Hendrik Groen “Ela ja lase elada”

Hendrik Groen “Ela ja lase elada” (261lk. Eesti Raamat)

01Groen.jpgInimene plaanib, jumal juhib. Ehk kuigi mul oli riiulil kindlalt lugemisjärjekorras 4 raamatut, trügis see siin ülbelt nende ette. Käisin RR-is, nägin seda, ühe mu lemmikkirjaniku uut raamatut ja koju jõudes hakkasin kohe lugema.

Hendrik Groen ei ole oma musta huumorit kuskile kaotanud! Lugu ei räägi küll enam vanadekoduasukatest, nagu tema varasemates raamatutes, aga tegutsejad on ikkagi mehed, umbes 50-aastased, golfisemud ja muidu hullud.
NB! Avaldan natuke raamatu sisu!
Muidu lihtsalt ei saa seda juttu siia kirja panna. 🙂

Niisiis – Arthur töötab WC paberi müügifirmas, juba eiteakuikaua töötab, kuni ta ühel päeval ära koondatakse. Kodus on tal naine Afra, kellega ollakse koos rohkem mugavusest ja väljaspool kodu on tal 2+1 semu, kellega koos golfi mängitakse ning maailma parandatakse.
Ja siis tuleb idee! Kui korraldaks Arthuri surma! Saaks ilma lahutusejamadeta lahti naisest ning koliks Itaaliasse, kaunisse villasse. Läheb suureks ja põhjalikuks planeerimiseks, matuseasjade ajamiseks ning uue identiteedi loomiseks. Villa on meestel juba olemas.
Muuhulgas tulevad Arthurile toredad mõtted, mismoodi matuseid saaks ka raha teenimiseks ära kasutada (muidu on ju puhas väljaminek!): peale tseremooniat võiks müüa lahkunu pildiga T-särke ning kruuse, enne talitust aga uusi taskurätte. Inimesed võiks ettetellimisel saada ka pisikese portsu kadunu tuhka. Kogu ürituse elavdamiseks võiks kirstust tulla ka eelsalvestatud kadunukese hääl. Näiteks “Laske mind välja!” oleks mõjus, aga kaunilt lauldud “Time to say goodbye” oleks kindlasti asjakohasem …
Raamatus on kirjas veel palju häid mõtteid. 😛
NB! Raamatus on (taas!) mainitud ka Arvo Pärti!

Ma turtsusin ikka mitmes kohas kõva häälega naerda ja elasin meestele rõõmuga kaasa.
Tore on ka see, et Arthuri mõtetega peatükkide vahel on kirja pandud ka Afra mõtteid.
Ja kui tihti me mõtleme, mis raamatut võiks keskealisele mehele lugemiseks pakkuda? No see sobib suurepäraselt (vaadake ainult, et tal pärast lugemist imelikke mõtteid pähe ei tuleks …). 😉

*Kuidas abikaasaga koos tennist vaadata?
Leppisime kokku, et kumbki võib ülekannet kommenteerida ainult positiivsest küljest. Tulemuseks on see, et istume nüüd tunde vaikides teleka ees.

*Elu on üks suur hambajuure ravi.

Advertisements

Ludwik Jerzy Kern “Ferdynand vahva”

Teema 32: Lasteraamat, mida lugesid esimest korda alles täiskasvanuna, aga mis Su lapsepõlves juba eesti keeles olemas oli)
Ludwik Jerzy Kern “Ferdynand vahva” (103lk. Eesti Raamat)

17

Mäletan lapsepõlvest seda kaanepilti ja raamatus olnud illustratsioone, aga lugenud ma seda (enda arust) ei olnud. Praegu jõudis see raamat minuni tänu ühele postitusele Lugemise väljakutse grupis, kus kirjutati liftiga lendamise raamatust (Annie M. G. Schmidt “Lendav lift”). Mu abikaasa nägi posti ja küsis, kas ma mäletan, et Ferdynandi raamatus lennati ka liftiga? Tasapisi tuli raamatu kaas meelde, aga sisu mitte. Niisiis – raamatukokku!

