Luize Pastore “Jakobi väga hästi õnnestunud plaan”

Luize Pastore “Jakobi väga hästi õnnestunud plaan” (144lk. Helios)
Tõlge: Margus Konnula, 2019

01jakob.jpg

Kui palju te olete lugenud Lätimaa lastekirjandust? Mina vist ei olegi. Nüüd, tänu Heliose 2019. aasta püsilugejaks olemisele, sain esimese raamatupakiga ka selle raamatu.
Raamat on võitnud Läti kirjandusauhindade jagamisel lausa parima lasteraamatu tiitli ja ta on ka seda väärt, sest noore Jakobi tavapärane ja suht igav elu muutub ühtäkki otsatult põnevaks ja ohtlikuks!
Nimelt peab Jakob suveks kolima Riia salapärasesse (lobudike) rajooni Maskackasse ja nagu sellistel puhkudel tihti juhtub – poisist saab kogu elurajooni päästja!
Ma olen suur koertesõber ja Maskackas elutses rääkivate koerte koloonia, maailmas ainulaadne, isepäine ja seda vingem. Väga lahedad koerakarakterid ning paras segapundar, mida paar last pidid lahti harutama hakkama.
Vahva lugemine! Meenutas mu oma lapsepõlve suvesid, kus meil ringirallimisest, fantaasiast ja põnevatest mängudest puudust ei tulnud!

Advertisements

Robert Swindells “Öö tuhat silma”

Robert Swindells “Öö tuhat silma” (184lk. Olion)

22.jpg

 
Lugemise väljakutse gruppi ilmus ühel päeval test pealkirjaga “Vali igale raamatule õige autor.” Seal oli see kõigile tundmatu raamat, mida paljud lugeda lubasid. Mina sain nüüd loetud ja mul on täitsa hea meel, et see test mu raamatuni viis.

Tegu on lastele mõeldud õudukaga. Peategelased on 11-12 aastased Tan, Simon ja Diane, kes veedavad tihti aega seigeldes kohalikul prügimäel ehk Risukal. (Mis lahe sõna!)

Ühel päeval leiavad nad Risukalt kassi skeleti, pesakonna valgete hiirte poegi ja inimese luukere.22b
Ja siis läheb lugu mõnusalt ärevaks. Mulle ikka tõesti meeldivad lastele mõeldud põnevikud ja õudukad! Need on enamuses niimoodi kirja pandud, et tunned lugedes kuidas pinge kasvab ja varbad ootusärevusest surisema hakkavad – nüüd-nüüd kohe juhtub midagi!!!
Ja siin juhtubki. Päris palju asju juhtub ja päris põnev on.
Mina, täiskasvanuna, suutsin muidugi enne raamatu lõppu paljusid tegelasi jubedates tegudes süüdistada, aga lõpptulemus oli hoopis huvitavam kui üks lihtne kurjam, nagu suurte inimeste raamatutes. 😛
PS! Mittesoovitav lugemine tõelistele murofoobikutele (õppisin uue sõna 😀 ).


Swindells ei olegi tegelikult nii tundmatu kirjanik – tal on eesti keeles lausa viis raamatut. Minust on need lihtsalt kuidagi mööda triivinud. Jäid ilmselt sellesse aega, kui ma lugemisega eriti ei tegelenud.
Nüüd katsuks selle lünga täita ja mõne tema loo veel läbi lugeda.

Ludwik Jerzy Kern “Ferdynand vahva”

Teema 32: Lasteraamat, mida lugesid esimest korda alles täiskasvanuna, aga mis Su lapsepõlves juba eesti keeles olemas oli)
Ludwik Jerzy Kern “Ferdynand vahva” (103lk. Eesti Raamat)

17

Mäletan lapsepõlvest seda kaanepilti ja raamatus olnud illustratsioone, aga lugenud ma seda (enda arust) ei olnud. Praegu jõudis see raamat minuni tänu ühele postitusele Lugemise väljakutse grupis, kus kirjutati liftiga lendamise raamatust (Annie M. G. Schmidt “Lendav lift”). Mu abikaasa nägi posti ja küsis, kas ma mäletan, et Ferdynandi raamatus lennati ka liftiga? Tasapisi tuli raamatu kaas meelde, aga sisu mitte. Niisiis – raamatukokku!

