Camilla Sten “Pärija”

(365lk. Eesti Raamat)


Vaat see oli alles põnevik! Kriipivalt kõhe ja nii põnev, et istusin ja lugesin öösiti (ise täitsa teises, lumetuisuses maailmas), varbad pleedi all krussis.
Mul on hea meel, et see raamat saabus minu juurde praegu, vastu kriiksuvate puuokstega sügist, mitte mõnel kuumal suvekuul, kus me oleme kõik unustanud, mis on lumi ja mida tähendab kibekülm talvetorm.

Eleanor või Victoria (ühtede jaoks üks, teiste jaoks teine), elab koos väga ebameeldiva häirega – prosopagnoosiaga ehk võimetusega ära tunda inimeste nägusid. Sama häire on ka Rootsi kroonprintsess Victorial ja aastaid tagasi sellest teada saades uurisin natuke – on ikka päris karm, kui igal hommikul ärgates paned Sa enda abikaasa ja laste “näod” enda jaoks uuesti kokku nende silmade, soengu, hääle ja lõhna järgi. Sa ei saa tänaval kohata mõnd tuttavat nägu, sest sa lihtsalt ei tunne ühtegi nägu ära.

Niisiis – raamatu Victoria (või Eleanor) satub enda vanaema juurde sel hetkel, kui mõrvar vanaema korterist väljub. Ta ei tunne seda inimest ära sel hetkel ja ta ei tunne teda ära ka kunagi hiljem. Aga kas mõrvar teab seda?

Vanaemal, uhkel daamil Viviannel, on Eleanorile ja tema tädile, Veronikale, päranduseks jäetud maamõis nimega Solhöga. Niisiis lähevadki Eleanor, tema poiss-sõber Sebastian, tädi Veronika ja advokaat Rickard Solhögasse, et pärandvarad kirja panna. Aga nendega tulekuga ärkab mõisas ka suguvõsa minevik koos kägisevate veinikeldri uste, keldri ja ülakorruse vahet liikuva suure tühja toidulifti ja sügaval metsas asuva üksiku jahimajakesega.
Ja siis saabub lumetorm, elektrikatkestus ja …
Ja paljugi veel.

Kui ma peaks kirjutama lause stiilis: See raamat sobib kõigile, kes armastavad … raamatuid, siis paneks ma sinna … asemele näiteks Ruth Ware nime. Sest Camilla Sten oskab samuti kui Ruth Ware panna oma jutustusse korraliku koguse külmavärinaid tekitavaid hetki.

Liikudes tänapäeva ja Solhögas elanud poolatari Annuška mälestuste vahel, saavad kokku ränki vigu täis minevik ja kättemaksuhimuline tulevik ning loovad olevikku selle kõheda põneviku.
Miks eestikeelse raamatu kaanel on kirjas kriminaalromaan, see on ka paras mõistatus, sest siin ei ole midagi kriminaalromaanilikku (peale laiba), tegu on pesueht põnevikuga, ehk spänningsromaniga (originaalis, ehk rootsi keeles). Aga Eestis ongi kriminaalromaani ja põneviku mõisted täiesti sassis.

Igal juhul ootan ma nüüd eesti keelde järgmist Camilla Steni raamatut, sest nii varem ilmunud “Kadunud küla” kui “Pärija” on täpselt sellised raamatud, mida ma lugeda armastan.

PS: See raamat on pühendatud Camilla Steni kassikesele, Katt Rasmusele.

James Bailey “Kull või kiri”

 (359lk. Eesti Raamat)

Selle raamatu alguses ma mõtlesin, et nüüd ma siis näen, mismoodi meesterahvas on kirjutanud meespeategelasega naisteka! Ühesõnaga – algus ei olnud paljutõotav, vaid tõeline naistekakrahh.
Aga siis läks Bridget Jonesiks, st. briti huumoriks. 😛
Luhtaläinud armastus, koju tagasi kolimine (pea 30-aastaselt), ekstsentrikutest perekond ja natuke metsapoole sõbrad. Lugu hakkas jooksma ja päris muhe oli! Keskele jõudes lugesin ühtteist perekonnale ette ka, sest üksi oli loll naerda…

