Christoffer Holst “Külmad valged talveööd”

Kolmas raamat krimireporter Cilla Stormi ja tema sõbranna, endise politseiniku Rosie, tegemistest.
Seekordne lugu toimub Idre Fjalli suusakuurordis vahetult enne jõule ja jõulude ajal. Ja nagu ikka uurijate-nuhkijatega juhtub – kuhu lähevad nemad, seal toimub ka mõrv. Läheduses elaval rikkal perekonnal on hulganisti saladusi, mis jupphaaval avalikuks tulema hakkavad ja kahjuks lõpeb see ühele uhkes majas viibijale päris kehvasti.

Cilla Stormi lood on lahedad! Muhekrimi küll, aga mitte selline tüüpiline uinuv ja igav, vaid rohkem ruhtwarelik, humoorikas ja skandinaavia krimkade poole kalduv. Kõik kolm raamatut on olnud hästi läbi mõeldud tegevusega, algusest lõpuni põnevad ja hoogsad, hea puändiga.
Raamatu kirjelduses on küll märge, et tegu on Cilla Stormi sarja kolmanda, eraldiseisva osaga, aga ma siiski arvan, et ilma kaht esimest lugemata ei saa me selget sotti tegelastest ning sellest, kuidas nad seotud on ning miks neil sellised suhted kujunenud on. Nii et alustage ikka esimesest osast ja olen päris kindel, et te ei kahetse!

Cilla Stormi Saarestikumõrvade sarjas on eesti keeles ilmunud raamatud:
1. “Veripunased suveunenäod”
2. “Sügavmustad sügislained”
3. “Külmad valged talveööd”
Nüüd jääb üle oodata, kuna ilmub neljas osa mõnusatest rohelistest kevadtuultest – kas jõuab tulpide õitsemise ajaks ja kas Cilla ning Rosie on tagasi seal, kust nad enda seiklusi alustasid – aianduskrundil Bullholmeni saarel. 
Aitäh, Eesti Raamat, et selle sarja meieni olete toonud! Üks mõnus ja põnev lugemine.

Hendrik Groen “Rõõm ja rahu”

Minuga on nii, et kui ma näen uut raamatut Hendrik Groenilt, siis ma kraban selle kohe lugemiseks! Muidugi seekord ka (aitäh, Eesti Raamat!) ja ega ma ei pea kunagi pettuma. On ju täpselt teada, mida tema raamatutelt oodata – huumorit, elujaatamist, südamlikkust. Natuke ikka õelust ka, aga hea võidab alati kurja!

Raamatutes, mida ma viimasel ajal loen, on tihti sattunud tegevuspaigaks aiandusühistu. Eks need on kortermajades elavate inimeste hulgas populaarsed ka, sest kuskil pead sa ju omama lapikest mulda, mille sisse oma näpud kevadel ja suvel torgata.
Datšade ja pilpakülade periood on meil Eestis küll möödas, aga ehk jõuame varsti ka ajamajakeste aega, nii nagu Skandinaaviamaades kombeks on.

Selles raamatus tegutseb usin Emma, kes peale abikaasa surma saab maalapikese aiandusühistus “Rõõm ja Rahu”. Nimetus on paraku petlik ja nagu tihti juhtub on ülemused oma kohale täiesti sobimatud ja parajalt nõmedad. Õnneks võtavad ühistu liikmed ennast kokku ja astuvad ebaõiglusele vastu.
Selles raamatus ei ole nii palju huumorit kui Groeni esimestes, salapäevikute raamatutes. Ütlen ausalt, et ei saanud alguses kuidagi raamatuga ühele lainele, aga natuke enne keskkohta käis klõps ära ja edasi lendas lugemine juba kiirelt. Tuli ka huumorit, isegi traagikat ja minu õiglustunne (ning mõne tegelase aias kasvav põõsas) sai raputatud.
Kindlasti sobib see raamat ajahoolikutele, kes praegu küüsi närides sooje ilmu ootavad, et lõpuks toast välja mullatöödele saaks. Võtke ja lugege saabuval lumisel nädalal seda raamatut ja ootamise aeg lendab kiiremini.

