Vello Eramaa “Väikesed aednikud”

Teema 39: Raamat, mis jutustab Eesti Wabariigi aegadest.
Vello Eramaa “Väikesed aednikud” (54lk. Digar)

46456390_2226531650704333_5048409910971203584_o.jpgRaamat on välja antud aastal 1936. aastal kirjastuse Loodus poolt. See oligi Eesti Wabariigi aegne kirjastus, mis alustas 1920 ja lõpetas 1940.
Keskenduti ettetellitavate sarjade väljaandmisele ja tänu sellele suudeti raamatute hinnad odavad hoida ja vältida poodide 20% juurdehindlust.
Väike idee meie tänapäeva kirjastustele? 🙂

“Väikesed aednikud” on tore lasteraamat (või ehk noorteraamat?), kus tegelasteks külakooli lõpetajad. Nimelt pakub õpetaja lastele võimaluse suvel kummelit kasvatada ja sügisel kuivatatud õite eest raha teenida. Mitme pere lapsed ongi nõus, saavad isalt sobiva maatüki ja hoolitsevad suvi läbi oma põldude eest.
Sügisel saabub üllatavalt suur tasu ja kui lapsed raha isale viivad, küsib isa neilt, mida nad saada sooviks. Perepoeg tahab pikki pükse (sest lühikestega käivad titad!) ja peretütar kontsaga kingi.

Selline armas, pisikeste sekeldustega raamatuke. Lugesin Digarist, aga seal olid teksti hulgas ka kõik originaalraamatu illustratsioonid.

Kirjastuse Loodus tegevust iseloomustas teiste hulgas ka üks lause, mis tänapäeva lugeja ilmselt muigama paneb:
“Vähem kriminaalsust, vähem verisust ja vähem seiklusi. See peaks olema hüüdlauseks meie raamatuturu ja lugemisvara tervendamisel.”
(Richard Antik, 1939)

Advertisements

Birk Rohelend “Kuldne laps”

Birk Rohelend “Kuldne laps” (303lk. Helios)

01Stökel.jpg

 
Kõigepealt aitäh kirjastusele üllatuse eest! Põnev on neid eelkoopiaid lugeda. 🙂
Ja muidugi Sina, kes Sa selle niidirulli musta niidi ja nõelaga ümbrikusse pistsid – Sa peaks Stephen Kingi õõvaauhinna saama! Ikka päris hirmus on seda rulli nüüd, peale raamatu lugemist, vaadata. (Kuna ema kiitis, et hea suure silmaga nõel, siis andsin kogu kupatuse rõõmsa meelega talle) 😀
*
Marina naerab virilalt: “Tavaline Omavere elu. Kõik on halvasti.”
*
Silva elab nüüd kahe lapsega Omaveres, on ajalehe peatoimetaja ja maadleb pidevalt mõtetega, et on halb ema. Töid ja tegemisi kuhjub ja siis saabub taas Paul Vender ning palub Silva abi mõrvajuurdlusel.
Seekord ei kubise raamat laipadest, nagu esimene osa, aga seda võikamad sündmused toimumas on. Ja nii kummaline, et kogu see hirmus sündmuste jada on kirja pandud nii kaunis keeles, et loed ja naudid. Kui poleks krimka, võiks lihtsalt uneleda ja tükkhaaval tekstil ennast kaasa viia lasta.
N: “Hetk hiljem libisevad nad koos kabelist välja nagu tuhakarva varjud.”
Aga on krimka, nii et ei ole aega uneleda.
 
Tempot oli, põnevust oli, öiseid hirmsaid hetki metsas oli. Ma jõudsin mitu korda mõrvari “ära arvata”, aga siis selgus, et ikka vale inimene oli.
Eelmisest Stökeli raamatust mäletan, et lootsin Hugole ilusat elu ja ehk ka armastust, aga seda talle siiski ei pakutud. Äkki kolmandas osas.
Üks täitsa hea kodumaine lugu paljude, aga huvitavate tegelastega ja omapärase lahendusega. Ma pean ütlema, et see sigade liin, mis raamatust läbi jooksis, pani päris mõtlema – kui palju tegelikult selliseid asju tol hullul ajal juhtus?!
 
Aga üks asi pani pead ka kratsima – tegu on Stökeli lugude teise osaga, aga kaht raamatut ei seo kujunduselt mitte miski. Oleks ju tore, kui sarja raamatud sarnased oleks. 🙂

Kersti Kivirüüt “Kaku kabel ja teisi tondijutte”

Kersti Kivirüüt “Kaku kabel ja teisi tondijutte” (102lk. Canopus)
Autori foto: Raili Mäll

40533992_2117947354896097_5093433799732101120_o

Ja ongi mul kõik Kersti Kivirüüdi raamatud läbi loetud! 6 tükki neid on ja ma loodan väga, et tuleb lisa. Lisa just selles stiilis kui “Värav” ja “Okultismiklubi”, sest need (eriti “Värav”) olid tõeliselt muhedad tondijutud. Ja mitte niisama tondijutud, vaid omamoodi ka ajaloo õppetunnid.
On ikka lahe kui ajaloolane kirjutab nö. ehtsatest vaimudest ja olemasolevatest kohtadest. Huvitav, kuidas Vana-Kuuste rahvas mõnest kohast peale raamatute lugemist mööda käib …

