Stephen King, Joe Hill “In the Tall Grass”

Teema 21: Üks Stephen Kingi raamat
Stephen King, Joe Hill “In the Tall Grass” (62lk. Kindle)

Kuna äsja oli isadepäev, siis sobis lugemiseks hästi isa ja poja ühiselt kirjutatud lugu kõrgesse rohtu eksinud inimestest.
Õde ja vend sõidavad autoga maanteel, teevad peatuse ja kuulevad, kuidas teeäärsest kõrgest rohust lapsehääl appi hüüab. Nad hõikavad last ja sukelduvad rohu sisse, et teda leida, aga … raamat on Kingide kirjutatud, nii et rohi on õel ja hakkab inimeste meeltega trikitama. Suunataju kaob, kõrvad kuulevad valesti ja rohus eksleb muuhulgas ka mõrtsukas.
Netflixis peaks selle raamatu põhjal ka film olema ja ma arvan, et see võib päris jube olla.
Raamat ise oli kole lühike, aga teema oli parajalt õudne.

Stephen King “Misery”

Teema 37: Raamat, mille raamatukogutöötaja sulle esimesena välja pakub.
Stephen King “Misery” (277lk. Eesti Päevaleht)

King kirjutas lõpuga raamatu!!! Juhuuuu! Milline õnn ja rõõm, lugu ei jäänudki õhku rippuma. 😃

Kogu see raamat oligi üks paras misery ehk häda ja viletsus. Kirjanik põrutab autoga kraavi ja tema “kõige suurem fänn” kangutab ta rusudest välja. Armas hullumeelne Annie, kel Pauli jaoks igasugu vahvat meelelahutust pakkuda. Elektrinuga näiteks …

Mina muutusin seda raamatut lugedes külmavereliseks mõrtsukaks. Plaanisin mitmel viisil armsa Annie surma ja siunasin kirjanikku. Nii Kingi kui Sheldonit. Ilmselt tabas King lugejat (mind) õigesse kohta, sest emotsioonidest siin puudu ei tulnud! Vahepeal käisin ka värsket õhku hingamas, sest iiveldama ajas. Jäkk, oli siin alles vastikuid kohti!
Ja kui Paulil oli võimalus karjuda ning ta seda ei teinud, oleks ma ise ta eest peaaegu karjunud (perekonnast hakkas lihtsalt kahju, enda omast).

Ja see raamat, mida Paul Sheldon ratastoolis istudes kirjutas, “Misery”, tundus olema täpselt nii õudne naistekas, mida passis suurepäraselt hullunud naisfänni käes vangis olles kirjutada.

Siin oli mõningaid mõtteid, mida tasub ära märkida.
* Inimesed, kes lugusid jutustavad, ei oska tavaliselt kirjutada. Ja need, kes kirjutavad, ei oska jutustada.
* Mis juhtub inimestega, kui raamatu autor nende armastatud tegelase tapab? Kurjad kirjad, ülestõusud, depressioon. Isegi Arthur Conan Doyle ema oli oma pojale peale Holmesi surmast teadasaamist teatanud – “Tappa see kena mr. Holmes? Rumalus! Ära mitte proovigi!”

Kõigi sisukorrafännide unelmate sisukord on selle raamatu lõpus! Vaadake ja nautige.

Stephen King “Udu”

Stephen King “Udu” (118lk. Fantaasia)

Järgmine King sai loetud. 🙂
Kuna raamatu kaanel on täpselt näha, mis raamatus toimub, siis pole karta, et sisu väljalobisetud saab. Ja tõenäoliselt on enamus siinse grupi rahvast seda raamatut juba lugenud ka.

