Yrsa Sigurdardøttir “Lõpparve”

Yrsa Sigurdardøttir “Lõpparve” (392lk. Varrak)

36430079_2015380548486112_8773893405701832704_o.jpg

Lastepsühholoog Freyja ja politsenik Huldari sarja teine raamat.
Sama võikad mõrvad, kui “Pärandis”, sama hästi kirjutatud kui esimene osa. Huvitav on jälgida, mismoodi ühe kirjaniku kaks sarja on sedavõrd erinevad. Esimene oli peaaegu et cozy crime, see on tõeline nordic noir. Või hoopis arctic noir? Yrsat (hüüan seda kirjanikku Yrsaks, sest praegu veel käib mul tema perekonnanimi üle jõu 😀) on nimetatud ka arctic noiri esindajaks, arvan, et Island sobib sinna Gröönimaaga samasse kategooriasse hästi!
Eriti veel kui mõrvad on nii jõhkrad, kui selles sarjas. Yrsa kirjeldab neid ka nii põhjalikult, et silme ees seisab veel pikalt pilt auto taha seotud ja … Lugege ise!

Lugedes tekkis taaskord mõte, kas kättemaks on oluline? Kas ohvri lähedastel hakkab kergem, kui nad ise oma kätega süüdlase kannatama panevad? Ma loodan, et ma ei puutu kunagi sellise asjaga ise kokku, aga mõeldes teiste peale, raamatutes olevate mõrvade, tapetute lähedaste (eriti kui suri laps!) peale – tundub, et süüdlasele samaga vastamine toob omastele rahu. Seda on näha eriti brittide kriminullides, kus inimestel on alati kindlad põhjused, miks nad kedagi tapavad. Ja peale põhjuse ärakuulamist hakkab mõrtsukast kahju.
Minul tavaliselt hakkab …

Ka selles raamatus on inimesed, kellest hakkab lõpus kahju. Noored, kelle elud on algusest peale olnud üks hädaorg ja mitte keegi ei usu, ei kuula, ei aita.
Mida sa teed, kui oled laps, vajad kaitset ja täiskasvanutel on ükskõik? Hoolitsed ise enda eest!

Nii et mitte lihtsalt julm krimka, vaid mõtlemapanev lugu.
Hästi kirjutatud ja hoogne lugu, kus on omajagu huumoritki, sest peale mõrvade sebivad peategelased veel oma suhete kallal, ning sealgi juhtub mõningaid äpardusi.
Mul tekkisid väiksed paralleelid “Ohtliku lennu” Västriku ja Leidpaluga, kuigi Yrsa tegelased kohtuvad palju julmemate teemadega.

Ootan kolmandat osa!

Advertisements

Steinar Bragi “Mägismaa”

Teema 29. Raamat, mille võtad raamatukogus äsja tagastatud raamatute hulgast.
Steinar Bragi “Mägismaa” (230lk. Varrak)

27629212_1854451384579030_4248442424423580597_o.jpg
Kirjutasin teema ja pealkirja ära ja põrnitsesin siis tükk aega ekraani – no mida ma nüüd kirjutama peaks? Selline imelik raamat.
Island on minu jaoks lume ja lumetuiskude ja virmaliste maa. Ja nüüd ma lugesin raamatut, kus on kõrb ja liivatormid. Ma olen Egiptuses näinud, mismoodi tuul liivasamba õhtu tõstab ja kogu maa liivamüüriks muutub, nii et ma kujutasin ette küll, mismoodi see liivatorm välja näeb. Aga Islandil? Kõik võibki nii olla, aga minu jaoks oli see lihtsalt väga valesti.
Ei-ei-ei, las seal olla parem lumetormid! Brrr …

Kogu raamat tekitas mul lugemise ajal tunde nagu unenäos, kus oleks vaja joosta, aga jalad ei liigu. Oleks vaja karjuda, aga hääl ei tule välja. Ning siis pingutad ja pingutad ja ärkad võpatades peaaegu üles, aga mitte päriselt. Jäid nagu 40-kraadise palavikuga asemele sonima, silme ees rebased ja vanamutt ja keset kõrbe seisev laternapost põleva laternaga ja raamaturiiulid ja hull vanamees.
Vahepeal tekkis sarnane tunne kui Cormac McCarthy “Teed” lugedes, aga peab ütlema, et “Tee” oli hoopis kenam raamat … Inimesed olid normaalsemad.

