Ragnar Jonasson “Pimedus”

Ragnar Jonasson “Pimedus” (222lk. Eesti Raamatu Krimiraamat)

Juba teine raamat järjest, kus kaanele kirjutatud kiidusõnad räägivad sulatõtt! “Raamat, mille lõpplahendus võtab õhku ahmima” – jah, siiamaani ahmin ja mõtlen, et misasja?! Islandi õhk mõjub ilmselt niimoodi, et kirjanikel tuleb pähe igasugu hulle ideid.

See on Ragnar Jonassoni Peidus Islandi triloogia esimene raamat, mis räägib pensionile mineva detektiivi, Hulda Hermannsdóttiri, viimasest uurimisest. Peatükid vahelduvad jagades Hulda ja mõrvatu emotsioone ning kiigates aegajalt kaugele Hulda minevikku. Lõpulajatus paiskab mõnuga segi kogu eelnenud 200 lehekülje jooksul toimunu, aga jätab ometi mulje, et just nii see minema pidigi.
Uurides Jonassoni enda lehelt triloogia tausta saab selgeks, et jah, kõik on õige. Järgmises kahes osas näeme midagi hoopis teistsugust, kui tavalistes raamatusarjades, mis detektiivide käekäiku ja uurimisi jälgivad. Minul on see esimene kord puutuda kokku niimoodi üles ehitatud sarjale. Saab olema huvitav!

Ma ei saa kuidagi ümber sellest, et nina krimpsutama panev vingus ilm on just see, millest mulle lugeda meeldib. Jäine vihm ja lumi ja vile tuul. Külmavärinad, mis ei kao ka siis, kui magamiskotist paistab välja vaid ninaots. Kuumaastik ning jäised, puhtaveelised ojad koos mõne lootusetu lobudikuga kuskil tuisuses pärapõrgus.
Loob juba meeleolu, eksole!

Ootan nüüd põnevusega järgmist kaht osa, et näha, mismoodi kirjanik selle “aga küpsetame pitsat niipidi, et paneme juustu kõige alla, siis tomatid, liha, topeltananassi 😛 ja kastme, ning põhjataigna kõige peale!” situatsiooni lahti kirjutab.
Tänan geniaalsuse eest, mis ei lasknud lugejal vajuda tavapärase krimka mõnusasse seaduspärasusse – mõrv + uurimine + lahendus + loorberid.

Yrsa Sigurðardóttir “Lunastus”

Yrsa Sigurðardóttir “Lunastus” (366lk. Varrak)

Kirjanik, kelle raamatuid võib pikemalt mõtlemata haarata ja lugeda, sest sa lihtsalt tead, et alt ei saa kunagi minna. Muidugi sel juhul, kui karm ja jäine põhjamaade krimi on see, mis raamatu riiulilt haarajat köidab.
Mind köidab, Ikka veel. Pimeda aja inimesi (novemberikuu lapsi) ilmselt köidabki.

“Lunastus” on kolmas raamat Lastemaja lugude sarjas.
Need on kõik südametud ja võikad lood, aga sel korral puudutatakse üht vastikumat teemat üleüldse – koolikiusamist. Lapsi, kes kiusajate pärast niimoodi kannatavad, et on jõudnud enesetapukatseteni ja kiusajaid, kes ei kohku millegi ees.
Ja neid, kes lõpuks kiusamise eest kätte maksavad.

Lugesin ja mõtlesin. Mõtlesin selle üle, et kuidas on võimalik kaasa tunda inimesele, kes on aastaid teist omavanust või väiksemat alandanud. Võtnud temalt kõik – enesekindluse, eluisu, lootuse sõpradele. Ainus, mida kiusatu näeb, on irvitavad näod ja jubedad sõnumid internetis. Päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse. Elada kellegi pärast lõputus õuduses ja abi ei tule kusagilt.
Kuidas ma lugejana sellisele kiusajale kaasa suudan tunda?
See raamat ei olnudki ainult suvalise krimka sisseahmimine, see raamat oli tõsine lugeja proovilepanek. Lõpetasin paar päeva tagasi ja tunded on tänagi segased.
Oli meiegi ajal koolis kiusamist, aga seda, mis oli siis, ei saa võrrelda sellega, mis on praegu. Praegu on kasvanud terve kari tähelepanuvajaduses, ebakindlaid ja nõrku inimesi, kes suudavad enda ego kõrgel hoida vaid kaaslaste hurraahüüete taustal. Ja et seda kuulda, tuleb leida keegi, kes mutta tampida.
Niisiis … Ma ikka ei suutnud selles raamatus kaasa tunda neile, kellele ilmselt oleks pidanud kaasa tundma. Kurjategijad olid ühtviisi nii kiusajad kui kättemaksjad ja üks kuri hävitas teist kurja. Minu kaastunne ja poolehoid läks neile, kes püüdsid nende kahe vahel ellu jääda.

