Justin Petrone “Minu Eesti 3”

12 teemakuud: Veebruar – raamat Eestimaast.
Justin Petrone “Minu Eesti 3” (344lk. Petrone Print)
Foto autorist: Arno Mikkor

28277116_1875679255789576_502483813839492496_n.jpg
Mäletan, kui ilmus Justini esimene raamat Eestist ja tema õudust kui ta esmakordselt sülti maitses. See oli üks humoorikas lugemine!
9 aastat on möödunud, vahepeal jõudsin raamatu teist osa lugeda ja nüüd siis kolmandat.
Mulle meeldib!
Mulle meeldib Justini hoiak Eestimaa suhtes. Ta ei mõnita, ei pöörita silmi, ei tee lolli nalja. Ta võtab eestlasi sellistena, nagu me oleme – teeme tööd, tööd ja veelkord tööd, ei räägi palju ja oleme harjunud, et on palju asju, mida tuleb lihtsalt teatud moodi teha.
Lõbus lugu raamatust: kõigepealt tuleb korjata puu alla kukkunud õunad ja alles siis saab minna nende järgi, mis veel puu otsas on. Miks? Nii lihtsalt asjad on.
Itaallasel on seda raske mõista.

Mis mulle veel tohutult meeldib – Justini suhtumine sellesse, mismoodi tema lapsed peavad kindlasti eesti keelt oskama! Tema ise oli sellepärast kannatanud, et ta vanaisa keelas oma peres itaalia keele rääkimise ja nüüd ei suuda tema ise enam itaallastega suhelda, sest keel ja kultuur on kaotsi läinud! Tunne, nagu oleks igavesti ära lõigatud mingist osast iseendast.
Praegu juhtub nii paljude peredega, kes Eestist välja rändavad. Jäetakse lohakile lastele eesti keele õpetamine. Aga mida nemad hiljem sellest arvavad?

*”Mulle valmistas rõõmu, et Marta õppis oma emakeelt. Minu naine Epp ei kõndinud selleks 1991. aastal Baltimaade vabaduse nimel jalgsi Tallinnast Vilniusse, et tema lapsest saaks ilma mäluta ameeriklane, kes oma minevikust on vaid ähmaselt teadlik.”

Milline on eestlaste unistus?
Töötada ennast surnuks.

*”Marie Under on üks parema välimusega surnuid, keda Eestil on ette näidata.”

Mitmes kohas võrdleb Justin eestlasi ja jaapanlasi. Eesti kõnerütm pidavat jaapani keelt meenutama ja üks naabrimees olevat väga sensei moodi.
Lahe on see, kuidas korrektset ja ülimalt hoolsat arsti kirjeldades kujutab Justin ette, mismoodi see mees õhtul oma tugitoolis istub ja kindlasti Murakamit loeb.

Eestlaste kartuliarmastus pidi olema sama suur kui itaallaste tomatiarmastus. Kuigi eestlased jumaldavad oma kartulit vist ikka veel rohkem! Kõigepealt müttavad nad põllul, noppides üles viimsegi pisikese kartulibeebi, mis mulla sees peidus. Ja kui kartulid salves, siis käivad eestlased neid sorteerimas.
Sai isegi paar päeva tagasi talvekartuli idusid murdmas käidud (siiani olnud soe talv teeb oma töö).

Positiivne ja soe raamat. Justin imestab eestlaste ja meie tavade üle, aga ei irvita ega mõnita kordagi!
Äsja Mikitat lugenuna mõtlesin, et nad peaks koos metsa minema. Justin saaks veel rohkem eestlaseks ja ainet oma loodetavasti tuleva “Minu Eesti 4” jaoks.