Kaku Kabeli raamat koosneb lühilugudest. Esimene ja viimane on kõige tontlikumad ja põnevamad. Aga ei midagi liiga hirmsat. Igal juhul süvendab selle raamatu lugemine teadmist, et vanasti teati loodusest rohkem ja osati temaga paremini käituda. Inimene ei olnud kuningas, loodus oli. Elus võib igasugu asju juhtuda, paljule ei oska me selgitusi anda, aga see näitab vaid meie piiratud mõistust ja silmaringi.

Kersti Kivirüüti järjest lugedes tekivad äratundmisrõõmu hetked. Mõned nimed liiguvad raamatust raamatusse (von Sieversid), mõned kohad jooksevad mitmest raamatust läbi. Hea kindel on lugeda, sest tead, et ees ootavad mõnus huumor ja põnevad ajaloolised retked.
Niisiis – ootan uusi raamatuid!

Kersti Kivirüüt “Mäng mõisa peale”

Kersti Kivirüüt “Mäng mõisa peale” (158lk. Tänapäev)
Autori foto: Raili Mäll

40480815_2117935318230634_3076455370130980864_o

Krimisugemetega ajalooline romaan 19. sajandi teisest poolest. Kivirüüdilikult humoorikas (mitmel korral tekkis nii totakas situatsioon, et sai mõnuga naerda), samas näitab hästi nii eestlaslikku oskust olla igavene idu kui sakslaste aadli ülbust.

Raamat räägib ühe iirlase “detektiivitööst” Eestimaal. Nimelt püüab mees ühe saksa palvel otsida naabruskonna taludest kunagise esimese öö õiguse vilju. Iirlasega liitub noor saksa arstitudeng, kelle arvel eesti tudengid end tükk aega naerutanud on – õpetasid talle nimelt eesti keelt. Aga milline on kohalike parim meelelahutus võõrale keelt õpetades? No “tere” asemel on ju igasuguseid põnevamaid lauseid, mida hõigata …
Nii lähevadki kaks meest maale – üks pärijat otsima ja teine oma “keeleoskusega” hiilates.

Vahva lugu, toredalt kirjutatud.
Viimasel leheküljel on ka vihje, mida ilmselt iga tartlane üle kontrollima läheb (lähen ka, kui Tartusse satun!).

*Aeg – suur õpetaja, kes kahjuks tapab kõik oma õpilased. Selle teravmeelse tähelepaneku jättis tulevastele põlvedele Hector Berlioz. Nimeka helilooja tappis küll infarkt, aga see pole tähtis. Vormistamise küsimus, nagu öeldakse.

Kersti Kivirüüt “Tuulte linn”

Kersti Kivirüüt “Tuulte linn” (158lk. Pilgrim)
Autori foto: Raili Mäll

40244711_2114647541892745_4205914095465005056_o.jpg

Sedakorda rändab Kersti Kivirüüdi lugu kodusest Kuuste külast hoopis Bakuusse! Targemad nimetavad seda lugu etnothrilleriks ja ehk on neil õigus – etnot on (Odin, rongad Huginn ning Muninn, valknut) ja thrillerit on ka (psühhopaat Kevin, tapmised ja tagaajamised).
Eesti ajakirjandustudeng Anneliis tegutseb Bakuu lastehaigla juures ning satub ühe vana hullumeelse vabrikandi tõttu ohtlikesse sekeldustesse. Mitu elu saab lõpu ja mitu elu päästetakse.
Lisaks oli minu jaoks eksootiline lugeda kivisest maast ja moslemitest “mägede poegadest”.

Pean tunnistama, et esimesel kolmandikul ei saanud ma absoluutselt sotti, millest kirjutatakse! Iga peatükk oli oma ajas, igas olid uued tegelased, kes justkui üldse ei haakunud. Isegi Thor Heyerdahl seikles! Siis hakkasid aga tegelaste vahel ühendusniidid tekkima, ajad loksusid paika ja kogu lugu muutus üsnagi haaravaks.
Eriti lahedad tegelased olid kaks eresiniste silmadega Odini ronka.

Kuna ma nüüd järjest Kivirüüti lugenud olen, on mõnus kohata mõnd eelnevast raamatust tuttavat seika või killukest.
Peale suurepärase ajaloo tundmise armastab autor ka müüte ning legende ja need teadmised koos teevad raamatud nauditavaks. Lisaks sellele tekib endalgi alati tahtmine jutuks tulnud sümbolite ja tegelaste tausta uurida. Head on need raamatud, mis annavad kätte teeotsa, kust edasi astudes uut avastada.

Veidi ebausklikud saavad oma usule kinnitust – punane pael ümber randme on kasulik aksessuaar.

