Ruth Hogan “Kasutatud asjade hoidja”

Teema 4: Raamat, mille said raamatuvahetusest, ostsid kasutatud raamatuna või said kusagilt tasuta.
Ruth Hogan “Kasutatud asjade hoidja” (286lk. Eesti Raamat)

Vanal aastal küsis kirjastus Eesti Raamat oma lehel, mis nad võiks oma uue ajaviitekirjanduse sarja nimeks panna. Pakkusin nime “Tassike teed”, ei võitnud, aga sain siiski kõigi pakkujate vahel tehtud loosiga sarja esimese raamatu kingiks. Ja see raamat oligi nii soe ja armas kui üks mõnus tassike teed!

“Kui hea raamat!” õhkaks Pantalone ja mina koos temaga! Ma lugesin ja nautisin iga peatükki, iga lauset. Nutsin (natuke) ja naersin (südamest) ja mõtlesin, kui olin üle poole jõudnud, et oleks ta ometi pikem! Raamat, mis tegi õnnelikuks (viimati läks mulle nii südamesse Ove lugu).

Selles raamatus jooksevad paralleelselt kaks erinevas ajas kulgevat lugu, mis ometi on kogu aeg omavahel seotud ja lõpuks otsapidi kokku jõuavad.
Siin on mitu ilusat armastuslugu. Naine ja mees, ema ja isa, õde ja vend, inimesed ja koerad, üksildus ja leitud asjad. Ja kõige selle keskel kõiki elusid ühendav vanahärra Anthony, kes elab armsas majas nimega Padua, kogub tänavalt ning mujalt leitud asju ja kirjutab nende asjade juurde lugusid.
Milliseid lugusid! Need on nagu raamatud raamatus.
Oh, ma olin seda raamatut lugedes nagu must kass suvises päikselaigus.

Siin oli isegi pisitilluke tükike müstikat, mis suure kaotatud armastuse ja vanade majadega ikka kaasas käib.

Terve raamat ilma ühegi ärritava tegelaseta või ühegi rumala repliigita. Saaks sarja järgmistes raamatutes veel kirjavigu ka vältida, oleks imeline (mõnikord oli vaja lauset mitu korda lugeda, et aru saada, mida mõeldi).

Üks väga tähtis tegelane siin raamatus on roosiaed (raamatus on isegi kõik sordid üles loetud) ja autor tänab oma kaanekujundajat roosimotiivide eest – sellepärast lisasin ka ingliskeelse raamatu kaanepildi.

Jah – soovitan seda raamatut! Üks mu parimaid lugemiselamusi üleüldse!
Väga paljutõotav algus uuele sarjale.

“Kahvatu oktoobrikuune päikesevalgus pingutas, et pitskardina mustrisse kootud väänlevate lillede ning lehtede võre vahelt sisse pugeda; ruum oli pime ja varjusid täis. Mees tõmbas kardinad eest ning sillerdavad tolmukübemed paiskusid meteoriidisajuna üle toa laiali.
“Laseme neil asjadel õige pisut valgust näha, mis?”