S. J. Bennett “Windsori sõlm”

S. J. Bennett “Windsori sõlm” (270lk. Eesti Raamat)

Kes ei armasta kuninganna Elizabethi? Minu meelest tõeline daam, pärit justkui muinasjutust või kunagistest monarhia hiilgeaegadest. Praegu on tema kindel ajastu, mis peale teda tuleb… Eks näis.

Aga kuninganna on stiilne nii päriselus kui selles raamatus. Tema kostüümid, kübarad, särav naeratus, korgid. Ja tema ise – tugev ja nutikas! Pole siis ime, et selles raamatus uurib Windsori lossis toimunud noore venelase mõrva just Tema Majesteet Kuninganna.
Ise ta muidugi ringi nuhkida ei saa, aga tema õukonnas on mitmeid tublisid naisi, kes hea meelega end mitte nii igapäevaste ülesannetega proovile panevad.
Mulle meeldisid kõige enam peatükid, kus kuninganna Elisabeth prints Philipiga ringi sõidab või jutustab. Enne printsi surma tänavu aprillis ma ei teadnud, et ta on selline otsese ütlemise ja karmi huumoriga mees, aga mitmed saated, mis temast nüüd olnud on, maalivad päris toreda pildi. Ka selles raamatus pole Philip mingi sinivereline hädine siidikäpp, vaid hiilgab nii mõnegi ütlemisega. Mille peale kuninganna ilmselt vaikselt muigab. (“Putin! Päh!”) 🙂

Päris kurb oli tegelikult lugeda, mismoodi kuninganna enda peatse 90-aasta juubeli puhul pidi juba varakult igasugustel üritustel käima. Avama näitusi ja kõnniteid, imetlema eriliste maitsetega torti, mida ta tegelikult maitstagi ei saanud (huvitav, kes selle lõpuks nahka panid?) ning istuma lossis toimuvatel koosolekutel, kus arutleti serviiside jms. üle.
Ja kui päev sai otsa ning ning kuninganna oma ruumidesse läks ja õhtupalvust ütles, poetas ta sinna sisse mõtte: kui Harry nüüd ühe kena tüdruku leiaks! (Selle asjaga läks päriselus küll aiataha…)

Aiahuvilisena otsisin muidugi ka huviga, mida tähendab lasanje stiilis istutamismeetod, mida raamatus mainitakse.

Ja siis on raamatus muidugi mõrv. Venelane, Windsoris. Palju mõtteid teemal Putini pikk karvane käsi ja palju teisi teooriaid. Ausalt öeldes ununes mul see mõrv vahepeal päris ära. Kuninganna tegemised olid lihtsalt nii nauditavad lugeda!

Mõnus kuninglik muhekrimi raamat! Hea suvel nautida.
Väga ilusa kaane on kujundanud Piia Stranberg – palju ilusama kui originaalil!

P. D. James “Mõrvad jõuluööl”

P. D. James “Mõrvad jõuluööl” (168lk. Eesti Raamat)

Mis oleks jõuluõhtu Inglismaal ilma mõrvata? Midagi jääks nagu kohe puudu…
Ehk nagu raamatus kirjutatakse: mis see terake või paar arseeni sõprade vahel ikka loeb? 😀
Et Eestimaal seda õiget brittide jõulutunnet kogeda, on see raamat lausa ideaalne. Verised sepitsused kuuselõhnalises toas puuvõõriku all löövad kõigil silmad särama! 😀

Kui nüüd ausalt rääkida, siis oli tõesti mõnus lugemine. See raamat oleks rahulikult võinud umbes 5x paksem olla, oleks saanud terve pühadeaja mõnusaid mõrvalugusid lugeda, nüüd jagus teda vaid neljaks õhtuks – just neli erinevat mõrvalugu selles raamatus ongi. Pisut pärimistega seotud, pisut pornograafiaga – sellise viisaka, nostalgilisega, mitte tänapäevasega.