Ferdynand on koer. Selline koer, kes armastab koos peremehega diivanil ajalehte lugeda ja tukkuda. Aga ühel päeval tuleb talle pöörane mõte – mis oleks kui tõuseks kahele käpale? Mõeldud-tehtud! Ferdynand kõnnib mööda linna ja tunneb, et on alasti – läheb rätsepa juurde, saab endale ilusa ülikonna, kaabu, kingad. Käib restoranis söömas ja läheb hotelli magama. Äratab öösel pool hotelli üles, sest uriseb unes. 🙂
Ja hotellilift ongi see, millega Ferdynand ning hotelli direktor uhke reisi teevad. Ja kui kaanepilti vaadata, siis seal ju ongi Ferdynand liftis, pidamas plaani, kuidas tuvid saavad aidata, et lift jälle maapeale tagasi jõuaks.
Seiklusi ja sekeldusi on muidugi veel ja veel.
Ülimalt lahe, mismoodi raamatus erinevalt sadavat vihma kujutatakse.
See on küll raamat minu lapsepõlvest, aga sobiks suurepäraselt ka tänapäeva lastele lugemiseks!

*Miks pühapäevased ajalehed on kõige paksemad? Eks ikka sellepärast, et pühapäeval pikutab peremees kõige kauem.

17a

J. A. White “Nightbooks”

Teema 11: Mine lehele https://www.daysoftheyear.com/, loe raamatut, mis haakub Sinu sünnipäeval olema tähtpäevaga.
1. november – USA kirjaniku päev!

J. A. White “Nightbooks” (295lk. Katherine Tegen Books)
Eesti keeles ilmunud ei ole.

15.jpg

See raamat oli otsast lõpuni põnev, suurepäraselt kirjutatud, ägedalt kujundatud, parajalt hirmus, täis nõidu ja jubedaid lugusid ja raamatuid-raamatuid-raamatuid! Lihtsalt selline lasteraamat, mis võiks olla nii kõigile põnevust otsivatele kui ka endas ebakindlatele lastele kättesaadav. Annab kindlasti palju mõtlemisainet ja kasvatab enesekindlust, et olla teistest erinev ei tähenda veel midagi halba!

Raamatus seikleb üks väike poiss Alex. Ta armastab lugeda ja kirjutada õudusjutte, tema lemmiktegelased on igasugused kollid ja muidu hirmsad elukad. Koolikirjandid on tal alati jubedatest asjadest ja sellepärast teda narritakse ja kiusatakse.
Ühel ööl otsustab Alex oma Ööraamatutest, kuhu ta aastate jooksul õudusjutte kirjutanud on, vabaneda, tahab liftiga keldrisse sõita, et need suures ahjus ära põletada, aga lift jääb neljandale korrusele pidama ja Alex kuuleb, et ühes korteris vaadatakse tema lemmikfilmi “Elavate surnute öö”. Miski tõmbab poissi selle korteri poole ja kui ta on piisavalt lähedal, tunneb ta veel kõrvitsapiruka lõhna! Poiss koputab uksele, see avaneb kohe ja uksel seisab üleni musta riietatud tõmmu noor naine, kes poisi sisse kutsub. Sel hetkel kaob kõik – telekas koos filmiga, kõrvitsapirukas, uks, kust Alex sisse astus.
Ta on lõksus nõid Natacha võlukorteris.
Selles korteris on veel lapsi, suur kass ja hiiglaslik raamatukogu, mis Alexile tõeliselt muljet avaldab. Igal õhtul peab Alex Natachale lugema ühe oma Ööraamatutes olevatest õudusjuttudest, täpselt nagu tuhande ja ühe öö muinasjuttudes.