Advertisements

Kristjan Sander “Õhtu rannal”

Teema 43. Eesti ulmekirjaniku teos.
Kristjan Sander “Õhtu rannal” (163lk. Varrak)
Kirjaniku foto autor: Mari Järve

28336257_1874461882577980_4551894158709391987_o.jpg
Tegemist on kogumikuga, kus sees 7 üsna erinevat juttu.
On kummalisi olendeid, isikute kolmestumist, tühje kummituslinnu, ronge, mis kunagi ei tule, loitsulausumisi ja kummalisi raamatuantikvariaate.
Ja 12 taevas paistvat kuud!
Autor oli minu jaoks täitsa tundmatu, aga tema pikkade kirjeldustega stiil mulle meeldis. Lugesin üht arvustust, kus sooviti, et tühja painajalikku linna oleks võinud kireldada paari lausega. Ei ole nõus! Majade haigutavad aknasilmad, tühjad betoonseinad, mis jalutajast kahelpool kõrgusid, udu, mis aegajalt tontlikku linna varjutas – kõik see tuli pikalt lahti kirjutada, nii et lugejal (minul) tekkis tunne, et ma olengi seal, ihuüksi, ümberringi kõle tühi linn ja harvad inimesed, kelle silmad vahivad tühjusse.
Ilmselt ei sobi see raamat lugejale, kes ootab, et raamatus pidevalt üks tants ja tagaajamine käiks. Siin kaante vahel on kõik vägagi rahulik ja see loob nii kummalise meeleolu. Nagu filmi “Melanhoolia” vaatamisel. Või meie vabariigi juubelipeo kontsertetendust vaadates. Kummaline tunne on sees, väike ja vastik kriipiv ärevus. Samas on nagu hea ka. Aga loetu-nähtu raskus jääb sisse ja närib edasi ka siis, kui asi ise juba läbi sai.
Natuke tuleks vaeva näha lugude lõppudega. Mõni oli nii imelik, et jättis õhku küsimuse – ja mis siis edasi saab?

Hobiulmekirjanik, kirjutati kuskil raamatu autori kohta. Eks kui raamatukirjutamine põhitöö ei ole, siis vist ongi hobikirjanik. Mina olen ka hobilugeja, seega peaksime omavahel hästi klappima. 🙂

*Ilu ei seisne mitte absoluutses täiuses, vaid väikestes veetlevates vigades.

*Üksik raamat on vaid ese. Seda võib hoolikalt uurida, süüvida selle tillukesse ajalukku, otsida eelmiste kasutajate jälgi selle hapraks kulunud lehtedel: allajoonimisi, tindiplekke, nimesid ja aadresse, paberilipakaid ikka veel hoidmas lugejate poolt ammuilma unustatud järgesid, aastakümnete eest krõbisevaks kuivanud puulheti või õiekesi. Aga see on ka kõik.
Raamatud omandavad tõelise mõjuvõimu alles siis, kui neid on palju.

Selle viimase lõigu novell, “Punksi metamorfoos”, oli üks parimaid selles raamatus.

Valdur Mikita “Kukeseene kuulamise kunst”

Teema 8. Häbi tunnistada aga ma pole kunagi lugenud…
Valdur Mikita “Kukeseene kuulamise kunst” (156lk. Välgi metsad)

Kukeseen.png

Häbi tunnistada tõesti, aga see on minu esimene Valdur Mikita raamat. Ülejäänud Eestimaa tundub kõik vandesetslaslikult noogutavat kui mainida Mikita nime – jajaaa, need lind-lingvistilised metsad! Mina maigutasin siiani suud …
Enese õigustuseks ütlen, et ma olen rohkem mere- kui metsaeestlane. Kas lähme täna metsa või randa? Randa! Muidugi mitte tuhande inimesega koos päikest võtma, vaid sügisel või talvel laineid ja lõputut jääd nautima. Siis, kui järgmine inimene on nii kaugel, et ei saagi aru, on see vares või inimene.
Ma nii tahaks, et mõni mere-eestlane ka selliseid raamatuid kirjutaks, kui Mikita metsast kirjutab!

Muidugi ei tähenda minu merearmastus seda, et ma metsa ei armastaks. Aga mitte kukeseeni – ma olen vist ainus inimene maamunal, kes saab kukeseente söömisest mürgituse … Ma pildistan metsa ja seeni ja marju (marjad söön pärast pildistamist ära) ja muidugi linde ning loomi! Neid viimaseid võib metsas tundide viisi passida. Mõnus!

