Teema 23: Raamat Petrone Prindi “Minu” sarjast, mis on välja antud aastatel 2017-2019.
Marion Jõepera “Minu Šotimaa” (200lk. Petrone Print)
See oli minu jaoks selleaastase väljakutse kõige raskem teema! Ma armastan lihtsalt natuke teistsugust reisikirjandust kui see sari olema kipub. Iga inimese isiklik mulje on tore, aga kui raamatust ei saa üldse mingit infot ega elamust maa kohta, mille nimi on kaanel, vaid tegu on pigem teosega “Minu Mina” siis …
Ühesõnaga nägin, et ilmus “Minu Šotimaa”. Lugesin sisututvustust ja tundsin, et see on nüüd SEE raamat, mida ma tahan lugeda. Ostsin, lugesin ja olen lummatud!!!
Šotimaa on vaimustav paik, aga kui saab lugeda tervet raamatut ses imelises looduses matkamas käimisest, näha kogu seda ilu läbi kirjutaja silmade, tunda justkui ise, kuidas otsid varbaga kohta, kuhu astuda, et mitte vette vajuda, siis on see üks väga hea lugemine!
Marion Jõepera kirjutab hästi. Tundub olema palju reisinud, palju näinud ja sisukas inimene. Film jooksis lugedes silme ees ja tekkis mõte, et ehk ikka peaks proovima veel mõnd viskit (pole siiani mu lemmikute hulka kuulunud), eriti kui see maitseb nagu “õhtuvalguses männikäbi sees mööda vett eemale hõljuv küps kirss.”! Aga võibolla oleneb kõik hoopis kohast, kus mingil joogil keelele valguda lased.
Igal juhul on see raamat kindel pärl selles sarjas ja soovitan julgelt kõigile, kellele meeldivad näiteks Fred Jüssi, Juhani Püttsepa ja Karl Adami raamatud. Looduseinimestele seega!
Sain siit raamatust sõna, mille võiks kasutusse võtta: hundivärvi. Vihmase ja halli ilma kohta.
Mu enda raamat on märkmelipikutest kirju, lisan siiagi mõned terad.
*Üks mu lemmikasju reisimise juures on ärgata hommikul üles teadmata, mis suunas edasi minna. See vist ongi üks parimaid tundeid maailmas. Vahest võrdne ainult mäetippu jõudmise, pika orgasmi või lugemiseks uue raamatu valimisega.
*Inimene on ehitatud igatsusest, tähetolmust ja vaikusest.
*Kui suvine päike kaotab aja ning sügisene tuletab meelde, kuidas aeg muutub, siis kevadine päike tekitab tunde, et aega on lõputult.
*Kui lugeda raamatuid nende sisule vastavates paikades, täidab hinge eriline nohiklik rahu!
Vahel ma kirjutan ka... 