Muuhulgas saame lugedes ka teada, et Briti krimikirjanduses on kõige saatuslikumaks osutuv tuba majas … raamatukogu! Igaühel on kindlasti silme ees, mismoodi uhkete vanade laudade taga, imeilusad vanad köited seljatagustel riiulitel, lebab laip.
Humoorikas, soe, jõuluhõnguline, saladuslik, üllatav. Lühike raamat, aga krimkasõbrale ning jõulude armastajale nii mõnus lugemine! P. D. James kuulub nüüd nende autorite hulka, kellelt ma kindlasti veel midagi lugeda tahan. Õnneks on temalt eesti keeles päris mitu raamatut ilmutatud.

Lõpetuseks ühe peene vanaproua kiri oma perekonnale:
Olen seda kõike juba mõnda aega kavandanud ja kui asi teile ei meeldi, siis pole see minu mure. Taevale tänu, need on mu viimased jõulud perekonna seltsis. Viimane kord Gertrude`i tänkjat jõulupudingut ja üleküpsetatud kalkunit süüa. Viimane kord neid lollakaid paberkroone kanda. … Viimane kord teie tülgastavalt koledaid nägusid vahtida ja seltskonda taluda. Mul on samuti õigus õnnele ja rahule.

Häid jõule!

Hansjörg Schneider “Hunkeler kesk metsikut elu”

Hansjörg Schneider “Hunkeler kesk metsikut elu” (180lk. Eesti Raamat)

Kas te olete lugenud šveitsi kirjandust? Või oskate nüüd kohe nimetada ühe šveitsi kirjaniku nime?
Mina igal juhul guugeldasin ja nentisin fakti, et see (vist) ongi minu esimene šveitslane.

Erakordselt omapärane krimka. Mulle tundus lugedes, et kogu see laibavärk segab nii kirjanikku kui Hunkeleri ennast. Ta nautis oma maakodu elu, külastas erilisi naabreid, “võttis” koera. Mõni tema naabritest oli nii särav isiksus, et ma loeks hea meelega sellist raamatut, kus Hunkeler lihtsalt oma maakodus elab ja oma naabreid külastab ning nendega vestleb.
Ülimalt mõnusad looduse kirjeldused. Ümbruskond, linnud, kes ta aias elasid. Päris poeetiline ja kaunilt kirjutatud raamat.

*Tõeline luksus, selles oli ta veendunud, oli õnn lindudega koos elada. Ärkamisel hommikukontsert, uinumisel õhtulaul. Kõige lõpuks, kui ööpimedus kõik endasse mattis, lepalinnu õrn siristamine. (lk.19)

*Ta peatus ojakaldal ja pissis kõrvenõgestesse, mis seal kasvasid. Mäherdune sõbralik pladin. Inimese suuruselt teine luksus, mõtles ta, on vabadus, kui ei pea urineerima alati nendes valgete kahhelkividega kaetud ruumides kliiniliselt puhastesse tualettpottidesse, vaid lahtise taeva all rohu sisse. (lk.27)

Niisiis ma ei võtakski seda raamatut lugemiseks kui krimkat. Ma loeks seda nende looduskirjelduste ja Hunkeleri omapärase isiku ning tema naabrite pärast. Hansjörg Schneideri raamatud on eesti keeles veel, just sellesama detektiiviga, nii et päris huvitav oleks veel mõni tema lugu läbi lugeda.

Aitäh, Eesti Raamat, väga huvitava uue kohtumise eest mulle seni tundmatu kirjanikuga!

Veronica Henry “Kuidas leida armastust raamatupoes”

Veronica Henry “Kuidas leida armastust raamatupoes” (318lk. Eesti Raamat)


Kui raamatu pealkirjas on sõnad “raamat”, “raamatupood” või “raamatukogu”, siis tuleb seda raamatut lugeda! Siiamaani pole ükski sellise pealkirjaga raamat mind alt vedanud.

