Camilla Sten “Pärija”

(365lk. Eesti Raamat)


Vaat see oli alles põnevik! Kriipivalt kõhe ja nii põnev, et istusin ja lugesin öösiti (ise täitsa teises, lumetuisuses maailmas), varbad pleedi all krussis.
Mul on hea meel, et see raamat saabus minu juurde praegu, vastu kriiksuvate puuokstega sügist, mitte mõnel kuumal suvekuul, kus me oleme kõik unustanud, mis on lumi ja mida tähendab kibekülm talvetorm.

Eleanor või Victoria (ühtede jaoks üks, teiste jaoks teine), elab koos väga ebameeldiva häirega – prosopagnoosiaga ehk võimetusega ära tunda inimeste nägusid. Sama häire on ka Rootsi kroonprintsess Victorial ja aastaid tagasi sellest teada saades uurisin natuke – on ikka päris karm, kui igal hommikul ärgates paned Sa enda abikaasa ja laste “näod” enda jaoks uuesti kokku nende silmade, soengu, hääle ja lõhna järgi. Sa ei saa tänaval kohata mõnd tuttavat nägu, sest sa lihtsalt ei tunne ühtegi nägu ära.

Niisiis – raamatu Victoria (või Eleanor) satub enda vanaema juurde sel hetkel, kui mõrvar vanaema korterist väljub. Ta ei tunne seda inimest ära sel hetkel ja ta ei tunne teda ära ka kunagi hiljem. Aga kas mõrvar teab seda?

Vanaemal, uhkel daamil Viviannel, on Eleanorile ja tema tädile, Veronikale, päranduseks jäetud maamõis nimega Solhöga. Niisiis lähevadki Eleanor, tema poiss-sõber Sebastian, tädi Veronika ja advokaat Rickard Solhögasse, et pärandvarad kirja panna. Aga nendega tulekuga ärkab mõisas ka suguvõsa minevik koos kägisevate veinikeldri uste, keldri ja ülakorruse vahet liikuva suure tühja toidulifti ja sügaval metsas asuva üksiku jahimajakesega.
Ja siis saabub lumetorm, elektrikatkestus ja …
Ja paljugi veel.

Kui ma peaks kirjutama lause stiilis: See raamat sobib kõigile, kes armastavad … raamatuid, siis paneks ma sinna … asemele näiteks Ruth Ware nime. Sest Camilla Sten oskab samuti kui Ruth Ware panna oma jutustusse korraliku koguse külmavärinaid tekitavaid hetki.

Liikudes tänapäeva ja Solhögas elanud poolatari Annuška mälestuste vahel, saavad kokku ränki vigu täis minevik ja kättemaksuhimuline tulevik ning loovad olevikku selle kõheda põneviku.
Miks eestikeelse raamatu kaanel on kirjas kriminaalromaan, see on ka paras mõistatus, sest siin ei ole midagi kriminaalromaanilikku (peale laiba), tegu on pesueht põnevikuga, ehk spänningsromaniga (originaalis, ehk rootsi keeles). Aga Eestis ongi kriminaalromaani ja põneviku mõisted täiesti sassis.

Igal juhul ootan ma nüüd eesti keelde järgmist Camilla Steni raamatut, sest nii varem ilmunud “Kadunud küla” kui “Pärija” on täpselt sellised raamatud, mida ma lugeda armastan.

PS: See raamat on pühendatud Camilla Steni kassikesele, Katt Rasmusele.

Camilla Sten “Kadunud küla”

Camilla Sten “Kadunud küla” (384 lk. Eesti Raamat)

72067372_2746395578717935_6956003151405121536_o.jpg

Lõpetasin raamatu eile öösel ja mõte tegeles sellega veel uneski.
Nii tontlik, õudne, jube, põnev, kurb lugu. Nii raske käest panna, sest ma armastan tühje külasid ja vaime, kes neis liiguvad.

Silvertjärn on küla Rootsis, millest ühel 60 aasta tagusel päeval kõik inimesed haihtusid. Kõik, peale naise, kes oli linnaväljakule kinni seotud ja kividega surnuks pillutud ning ühest majast leitud elusa imiku.
Kujutage ette mahajäetud linna, kus laudadel on poolelijäänud õhtusöök, pingil tass, pesu nööridel. Ja ei ühtegi hingelist!
Noor filmitegija Alice tuleb enda viieliikmelise meeskonnaga Silvertjärni, et linnarahva kadumise saladust uurida. Tema enda vanavanaema oli külas sündinud ja kasvanud, aga katastroofihetkeks juba Stockholmi kolinud. Meeskonnas on ka Tone, naine, kelle vanaema oli seesama külast elusana leitud imik.
See tühi linn, poollahtised uksed, kriiksuvad trepid ja tähine öö tekitasid vägagi mõnusa atmosfääri. 😉

See nädal, mis alguses oli mõeldud lihtsalt mahajäetud külas tõendite otsimiseks ja paremate pildikaadrite leidmiseks, pöördub kiirelt kõhedale rajale. Ohked ja oiged raadiosaatjates, jäljed, inimkujud, keda filmitegijad öösiti näevad.
See raamat on kõhe ja kummitav ja aegajalt käib mõni tegelane (Alice!) ka närvidele, aga ega kõik ei saagi ühtemoodi targad ja toredad olla.
Tänapäevased peatükid vahelduvad ajaga 60 aastat tagasi ja need viivad samm-sammult külarahva kadumiseni.
Ma ei tea, mida oli jubedam lugeda – kas tänapäeva kurje vaime ja õudseid sündmusi või 60 aasta tagust hullunud rahvahulga tegutsemist. Vist ikka seda 60 aasta tagust lugu.
Kui jubedate asjadeni võib viia inimkari, kes on enda mõtlemise välja lülitanud ja kummardab pimesi liidri juttu. Brrr, see oli õudne, sest tänapäeval on selline käitumine nii tavaline – me valime endale “jumala”, usume kõike, mida ta räägib ja lülitame enda mõtlemisvõime täiesti välja. Eriti haavatav seltskond on siin raamatus (ja ka päriselus) noored, keda on elukogenud liidril nii kerge mõjutada.
Milleni see viib – noh, raamatust sai lugeda, milleni see viib.

Niisiis – raske käest panna õudusjutt, klaustrofoobiat tekitav uurimisretk, massihüsteeria eest hoiatav ajalooraamat ja kõike kokku lihtsalt väga põnev (ning hirmus) lugemine!

Tänu Camilla Steni ema, Viveca Steni, suurepärasele Sandhamni krimisarjale, teadsin ma Camillast ennegi ja selle raamatu eestikeelsena ilmumine oli tõeline õnn ja rõõm! Tal on kirjutanud mitmeid raamatuid, ka emaga kahasse, aga neid pole isegi ingliskeelsetena saadaval (kujutage ette, et eesti keeles ilmus enne kui inglise keeles!). Õnneks on siis nüüd esimene eestikeelne olemas. Kohati oli lugu küll üsna konarlik ja lauseid tuli ikka mitu korda üle lugeda, et aru saada, mida öelda taheti, aga tuleb ilmselt lihtsalt õnnelik olla, et Camilla Sten lõpuks ka eesti keelde jõudis!

Raamat oli igal juhul väga hea (ja väga õudne) lugemine!