Ragnar Jonasson “Pimedus”

Ragnar Jonasson “Pimedus” (222lk. Eesti Raamatu Krimiraamat)

Juba teine raamat järjest, kus kaanele kirjutatud kiidusõnad räägivad sulatõtt! “Raamat, mille lõpplahendus võtab õhku ahmima” – jah, siiamaani ahmin ja mõtlen, et misasja?! Islandi õhk mõjub ilmselt niimoodi, et kirjanikel tuleb pähe igasugu hulle ideid.

See on Ragnar Jonassoni Peidus Islandi triloogia esimene raamat, mis räägib pensionile mineva detektiivi, Hulda Hermannsdóttiri, viimasest uurimisest. Peatükid vahelduvad jagades Hulda ja mõrvatu emotsioone ning kiigates aegajalt kaugele Hulda minevikku. Lõpulajatus paiskab mõnuga segi kogu eelnenud 200 lehekülje jooksul toimunu, aga jätab ometi mulje, et just nii see minema pidigi.
Uurides Jonassoni enda lehelt triloogia tausta saab selgeks, et jah, kõik on õige. Järgmises kahes osas näeme midagi hoopis teistsugust, kui tavalistes raamatusarjades, mis detektiivide käekäiku ja uurimisi jälgivad. Minul on see esimene kord puutuda kokku niimoodi üles ehitatud sarjale. Saab olema huvitav!

Ma ei saa kuidagi ümber sellest, et nina krimpsutama panev vingus ilm on just see, millest mulle lugeda meeldib. Jäine vihm ja lumi ja vile tuul. Külmavärinad, mis ei kao ka siis, kui magamiskotist paistab välja vaid ninaots. Kuumaastik ning jäised, puhtaveelised ojad koos mõne lootusetu lobudikuga kuskil tuisuses pärapõrgus.
Loob juba meeleolu, eksole!

Ootan nüüd põnevusega järgmist kaht osa, et näha, mismoodi kirjanik selle “aga küpsetame pitsat niipidi, et paneme juustu kõige alla, siis tomatid, liha, topeltananassi 😛 ja kastme, ning põhjataigna kõige peale!” situatsiooni lahti kirjutab.
Tänan geniaalsuse eest, mis ei lasknud lugejal vajuda tavapärase krimka mõnusasse seaduspärasusse – mõrv + uurimine + lahendus + loorberid.

Jo Thomas “Armastus jõuluturult”

Jo Thomas “Armastus jõuluturult” (255lk. Eesti Raamat)

Kõigepealt tahan öelda, et on tore, et Eestimaa kirjastused nüüd ka jõuluraamatuid tõlgivad ja välja annavad. Kui oled ikka ülepea piparkoogilõhna ja lumehangede ja kuuseehete sära sees, siis kohe peab midagi temaatilist lugema. Vähemalt mina olen jõulude ajal lootusetult jõuluraamatute usku.
Kuigi ma tean, et need on kõik enamvähem ühesugused – alguses olnud suured probleemid lahenevad, naised leiavad enda eluõnne turtsakas naabrimehes, kelle kuldne süda jõuluvalguses särama lööb ja vanad ning noored saavad kokku, koduta loomad leiavad pered, halbadest lastest saavad head lapsed. 🙂 Aga mis see jõuluime muud ongi ja mida inimene jõulude ajal muud vajabki, kui headust ja rõõmu.
Ja lumi peab raudselt olemas olema!

Niisiis – selles raamatus on meil Connie, kes toreda eakatekambaga Inglismaalt Saksamaale jõuluturule sõidab. Esiteks selleks, et puistata laiali jõuluaega armastanud Elsie tuhk ja teiseks, et kohtuda päriselus internetist leitud armastusega. Conniel on nimekiri (nimekirjad on ühed tõhusad asjad, nagu paljudest naistekatest lugeda saab), mille kõigile punktidele üks mees vastama peab ning Heinrichi puhul saavad linnukesed üsna kiiresti paika.
Mina aga loen ja mõtlen kogu aeg, et jookse, Connie! Kuskile kaugemale üliplaneeritud minutitäpsusega elavast Heinrichist! Elu sellise mehega oleks nagu pidevalt tuututava nutikellaga – tõuse püsti, 5 minutit uksest väljumiseni, kas sa juba matkad või loen niisama minuteid edasi, tempot juurde, tempot maha, lõuna vanematega, kaarikusõit, hambapesu, kell 22:01 uinu vaikselt mu lind…

