Ruth Hogan “Kasutatud asjade hoidja”

Teema 4: Raamat, mille said raamatuvahetusest, ostsid kasutatud raamatuna või said kusagilt tasuta.
Ruth Hogan “Kasutatud asjade hoidja” (286lk. Eesti Raamat)

27625047_1851112074912961_6993757629714908133_o.jpg
Vanal aastal küsis kirjastus Eesti Raamat oma lehel, mis nad võiks oma uue ajaviitekirjanduse sarja nimeks panna. Pakkusin nime “Tassike teed”, ei võitnud, aga sain siiski kõigi pakkujate vahel tehtud loosiga sarja esimese raamatu kingiks. Ja see raamat oligi nii soe ja armas kui üks mõnus tassike teed!

“Kui hea raamat!” õhkaks Pantalone ja mina koos temaga! Ma lugesin ja nautisin iga peatükki, iga lauset. Nutsin (natuke) ja naersin (südamest) ja mõtlesin, kui olin üle poole jõudnud, et oleks ta ometi pikem! Raamat, mis tegi õnnelikuks (viimati läks mulle nii südamesse Ove lugu).

Selles raamatus jooksevad paralleelselt kaks erinevas ajas kulgevat lugu, mis ometi on kogu aeg omavahel seotud ja lõpuks otsapidi kokku jõuavad.
Siin on mitu ilusat armastuslugu. Naine ja mees, ema ja isa, õde ja vend, inimesed ja koerad, üksildus ja leitud asjad. Ja kõige selle keskel kõiki elusid ühendav vanahärra Anthony, kes elab armsas majas nimega Padua, kogub tänavalt ning mujalt leitud asju ja kirjutab nende asjade juurde lugusid.
Milliseid lugusid! Need on nagu raamatud raamatus.
Oh, ma olin seda raamatut lugedes nagu must kass suvises päikselaigus.

Siin oli isegi pisitilluke tükike müstikat, mis suure kaotatud armastuse ja vanade majadega ikka kaasas käib.

Terve raamat ilma ühegi ärritava tegelaseta või ühegi rumala repliigita. Saaks sarja järgmistes raamatutes veel kirjavigu ka vältida, oleks imeline (mõnikord oli vaja lauset mitu korda lugeda, et aru saada, mida mõeldi).

Üks väga tähtis tegelane siin raamatus on roosiaed (raamatus on isegi kõik sordid üles loetud) ja autor tänab oma kaanekujundajat roosimotiivide eest – sellepärast lisasin ka ingliskeelse raamatu kaanepildi.

Jah – soovitan seda raamatut! Üks mu parimaid lugemiselamusi üleüldse!
Väga paljutõotav algus uuele sarjale.

“Kahvatu oktoobrikuune päikesevalgus pingutas, et pitskardina mustrisse kootud väänlevate lillede ning lehtede võre vahelt sisse pugeda; ruum oli pime ja varjusid täis. Mees tõmbas kardinad eest ning sillerdavad tolmukübemed paiskusid meteoriidisajuna üle toa laiali.
“Laseme neil asjadel õige pisut valgust näha, mis?”

Advertisements

Raimond Kaugver “Pariisi lõbusad naised”

Teema 40: Raamat, mida mäletad oma lapsepõlvekodu riiulilt.
Raimond Kaugver “Pariisi lõbusad naised” (240lk. Eesti Raamat)