Ferdynand on koer. Selline koer, kes armastab koos peremehega diivanil ajalehte lugeda ja tukkuda. Aga ühel päeval tuleb talle pöörane mõte – mis oleks kui tõuseks kahele käpale? Mõeldud-tehtud! Ferdynand kõnnib mööda linna ja tunneb, et on alasti – läheb rätsepa juurde, saab endale ilusa ülikonna, kaabu, kingad. Käib restoranis söömas ja läheb hotelli magama. Äratab öösel pool hotelli üles, sest uriseb unes. 🙂
Ja hotellilift ongi see, millega Ferdynand ning hotelli direktor uhke reisi teevad. Ja kui kaanepilti vaadata, siis seal ju ongi Ferdynand liftis, pidamas plaani, kuidas tuvid saavad aidata, et lift jälle maapeale tagasi jõuaks.
Seiklusi ja sekeldusi on muidugi veel ja veel.
Ülimalt lahe, mismoodi raamatus erinevalt sadavat vihma kujutatakse.
See on küll raamat minu lapsepõlvest, aga sobiks suurepäraselt ka tänapäeva lastele lugemiseks!

*Miks pühapäevased ajalehed on kõige paksemad? Eks ikka sellepärast, et pühapäeval pikutab peremees kõige kauem.

17a

Anna Jansson “Ilusalongi saatusejumalanna”

Teema 41: Raamat, mis on osa raamatusarjast
Eesti Raamat, sari “Tõlkes leitud”.
Anna Jansson “Ilusalongi saatusejumalanna” (317lk. Eesti Raamat)

11.jpg

Raamatu tegevus toimub Visbys, mis on üks erakordselt armas kohake! See oli kindlasti üheks põhjuseks, miks ma seda raamatut lugema hakkasin. Teine oli see, et ma tahan läbi lugeda kõik sarjas “Tõlkes leitud” ilmunud raamatud. Nimelt tegi Eesti Raamat oma Facebooki lehel sarjale nimekonkurssi, mida ma küll ei võitnud (mina pakkusin nimeks “Tassike teed”), aga sain kõigi nimepakkujate vahel tehtud loosiga esimese raamatu kingiks.
Niisiis loen ma nüüd seda sarja. 🙂

Peab ütlema, et raamatu esimene pool ei tõotanud just palju. Juuksurisalong, kus toimetab 48-aastane Angelika ja tema noor ning pisut segane õpipoiss Ricky. Peale juuksuritöö tegelevad nad ka aktiivse kosjasobitamisega ning kõigi klientide nimede taha on koodidega märgitud kui vabad, vallalised, meeleheitel ja partneriotsinguks sobivad nad on. Põhjalik naistekas. Aga ma jätkasin lugemist, sest mul on selle sarjaga eesmärk, eksole.
Ja teine pool raamatust oli märksa huvitavam, sest toimus erakordne kinnisvarapettus, sisse toodi mitu armsat vanapaari ja naljakat detektiivitööd. Huvitaval kombel lahenes lõpuks ka mitu sellist olukorda, mida ma ise mingiteks olukordadeks polekski pidanud. 😛 Rääkimata Rickyst, kes oli selle raamatu parim karakter ja vürtsilisaja!

