David Baldacci “The Christmas Train”

Teema 1: Raamat, mille tegevus toimub jõulude ajal
David Baldacci “The Christmas Train” (260lk. Pan Books 2016)
Eesti keeles ei ole välja antud.

15873366_1438973649460141_2961810297433694828_n
Nii nagu lubatud, nii ka teen – loen selle aasta väljakutse teemasid järjekorras.
Täna tuiskas lund ka, nii et sobiv aeg jõuluraamatu lugemiseks.
Ajakirjanik Tom Langdon peab jõudma jõuludeks Ameerika idarannikult Los Angelesse. Ühe “arusaamatuse” tõttu, on tal USA-s keelatud lennata, nii et mis muud kui rongile!
Tomil oli mõttes oma rongireisist lugu kirjutada – mida muud võikski teha mees, kes on kauge ringiga Mark Twaini sugulane?
Rongid, millega Tom sõidab, on kaks Ameerika vana hiiglast: Amtraki Capitol Limited, mis viib Washingtonist Chicagoni ja sealt edasi Southwest Chief, millega saab Chicagost Los Angelesse.
Lugemise ajal oli nii huvitav kaardil näpuga järge ajada ja vaadata, kuidas need reaalselt olemasolevad rongiliinid kulgevad.

Rongiga ei sõideta selleks, et sa tahad kuskile kiirelt jõuda. Rongiga sõidetakse reisi enda pärast. Inimeste pärast, keda rongis kohtad. Elamuse pärast. Pead võtma endale aega ja seda teekonda nautima.
Autod jäävad ummikusse, teepeal kohtad hulle autojuhte ja toitud kiirteede ääres parklates hirmsast pahnast. Lennukites pole mingit isikupära. Enamuse lennu ajast loodad lihtsalt, et jõuaksid turvaliselt kohale.
Aga rongid on nautimiseks!
Seda oli nii hea ja tuttav lugeda, sest ma armastan rongisõitu. Eestis pole seda lihtne teha, sest siinne rongiliiklus on nagu ta on… Aga Rootsis olles sõidame rongidega igal võimalikul juhul ja see on iga kord suurepärane elamus!

Tom kohtab oma reisil palju huvitavaid inimesi. Suurt filmimeest Max Powersit, võrratut rongipersonali, mustkunstnikku, pensionil kirikuõpetajat, ajalooga vapustavat vanaprouat, rongis abielluda plaanivat noort ebakindlat paari.
Oma suureks ehmatuseks ka oma endist tüdrukut Eleanori ja veel suuremaks vapustuseks ka oma praegust visiitelukaaslast Leilat.

Segadus, armastus, ahastus, õnn, rõõm, kurbus – kõik need tunded on selles raamatus läbisegi ja väga hästi lugejani toodud.
Vahepeale mahub isegi varguste müsteerium.
Ja lõpetuseks katastroof, mis laheneb siiski jõuluajale kohaselt.

Raamatus on mitmeid häid mõtteid ja toredaid lõike:
*”Kas sa tõesti võitsid Pulitzeri preemia?”
“Ei, tegelikult võitsin neid kaks tükki.”
“See on muljetavaldav!”
“Mitte päris. Kõik, mida sa pead tegema, on jooksma terve oma elu ühest jubedast kohast teise ja kirjutama igast õudsest asjast, mida sa näed. Tsiviliseeritud maailm loeb sellest, unustab selle, aga patsutab sind siiski tunnustavalt ja annab sulle auhinna selle eest, et sa ei muutnud tegelikult mitte midagi…”

Armastuse kohta:
*Kui kaks inimest suudavad teineteist nii kohutavalt õnnetuks teha, siis peavad nad küll väga sügavalt armastama.

Nalja ka. Räägib filmiboss Max Powers:
*Läksin ühel päeval tõeliselt kallisse restorani sööma ja keda ma seal ees näen? Enda kolme lahutatud naist! Tuli välja, et nad kohtuvad seal igal neljapäeval ja räägivad kui jube oli minuga abielus olla. Justkui raamatuklubi, aga teemaks oli minu ristilöömine. Loomulikult ei tulnud kordagi jutuks, et raha, mille eest nad end uhkelt riidesse panevad ja iga nädal viie tärni restoranis käivad, tuleb minult…

Tore raamat!
Väärt kindlasti rohkemat kui need 3,5 punkti, mis Goodreads talle jagab.
David Baldaccilt on eesti keeles ilmunud päris mitmeid raamatuid, nii et kavatsen teda veel lugeda. Mõnusalt kirjutab!