Selle raamatu võlu on taustal tegutsevates hooldekodu elanikes. Selles, mismoodi nad hakkavad enda jõuluunistusi täitma ja kuidas terve vanalinn neist unistustest haaratud saab. Südamlik ja tore lugemine. Loed, krõbistad piparkooki ja usud jälle jõuluimedesse. Isegi mõned ärevad hetked on peatükkidesse põimitud, aga ma olen kindel, et ei riku kellegi lugemiselamust kui kirjutan, et kõik lõpeb imeliselt!
Sest vaevalt, et keegi arvab, et mõni jõuluraamat võib lõppeda halvasti. 🎄

Christoffer Holst “Veripunased suveunenäod”

Christoffer Holst “Veripunased suveunenäod” (263lk. Eesti Raamat)

Ma armastan Rootsimaa saarestikku! Sealseid suvesid, paate kaljude vahel vees, kaneelisaiade ja kohvi lõhna, õitsvaid lopsakaid roosipuhmaid ja valgete kantidega punaseid maju, kaltsuvaipu, jaanipiduseid ringmängudega ja pisikesi aianduskrunte minimajadega.
Seega – see raamat oli täpselt minu jaoks!

Peale lahkuminekut oma pikaaegsest poiss-sõbrast, kolib ajakirjanik Cilla Stockholmist Bullholmeni saarele, pisikesse aianduskrundile minimajja, et puhata närve ja saareidüllis hinge ravida. Paraku leitakse jaanipäeva hommikul saarelt tapetuna üks noor neiu ja Cilla satub endale ootamatult üheks põhitunnistajaks. Kuna ta on ajakirjanik, ei piirdu ta muidugi tunnistamisega, vaid hakkab peagi ise ringi nuhkima ja tulemata ei jää ei armastus ega eluohtlik olukord.

Raamat on kirjutatud peaaegu sama lahedalt, kui Viveca Steni Sandhamni mõrvalood. Arenguruumi muidugi on, aga meeleolu on samasugune üdini rootsine ja sumedalt suvine, ning tegelaskujud on täitsa lahedad. Ühesõnaga – hoolimata mõrvadest on tegu palsamiga hingele. Hea ja kerge, kohati kergelt totakas (see Cilla armulugu) ja tsipa hirmus ka.

Kuna raamatu tagakaanel lubatakse, et tegu on Cilla Stormi lugude esimese osaga, siis ootan huviga järge!

Bill Bryson ” Jalutuskäik metsas”

(319lk. Eesti Raamat)

Ei ole normaalne, et ühte raamatut loetakse kuu aega – minu puhul vähemalt. No aga selline raamat! Igal õhtul, kui päev läbi sai ja ma oma lugemistooli jõudsin, võtsin selle raamatu mõnusa muigega sülle ja hakkasin lugema. Iga lause oli puhas rõõm ja igas peatükis oli muhelemist ja itsitamist. Selline raamat, mille jätan öökapile ning võtan aegajalt suvalisest kohast lahti ja naudin taas.

Igaüks, kes natuke matkanud on, teab, kuidas see kõik algab – matkatarvete poes. Kus müüjad sulle kõike, mis võimalik, pähe määrida püüavad ja ise pead olema nii tark, et suudad ilmselgelt ebaolulise ostmata jätta. Noh – kes suudab, kes mitte. 😛 Kui on ikka suur seljakott, siis võib eiteamida kaasa tassida.
Nii alustas ka Bill. Lisaks sai ta üsna ootamatult endale mõnusa reisiseltsilise Stephen Katzi, kelle vormi kohta oleks saanud öelda, et ka ring on vorm (aga kui lähed kuskile, kus on karud, tuleb aeglasem kaaslane kasuks…).

Kogu see võrratu loodus, kus nad matkavad, need kummalised inimesed, kellega nad kohtuvad, need kohati päris jõledad hütid, kus nad ööbivad – kõik see kokku on puhas lugemisõnn ja -rõõm! Eriti kui loed mugavas toolis ja liigutad sel ajal, kui teine äkiliselt alanud lumetormi kirjeldab, sooja pleedi all villasokkides varbaid.