NB! Kirjutan sisust!
Rääkides sellest kinnisvarapettusest – kui Rootsis asjad tõesti nii on, et kui teatakse su isikukoodi, kinnisvaranumbrit ja telefoninumbrit saab internetis sind pmst. kogu varast tühjaks teha, siis on asi ikka täitsa hull! Lugesin ja tundsin sõna otseses mõttes õudust, kui peategelase majja võõras mees lihtsalt sisse kolis ja kõik oligi õige – tema oli maja ostnud ja oli nüüd selle peremees. Ja kuna sel mehel olid ka võlad ja Angelika majast välja ei kolinud, loeti neid kooselavaks paariks ja mehe võlgu hakati Angelika rahadest ja varast maha arvama!!! Oh, kus ma vihastusin!
Õnneks oli mehe näol raamatus tegu paraja tossikesega, nii et Angelika ei jäänud siiski oma elust ilma ja lõpuks lahenes kõik. Üsna koomilisel moel.
Aga ikkagi. Jube!

Ma ei ole siiani aru saanud sellest probleemist, mis tekib, kui vanem naine hakkab käima või abiellub noorema mehega. See ei ole ju probleem, kui vanamees võtab noore naise, miks siis vastupidisel juhul silmi pööritatakse?
Kas naine vanuses 48 + mees vanuses 34 = midagi veidrat?

Aga üks asi, mis mind nina kirtsutama pani oli Angelika pidev huuletubaka kasutamine. Jah, rootslased paistavad sest asjast hirmsas sõltuvuses olema, aga mulle tundub see nii vastik! Isegi jõledam kui sigarett suunurgas. See oli ka üks põhjus, miks ma ei saanud kuidagi selle juuksuriprouaga ühele lainele, vaid mõtlesin kogu aeg tema huule all olevale tubakakotikesele. Väkkk …

Huvitav, kas Eestimaal väiksemates kohtades tegutsevad juuksurid ka salajasi kosjakontoreid peavad? Planeerivad kellele nad samal ajal ajad panevad ja libistavad visiitkaardikesi taskutesse, et inimesed omavahel jutule saaks. Hea silmaga juuksur saab kindlasti inimestest palju teada ja tabab ära, kes omavahel sobiks.

Raamatukaaned erinevate maade väljaannetel:
11a.jpg
*Kaalujälgijate klubis: Kas ananass on energiat kulutav, kui seda süüa koos koorega? Ehk siis, kas selle söömiseks kulub rohkem kaloreid, kui söömisega saab?
*Ricky: Vanusega muutub nägemine kehvemaks seetõttu, et vajatakse filtrit, et tegelikkus ei oleks nii reaalne.
*Ricky: Kas peab aktsiisimaksu maksma, kui pärast alkoholi välja oksendad? Või saab selle raha tuludeklaratsiooniga tagasi, kui nii-öelda viid tagasi selle, mille oled alkoholipoest ostnud?
*Matusebüroopidaja, kellel on T-särk kirjaga: Nagu kirst tordil!
*Jessika: Kui juua alkoholi, peab olema rõõmus. Kui juua kurvana, läheb ainult hullemaks.
*Ricky: Parim viis umbrohuga võitlemiseks on see ära süüa!

Niisiis jättis see lugu mulle lõpuks ikkagi positiivse mulje. Mida näitab ehk ka see, et kui esimesest poolest raamatust üle sain, oli teine juba piisavalt huvitav, et väga kiirelt edeneda.
Sarjast on mul nüüd loetud 3 raamatut, 2 on veel lugemata. Paistab, et peale mõningaid kasvuraskusi on jõutud ka sarja kujundusega ühele meelele. Mul on tõesti hea meel, et alguse “behme beež” läbivaks liiniks ei jäänud! 🙂

11c.jpg

Anna Janssonil on eesti keeles ilmunud ka kaks krimkat, sarjas “Mirabilia”.

