Igort “Japanese Notebooks”

Igort “Japanese Notebooks” (180lk. Chronicle books)

51YhlYLTWfL._SX367_BO1,204,203,200_.jpg
Igort (Igor Tuveri) on vene juurtega itaalia illustraator, kelle lapsepõlv kulges koos Dostojevski, Tolstoi ja vene muusikaga.
“Japanese Notebooks” on Igorti unistusest elada ja töötada Jaapanis. Mulle, kes ma graafilisi romaane lugesin viimati lapsepõlves, oli see väga kummaline ja eriline lugemine-pildivaatamine.
Raamat algab Igorti saabumisega Jaapanisse, linnakese avastamisega, hiiglasliku mangatööstuse külastamisega. Räägib tema harjumisest imetillukese toaga, hullumeelse töötempo ja jaapanlastek ommetega. Aga näitab ka rahulikke aedu ja munkade elu. Kirjutab veidi sumomaadlejate kultusest.
Eriti huvitav osa oli krüsanteemist – kuidas sellest lillest sai pikaealisuse ja rahu sümbol. Jaapanis on 9. kuu 9. päev Krüsanteemipäev. Need sügisesed lillepidustused aitasid inimestel jagu saada sügise pealesurutud hallusest ja hämarusest. yuri_02.gif
Sõna googeldamiseks, et näha seda imelist krüsanteemitraditsiooni: Kiku Ningyo

Igort joonistab üles ka Jaapani kuulsa geisha ja prostituudi Sada Abe loo, ning Jaapani esimese pilvelõhkuja Ryounkaku loo.

Igorti kuulsamad mangad peaksid olema Yuri ja Brillo. Eriti Yuri, kellele tekkis lausa omaette fännide ring. Võibolla keegi, kes mangamaailmaga kursis on, teab sellestki midagi 🙂

Oli huvitav ja lugemispiire avardav raamat. Teistmoodi elamus!

Antonio Manzini “Must rada”

Antonio Manzini “Must rada” (284lk. Toledo, tõlkija: Cathy Laanela)

18425287_1575870572437114_7737478851006652704_n.jpg
Tuli tahtmine lugeda krimkat. Mitte põhjamaist, vaid midagi kergemat, st lõunamaist. Uus Itaalia krimi tundus huvitav, niisiis läks loosi.
Kogu lugu toimib suusakuurordis, kus õhtusel radadelihvimisel sõidab üks masin üle rajal lume all lebanud meesterahva keha.
Külakesse on segastel asjaoludel otse Roomast saabunud uus asešerif Rocco Schiavone. Mees ei salli lund ja sahistab ringi oma clarksi kingades. Ühel hetkel saab siiski aru, et pole mõtet kalleid kingi hukka saata ja ostab korralikud jalanõud (see oli väga tähtis!).

Raamat meenutas mulle Donna Leoni lugusid, kus ärevaid olukordi ei teki ja lugeja saab lihtsalt rahulikult loo kulgu jälgida. Paistab et itaallased ja prantslased on nii päikselised inimesed, et isegi nende mõrvalood pole sünged. Sellepärast jäi kogu lugu minu jaoks natuke lahjaks aga sobib kindlasti kenasti mugava krimikirjanduse austajatele.

Küll aga ei sobi see raamat tulihingelistele feministidele, sest nii mõnegi naisterahva kohta öeldakse seal üsna pahasti 😛
Küll aga leidub raamatus mahlakaid ja muigamapanevaid dialooge.

“See mõrv on kümnenda astme jama kuubis!”
“Mida see tähendab?”
“Et see on kogu maailma jamade ema!”

“Kas te teate kuidas kohtuekspertiisi mehi ära tunda? Kõnnakust. See on selline, nagu kardaks nad iga hetk sita sisse astuda. Professionaalne hälve.”

Väga tore tegelane on Rocco naine, keda raamatus vaid minevikust meenutatakse. Nimelt oli naisel komme lugeda sõnaraamatut ja iga päev mõni uus sõna ära õppida. Õhtul kui mees töölt tuli, tutvustas naine talle oma uut leidu.
Aga miks naisest vaid minevikus räägitakse, selgub ilmselt Rocco Schiavone järgmistes lugudes.