Pearl S. Buck “East wind, west wind”

Teema 29: Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.
Pearl S. Buck “East wind, west wind” (288lk. Moyer Bell)
Eesti keeles ilmunud Eesti Raamatu sarjas “Nobeli Laureaadid”: “Idatuul, läänetuul. Draakoni seeme”

615VPFDQY4L.jpg

 
Mõtlesin juba ammu, et loen selle teema alla oma esimese Pearl S. Bucki raamatu. Võtsin kätte (selle ingliskeelse), olin juba rohkem kui 3/4 läbi saanud ja uurisin riiuli ees, millised 31. teema eemalduva inimesega raamatud mul olemas on, kui nägin äkki raamatuseljal kirja: Pearl S. Buck “Idatuul, läänetuul” “Draakoni seeme”.
Tuli välja, et mul on olemas ka Nobeli laureaatide sarjas ilmunud eestikeelne teos, mille ma siis võtsin ja algusest peale uuesti läbi lugesin. 🙂
Postitusse läheb ingliskeelse raamatu kaanepilt sellepärast, et seda raamatut hoidsin ma just selle teema jaoks ja… No ta on ka palju hiinalikum 🙂 PS: Mulle tegelikult meeldib Nobeli laureaatide sarja väärikas punakuldne kujundus väga!
 
Aga raamat ise on vana ja uue, ida ja lääne vaikne võitlus. Jutustajaks on noor hiinlanna, keda on lapsest saati õpetatud parimate vanade traditsioonide vaimus, kasvatatud vaikseks ja viisakaks naiseks oma tulevasele ettemääratud mehele.
Aga mees on käinud lääne koolis.
Mees sätib nende kodu vastavalt lääne traditsioonidele, mis vapustavad vaest naist.
Mees hindab läänest tulnud vabadusi ja kannab läänelikke rõivaid.
Noor naine lepib aja jooksul kõigega. Ta laseb isegi oma kinniseotud pisikesed jalad uuesti lahti siduda, sest vastupidiselt kodustele õpetustele ei arva tema mees, et kängitsetud jalad oleksid ilusad.
 
Tõeline katsumus on aga alles ees – naise vend, kes käib Ameerikas koolis, on seal endale naise võtnud! Valgest rassist naise! See on šokk kogu perekonnale, sest traditsioonide kohaselt peab perepoeg abielluma juba varakult ettemääratud hiinlannaga ja see naine peab mehe perele kinkima poja.
Nüüd tuleb aga valge naine, keda poisi ema tunnistada ei suuda ja keda poisi isa mööduvaks mänguasjaks peab.
 
Kogu lugu on kirja pandud kui noore hiinlanna jutustus oma “õele”. Keel on imeilus ja aupaklik ning seda lugedes võib tajuda kogu seda meelehärmi ning segadust, mis selles peres lääne mallide pealetungi ajal valitses.
 
Mul on alati valus lugeda raamatuid, kus uus tuleb nii tugevalt peale, et vana tõrjutakse kiiresti ja täielikult kõrvale. On hirmsaid vanaaegseid kombeid (kasvõi hiinlannade jalgade sidumine), mis peaksid kaduma, sest need ei ole lihtsalt inimlikud. Aga on ka palju sellist vana, mida ei tasuks nurka visata. Kõige lihtsam tänapäevale alla vanduv komme – austada endast vanemaid inimesi!
 
Pearl S. Buck kuulub praegusest hetkest igastahes nende kirjanike hulka, keda ma edaspidigi kindlasti loen!
 
*”Nikerdatud võrede ja läbipaistmatu riisipaberi asemel on akendel suured läbipaistvad klaasid. Ere päikesepaiste välkleb valgetel seintel ja ehmatab üles iga tolmukübeme voodil. Ma pole selle halastamatu valgusega harjunud.
Mu abikaasa ostis valget riiet ja käskis mul teha sellest kardinad, ja ma imestasin, et alguses tehakse seina sisse auk, siis pannakse klaas ja selle klaasi ette riputatakse riie!” (lk.30)
 
*”Siis nägin ma nende (laste) voodeid. Need olid kaetud valge riidega ja mõjusid ülimalt masendavalt. Ma ei suutnud aru saada, miks nad kasutavad nii palju valget. See on ju leina ja surma kurb värv. Laps tuleb riietada ja katta ainult rõõmu värvidega, helepunase ja kollase ja kuningapunasega. Meie riietame oma beebid pealaest jalatallani helepunasesse rõõmust, et nad on meile sündinud. Aga mitte miski nende välismaalaste elus ei ole kooskõlas loodusega.” (lk.60)