Kaks asja, mis mulle eelmist (“Mobla”) ja seda Kingi raamatut lugedes silma on jäänud:
1. Kingil on (ilmselt lapsepõlves) olnud probleem mõne usuhullu tädikesega. Mõlemas raamatus kirjutab ta fanaatilisest vanemapoolsest naisest, kes hukatust ennustab ja ise oma mõtetest segi läheb. Lugedes on näha, kuidas kirjanik vihkab neid tegelasi.
2. Kingi huumor! Teema on ju õudne – tuleb lumivalge udusein, haarab kõik endasse ja selles udus elavad jõledad elukad, kes inimesi elusalt nahka panevad. Aga (samuti kui “Moblas”) ei puudu tema peategelastel huumor ja sarkasm, nii et kolelugu on aegajalt üsnagi lõbus lugeda.
No kuidas sa jätad naermata, kui vana õpetajanna läheb suure koera suuruse ämbliku vastu sõtta Raidi pihustades? 😀

Ja veel üks asi – King, kurivaim, pole eriline lõpumeister! Kes teda rohkem lugenud on – kas ta jätabki oma raamatute lõpud lugejale välja mõelda? Paneb kirja põrutava alguse ja sisu osas fantaasiast puudu ei jää, aga peale kaane sulgemist kehitad õlgu ja ütled endale – nii, mis me sellest siis nüüd järeldame?
Üksi asi ei lõpe ära!
Teekonnad jäävad pooleli, elud jäävad lohakile, miks midagi juhtus, sellest me teada ei saa. Ok, vihjeid on, nagu kuskil siiski mingi lootusekübe terendaks, aga mulle meeldivad tegelikult raamatud, mis lõpevad ja filmid, mis lõpevad.
Olenemata sellest, loen ma Kingi raamatuid veel, sest need on põnevad ja tema sarkasm meeldib mulle.

*Viieaastasel on samapalju küsimusi kui Hallmarkil kaarte.

*Inkvisistiooni õudusi ei saa võrreldagi saatustega, mida su kujutlusvõime loob su armastatud inimeste jaoks.

Stephen King “Mobla”

Teema 21: Anna autorile teine võimalus.
Stephen King “Mobla” (406lk. Pegasus)

Esimene võimalus oli aastate eest “Lemmikloomasurnuaid”. See mulle muljet ei avaldanud, pani hoopis imestama, et miks kõik Kingi õuduskirjanduse kuningaks peavad? Nüüd andsin teise võimaluse ja “Mobla” oli kohe väga palju parem raamat.

See peaks olema kõigi vandenõuteoreetikute lemmikraamat, sest siin läheb suur osa maailma elanikkonnast (need, kellel on mobiiltelefon ja kes sellega teatud hetkel rääkisid) hulluks. Alguses purustavad, tapavad, tormavad sihitult ringi. Hiljem kogunevad parvedesse ja muutuvad telepaatideks.
Peategelased on nö. normaalid, Clay ja tema kaaskond, kes hakkavad rändama Bostonist põhjapoole. Clayl on selge eesmärk – leida oma laps. Kas poiss on veel normaalne või mitte? Tal oli mobla …

See raamat tekitas mitmeid mõtteid.
Esiteks – kõigis maailmalõpu raamatutes (mida mina siiani lugenud olen) jätavad inimesed kodud maha ja hakkavad rändama. Mida nad loodavad? Leida puutumatut oaasi? Eilset päeva, kui kõik oli veel normaalne?
Rändavast inimesest on muidugi huvitavam kirjutada, muidu algaks iga peatükk tõdemusega – ikka seesama sara …

Teiseks – täname kõiki konservitootjaid! Tänu teile püsivad inimesed, kes maailmalõpu üle elavad, veel kaua elus. Kuni nad ise midagi välja nuputavad, kuidas edasi süüa saada.
Varuge koju konserve!

Kolmandaks tuli mul idee raamatu jaoks: ühel päeval katastroof (hullud, tuhk, kadunud elekter, rüüstamised), järgmisel päeval jätkuks elu sealt, kuhu ta enne katastroofi pooleli jäi. Paar päeva tavalist elu ja siis äkki maailma lõppu tagasi. Kui kauaks? Ei tea. Kas tavalise eluga aeg tuleb tagasi? Ei tea. Ja inimesed mäletaksid mõlemat elu ning ei teaks ühelgi õhtul millise maailma hommikusse nad ärkavad.
Kui keegi mõne sellise raamatu juba kirjutanud on, andke teada – ma tahaks lugeda!

