Sarah Morgan “Miracle on 5th Avenue”

Sarah Morgan “Miracle on 5th Avenue” (336lk. Harper Collins)

48403644_2275178275839670_3387664074719363072_o.jpg
Ülipopulaarne krimikirjanik Lucas Blade elab üksi oma vapustavas 5. avenüü katusekorteris ja vihkab jõule. Tal on selleks oma põhjus, aga tema armas vanaema üritab siiski jõulud Lucaseni toimetada. Selles peab teda aitama vapustav romantik Eva, kel on oma ürituste korraldamise agentuur.
Niisiis saadab usin vanaema Eva Lucase korterisse, et too peremehe äraoleku ajal korteri kaunistaks.
Eva šoppab hunniku jõulukraami, tassib need Lucase juurde, seisab mehe pimedas korteris vaatest lummatuna aknal kui tunneb, et keegi on ta seljataga. Naine liigub ukse poole ja teda rünnatakse. Surutakse vastu põrandat ja …
Jumal, millised musklid sel mehel on, kes Evakest vastu põrandat surub! Mitu välku käib Eva kerest läbi kui ta seda tugevat meest endale ette kujutab!
See ründaja oli muidugi Lucas. Krimikirjanik küll, aga millise musklis kehaga ja rinnakarvad paistsid pluusikaelusest! Eva ise oli blond ja kurvikas ja jumalikke roogi tegev videoblogijast kokk. Vegan muidugi (aga lubas Lucasele liha küpsetada, kui too tahab).
Õues oli lumemöll, aga toas särtsus ja turtsus ja sädemeid lendas!
Muidu polnud väga vigagi – nalja sai päris palju ja iga peatükk algas kellegi targa mõtteteraga, aga Eva oleks võinud rohkem suud kinni hoida. Tema vapustavad ideed, mismoodi krimkade tegelasi heaks muuta ja täielik lapsesuu – ütlen, millele veel mõeldagi pole jõudnud – ajasid lugedes hambaid kiristama.
Ma lugesin eelmisel aastal samal ajal Sarah Morgani raamatut “Moonlight over Manhattan” ja see oli suurepärane raamat! Peategelane ei olnud vapustav kurvikas blondiin, kes ajab lolli juttu ja unelmate prints oli täiesti normaalne mees. Eks ma lõin endale illusiooni, et Morgan kirjutabki täiesti mõnusate tegelastega naistekaid, aga see oli siiski selline “oh-ja-ah-keerutan-spagette-ümber-kahvli-ja-mõtlen-seksist-kokaga” lugu.
Aga – ma olen palju hullemaid naistekaid näinud! Morgan kirjutab vähemalt sujuvalt ja humoorikalt. Ja siin oli suur lumetorm ja lumememm ja koerakutsikas ka.
Jõuluaegne kakaotassiga lugemine.

Advertisements

Tom Hegg “A Cup of Christmas Tea”

Tom Hegg “A Cup of Christmas Tea” (44 lk. Waldham House Press)

48398563_2265567220134109_3060129035502747648_n.jpg
Ester kinkis mulle eile selle raamatukese. Ilus, suur ja sooja väljanäegemisega raamat. Tegin lahti ja seal sees olid illustratsioonid ja luuletusena kirjapandud lühike jõululugu.
Lühike, aga väga armas.
Täiskasvanud mees saab jõulude eel oma vanatädilt kirja, et oleks nii tore, kui mees leiaks aega pühade ajal ka tema juurest läbi astuda. Ta oli poisikesena kogu aeg tädi juures olnud, aga sel aastal ei tihanud kohtuma minna. Vanatädil oli aasta alguses olnud insult, mis halvas ühe ta kehapoole. Mees kartis kaotada oma õnnelikke lapsepõlvemälestusi. Ta mõtles ja kahtles, aga äkki kadus igasugune hirm ning ta otsustas minna.
Ja sellest sai üks armas käik, kus meenusid kõik tema lapsepõlvemängud. Küpsised, õnnelik vanatädi ja üks taasike jõuluteed.
Tore pisike lugemine. Meenutas, et kui muidu ei jõua, siis jõulude ajal võiks kõik enda vanadel sugulastel külas käia! Te teete nad õnnelikuks ja ennast ka!
Tass, mis on pildil, kuulub komplekti, mis anti välja koos raamatuga. Selles on veel teepotike, kaks tassi, suhkrutoos, koorekann ja paar taldrikut.
Raamat koos serviisiga.