11b.jpg

Oskar Luts “Kevade” ja “Tootsi pulm, Argipäev”

Oskar Luts “Kevade” ja “Tootsi pulm, Argipäev” (352lk.+272lk. Eesti Raamat)

49791255_2286156268075204_2476796069237751808_o

Pühade ajal näidati taas filme ja tuli tahtmine need raamatud jälle läbi lugeda. No mis ma oskan neist kirjutada? Kõigil on nad ilmselt peas. 🙂
Mina lugesin “Kevadet” esimest korda algkoolis ja mäletan kahte asja. Esiteks harjutasin ma pikka aega jäti kirjutamist. 🙂 Et see ikka ilus välja tuleks.
Teiseks inspireerisid mind Tootsi peenrad. Õnneks oli mul enne kõigi seemnete kokkusegamist ja mahakülvamist oidu vanaemale oma plaanist rääkida ja nii saime ikka üsna viisaka peenra tehtud. Aga see oli mu isiklik ja ma võisin sinna istutada kõike, mida tahtsin. Praegugi veel kasvavad samal kohal mu istutatud märtsikellukesed.
Tegelikult oli kolmas asi ka. Ma tahtsin endale punast maakera. Kingiti korralik gloobus, aga ma pidadin tükk aega plaani, kas värvida ta ehk guaššidega punaseks …
Muidugi oli peale filmide vaatamist mu lemmiknäitlejaks Aare Laanemets ja lemmiktegelane neist raamatutest Toots. Vaene vanaema üritas ikka rääkida, et Arno on nii hea ja tubli poiss, aga Arno oli igav, Toots oli lahe!
Minu lapsepōlve seikluspõnevikud. 🙂 110x läbi loetud ja ikka nii head!
Aga “Talve” ei ole ma kunagi lugenud.

José Saramago “Tujukas surm”

José Saramago “Tujukas surm” (208lk. Eesti Raamat, sari “Nobeli laureaat”)

36326990_2013431005347733_7360210589580263424_o.jpg
Ühel päeval surm enam ei tulnud.
Oli see õnn? Igavene elu, mida inimesed alati igatsenud, oli nüüd käes, aga üleüldise õnnetunde asemel tekkis paanika.
Need, kes oleks pidanud surema, enam ei surnud. Haiglate palatid, koridorid ja laoruumid said iga päevaga juurde elu ja surma piiril olijaid, aga keegi ei surnud.
Matusebüroodel ei olnud enam midagi teha ja nad hakkasid matma lemmikloomi (sest neil on teine surm kui inimestel ja see surm tegi tööd).
Omaksed ei tulnud enam hingevaakujate hooldusega toime, hooldekodud olid aga pilgeni täis.
Ja kirik – ühel hetkel kippus kõik kokku varisema, sest kui ei ole surma, ei saa ka olla ülestõusmist ja mida siis uskuda?

Nagu ikka kriisisituatsioonides suudab kuritegelik mõtlemine end kõige kiiremini kokku võtta ja nii ka seekord – Mahvia hakkas kiiresti pakkuma teenust, kus poolsurnud viidi riigipiiri taha surema (sest surm jättis tulemata vaid sellesse riiki).

Ja siis tuli esimene kiri lillas ümbrikus.
Ja algas läbi elu kestev hirm.

Oh, ma nautisin iga rida sellest raamatust! Kiraniku sõnakasutust ja lausete kokkupanemise kunsti. Harjusin ka sellega, kui otsekõnes jutumärke ei kasutatud ja lugeja pidi ise aru saama kes kuna rääkis.
Nobeli Laureaatide sari on üks suurepärane lugemine. Nagu värske sahmakas külma vett, mis raputab ärkvele menukite peale tukkuma jäänud aju.

Kui palju mõtteainet pakkus see üsna õhuke raamat. Kuidas inimeste hirmust surma ees võib saada igatsus tema järele ja järgmisel hetkel muutub see jälle hirmuks.

*”Surm teab meie kohta kõike, vahest seepärast ongi ta kurb.”

Raamatu lõpp on pühendatud muusikale ja muusikule ning tema koerale. Mees, kellest surm jagu ei saa. Ilus ja lihtne lugu, niimoodi kirja pandud, et silme ees on pilt triibulises pidžaamas magavast mehest, koer voodi ees keras, kuu aknast voodile paistmas ja tugitoolis istumas neid jälgiv surm.