Kersti Kivirüüt “Okultismiklubi” 1. ja 2. osa

12 teemakuud: August – raamat ajarännu teemal.
 
Kersti Kivirüüt “Okultismiklubi” 1. ja 2. osa. (167+158lk. Tänapäev)

40078995_2110977575593075_2497306273242939392_o.jpg

 
Minu Kivirüüdimaania järgmised raamatud. 🙂
Mõnusad noortekad! Põnevad, sebimist täis, laheda huumoriga kirjutatud. No tõepoolest – sel kirjanikul on eriti õnnestunud huumorisoon! Mitu korda juhtus, et ma oma mehele lõike ette lugesin, sest kahju oli neid jagamata jätta.
 
Õpetaja Erika ja Vana-Kuuste 8. klassi 6 õpilast loovad ajalooklubi, mis tegelikult (suure saladuskatte all) on okultismiklubi. Nimelt on õpetaja ettevaatamatult kohalikul kalmul iirikeelset laulu ümisedes äratanud ammuse väe ja sündmused hakkavad üksteisele päris kiiresti järgnema ning on kohati ikka päris kõhedad. Lugesin eile äikesetormi ajal ja peab ütlema, et keskkond oli ülimalt sobiv …
Ajaloost ilmuvad kohalik kuningapoeg, Lucifer, rootslaste armee ja igasugu hulle ja veel hullemaid tegelasi. Vana kalmistu, kullast kroon, salajane tunnel koolimaja all.
Lapsed on vägagi tublid, keegi hirmust peast segi ei lähe, aga nutikust jagub neil küllaga. Ilmselt igatseks iga klass endale ka sellist õpetajat kui Erika on!
 
Esimese raamatu alguses on viidatud ka ühele iirikeelsele laulule. Otsisin selle üles ja sain endale ühe lemmikloo juurde. Väga võimas, kuulake!
 
Kui ma oleks Vana-Kuuste koolilaps ja loeksin seda raamatut (võiks olla lausa kohustuslik kirjandus), siis tekiks mul suur ajaloohuvi – kes on minu kodukohas elanud ja millised legendid nendega kaasas käivad? Kes oli August von Sievers, kas tal oli naine Marta, kes oli Ogurtsew jne.
 
Raamatute juurde käib kindlasti bergamotiga Earl Grey tee! 😉

Kersti Kivirüüt “Värav”

Üllatusteema: üks raamat selliselt eestlasest autorilt, kellest sa enne selle teema avalikustamist kuulnudki ei olnud!
 
Kersti Kivirüüt “Värav” (126lk. Fantaasia)
40138321_2110977662259733_1582354574201585664_o.jpg
 
Eestis on nii palju kirjanikke, et raamatukogus oleks võinud terve virna nende “tundmatute” raamatuid sülle laduda. Aga kuna see raamat oli äsja ilmunud ja ma natuke õudukate lainel olen, siis otsustasin proovida.
Ja see oli nii hea raamat!!!
 
Kersti Kivirüüdil on superhea huumorisoon, nii et kuigi oli tegu õudukaga, sain mitmes kohas mõnuga naerda. No kujutage ette uurijatepaari – piirivalvur Andres (aegajalt oli tema nimeks ka Andrus) ja viinaveaga kohalik külapolitseinik Virve.
Hommik.
Virve mugib külapoest kaasaostetud moosipirukaid (neid rasvapirukaid, mida vanasti saada oli). Andres vaatab teda pikalt ja soovitab, et Virve võiks hoogu pidada, muidu on varsti sajakilone!
Mille peale Virve rõõmustab, et see oleks lahe! Lausa 10 kilo vähem kui praegu!
😀
Aga tegelikult on lugu tõsine.
On Meerapalu küla, kus hämaruse saabudes krigiseb soos värav ja välja ilmuvad zombid. Inimesed peituvad tubadesse, kes välja jääb, viiakse sohu kaasa ja temastki saab zombiarmee liige.
Andres, tema poeg Uku ja Virve hakkavad asja uurima.
Kogu see lugu on tihedalt tegevust täis, põnev, humoorikas, ülimalt mõnusalt kirja pandud! Mul on tihti kodumaiste autorite raamatuid lugedes imelik tunne, nagu oleks lugu vägisi mingisse külasse topitud ja kunstlik dialoog välja punnitatud. Siin sellist tunnet ei tekkinud. Kõik oli paigas!
Ja nüüd ma tahaks tõesti, et sellele raamatule tuleksid järjed ja neist saaks mõnus pikk sari. Mõlemad peategelased on lihtsalt väga kiftid karakterid ja siin oleks küllaga sarjamaterjali!
 
Mul on nii hea meel, et ma Kersti Kivirüüdi avastasin! Nagu näha, läksin ma järgmisel päeval raamatukokku ja tirisin kõik tema siiani ilmunud raamatud koju.
Ja nüüd loen ning naudin ja soovitan soojalt kõigile!