Peale hunnikut allamäge veerenud asju (suhte lõpp, töö lõpp, korterist väljaviskamine, koju tagasi kolimine), teeb Josh otsuse, et järgneva aasta oma elust otsustab ta kõige üle kulli ja kirja visates. Oma lubadust ta peab ja kõik sujub, kuni ta teele ilmub vaid hetkeks Päevalilletüdruk.
Ses raamatus saab lugeja kindlasti tuttavaks Van Goghi erinevate päevalillemaalidega. Saab ka teada, millistes maailma otstes neid maale leidub ning mida tähendab olla veerpõõsas.

Mida ma ise seda raamatut lugedes taipasin oli see, et raamatuid tuleks lugeda vaadates tegevust mitte lugeja, vaid peategelase seisukohalt. St. mulle lugejana võib mingi otsus või tegu napakas tunduda, aga tal seal raamatus oli hoopis teine olukord, et asjade käigu üle otsustada. Niisiis ei saa ma nö. “platsi kõrvalt” karjuda ja ahastada, et millepärast sa küll sedasi tegid, hissand kui loll raamat!!!
Kui lugedes vooluga kaasa minna, on hoopis teine tunne.
Ja Josh oli tegelikult päris tore tüüp. Tasane, hooliv ja kui vaja, siis leidis ka endas peituva sihikindluse üles.
Nii et oli mõnus kerge ja muhe lugemine.

*Kui on üldse midagi hullemat, kui sõbrapäevakaardist ilma jäämine, siis on selleks kaardi saamine oma emalt. 28 aastasena.

Sebastian Fitzek “Hingemurdja”

 (246lk. Eesti Raamat)

Raamat nagu hullumaja, kus kirjutatakse hullumajas olevatest mittehulludest, kes on tunduvalt hullemad kui hullud ise oleksid. Lisaks kuhjaga võikaid veriseid stseene, mille otstarbekust ma tabada ei suutnud. Võibolla sellepärast, et lugesin seda lumetormi ajal toimuva tegevusega raamatut siis, kui meil Eestimaal oli 30C kuuma ja puuoks ka ei liikunud. Väga vale ajastatus!

Raamatu idee oli aga huvitav. Hingemurdja, kes oma ohvreid ei tapa, vaid teeb nendega midagi, mis nihutab naised justkui poolunne. Ei ole elus, ei ole surnud. Ohvrid ise ei saa aga enda seisukorrast aru, ning neile tundub, et nad suhtlevad teistega täiesti normaalselt. Kujutasin ette, mismoodi Jose Saramago sellise raamatu kirjutanud oleks ja nautisin lugemise pausidel neid pildikesi, mida tema oleks ehk lugejani toonud. (Kes tahab tõelist kõhedikku lugeda, siis “Pimedus” on midagi väga head ja väga hirmsat just sel teemal.)

Teine liin tutvustab meile ülikooliprofessorit ning tema katsealuseid, kes justkui loevad toimikust seda, mida meie loeme hullumajas toimuvat.

Ma pean ütlema, et see oli üks segasemaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Vahepeal ei saanud enam aru, kes keda mööda pimedaid koridore taga ajab ja kelle eest peategelane põgeneb. Hea klaustrofoobia tekitaja, sest üksildane suletud hoone, maailmast äralõigatus, kinnised uksed ja liftid ning kõik muu on täiesti olemas.
Kui nüüd mõelda, siis oli ikka jube küll, aga see sillerdav suvi mu ümber vajutas oma päikselise pitseri karmile raamatule ja muutis kogu loo mu jaoks “meh” elamuseks. See raamat tuleks tõepoolest mingil talvisel ajal uuesti lugemisse võtta, et olukorda sisse elada.
Fitzeki esimene raamat, mis eesti keeles ilmus, “Ära lõigatud”, oli ometi päris hea ja karm lugemine ning seal olid võikad stseenid justkui ka õigustatud ja omal kohal.

Raamatu kaanel on kirjad: krimiraamat ja psühhopõnevik. Tegu on tõesti psühholoogilise põnevikuga, mitte kriminaalromaaniga.