See raamat annab fantaasiale tiivad! Kõik need raamatupoe kirjeldused panevad unistama enda väiksest raamatupoest. Kuidas ehitaks, kujundaks, kaunistaks. Kuidas raamatuid sätiks, kuidas klientidega vestleks… Sinna kõrvale jookseb mitu lugu. Mitu päris kurba lugu peategelase Emilia emast ja isast ja nii mõnestki Cotswoldi linna elanikust. Aga neid kõiki seob Julius Nightingale raamatupood ja omapärasel moel aitab just see poeke inimeste saatusi paika sättida.

Õnneks on sellistel raamatutel komme läbi raskuste tähtedeni jõuda. Kui alguses läheb kõik kolinal allamäge, siis ühel hetkel ilmuvad õiged inimesed ja kohtuvad need, kes teineteise jaoks kasulikud saavad olla.
Paljude peatükkide lõpus on nimekirjad raamatu tegelaste lemmikraamatutest. Vaat neid on huvitav uurida (ja enda lugemisnimekirja täiendada).

Kuidagi õige lugemine jõulueelsesse aega. Natuke kurb, armas, oma pahade ja oma headega. Kes on üksi ja õnnetu, leiab kaaslase ja raamatupoed kestavad igavesti!

*Linn ilma raamatupoeta on linn ilma südameta!
*Kogu maailma teemandid ei kaalu seda üles. raamatud on kallimad kui juveelid.
*Igaühe jaoks on raamat, mis kõnetab ja poeb hinge. Isegi kui sa seda ei usu.
*Krimi oli paigutatud kamina võrvale koos šotiruudulise tugitooli ja Pärsia vaibaga … Kokaraamatud olid paigutatud ümber lihapoe raiepaku … Ilukirjanduse juures seisis roosa vetruv sohva, mõlemal pool otsas väike laud, mille peal oli vaas värskete roosidega.

Peter May “Lukus linn”

Lugemise väljakutse, teema 7: Raamat, mille tegevus toimub ühe päeva jooksul
Peter May “Lukus linn” (287lk. Eesti Raamat)

Selle nädala alguses lugesime me ajalehtedest pealkirju, kuidas Inglismaa koroona tõttu lukku pandi. 2005. aastal kirjutas Peter May selle raamatu, kuidas epideemia tõttu London lukku pannakse ja ükski kirjastus ei tahtnud raamatut avaldada, kuna see olevat olnud liiga ebarealistlik.
Kunagi oli lennukiga lendamine ka ebarealistlik. Siis enam ei olnud. Nüüd on varsti jälle. 😉
Elu maakeral teeb kummalisi pöördeid.

Raamat on põnev. Kohe tõsiselt põnev, sest pidevalt toimub midagi, mingit hingetõmbepausi ei ole ja millegagi ei hoita kokku – ei surma, haiguse, tulekahju, kuulide, sõpruse ega armastusega.
Kogu lugu toimub Londonis, nii et seal käinutel on hea neid käike ja tegemisi tänavate kaupa jälgida. London Eyest rääkimata.

Muidugi on uurija viimane tööpäev, kui kõik see jama alguse saab. (Mulle tundub, et kui terendab kellegi viimane tööpäev, siis on parem mitte tööle minna – kui oled piloot, kukub kindlasti lennuk alla, kui oled sõjaväelane, siis saad tõenäoliselt surma, kui oled tänavapühkija, siis variseb sulle katus pähe jne.).
Raamatus leitakse kotist, mis on vundamendiauku visatud, lapse luud. Andekad inimesed asuvad tööle ja luud saavad näo, leitakse lapse kodu ja nö. vanemad. Uurija Jack MacNeil (mitte niisama uurija, vaid šotlasest mehemürakas, kes minu kõrvus endale kohe šoti aktsendi külge saab) võitleb enda isikliku elu tragöödiatega, noorte pättidega ja vanade kurjategijatega. Taustal möllab pidevalt epideemia.
On päris võikaid hetki ja kirjeldusi ja lõpupoole üks üsna võimatuna tunduv koht ka. Aga kogu lugu on hoogne ja hästi kirjutatud.
Otsin ja uurin teisi sama kirjaniku raamatuid ka, sest tundub, et mehel sulg jookseb ja kui on tuju hea põneviku järele, siis temalt ilmselt saab.