Charles Dickens “Jõululaul”

114. Charles Dickens “Jõululaul” (64lk. Koolibri)
Võrratud illustratsioonid on teinud Andrew Wheatcroft
15727327_1428405030517003_4839815232097341772_n.jpg
Minu jõululaupäeva raamat, millest jagus terveks pühadeajaks 🙂
See on lühendatud versioon Dickensi “Jõululaulust”. Lühendatud ja imeliselt illustreeritud. Eks nende piltide pärast mul läkski lugemisega nii pikalt, sest kõike, mis seal peidus oli, tuli uurida ja ääremärkusi tähele panna.
Pean tunnistama, et see oli minu esimene raamat Charles Dickensilt. Ja kindlasti ei jää ta viimaseks, sest isegi selles lühijutus olid tegelased suurepärased ja kuigi teema oli kurb, jagus raamatusse ka mõnusat huumorit.
Kui leidub veel keegi peale minu, kes pole seda raamatut lugenud, siis: elas kord ihne ja ahne ärihai Ebenezer Scrooge, kes ei armastanud kedagi ega midagi peale raha. Jõulud olid tema jaoks lollus, heategevuses tema ei osalenud, kellegagi ei suhelnud ja oma kirjutajat kohtles hullusti.
Ühel ööl aga külastasid teda kolm vaimu: Möödunud Jõulude Vaim, Praeguste Jõulude Vaim ning Tulevaste Jõulude Vaim. Nad näitasid Scroogele, millised olid tema jõulud olnud lapsena, millised võiks olla just praegu ja milline saab olema tema tulevik. Charles-Dickens.jpg
Nagu ühele jõulujutule kohane, saab kurjast hea ja kurbusest rõõm.
Aga selle jutu mõju olevat olnud nii suur, et “Jõululaul” on siiani Inglismaa ja terve maailma üks armastatumaid jõulujutte.
Youtubes leidub Jõululaulust ka erinevaid täispikke filme, otsingusõnaks: A Christmas Carol

Jólabókaflóð

Kas te olete kuulnud sellist sõna: Jólabókaflóð?
See on islandi keeles ja tähendab jõuluaegset raamatuuputust

15665805_1421079304582909_7507830335451168840_n.jpg
Islandi jõuluaeg algab siis, kui sügise lõpus ilmub uute raamatute kataloog. See on suursündmus nii lugejaile kui kirjanikele. Kataloog olemas, läbi uuritud, otsused tehtud. Oktoobri algusest kuni novembri lõpuni ilmub suurem osa Islandil aasta jooksul välja antavatest raamatutest. Inimesed ostavad, loevad, seltskondades arutletakse uute raamatute üle. Igasugused poliitilised ja seltskonnaelu teemad on täiesti tagaplaanil. On vaid uued raamatud ja muljed.
Samal ajal ootavad ärevad kirjanikud rahva reaktsiooni. Seltskondades kikitatakse kõrvu, lehtedest otsitakse arvustusi. Sõidetakse mööda maad ringi, kohtutakse lugejatega, jagatakse autogramme.
Ja siis tuleb suur finaal: 1. detsembril kuulutatakse neljas kategoorias välja Islandi kirjandusauhindade võitjad!
Üks autor iseloomustas seda sündmust nii, et võitjad on õnnest pöörased ja kaotajad teevad head nägu (kuni 5. õlleklaasini, siis tükib tõde keelele) 🙂
Aga Island on väike ja seal ei ole ülbusele ruumi.
Terve aasta on taas aega mõelda ja kirjutada.

Inimesed aga loevad.
See traditsioon tekkis Islandil peale Teist maailmasõda, kui saar oli okupeeritud ja rahval polnud eriti midagi osta. Paberit aga jagus, raamatuid trükiti ja nii ta läkski – osteti ja loeti ja tehakse seda siiamaani.
Jõuluõhtul kingitakse üksteisele raamatuid, loetakse neid ja võetakse ööseks raamat voodisse kaasa.