Sue Teddern “Annie Stanley, omadega merel”

(318lk. Eesti Raamat)

Kui Annie isa ootamatult sureb, varastab ta isa tuha ning põgeneb sellega laevandusilmateate tuurile. Miks? Sellepärast, et isa naine tahtis tuha puistata mingisse veidrasse paika ja sellepärast ka, et isa kuulas iga päev suure innuga Suurbritannia laevandusilmateateid. Mis sest, et nad elasid sisemaal.

Niisiis – Annie on koos isa tuhaga reisil mööda Suurbritannia rannikut.
Sisukokkuvõtet lugedes arvasin, et tegu on raamatuga, kus räägitaksegi neist paigust, kus Annie käib. Et ma saan koos temaga rännata mööda võrratut briti saarte rannikut, nautida vaateid, merd, ilma. Tegelikult muidugi nii ei läinud. Annie isa urn veetis oma päevi majutuste akendel ja Annie ise otsis üles oma vanu sõpru ja peikasid ja klattis nendega suhteid. Loodusest ja merest oli juttu näpuotsaga. Täpselt nii vähe, et ma otsustasin lugeda telefon kõrval, ning iga kord, kui Annie mõnda paika jõudis, vaatasin mina selle koha kohta telefonist pilte.
Appi, kus ma tahaks jälle Šotimaale ja Inglismaale!

Raamatu lõpus ei saanudki ma aru, mis siis huvitavam oli – kas Annie suhteklaarimised ja sekeldused või mu lugemisele lisaks tehtud telefonipildireis mööda Suurbritannia rannikut. Igal juhul – kui ma olin esimesest pettumusest raamatu sisu kohta üle saanud, polnud lugemisel vigagi. 🙂 Oli naljakaid seiku ja totakaid prohmakaid ja ilusaid hetki. Lahe oli see, kuidas Annie kuskile jõudes alati toki lõnga ostis ja lapiteki ruudu kudus: 30 silmust lai ja ripskoes. 🙂
Tädi Hilary oli ka üks vinge mutt ja Rob üks perfektne meeshing. Aga ühest asjast ei saa ma aru – raamatus oli olulisel kohal Cromarty majakas Šotimaal, aga raamatu kaanel on pilt St. Mary majakast Inglismaal, millega kogu lool mingit pistmist polnud…

PS: grilltikkudega annab täitsa normaalselt kududa, kui vardaid käepärast pole!

S. J. Bennett “Windsori sõlm”

S. J. Bennett “Windsori sõlm” (270lk. Eesti Raamat)

Kes ei armasta kuninganna Elizabethi? Minu meelest tõeline daam, pärit justkui muinasjutust või kunagistest monarhia hiilgeaegadest. Praegu on tema kindel ajastu, mis peale teda tuleb… Eks näis.

Aga kuninganna on stiilne nii päriselus kui selles raamatus. Tema kostüümid, kübarad, särav naeratus, korgid. Ja tema ise – tugev ja nutikas! Pole siis ime, et selles raamatus uurib Windsori lossis toimunud noore venelase mõrva just Tema Majesteet Kuninganna.
Ise ta muidugi ringi nuhkida ei saa, aga tema õukonnas on mitmeid tublisid naisi, kes hea meelega end mitte nii igapäevaste ülesannetega proovile panevad.
Mulle meeldisid kõige enam peatükid, kus kuninganna Elisabeth prints Philipiga ringi sõidab või jutustab. Enne printsi surma tänavu aprillis ma ei teadnud, et ta on selline otsese ütlemise ja karmi huumoriga mees, aga mitmed saated, mis temast nüüd olnud on, maalivad päris toreda pildi. Ka selles raamatus pole Philip mingi sinivereline hädine siidikäpp, vaid hiilgab nii mõnegi ütlemisega. Mille peale kuninganna ilmselt vaikselt muigab. (“Putin! Päh!”) 🙂