Antoine Laurain “Presidendi kaabu”

Antoine Laurain “Presidendi kaabu” (185lk. Eesti Raamat)
Tõlkinud: Sirje Keevallik

109728003_3438187456205407_7398615659790221138_o

Mulle meeldivad Antoine Lauraini raamatud! Meeldis juba tema esimene eestikeelne lugu “Punase märkmikuga naine” ja meeldib ka see kaaburaamat.

Lugu iseenesest lihtne – restoranis õhtust süües satub Danieli kõrvallauda president Francois Mitterrand. Daniel istub kogu söögiaja kui nõeltel ja avastab lahkudes, et president on oma kaabu maha unustanud. Mees vehib selle sisse ja tema elus hakkavad toimuma imelised sündmused – ta julgeb oma ülemusele vastu hakata, teda edutatakse ja elu hakkab ülesjoones kulgema.
Ja siis kaotab ta kaabu ära!
Niimoodi käib presidendi kaabu käest kätte ja muudab temaga kohtuvate inimeste elusid.

Tõepoolest lihtne ja lühike raamat, aga väga mõnusalt kirja pandud – tegelastele kaasa elades ning hea huumoriga. Paistab, et Antoine Laurainist saab kirjanik, kelle raamatud ma riburadapidi kõik läbi loen.

*Meie elu tähtsaimad sündmused on alati tühiste kokkusattumiste jada tulemus.

*Meie elu on kui puu, milles peitub paralleelelude mets, nii et me elame ühekorraga nii praegust elu kui ka mõnda teist. On elusid, kus me pole abiellunud sellesama inimesega, kus me ei ela sellessamas kohas, kus me peame erinevat ametit …

*”Ingli osa” – vanast veini või konjaki täiesti avamata pudelist kadunud sentiliitrid, mis on aurunud läbi korgi, vahel isegi läbi vaha.

Johannes Kivipõld “Väike viperus”

Johannes Kivipõld “Väike viperus” (203lk. Eesti Raamat)

107794903_3409890189035134_4884492426917467577_o

Kaks tulnukat, pätt ja mehaanik, varastavad hinnalise Skooni kivi ja põrutavad korravalvurite käest põgenedes otse Maale, suundistutavad endid kahe inimese keredesse ja ei suuda ära imestada, mida meie siin küll teeme ja millest mõtleme.
Esimene, Jarek (flesianlane), satub ühe naise kõhtu, et kohe tüdrukuna sündida ja teisest, nimega Bleak (kreoonlane), saab ilmakuulus megastaar.
Beebi vanemad on igati ökod, liha ei söö, telefone ei kasuta ja elavad skvotitud (õigemini küll naise issi ostetud majas, aga missiis?!) majas. Jarek hakkab varsti peale sündi rääkima ja kasvab vaid kuudega 5-aastase lapse suuruseks.

Bleak keerab aga teleintervjuudega ja autogrammitundidega paraja käki kokku, ning kogeb seente söömisest tekkinud hallukaid.
Täpselt raamatu keskel naersin ma lugedes nii, et õhust tuli puudus ja pisarad voolasid! 😀 Need olid need Bleaki staariks olemise peatükid, mis olid täiesti pööraselt naljakalt kirja pandud!
Tasub kindlasti süveneda uude pophitti leheküljel 103.  Kohe tekib mõnus äratundmine, et midagi sellist oleks justkui kogu aeg edetabelite tipus vilkumas.