Roy Jacobsen “Valge laam”

Teema 28: Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast “Põhjamaade romaan”
Roy Jacobsen “Valge laam” (190lk. Eesti Raamat, tõlkinud: Riina Hanso)

9789949567423.jpg

 
Väga hästi kirjutatud raamat, lummav põhjamaine lugu. Talv, sõda, üksindus, looduse ja inimese jõud – siin on kõik olemas. Loed ja satud ise sellesse raamatusse.
Aga ma lugesin seda nii valel ajal! Jaanipäeva aegu pole ikka mõtet üht külma talve raamatut lugeda! Olgu ta nii hästi kirjutatud kui tahes, aga väga raske on ennast õigele joonele häälestada.
Mis teha, et mu väljakutse punktide järjest läbilugemine jõudis just praegu, keset juunit, “Põhjamaade romaanini” ja et mulle imponeeris just selle raamatu tutvustus.
 
Ma nautisin kõige enam looduse kirjeldusi. Milline oli saare õhk, milline vihm, kuidas tuul ja lained paati ründasid ja kuidas vargsi kevad hiilima hakkas.
 
*”Märts on see kuu aastast, millest on kõige vähem kasu. inimesed näevad, et päike tõuseb, ja lasevad end petta valgusest, mis teeb vaid talve nähtavamaks. Ja aprill on niisama salakaval ja veelgi petlikum. Aga merisk tuleb igal juhul, teeb oma kometit, taevas ja skäärid saavad hääli täis, ühe kihi pearätte ja sokke võib ära võtta, hiidlammas õõtsub pruunides aedades ringi ja napsab vanu kõrsi, ning just siis, kui lootus ähvardab inimmeelest välja meelitada mõne naeratuse, viskab taevast alla veel rohkem lund; inimesed vannuvad ja ka külmetavad rohkem kui jaanuaris, aga võtavad siiski veel ühe rätiku peast, manavad kevade välja.” (lk.135)
 
Sel raamatul on tegelikult olemas ka esimene osa, aga kirjutatud on ta nii, et võib lugeda ka iseseisva teosena. Ma arvan, et kui saabub november ja algab pime ning külm aeg, siis võtan taas kätte mõne selle sarja raamatu ja loen suure mõnuga!

“Salapäevik, Hendrik Groen, 83 1/4 aastat vana”

“Salapäevik, Hendrik Groen, 83 1/4 aastat vana” (303lk. Eesti Raamat)

Image1.jpg

 
Oh, kulla papi – Sa oled nii äge! 😀
Minu lemmik David Suchet on selle raamatu kohta kirjutanud: “Seda raamatut lugedes ma naersin pisarateni ja siis ma naersin ja nutsin veel.”
Täpselt niimoodi see lugemine läkski.
Positiivsus, elujõud, huumor, tudisev küll, aga siiski edasitrügimine. Ei ole palju neid vanu inimesi, kes suudavad enda ja teiste hädadele vaadata läbi huumoriprisma. Hendrik aga ei sallinud vingatseid. Tema ja ta sõbrad lõid klubi, võtsid ette retki ja tegid üritusi. Tekitasid selle kõigega muidugi pahameelt nii kaaskondsetes kui vanadekodu personalis, aga tulid asjast ikka pea püsti välja.
 
*Kui sul võetakse maha jalg, siis on sellest kõige parem üle saada kui oma kunstjalga puhketoas küpsisekausi kõrval presenteerida.
*Kuidas vältida talvist libisemist? Tõmmake enne väljaminekut sokid kingade peale!
 
Elu veeretab meie teele ka mitmeid ebasümpaatseid inimesi. Raamatus oli neid ka nii mõnigi ja Hendrikule käisid nad hirmsasti närvidele.
 
“Ebasümpaatne härra Pot räägib esimese poole nädalast neist, kes külas käisid ja teise poole nendest, kes külla tulevad. Tal on üksteist last. Pot on seda tüüpi mees, kes ootab ülekäiguraja juures, kuni mõni auto tuleb, ja hakkab siis üle tee minema.”
 