Niimoodi loeme meie Petsiga, kui mul vaba päev juhtub olema 🙂

21192255_1686361424721361_3547784146949905436_n

 
Seisid meil kodusel riiulil reas mitmed Kaugveri raamatud. Ikkagi tolleaegsete (80-ndad) bestsellerite autor! Küllap olid nad paljudel riiulitel (tolleaegsed raamaturiiulid nägid kahtlaselt ühesugused välja).
Eks ma lugesin Kaugveri sulest nii üht kui teist ja tore oli! Aga seda raamatut ainult vaatasin. Lugesin pealkirja, vaatasin kaanepilti ja mõtlesin, et see peab olema üks lõbus lugu Pariisis elavatest kaunitest daamidest. Sellisest saatuslikest uhketest naistest, keda aegajalt mõnes filmis näha sai – suitsuses baaris ja äraolev pilk silmis.
Nüüd võtsin raamatu kätte ja kuhu ma sattusin? Kahe neljakümbise vanatüdruku (nii nad endid ise nimetasid) hullu idee keskele ehitada Pariisi külla maja 😀 Ei mingit glamuuri ega looritatud pilku! Ainult mõned armunäljas mehed (täpsemalt 4), kaks hullu mutti ja üks väga normaalne ja tubli 6-aastane poisslaps.
Ja muidugi nostalgiline nõukaaeg, kus telefoni saamine oli hiigalama suur asi (mis sest, et paralleelliin ja keegi võis kogu aeg su kõnesid pealt kuulata)! On seegi tuttav tunne, et kui telefon lõpuks sees ja tehnikud läinud, siis peaks justkui kohe kuskile helistama. Istud siis, vahid aparaati ja mõtled, no kuhu … kellele …?!
Ja siis kui liiklushuligaansusega vahele jäid, said lubadesse augu.
Ja kui soovisid kellegiga ühendust saada, siis istusid laua taha, võtsid välja paberi ja pastaka ning kirjutasid kirja. Sellest tunnen ma tõesti puudust (õnneks leevendab tühja postkasti probleemi Postcrossing).

Aga raamatust endast ka.
Kohtuvad Veronika ja Klara. Kunagised klassiõed, viimane kohtumine 10 aastat tagasi.
Kohtuvad ja panevad peaaegu kohe paika – ehitame Pariisi maja! Klara vanavanemate maalapile.
Kas siis kaks energilist vanatürdukut ei tule toime sellega, millega saab hakkama iga mehekökats?! (lk.57)
Tutvused loevad palju – projekti saab tuttavalt arhitektilt, lauad tuttava metsaülema kaudu. Ahjupotid vedasid naised oma sapakaga krundile (3x edasi-tagasi sõitu, üks käik 600km!). Mehed käisid abis – kes niisama heast südamest, kes armastuse pärast, kes sai pudeli margikonjakit.

Üks stereotüüpne arvamus (või on see tõsi?) käis ka raamatust läbi – naised valivad alati pahelised mehed. Häid mehi nimetati tossikesteks. No kuulge!!! Miks selline mees tossike on, kui ta teab viisakusreegleid ja neist kinni peab. Oma arvamust peale ei suru, naisega arvestab? Minu jaoks veidi nihkes vaatenurk. Mulle, neljakümbisele, pole kunagi pahedega muljet avaldatud (st. ma valiks meest ikka mitte sauna suuruse ja baarikapi sisu vaid mõistuse olemasolu ja härrasmehelikkuse järgi). Aga võibolla käib see mingi diagnoosi alla …?

Väga tähtis info kõigile, kel plaanis sauna ehitada: lava peab olema haavapuust, sest see on ainus puu, mis ei juhi soojust, st. ei lähe kuumaks. Kõige muu peal kõrvetate tagumine ära.
Vaatnii!

Selles raamatus oli nii palju häid mõtteid ja ütlemisi.
Mõned neist:

*Millegipärast arvavad inimesed – või tahavad arvata? -, et kui nemad kedagi tükk aega silmanud pole, siis on teine vahepeal tingimata Ameerikas või Kuu peal käinud.

*Ära tee halba, kui vähegi võid, ja tee head, kui vähegi võid. Ja kui sind lüüakse, siis ära jää vahtima, vaid anna vastu. Ja pea alati meeles ühte asja: keegi ei ela sinu elu peale sinu enese. ISE pead toime tulema.
Kui sa sündisid, siis sa nutsid, aga kõik su ümber naersid. Püüa siis elada nii, et kui sa sured, siis sa naeraksid, aga kõik su ümber nutaksid.

*Kui juba hilined, siis vähemalt tund aega, sest seda annab põhjendada, kuna veerandtunnine hilinemine pole midagi muud kui lihtsalt hilinemine.

*Naisterahva suu kaua kinni ei pea. See on nagu aurukatel, teatud aja järel teeb ventiili lahti ja laseb ülearuse surve välja.

