Ayano Imai “Mr. Brown`s Fantastic Hat”

59.
Isiklik väljakutse: Iga kuu üks jaapani kirjanduse raamat.
Maikuu: Ayano Imai “Mr. Brown`s Fantastic Hat” (32lk. Kindle)

Ayano Imai.jpg

Tabasin end mõttelt, et ma ei ole lugenud ühtki jaapani lasteraamatut! Ühest küljest oli huvitav vaadata, kas lasteraamatutest jooksevad ka läbi depressiivsed noodid, teisalt on neil väga palju suurepäraseid illustraatoreid, nii et see lugemine pidi tulema omaette nauding.
Seda ta oli!

Googeldades leidsin sellise noore kirjaniku-illustraatori nagu Ayano Imai ja tema armsa raamatu Mister Brownist, kes on üks üksildane ja endassesulgunud karu. Ta ei arva, et selles midagi halba oleks, talle meeldib nii! Aga ühel päeval kui Mr. Brown tukastab, toksib rähn tema kaabu sisse augu ja teeb endale sinna pesa. Mr. Brown on pahane! No see ei kõlba ju kuskile! Järgmistel päevadel läheb asi aina hullemaks – linde tuleb aina juurde ja ennäe imet – Mr. Browni kaabu hakkab kõrgemaks kasvama! Veel suurem ime on see, et lindude sõbralik sädin hakkab karule meeldima ja nii kõnnib ta varsti uhkelt linnapeal ringi, peas linnumajade torn.
Linnarahvas leiab, et see on lahe ja nii lasevad nad endilegi kõrged kaabud teha, aga linnud tulevad elama vaid Mr. Browni juurde.
Ühel hommikul ärgates ei kuule ta aga sädinat ja avastab ehmatusega, et kõik linnud on kadunud! Lennanud lõunamaale. Hirmus on ka see, et karule endale hakkab uni peale tulema…
Möödub pikk talv ja ühel hetkel kuuleb Mr. Brown läbi õhukeseks muutunud une, mismoodi õues kõik linnulaulust rõkkab! Ta läheb õue ja näeb imet – tema kaabust on saanud suur ilus puu, mis on täis linnupesi ja laulvaid linde!

Armas lugu ja millised illustratsioonid!
Ayano Imai on kirjutanud ja joonistanud mitmeid lasteraamatuid ja minu üllatuseks on neist üks ka eesti keeles välja antud: kirjastus Draakon ja Kuu ning raamatuks “Aisopose valmid”.

Mis ma Mr. Browni lugu lugedes aga mõtlesin, et mingil määral on see tõesti püüd jaapani lapsi täiskasvanupõlve üksildase elu eest kaitsta. Püütakse selgitada, et isegi kui sa tunned, et sul on üksi hea olla, on ikkagi palju toredam, kui sind ümbritseb sõprade sigin-sagin ning mida rohkem sõpru tuleb, seda suuremaks muutub su süda ja seda õnnelikum sa oled

Advertisements

Bobbie Peers “Lüriidiumivaras”

Bobbie Peers “Lüriidiumivaras” (208lk. Helios, tõlkinud: Annika Kupits)

18700021_1589138054443699_6431021317079514550_n.jpg
Norra lapsed valisid selle raamatu oma 2016. aasta lemmikraamatuks ja ma saan väga hästi aru, miks!
Siin on nii palju hoogu ja seiklust ja põnevaid tegemisi, et ei olegi hingetõmbeaega – raamat tuleb korraga alla neelata ja siis kannatamatult uut osa ootama jääda (see peaks eestikeelsena sügisel ilmuma).
Lisaks on kogu lugu üsna humoorikas – sellised toredad tunnetega robotid nagu toidubott, prügibott, tülibott ja istmebott ning salakaval muru, mis liigub su jalge all liikumisele vastupidises suunas ning ähvardab enda peal koperdaja nahka panna

Ma ei ole eriline robotite fänn, aga selles raamatus olid nad nii sümpaatsed, et ninakirtsutamishetke ei tekkinudki

William on 11-aastane ja elab oma vanematega Norras. Nad on sinna põgenenud ja isegi nime vahetanud, aga William pole kindel, miks. Ta teab vaid seda, et ühel päeval kadus tema vanaisa ja et tal on eriline anne murda ka kõige raskemaid koode (vaat see koodimurdmise teema oli väga põnev!). Nii juhtubki, et kui Williami klass läheb ekskursioonile muuseumisse, kus näidatakse võimatut koodi, mida keegi murda ei suuda, saab poisist see, kes mõistatuse lahendab. Ja sealt algab seiklus, sest nüüd teatakse, kus ta on ja kes ta on.
Keda usaldada, keda mitte? Kes ta ise on? Kus on ta kaudnud vanaisa?
Lisaks salajased aiad, imelised orbid, “tarka last ei salli keegi” situatsioonid, nähtamatu arhiiv, maa-alused tunnelid jne.

Väga toredasti kirja pandud raamat! Hea lugemine nii poistele kui tüdrukutele kui ka täiskasvanutele!

Juhani Püttsepp “Mustad linnud”

Juhani Püttsepp “Mustad linnud” (47lk. Autorite endi välja antud raamat)
Fotod Ingmar Muusikus, pildid Kadri Ilves. Ka raamatu autori foto on Ingmar Muusikuselt.

Mustad linnud2.jpg
Raamatu pealkiri ei kutsu ehk paljusid kohe vaatama ja ostma, aga lugu ise on väga armas!
Rongad, künnivaresed, hallvaresed, hakid ja musträstad – nemad on siin peategelased. Meie mustad linnud, keda tihti ei sallita, aga keda peale raamatu lugemist kindlasti teise pilguga vaatama hakatakse.