Ma ei tea, mis ma sellest raamatust arvan. See ei olnud krimka, ei olnud põnevik, ei olnud õudukas. Kuna tegelased suitsetasid aegajalt kanepit, siis ehk tekivad sellised pildid laksu all olevatel inimestel? Ma ei tea, pole selles vallas kodus, aga see oli ainus mis minu jaoks raamatus toimuvat selgitada suutis.
Ütleme nii, et ma sain ühe väga veidra lugemiskogemuse. Ma poleks midagi kaotanud, kui minu teed selle raamatuga kunagi ristunud poleks. Samas on päris huvitav mõelda, et kuskil keset kõrbe on mõni laternapost, mille otsas põleb tuli ja mille alla on üks “naerupallist” vanamees kaevanud kolm piklikku auku …
Jabur lugu.

PS! Teema valimisest – kuna Pärnu keskraamatukogus on nii usinad töötajad, et siin ei ole tagastatud raamatutest lookas kärusid, vaid kõik paigutatakse töö käigus sujuvalt riiulitele tagasi, siis küsisin hoopis oma tuttavalt raamatukoguhoidjalt, mis talle viimaste päevade jooksul tagastatud on.
Peale selle raamatu lõpetamist mõtlesin, et oleks võinud ikka Pärnu Keskraamatukogu tagastatute riiulist ühe kahest Ivan Turgenevist võtta …

Sjón “Virvarebane”

12 teemakuud: Jaanuar (talve-, külma- või lumeteemaline raamat)
Sjón “Virvarebane” (108lk. Pegasus)

Virvarebane.jpg
Üks mõnus-mõnus lugemine! Eriti esimene ja kolmas osa, kus pastor Skugga-Baldur jahib haruldast sinirebast. Esimeses osas oli imetlusväärne looma kavalus ja jahikirest sõge mees, sekka virmalisi, nõiutud rebase mänge ja muidugi lund-lund ning külma.
Sai teada, et kui lased tugevas tuisus endale lumekooriku peale tuisata, on seal sees päris hea ja kaitstud olemine.
Kolmandas osas on mees rebase tapnud ja püssilasust vallandunud laviin on ta koos saagiga kaljukoopasse sulgenud. Kuidas mitte lolliks minna, kui sa tegelikult juba sinna teel oled … Viirastused, rebase nülgimine ja rebaseks saamine kannavad seda osa.
Keskmises, teises osas, on aga juttu taimetark Friðrik B Friðjónssonist ja tema surnud naisest. Naine oli Downi sündroomiga ning tema saatus enne Friðriku juurde jõudmist oli karm. Huvitav oli lugeda, mida tol ajal Downi sündroomist arvati. Nimelt olevat loote arengul 9 etappi: kala, roomaja, lind, koer, ahv, neeger, asiaat, indiaanlane ja lõpuks valge inimene. Kui juhtub nii, et laps tuleb ilmale varem kui õige aeg (seda juhtubki tihti 7. e. asiaadi etapis), siis ongi tal pilusilmad ja asiaadi välimus. Sellised tarkused …

Lisaks karmidele põhjamaistele lugudele, mis kolmanda osa lõpuks kenasti üheks tervikuks sulavad, on selles raamatus ka omajagu huumorit.
Näiteks räägitakse mitmes lõigus, mismoodi pastor laviinimöllus rullub ja kuidas tema jäsemed painduvad. Lõpuks lisatakse:
“Pastori seisund polnud kiita, kuid see ei teinud talle muret, sest ta oli teadvuseta.”

Lõpetuseks üks hea nipp, kuidas ilma ennustada: kui teil on kodus vana kõuts, siis pidage teda vana-aasta õhtul silmas. Kui loom ennast kratsib, siis on oodata korralikku maru!

Yrsa Sigurðardóttir “Pärand”

Teema 32: Raamat ühesõnalise pealkirjaga
Yrsa Sigurðardóttir “Pärand” (430lk. Varrak, kaanekujundus Toomas Niklus)

05. Pärand.jpg
NB! SPOILERID!!!
Ärge lugege, kui raamat endal lugemata on!

Millest lugemine algab?
Minu puhul köitest, kaanepildist, kergest lehitsemisest, raamatut käes keerutamisest. “Pärandi” puhul oli kaanekujundus suurepärane! Seekord oli kaane autor tõesti lugenud, millele ta kujundust tegema hakkab. Ei midagi, mis oleks olnud valesti. Suurepärane kaas!
Kuigi tore ei ole aga sellise paksu raamatu puhul pehme köide, sest pehmeköitelisi on jube paha käes keerutada – ma nimelt hoidun raamatu selgade äramurdmisest. Hoiad siis kogu lugemise vältel õrnalt kahe käega ja piilud lehtede kokkupuutumise kohale jäävat teksti.
Jajah – minu kiiks, aga mulle ei meeldi kui raamatutel on seljad murtud (kunagi tegin seda ise ka ja riiulis on nüüd kurb neid raamatuid vaadata …)