Ühesõnaga – raamatust ikka ka
Miks ei peaks ühele eestlasele meeldima raamat, kus kirjutatakse kui eriline ta on! Introverdist põhjala šamaan, metsaga kokku kasvanud, loomadega peaaegu et sinapeal, vaatab taevasse ja mõistab, milline ilm tuleb järgmise aasta jaanipäeval. Siis läheb metsast koju, niidab oma Husqvarnaga koduõuel muru madalaks, saadab tare kõrval oleval puulõhkumispakul istudes mõned e-mailid Brüsselisse ja Singapuri, suristab saumikseriga metsast kaasatoodud mustikad ja aialapil kasvava spinati mõnusaks smuutiks ning läheb õhtul suitsusauna.
Metsa-eestlane!

See raamat süvendab nende inimeste igatsust maaelu järgi, kes korterites või linnamajades elavad. Ma elan küll oma aialapiga majas, aga peale lugemist tahaks veel rohkem tallu, kus öösel kõnnivad maja kõrvalt läbi põdrad ja päeval söövad õunapuude all kitsed. Eeldusel, et see maja asub ühe kena lõputu veekogu ääres! Vaatega põhjapoole, sest sealkandis on šamaan-eestlasele öösiti pakutavad virmaliste ülekanded.

Ja veel – JAH, ma tean, misasi on lehmatikk! Aga meie ei tagunud seda kontsaga, vaid kiviga.

***
TERVIS
Ugrilane läheb arsti juurde siis, kui ta hakkab surema. Eurooplane hakkab surema siis, kui ta leiab oma pükstelt puugi. Eurooplase mõtteviis kurnab tohutult meditsiinisüsteemi ja see püsib ainult tänu sellele, et ugrilase peale ei kulu praktiliselt sentigi. Nii nagu lehma ei ole võimalik tuppa sundida, ei lähe ugrilane sisse uksest, kus laua taga istub valges kitlis vaim. Ugrilast kiusavad haigused, mis on põhjustatud keha liigsest koormusest ja pikaajalisest kokkupuutest halbade ilmastikutingimustega, eurooplase tervist hävitab vähene kehaline koormus ja viibimine üleköetud siseruumides. Ugrilase tervist ohustavad sajatused ja kuri silm, eurooplane guugeldab endale internetist hirmsaid haigusi külge.
ÕNN
Euroopa: pärandus, lotovõit, Cambridge’i haridus.
Läänemeresoome: süüa sisse suurtes kogustes muteerunud sireliõisi.
MURE
Vanajumala muretünn läks kogemata ümber Eesti kohal. Kõik, kes püüdsid siia elama asuda, kõngesid varem või hiljem mure kätte. Ainult eestlased pidasid vastu ja jäid, hakkasid muretaignast kakku küpsetama, muretsesid lapsi…

 

“Horrorstör – lühijutuvõistluse parimad palad”

“Horrorstör – lühijutuvõistluse parimad palad” (98lk, Helios)

Horrorstor-lyhijutu-vihik-kaaned-e-raamat.jpgKuna ma tegelen praegu teemaga 6 (ühelt autorilt 700lk), siis napsan siia vahele lühemaid palakesi.
Paljud siin grupis on lugenud Grady Hendrixi raamatut “Horrorstör”, aga palju teist samanimelisest lühijutuvõistlusest teadis? Mina ei teadnud, aga kui Heliosel oli sügisene allahindlus, siis tuulasin nende kodulehel ja see raamat jäi silma. Mulle meeldivad õudukad Tellisin ära ja lugesin nüüd õhtuse teetassi kõrvale läbi.
Kogumik viie parima õuduslooga, mis jõudsid HÕFF festivali raames korraldatud lühijutuvõistluse finaali.

Teetassi juurde sobivaid lugusid oli siin 1 (kokku on 5 lugu). Kõige esimene, mille on kirja pannud Marianne Lind. “Nihe” nimeks.

NB! Spoiler! Ära loe, kui jutu sisu teada ei taha!

Kujutage ette, et elate korrusmajas. Teie all olev korter on pikalt tühi olnud, aga ühel õhtul kuulete sealt äkki hääli. Arutate mehega, et nii tore, vist on eestlased! Maja asub Lasnamäel.
Saabub õhtu, lähed rõdule ja kuuled, et alumise korruse rahvas räägib omavahel. Räägib sinu ja sinu mehe häälega, sedasama juttu, mida te omavahel veidi aega tagasi rääkisite!!!

NB! Spoileri lõpp.