Raamatus on üks lause muusikalistest portreedest. Lugesin ja tuli mõte, kuidas luua näiteks viiulkontserdi või tšellosüidi portreed – poogna otsa saab praeguse tehnoloogia abil kindlasti kinnitada mõne anduri, mis fikseerib poogna liikumise kogu pala vältel. Kui nüüd see anduriga salvestatu paberile printida, saamegi selle muusikapala portree.
Tundub nii põnev!
Aga äkki on seda kuskil juba tehtudki?

Huumorit oli ka! Surm, kes rääkis oma veidi iseteadliku vikatiga jättes talle nädalaks ülesandeid – sa ei pea palju tegema, värista ainult veidi oma tera, pole ju palju nõutud sellelt, kes veedab oma aega lihtsalt seinale nõjatudes?!

Ma pean ütlema, et minu jaoks tuli üllatusena, et surma kujutatakse naisena! See vajas harjumist, sest minu folklooris on surm ikka meessoost olnud. Hiljem mõeldes ei tohtinuks ju üllatust olla, sest kõik hirmus siin ilmas kannab tegelikult naise nime – orkaanid, pommid, sõjamasinad jne. Kõik, mis külvavad surma.

Raamatu viimased read panid külmavärinad mööda selga jooksma ja kaant sulgedes oli tunne, et mul on olnud just praegu õnn lugeda midagi väga-väga head!
Pikka iga Eesti Raamatu “Nobeli laureaatide” sarjale!

36333455_2013482408675926_6207735443744620544_n.jpg

 

Karolina Ramqvist “Valge linn”

Teema 52. Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast “Nüüdisromaan”
Karolina Ramqvist “Valge linn” (144lk. Eesti Raamat)

31960323_1951492304874937_6792171744158285824_o.jpg
Raamatu tagakaanel oli lause: „Valge linna” tegevus toimub Stockholmi meenutavas linnas, mis on üleni talve haardes.
Sellest piisas, ma tahtsin seda lugeda! Võtsin raamatu õhinal kätte ja leidsin hoopis, et sattusin piimajõgede keskele, koos beebi Dreami ja tema ema Kariniga (kes tundus veits kohtlane).
Piimajõed, sest autor ei lasknud käest ühtki võimalust kirjutada sellest, mismoodi Karin imetab, kuidas piim igalepoole pritsib ja mis mõõdus Karini tissid hommikuti on.
Kohtlane tundus see preili seetõttu, et kui ta kurjategijast mees oma otsa leidis, arvas ta, et ülejäänud kamp peaks teda ja last üleval pidama hakkama.
Lisaks armastas Karin talvises lumemöllus (mis mingil hetkel liivatuisuks muutus) koperdada õhukeste “saapakestega”, nagu autor kaastundlikult mainib. Nagu oleks piiga lõunamaalt esimest korda elus lumisesse põhjamaa talve saabunud. Hea, et plätudega õue ei läinud!
Pitsa eest maksis Karin ke***des kullerit oma lugemistoolis ja lõpuks (spoiler!!!) lasi koos ühe karmi tüübi rahade ja tüdruksõbraga varvast.
Selline vägev preili.
Ja selline kiirelt läbiloetav “meh”-raamat.
Ahjaa – autor on selle eest lausa mingi auhinna saanud ja pidi olema üks oma põlvkonna (s. 1976) mõjukamatest kirjanikest. Peaks nagu minu põlvkond olema …

Sofia Lundberg “Punane aadressiraamat”

Teema 38: Raamat, mille on kirjutanud mõne Eesti naaberriigi autor.
Sofia Lundberg “Punane aadressiraamat” (285lk. Eesti Raamat, sari “Tõlkes leitud”)

Punane päevaraamat.jpg

Naaberriigiks on Rootsi ja see on Sofia Lundbergi esimene raamat.
Ütlen kohe alguses ära, et kes soovib väga head lugemist pisarateemasse, siis siin on teile raamat! Viimati sai niimoodi nutetud Backmani Ovet lugedes. Lihtsalt nii jube kurb oli! Ja ilus oli ka ja need kaks koos mõjuvad halvasti kui silmad märja koha peal asuvad.
 