Debbie Macomber “Kui käes on jõulud”

Debbie Macomber “Kui käes on jõulud” (208lk. Ersen)

47031133_2241461409211357_2934243595596595200_n.jpg
Maailmas on kahte tüüpi inimesi. Need, kes ärkavad ja ütlevad: “Ilusat hommikut, jumal” ja need, kes ütlevad: “Armas jumal, hommik.” (lk. 133)

SEE aeg aastas on käes, kui ma kerin ennast tugitooli ja võtan kätte mõne jõuluraamatu. Sellise raamatu, kus on palju lund ja jõulutulesid. Kus inimesed on alguses mossis ja tigedad ning hiljem rõõmsad ja õnnelikud. Kus ehitakse jõulupuid, jalutatakse lumesajus, juuakse kuuma kakaod, kantakse pikki pakse salle.
Ühesõnaga detsembrikuu (ja selle lähedus) paneb mind mõnusale muinasjutumaale elama ja ma ei välju sealt enne kui kuusk toast välja rändab.

See oli üks lihtne ja lõbus lugemine. Kaks inimest vahetavad paariks nädalaks oma kodud – üks, et minna ja üllatada oma Bostonis elavat tütart ja teine, et rahus raamatut kirjutada ja jõulukärast eemale saada.
Bostonisse jõudnud Emily avastab, et tütar pole tema nägemisest üldse vaimustuses ja sõidab hoopis ise koos sõpradega jõuludeks linnast ära. Leavenworthi jõudnud Charles avastab enda aga keset USA kõige jõululisemat linna täis sõbralikke (pealetükkivaid!) inimesi.
Kui Charlesi koju (kus nüüd pesitseb Emily) saabub tema vend Ray ja Emily koju (kus on ennast sisse seadnud Charles) saabub tema sõbranna Faith, saab segadus hoo sisse.

Muide – seda Leavenworthi linnakest tasub Googlest otsida ja pilte vaadata! See on tõesti Baierimaa stiilis majadega ja täielik jõulu võlumaa!
Vaadake näiteks seda videot ja siis lugege raamatut, kus üks vaene mees jõulude eest sinna linna põgeneb.
https://youtu.be/FTyVydTNRqI

Alguses oli veidi raske lugeda. Tekst oli justkui konarlik või ei saanud ma raamatu (autori või tõlkija?) rütmile kohe pihta. Aga hiljem harjusin ära ja keskendusin sündmustele.
Täpselt selline nunnu jõululugu, täiskasvanute muinasjutt, millesse on jõulude ajal nii hea uskuda.
Kui oled romantik, soovitan!

Samantha Silva “Mr. Dickens and his carol”

Samantha Silva “Mr. Dickens and his carol” (278lk. Kindle)

26173436_1808811355809700_4023217860872293321_o.jpg
Eelmisel aastal samal ajal lugesin ma esimest korda Dickensi jõululugu, sel aastal siis raamatut sellest, mismoodi Dickens seda kirjutama sattus

Raamatus on segatud päriselu ja kirjaniku fantaasia, nii tunduski, et oleks vaja kogu aeg kontrollida, kas mingi sündmus on päriselt juhtunud või mitte. Paistab, et Dickensi suguvõsa kasutas teda ikka päriselt enda huvides ära, nii et kui ühel mitte kõige paremal aastal juhtus nii, et tema uut raamatut ei saatnud edu, olid Bozil kaelas mitte ainult enda, vaid ka arvukate sugulaste võlad.

Dickensist sai Scrooge, kes karjus kõigi peale ja vihkas saabuvaid jõule, sest kirjastajad käisid peale, et ta peab kirjutama jõuluraamatu. Mees oli nii tige, et tahtis sinna ühe kena mõrva sisse kirjutada

Kogu selle sasipuntra juures on mul kõige raskem mõista tema naist, kes selle asemel, et meest tema probleemides toetada, kukub mossitama kui ei saa värske moodsa värviga seinu, suurt ja uhket jõuluballi ning heategevuste toetusi siia ja sinna. Dickens vihastab, saab ootamatult kokku oma kunagise armastusega, kes ta enda juurde teed jooma kutsub (ehk muukski, aga Dickensil pole soovi) ja koju tagasi saabudes näeb, kuidas tema naine lapsed tõlda pakib ja oma vanemate juurde sõidab. Aga võibolla polnud tol ajal kodustel daamidel kombeks oma mehi hädas toetada. Ehk elatigi õndsas teadmises, et mees teeb tööd ja naine kulutab nii kuis jaksab.