Koli või jõuluajaks Islandile!

Kate Hewitt “The Yorkshire Christmas”

113. Kate Hewitt “The Yorkshire Christmas” (Kindle, 213lk)
15589896_1418435174847322_2613943111437323072_n.jpg
Sel raamatul on väga hoogne ja tore algus.
Oma untsuläinud suhte ja koduste klantsajakirja jõulude eest põgenev Claire istub New Yorgis lennukisse ja saabub lumetormisesse Yorki. Ta rendib auto, saab muidugi talvistesse tingimustesse täiesti sobimatu punni ning veereb sellega teelt välja. Õnneks piisavalt lähedal külale, kus ta jõulud veetma peaks. Üksi, mõnusalt!
Samal ajal otsib kohalik lambatalu omanik lumesajus oma kaotsiläinud lammast. Leiab selle kraavi põhjast mudast ja üritab looma välja kangutada.
Mis üksi ei õnnestu, see läheb korda siis, kui kraavi servale ilmub kaunis tundmatu, Prada saapad jalas ning lumi säramas tumedates kiharates.
Ja siis muutus lugu ameerika mägede sarnaseks, kus kord oli huvitav ja tore, järgmisel hetkel võitlesid mõlemad oma hulluksajava kirega… No mis sa kostad, kui metsas kuusepuud maha saagides vahib mees neelatades, kuidas jope naise rindade ümber pingule tõmbub…
Noh, nad olid mõlemad tegelikult väga üksikud ja kurvad 1269244.jpg

Mu viimasel ajal loetud jõulujuttudest oli see kõige paremini kirja pandud ja kui teineteise ihar vahtimine välja arvata oli siin sisu ka.
Aga õnnelikest jõuluarmastustest mulle nüüd mõneks ajaks piisab
Vaatame, mida muud jõulude teemal kirjutatakse.

Debbie Macomber “Twelve Days of Christmas”

112. Debbie Macomber “Twelve Days of Christmas” (288lk. Kindle)
15541997_1416551808368992_2424936469383496387_n.jpg
Pealkirja järgi valitud raamat 🙂 Teadagi, mis laulu pärast.
Aga lugu oli selline:
Elasid kord kaunis elavaloomuline Julia ja tema pahur naaber Cain. Õnnetuseks algasid neil tööpäevad samal ajal, nii et iga hommik algas rituaaliga: kohtumine liftis, Julia särav tervitus ja lobisemine ning Caini porisemine.
Kuni Cain varastas Julia ajalehe! “Sest keegi varastas minu oma, ma võtan siis sinu oma!”
Julia kaebas sellest oma sõbrannale ja see soovitas: “Tapa Cain… headusega!”
Kuna Julial oli just töölesaamise konkurss, mille viimaseks punktiks oli blogi pidamine ja sinna võimalikult suurearvulise lugejaskonna leidmine, siis tegi ta sellest Caini loost blogimisteema: 12 päeva kuni jõuludeni, kuidas ma tapan mehe headusega.
Blogi osutus edukaks ja headus tõesti mõjus! Mõjus nii, et pahurast tigedikust sai võluv naabrimees, kes pani lõpuks Julia südame põksuma ja silmad särama.
Aga kas saladusega (blogi!) alustatud suhe jääb kestma või puruneb kõige kehvemal hetkel – 12. päeval ehk jõuluõhtul?LyHiKKz6.jpeg

Kerge lugemine, täpselt nagu üks naistekas olema peab. Vahepeal muheled kaasa, siis mõtled, et no on ikka loll naine – mis sulle tähtsam on, kas kõik need blogi lugejad või mees? Vahepeal valutad südant nunnust vanapapist kõrvaltegelase pärast.
Ja lõpuks tulevad jõulud!

Kaks jõululugu

15590636_1411047872252719_7827794995322544902_n
109. “The 12 Days of Christmas”

Küllap teavad kõik ingliskeelse maailma üht tuntuimat jõululugu, mis algab nii:
On the first day of Christmas, my true love gave to me…
Lugesin selle väikse illustreeritud lookese mälu värskenduseks uuesti läbi, et suunduda järgmise raamatu juurde, kus sel laulul tähtis roll mängida.