*Kes valgusele selja pöörab, näeb ainult iseenda ja kõrvalseisjate varje.

*Kunagi ei maksa loopida labaseid meelitusi, millesse sa isegi ei usu. Alati tuleb teise inimese juures leida miski, mis väärib tõepoolest kiitust ja kiita seda.

*Üksikuid või üksijäänud mehi on põhiliselt kahte liiki: ühed upuvad korralagedusse, teiste juurde sisse astudes tunned tahtmatut vajadust kikivarvul käia. Mulle meeldivad esimesed – kui neil just sokk raamatu vahel järge ei hoia …

*Koertest peetakse üldiselt rohkem lugu kui kassidest, aga kui mõnele naisele “kiisu” asemel “kutsu” öelda, või vastu pead saada.

*Nõu küsitake inimeselt, kellest teatakse, et tema nõuanne langeb kokku otsusega, mis sinus endas juba tehtud, olgu teadlikult või alateadlikult.

*Argpüks sureb enne surma mitu korda ja pessimist kannatab mitu korda, enne kui tõeline kannatus kätte jõuab.

Pearl S. Buck “East wind, west wind”

Teema 29: Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.
Pearl S. Buck “East wind, west wind” (288lk. Moyer Bell)
Eesti keeles ilmunud Eesti Raamatu sarjas “Nobeli Laureaadid”: “Idatuul, läänetuul. Draakoni seeme”

615VPFDQY4L.jpg

 
Mõtlesin juba ammu, et loen selle teema alla oma esimese Pearl S. Bucki raamatu. Võtsin kätte (selle ingliskeelse), olin juba rohkem kui 3/4 läbi saanud ja uurisin riiuli ees, millised 31. teema eemalduva inimesega raamatud mul olemas on, kui nägin äkki raamatuseljal kirja: Pearl S. Buck “Idatuul, läänetuul” “Draakoni seeme”.
Tuli välja, et mul on olemas ka Nobeli laureaatide sarjas ilmunud eestikeelne teos, mille ma siis võtsin ja algusest peale uuesti läbi lugesin. 🙂
Postitusse läheb ingliskeelse raamatu kaanepilt sellepärast, et seda raamatut hoidsin ma just selle teema jaoks ja… No ta on ka palju hiinalikum 🙂 PS: Mulle tegelikult meeldib Nobeli laureaatide sarja väärikas punakuldne kujundus väga!
 
Aga raamat ise on vana ja uue, ida ja lääne vaikne võitlus. Jutustajaks on noor hiinlanna, keda on lapsest saati õpetatud parimate vanade traditsioonide vaimus, kasvatatud vaikseks ja viisakaks naiseks oma tulevasele ettemääratud mehele.
Aga mees on käinud lääne koolis.
Mees sätib nende kodu vastavalt lääne traditsioonidele, mis vapustavad vaest naist.
Mees hindab läänest tulnud vabadusi ja kannab läänelikke rõivaid.
Noor naine lepib aja jooksul kõigega. Ta laseb isegi oma kinniseotud pisikesed jalad uuesti lahti siduda, sest vastupidiselt kodustele õpetustele ei arva tema mees, et kängitsetud jalad oleksid ilusad.
 
Tõeline katsumus on aga alles ees – naise vend, kes käib Ameerikas koolis, on seal endale naise võtnud! Valgest rassist naise! See on šokk kogu perekonnale, sest traditsioonide kohaselt peab perepoeg abielluma juba varakult ettemääratud hiinlannaga ja see naine peab mehe perele kinkima poja.
Nüüd tuleb aga valge naine, keda poisi ema tunnistada ei suuda ja keda poisi isa mööduvaks mänguasjaks peab.
 
Kogu lugu on kirja pandud kui noore hiinlanna jutustus oma “õele”. Keel on imeilus ja aupaklik ning seda lugedes võib tajuda kogu seda meelehärmi ning segadust, mis selles peres lääne mallide pealetungi ajal valitses.
 