Päris kurb oli tegelikult lugeda, mismoodi kuninganna enda peatse 90-aasta juubeli puhul pidi juba varakult igasugustel üritustel käima. Avama näitusi ja kõnniteid, imetlema eriliste maitsetega torti, mida ta tegelikult maitstagi ei saanud (huvitav, kes selle lõpuks nahka panid?) ning istuma lossis toimuvatel koosolekutel, kus arutleti serviiside jms. üle.
Ja kui päev sai otsa ning ning kuninganna oma ruumidesse läks ja õhtupalvust ütles, poetas ta sinna sisse mõtte: kui Harry nüüd ühe kena tüdruku leiaks! (Selle asjaga läks päriselus küll aiataha…)

Aiahuvilisena otsisin muidugi ka huviga, mida tähendab lasanje stiilis istutamismeetod, mida raamatus mainitakse.

Ja siis on raamatus muidugi mõrv. Venelane, Windsoris. Palju mõtteid teemal Putini pikk karvane käsi ja palju teisi teooriaid. Ausalt öeldes ununes mul see mõrv vahepeal päris ära. Kuninganna tegemised olid lihtsalt nii nauditavad lugeda!

Mõnus kuninglik muhekrimi raamat! Hea suvel nautida.
Väga ilusa kaane on kujundanud Piia Stranberg – palju ilusama kui originaalil!

P. D. James “Mõrvad jõuluööl”

P. D. James “Mõrvad jõuluööl” (168lk. Eesti Raamat)

Mis oleks jõuluõhtu Inglismaal ilma mõrvata? Midagi jääks nagu kohe puudu…
Ehk nagu raamatus kirjutatakse: mis see terake või paar arseeni sõprade vahel ikka loeb? 😀
Et Eestimaal seda õiget brittide jõulutunnet kogeda, on see raamat lausa ideaalne. Verised sepitsused kuuselõhnalises toas puuvõõriku all löövad kõigil silmad särama! 😀

Kui nüüd ausalt rääkida, siis oli tõesti mõnus lugemine. See raamat oleks rahulikult võinud umbes 5x paksem olla, oleks saanud terve pühadeaja mõnusaid mõrvalugusid lugeda, nüüd jagus teda vaid neljaks õhtuks – just neli erinevat mõrvalugu selles raamatus ongi. Pisut pärimistega seotud, pisut pornograafiaga – sellise viisaka, nostalgilisega, mitte tänapäevasega.

Muuhulgas saame lugedes ka teada, et Briti krimikirjanduses on kõige saatuslikumaks osutuv tuba majas … raamatukogu! Igaühel on kindlasti silme ees, mismoodi uhkete vanade laudade taga, imeilusad vanad köited seljatagustel riiulitel, lebab laip.
Humoorikas, soe, jõuluhõnguline, saladuslik, üllatav. Lühike raamat, aga krimkasõbrale ning jõulude armastajale nii mõnus lugemine! P. D. James kuulub nüüd nende autorite hulka, kellelt ma kindlasti veel midagi lugeda tahan. Õnneks on temalt eesti keeles päris mitu raamatut ilmutatud.

Lõpetuseks ühe peene vanaproua kiri oma perekonnale:
Olen seda kõike juba mõnda aega kavandanud ja kui asi teile ei meeldi, siis pole see minu mure. Taevale tänu, need on mu viimased jõulud perekonna seltsis. Viimane kord Gertrude`i tänkjat jõulupudingut ja üleküpsetatud kalkunit süüa. Viimane kord neid lollakaid paberkroone kanda. … Viimane kord teie tülgastavalt koledaid nägusid vahtida ja seltskonda taluda. Mul on samuti õigus õnnele ja rahule.

Häid jõule!

Hansjörg Schneider “Hunkeler kesk metsikut elu”

Hansjörg Schneider “Hunkeler kesk metsikut elu” (180lk. Eesti Raamat)

Kas te olete lugenud šveitsi kirjandust? Või oskate nüüd kohe nimetada ühe šveitsi kirjaniku nime?
Mina igal juhul guugeldasin ja nentisin fakti, et see (vist) ongi minu esimene šveitslane.