Selles raamatus on meeleheidet ja paksu Londoni udu ja tigedust ning lõpuks armastust ja soojust.
Huvitav lugemine.
Sel teemal pidi ka film tulema.

David Baldacci “The Christmas Train”

Teema 1: Raamat, mille tegevus toimub jõulude ajal
David Baldacci “The Christmas Train” (260lk. Pan Books 2016)
Eesti keeles ei ole välja antud.

15873366_1438973649460141_2961810297433694828_n
Nii nagu lubatud, nii ka teen – loen selle aasta väljakutse teemasid järjekorras.
Täna tuiskas lund ka, nii et sobiv aeg jõuluraamatu lugemiseks.
Ajakirjanik Tom Langdon peab jõudma jõuludeks Ameerika idarannikult Los Angelesse. Ühe “arusaamatuse” tõttu, on tal USA-s keelatud lennata, nii et mis muud kui rongile!
Tomil oli mõttes oma rongireisist lugu kirjutada – mida muud võikski teha mees, kes on kauge ringiga Mark Twaini sugulane?
Rongid, millega Tom sõidab, on kaks Ameerika vana hiiglast: Amtraki Capitol Limited, mis viib Washingtonist Chicagoni ja sealt edasi Southwest Chief, millega saab Chicagost Los Angelesse.
Lugemise ajal oli nii huvitav kaardil näpuga järge ajada ja vaadata, kuidas need reaalselt olemasolevad rongiliinid kulgevad.

Rongiga ei sõideta selleks, et sa tahad kuskile kiirelt jõuda. Rongiga sõidetakse reisi enda pärast. Inimeste pärast, keda rongis kohtad. Elamuse pärast. Pead võtma endale aega ja seda teekonda nautima.
Autod jäävad ummikusse, teepeal kohtad hulle autojuhte ja toitud kiirteede ääres parklates hirmsast pahnast. Lennukites pole mingit isikupära. Enamuse lennu ajast loodad lihtsalt, et jõuaksid turvaliselt kohale.
Aga rongid on nautimiseks!
Seda oli nii hea ja tuttav lugeda, sest ma armastan rongisõitu. Eestis pole seda lihtne teha, sest siinne rongiliiklus on nagu ta on… Aga Rootsis olles sõidame rongidega igal võimalikul juhul ja see on iga kord suurepärane elamus!

Tom kohtab oma reisil palju huvitavaid inimesi. Suurt filmimeest Max Powersit, võrratut rongipersonali, mustkunstnikku, pensionil kirikuõpetajat, ajalooga vapustavat vanaprouat, rongis abielluda plaanivat noort ebakindlat paari.
Oma suureks ehmatuseks ka oma endist tüdrukut Eleanori ja veel suuremaks vapustuseks ka oma praegust visiitelukaaslast Leilat.

Segadus, armastus, ahastus, õnn, rõõm, kurbus – kõik need tunded on selles raamatus läbisegi ja väga hästi lugejani toodud.
Vahepeale mahub isegi varguste müsteerium.
Ja lõpetuseks katastroof, mis laheneb siiski jõuluajale kohaselt.

Raamatus on mitmeid häid mõtteid ja toredaid lõike:
*”Kas sa tõesti võitsid Pulitzeri preemia?”
“Ei, tegelikult võitsin neid kaks tükki.”
“See on muljetavaldav!”
“Mitte päris. Kõik, mida sa pead tegema, on jooksma terve oma elu ühest jubedast kohast teise ja kirjutama igast õudsest asjast, mida sa näed. Tsiviliseeritud maailm loeb sellest, unustab selle, aga patsutab sind siiski tunnustavalt ja annab sulle auhinna selle eest, et sa ei muutnud tegelikult mitte midagi…”

Armastuse kohta:
*Kui kaks inimest suudavad teineteist nii kohutavalt õnnetuks teha, siis peavad nad küll väga sügavalt armastama.