Helgema poole pealt jätkub selleski osas Freyja ja Huldari kassi-hiire mäng ning Freyja hädised ponnistused enda elu kõrgemale astmele vinnata. Kohati oli see päris muigamaajavat kirja pandud, nii et lugedes tekkis võimalus ka kergemalt hingata.
No ja koolikiusamise kõrval toimus siin raamatus ju ka töökohas kiusamine, sest sellel, mis sarja teises osas Huldari ja Erla vahel toimus, olid siin osas tagajärjed.

Igasugu veapoegi tükkis ka teksti sisse, aga üks oli päris huvitav, nii et pani lausa korraks mõtlema, mismoodi see toimuma peaks: … mees sasis käega juukseid, et neilt lund maha rautada. 🙂 

Aegajalt oli teksi sisse kirjutatud ka kasvatuslikke lõike, mida lugedes tundus, et midagi niisugust võiks ehk mõnest loengust või psühholoogi juurest kuulda. Järele mõeldes oli arusaadav, miks seda raamatut ei kirjutatud lihtsalt tavalise krimkana, vaid püüti lugejat kaasa mõtlema panna. Ehk võiks seda keskkoolis kohustusliku kirjandusena lugeda?

*Mitte just paljud meist ei ole suutelised seisma silmitsi iseenda puudujääkide, ebaaususe, arutuse ja rumalate eksitustega. Märksa kergem on süüdistada teisi inimesi või meie kontrollile allumatuid olukordi.

Fotosessioon raamatust pildi tegemiseks oli lõbus, sest minu mehest on praktiliselt võimatu kogu maailma vihkavat pilku välja pigistada. Fotograaf (st. mina) ponnistas tõsiselt, et teda veenda oma kõige hullem ja kurjem vaade näkku manama. 🙂

Yrsa Sigurdardottir “I Remember You”

Yrsa Sigurdardottir “I Remember You” (391lk. Hodder)
Eesti keeles ei ole.

Raamat, mida ma ei oleks kunagi kohanud, kui poleks olnud Lugemise väljakutse gruppi! Ja sellest oleks olnud oi, kui kahju, sest peale suurepärase krimkade kirjutamise, on Yrsa Sigurdardottir ka suurepärane õudukate kirjutaja. Aga kas see on tema ainus õudukas? Mina pole rohkem leidnud.

Lugu toimub Islandil, Hesteyril, Flateyril ja Isafjörduril. Esimene neist tundus lugedes olema saar, aga on tegelikult poolsaare moodi saar, kus talvisel ajal kedagi ei ela. Ühel tormisel õhtul saabuvad sinna kolm noort ja väike koer, plaaniga enda äsjasoetatud majas remondiga alustada. Paadimees lubab nädala möödudes tagasi tulla. Mobiililevi ei ole, elektrit ei ole, aga pimedust, tuult, lund ja meremüha jagub hulganisti.

Samal ajal toimuvad teistes eelpool mainitud paikades kummalised lood. Segamini pekstud lasteaed, enesetapp, omavahel seotud inimeste veidrad surmad. Asja uurimisega tegelevad nii politsei kui mõned aastad tagasi poja kaotanud psühhiaater. 

Tasahilju hakkavad neis erinevaid paigus toimuvate sündmuste otsad kokku jooksma ja lõpplahendus on üllatav.