Suur matk, kuhu Bill ja Stephen läksid, kulgeb läbi 14 USA osariigi ja seda nimetatakse Apalatši matkarajaks. Selle pikkus on 3500km. Rajal on suuri ohtlikke tõuse ja igasuguseid loomi karudest ilvesteni ja muidugi teisi inimesi. Ilma viimasteta oleks kogu tee läbimine ilmselt palju nauditavam. 🙂
Aga kogu raamat ei ole ainult nali ja naer. Muhedate peatükkide vahel on kirjas ka, mismoodi kaovad metsad ja seal elavad loomad. Ja alati ei ole selles süüdi inimesed, vaid kahjurputukad võivad hävitada terveid metsamassiive.
Lugesin, et raamatust on vändatud ka film, kus mängivad Robert Redford ja Nick Nolte. Seda tahaks küll näha!

*… agressiivse bariabali tõrjumiseks tuleb kõvasti lärmi teha, potte-panne kokku taguda, kaikaid ja kive loopida ning “karu suunas tormata”. (Jah, selge see, professor, Teie järel.) Teisalt, lisab mees igati arukalt,, võib juhtuda, et selline taktika “mõjub karule üksnes provotseerivalt”. No tuhat tänu. Teises kohas soovitab ta matkajatel aegajalt lärmi tekitada, näiteks mõnd laulukest laulda, et karule oma kohalviibimisest märku anda, kuna ootamatult ehmatatud karu on suurema tõenäosusega vihane karu – et siis paar lehekülge hiljem hoiatada, kuidas “lärmamine võib ohtlik olla”, kuna see võib näljase karu, kes teist muidu mööda vaataks, tähelepanu köita. (lk.25)

*Kõik puud olid rüütatud paksu valgesse lumemantlisse, kõik kännud ja kivid kandsid lumemütsi ja meid ümbritses täiuslik, otsatu vaikus, mida on võimalik kogeda üksnes suures metsas pärast kõva lumesadu. Siin ja seal pudenesid okstelt mütsatades alla lumekuhjad, aga ühti muud heli kuulda ei olnud. (lk.96)

Camilla Sten “Pärija”

(365lk. Eesti Raamat)

Vaat see oli alles põnevik! Kriipivalt kõhe ja nii põnev, et istusin ja lugesin öösiti (ise täitsa teises, lumetuisuses maailmas), varbad pleedi all krussis.
Mul on hea meel, et see raamat saabus minu juurde praegu, vastu kriiksuvate puuokstega sügist, mitte mõnel kuumal suvekuul, kus me oleme kõik unustanud, mis on lumi ja mida tähendab kibekülm talvetorm.

Eleanor või Victoria (ühtede jaoks üks, teiste jaoks teine), elab koos väga ebameeldiva häirega – prosopagnoosiaga ehk võimetusega ära tunda inimeste nägusid. Sama häire on ka Rootsi kroonprintsess Victorial ja aastaid tagasi sellest teada saades uurisin natuke – on ikka päris karm, kui igal hommikul ärgates paned Sa enda abikaasa ja laste “näod” enda jaoks uuesti kokku nende silmade, soengu, hääle ja lõhna järgi. Sa ei saa tänaval kohata mõnd tuttavat nägu, sest sa lihtsalt ei tunne ühtegi nägu ära.

Niisiis – raamatu Victoria (või Eleanor) satub enda vanaema juurde sel hetkel, kui mõrvar vanaema korterist väljub. Ta ei tunne seda inimest ära sel hetkel ja ta ei tunne teda ära ka kunagi hiljem. Aga kas mõrvar teab seda?

Vanaemal, uhkel daamil Viviannel, on Eleanorile ja tema tädile, Veronikale, päranduseks jäetud maamõis nimega Solhöga. Niisiis lähevadki Eleanor, tema poiss-sõber Sebastian, tädi Veronika ja advokaat Rickard Solhögasse, et pärandvarad kirja panna. Aga nendega tulekuga ärkab mõisas ka suguvõsa minevik koos kägisevate veinikeldri uste, keldri ja ülakorruse vahet liikuva suure tühja toidulifti ja sügaval metsas asuva üksiku jahimajakesega.
Ja siis saabub lumetorm, elektrikatkestus ja …
Ja paljugi veel.