Ühesõnaga – see raamat on nii huvitav ja hästi kirjutatud, et mina, täiskasvanu, lugesin seda suure õhinaga. Peatükid Alexi tegemistest nõia korteris vahelduvad nende lugudega, mida poiss kirjutab ja nõiale ette loeb. Selliseid õudusjuttude kogusid loeks hea meelega ka ise, polnud sugugi lapsikud, ajasid kenasti judinad peale.
Lisaks muidugi suur-suur raamatukogu, mis on otsast lõpuni õudusjutte täis ja mida lapsed jupphaaval avastavad ja kass, kel on imeline võime nähtamatuks muutuda.

Aga kõige tähtsam, mis seda raamatut lugedes igale lapsele julgust peaks andma on – ära häbene olla see, kes sa oled! Ole teistest erinev! Selles ei ole midagi halba. Ole sina ise. Ole teistmoodi, ole põnev, ole sünge, kirjuta lugusid, mis teistele judinaid peale ajavad, loe õudukaid kui tahad ja vaata hirmsaid filme. See ei tee sinust endast koletist! Me ie pea olema kõik roosad ja rõõsad. 😉
Niisiis – kui täiskasvanule oli see lihtsalt üks ülihea lugemiselamus, siis lapsele, kes ennast teiste hulgas tõrjutuna tunneb, annaks see raamat julgust olla tema ise.

*Alex: “Ehk ei ole vaid mina see, kes on veider. Ehk oleme me kõik omal erilisel moel veidrad?”

*Natacha: “Sa ei ole selline, nagu kõik teised ja sa ei saa sinna midagi parata! Me oleme need, kes me oleme. Ole see, kes sa oled!”

Autori kodulehelt on võimalik lugeda ka peidetud jutukest, mis on ka Alexi kirjutatud, aga jäi raamatust välja, sest on liiga pikk ja hirmus! Early Bus

Nicki Thornton “The last chance hotel”

Teema 49: Raamat, mida sa soovid lugeda peale sisututvustuse lugemist.
Nicki Thornton “The last chance hotel” (261lk. Chicken House)
Eesti keeles ei ole ilmunud.
06asd.jpg

Seth on kokapoiss/koristaja ühes maailma kauges nurgas asuvas vanas hotellis. Seda peavad perekond Bunnid, üsna vastikud tegelased, eriti nende tütar Tiffany, kes Sethi igal moel piinata üritab. Ühel päeval saabub aga hotelli eriskummaline kamp külalisi, nagu selgub võlureid, ja Seth leiab end äkitselt süüdistatuna kõige tähtsama võluri mõrvas.
Ahjaa – Sethil on kass, must turtsakas Nightshade, kes ühel päeval rääkima hakkab ja Sethi nuhkimises ning tõe väljaselgitamises aitab.

Raamatut kirjeldati kui Harry Potteri ja Agatha Christie segu, aga minu meelest ei pea iga võluriraamatut Potteriga võrdlema ja iga müstilist surmajuhtumit Christiega. See raamat seisab täiesti kenasti oma jalgadel ja jutustab põnevat lugu ilma, et vajaks võrdlusi.
Kuigi neid leiab, kui kriitiliselt vaadata. Aga ei pea ju! 🙂41473889.jpg

Kuna on tegu lasteraamatuga, on raamatu font parasjagu suur ja ma mõtlesin tükk aega, mis mind lugedes segab, enne kui fondini jõudsin. Aga see oli siiski pisiasi, millega raamatu edenedes harjusin, sest lugu ise oli põnev, rääkiv kass lisas vürtsi ja ei puudunud ka võluvägi ning koletised.