Pean tunnistama, et ootasin Hesteyril toimuvate sündmuste peatükke märksa suurema huviga kui uurimisi linnas. Kummalised kriginad pimedal tormisel saarel asuvas vanas majas, lauale tekkinud teokarbid, märjad  väiksed jalajäljed põrandal, aegajalt vilksatav lapsekuju … Kuidas kõhedat tunnet veelgi tugevdada? Tooge mängu loom.
Kujutage endid istumas pimedas toas, allkorrusel põrandalauad kriiksumas. Mõtteid tuleb pähe erinevaid, aga selle võib tuule ja vana maja kaela ajada. Aga kui teie kõrval on koer, kes väriseb, vingub ja uksest eemale tagurdab, siis on asi hull. (Mul on kass, kes aegajalt harrastab elutoa tugitooli käetoel istuda ja esikusse põrnitseda. No ei ole tore tunne.)
Sündmused Hesteyril lähevad iga peatükiga aina kõhedamaks ja kuigi juhtub ka täiesti maised asju, on mul hea meel, et raamatu lõpuks igasugusele müstikale kriipsu peale ei tõmmatud, vaid lausa viimaste ridadega jäetakse lugeja jaoks alles paiga “vaim”.

Selle raamatu jooksul sai hulganisti googeldatud, uuritud raamatus mainitud kohti ja leitud, et see kõik ongi täpselt sellisena olemas, kui kirjanik kirja on pannud. Huvitav, kas Islandil korraldatakse Yrsa Sigurdardottiri raamatutele põhinevaid tuure? No nagu Stockholmis on Stig Larssoni tuurid? Ülimalt põnev oleks Hesteyrile sattuda ja seal näiteks ööbida.
Kes krimikirjanduse kõrvale ka kõhekirjandust lugeda tahab, sellele soovitan julgelt just seda raamatut! Yrsa Sigurdardottir kirjutab tõesti väga hästi.

Pildil on paadisild, kust kogu lugu alguse saab. Foto on leitud Tripadvisori lehelt, aga kes selle autor on, seda ei suutnudki tuvastada.

Hallgrímur Helgason “The hitman’s guide to housecleaning”

Teema 34: Islandi kirjaniku raamat
Hallgrímur Helgason “The hitman’s guide to housecleaning” (257lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

Ma ei oodanud ühelt islandi kirjanikult sellist raamatut!
Peategelane on Toxic, horvaadi maffia palgamõrtsukas New Yorgist, kes on edukalt maha nottinud juba 66 inimest, aga astub 67. ämbrisse, sest see on politseinik. Toxic peab kaduma. Niisiis põgeneb ta kiirelt lennujaama, et kodumaale tagasi lennata, aga märkab seal tugevdatud politseivalvet. Mida üks mõrtsukas teeb? Tapab lennujaama WC-s pastor Friendly, kes natuke tema moodi välja näeb, ning lendab jumalasulasena Islandile, kus head pastorit juba pikisilmi oodatakse.
Maa, kus ööd on säravad ja tüdrukud on pikad – või oli see vastupidi, Toxicule ei meenu.

Naersin nii mõneski kohas südamest, sest autori huumorisoon on sama vildakas kui minu oma. No näiteks arutleb Toxic Islandi poole lennates kaptenite kokpiti-monoloogide üle reisijatele, et need on kõik mingis tundmatus keeles, “airish” nimetab ta seda, mis tundub talle kui ladinakeelne palve jumalale, et neil lubataks üle isanda muru lennata.
Ja miks karjuvad islandlased lennukis juues “skull”?

Pere, kus teda oodatakse, on kohalike teleevangelistide oma ja Toxic koperdab rõõmsalt islandi nimede otsa, mida tema horvaadi keel hääldada ei suuda. Gudmundur (edaspidi Goodmoondoor) ja Sigridur (edaspidi Sickreader). Ja neil on tütar Gunhildur (edaspidi Gunholder) ning poeg Thordur (edaspidi Torture).

Ütleme nii, et Toxicul pole enda uues nahas just kerge. Tema palgamõrtsuka suhtumine ja keelekasutus trügib alatihti isa Friendly huultele ja tekitab peaaegu paksu pahandust. Peaaegu, sest Toxicul on õnneks kiire reaktsioon, et asju siluda.

Raamatus on mitmel korral juttu ka Eurovisioonist, mida kõik islandlased põnevusega vaatavad – 99% saarerahvast istub sel õhtul telekate ees.
Sel aastal viivad trofee koju “punt kisavaid, Halloweeni kostüümides soomlasi”.

Aga Toxic ei jää igavesti isa Friendlyks. Tapmine tuleb välja ja vaese horvaadi elu läheb kibedaks. Aga mitte vähem naljakaks. 🙂
Nalja ja äparduste kõrval kirjutatakse ka sõjast ja Tomislavi sõdurielust enne seda, kui temast palgamõrvar Toxic sai.