Kui ma peaks kirjutama lause stiilis: See raamat sobib kõigile, kes armastavad … raamatuid, siis paneks ma sinna … asemele näiteks Ruth Ware nime. Sest Camilla Sten oskab samuti kui Ruth Ware panna oma jutustusse korraliku koguse külmavärinaid tekitavaid hetki.

Liikudes tänapäeva ja Solhögas elanud poolatari Annuška mälestuste vahel, saavad kokku ränki vigu täis minevik ja kättemaksuhimuline tulevik ning loovad olevikku selle kõheda põneviku.
Miks eestikeelse raamatu kaanel on kirjas kriminaalromaan, see on ka paras mõistatus, sest siin ei ole midagi kriminaalromaanilikku (peale laiba), tegu on pesueht põnevikuga, ehk spänningsromaniga (originaalis, ehk rootsi keeles). Aga Eestis ongi kriminaalromaani ja põneviku mõisted täiesti sassis.

Igal juhul ootan ma nüüd eesti keelde järgmist Camilla Steni raamatut, sest nii varem ilmunud “Kadunud küla” kui “Pärija” on täpselt sellised raamatud, mida ma lugeda armastan.

PS: See raamat on pühendatud Camilla Steni kassikesele, Katt Rasmusele.

James Bailey “Kull või kiri”

 (359lk. Eesti Raamat)

Selle raamatu alguses ma mõtlesin, et nüüd ma siis näen, mismoodi meesterahvas on kirjutanud meespeategelasega naisteka! Ühesõnaga – algus ei olnud paljutõotav, vaid tõeline naistekakrahh.
Aga siis läks Bridget Jonesiks, st. briti huumoriks. 
Luhtaläinud armastus, koju tagasi kolimine (pea 30-aastaselt), ekstsentrikutest perekond ja natuke metsapoole sõbrad. Lugu hakkas jooksma ja päris muhe oli! Keskele jõudes lugesin ühtteist perekonnale ette ka, sest üksi oli loll naerda…

Peale hunnikut allamäge veerenud asju (suhte lõpp, töö lõpp, korterist väljaviskamine, koju tagasi kolimine), teeb Josh otsuse, et järgneva aasta oma elust otsustab ta kõige üle kulli ja kirja visates. Oma lubadust ta peab ja kõik sujub, kuni ta teele ilmub vaid hetkeks Päevalilletüdruk.
Ses raamatus saab lugeja kindlasti tuttavaks Van Goghi erinevate päevalillemaalidega. Saab ka teada, millistes maailma otstes neid maale leidub ning mida tähendab olla veerpõõsas.

Mida ma ise seda raamatut lugedes taipasin oli see, et raamatuid tuleks lugeda vaadates tegevust mitte lugeja, vaid peategelase seisukohalt. St. mulle lugejana võib mingi otsus või tegu napakas tunduda, aga tal seal raamatus oli hoopis teine olukord, et asjade käigu üle otsustada. Niisiis ei saa ma nö. “platsi kõrvalt” karjuda ja ahastada, et millepärast sa küll sedasi tegid, hissand kui loll raamat!!!
Kui lugedes vooluga kaasa minna, on hoopis teine tunne.
Ja Josh oli tegelikult päris tore tüüp. Tasane, hooliv ja kui vaja, siis leidis ka endas peituva sihikindluse üles.
Nii et oli mõnus kerge ja muhe lugemine.

*Kui on üldse midagi hullemat, kui sõbrapäevakaardist ilma jäämine, siis on selleks kaardi saamine oma emalt. 28 aastasena.

Sebastian Fitzek “Hingemurdja”

 (246lk. Eesti Raamat)

Raamat nagu hullumaja, kus kirjutatakse hullumajas olevatest mittehulludest, kes on tunduvalt hullemad kui hullud ise oleksid. Lisaks kuhjaga võikaid veriseid stseene, mille otstarbekust ma tabada ei suutnud. Võibolla sellepärast, et lugesin seda lumetormi ajal toimuva tegevusega raamatut siis, kui meil Eestimaal oli 30C kuuma ja puuoks ka ei liikunud. Väga vale ajastatus!