Mul oli kahju, et see jutt nii lühike oli! Siit oleks mõnusa raamatu saanud. Sellise, mida loed ja vaikselt võbised.
Sellele loole kuulus minupoolne võidukarikas.

Teised neli olid tunduvat räigemad. Zombid, hull vanamees metsamajas, veri lendamas. Brrr … Võidulugu, Janar Saaroni “Reiverid”, oli ikka tõeliselt jälk lugemine. St. lugu oli hästi kirja pandud ja õudne, aga selle sisu oli võigas!
Mulle meeldivad ikka tondijutud ja vaimude maailm rohkem kui päris räiged veristamistega õudukad.

Kas te teate, milline on maailma kõige lühem õudusjutt?
Viimane inimene maailmas istub üksinda toas. Keegi koputab uksele.
Autor: Frederic Brown

Peeter Oja “Kuidas kirjutada raamatut”

Teema 5: Raamat, mille lugemissoovituse oled sa saanud Lugemise väljakutse grupist.
 
Peeter Oja “Kuidas kirjutada raamatut” (172lk. FD Distribution)

9789949881277_1

Peeter Oja esimene raamat, tema elulugu, oli ju igati huvitav kirjatükk. Mis kõige tähtsam – piisavalt lühike, nii et ka väiksem raamatusõber ei ehmata raamatu proportsioone nähes. Rääkimata sellest, et too raamat oli ka odav ja tekitas raamatupoodides kena ostubuumi (ma seisin ka järjekorras, et seda osta. Vaat nii!).
 
Aga sellest raamatust.
Kõigepealt – kogu lugemise vältel oli mu kõrvus Peeter Oja hääl ja silme ees, mismoodi ta seda ette kannaks, nii et tegelikult nägin ka lugedes monotükki.
 
Kindlasti on paljudel lugejatel lennanud peast läbi mõte – peaks ka raamatu kirjutama! Lugedes teeme me ju ikka märkusi: oleks ta selle või teise asja niimoodi või naamoodi kirjutanud, oleks palju toredam olnud! Niisiis – nüüd on olemas õpik, kus antakse head nõu lausa 7. erinevas žanris raamatu kirjutamiseks: aiaraamat, kriminaalromaan, spordiraamat, elulooraamat, armastusromaan, esoteerikaraamat ja koduraamat.
 
Õpikuga põhjalikult tutvununa ütleksin, et ma tahaks kirjutada kriminaalromaani. See osa oli kõige põhjalikumalt lahatud ja näpunäited kõige asjakohasemad.
 
*Kui sa autorina heldid kohe peale esimest mõrva, siis heida parem heaga sulepea nurka.
Üks mõrv on anekdoot, mitu mõrva on kriminaalromaan! (lk.37)
 
Samas on jama, kui igal lehel on mõni tapetu. See võib ka kirjaniku enda jaoks probleemi kaasa tuua – laibad hakkavad sassi minema!
Raamat sisaldab õpetust, mida teha, et laibad sassi ei läheks.
 
*Detektiiv on võrreldes taptetutega korduvkasutatav. Nagu poekott. (lk.52)
 
Väga head on ka näidisintervjuud. Näiteks spordikirjaniku intervjuu sportlasega. Ei ole vahet, kas sportlane on juba intervjuus ära rääkinud, mida ta tunneb ja milline oli vastane jne. Kui sinul, spordikirjanikul, on küsimused ette valmistatud, siis sina küsid oma küsimused ära!
 
Raamat sisaldab ka palju diagramme, pildimaterjali ning üht korraliku peedisalati retsepti.
 
Kas raamat oli naljakas?
Ei olnud.
Aga miks peaks õpik naljakas olema? Ah?
PS: Autori foto autorit ei suutnud tuvastada.