*Ainult siis, kui riigis on olnud üle 50 sõjavaba aasta, hakatakse muretsema millegi sellise üle, nagu õhukvaliteet baarides.

*Islandi suvi on nagu külmkapp, mille uks on kuueks nädalaks lahti jäetud. Valgust on ja jää on ära sulanud, aga tõeliselt soojaks ei lähe kunagi. Külmkapp on ja jääb külmkapiks.

Auður Ava Olafsdóttir “Butterflies in November”

Teema 48: Raamat, mille pealkirjas on kuu, mil sa sündisid
Auður Ava Olafsdóttir “Butterflies in November” (304lk. Kindle)
Eesti keelde ei ole tõlgitud.

“Three man in your life over a distance of 300 kilometers, three dead animals, three minor mishaps. … However, it is clear that three animals will die before you meet the man of your life. And you`ll win in lottery.”

2 korda maha jäetud (armuke ja abikaasa), 1 hani autoalla aetud, jõulud lähenemas – selline oli üks novembrikuine päev tema elus.
Hall ja sünge november Islandil. Erakordselt palju vihma, üleujutused, libedus.
Mees, kes teatab kodus naisele, et tal on tööjuures armuke. Nina Lind. Nina Lind on rase. Nina Lind on nüüd see naine, kelle juurde ta kolib.
Aga naisel …
Allaaetud hani on vaja ära küpsetada. Igaüks, kes oskab lugeda, oskab ka süüa teha!
Mees las tuleb varajasele jõuluõhtusöögile. Nende viimasele.

Mees: Mul on töökaaslasega suhe. Me saame 8 nädala pärast lapse.
Naine: Tule nädalavahetusel sööma, ma küpsetan hane!
…
Mees: Ma võtan (kolides) madratsi kaasa.
Naine: Ok
Mees: Ma ütlen kohtus, et mul oli armuke. See peaks lahutust kiirendama.
Naine: Ok
Mees: Ma panen korteri müüki.
Naine: Ok
Mees: Muide – kas sa võtaks koridorist mu palitu ja viiksid selle keemilisse?

Mees viib korteri asjadest tühjaks. Naine võidabki loteriiga – suvila, raha.
Rase sõbranna kukub, pannakse haiglasse. Aga naine võtab sõbranna 4-aastase kuulmis- ja nägemispuudega poja kaasa ning sõidab reisile. Novembris, mööda Islandit, nädalaid kestvas vihmasajus.
Esimene öömaja, kuhu nad satuvad on peaaegu täis – sinna on ennast sättinud Eesti meeskoor. Mehed laulavad eestikeelseid laule.
Selle kooriga kohtuvad nad veel järgmiseski öömajas. Seal toimub koori kontsert.

Ma ei oska sellest raamatust kuidagi kirjutada! Omamoodi sünge ja lausa tunned iga loetud lausega, mismoodi vihm vastu aknaklaasi trummeldab ning sellest veest saavad ojad ja siis mudajõed, mis mööda Islandit endale teed rajavad. Ja selle keskel on võõra lapsega naine, kes on otsustanud veeta oma suvepuhkuse novembris.
Raamat on täis head ja kibedat huumorit, rohkem ja vähem hulle inimesi (kaksikuid ootav sõbranna, kes plaanib minna õue lume sisse püherdama, et haiglas nii igav poleks), võimatult kõlavaid juhtumisi (kuidas saab benjihüpe nii minna, et arst küsib hiljem, kas naisel oli plaan ennast tappa?).
Ja ikka see igikestev vihm ja jõulutuled ja pimedus ja mees, kes ilmub välja peale Nina Lindi sünnitust ning küsib:
Aga kas ma võiks sinu juurde tagasi kolida?

Ja naise ning poisi autos elab liblikas.

Kui erinevad on raamatu kaaned erinevates maades!

