähmaselt teadlik.”

Milline on eestlaste unistus?
Töötada ennast surnuks.

*”Marie Under on üks parema välimusega surnuid, keda Eestil on ette näidata.”

Mitmes kohas võrdleb Justin eestlasi ja jaapanlasi. Eesti kõnerütm pidavat jaapani keelt meenutama ja üks naabrimees olevat väga sensei moodi.
Lahe on see, kuidas korrektset ja ülimalt hoolsat arsti kirjeldades kujutab Justin ette, mismoodi see mees õhtul oma tugitoolis istub ja kindlasti Murakamit loeb.

Eestlaste kartuliarmastus pidi olema sama suur kui itaallaste tomatiarmastus. Kuigi eestlased jumaldavad oma kartulit vist ikka veel rohkem! Kõigepealt müttavad nad põllul, noppides üles viimsegi pisikese kartulibeebi, mis mulla sees peidus. Ja kui kartulid salves, siis käivad eestlased neid sorteerimas.
Sai isegi paar päeva tagasi talvekartuli idusid murdmas käidud (siiani olnud soe talv teeb oma töö).

Positiivne ja soe raamat. Justin imestab eestlaste ja meie tavade üle, aga ei irvita ega mõnita kordagi!
Äsja Mikitat lugenuna mõtlesin, et nad peaks koos metsa minema. Justin saaks veel rohkem eestlaseks ja ainet oma loodetavasti tuleva “Minu Eesti 4” jaoks.

Advertisements

Argo Kasela “Taevakirju”

Argo Kasela “Taevakirju” (192lk. Petrone Print)

Taevakirju_web.jpg

 
See raamat oleks pidanud olemas olema eelmisel aastal, kui meil oli väljakutses teema raamatust, mis on tõeliselt naljakas 🙂 See on lihtsalt väga muhedalt ja hea huumoriga kirjutatud lugu, nii et ma sain ikka mitmeid kordi kõva häälega naerda.
Naersin ära (tööl kui kliente polnud) ja vaatasin siis ringi, ega keegi samal ajal uksest sisse pole tulnud 🙂
 
Argo Kasela kirjutab enda kogemustest ja tähelepanekutest stjuuardina. Lugedes saab väga hästi selgeks, et lennukipersonal pole lihtsalt “saiajagajad”, vaid nende töö algab juba tükk aega enne lennuki õhkutõusmist. Tänapäeval lendavad kõik, see ei ole enam rikaste privileeg, niisiis jagub lendajate hulka ka igasugu inimesi. Normaalseid ja palju vähem normaalseid 🙂
Kirjeldatakse näiteks oot-oot-oot inimesi, noorte paarikeste püüdlusi “mile-high” klubisse pääsemiseks, salaja oma pudelikesega lennukisse tulijaid ja veel palju värvikaid karaktereid.
 
Ma arvan, et seda raamatut võiks lugeda kõik, kes lennukiga reisivad. Viisakad oleme ju niigi ja suhtume teenidavasse personali austusega, aga “Taevakirjad” avas palju selliseidki detaile lennukimeeskonna elust ja tööst, mida tavareisija ei oska ettegi kujutada.
Aga tõsise töö kõrval saab ka palju nalja 🙂
 
*”Tavaliselt alsutatakse WC otsimist riidekappidest. Ka nendest, mille luugid avanevad alt üles või ülalt alla. Statistiliselt järgmine on mõni kitsama uksega kapp. Mida kõrgemal kapiuks asub, seda tõenäolisemalt sealt kergendusmaja otsitakse. Lennukitüübis, kus kõige rohkem töötasin, paiknes väisukse ja esimese rea vahel umbes 30 cm laiune kapp varustuse hoidmiseks. Ja just sealt otsiti WC-d kõige rohkem. Igapäevane küsimus, mida kolleegidega arutasime, oli see, et millise loogika alusel inimesed mõtlevad? Kui kapi laius on simaga nähes 30 cm, siis kuidas saab seal paikneda tualettruum?”

Üks huvitav video ka, kus teiste reisikorraldajate hulgas räägib ka Argo Kasela oma reisidest ja jagab nõuandeid: Kuidas targalt lennata

Maarja Yano “Minu Tokyo”

43/53 Teema 40: Üks “Minu …” sarja raamat.
Maarja Yano “Minu Tokyo” (Petrone 292lk.)
13237663_1219518691405639_3066062593287930271_n
Selle sarja raamatuid lugedes peab juba alguses teadma, et suur osa loost on autori isiklikust elust ja sellega toimetulemisest ja väiksem osa sellest maast/linnast, mis raamatu pealkirjas. Eks ma sellepärast neid eriti ei loe ka, sest mind huvitavad rohkem maad ise, kui kellegi kohanemisprobleemid 🙂
Aga! See raamat oli huvitav! Siin oli juttu nii jaapanlaste kultuurist kui kommetest kui maast endast. Jutustaja tundus küll kohati veidi äpu olema, aga ega seda ei saa hinnata enne, kui ise pole samamoodi kuskile võõrale maale sattunud.
Üks, mis kindel – mine kuhu tahad, mõni eestlane on seal juba ees 🙂

Üks vahva kirjeldus:
Karpkalad on nagu kassid. Nad on parajalt suured, osa on oranžid, teised valged ja kolmandad mudakarva, ja kui neil oleksid käpad, siis nad tiirutaksid su ümber ja hõõruksid end jalgade vastu.

Fred Jüssi “Reisikirju”

23/53 Teema 20: Raamat autorilt, keda oled reaalselt kohanud.
12814487_1164120223612153_1720305927890789654_n.jpg
Fred Jüssi “Reisikirju” (Petrone Print 216lk)
On inimesi, kellesse ma suhtun suure austusega – Fred Jüssi on üks neist. See mees on justkui osa sellest loodusest, milleni me oma väikestel jalutuskäikudel jõuame, aga mille sisse me minna ei julge. Selles kohas tuleb tavalise tänapäeva inimese julguse ja mõistuse piir ette, kust algab Fred Jüssi maailm.
Reisikirjade raamatusse on kogutud lugusid Venemaa tundratest, Soome Saimaalt, Eestimaa metsadest, Fääri Saartelt. Kui mõnus oli lugeda, mismoodi Saimaal paadiga kaljude vahel sõideti. Selline tunne tekkis, nagu oleks ise seal ja vaataks ning pildistaks.
On huvitav lugeda, kuidas Fääri saartel ei ole tümakast taustamüra. St. lähed poodi – vaikus, ootad kuskil midagi – vaikus, sõidad kuskile – vaikus. Samas meil mängib igas poes ja kohvikus ja praamil kindlasti mingi muusika. Pidevalt on kõrvades müra.
Kui lihtsalt meil praegu puid maha võetakse. Suur metsavedu, aga ka üksikud inimesed – ei meeldi, et see kask siin aia ääres kasvab – võtame maha! Fred Jüssi kirjutab selle kohta: puusse löödud kirves on endasse löödud kirves.
Üks kiri on lindude rõngastamisest. Mismoodi käituvad erinevad linnud, kes kinni on püütud. Paistab, et tihased on ühed sõjakamad linnud (ma olen seda viimasel ajal mitmest kohast lugenud, kuigi mu enda linnusöögimaja tegevust vaadates tekib küll kahtlus, mis tihased meil siin on… Ootavad, kuni varblased söönuks saavad, siis hiilivad lähedale…).
Panin selle raamatu vahele hulgaliselt järjehoidjaid, et aegajalt toredaid kohti üle lugeda. Kahju ainult, et pildid kõik mustvalged on!