*”O-o, o-o, tume toon, tume toon
o-o,-o-o, minu daam, minu daam”

Raamatus on mõeldud ka loomasõprade peale, sest tegutseb kaunis kass nimega Bianca koos oma kambaga. Tänapäeva kassid on küll uhked omapäikõndijad, aga neil pole enam aimugi sellest, et tuhandeid aastaid tagasi olid nad maailma valitsenud, suuri püramiide ehitada lasknud ja inimkonda orjastanud. Sellest kunagisest hiilgusest oli Bianca peas järel vaid portsuke uhkust ja ülbust.

*Kõik asjad on maagilised, enne kui nende toimemehhanism välja selgitatakse. Pärast seda on juba tegu teadusega.

*Musitamine ja suudlemine on ühe flesianlase (Jareki) jaoks väga kummaline. See tähendas seda, et inimolevused ühendasid oma söögitorud otsapidi selliselt, et tekkis üks pikk torujupp, mille kummaski otsas oli fekaalide väljutamise avaus.

Raamatu algus pole väga huvitav ja lõpuspurt on kuidagi tormakas ning segasevõitu, aga kõik saab andeks tänu Bleaki tegudele Tom Zallenderi keres. Terve see raamat oleks võinud samamoodi üle võlli käia ja naerukrampe tekitada!

Samal teemal on ka Eduardo Mendoza väga muhe raamat “Gurbilt teateid ei ole”.

William Shaw “Linnuvaatleja”

William Shaw “Linnuvaatleja” (383lk. Eesti Raamat)
Sarjast Mirabilia.

94883349_3209492815741540_814517775769796608_o

Kes on lugenud Ann Cleevesi raamatut “Sinine välk” ja kellele see meeldis, leiab “Linnuvaatlejast” endale ühe mõnusa krimilugemise!
Linnuvaatlus, rand, kivid, binoklid. Raamatu lõpus kirjutab autor oma tänud ka Ann Cleevesile ja tema abikaasa Tim Cleevesile, kes teda raamatu kirjutamisel linnuvaatluse teemadel aitasid.
See on algusest lõpuni täpselt selline raamat, mis mulle väga meeldis.
Natuke räsitud ja üksildane rannik, kalamehed ja linnuvaatlejad, puntras uurija, keda on tulnud kamandama uus naisülemus linnast. Kehv ilm, võigas mõrv, mitteusaldusväärsed tunnistajad. Palju põnevat tegevust nii minevikus kui tänapäevas.
Lisaks harutatakse lahti uurija lapsepõlvelugu ja antakse talle puremiseks uue bossi pereelu.
Kas ma kirjutasin, et see oli väga hea krimka?
No kirjutaks kohe veelkord:
See oli üks tõeliselt hea krimka.
Ainuke asi, mis mind veidi häiris, oli see, et autor valib sarja edasikirjutamiseks mitte selle raamatu peaosalise seersant William Southi, vaid hoopis tema uue bossi Alexandra Cupidi. Mulle ei istunud see Cupidi eriti. Aga küllap siis kirjanik leidis, et temaga saab tulevikus põnev olema. Lõpuks on tal mässumeelne teismeline tütar. 🙂

Eesti keeles William Shaw raamatuid rohkem ei ole. Goodreads pakub veel nii mõndagi. Huvitav, kas teda tuleb veel eesti keelde?

“Pööritus”, “Jahiseltskond”, “Kivist kohtunik”

Annika Widholm “Pööritus” (300lk. Eesti Raamat)
Lucy Foley “Jahiseltskond” (389lk. Eesti Raamat)
Ruth Rendell “Kivist kohtunik” (240lk. Eesti Raamat)

94744283_3209492855741536_8098503214220967936_o

Kõik raamatud sarjast Mirabilia.