Raimond Kaugver “Pariisi lõbusad naised”

Teema 40: Raamat, mida mäletad oma lapsepõlvekodu riiulilt.
Raimond Kaugver “Pariisi lõbusad naised” (240lk. Eesti Raamat)

Niimoodi loeme meie Petsiga, kui mul vaba päev juhtub olema 🙂

21192255_1686361424721361_3547784146949905436_n

 
Seisid meil kodusel riiulil reas mitmed Kaugveri raamatud. Ikkagi tolleaegsete (80-ndad) bestsellerite autor! Küllap olid nad paljudel riiulitel (tolleaegsed raamaturiiulid nägid kahtlaselt ühesugused välja).
Eks ma lugesin Kaugveri sulest nii üht kui teist ja tore oli! Aga seda raamatut ainult vaatasin. Lugesin pealkirja, vaatasin kaanepilti ja mõtlesin, et see peab olema üks lõbus lugu Pariisis elavatest kaunitest daamidest. Sellisest saatuslikest uhketest naistest, keda aegajalt mõnes filmis näha sai – suitsuses baaris ja äraolev pilk silmis.
Nüüd võtsin raamatu kätte ja kuhu ma sattusin? Kahe neljakümbise vanatüdruku (nii nad endid ise nimetasid) hullu idee keskele ehitada Pariisi külla maja 😀 Ei mingit glamuuri ega looritatud pilku! Ainult mõned armunäljas mehed (täpsemalt 4), kaks hullu mutti ja üks väga normaalne ja tubli 6-aastane poisslaps.
Ja muidugi nostalgiline nõukaaeg, kus telefoni saamine oli hiigalama suur asi (mis sest, et paralleelliin ja keegi võis kogu aeg su kõnesid pealt kuulata)! On seegi tuttav tunne, et kui telefon lõpuks sees ja tehnikud läinud, siis peaks justkui kohe kuskile helistama. Istud siis, vahid aparaati ja mõtled, no kuhu … kellele …?!
Ja siis kui liiklushuligaansusega vahele jäid, said lubadesse augu.
Ja kui soovisid kellegiga ühendust saada, siis istusid laua taha, võtsid välja paberi ja pastaka ning kirjutasid kirja. Sellest tunnen ma tõesti puudust (õnneks leevendab tühja postkasti probleemi Postcrossing).

Aga raamatust endast ka.
Kohtuvad Veronika ja Klara. Kunagised klassiõed, viimane kohtumine 10 aastat tagasi.
Kohtuvad ja panevad peaaegu kohe paika – ehitame Pariisi maja! Klara vanavanemate maalapile.
Kas siis kaks energilist vanatürdukut ei tule toime sellega, millega saab hakkama iga mehekökats?! (lk.57)
Tutvused loevad palju – projekti saab tuttavalt arhitektilt, lauad tuttava metsaülema kaudu. Ahjupotid vedasid naised oma sapakaga krundile (3x edasi-tagasi sõitu, üks käik 600km!). Mehed käisid abis – kes niisama heast südamest, kes armastuse pärast, kes sai pudeli margikonjakit.

Üks stereotüüpne arvamus (või on see tõsi?) käis ka raamatust läbi – naised valivad alati pahelised mehed. Häid mehi nimetati tossikesteks. No kuulge!!! Miks selline mees tossike on, kui ta teab viisakusreegleid ja neist kinni peab. Oma arvamust peale ei suru, naisega arvestab? Minu jaoks veidi nihkes vaatenurk. Mulle, neljakümbisele, pole kunagi pahedega muljet avaldatud (st. ma valiks meest ikka mitte sauna suuruse ja baarikapi sisu vaid mõistuse olemasolu ja härrasmehelikkuse järgi). Aga võibolla käib see mingi diagnoosi alla …?

Väga tähtis info kõigile, kel plaanis sauna ehitada: lava peab olema haavapuust, sest see on ainus puu, mis ei juhi soojust, st. ei lähe kuumaks. Kõige muu peal kõrvetate tagumine ära.
Vaatnii!

Selles raamatus oli nii palju häid mõtteid ja ütlemisi.
Mõned neist:

*Millegipärast arvavad inimesed – või tahavad arvata? -, et kui nemad kedagi tükk aega silmanud pole, siis on teine vahepeal tingimata Ameerikas või Kuu peal käinud.

*Ära tee halba, kui vähegi võid, ja tee head, kui vähegi võid. Ja kui sind lüüakse, siis ära jää vahtima, vaid anna vastu. Ja pea alati meeles ühte asja: keegi ei ela sinu elu peale sinu enese. ISE pead toime tulema.
Kui sa sündisid, siis sa nutsid, aga kõik su ümber naersid. Püüa siis elada nii, et kui sa sured, siis sa naeraksid, aga kõik su ümber nutaksid.