Mul on alati valus lugeda raamatuid, kus uus tuleb nii tugevalt peale, et vana tõrjutakse kiiresti ja täielikult kõrvale. On hirmsaid vanaaegseid kombeid (kasvõi hiinlannade jalgade sidumine), mis peaksid kaduma, sest need ei ole lihtsalt inimlikud. Aga on ka palju sellist vana, mida ei tasuks nurka visata. Kõige lihtsam tänapäevale alla vanduv komme – austada endast vanemaid inimesi!
 
Pearl S. Buck kuulub praegusest hetkest igastahes nende kirjanike hulka, keda ma edaspidigi kindlasti loen!
 
*”Nikerdatud võrede ja läbipaistmatu riisipaberi asemel on akendel suured läbipaistvad klaasid. Ere päikesepaiste välkleb valgetel seintel ja ehmatab üles iga tolmukübeme voodil. Ma pole selle halastamatu valgusega harjunud.
Mu abikaasa ostis valget riiet ja käskis mul teha sellest kardinad, ja ma imestasin, et alguses tehakse seina sisse auk, siis pannakse klaas ja selle klaasi ette riputatakse riie!” (lk.30)
 
*”Siis nägin ma nende (laste) voodeid. Need olid kaetud valge riidega ja mõjusid ülimalt masendavalt. Ma ei suutnud aru saada, miks nad kasutavad nii palju valget. See on ju leina ja surma kurb värv. Laps tuleb riietada ja katta ainult rõõmu värvidega, helepunase ja kollase ja kuningapunasega. Meie riietame oma beebid pealaest jalatallani helepunasesse rõõmust, et nad on meile sündinud. Aga mitte miski nende välismaalaste elus ei ole kooskõlas loodusega.” (lk.60)

Roy Jacobsen “Valge laam”

Teema 28: Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast “Põhjamaade romaan”
Roy Jacobsen “Valge laam” (190lk. Eesti Raamat, tõlkinud: Riina Hanso)

9789949567423.jpg

 
Väga hästi kirjutatud raamat, lummav põhjamaine lugu. Talv, sõda, üksindus, looduse ja inimese jõud – siin on kõik olemas. Loed ja satud ise sellesse raamatusse.
Aga ma lugesin seda nii valel ajal! Jaanipäeva aegu pole ikka mõtet üht külma talve raamatut lugeda! Olgu ta nii hästi kirjutatud kui tahes, aga väga raske on ennast õigele joonele häälestada.
Mis teha, et mu väljakutse punktide järjest läbilugemine jõudis just praegu, keset juunit, “Põhjamaade romaanini” ja et mulle imponeeris just selle raamatu tutvustus.
 
Ma nautisin kõige enam looduse kirjeldusi. Milline oli saare õhk, milline vihm, kuidas tuul ja lained paati ründasid ja kuidas vargsi kevad hiilima hakkas.
 
*”Märts on see kuu aastast, millest on kõige vähem kasu. inimesed näevad, et päike tõuseb, ja lasevad end petta valgusest, mis teeb vaid talve nähtavamaks. Ja aprill on niisama salakaval ja veelgi petlikum. Aga merisk tuleb igal juhul, teeb oma kometit, taevas ja skäärid saavad hääli täis, ühe kihi pearätte ja sokke võib ära võtta, hiidlammas õõtsub pruunides aedades ringi ja napsab vanu kõrsi, ning just siis, kui lootus ähvardab inimmeelest välja meelitada mõne naeratuse, viskab taevast alla veel rohkem lund; inimesed vannuvad ja ka külmetavad rohkem kui jaanuaris, aga võtavad siiski veel ühe rätiku peast, manavad kevade välja.” (lk.135)
 
Sel raamatul on tegelikult olemas ka esimene osa, aga kirjutatud on ta nii, et võib lugeda ka iseseisva teosena. Ma arvan, et kui saabub november ja algab pime ning külm aeg, siis võtan taas kätte mõne selle sarja raamatu ja loen suure mõnuga!