Raamatus on kaks peategelast: 96-aastane vanaproua Doris, kes elab Stockholmis ja tema õe tütretütar Jenny, kes elab oma perega USA-s.
Doris on üksik vanamutt (nagu ta ise humoorikalt ütleb), aga äge vanamutt, sest tema lemmiktegevus on Jennyga skaipida. Aga kui arvutikaas sulgub, on ta üksi. Hooldajad käivad, aga neil on kiire. Nii hakkab Doris Jennyle oma elulugu kirja panema. Raamatus vahelduvadki lood Dorise lapsepõlvest ja rännakutest ja armastusest ning tänapäev, kus ta on vana, üksik ja väga haige.
 
Algus oli kohutavalt masendav, nii et ma mõtlesin tõsiselt, kuidas ma selle raamatu lõpuni suudan lugeda? Aga sellest peab üle saama, sest elu ei olegi pidev pillerkaar.
Väga hästi kirja pandud. Ausalt, südamest, illusioonideta. Keskkoht, kui Doris elab ennesõjaaegses Pariisis ja rändab koos õega Ameerikasse, olid helgemad.
Lõpp 😭
Ja ometigi jättis kogu see emotsionaalne lugemine südamesse helge tunde! Päris viimased leheküljed olid väga armsalt kirja pandud ja kui mõtlema hakata, siis oli Dorisel sündmusrikas ja huvitav elu.
 
Mul on väga hea meel selle sarja üle!
*Esiteks tundub, et siin ei hakata avaldama eesti keeles juba 10x ilmunud raamatuid, vaid ilmuvad päris värskelt kirja pandud lood.
*Teiseks on neid raamatuid lausa lust lugeda – korralik paks matt paber, mugav köide ja tundub, et esimese raamatu kaanekujunduse ehmatusest saadi ka üle ning teine raamat ilmus juba originaalkaanega!
*Kolmandaks – kaks esimest raamatut on olnud suurepärased! Loodan, et see sari samamoodi jätkub!
 
Ootan juba märtsikuu raamatut!
 
*”Ma soovin sulle piisavalt,” sosistas ta mulle kõrva. “Piisavalt päikest, mis sinu päevadesse valgust annaks, piisavalt vihma, et sa päikest hindaksid, piisavalt rõõmu, et su hinge kosutada, piisavalt valu, et sa oskaksid elu väikseid rõõme hinnata, ja piisavalt kohtumisi, et suudaksid aeg-ajalt hüvasti jätta.” (lk.36)

*”Inimene püüdleb selle poole, et võimalikult vanaks saada, aga kas tead, kõige vanem olla ei ole tore. Elul pole mingit mõtet. Siis mitte, kui kõik teised surnud on.” (lk.56)

*”Kõigil on mõni armastus, mis otsa ei saa. Selgeks mõtlemata armastus, millel ei olnud õiget lõppu. Miski, mis su südamesse puges ja sinna jäigi. Ja mis muutub aastatega palju paremaks, kui see tegelikult oli. See käib asja juurde. Miski pole nii täiuslik kui kaotatud armastus.” (lk. 203)

*”Selle asemel, et ringi käia ja mõelda, et sa ei kõlba kusagile, hakka oma andeid arendama.” (lk. 230)

*”Kõige suurem turvatunne on elus see, kui võid oma arvamsue välja öelda, isegi kui see on erinev, ja saad vastuseks üksnes armastuse.” (lk. 258)

*”Elu pole selleks, et sind lõbustada, sina oled see, kes peab elu lõbustama.” (lk. 278)