Ma mäletan, et lugesin kooli ajal Mirabiliat päris hea isuga ja enamus neist raamatutest olid ikka tõelised krimkad, kus tegutsesid uurijad ja oli hästi põnev. Vahele ka mõned ulmekad, aga see oli minu jaoks ikkagi krimisari.
Nüüd neid raamatuid lugedes tundus, nagu oleks tegu põnevike sarjaga. No Ruth Rendell vast välja arvata.

Annika Widholm “Pööritus”
Kõige ehtsam tüdruk-rongis-naine-aknal tüüpi raamat. Noor naine, kel kipub aegajalt tänaval minestus peale tulema. Loo arenedes selgub, et ise minestuses olnuna tegutseb ta edasi, aga ärgates ei mäleta sellest midagi. Kahtlane mees, kummalised mehe lapsed, veidralt surma saanud mehe eelmine naine, jälitaja.
Kergelt segapuder, mis oleks võinud rõõmsalt 100 lehekülje võrra lühem olla, sest midagi olulist raamatu keskel ei toimu.
Või noh – peategelane saab Rootsist ära Indiasse, kus paistab ilus soe päike ja ta pole naastes enam nii kahvatu jumega.
Mirabilia?! Ei.

Lucy Foley “Jahiseltskond”
Juba natuke parem.
Šotimaa, talv, lumi, külm, üksildane koht. Need on plusspool.
Totakas kooliaegne sõpruskond, nüüd 30-ndates, uusaastapidu, võltsid naeratused, omavahelised salajased armusuhted. Need on miinuspool.
Laip on olemas. Tegevus toimub vaheldumisi olevikus ja minevikus. Hästi palju suhete kujunemiste selgitusi, joomist ja afääre.
Lõpus läheb veidi käest ära, sest juhtuvad asjad, millest ülejäänud raamatus kordagi räägitud ei ole. Nagu oleks keegi autorile öelnud, et kuule – sest suhtedraamast jääb nati väheks, traagelda sinna nati karmi kuritegevust ka juurde.
Mõeldud-tehtud!
Seinal olnud püss teeb pauku ka.
Mirabilia?! Noh, minu jaoks mitte. Aga polnud kõige hullem lugemine.

Ruth Rendell “Kivist kohtunik”
Assaraks!
“Eunice Parchman tappis Coverdale`ide pere, sest ta ei osanud lugeda ega kirjutada.”
Esimene lause ütleb KÕIK ära. Ja ikka on iga lehekülg sest raamatust paganama huvitav lugemine!
Eunice on erakordselt hull kuju. Nii hästi välja mõeldud ja kirja pandud. Kui mul oleks mingil põhjusel praegu majapidajanna, siis ma ei julgeks temaga vist enam ühe katuse alla jääda.
Lugedes tuli silme ette “Misery” Annie Wilkes, kuigi Eunice oli vaikne, rahulik, tööd armastav. Tähelepandamatu ja nii jubedalt sünge naine, et külmavärinad tulid peale, kui kujutasin ette, mismoodi ta majas liigub ja õhtuti enda toas šokolaadibatooni süües krimisarju vaatab.
Peab mainima, et ma lootsin terve raamatu jooksul, et see esimene lause oli ehk eksitus, sest Coverdale`de perekond oli täiesti tore kamp. Igaüks oli omaette huvitav, kõik koos olid nad heatahtlikud ja targad inimesed.
Mirabili?! JAH!
Seda raamatut soovitan hea meelega. Kirjutasin õige vähesest, lugege ise. 🙂

Johannes Kivipõld “(Vaba)surm”

Teema 27: Raamat, mille pealkirjas mainitakse surma või suremist.
Johannes Kivipõld “(Vaba)surm” (203lk. Eesti Raamat)

93506208_3177928675564621_1297327075421585408_o

Mirabilia sari ja eesti autori teos!? Ei ole just tavapärane komplekt. Seda huvitavam oli seda raamatut lugeda.
Noormees nimega Meinart. Tüüpiline nohik, kirjutab kodus arvutimängude koode ja satub välismaailma harva. Kuni ühel öösel koputab tema uksele noor naine, kes väidab, et selles korteris elab tema mehe armuke. Meinarti ainus soov on ebamugavast sissetungijast lahti saada ja nii ta temale pomiseb, et ega sul muid võimalusi pole, kui kas oma mees ja tema armuke maha lüüa või ise ennast ära tappa.
Varsti on mehe ukse taga politseiuurija Hugo, sest on leitud enesetapu teinud naine, keda elusana nägi viimati Meinart.

Tihti jõuab raamatutes kätte hetk, kus oleks võimalik lausa näha, kuidas tegelase peakohal lambike põlema lööb. See juhtub ka Meinartiga, kes arvab äkki, et suudab inimesi mõjutada ennast ära tapma.
Mees, kellel oli juba eelnevalt veidraid kalduvusi, nagu Übermenchi magamisskeem (kus magatakse kindla graafiku alusel korraga vaid paar tundi, ollakse siis jälle üleval ja magatakse taas kindel aeg hoolimata päeva ja öö vaheldumisest), hakkab uurima psühholoogiat ning hüpnoosi ja inimeste peal oma veenmisoskust katsetama.
Jah, ta on edukas. Ta suudab panna inimesi vabasurma minema.

Kummaline, aga raamatut lugedes oli minu jaoks kõige ebameeldivam politseiladvik. Prokurör Lill, kelle mõttest sellisel ametikohal ma üldse aru ei saanud ja Hugo boss, kes üritas iga suurema juhtumi võimalikult kiirelt sulgeda ning keskenduda baarikaklustele ja muudele pisipättustele.
Ükskõik, mida uurija tegi, alati tambiti tema ideed mutta.
Ma olen vaadanud liiga palju Skandinaavia ja brittide krimisarju, ma kohe ei kujuta ette selliseid opakaid ja ajudeta bosse!

Aga Meinarti tegevust (kuigi õudset!), oli huvitav jälgida. Psühholoogia on mind alati huvitanud, nii et nüüd oli põnev lugeda, mismoodi mees oma ohvreid leidis, neid tundma õppis ja mõjutama asus. Kuritegudest sai mäng. Ilmselgelt põnevam mäng kui Meinarti koodikirjutamise töö. Natuke britilik oli see lugu ka, sest seal on mõrtsukatel alati väga head põhjused, miks nad kellegi ära tapavad. Ja Meinart tegutes ju enda arust lausa ühiskonna sanitarina!

Ma loeks hea meelega veel selliseid raamatuid, kus mõrvu ei sooritata lihtsalt kaikaga kuklasse lüües või kuuli kerre lastes, vaid kus mõrvar oma ohvriga nö. vaeva näeb.
Ma kõlan vist ise seda kirjutades nagu poolearuline, aga krimkades võiks olla vaheldust ja miks ei võiks neis olla sellist määrimata kätega mõrtsukat, kes nagu ei olekski ise milleski süüdi. Rohkem psühholoogiat, rohkem tarkust ja mõttetegevust ja saaks hulga krimkasid, mida oleks palju huvitavam lugeda, kui neid tuhandeid “leidsime kuulihaavaga/noahaavaga/tömbi esemega kuklasse löödud haavaga laiba” raamatuid, kus kogu lugu keskendub detektiivi uurimistööle.
Paljud küsivad, kas jube ei ole sellised raamatuid lugeda, kus inimesi tapetakse? Ei ole, neid on põnev lugeda, vaadata, mismoodi kirjanik oma pätti läbi raamatu kujundab, sest tegu on väljamõeldistega, mille kirjutamise ja lugemise käigus ühtegi inimest ega looma tegelikult ei vigastata.
Jube on lugeda raamatuid päriselt toimunud sõdadest ja katastroofidest.

Mu lemmiklause oli raamatu kõige viimane:
Kõik tegelased, välja arvatud taksikoer Mäks ja kass Lepo, on fiktiivsed.
🙂