Cecilia Heikkilä “Kass Antsoni jõulukampsun”

Cecilia Heikkilä “Kass Antsoni jõulukampsun” (28lk. Koolibri)
Autori illustratsioonid

Suures linnas, pappkasti sees, elas kord kass nimega Antson, kel oli ilus kampsun ja kes armastas linnapidi ringi kolada. Aga niimoodi kolades, vaateaknaid vaadates ja huvitavaid asju nähes võib juhtuda, et jääd endalegi märkamatult kuskile korraks kinni ja sinu ilus jõulukampsun…

Armas raamatuke imeilusate illustratsioonidega.
Kõigile, kes armastavad kasse, jõule, raamatupoode ja kampsuneid.
Ja lõnga ning kudumist!
Ja muidugi südantsoojendavaid jõululugusid, sest igas õiges jõululoos on imed ja õnnelik lõpp!

Lafcadio Hearn “Poiss, kes joonistas kasse”

Kirjastus Helios, 60lk. Illustraator Anita Kreituse
LÕPUKS on eesti keeles olemas esimene Lafcadio Hearni raamat!
Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui ma seda nägin ja tormasin kohe Heliose poodi osturetkele. Ja kui pakk saabus, siis vaadake ise, milline see oli! Nagu jõulukingitus oleks saabunud.
Imearmsalt pakitud!

Miks ma nii õnnelik olen, et esimene Lafcadio Hearni raamat eesti keeles olemas on?
Lafcadio Hearn oli 19. sajandi kreeka-iiri päritolu kirjanik, kes ajakirjanikuna Jaapanisse reisides jäigi sinna, hakkas läänemaailmale tutvustama jaapani kirjandust ja kultuuri ning võttis endale jaapani nime – Koizumi Yakumo. Hearn abiellus jaapanlannaga ja neil oli neli last.
Läänemaailm avastas tol ajal Jaapanit ning Lafcadio Hearn, olles ise sealsest kutuurist vaimustuses, tutvustas seda suure innuga. Ilmselt on kõige tuntumad tema raamatud Jaapani legendidest ja muinasjuttudest, aga ära ei saa unustada ka tondilugusid.
Eesti lugejaile on ilmselt tuntum Lian Hearni nimi. Paljud on lugenud tema Otori lugusid. Ometi ei ole siin tegu sugulusega, vaid armudes Jaapanisse ja selle kutuuri, võttis Gillian Rubinstein endale pseudonüümiks Lian (lapsepõlve hüüdnimi) ja Hearn (austusest suure meistri, Lafcadio Hearni vastu).

“Poiss, kes joonistas kasse” ilmus esmakordselt aastal 1897.
Lugu räägib farmerite perekonnast, kus oli palju lapsi. Kõik olid tublid farmitöölised, aga noorim poeg oli selle töö jaoks liiga väike ja habras. Poiss oli väga taibukas, ning armastas kasse joonistada. Perekond otsustas saata poisi templisse, et anda talle haridus – ehk saab poisist munk.
Rohkem ma sellest loost ei kirjuta, aga luban, et raamatus on palju-palju kasse!

Ja nüüd illustratsioonidest.
Need on absoluutselt vaimustavad! Õnneks on neid raamatus ka palju ja nad on suured, nii et kui riiuliruumi on, saab raamatu sinna avatuna jätta ja iga päev on imeline ning müstiline pilt ootamas.
Klõpsake kindlasti sellele lingile, näete kunstnikku ja tema kassimaale: https://art-cats.livejournal.com/1507956.html

Bobbie Peers, William Wentoni raamatud

Bobbie Peers, kirjastus Helios
“Lüriidiumivaras” 208lk.
“Krüptoportaal” 224lk.
“Orbulaatoriagent” 208lk.
“Maailmalõpugeneraator” 192lk.
“Kaoseparalüsaator” 200lk.
“Tsentrifugaalkatastroof” 184lk.

Minu aprill möödus koos 13-aastase koodimurdja William Wentoni ja tema sõpradega. Samal teemal kuue raamatu järjest läbilugemise tulemuseks oli, et küsisin terrassi puhastama asudes abikaasa käest, kuskohas meil see terrassibot asub? Kes on lugenud, teab, mis või kes on botid. 🙂
Terrassibot sai ka pildile.