Yrsa Sigurdardøttir “Lõpparve”

Yrsa Sigurdardøttir “Lõpparve” (392lk. Varrak)

Lastepsühholoog Freyja ja politsenik Huldari sarja teine raamat.
Sama võikad mõrvad, kui “Pärandis”, sama hästi kirjutatud kui esimene osa. Huvitav on jälgida, mismoodi ühe kirjaniku kaks sarja on sedavõrd erinevad. Esimene oli peaaegu et cozy crime, see on tõeline nordic noir. Või hoopis arctic noir? Yrsat (hüüan seda kirjanikku Yrsaks, sest praegu veel käib mul tema perekonnanimi üle jõu 😀) on nimetatud ka arctic noiri esindajaks, arvan, et Island sobib sinna Gröönimaaga samasse kategooriasse hästi!
Eriti veel kui mõrvad on nii jõhkrad, kui selles sarjas. Yrsa kirjeldab neid ka nii põhjalikult, et silme ees seisab veel pikalt pilt auto taha seotud ja … Lugege ise!

Lugedes tekkis taaskord mõte, kas kättemaks on oluline? Kas ohvri lähedastel hakkab kergem, kui nad ise oma kätega süüdlase kannatama panevad? Ma loodan, et ma ei puutu kunagi sellise asjaga ise kokku, aga mõeldes teiste peale, raamatutes olevate mõrvade, tapetute lähedaste (eriti kui suri laps!) peale – tundub, et süüdlasele samaga vastamine toob omastele rahu. Seda on näha eriti brittide kriminullides, kus inimestel on alati kindlad põhjused, miks nad kedagi tapavad. Ja peale põhjuse ärakuulamist hakkab mõrtsukast kahju.
Minul tavaliselt hakkab …

Ka selles raamatus on inimesed, kellest hakkab lõpus kahju. Noored, kelle elud on algusest peale olnud üks hädaorg ja mitte keegi ei usu, ei kuula, ei aita.
Mida sa teed, kui oled laps, vajad kaitset ja täiskasvanutel on ükskõik? Hoolitsed ise enda eest!

Nii et mitte lihtsalt julm krimka, vaid mõtlemapanev lugu.
Hästi kirjutatud ja hoogne lugu, kus on omajagu huumoritki, sest peale mõrvade sebivad peategelased veel oma suhete kallal, ning sealgi juhtub mõningaid äpardusi.
Mul tekkisid väiksed paralleelid “Ohtliku lennu” Västriku ja Leidpaluga, kuigi Yrsa tegelased kohtuvad palju julmemate teemadega.

Ootan kolmandat osa!

Steinar Bragi “Mägismaa”

Teema 29. Raamat, mille võtad raamatukogus äsja tagastatud raamatute hulgast.
Steinar Bragi “Mägismaa” (230lk. Varrak)

Kirjutasin teema ja pealkirja ära ja põrnitsesin siis tükk aega ekraani – no mida ma nüüd kirjutama peaks? Selline imelik raamat.
Island on minu jaoks lume ja lumetuiskude ja virmaliste maa. Ja nüüd ma lugesin raamatut, kus on kõrb ja liivatormid. Ma olen Egiptuses näinud, mismoodi tuul liivasamba õhtu tõstab ja kogu maa liivamüüriks muutub, nii et ma kujutasin ette küll, mismoodi see liivatorm välja näeb. Aga Islandil? Kõik võibki nii olla, aga minu jaoks oli see lihtsalt väga valesti.
Ei-ei-ei, las seal olla parem lumetormid! Brrr …

Kogu raamat tekitas mul lugemise ajal tunde nagu unenäos, kus oleks vaja joosta, aga jalad ei liigu. Oleks vaja karjuda, aga hääl ei tule välja. Ning siis pingutad ja pingutad ja ärkad võpatades peaaegu üles, aga mitte päriselt. Jäid nagu 40-kraadise palavikuga asemele sonima, silme ees rebased ja vanamutt ja keset kõrbe seisev laternapost põleva laternaga ja raamaturiiulid ja hull vanamees.
Vahepeal tekkis sarnane tunne kui Cormac McCarthy “Teed” lugedes, aga peab ütlema, et “Tee” oli hoopis kenam raamat … Inimesed olid normaalsemad.

Ma ei tea, mis ma sellest raamatust arvan. See ei olnud krimka, ei olnud põnevik, ei olnud õudukas. Kuna tegelased suitsetasid aegajalt kanepit, siis ehk tekivad sellised pildid laksu all olevatel inimestel? Ma ei tea, pole selles vallas kodus, aga see oli ainus mis minu jaoks raamatus toimuvat selgitada suutis.
Ütleme nii, et ma sain ühe väga veidra lugemiskogemuse. Ma poleks midagi kaotanud, kui minu teed selle raamatuga kunagi ristunud poleks. Samas on päris huvitav mõelda, et kuskil keset kõrbe on mõni laternapost, mille otsas põleb tuli ja mille alla on üks “naerupallist” vanamees kaevanud kolm piklikku auku …
Jabur lugu.