110. Joanne Huist Smith “The 13th Gift: A True Story of a Christmas Miracle” (Harmony, 224lk)

Tõestisündinud lugu sellest, kuidas kolme lapsega õnnelikus peres sureb isa ja mis perest edasi saab.
See õnnetu sündmus juhtub oktoobri alguses, nii et jõulude ajaks ei ole pere veel sugugi toibunud. Siiani toimub peres kõik isa juhatusel! Tänupühad, jõuluaja algus, maja koristus ja kaunistamine, kingituste ostmine, kuuse toomine ja ehtimine. Kõigeks olid oma traditsioonid.
Aga nüüd on tühjus.
Kõige tublimad on pere kõige väiksemad – 8-aastane Megan ja tema 12-aastane vend Nick. Eriti Megan, kes püüab meeleheitlikult kõigile meelde tuletada, et kohe-kohe on jõulud! Puud on vaja, kingitusi on vaja, sööke on vaja!
Ema on täiesti liimist lahti ja ei suuda ennast isegi laste heaks kokku võtta.
Aga siis juhtub nii, et igal õhtul toob keegi “tõeline sõber” neile ukse taha kingituse. Koos salmikesega just sellest eelnevalt mainitud laulust. Mugandatud nende pere tarvis.

Esimesel päeval saavad nad jõulutähe.
Selline kingitus ajab pere segadusse – Megan on vaimustuses, ema peaaegu et vihkab seda lille. Igal järgneval päeval saabuvad järgmised pisikesed kingid – pakkepaberid, kuldsed õunad, pakilehvid jne. Ja iga kingiga hakkab pere uuesti ellu ärkama.
Tühi tuim valu asendub armsate mälestustega, koos koristatakse maja, koos tuuakse kuusk ja ehitakse see. Vanem poeg suudab juba majas mehe eest olla. Isegi kingid ostetakse.
Alguses püüavad nad ära tabada, kes need “tõelised sõbrad” on, kes neid kinke toovad, aga üks tark mammi ütleb neile – kas see ongi tähtis KES? Tähtis on mõte ja tegu ise. Ja see, mis selle teo tagajärjel sünnib.

Väga armas jõululugu. Just selline, nagu üks jõulude aegne lugu olema peab. Soojadest südametest ja sellest, kuidas headus ning kallitega arvestamine mustast august välja aitab.

Seda raamatut lugedes mõtlesin ma mitmele asjale.
Esiteks tundub USA-s olema tore jõulupuhkuste komme! Inimesed lubatakse juba enne jõule perede juurde, on aega sättida, puhata ja koosolemise aega nautida! Mitte nii nagu meil (eriti sel aastal!), et loed neid kolme vaba päevakest – esimesel saad toidud ostetud ja valmis, teisel istud perega koos sööma ja kolmandal mõtled, et nii – homme jälle tööle! 😉

Teiseks – kas tõesti ostetakse USA-s niimoodi kingitusi!?! Oh sa mu meie, millised olid laste soovide nimekirjad ja kuidas need täideti ilma millegi üle imestamata. Kolm jõuluriiete komplekti igale lapsele, kahele uhked jalgrattad, koju uus arvuti, ühele poisile uus telekas, videomängude hunnik… Üks poistest tahtis endale uut isiklikku tuba, nii et sinna osteti algusest lõpuni uus sisustus.
Lisaks toidupoes käimise ja menüüde kirjeldused!
Kui ma nüüd lisan siia juurde ameerika filmides nähtu ja klipid musta reede ostumaratonidest, siis… Nii seal vist kõik käibki…
ASJU peab olema palju-palju, siis on kõik õhinas ja rõõmsad.
Ma vist tahaks kord enne jõule USA-s olla. Lihtsalt seista ja vaadata ja lasta sel hullumajal endast mööda voolata. Hämmastav ja huvitav!