Tuleb tunnistada, et kogu see sari olid nauditav lugemine!
Mu meelest ei ole raamatutel piire, st. lasteraamatuid võivad vabalt lugeda ka täiskasvanud ja neid samuti nautida kui seltskond, kellele need mõeldud on. Lisame siia selle, et põhitegevus toimus Londonis (kas pole mitte London üks parimatest parim paik maailmas, kuhu oma raamatu tegevus planeerida!?) ja kõigis raamatutes oli ka parasjagu muhedat huumorit.
William on nutikas poiss, aga teda ei ole kirjutatud uljaks imelapseks, st. olenemata oma koodimurdmise oskustest ja suurtest võimetest, on ta lihtsalt üks tore poiss, kes armastab oma vanaisa, ema-isa ja sõpru. Kes aegajalt kahtleb, kas ohverdada tuleks pigem pere ja sõbrad või terve maailm ja kes kardab oma vaenlasi.
Mis natuke häiris oli see, et iga kord, kui Williamiga midagi hirmsat juhtus, läks kõik mustaks, peatükk lõppes ja uues peatükis ärkas ta juba kuskil turvalises paigas. Nii et kui elu kisub jubedaks, suruge silmad kinni ja hommik on õhtust targem!

Mu lemmik oli 4. osa, “Maailmalõpugeneraator”, sest see meenutas mulle Wellsi “Maailmade sõda”. Ja viimases osas, “Tsentrifugaalkatastroofis”, oli tunda Stargate Universe`i Destiny nimeliselt kosmoselaevalt tuttavaid vihjeid. Aga need tekitasid just sellise mõnusa koduse tunde, et “ma tean seda, ma olen seda lugenud/näinud!”.

Ahjaa – viimast osa ei tohi vandenõuteoreetikutele lugeda anda. Jumal teab, millise lambi see neil põlema lööb ja millised uhked uued ideed pähe paneb! 😀
Suurepärane sari!

Martin Widmark “Kämpingumõistatud” ja “Kinomõistatus”

Martin Widmark
“Kämpingumõistatus” 89lk.
“Kinomõistatus” 88lk.
Egmont Estonia

Kesse siis LasseMaia detektiivibürood ei tea!
Sellest aastast alates mina tean ja pean ütlema, et pole paremaid väikseid ampse suurte inimeste raamatute vahele, kui need lookesed. Tõenäoliselt käin ma raamatukogu vahet senikaua, kui nad kõik läbi loetud saavad.
Silmaring peab ju ikkagi avar olema, ka lastekirjanduse poolel, eksole. 😉
Ma ei hakka siin kirjutama, millised geniaalsed detektiivid raamatutes tegutsevad, aga soovitan – ampsake ka tükike sest sarjast, täitsa tore on!

Martin Widmarki LasseMaia detektiivibüroo sari

Teema 28: Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast (Nimekiri:https://kultuur.postimees.ee/…/need-on-loppeva-aasta-parima…)

Martin Widmark
“Teemandimõistatus” 75lk.
“Hotellimõistatus” 74lk.
“Rongimõistatus” 88lk.
“Muumiamõistatus” 88lk.
Egmont Estonia

Kõik teavad Lasset ja Maiat ja kõik loevad neid raamatuid – ma ju pidin ka teada saama, mida need endast kujutavad. Et väljakutsepunkt rohkem väljakutse moodi oleks, lugesin ühe asemel neli raamatut.
Vahvad lood!
Nimelt sellepärast, et lugejale antakse kõik vihjed kenasti kätte, nii et ta saab ise detektiivi mängida ja ära arvata, kes kuriteo sooritas.
Püüdsin raamatukogust võtta sarja neli esimest raamatut, aga ilmnes, et meil antakse neid välja suvalises järjekorras. Huvitav lähenemine. Õnneks ei olnud lood omavahel väga seotud (veidi siiski), nii et lugemist ei seganud.
Mõnus lugemine pisikestele ja ega ettelugev täiskasvanu ka päris tukkuma jää. 🙂

Pam Smy “Thornhill”

Teema 38: Raamat, mida nägid lugemas kedagi teist.

Pam Smy “Thornhill” (544lk. David Flickling books)

Eesti keeles ei ole. Võiks olla.

Autor on nii teksti kirjutaja kui illustratsioonide joonistaja.

See oli üks sünge raamat. Must-valged kaaned, musta värvi leheservad, mustvalged illustratsioonid ja peatükkide vahel süsimustad tühjad lehed.

Meeleolu, mis lugedes tekkis, oli sama must.

Nii kurb!

Kaks tüdrukut – Mary, kelle lugu toimub aastal 1982 ja on edasi antud Mary päeviku vormis ning Ella, kelle lugu toimub aastal 1992 ja on edasi antud piltides. Jutu ja piltide peatükid vahelduvad ja saavad raamatu lõpus kokku.

Mary on orb ja elab Thornhilli lastekodus. Tüdrukul on selektiivne mutism (eesti keeles on sel teemal Lille Roometsa raamat “Üks väike valge tuvi”), õpetajad teda ei mõista ja kaaslased kiusavad. Eriti üks, lastekodu iludus, kes on otsustanud Mary elu põrguks teha.

