Sofia Lundberg “Punane aadressiraamat”

Teema 38: Raamat, mille on kirjutanud mõne Eesti naaberriigi autor.
Sofia Lundberg “Punane aadressiraamat” (285lk. Eesti Raamat, sari “Tõlkes leitud”)

Punane päevaraamat.jpg

Naaberriigiks on Rootsi ja see on Sofia Lundbergi esimene raamat.
Ütlen kohe alguses ära, et kes soovib väga head lugemist pisarateemasse, siis siin on teile raamat! Viimati sai niimoodi nutetud Backmani Ovet lugedes. Lihtsalt nii jube kurb oli! Ja ilus oli ka ja need kaks koos mõjuvad halvasti kui silmad märja koha peal asuvad.
 
Raamatus on kaks peategelast: 96-aastane vanaproua Doris, kes elab Stockholmis ja tema õe tütretütar Jenny, kes elab oma perega USA-s.
Doris on üksik vanamutt (nagu ta ise humoorikalt ütleb), aga äge vanamutt, sest tema lemmiktegevus on Jennyga skaipida. Aga kui arvutikaas sulgub, on ta üksi. Hooldajad käivad, aga neil on kiire. Nii hakkab Doris Jennyle oma elulugu kirja panema. Raamatus vahelduvadki lood Dorise lapsepõlvest ja rännakutest ja armastusest ning tänapäev, kus ta on vana, üksik ja väga haige.
 
Algus oli kohutavalt masendav, nii et ma mõtlesin tõsiselt, kuidas ma selle raamatu lõpuni suudan lugeda? Aga sellest peab üle saama, sest elu ei olegi pidev pillerkaar.
Väga hästi kirja pandud. Ausalt, südamest, illusioonideta. Keskkoht, kui Doris elab ennesõjaaegses Pariisis ja rändab koos õega Ameerikasse, olid helgemad.
Lõpp 😭
Ja ometigi jättis kogu see emotsionaalne lugemine südamesse helge tunde! Päris viimased leheküljed olid väga armsalt kirja pandud ja kui mõtlema hakata, siis oli Dorisel sündmusrikas ja huvitav elu.
 
Mul on väga hea meel selle sarja üle!
*Esiteks tundub, et siin ei hakata avaldama eesti keeles juba 10x ilmunud raamatuid, vaid ilmuvad päris värskelt kirja pandud lood.
*Teiseks on neid raamatuid lausa lust lugeda – korralik paks matt paber, mugav köide ja tundub, et esimese raamatu kaanekujunduse ehmatusest saadi ka üle ning teine raamat ilmus juba originaalkaanega!
*Kolmandaks – kaks esimest raamatut on olnud suurepärased! Loodan, et see sari samamoodi jätkub!
 
Ootan juba märtsikuu raamatut!
 
*”Ma soovin sulle piisavalt,” sosistas ta mulle kõrva. “Piisavalt päikest, mis sinu päevadesse valgust annaks, piisavalt vihma, et sa päikest hindaksid, piisavalt rõõmu, et su hinge kosutada, piisavalt valu, et sa oskaksid elu väikseid rõõme hinnata, ja piisavalt kohtumisi, et suudaksid aeg-ajalt hüvasti jätta.” (lk.36)

*”Inimene püüdleb selle poole, et võimalikult vanaks saada, aga kas tead, kõige vanem olla ei ole tore. Elul pole mingit mõtet. Siis mitte, kui kõik teised surnud on.” (lk.56)

*”Kõigil on mõni armastus, mis otsa ei saa. Selgeks mõtlemata armastus, millel ei olnud õiget lõppu. Miski, mis su südamesse puges ja sinna jäigi. Ja mis muutub aastatega palju paremaks, kui see tegelikult oli. See käib asja juurde. Miski pole nii täiuslik kui kaotatud armastus.” (lk. 203)

*”Selle asemel, et ringi käia ja mõelda, et sa ei kõlba kusagile, hakka oma andeid arendama.” (lk. 230)

*”Kõige suurem turvatunne on elus see, kui võid oma arvamsue välja öelda, isegi kui see on erinev, ja saad vastuseks üksnes armastuse.” (lk. 258)

*”Elu pole selleks, et sind lõbustada, sina oled see, kes peab elu lõbustama.” (lk. 278)

Advertisements

Ruth Hogan “Kasutatud asjade hoidja”

Teema 4: Raamat, mille said raamatuvahetusest, ostsid kasutatud raamatuna või said kusagilt tasuta.
Ruth Hogan “Kasutatud asjade hoidja” (286lk. Eesti Raamat)

27625047_1851112074912961_6993757629714908133_o.jpg
Vanal aastal küsis kirjastus Eesti Raamat oma lehel, mis nad võiks oma uue ajaviitekirjanduse sarja nimeks panna. Pakkusin nime “Tassike teed”, ei võitnud, aga sain siiski kõigi pakkujate vahel tehtud loosiga sarja esimese raamatu kingiks. Ja see raamat oligi nii soe ja armas kui üks mõnus tassike teed!

“Kui hea raamat!” õhkaks Pantalone ja mina koos temaga! Ma lugesin ja nautisin iga peatükki, iga lauset. Nutsin (natuke) ja naersin (südamest) ja mõtlesin, kui olin üle poole jõudnud, et oleks ta ometi pikem! Raamat, mis tegi õnnelikuks (viimati läks mulle nii südamesse Ove lugu).

Selles raamatus jooksevad paralleelselt kaks erinevas ajas kulgevat lugu, mis ometi on kogu aeg omavahel seotud ja lõpuks otsapidi kokku jõuavad.
Siin on mitu ilusat armastuslugu. Naine ja mees, ema ja isa, õde ja vend, inimesed ja koerad, üksildus ja leitud asjad. Ja kõige selle keskel kõiki elusid ühendav vanahärra Anthony, kes elab armsas majas nimega Padua, kogub tänavalt ning mujalt leitud asju ja kirjutab nende asjade juurde lugusid.
Milliseid lugusid! Need on nagu raamatud raamatus.
Oh, ma olin seda raamatut lugedes nagu must kass suvises päikselaigus.

Siin oli isegi pisitilluke tükike müstikat, mis suure kaotatud armastuse ja vanade majadega ikka kaasas käib.

Terve raamat ilma ühegi ärritava tegelaseta või ühegi rumala repliigita. Saaks sarja järgmistes raamatutes veel kirjavigu ka vältida, oleks imeline (mõnikord oli vaja lauset mitu korda lugeda, et aru saada, mida mõeldi).

Üks väga tähtis tegelane siin raamatus on roosiaed (raamatus on isegi kõik sordid üles loetud) ja autor tänab oma kaanekujundajat roosimotiivide eest – sellepärast lisasin ka ingliskeelse raamatu kaanepildi.

Jah – soovitan seda raamatut! Üks mu parimaid lugemiselamusi üleüldse!
Väga paljutõotav algus uuele sarjale.

“Kahvatu oktoobrikuune päikesevalgus pingutas, et pitskardina mustrisse kootud väänlevate lillede ning lehtede võre vahelt sisse pugeda; ruum oli pime ja varjusid täis. Mees tõmbas kardinad eest ning sillerdavad tolmukübemed paiskusid meteoriidisajuna üle toa laiali.
“Laseme neil asjadel õige pisut valgust näha, mis?”