Erakordselt omapärane krimka. Mulle tundus lugedes, et kogu see laibavärk segab nii kirjanikku kui Hunkeleri ennast. Ta nautis oma maakodu elu, külastas erilisi naabreid, “võttis” koera. Mõni tema naabritest oli nii särav isiksus, et ma loeks hea meelega sellist raamatut, kus Hunkeler lihtsalt oma maakodus elab ja oma naabreid külastab ning nendega vestleb.
Ülimalt mõnusad looduse kirjeldused. Ümbruskond, linnud, kes ta aias elasid. Päris poeetiline ja kaunilt kirjutatud raamat.

*Tõeline luksus, selles oli ta veendunud, oli õnn lindudega koos elada. Ärkamisel hommikukontsert, uinumisel õhtulaul. Kõige lõpuks, kui ööpimedus kõik endasse mattis, lepalinnu õrn siristamine. (lk.19)

*Ta peatus ojakaldal ja pissis kõrvenõgestesse, mis seal kasvasid. Mäherdune sõbralik pladin. Inimese suuruselt teine luksus, mõtles ta, on vabadus, kui ei pea urineerima alati nendes valgete kahhelkividega kaetud ruumides kliiniliselt puhastesse tualettpottidesse, vaid lahtise taeva all rohu sisse. (lk.27)

Niisiis ma ei võtakski seda raamatut lugemiseks kui krimkat. Ma loeks seda nende looduskirjelduste ja Hunkeleri omapärase isiku ning tema naabrite pärast. Hansjörg Schneideri raamatud on eesti keeles veel, just sellesama detektiiviga, nii et päris huvitav oleks veel mõni tema lugu läbi lugeda.

Aitäh, Eesti Raamat, väga huvitava uue kohtumise eest mulle seni tundmatu kirjanikuga!

Veronica Henry “Kuidas leida armastust raamatupoes”

Veronica Henry “Kuidas leida armastust raamatupoes” (318lk. Eesti Raamat)


Kui raamatu pealkirjas on sõnad “raamat”, “raamatupood” või “raamatukogu”, siis tuleb seda raamatut lugeda! Siiamaani pole ükski sellise pealkirjaga raamat mind alt vedanud.

See raamat annab fantaasiale tiivad! Kõik need raamatupoe kirjeldused panevad unistama enda väiksest raamatupoest. Kuidas ehitaks, kujundaks, kaunistaks. Kuidas raamatuid sätiks, kuidas klientidega vestleks… Sinna kõrvale jookseb mitu lugu. Mitu päris kurba lugu peategelase Emilia emast ja isast ja nii mõnestki Cotswoldi linna elanikust. Aga neid kõiki seob Julius Nightingale raamatupood ja omapärasel moel aitab just see poeke inimeste saatusi paika sättida.

Õnneks on sellistel raamatutel komme läbi raskuste tähtedeni jõuda. Kui alguses läheb kõik kolinal allamäge, siis ühel hetkel ilmuvad õiged inimesed ja kohtuvad need, kes teineteise jaoks kasulikud saavad olla.
Paljude peatükkide lõpus on nimekirjad raamatu tegelaste lemmikraamatutest. Vaat neid on huvitav uurida (ja enda lugemisnimekirja täiendada).

Kuidagi õige lugemine jõulueelsesse aega. Natuke kurb, armas, oma pahade ja oma headega. Kes on üksi ja õnnetu, leiab kaaslase ja raamatupoed kestavad igavesti!

*Linn ilma raamatupoeta on linn ilma südameta!
*Kogu maailma teemandid ei kaalu seda üles. raamatud on kallimad kui juveelid.
*Igaühe jaoks on raamat, mis kõnetab ja poeb hinge. Isegi kui sa seda ei usu.
*Krimi oli paigutatud kamina võrvale koos šotiruudulise tugitooli ja Pärsia vaibaga … Kokaraamatud olid paigutatud ümber lihapoe raiepaku … Ilukirjanduse juures seisis roosa vetruv sohva, mõlemal pool otsas väike laud, mille peal oli vaas värskete roosidega.