Tüdruk leiab lohutust nukkude voolimises ja tunneb, et raamatu “Salaaed” peategelane Mary oli tema sugulashing.

Thornhilli ümbritseb suur metsik aed, kuhu Mary oma kiusajate eest põgeneb.

Aastaid hiljem elab tühjaksjäänud Thornhilli kõrval Ella, kes kummalisel kombel näeb maja hoovis omavanust tüdrukut ja tondilossi katusekorruse aknas põlevat tuld.

Ella hakkab uurima, mis Thornhillis toimus.

See oli lihtsalt nii kurb raamat, et…

Nähke inimesi enda läheduses! Neid, kes on vaiksed, tagasihoidlikud, ei sulandu gruppi. Nad ei ole mingid friigid. Inimesi on lihtsalt erinevaid ja igaühel on mingi eriline oskus, mida pealiskaudsel vaatamisel ei pruugi tähelegi panna.

Sellised raamatud õpetavad silmi avama ja seltskonnahingede ning kaunitaride taga märkama tasaste sisu ja sügavust.

Peaks olema noortele kohustuslik lugemine, oleks koolides vähem kiusamist ja mõnitamist.

Lugemas nägin seda raamatut üht noormeest Stockholmi sci-fi raamatupoes. Päris mõtliku näoga luges.

Ray Bradbury “The Halloween Tree”

Ray Bradbury “The Halloween Tree” (148lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole. Aga võiks olla!

See on nüüd niisugune Halloweeni raamat, mida võiksid lugeda ka kõik need, kes ei salli seda “triki ja triititamist” silmaotsaski. 🙂 Lugu algab küll poistekamba kostüümide ja ukselt-uksele käimisega, aga jõuab välja lausa vaaraode aegsesse ajalukku.
Rääkimata sellest võrratust, imelisest keelest, milles kogu lugu kirja on pandud! Tekst nagu muusika. Iga lause, mis silme eest läbi voolab on lugemisnauding.

Niisiis – Tom Skelton (milline suurepärane nimi Halloweeni ajaks, Skelton = skeleton (luukere)!) ja tema sõbrad satuvad Halloweeni ööl ühe kummalise maja ukse taha. Veider omanik avab ukse ja kommiandmise asemel valib ta hoopis triki ning lööb ukse poiste nina eest kinni. Sellist kohta tuleb lähemalt uurida, ning poisid pudenevadki maja hoovi, kus nende imestuseks ja imetluseks seisab Halloweeni puu! Täis kõrvitsaid, mil igal oma nägu peas ja silmad ning suud hiilgamas. Ja mees, kes neid uksel kommidega ei kostitanud, viib poisid hoopis ajarännule, et tutvustada neile Halloweeni ajalugu.
All Hallows Eve, ehk kõigi pühakute öö. Kuidas inimesed on juba aegade hämarusest suhelnud oma surnutega, tõrjunud kurja ja uskunud jumalaid, kes neid aitavad.
Õue jäeti potte sooja toiduga, et vaimud, kes muidu tuppa siseneksid, jääksid hoopis välja sööma ja lahkuks. Siit on alguse saanud kostüümides ukselt uksele käimine ja pererahva kommijagamine.

Väga-väga huvitav lugemine! Võiks tõesti eesti keeles ka ilmuda, sest kuigi on tegu lasteraamatuga, sain ma neile lugudele internetist lisa otsides oma silmaringi jälle mitme sentimeetri jagu laiemaks käristada.
Näiteks peeti Briti saartel 1. novembrit aasta alguspäevaks. Suvi sai läbi, algasid külmad ja talv, et kevade alguseks jõudu koguda. Mulle päris meeldib see mõte, et uus elu algab vaikuse ja puhkusega, et siis õide puhkeda.
*”World turn! Leaves burn!
Grass die! Trees…fly!”

Selles raamatus on suurepärased illustratsioonid ja ma arvan, et Kindles oli seda tore lugeda küll, aga ma hangin ta endale ka pärisraamatuna.
Nagu keegi Goodreadsis kirjutas – kui igal aastal enne jõule saab loetud Dickensi “Jõululugu”, siis on see raamat nii hea, et igal aastal enne oktoobri saamist novembriks võiks lugeda just “The Halloween Tree” raamatut.

Diana Leesalu “Mahajäetud maja”

Teema 25: Raamat autorilt, kes on sinuga samal päeval sündinud.