Minu jaoks oli Juhani Püttsepp avastus. Häbi tunnistada, et ma tema raamatuid enne lugenud ei olnud ja et ma tegelikult temast midagi ei teadnudki… Aga suur rõõm, et mul on nüüd taaskord üks kirjanik, kelle raamatuid hea meelega lugeda

“Kronk-kronk-kronk.” Hääl nagu roostes naelal. Ise must kui ahjuroop, va söesilm.
Pole küll mustemat lindude seas, isegi silmatera on rongal must. (lk.7)

Aga rongal olevat üks valge sulg mustade sulgede all peidus!

Raamatus on tutvustused iga linnu väljanägemise ja kommete kohta ja sellele järgneb tore väike jutt, kus peategelaseks just see linnuke.
Lood sellest, kuidas hallvaresed koeraga läbi said, kuidas ronk koos vanamehega kalal käis, kuidas künnivaresed punaseid autosid vihkama hakkasid, kuidas hakid ärimeeste üle võidu saavutasid ja lõpetuseks tore lugu musträstast ja mustsõstardest.
Lood panevad naeratama ja järgmisel korral mõnega neist lindudest kohtudes ei vaata sa neid enam altkulmu, vaid mõtled sooja südamega raamatust loetud lugudele ja soovid linnule head päeva!

Mina ostsin selle raamatu just pealkirja ja kaanepildi pärast. Mulle on eluaeg need mustad linnud meeldinud

Mul on olnud õnn näha, mismoodi vareseema kodujuustu purki avab, et oma täiskasvanud poegadele süüa pakkuda ja ma olen saanud aiandis töötades aednikest varestega maid jagada. Eelmisel kevadel sain pildile hetke kui ronk muna varastas ja sel kevadel kuulsin, mismoodi hallvares aias klähvivale koerale puu otsast vastu haukus
Umbes 30 künnivarese pesad on meie majast 100 meetri kaugusel. Küllap varsti algavad noorte lennutunnid.
Umbes kuu aega tagasi kella viie paiku öösel võpatasin unest üles, sest meie akna taga lõõritas musträstas. Andis teada, et on kohal. Nad tulevad igal aastal

Kristel Leesmend “Lumi”

Kristel Leesmend “Lumi” (75lk. Minu vabrik)


00lumi
Kui ma teisipäeval Tallinnas Raamatukoguhoidjate tänuüritusel käisin, siis saabusin Rahvusraamatukokku liiga vara – kaugelt nurga mehed peavadki varem tulema, eksole 🙂 Käisin ilusate raamatute näitusel ja selles nunnus raamatupoekeses, mis seal garderoobi kõrval on. Vaatasin ringi (riiulitel oli palju Astrid Lindgreni raamatuid) ja siis püüdsid ühed kaaned mu pilgu. Üldse mitte minulikud kaaned tegelikult, sellised heledad ja kahvatud, aga neis oli midagi.
Tegin raamatu lahti, lugesin mõned read ja otsustasin ta endaga kaasa võtta. Müüja kergitas miskipärast kulmu…
Ürituse algust oodates lugesin juba pool raamatust läbi, aga täna lugesin üle. Nautisin!

Lugu on ühest 8-aastasest tüdrukust nimega Lumi. Justkui tema enda poolt kirjutatud lugu, lasteraamat väidetavalt, aga minu meelest selline lasteraamat, mis on lugemiseks täiskasvanutele. Sügav ja soe ja armas.
Lumi tunneb sel aastal, et ta saab suureks. Jalad ei mahu kelgule enam ära ja tädi Raa ei jõua teda varsti enam vedada! Ja ta saab endale armsa noorema õe. Raamatus räägib Lumi enda ilusatest hetkedest vanaisaga ja ema-isaga ning tädi Raaga. Räägib lumeinglitest ja erilisest vanniskäigust ja Speedost.
Väga armas mõte on raamatu lõpuosas, kui Lumi kirjutab oma äsja sündinud õele kirja. Nimelt paneb ta paberile just selle hetke mõtted, kui ta õega kohtub – kõik linnud, lilled, päikese, tuule.
Kui vahva oleks praegu ise teada, milline oli see päev, kui mina sündisin! Novembri alguses vaevalt, et erilist lillepidu oli, aga ilmselt puhus tugev tuul ja taevas oli sompus ja kiskus talviseks 🙂

“Kui sa enne magamajäämist mõtled kõigi heade asjade peale, mis sinuga sel päeval juhtus, ja rõõmustad nende üle südamega, siis need asjad hakkavad paljunema ja sinu juurde tagasi tulema.”

“Kui poleks kurbust, siis ei teaks me, mis on rõõm. Kui poleks pimedust, siis ei teaks me valgust, kui poleks orgu, ei saaks me ronida mäele, kui poleks külma, ei tunneks me kuuma.”

“Head und! Sinu lapsepõlv kestab täpselt niikaua, kui sina ise seda soovid. Kõik on sinu enda käes!”

Ja ongi nii – õnnelikud on need täiskasvanud, kes suudavad hoida endas last. Kes oskavad rõõmustada esimese lume üle, kes näevad vihmapiiskades ilu, kes ei pelga sügislehtedes sahistada, kes tunnevad igast elatud hetkest mõnu!
Hoidkem siis oma hinges elavat last.
Ja minge võtke raamatukogust see raamatuke ja lugege! See on üks õnnelik raamat ja teeb teile pika pai