Igal juhul – Yrsa Sigurðardóttir on islandi kirjanik ja see saar on ju väga palju võimalusi pakkuv koht, millest kirjutada. Üllataval kombel ei olnud lugedes üldse aru saada, et tegevus oleks toimunud nimelt Islandil. Olgu – mitmeid kordi mainiti saart ennast ja erinevaid linnu, aga tema loodusega või iseloomuga ei seostunud siin mitte miski, nii et kogu lugu oleks võinud toimuda vabalt mõnes USA linnakeses või Briti Midsomeris.
See ei häirinud, see lihtsalt paistis silma ja pani imestama. Mu siiani loetud Islanditeemalised raamatud ja nähtud filmid on kõik rõhunud sealsele kliimale, loodusele ja eraldatusele.
See raamat rõhus hoopis muule.

Mõrv! Õigemini mõrvad. Kolm tükki jutti.
Mahalaskmised, pussitamised, poomised, mürgitamised – seda kõike loeme me kõigist krimkadest ja kuigi mõrv peaks olema kole asi – see ei häiri ega üllata meid tegelikult kuigivõrd. Kui on krimka, siis tuleb kellelgi surra ja eks näis, milline surma variant kirjanikul selleks korraks varuks on.
Aga siin on sellised tapmisviisid, et jube hakkas! Tõepoolest – kuidas on võimalik tulla selle peale, et lased ohvri näo kleeplindiga kinni mässida ja topid talle tolmuimeja toru otsapidi suhu, mis õhu kopsudest välja veab!?! Ma lugesin ja judisesin ja hiljem lahkamisest lugedes hakkas peaaegu paha …
Ühest kirjanikuga toimunud intervjuust lugesin, et ta tahtis siia raamatusse mõrvu, mida kuskil enne olnud ei ole. No mina ei ole selliseid tõesti enne kuskil näinud! Brrrrr!

Raamat oli paks ja siin oli rohkelt kirjeldusi. Autor ei suhtunud ühessegi oma tegelasse pealiskaudselt ja mulle see tegelikult meeldis! Igaühe kohta sai palju teada ja nende mõtteid lugeda oli huvitav.
Olen mitmest arvamusest lugenud, et liiga palju juttu ja liiga pikaks venitatud tekst, aga mulle sobis. Rahulik, aga pidevalt ootusärevuses hoidev ja väga põnev!

Mul oli lemmiktegelane ka! Raadioamatöör Karl muidugi 🙂 Miks? Sest mul on kodus ka raadioamatöör! Nii läkski, et kui ma lugesin numbrijaamadest ja lühilainetest pöördusin oma mehe poole ja ta demonstreeris mulle hea meelega mõnd numbrijaama, kust sel hetkel, kui meie kuulasime, kostis erinevaid piiksumisi. Äkki ka mingid koodid? Nii läkski, et ma lasin tal aegajalt raamatusse piiluda, sest Karli ja tema raadioga juhtus siin ikka ühtteist.

Näide erinevatest numbrijaamadest

Üks asi on sarnane Islandi ja Eesti raadioamatööride hulgas – mehed, kes sellega tegelevad, on enamasti vanad ja noori ei ole peale tulemas.

Niisiis – mõrtsukat ma ära ei arvanud. Paljude tegelaste vahelisi seoseid ka mitte. Küll aga kohe, kui mainiti mõrvari suurt pead, arvasin, et tal oli kiiver peas ja ühtteist selgus mulle, lugejale, veel enne kui raamatutegelased sellele jälile said. Aga kirjutatud oli hästi ja kogu aeg oli põnev!
Numbrijaamade kuulamine ja Karli keldrist kostuvad kopsimised olid eriti põnevad. Ootasin temaga seotud peatükke kõige rohkem.

Väga hea raamat oli! Ootan kuna järgmised osad eesti keelde tõlgitakse. See on Lastemaja sarja esimene raamat ja islandi keeles on juba 3 selle sarja raamatut olemas.