*Kui juba hilined, siis vähemalt tund aega, sest seda annab põhjendada, kuna veerandtunnine hilinemine pole midagi muud kui lihtsalt hilinemine.

*Naisterahva suu kaua kinni ei pea. See on nagu aurukatel, teatud aja järel teeb ventiili lahti ja laseb ülearuse surve välja.

*Kes valgusele selja pöörab, näeb ainult iseenda ja kõrvalseisjate varje.

*Kunagi ei maksa loopida labaseid meelitusi, millesse sa isegi ei usu. Alati tuleb teise inimese juures leida miski, mis väärib tõepoolest kiitust ja kiita seda.

*Üksikuid või üksijäänud mehi on põhiliselt kahte liiki: ühed upuvad korralagedusse, teiste juurde sisse astudes tunned tahtmatut vajadust kikivarvul käia. Mulle meeldivad esimesed – kui neil just sokk raamatu vahel järge ei hoia …

*Koertest peetakse üldiselt rohkem lugu kui kassidest, aga kui mõnele naisele “kiisu” asemel “kutsu” öelda, või vastu pead saada.

*Nõu küsitake inimeselt, kellest teatakse, et tema nõuanne langeb kokku otsusega, mis sinus endas juba tehtud, olgu teadlikult või alateadlikult.

*Argpüks sureb enne surma mitu korda ja pessimist kannatab mitu korda, enne kui tõeline kannatus kätte jõuab.

Argo Kasela “Taevakirju”

Argo Kasela “Taevakirju” (192lk. Petrone Print)

Taevakirju_web.jpg

 
See raamat oleks pidanud olemas olema eelmisel aastal, kui meil oli väljakutses teema raamatust, mis on tõeliselt naljakas 🙂 See on lihtsalt väga muhedalt ja hea huumoriga kirjutatud lugu, nii et ma sain ikka mitmeid kordi kõva häälega naerda.
Naersin ära (tööl kui kliente polnud) ja vaatasin siis ringi, ega keegi samal ajal uksest sisse pole tulnud 🙂
 
Argo Kasela kirjutab enda kogemustest ja tähelepanekutest stjuuardina. Lugedes saab väga hästi selgeks, et lennukipersonal pole lihtsalt “saiajagajad”, vaid nende töö algab juba tükk aega enne lennuki õhkutõusmist. Tänapäeval lendavad kõik, see ei ole enam rikaste privileeg, niisiis jagub lendajate hulka ka igasugu inimesi. Normaalseid ja palju vähem normaalseid 🙂
Kirjeldatakse näiteks oot-oot-oot inimesi, noorte paarikeste püüdlusi “mile-high” klubisse pääsemiseks, salaja oma pudelikesega lennukisse tulijaid ja veel palju värvikaid karaktereid.
 
Ma arvan, et seda raamatut võiks lugeda kõik, kes lennukiga reisivad. Viisakad oleme ju niigi ja suhtume teenidavasse personali austusega, aga “Taevakirjad” avas palju selliseidki detaile lennukimeeskonna elust ja tööst, mida tavareisija ei oska ettegi kujutada.
Aga tõsise töö kõrval saab ka palju nalja 🙂
 
*”Tavaliselt alsutatakse WC otsimist riidekappidest. Ka nendest, mille luugid avanevad alt üles või ülalt alla. Statistiliselt järgmine on mõni kitsama uksega kapp. Mida kõrgemal kapiuks asub, seda tõenäolisemalt sealt kergendusmaja otsitakse. Lennukitüübis, kus kõige rohkem töötasin, paiknes väisukse ja esimese rea vahel umbes 30 cm laiune kapp varustuse hoidmiseks. Ja just sealt otsiti WC-d kõige rohkem. Igapäevane küsimus, mida kolleegidega arutasime, oli see, et millise loogika alusel inimesed mõtlevad? Kui kapi laius on simaga nähes 30 cm, siis kuidas saab seal paikneda tualettruum?”

Üks huvitav video ka, kus teiste reisikorraldajate hulgas räägib ka Argo Kasela oma reisidest ja jagab nõuandeid: Kuidas targalt lennata