“Salapäevik, Hendrik Groen, 83 1/4 aastat vana”

“Salapäevik, Hendrik Groen, 83 1/4 aastat vana” (303lk. Eesti Raamat)

Image1.jpg

 
Oh, kulla papi – Sa oled nii äge! 😀
Minu lemmik David Suchet on selle raamatu kohta kirjutanud: “Seda raamatut lugedes ma naersin pisarateni ja siis ma naersin ja nutsin veel.”
Täpselt niimoodi see lugemine läkski.
Positiivsus, elujõud, huumor, tudisev küll, aga siiski edasitrügimine. Ei ole palju neid vanu inimesi, kes suudavad enda ja teiste hädadele vaadata läbi huumoriprisma. Hendrik aga ei sallinud vingatseid. Tema ja ta sõbrad lõid klubi, võtsid ette retki ja tegid üritusi. Tekitasid selle kõigega muidugi pahameelt nii kaaskondsetes kui vanadekodu personalis, aga tulid asjast ikka pea püsti välja.
 
*Kui sul võetakse maha jalg, siis on sellest kõige parem üle saada kui oma kunstjalga puhketoas küpsisekausi kõrval presenteerida.
*Kuidas vältida talvist libisemist? Tõmmake enne väljaminekut sokid kingade peale!
 
Elu veeretab meie teele ka mitmeid ebasümpaatseid inimesi. Raamatus oli neid ka nii mõnigi ja Hendrikule käisid nad hirmsasti närvidele.
 
“Ebasümpaatne härra Pot räägib esimese poole nädalast neist, kes külas käisid ja teise poole nendest, kes külla tulevad. Tal on üksteist last. Pot on seda tüüpi mees, kes ootab ülekäiguraja juures, kuni mõni auto tuleb, ja hakkab siis üle tee minema.”
 
Hea on elada nii, et kogu aeg oleks midagi oodata. Ma olen ka märganud, et elu läheb hoopis lõbusamat, kui kogu aeg on midagi ees ootamas. No kasvõi suvepuhkus – saad lugeda mitu kuud ja päeva veel selleni on. 🙂
 
“Nüüd tuleb ära oodata esimesed maasikad, seejärel Tour de France, värske heeringasaak, esimene lumi, aastavaehtus ja järgmine kevad. Endale tuleb selged sihid seada.”
 
Üks hea mõte ka vanade inimestega suhtlemisest: kuula teda isegi siis, kui ta räägib sulle juba kolmandat korda sama juttu. Mälu jääb meil kõigil ajaga kehvemaks. Aga las ta räägib, see ei tee noorele inimsele midagi, kui end kokku võtta ja lihtsalt ema või isa juttudele kaasa elada. Ühel päeval jorutad ise samamoodi ühel teemal kümme korda.
 
“Lohutage end sellega, et on alati rohkem hädasid, mida teil pole, kui neid, mis on.”
Hea lohutus, kas pole 🙂
 
Ühesõnaga – mul on raamat kleepsudest kirju ja süda rahul, et selle mõnusa raamatu lõpuks lugemiseks võtsin! Nii palju positiivsust ja selget mõtlemist.
Ja veel midagi – pere võib olla, aga nemad ei pruugi sinu üle rõõmustada, kui vanaks saad. Sinust saab tüütu kohustus.
Sõbrad on need, kellele võid loota surmatunnini!
 
“Elu on 5000 tükiga pusle, aga näidispilti polegi!”
 
PS: Raamatul on olemas ka järg, kus Hendrik on juba 85-aastane. Nii et paluks tõlget, Eesti Raamat!

Helle Helle “Kui tahad”

Helle Helle “Kui tahad” (127lk. Eesti Raamat, tõlkinud: Eva Velsker)