PS! Teema valimisest – kuna Pärnu keskraamatukogus on nii usinad töötajad, et siin ei ole tagastatud raamatutest lookas kärusid, vaid kõik paigutatakse töö käigus sujuvalt riiulitele tagasi, siis küsisin hoopis oma tuttavalt raamatukoguhoidjalt, mis talle viimaste päevade jooksul tagastatud on.
Peale selle raamatu lõpetamist mõtlesin, et oleks võinud ikka Pärnu Keskraamatukogu tagastatute riiulist ühe kahest Ivan Turgenevist võtta …

Sjón “Virvarebane”

12 teemakuud: Jaanuar (talve-, külma- või lumeteemaline raamat)
Sjón “Virvarebane” (108lk. Pegasus)

Üks mõnus-mõnus lugemine! Eriti esimene ja kolmas osa, kus pastor Skugga-Baldur jahib haruldast sinirebast. Esimeses osas oli imetlusväärne looma kavalus ja jahikirest sõge mees, sekka virmalisi, nõiutud rebase mänge ja muidugi lund-lund ning külma.
Sai teada, et kui lased tugevas tuisus endale lumekooriku peale tuisata, on seal sees päris hea ja kaitstud olemine.
Kolmandas osas on mees rebase tapnud ja püssilasust vallandunud laviin on ta koos saagiga kaljukoopasse sulgenud. Kuidas mitte lolliks minna, kui sa tegelikult juba sinna teel oled … Viirastused, rebase nülgimine ja rebaseks saamine kannavad seda osa.
Keskmises, teises osas, on aga juttu taimetark Friðrik B Friðjónssonist ja tema surnud naisest. Naine oli Downi sündroomiga ning tema saatus enne Friðriku juurde jõudmist oli karm. Huvitav oli lugeda, mida tol ajal Downi sündroomist arvati. Nimelt olevat loote arengul 9 etappi: kala, roomaja, lind, koer, ahv, neeger, asiaat, indiaanlane ja lõpuks valge inimene. Kui juhtub nii, et laps tuleb ilmale varem kui õige aeg (seda juhtubki tihti 7. e. asiaadi etapis), siis ongi tal pilusilmad ja asiaadi välimus. Sellised tarkused …

Lisaks karmidele põhjamaistele lugudele, mis kolmanda osa lõpuks kenasti üheks tervikuks sulavad, on selles raamatus ka omajagu huumorit.
Näiteks räägitakse mitmes lõigus, mismoodi pastor laviinimöllus rullub ja kuidas tema jäsemed painduvad. Lõpuks lisatakse:
“Pastori seisund polnud kiita, kuid see ei teinud talle muret, sest ta oli teadvuseta.”

Lõpetuseks üks hea nipp, kuidas ilma ennustada: kui teil on kodus vana kõuts, siis pidage teda vana-aasta õhtul silmas. Kui loom ennast kratsib, siis on oodata korralikku maru!

Yrsa Sigurðardóttir “Pärand”

Teema 32: Raamat ühesõnalise pealkirjaga
Yrsa Sigurðardóttir “Pärand” (430lk. Varrak, kaanekujundus Toomas Niklus)

NB! SPOILERID!!!
Ärge lugege, kui raamat endal lugemata on!

Millest lugemine algab?
Minu puhul köitest, kaanepildist, kergest lehitsemisest, raamatut käes keerutamisest. “Pärandi” puhul oli kaanekujundus suurepärane! Seekord oli kaane autor tõesti lugenud, millele ta kujundust tegema hakkab. Ei midagi, mis oleks olnud valesti. Suurepärane kaas!
Kuigi tore ei ole aga sellise paksu raamatu puhul pehme köide, sest pehmeköitelisi on jube paha käes keerutada – ma nimelt hoidun raamatu selgade äramurdmisest. Hoiad siis kogu lugemise vältel õrnalt kahe käega ja piilud lehtede kokkupuutumise kohale jäävat teksti.
Jajah – minu kiiks, aga mulle ei meeldi kui raamatutel on seljad murtud (kunagi tegin seda ise ka ja riiulis on nüüd kurb neid raamatuid vaadata …)