Raamatu idee oli aga huvitav. Hingemurdja, kes oma ohvreid ei tapa, vaid teeb nendega midagi, mis nihutab naised justkui poolunne. Ei ole elus, ei ole surnud. Ohvrid ise ei saa aga enda seisukorrast aru, ning neile tundub, et nad suhtlevad teistega täiesti normaalselt. Kujutasin ette, mismoodi Jose Saramago sellise raamatu kirjutanud oleks ja nautisin lugemise pausidel neid pildikesi, mida tema oleks ehk lugejani toonud. (Kes tahab tõelist kõhedikku lugeda, siis “Pimedus” on midagi väga head ja väga hirmsat just sel teemal.)

Teine liin tutvustab meile ülikooliprofessorit ning tema katsealuseid, kes justkui loevad toimikust seda, mida meie loeme hullumajas toimuvat.

Ma pean ütlema, et see oli üks segasemaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Vahepeal ei saanud enam aru, kes keda mööda pimedaid koridore taga ajab ja kelle eest peategelane põgeneb. Hea klaustrofoobia tekitaja, sest üksildane suletud hoone, maailmast äralõigatus, kinnised uksed ja liftid ning kõik muu on täiesti olemas.
Kui nüüd mõelda, siis oli ikka jube küll, aga see sillerdav suvi mu ümber vajutas oma päikselise pitseri karmile raamatule ja muutis kogu loo mu jaoks “meh” elamuseks. See raamat tuleks tõepoolest mingil talvisel ajal uuesti lugemisse võtta, et olukorda sisse elada.
Fitzeki esimene raamat, mis eesti keeles ilmus, “Ära lõigatud”, oli ometi päris hea ja karm lugemine ning seal olid võikad stseenid justkui ka õigustatud ja omal kohal.

Raamatu kaanel on kirjad: krimiraamat ja psühhopõnevik. Tegu on tõesti psühholoogilise põnevikuga, mitte kriminaalromaaniga.

Sue Teddern “Annie Stanley, omadega merel”

(318lk. Eesti Raamat)

Kui Annie isa ootamatult sureb, varastab ta isa tuha ning põgeneb sellega laevandusilmateate tuurile. Miks? Sellepärast, et isa naine tahtis tuha puistata mingisse veidrasse paika ja sellepärast ka, et isa kuulas iga päev suure innuga Suurbritannia laevandusilmateateid. Mis sest, et nad elasid sisemaal.

Niisiis – Annie on koos isa tuhaga reisil mööda Suurbritannia rannikut.
Sisukokkuvõtet lugedes arvasin, et tegu on raamatuga, kus räägitaksegi neist paigust, kus Annie käib. Et ma saan koos temaga rännata mööda võrratut briti saarte rannikut, nautida vaateid, merd, ilma. Tegelikult muidugi nii ei läinud. Annie isa urn veetis oma päevi majutuste akendel ja Annie ise otsis üles oma vanu sõpru ja peikasid ja klattis nendega suhteid. Loodusest ja merest oli juttu näpuotsaga. Täpselt nii vähe, et ma otsustasin lugeda telefon kõrval, ning iga kord, kui Annie mõnda paika jõudis, vaatasin mina selle koha kohta telefonist pilte.
Appi, kus ma tahaks jälle Šotimaale ja Inglismaale!

Raamatu lõpus ei saanudki ma aru, mis siis huvitavam oli – kas Annie suhteklaarimised ja sekeldused või mu lugemisele lisaks tehtud telefonipildireis mööda Suurbritannia rannikut. Igal juhul – kui ma olin esimesest pettumusest raamatu sisu kohta üle saanud, polnud lugemisel vigagi. Oli naljakaid seiku ja totakaid prohmakaid ja ilusaid hetki. Lahe oli see, kuidas Annie kuskile jõudes alati toki lõnga ostis ja lapiteki ruudu kudus: 30 silmust lai ja ripskoes.
Tädi Hilary oli ka üks vinge mutt ja Rob üks perfektne meeshing. Aga ühest asjast ei saa ma aru – raamatus oli olulisel kohal Cromarty majakas Šotimaal, aga raamatu kaanel on pilt St. Mary majakast Inglismaal, millega kogu lool mingit pistmist polnud…

PS: grilltikkudega annab täitsa normaalselt kududa, kui vardaid käepärast pole!