kui-tahad-helle-helle-2544670.jpg
Mis ma küll kirjutan sellest raamatust!? Juba lugemise lõpupoole hakkas kuklas tiksuma mõte, et ma pean sellest ju midagi kirjutama, aga mida… Siin ei toimu just palju, aga lugu on köitev.
Naine ja mees eksivad metsa. Kaks jooksjat, kummalgi oma tee. Vilksatavad aegajalt puude vahel ja valivad siis teine teise suuna. Aga kui hakkab hämarduma, siis jõuavad ikka samasse punkti ja saavad aru, et on eksinud.
Mees on metsa tulnud ilma veeta, naisel hakkab vesi lõppema. Liiguvad mingis suunas, leiavad tekkidega katusealuse, veedavad seal rahutu öö.
Väsimus on, und ei ole. Janu on, vett ei ole.
Naine läheb oja juurde vett tooma.
Hommikul on tal halb ja oksendab. Mitu-mitu korda.
Vahepeal liueldakse mälestustesse ajast, mil elati kommuunis, armuti. Aastaid hiljem tollase sõbraga kohtudes lõi vana leek lõkkele ja algas pereelu.
Uuel hommikul otsitakse taas teed metsast välja. Teed ei ole, janu vaevab. Mehel on juba eelmisest päevast jalakannal vill.

See on omamoodi huvitav raamat, kus ei räägita mõtetest ega tunnetest, vaid sellest, mis keegi just sel ajahetkel teeb. Astud mööda teed, komistad, lööd pea ära, vill valutab, öö on külm ja pime, naine vähkreb unes.
Raamat natuke teisest dimensioonist.

*Ma kukun vastu puutüve, ei jõua kõrvale põigata. Mu lauba vastu käib kolksatus, puu lihtsalt paiskab mu pikali, see sünnib väga kiiresti.
Seal ma siis laman kahesuguses pimeduses, närtsinud lehtede seas. (lk.26)

Karl Ristikivi “Semud” “Sellid”

Teema 22: Sinu lapsepõlve lemmikraamat
Karl Ristikivi “Semud” “Sellid” (96lk. Eesti Raamat, illustratsioonid: Helmut Valtman)

Semudsellid.jpg
Tegelikult hakkasin ma selle punkti alla Pipit lugema. Lugesin ja lugesin ja tundsin äkki, et ma ei haaku enam selle raamatuga. Vähemalt mitte hetkel.
Lõpetasin kiirelt lugemise, et mitte vana armsat mälestust rikkuda.

See Karl Ristikivi raamat kuulub aga minu lapsepõlve kullafondi!
Semud on neli vahvat koerajussi ja sellid on kolm kena kassipoega. Ristikivi kirjutab nii mõnusalt nende seiklustest ja raamat on täis toredaid illustratsioone. Naljakas, mismoodi lehti keerates ja neid pilte üle pika aja uuesti nähes tuli meelde, milline oli mu emotsioon kui seda raamatut lapsena mitmeid kordi lugesin ja lugesin ja lugesin. Tema seisukord on praegu ikka üsna hull. Sõna otseses mõttes ära loetud raamat

Lõiguke sellide tegemistest siis, kui nende ema on keldris hiiri püüdmas ja pererahvas on majast välja läinud:

“Paremat kätt on toidukamber ja köök,” ütles Miisu, “ja seal on söök. Seal on juustu ja võid ja liha. Pealegi teeb mulle mõte viha, et kui ei lähe meie, lähevad rotid ja teevad tühjaks kõik kausid ja potid.”
“Vasakut kätt elab preili,” sõnas Lillendiin. “Ma nägin läbi ukseprao eile, et seal on palju ilu ja uhkust. Sellepärast kasutame puhkust ja vaatame ligemalt, kui pole preilit ennast vahtimas nii tigedalt.”

Ema Tuti unelaul päevastest seiklustest väsinud semudele:

“Päike on veerenud ju,
kirsipuu otsas on kuu,
öö tuleb tasa kui hääletu lind,
jälgedest lõhnab maa hääletu pind.
Tasa siis magama jää,
jälgedest unes veel näe!

Pea alla pisike käpp,
suu juurest eemale näpp!
Praegu veel uninuda õdus ja hea,
et tuleb sügis, sa seda ei tea,
juba on õitsenud toom.
Uinu, mu pisike loom!

Uinu, mu väikene poeg,
kiirelt kui udu kaob aeg!
Varsti on mängude asemel tööd,
talvised tuisud ja valvatud ööd.
Vaikselt nüüd magama jää,
noorusest unes veel näe!”

Valisin selle laulukese siia üleskirjutamiseks sellepärast, et mäletan kuidas mu vanaema selle raamatu laule mulle ette laulis. Viisid olid kõik tema enda omad.