Igal juhul – Yrsa Sigurðardóttir on islandi kirjanik ja see saar on ju väga palju võimalusi pakkuv koht, millest kirjutada. Üllataval kombel ei olnud lugedes üldse aru saada, et tegevus oleks toimunud nimelt Islandil. Olgu – mitmeid kordi mainiti saart ennast ja erinevaid linnu, aga tema loodusega või iseloomuga ei seostunud siin mitte miski, nii et kogu lugu oleks võinud toimuda vabalt mõnes USA linnakeses või Briti Midsomeris.
See ei häirinud, see lihtsalt paistis silma ja pani imestama. Mu siiani loetud Islanditeemalised raamatud ja nähtud filmid on kõik rõhunud sealsele kliimale, loodusele ja eraldatusele.
See raamat rõhus hoopis muule.

Mõrv! Õigemini mõrvad. Kolm tükki jutti.
Mahalaskmised, pussitamised, poomised, mürgitamised – seda kõike loeme me kõigist krimkadest ja kuigi mõrv peaks olema kole asi – see ei häiri ega üllata meid tegelikult kuigivõrd. Kui on krimka, siis tuleb kellelgi surra ja eks näis, milline surma variant kirjanikul selleks korraks varuks on.
Aga siin on sellised tapmisviisid, et jube hakkas! Tõepoolest – kuidas on võimalik tulla selle peale, et lased ohvri näo kleeplindiga kinni mässida ja topid talle tolmuimeja toru otsapidi suhu, mis õhu kopsudest välja veab!?! Ma lugesin ja judisesin ja hiljem lahkamisest lugedes hakkas peaaegu paha …
Ühest kirjanikuga toimunud intervjuust lugesin, et ta tahtis siia raamatusse mõrvu, mida kuskil enne olnud ei ole. No mina ei ole selliseid tõesti enne kuskil näinud! Brrrrr!

Raamat oli paks ja siin oli rohkelt kirjeldusi. Autor ei suhtunud ühessegi oma tegelasse pealiskaudselt ja mulle see tegelikult meeldis! Igaühe kohta sai palju teada ja nende mõtteid lugeda oli huvitav.
Olen mitmest arvamusest lugenud, et liiga palju juttu ja liiga pikaks venitatud tekst, aga mulle sobis. Rahulik, aga pidevalt ootusärevuses hoidev ja väga põnev!

Mul oli lemmiktegelane ka! Raadioamatöör Karl muidugi 🙂 Miks? Sest mul on kodus ka raadioamatöör! Nii läkski, et kui ma lugesin numbrijaamadest ja lühilainetest pöördusin oma mehe poole ja ta demonstreeris mulle hea meelega mõnd numbrijaama, kust sel hetkel, kui meie kuulasime, kostis erinevaid piiksumisi. Äkki ka mingid koodid? Nii läkski, et ma lasin tal aegajalt raamatusse piiluda, sest Karli ja tema raadioga juhtus siin ikka ühtteist.

Näide erinevatest numbrijaamadest

Üks asi on sarnane Islandi ja Eesti raadioamatööride hulgas – mehed, kes sellega tegelevad, on enamasti vanad ja noori ei ole peale tulemas.

Niisiis – mõrtsukat ma ära ei arvanud. Paljude tegelaste vahelisi seoseid ka mitte. Küll aga kohe, kui mainiti mõrvari suurt pead, arvasin, et tal oli kiiver peas ja ühtteist selgus mulle, lugejale, veel enne kui raamatutegelased sellele jälile said. Aga kirjutatud oli hästi ja kogu aeg oli põnev!
Numbrijaamade kuulamine ja Karli keldrist kostuvad kopsimised olid eriti põnevad. Ootasin temaga seotud peatükke kõige rohkem.

Väga hea raamat oli! Ootan kuna järgmised osad eesti keelde tõlgitakse. See on Lastemaja sarja esimene raamat ja islandi keeles on juba 3 selle sarja raamatut olemas.