Kolmandaks mõtlesin sellele, et hoolimata sest suurest šoppamisest, on neil soojad südamed sees. Sama lihtsalt kui endale ostetakse, antakse ka teistele ära. Üks väike kõrvalepõige – osalen sel aastal ühes USA jõulukaartide vahetamise projektis. Kuigi Eesti on “rahvusvahelise postmargi” maa, olid kõik õhinal nõus mind oma projekti liitma ja nüüd võtan ma juba nädal aega postkastist rõõmsaid ja südamlikke jõulukaarte. Hiiglama suuri muidugi – tundub, et selline on USA komme 😉

Nii et see raamat andis mulle igaks lugemise päevaks ühe mõtte, mida mõelda 🙂
Kuna sel aastal lund kuskilt ei paista (ja minu jõulutunne on tihedas seoses hangede olemasoluga), siis püüan ma endale muudmoodi meeleolu luua.
Ja sellised raamatud on selleks suurepärased!
Üks jõululugu läbi, asume järgmise juurde!

photos-medleyphoto-6463602

Melody Carlson “The Christmas Cat”

106. Melody Carlson “The Christmas Cat” (176lk. Fleming H. Revell Company)
Ei ole eesti keeles ilmunud.
14908191_1358717857485721_856369179068107506_n.jpg
1. novembri õhtu algas lumesajuga. Sadas kuni hommikuni välja ja 2. novembril tööle minnes tekkis selline jõulutunne! Kõik puude oksad olid lume all lookas ja muudkui tuiskas juurde. Minu lemmikaeg on käes 😀
Ja suure lumekoristuse vaheaegadel otsustasin leida lugemiseks ühe jõuluraamatu. No et hooaega sisse elada (minu jaoks ei ole vara novembris jõuludega alustada. Head ning ilusat asja peabki pikalt olema!).

See on üks tore ja igale kassisõbrale lausa kohustuslik raamat 🙂
Garrison on tubli noor mees. Ta töötas 9 aastat vabatahtlikuna Ugandas, ehitades kohalikele kaeve. Kahjuks läks lõpuks kehvasti – ta jäi malaariasse ning pidi koju naasma. Vaid paar kuud kodumaal ja juhtus kõige halvem – suri tema kallis vanaema, kes oli talle lapsepõlvest saadik olnud kogu perekond, kes tal üldse oli.
Tema vanaemal oli kuus kassi. Kõik omaette isiksused. Paks punane, kohev musta-valgekirju, häälekas siiam, taibukas Maine Coon jne.
Aga Garrisonil on vägev kassiallergia! Nii kui mõni käpaline lähedusse satub, nii hakkab ta hirmsasti aevastama, silmad tilguvad vett, nina jookseb. Niisiis varus mees endale enne vanaema majja minekut hulga allergiarohtusid, kummikindad ja maski.
Garrison kohtub vanaema advokaadiga ja saab teada, et vana daam oli tegelikult rikas ja jättis maha kaunis suure päranduse. Aga selle kättesaamiseks on vaja väga täpselt täita tema poolt seatud tingimused. Ja need puudutavad tema kasse.
Nimelt peab mees leidma kõigile kuulele kenad kodud. Need peavad olema õnnelikud kodud, majad peavad olema lähikonnas, keegi perekonnast peab suurema osa oma ajast veetma kodus, et loomad ennast üksi ei tunneks ja veel palju muud.
Alguses tundub see Garrisonile lihtne ülesanne, aga kui ta kõiki juhiseid punkt-punktilt järgima hakkab, kujuneb ülesanne raskemaks kui ta arvanud oli…

Ma ei ole kunagi lugenud ühtegi kristliku romaani žanrisse kuuluvat teost. See oli esimene ja jättis väga hea mulje. Aegajalt tahaks ju lugeda mõnd raamatut, mis oleks lihtsalt otsast otsani headust täis. Inimesed on (valdavas osas) toredad ja abivalmis, kedagi ei lööda maha, keegi ei ole salakaval ega õel (ok, üks kõrvaltegelane oli ahne).
Ja mis saab esimese lume saabumise rõõmuga paremini kaasas käia kui õnnelik lõpp, kus on armastust, taaskohtumine ja jõulud!

quote-i-have-become-convinced-that-god-thoroughly-enjoys-fixing-and-saving-things-that-are-melody-carlson-79-37-81.jpg