Peter May “Lukus linn”

Lugemise väljakutse, teema 7: Raamat, mille tegevus toimub ühe päeva jooksul
Peter May “Lukus linn” (287lk. Eesti Raamat)

Selle nädala alguses lugesime me ajalehtedest pealkirju, kuidas Inglismaa koroona tõttu lukku pandi. 2005. aastal kirjutas Peter May selle raamatu, kuidas epideemia tõttu London lukku pannakse ja ükski kirjastus ei tahtnud raamatut avaldada, kuna see olevat olnud liiga ebarealistlik.
Kunagi oli lennukiga lendamine ka ebarealistlik. Siis enam ei olnud. Nüüd on varsti jälle. 😉
Elu maakeral teeb kummalisi pöördeid.

Raamat on põnev. Kohe tõsiselt põnev, sest pidevalt toimub midagi, mingit hingetõmbepausi ei ole ja millegagi ei hoita kokku – ei surma, haiguse, tulekahju, kuulide, sõpruse ega armastusega.
Kogu lugu toimub Londonis, nii et seal käinutel on hea neid käike ja tegemisi tänavate kaupa jälgida. London Eyest rääkimata.

Muidugi on uurija viimane tööpäev, kui kõik see jama alguse saab. (Mulle tundub, et kui terendab kellegi viimane tööpäev, siis on parem mitte tööle minna – kui oled piloot, kukub kindlasti lennuk alla, kui oled sõjaväelane, siis saad tõenäoliselt surma, kui oled tänavapühkija, siis variseb sulle katus pähe jne.).
Raamatus leitakse kotist, mis on vundamendiauku visatud, lapse luud. Andekad inimesed asuvad tööle ja luud saavad näo, leitakse lapse kodu ja nö. vanemad. Uurija Jack MacNeil (mitte niisama uurija, vaid šotlasest mehemürakas, kes minu kõrvus endale kohe šoti aktsendi külge saab) võitleb enda isikliku elu tragöödiatega, noorte pättidega ja vanade kurjategijatega. Taustal möllab pidevalt epideemia.
On päris võikaid hetki ja kirjeldusi ja lõpupoole üks üsna võimatuna tunduv koht ka. Aga kogu lugu on hoogne ja hästi kirjutatud.
Otsin ja uurin teisi sama kirjaniku raamatuid ka, sest tundub, et mehel sulg jookseb ja kui on tuju hea põneviku järele, siis temalt ilmselt saab.

Antoine Laurain “Presidendi kaabu”

Antoine Laurain “Presidendi kaabu” (185lk. Eesti Raamat)
Tõlkinud: Sirje Keevallik

109728003_3438187456205407_7398615659790221138_o

Mulle meeldivad Antoine Lauraini raamatud! Meeldis juba tema esimene eestikeelne lugu “Punase märkmikuga naine” ja meeldib ka see kaaburaamat.

Lugu iseenesest lihtne – restoranis õhtust süües satub Danieli kõrvallauda president Francois Mitterrand. Daniel istub kogu söögiaja kui nõeltel ja avastab lahkudes, et president on oma kaabu maha unustanud. Mees vehib selle sisse ja tema elus hakkavad toimuma imelised sündmused – ta julgeb oma ülemusele vastu hakata, teda edutatakse ja elu hakkab ülesjoones kulgema.
Ja siis kaotab ta kaabu ära!
Niimoodi käib presidendi kaabu käest kätte ja muudab temaga kohtuvate inimeste elusid.

Tõepoolest lihtne ja lühike raamat, aga väga mõnusalt kirja pandud – tegelastele kaasa elades ning hea huumoriga. Paistab, et Antoine Laurainist saab kirjanik, kelle raamatud ma riburadapidi kõik läbi loen.

*Meie elu tähtsaimad sündmused on alati tühiste kokkusattumiste jada tulemus.

*Meie elu on kui puu, milles peitub paralleelelude mets, nii et me elame ühekorraga nii praegust elu kui ka mõnda teist. On elusid, kus me pole abiellunud sellesama inimesega, kus me ei ela sellessamas kohas, kus me peame erinevat ametit …

*”Ingli osa” – vanast veini või konjaki täiesti avamata pudelist kadunud sentiliitrid, mis on aurunud läbi korgi, vahel isegi läbi vaha.