Hea on elada nii, et kogu aeg oleks midagi oodata. Ma olen ka märganud, et elu läheb hoopis lõbusamat, kui kogu aeg on midagi ees ootamas. No kasvõi suvepuhkus – saad lugeda mitu kuud ja päeva veel selleni on. 🙂
 
“Nüüd tuleb ära oodata esimesed maasikad, seejärel Tour de France, värske heeringasaak, esimene lumi, aastavaehtus ja järgmine kevad. Endale tuleb selged sihid seada.”
 
Üks hea mõte ka vanade inimestega suhtlemisest: kuula teda isegi siis, kui ta räägib sulle juba kolmandat korda sama juttu. Mälu jääb meil kõigil ajaga kehvemaks. Aga las ta räägib, see ei tee noorele inimsele midagi, kui end kokku võtta ja lihtsalt ema või isa juttudele kaasa elada. Ühel päeval jorutad ise samamoodi ühel teemal kümme korda.
 
“Lohutage end sellega, et on alati rohkem hädasid, mida teil pole, kui neid, mis on.”
Hea lohutus, kas pole 🙂
 
Ühesõnaga – mul on raamat kleepsudest kirju ja süda rahul, et selle mõnusa raamatu lõpuks lugemiseks võtsin! Nii palju positiivsust ja selget mõtlemist.
Ja veel midagi – pere võib olla, aga nemad ei pruugi sinu üle rõõmustada, kui vanaks saad. Sinust saab tüütu kohustus.
Sõbrad on need, kellele võid loota surmatunnini!
 
“Elu on 5000 tükiga pusle, aga näidispilti polegi!”
 
PS: Raamatul on olemas ka järg, kus Hendrik on juba 85-aastane. Nii et paluks tõlget, Eesti Raamat!

Helle Helle “Kui tahad”

Helle Helle “Kui tahad” (127lk. Eesti Raamat, tõlkinud: Eva Velsker)

kui-tahad-helle-helle-2544670.jpg
Mis ma küll kirjutan sellest raamatust!? Juba lugemise lõpupoole hakkas kuklas tiksuma mõte, et ma pean sellest ju midagi kirjutama, aga mida… Siin ei toimu just palju, aga lugu on köitev.
Naine ja mees eksivad metsa. Kaks jooksjat, kummalgi oma tee. Vilksatavad aegajalt puude vahel ja valivad siis teine teise suuna. Aga kui hakkab hämarduma, siis jõuavad ikka samasse punkti ja saavad aru, et on eksinud.
Mees on metsa tulnud ilma veeta, naisel hakkab vesi lõppema. Liiguvad mingis suunas, leiavad tekkidega katusealuse, veedavad seal rahutu öö.
Väsimus on, und ei ole. Janu on, vett ei ole.
Naine läheb oja juurde vett tooma.
Hommikul on tal halb ja oksendab. Mitu-mitu korda.
Vahepeal liueldakse mälestustesse ajast, mil elati kommuunis, armuti. Aastaid hiljem tollase sõbraga kohtudes lõi vana leek lõkkele ja algas pereelu.
Uuel hommikul otsitakse taas teed metsast välja. Teed ei ole, janu vaevab. Mehel on juba eelmisest päevast jalakannal vill.

See on omamoodi huvitav raamat, kus ei räägita mõtetest ega tunnetest, vaid sellest, mis keegi just sel ajahetkel teeb. Astud mööda teed, komistad, lööd pea ära, vill valutab, öö on külm ja pime, naine vähkreb unes.
Raamat natuke teisest dimensioonist.

*Ma kukun vastu puutüve, ei jõua kõrvale põigata. Mu lauba vastu käib kolksatus, puu lihtsalt paiskab mu pikali, see sünnib väga kiiresti.
Seal ma siis laman kahesuguses pimeduses, närtsinud lehtede seas. (lk.26)

Karl Ristikivi “Semud” “Sellid”

Teema 22: Sinu lapsepõlve lemmikraamat
Karl Ristikivi “Semud” “Sellid” (96lk. Eesti Raamat, illustratsioonid: Helmut Valtman)

Semudsellid.jpg
Tegelikult hakkasin ma selle punkti alla Pipit lugema. Lugesin ja lugesin ja tundsin äkki, et ma ei haaku enam selle raamatuga. Vähemalt mitte hetkel.
Lõpetasin kiirelt lugemise, et mitte vana armsat mälestust rikkuda.