Nalja ka. Räägib filmiboss Max Powers:
*Läksin ühel päeval tõeliselt kallisse restorani sööma ja keda ma seal ees näen? Enda kolme lahutatud naist! Tuli välja, et nad kohtuvad seal igal neljapäeval ja räägivad kui jube oli minuga abielus olla. Justkui raamatuklubi, aga teemaks oli minu ristilöömine. Loomulikult ei tulnud kordagi jutuks, et raha, mille eest nad end uhkelt riidesse panevad ja iga nädal viie tärni restoranis käivad, tuleb minult…

Tore raamat!
Väärt kindlasti rohkemat kui need 3,5 punkti, mis Goodreads talle jagab.
David Baldaccilt on eesti keeles ilmunud päris mitmeid raamatuid, nii et kavatsen teda veel lugeda. Mõnusalt kirjutab!

Charles Dickens “Jõululaul”

114. Charles Dickens “Jõululaul” (64lk. Koolibri)
Võrratud illustratsioonid on teinud Andrew Wheatcroft
15727327_1428405030517003_4839815232097341772_n.jpg
Minu jõululaupäeva raamat, millest jagus terveks pühadeajaks 🙂
See on lühendatud versioon Dickensi “Jõululaulust”. Lühendatud ja imeliselt illustreeritud. Eks nende piltide pärast mul läkski lugemisega nii pikalt, sest kõike, mis seal peidus oli, tuli uurida ja ääremärkusi tähele panna.
Pean tunnistama, et see oli minu esimene raamat Charles Dickensilt. Ja kindlasti ei jää ta viimaseks, sest isegi selles lühijutus olid tegelased suurepärased ja kuigi teema oli kurb, jagus raamatusse ka mõnusat huumorit.
Kui leidub veel keegi peale minu, kes pole seda raamatut lugenud, siis: elas kord ihne ja ahne ärihai Ebenezer Scrooge, kes ei armastanud kedagi ega midagi peale raha. Jõulud olid tema jaoks lollus, heategevuses tema ei osalenud, kellegagi ei suhelnud ja oma kirjutajat kohtles hullusti.
Ühel ööl aga külastasid teda kolm vaimu: Möödunud Jõulude Vaim, Praeguste Jõulude Vaim ning Tulevaste Jõulude Vaim. Nad näitasid Scroogele, millised olid tema jõulud olnud lapsena, millised võiks olla just praegu ja milline saab olema tema tulevik. Charles-Dickens.jpg
Nagu ühele jõulujutule kohane, saab kurjast hea ja kurbusest rõõm.
Aga selle jutu mõju olevat olnud nii suur, et “Jõululaul” on siiani Inglismaa ja terve maailma üks armastatumaid jõulujutte.
Youtubes leidub Jõululaulust ka erinevaid täispikke filme, otsingusõnaks: A Christmas Carol

Jólabókaflóð

Kas te olete kuulnud sellist sõna: Jólabókaflóð?
See on islandi keeles ja tähendab jõuluaegset raamatuuputust

15665805_1421079304582909_7507830335451168840_n.jpg
Islandi jõuluaeg algab siis, kui sügise lõpus ilmub uute raamatute kataloog. See on suursündmus nii lugejaile kui kirjanikele. Kataloog olemas, läbi uuritud, otsused tehtud. Oktoobri algusest kuni novembri lõpuni ilmub suurem osa Islandil aasta jooksul välja antavatest raamatutest. Inimesed ostavad, loevad, seltskondades arutletakse uute raamatute üle. Igasugused poliitilised ja seltskonnaelu teemad on täiesti tagaplaanil. On vaid uued raamatud ja muljed.
Samal ajal ootavad ärevad kirjanikud rahva reaktsiooni. Seltskondades kikitatakse kõrvu, lehtedest otsitakse arvustusi. Sõidetakse mööda maad ringi, kohtutakse lugejatega, jagatakse autogramme.
Ja siis tuleb suur finaal: 1. detsembril kuulutatakse neljas kategoorias välja Islandi kirjandusauhindade võitjad!
Üks autor iseloomustas seda sündmust nii, et võitjad on õnnest pöörased ja kaotajad teevad head nägu (kuni 5. õlleklaasini, siis tükib tõde keelele) 🙂
Aga Island on väike ja seal ei ole ülbusele ruumi.
Terve aasta on taas aega mõelda ja kirjutada.

Inimesed aga loevad.
See traditsioon tekkis Islandil peale Teist maailmasõda, kui saar oli okupeeritud ja rahval polnud eriti midagi osta. Paberit aga jagus, raamatuid trükiti ja nii ta läkski – osteti ja loeti ja tehakse seda siiamaani.
Jõuluõhtul kingitakse üksteisele raamatuid, loetakse neid ja võetakse ööseks raamat voodisse kaasa.

Koli või jõuluajaks Islandile!