Ragnar Jonasson “Snowblind”

Teema 2: Raamat, mille tegevus toimub riigis, kus tahaksid kindlasti ära käia.
Ragnar Jonasson “Snowblind” (Orenda Books, 259lk.)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

Island. Juba aastaid tagasi tahtsin Islandile minna ja see soov aina kasvab. Islandil tundub olema kõike – kuumaasiku moodi loodus (seda ütles ema kui oli Islandile jõudnud ja helistas, et ta on nüüd Kuul), fotograafide unelm (kosed ja lunnid!!!) ja erakordne rahvas (kes näiteks jalgapalli EM-i vaatas, see teab). Lisaks on neil Jolabokaflod, millest siin grupis ka detsembris kirjutasin. Nii et unelm igatepidi, vaata kustkandist tahad.

Selle raamatu tegevus toimub Siglufjörduri linnakeses. Põhja-Islandil, päriselt olemasolev linn. Islandi heeringapealinn, kui nii võib öelda 🙂
Raamatus on heeringateemat mitmeid kordi mainitud, seega sai lugemine pooleli jäetud ja uurima mindud, mis nende heeringatega seal toimub. Tõepoolest – sealsamas Siglufjörduri linnas asub tänapäevalgi heeringamuuseum ning nende veebilehelt võib lugeda, et 1867 – 1968 elas ja hingas Island heeringa rütmis. Raamatus meenutab aga üks vanaproua, kuidas kogu tema pere, suurtest lasteni, heeringatööstuses töötas ja kuidas tema suutis 20 minutiga vaaditäie heeringaid sisse soolata! Vaat see oli saavutus, mida kõik imetlesid ja kadestasid!

Jõuan ehk raamatuni ka…
Seal on lihtsalt nii palju toredat taustainformatsiooni 🙂

Ari Thor on äsja kooli lõpetanud noor politseinik. Ta elab oma tüdrukuga Reykjavikis aga kandideerib esimesele töökohale põhja, Siglufjörduri linnakesse. Tüdruk ei rõõmusta, aga poiss sõidab ära.
Linn asub mägede vahel ja sinna viib vaid üks tunnel – see tekitab Ari Thoris klaustrofoobia ja ta ei saagi sellest lämmatavast tundest lahti. Pigem kõik süveneb, sest…
Kuigi vanem politseinik ütleb, et selles linnas ei toimu iialgi midagi, saab üks mees varsti õnnetult surma.
Ari Thor avastab öösel oma kodust sissetungija.
Varsti tuleb teade, et ühes aias lamab lumel surnud naine…
Ja kõik see toimub pimedal põhjamaisel talvel, kus tuisk järgneb tuisule, lumekiht aina kerkib, nähtavus on ninaotsani ning lumelaviin sulgeb ainsa tee linna.
Väike linn, ringihiiliv mõrtsukas, palju saladusi, mis linnaelanikel kogunenud on, lumi-lumi-lumi.
Pimedus.

Üks hetk üsna raamatu algusest:
Ari Thor saabub linna vahetult enne jõule. Ta on üksi, tüdruk Reykjavikis on vihane, et poiss jõuludeks koju ei tule ja ei taha talle helistada. Ari Thor on aga jõuluööl jaoskonnas valvel.
Ja mis ta teeb?
Ta kokkab endale kodus korraliku jõuluõhtusöögi, pakib selle kaasa, läheb enne tööleminekut raamatupoest läbi ja ostab ühe uue raamatu, mida öösel tööl lugeda. Sest juba siis, kui ta oli väike poiss, oli tema peres tugev traditsioon jõuluööl raamatuid lugeda! Nii et Islandi kuulus Jolabokaflod jõuab ka siia raamatusse. 🙂
Tegelaste hulgas on ka kuulus kirjanik (kelle raamatust suur tüli tõuseb) ning kohalik amatöörteater oma näidendiga (millest ka tüli tekib).
Nii et islandlased on tõesti raamatuusku ja see jõuab ka nende kirjanike teostesse.

“Snowblind” on saanud mitmeid kirjandusauhindu ning on neljaosalise sarja esimene raamat.
Kuna Ari Thor on erakordselt tore ja nutikas noor politseinik ning Siglufjördur igavesti tore pisike linnake, siis tasub kõik neli raamatut läbi lugeda. Neljas ilmub inglise keeles jaanuari keskel.

Üks tore fakt veel Islandi elust:
Jõulupuud saadetakse Islandile kingitusena Norrast ja Taanist. Reykjaviki peaväljaku kuusepuu on kingitus Oslost 🙂 Sel armsal saarel lihtsalt ei kasva ühtegi kuusepuud, mida jõulupuuna kasutada saaks