See Karl Ristikivi raamat kuulub aga minu lapsepõlve kullafondi!
Semud on neli vahvat koerajussi ja sellid on kolm kena kassipoega. Ristikivi kirjutab nii mõnusalt nende seiklustest ja raamat on täis toredaid illustratsioone. Naljakas, mismoodi lehti keerates ja neid pilte üle pika aja uuesti nähes tuli meelde, milline oli mu emotsioon kui seda raamatut lapsena mitmeid kordi lugesin ja lugesin ja lugesin. Tema seisukord on praegu ikka üsna hull. Sõna otseses mõttes ära loetud raamat

Lõiguke sellide tegemistest siis, kui nende ema on keldris hiiri püüdmas ja pererahvas on majast välja läinud:

“Paremat kätt on toidukamber ja köök,” ütles Miisu, “ja seal on söök. Seal on juustu ja võid ja liha. Pealegi teeb mulle mõte viha, et kui ei lähe meie, lähevad rotid ja teevad tühjaks kõik kausid ja potid.”
“Vasakut kätt elab preili,” sõnas Lillendiin. “Ma nägin läbi ukseprao eile, et seal on palju ilu ja uhkust. Sellepärast kasutame puhkust ja vaatame ligemalt, kui pole preilit ennast vahtimas nii tigedalt.”

Ema Tuti unelaul päevastest seiklustest väsinud semudele:

“Päike on veerenud ju,
kirsipuu otsas on kuu,
öö tuleb tasa kui hääletu lind,
jälgedest lõhnab maa hääletu pind.
Tasa siis magama jää,
jälgedest unes veel näe!

Pea alla pisike käpp,
suu juurest eemale näpp!
Praegu veel uninuda õdus ja hea,
et tuleb sügis, sa seda ei tea,
juba on õitsenud toom.
Uinu, mu pisike loom!

Uinu, mu väikene poeg,
kiirelt kui udu kaob aeg!
Varsti on mängude asemel tööd,
talvised tuisud ja valvatud ööd.
Vaikselt nüüd magama jää,
noorusest unes veel näe!”

Valisin selle laulukese siia üleskirjutamiseks sellepärast, et mäletan kuidas mu vanaema selle raamatu laule mulle ette laulis. Viisid olid kõik tema enda omad.

Elisabeth Aspe “Ennosaare Ain” “Anna Dorothea”

Teema 20: Raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik.
Elisabeth Aspe “Ennosaare Ain” “Anna Dorothea” (118lk. Eesti Raamat)

Aspe.jpg

Lugu “Ennosaare Ain” on esimest korda välja antud aastal 1888. “Anna Dorothea” aastal 1891.
Elisabeth Aspe on minu küla kirjanik 🙂 Elas Vana-Pärnus, minu majast linnulennul u. 200m kaugusel. Ilmselt on minu praegune elamine nende kunagise talu maadel. Lapsena piilusime tihti läbi aia ühe suure veski kivivaremeid. Nüüd olen lugenud, et Vana-Pärnu kalmistu vastas asus Aspede suur veski, nii et ma arvan, et see on ehk seesama. Kuigi asi vajab veel täpsustamist.
Käisin täna töölt tulles väikesel ekskursioonil ka, Elisabeth Aspele 2015. aasta detsembris püstitatud pingi juures, tema haual Vana-Pärnu kalmistul ja kõndisin ka vanadest veskivaremetest mööda. Tore on vähehaaval oma kodukoha lugu paremini tundma õppida.

18033447_1552394024784769_5297271079277703317_n17992009_1552393544784817_289193225336494734_n18033044_1552393511451487_5317176315548814728_n

Elisabeth Aspe raamatuid oli aga huvitav lugeda.
Esiteks see mõnus vanaaegne eesti keel! Näiteks selline lõik, kuidas inimesed Riiast tuleva laeva vastu tulevad:
“Linn ei ole nüüd ega olnud sel ajal peale Riia linna millegi muuga korralises ühenduses; ja et pärnulased tänulise loomuga, siis tulevad nad, kui iial võimalik, ikka laeva vastu võtma, mis ainuüksi paar korda nädalas neile uudist toob.” (lk.6)