Ragnar Jonasson “Snowblind”

Teema 2: Raamat, mille tegevus toimub riigis, kus tahaksid kindlasti ära käia.
Ragnar Jonasson “Snowblind” (Orenda Books, 259lk.)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

15966296_1441944145829758_8971395305452891235_n.jpg

Island. Juba aastaid tagasi tahtsin Islandile minna ja see soov aina kasvab. Islandil tundub olema kõike – kuumaasiku moodi loodus (seda ütles ema kui oli Islandile jõudnud ja helistas, et ta on nüüd Kuul), fotograafide unelm (kosed ja lunnid!!!) ja erakordne rahvas (kes näiteks jalgapalli EM-i vaatas, see teab). Lisaks on neil Jolabokaflod, millest siin grupis ka detsembris kirjutasin. Nii et unelm igatepidi, vaata kustkandist tahad.

Selle raamatu tegevus toimub Siglufjörduri linnakeses. Põhja-Islandil, päriselt olemasolev linn. Islandi heeringapealinn, kui nii võib öelda 🙂
Raamatus on heeringateemat mitmeid kordi mainitud, seega sai lugemine pooleli jäetud ja uurima mindud, mis nende heeringatega seal toimub. Tõepoolest – sealsamas Siglufjörduri linnas asub tänapäevalgi heeringamuuseum ning nende veebilehelt võib lugeda, et 1867 – 1968 elas ja hingas Island heeringa rütmis. Raamatus meenutab aga üks vanaproua, kuidas kogu tema pere, suurtest lasteni, heeringatööstuses töötas ja kuidas tema suutis 20 minutiga vaaditäie heeringaid sisse soolata! Vaat see oli saavutus, mida kõik imetlesid ja kadestasid!

Jõuan ehk raamatuni ka…
Seal on lihtsalt nii palju toredat taustainformatsiooni 🙂

Ari Thor on äsja kooli lõpetanud noor politseinik. Ta elab oma tüdrukuga Reykjavikis aga kandideerib esimesele töökohale põhja, Siglufjörduri linnakesse. Tüdruk ei rõõmusta, aga poiss sõidab ära.
Linn asub mägede vahel ja sinna viib vaid üks tunnel – see tekitab Ari Thoris klaustrofoobia ja ta ei saagi sellest lämmatavast tundest lahti. Pigem kõik süveneb, sest…
Kuigi vanem politseinik ütleb, et selles linnas ei toimu iialgi midagi, saab üks mees varsti õnnetult surma.
Ari Thor avastab öösel oma kodust sissetungija.
Varsti tuleb teade, et ühes aias lamab lumel surnud naine…
Ja kõik see toimub pimedal põhjamaisel talvel, kus tuisk järgneb tuisule, lumekiht aina kerkib, nähtavus on ninaotsani ning lumelaviin sulgeb ainsa tee linna.
Väike linn, ringihiiliv mõrtsukas, palju saladusi, mis linnaelanikel kogunenud on, lumi-lumi-lumi.
Pimedus.

Üks hetk üsna raamatu algusest:
Ari Thor saabub linna vahetult enne jõule. Ta on üksi, tüdruk Reykjavikis on vihane, et poiss jõuludeks koju ei tule ja ei taha talle helistada. Ari Thor on aga jõuluööl jaoskonnas valvel.
Ja mis ta teeb?
Ta kokkab endale kodus korraliku jõuluõhtusöögi, pakib selle kaasa, läheb enne tööleminekut raamatupoest läbi ja ostab ühe uue raamatu, mida öösel tööl lugeda. Sest juba siis, kui ta oli väike poiss, oli tema peres tugev traditsioon jõuluööl raamatuid lugeda! Nii et Islandi kuulus Jolabokaflod jõuab ka siia raamatusse. 🙂
Tegelaste hulgas on ka kuulus kirjanik (kelle raamatust suur tüli tõuseb) ning kohalik amatöörteater oma näidendiga (millest ka tüli tekib).
Nii et islandlased on tõesti raamatuusku ja see jõuab ka nende kirjanike teostesse.

“Snowblind” on saanud mitmeid kirjandusauhindu ning on neljaosalise sarja esimene raamat.
Kuna Ari Thor on erakordselt tore ja nutikas noor politseinik ning Siglufjördur igavesti tore pisike linnake, siis tasub kõik neli raamatut läbi lugeda. Neljas ilmub inglise keeles jaanuari keskel.

Üks tore fakt veel Islandi elust:
Jõulupuud saadetakse Islandile kingitusena Norrast ja Taanist. Reykjaviki peaväljaku kuusepuu on kingitus Oslost 🙂 Sel armsal saarel lihtsalt ei kasva ühtegi kuusepuud, mida jõulupuuna kasutada saaks