Selles raamatus oli väga palju nutikat fantaasialendu! Kasvõi need vanad makid ja staadionitel helkivad tulukesed ja kuidas muusika hulludele mõjub! Kes on lugenud, need teavad.
Lisaks tuli siit mitu head sõna, mida võiks kasutusse võtta: *jessaveerus (no selline kergemat sorti vandumine vms.), *paanikarott (tormab sinus ringi ja närib ning ei lase olla), *higihernes 😀
Ja tarkusetera:
*Kes eeldab, on eesel!

Ma loodan, et enamus Kingi on selle raamatu moodi, mitte surnuaiaraamatu (tollest oleks võinud palju ägedama teose kirjutada!). Igal juhul olen kindel, et loen teda veel.

PS: äkki keerab SINU sõber mobla ka ühel päeval su ajud krussi? Mh?

Stephen King, Richard Chizmar “Gwendy’s button box”

Stephen King, Richard Chizmar “Gwendy’s button box” (175lk. Kindle)

Castle Rocki linnakeses elab Gwendy, teismeline tüdruk, kellel on probleem – kui ta püsti seisab ja maha vaatab, ei näe ta oma varbaid. Koolis hüüavad poisid teda Goodyeariks.
Niisiis jookseb Gwendy nüüd iga päev üles kohalikust turusmiatraktsioonist, Enesetapu Trepist. Trenni mõttes.
Ühel päeval kohtub ta üleval musta kaabu ja musta mantliga mehega, kes annab tüdrukule nuppudega karbi.

Raamatu pealkiri on “Button box” ja kuni lugemahakkamiseni ma arvasin, et tegu on nööbikarbiga. Kujutasin juba ette, mismoodi ma kaanepilti teen, nööbid kõik laiali, aga noh, polnudki nööbid, olid nupud. Iga nupp tähistas üht maailmajagu, iga nupulevajutus hävitaks selle osa maailmast.
Lisaks oli punane nupp, mida vajutades saab konkreetselt kellelegi/millelegi hukatust soovida ja must nupp, mis lõpetab meie kõigi piinad 🙂
Kõige kadestamistväärt olid aga karbi sahtlid – ühest sai tillukesi šokolaadikomme, mis tegid sööja targaks, andekaks ja ilusaks ning teisest sai kalleid hõbemünte. Nii et karbi valdaja oli alati tark, andekas, ilus ja rikas!

Kui raamatus on selline karp, siis loodad ju lugedes, et langeb kasvõi üks kontinent, aga ei. Gwendyst sai ilus ning tark tüdruk ja midagi väga hullu ei juhtunudki.
Hmmm …
Parim osa raamatust oli selle võrratu kaanepilt!

Stephen King oli selle jutukese kuskile maale valmis kirjutanud ja saatnud siis oma sõbrale, Richard Chizmarile, et too loo lõpetaks.
Antud juhul kehtib tõesti see, et kaks kokka ei keeda head suppi.
Goodreadsis on see lugu kõvasti ülehinnatud, lausa 3,89!

Stephen King “Lemmikloomasurnuaid”

Stephen King “Lemmikloomasurnuaid” (492lk. Pegasus)
Raamat, mis sind hirmutab.

Ütleme nii, et ma vist ei leiagi raamatut, mis mind hirmutab. Kui ikka õudusfilmi muusikat kõrval pole, siis hirmu ei teki ka 🙂 Aga see raamat oli õõvastav (nii nagu kaanel lubati).
Hauast tagasi tulnud kõuts ja salapärased surnuaiad, sinna vahele tore pere oma eluga ja pidevalt peakohal rippuva ohuga maja lähedalt mööda mineva tee pärast. Kui näidendis ripub seinal püss, siis teeb see ühel hetkel ka paugu ja nii teeb siin raamatus ka tee oma koleda teo lõpuks ära. Ja sellest hetkest lähevad asjad täiesti käest ära.
Huvitav lugemine, kohati päris põnev, kohati vastikustunnet tekitav, kohati isegi naljakas.