Raamat ise räägib aga loo poisist, kes sündis Sauga vallas Ennosaare talus. Tema ema oli peremehe teine naine (esimene oli noorelt surnud ja uue noorperenaise elu talus tigeda vanaema tõttu kibe). Juhtus nii, et Aini ja vanema poja Peedi isa suri ning noorperenaine võttis poisi kaasa ning pages talust mõisa. Ain nuttis ja igatses hirmsasti oma venda ja talu, aga ema ei olnud nõus sinna enam tagasi minema.
Mõisaproua täheteadlasest vend Adalbert võttis Aini oma hoolealla. Andis talle õpetust ja poiss, kes armastas raamatutes tuhnida ning oli päris lahtise peaga, sai iga aastaga aina targemaks ja kahjuks ka saksikumaks. Varsti hakkas ta oma talumehest venda vältima ja kogu talurahvast häbenema. Armus ära mõisahärra ilusasse aga upsakasse tütresse ja valas kibedaid pisaraid kui preili lubadusest teda armastada kinni ei pidanud ja hoopis rikkaid noorhärrasid noolis.
Elu viis siis juba uhkema nimega noormehe, Antoni, Moskvasse, kus ta elas lausa 30 aastat. Õppis, oli tunnustatud teadlane. Ja unustas pikaks ajaks kodu ning kodumaa.

Kõike ei taha ära kirjutada, aga mainiks, et see Ennosaare vanaema oli ikka üks paras nõid 🙂 Ja härraseks muutunud Ain ajas mind pidevalt vihale – nii julm oli ta ennast ümbritsevate tordate inimeste vastu.
Raamatus on väga toredad kirjeldused mardipäevast ja pulmakommetest ning kiigepidudest.
Tolle aja vanusearvestus oli ka muidugi omamoodi. Raamatu lõpupoole on üks naine, kellest muudkui räägitakse kui vanast neitsist ja kortsulise näoga vanast naisest ja siis, ühel hetkel, kirjutatakse, et tegu on 46-aastase naisega.
Eks inimesed vananesid ka neil aegadel teistmoodi kui praegu.

“Anna Dorothea” on aga tõsielust võetud lugu, mis ilukirjanduslikult vürtsitatud.
Rikka raehärra juures kasvavad üles kolm kasulast, kaks tüdrukut ja poiss. Üks tüdrukutest, Anna, on imeilus, naeruhimuline neiuke, kes kõigi päid segi ajab ja mitte karvavõrdki tööd teha ei raatsi. Teine tüdruk, Elsabe, on maja hing. Tema korraldab kõike, teeb kõik tööd ja on arukas ning aus tüdruk. Poiss Prits on aga Riias kaupmeheametit õppimas olnud ja saabub nüüd koju. Anna keerutab ka teda ümber oma sõrme ja arvab, et võib poisilt kõike nõuda ning teiste meeste arvelt nalja saada, aga minu rõõmuks keerutab hoopis iseenda koledal kombel ummikusse ja saab kurja palga 🙂
Omamoodi Tuhkatriinulugu.

Väga tore lugemine oli! Vana Pärnu ning Vana-Pärnu kirjeldused, Vallikäärus jalutamised, sadamasse laevade ootamised – oma kodukoha kirjaniku teoseid on nii soe lugeda.

Deborah Moggach “Tulip Fever”

Teema 18: Raamat, millest sel aastal film linastub
Deborah Moggach “Tulip Fever” (290lk.)
Eesti keeles: “Tulbipalavik” Eesti Raamat 2002

TulipFever.jpg
Lugesin ingliskeelse läbi ja siis sain teada, et eestikeelne on ka olemas 😀