Üks eriti äge asi oli selles raamatus! Raamatukogukaart, selline pisike, aga kui selle peale vaatad, siis leiad enda eest kõrgete riiulite read, täis kõige põnevamat lugemist, ning näpuga riiulilt raamatut valides ja enda poole tõmmates, potsatabki see sulle sülle. Lahe! 🙂

Raamat võitis UK Chicken House lasteraamatute käsikirjade võistluse ülitihedas konkurentsis esikoha!
PS: see ei ole rahvusvaheline konkurss.

Erika Salumäe “Triinu lood” 1. osa

Erika Salumäe “Triinu lood” 1. osa (79lk. Heli kirjastus)

49167872_2283560255001472_5848786953595518976_o.jpg

Loen jätkuvalt jõulukingiks kingiks saadud raamatuid. 🙂
Kes ei teaks Erika Salumäed! Eesti spordis on olnud fantastilisi aegu ja üks, kes meile nii palju positiivseid emotsioone pakkus, oli just tema.
Ja nüüd täidab Erika Salumäe oma unistust ning kirjutab lasteraamatuid.
Ma pean ausalt ütlema, et lugemise algus oli natuke konarlik. Loo kulgemisest jäi puudu. Peatükid on ka hästi lühikesed, nii et ei jõudnud veel sisse elada kui juba läbi sai. Aga – mina ei ole ju ka sihtgrupp! Mida edasi, seda rohkem sujus ja alguse konarused said siledamaks. Harjutamine teeb meistriks!

Tegu on lasteraamatuga, kuigi väga tõsisel teemal. Nimelt elab Triinu lastekodus. Ta on elav laps ja suur tegutseja ning satub seetõttu tihti pahandustesse.
Lõunauinakutest lugemine tuletas meelde, kuidas meid omal ajal lasteaias ähvardati, et kes magama ei jää, sellele tehakse süsti. Noh, ma ei maganud, aga lesisin väga vaikselt ja mõtlesin oma mõtteid. 🙂

Kuigi raamatu tegevuspaigaks on lastekodu, on see rõõmus lugu, mis lõpeb õnnelikult ja nagu aru saada, tuleb ka veel 2. osa.

Vello Eramaa “Väikesed aednikud”

Teema 39: Raamat, mis jutustab Eesti Wabariigi aegadest.
Vello Eramaa “Väikesed aednikud” (54lk. Digar)

46456390_2226531650704333_5048409910971203584_o.jpgRaamat on välja antud aastal 1936. aastal kirjastuse Loodus poolt. See oligi Eesti Wabariigi aegne kirjastus, mis alustas 1920 ja lõpetas 1940.
Keskenduti ettetellitavate sarjade väljaandmisele ja tänu sellele suudeti raamatute hinnad odavad hoida ja vältida poodide 20% juurdehindlust.
Väike idee meie tänapäeva kirjastustele? 🙂

“Väikesed aednikud” on tore lasteraamat (või ehk noorteraamat?), kus tegelasteks külakooli lõpetajad. Nimelt pakub õpetaja lastele võimaluse suvel kummelit kasvatada ja sügisel kuivatatud õite eest raha teenida. Mitme pere lapsed ongi nõus, saavad isalt sobiva maatüki ja hoolitsevad suvi läbi oma põldude eest.
Sügisel saabub üllatavalt suur tasu ja kui lapsed raha isale viivad, küsib isa neilt, mida nad saada sooviks. Perepoeg tahab pikki pükse (sest lühikestega käivad titad!) ja peretütar kontsaga kingi.

Selline armas, pisikeste sekeldustega raamatuke. Lugesin Digarist, aga seal olid teksti hulgas ka kõik originaalraamatu illustratsioonid.

Kirjastuse Loodus tegevust iseloomustas teiste hulgas ka üks lause, mis tänapäeva lugeja ilmselt muigama paneb:
“Vähem kriminaalsust, vähem verisust ja vähem seiklusi. See peaks olema hüüdlauseks meie raamatuturu ja lugemisvara tervendamisel.”
(Richard Antik, 1939)