See oli nii äge teema! Ma pole ühegi teema puhul nii põhjalikku tuhnimist ette võtnud, kui selle. Uurisin islandlasi ja jaapanlasi ja rootslasi ja valisin ühe autori juba peaaegu välja, aga siis, oktoobri keskel veelkord otsides, leidsin äkki päris kodumaise autori, kellest mul enne aimugi ei olnud ja kelle sünnipäev on 1. novembril.
Palju õnne Diana Leesalu! 🌻🌻🌻

Diana Leesalu “Mahajäetud maja” (285lk. Pegasus)

Oi, see oli LAHE raamat! Kohe esimesest peatükist alates sai naerda ja laagrisse minevatele koolipoistele kaasa elada. Martin ja Joonas ja hiljem nendega liituv Mini-Martin on väga ägedad kutid, keda ei hirmuta isegi palaval päeval puuriidaladumine ega pekikuubikutega supp. Aga pähe kuumav päike nõuab jäätist kõhtu ja kuna kõik suured asjad algavad väikestest kokkusattumustest, siis juhtub nii, et jäätist otsides leiavad poisid hoopis vana maja. Kohalikud hoiavad sest majast eemale, aga poistel on muidugi vaja lähemalt uurida.
Kõik on põnev ja tore, kuni majja kaob nende klassiõde Miia. Läheb ja ei tule enam tagasi ning teda otsima läinud poisid kukuvad äkki läbi keldriluugi hoopis teise maailma.
Ja see teine maailm oli ikka tõeliselt huvitav ja hirmutav ja kangelasi vajav paik!

Niisiis – raamat, kus on seiklusi, hulga huumorit ja vahvad tegelased.
Mina olen oma leiuga siia teemasse väga rahul ja kes pole seda raamatut lugenud, soovitan!

Miks pildil on õun, saavad teada need, kes raamatut loevad. 🍎

*Oled sa kunagi kuulnud, et mõni vihmapiisk ennast uputuse eest vastutavaks peab?

* Närvid on nagu mingi kampsun, mille keegi on meie sisse kudunud. Kui üks lõng katki läheb, siis sa lähed hulluks ja paistad näost imelik.

Jørn Lier Horst “Salamandri mõistatus”

Jørn Lier Horst “Salamandri mõistatus” (147lk. Varrak)

See on krimipolitseiniku ja krimikirjaniku Horsti esimene lasteraamat, kus kolm last ja koer keeruka kuriteo lahendavad.
Rannast leitakse mehe surnukeha ja lähedalt ka paat, mis on karile sõitnud. Ringi sebib mitmeid tegelasi, ühed kahtlasemad kui teised ja lastel on palju nuhkimist, ringi sahkerdamist ning ka eluohtlikke olukordi.
Ma ei ole Horsti täiskasvanutele mõeldud raamatuid lugenud, ei tunne ta stiili, aga see tundus natuke rabe. Ega lastelugu polegi kerge kirjutada – niimoodi lajatada ei saa, nagu täiskasvanuile, aga põnev peab ometigi olema.

Tegu on sarja esimese looga ja praeguseks on raamatuid kokku juba 13, nii et kindlasti läheb peale sissejuhatust ka põnevamaks. Tore algus laste krimisarjale igastahes.

Gösta Knutsson “Pelle Tõmpsaba seiklused”

Gösta Knutsson “Pelle Tõmpsaba seiklused” (54lk. Eesti Raamat 1986)

Kui satud puhkuse ajal Uppsalasse, siis on esimene asi, mis pähe tuleb, Pelle Tömpsaba raamat. Minul vähemalt.
Mäletan oma esimeselt Uppsalaskäigult, kuidas giid meile sabatu kassiga liiklusmärki näitas ja Pellest, mu lapsepõlve raamatukassist, rääkis.
Sel aastal sõitsime üle hulga aja taas sellesse jalgrataste pealinna ning mida me nägime? Terve linn oli täis lippe ja Pelle pilte, sest raamat tähistab sel aastal juubelt – 80 aastat!
Eesti keeles on ilmunud üks Pelle raamat, see sarja esimene, aga Rootsis on neid 10. Gösta Knutsson oli raadiomees, kes tegi lastesaateid ja rääkis igas saates ühe Tömpsaba loo. 1939. aastal valmis esimene raamat ja siis veel 9.
Kui lapsed loevad kassilugusid, siis täiskasvanud on välja mõelnud, et raamatuloomade prototüübid on hoopis Uppsala linna tolleaegsed kuulsad inimesed. Pelle ise oli aga kirjanikuhärra enda kass, kelle sabaga tõesti nii täbaralt läkski, et rott selle ära hammustas.
Tore nostalgiline lugemine!

Keskmised pildid on tehtud nädal tagasi Uppsalas – lipud ja liiklusmärk ja laste raamatupoe aken. Äärtes on Rootsis ilmunud esmatrükkide kaanepildid.