17. sajandi Holland, noor naine Sophia, kes olude sunnil (ema ja õed on vaja peale isa surma ülal pidada) abiellub vanema mehe Cornelis Sandvoortiga. Mees on lesk, nii tema eelmine naine kui kaks poega on surnud ja nüüd ta lausa jumaldab oma noort kaunist naist. Ta teeb kõik, et naine oleks õnnelik ja iga kord kui ta naist vaatab, on ta süda õnnest lõhkemas. Ainult üks asi, mis mehe südant piinab – kuigi nad on juba kolm aastat abielus olnud, pole naine veel lapseootele jäänud.
Ühel päeval kutsub Cornelis koju kunstniku, Jan van Loosi, et maalida temast ja tema kallist naisest uhke pilt. Läheb aga nii, et kunstnik on noor ja Sophia armub… See tunne tõmbab kaks noort inimest niimoodi endasse, et miski muu enam tähtsust ei omagi.
Majas on teenijanna, umbes Sophia ealine Maria, kel parasjagu käimas armulugu kalakaupmees Williamiga. Kõik läheb hästi, William palub Mariat endale naiseks ja tüdruk on rõõmuga nõus.
Ühel õhtul aga, kui Maria magab, võtab tema perenaine Sophia Maria riided ja hiilib nendes välja oma armukese juurde. William näeb naist majast lahkumast, arvab, et see on Maria, näeb läbi akna, kuidas kohtunud paarike suudleb ja kõik ilus lendab vastu taevast.
William lahkub linnast, Maria peab edasi elama teadmisega, et ootab last. Ja siis sepitsetakse kaval plaan, mis aitab Marial tulevase lapse juurde jääda ja Janil ning Sophial ära põgeneda.
Vana Cornelis ei taipa aga midagi, vaid käib päevast päeva ringi ja jumaldab oma imelist noort abikaasat.

Kirjutada oleks veel palju, sest nüüd alles sündmused algavad, aga parem mitte – kes soovib, see loeb!

Aga mina ei ole tükk aega lugenud raamatut, kus mulle peaosaline üldse ei meeldi! Naine, kes reedab oma isikliku kire nimel kõik, teeb haiget väga paljudele inimestele, punub rahulikult intriige ja on täiesti kindel, et jumal on tema poolel, sest kõik sujub nii suurepäraselt!
Ma ei jõudnud ära oodata, mil Sophia plaan lõpuks nurja läheb ja koost pudeneb…

Kõige ägedam karakter selles loos on aga hull tulbikasvataja Claes van Hooghelande. Tema on Hollandi tulbipalavikust täiesti segi. Kasvatab oma kullakesi maalapil, kuhu on üles pannud uhke turvasüsteemi hulga kellukeste näol ja segab kokku igasugu põnevaid väetisi, et sibulad kasvaks eriti suurteks. Enne tulbikasvatajaks saamist oli ta kena paks mees, nüüd on ta suurest murest oma sibulate pärast lausa kokku kuivanud 🙂
Süüa ei taha, magada aga ei saa – äkki tulevad teod. Või koerad. Või vargad!
Tema imeliste sibulate saladuseks on eriline kompost. Igal sügisel segab ta kokku lehmasõnniku, kanakaka, peene liiva ja luujahu, mis ta kohalikust tapamajast saab. Tal on täpselt välja arvutatud, millistes kogustes ja kuna ta seda segu kasutab. Ja kastab mees neid oma erilise väetisega, mis on segu tuhast ning tema enda uriinist.
Sibulad on vapustavalt suured ja mees on uhke!
Kõige uhkem hetke kõige kallima ja haruldasema tulbi pärast, milleks on valge-punasekirju `Semper Augustus`.

Muidugi otsisin ma Googlest, milline see imelill välja nägi (ja ehk näeb siiani), aga tuli välja, et tol ajal oli see lihtsalt üks viirusesse nakatunud sibul, mis tulbi ühevärvilise õie triibuliseks tegi. Tänu sellele uudisele saabus ka esimene suur tulbiäri krahh…
Tänapäeval on aretatud aga mitmeid punase-valgetriibulisi sorte, nii et igaüks võib endale aeda mõne “Semper Augustuse” soetada.

tulip old.jpg

Meia aia puna-valge sordiks on`Estella Rijnveld`
IMG_9863

Hollandis kestab tulbimaania ju tänapäevalgi. Kevadised aiareisid Keukenhofi vapustavasse lilleaeda, sibullillede paraadid, Amsterdami iga-aastased lillelaadad, mille pilte vaadates mul suu vett täis valgus…
Googeldamiseks sõna: Amsterdam Bloemenmarkt (pilt netist)

a_Bloemenmarkt_2-a.jpg
Raamatus oli tarkuseteri ka:
*Punapäid ei tasu usaldada – nad ei pruugi eriti ausameelsed olla.
*Lollid kasvavad kastmata.

*For a man`s gratest joy and comfort is a happy home, where he can close the door after his day`s labours and find peace and solace beside the fireplace, enjoying the loving attentions of a blessed wife. (Cornelis lk.11)

*I have become an actress in the most dangerous theathre of all – my home (Sophia lk.118)

Filmi treilerit näeb aga siit: