Tarmu Kurm “Tinnitus”

Tarmu Kurm “Tinnitus” (256lk. Koolibri)

Alustan sellest, et see muusika, mida siin raamatus iga peatüki lõpus pakuti, oli minu aja muusika. Ma kuulsin ja kuulasin seda muusikat raadiost ja kassettidelt, mõni lugu meeldis (Scorpions “Wind of Change”), mõni käis närvidele (Right said Fred “I`m too sexy”), mõni tuli nüüd uuesti meelde (Sandra “Hiroshima”), mõni on mu lemmikmuusika hulgas siiani (Guns N` Roses “November Rain”). Mis minust täiesti mööda läksid olid diskod ja diskorid. Minu muusika oli lihtsalt teistsugune – Alice Cooper, Aerosmith, Nirvana, Alanah Miles, AC/DC + erinev klassikaline nagu Verdi jne. Aga muidugi ei saanud ma kuidagi ümber ka Roxette`st. 🙂 Niisiis – see muusikalist, mis raamatuga koos käib ja Youtubes üleval on, sai läbi kuulatud ja oli väga lahe nostalgialaks. 🙂 Ainult see oli jube, et kohe peale Nirvana “November Raini” algas Onu Bella “Ma võtsin viina”…

Raamat, mis on tegelikult üsna lühike, koosnes justkui neljast osast:
1. Muusikapalade tutvustused
2. Peategelase Maariuse vanemate kirjavahetus
3. Peategelase elu 17-aastaselt, kui temast sai diskor
4. Peategelase elu 40-aastaselt, kui temast on saanud üks õnnetu keskealine üksi jäänud mees.

Muusikapalade osast ma juba kirjutasin.
Maariuse vanemate kirjavahetus oli huvitav. Mida üks kolmeks aastaks sõjaväkke saadetud noormees oma pruudi suhtes tunneb ja kuidas kodu igatseb ning püüab kodumaast kaugel leida mõnd eestikeelset laulu, mida kuulata. Aga mis temaga koju jõudes juhtus… Peas käis mingi vale klõps? Ei tea.

17-aastase Maariuse lugu oli nagu Holger Puki noortekad. St. hea lugemine, kus oli tegevust ja ärevust ja natuke hirmu ning kõigile diskosõpradele kindlasti kuhjaga äratundmisrõõmu. Lisaks ports head autoripoolset huumorit. 🙂 DJ Suur Jumal tõi mulle silme ette Margus Turu ja tema silmapaistva kuju, kelle ümber kogu aeg palju noori üritajaid tiirles.

See viimane osa, 40-aastasest Maariusest, millega raamat algas ja lõppes, näitab ilmselt üsna hästi keskealise natuke puntras, naise poolt maha jäetud, pudelist tuge otsiva ning kibestunud mehe elu. Mis selle osa huvitavaks tegi, oli doktor Sinib, kelle ilmumise tekitas alati tunde, et nüüd liikusime me unenäkku või paralleelmaailma. 🙂 Ma arvan, et doktor Sinibist saaks hea uue raamatu peategelase. Kuri tohter, kes patsientide unenägudes neile veidraid soovitusi jagab ja inimesed ei saa ärgates aru, kes see oli tõsi või mitte. 🙂 Sellest tuleks vist õudukas.

Mulle meeldib Tarmu Kurmi huumorisoon. Mitmes kohas sain naerda ja suu oli tihti muigvel.
Tema esimene raamat, “Kahe matuse vahel” oli täielik lugemisnauding! Koer nimega Tramm ja loomakliinik Elajas on mul siiani meeles ja äge vanamees Eduard ka. See raamat ei olnud nii minu maitse, kui esimene, aga omaagsetele diskosõpradele kindlasti väga mõnus meenutus ja äratundmisrõõm.
Pildi jaoks oli CD-de riiulist päris huvitav vanemaid plaate kokku otsida. Pole ammu redelit lae alla lohistanud ja neis riiulites sobranud. 🙂

Tarmu Kurm “Kahe matuse vahel”

Tarmu Kurm “Kahe matuse vahel” (155lk. Koolibri)

Mõnus on lugeda raamatuid, mille jooksul on suu kogu aeg muigvel. Täpselt selline see Tarmu Kurmi raamat ongi – meie oma kodumaine Hendrik Groen, Eduardi isikus, mehetegusid tegemas. Või noh, vanamehetegusid tegemas. Sest Eduardil vanust jagub, sõpru jagub ja tegutsemislusti jagub ka. Eriti peale oma matuseid, sest just Eduardi matustega kogu lugu algab.

Kas keegi on kunagi varem ka selle peale tulnud, et enda eluajal matused ära pidada, et siis saaks rahulikult eluga edasi minna? Ei tea, aga Eduard seda tegi ja nentis peale hauast ülestõusmist, et pole kunagi nii elus olnud, kui peale enda matuseid!
Raamatus on 12 peatükki ja igaühes näitab Eduard, et pole asja, millega kõrges vanuses inimene hakkama ei saa! Tõsi – Hiiumaa giidiks igaühel asja pole, eriti sellel, kes Hiiumaast kaugel elab ja seal vaid korra käinud on.
Üks raamat, kus kõik inimesed (ja loomad) lõpuks kopra nägu tunduvad minema, kus koera nimi on Tramm ja loomakliiniku nimi Elajas, ning kus sõidab isepäine GAZ 53, ei saagi niru olla. Nii et tõeline tööpäevaõhtune lugemisrõõm ja ootan huviga, et Tarmu Kurm veel raamatuid kirjutaks!

Vladislav Koržets “Eesti kalaluule antoloogia”

Kirjastus: Sõnavald, 728 lehekülge
NOVEMBER
novembris peipsil trahvi teeb mul
valvekordnik Siiri
sest et tuul viis kalakasti
üle vene piiri
mille tõttu kahjustasin
vabariigi mainet
sest võis olla särgedes mul
mingit mõnuainet.
Olavi Ruitlane, Kaksteist kuud

Mida teha, kui lugemise väljakutses on ootel teema “Eesti kirjaniku luuletus”, aga sina ei ole eriline luulelugeja? Siis tuleb sõita bussiga üle jõe, näha jõel õngitsevaid kalamehi, leida peast tärganud mõte, et “Koržetsil ilmus ju üks kalalaluuletuste kogumik?!”, astuda raamatukokku, küsida Koržetsi kalaluuletuste kogumikku, tassida nii umbes 10 kilo kaaluv kalapoeesia jõe äärde, teha koos kalameestega sellest pilt ja siis veeta õhtutundidel aega lugedes haugi ja silgu ja vähi ja karvakala ja tindi ja räime ja vaalaskala (kes ei olegi ju kala!) luuletusi.
Enam ei tundugi luuletused väga võõras teema.
Vähemalt kalaluuletused.

Vladislav Koržets on teinud selle raamatu kokkupanemisel hiiglama suure töö. Antoloogias on luuletusi 264-lt Eestimaa autorilt. Kokku umbes 950 luuletust. Jah – kõik luuletused on kaladest ja meremeestest ja õngitsemisest ja võrgupüügist jne. On lasteluuletusi, laulutekste, poeeme, ballaade, rahvalaule. Mõni tuli kohe tuttav ette – mõelge ise mitut laulu te teate, kus räägitakse kaladest (meremeestest)?

All kose jalamil, kus segi valgus veega
kust tõuseb jahedus ja udu kerge ilm.
Kus päikesepaistes vesti sarnane on on meega,
üht näkki ujumas on näinud minu silm …
InBoil “Kosk”

Enamus kalapüüdmisluuletusi tundub olema kirjutatud suveajast, mitmed sügistormidest ja meremeestest. Üsna vähe aega talvisest kalapüügist, mis meil, Pärnus, väga populaarne on.
Kui jää kannab kajakat, on esimesed õngitsejad jääl ja sinna nad jäävad selle ajani, kui nad kevadel liiga õhukeseks muutunud jää tõttu kaldale saadetakse.
Aga paatidel pole sel ajal midagi teha …

On ilusat rahu
kaldal kummuli paatides.
Koheva teki all magavad
aerudeta ja
vakka.
Võibolla
on nendel
selgeveelised unenäod
kus aegajalt vilksatab
soomuste ehedat hõbedat.
Mis sest, et tuisk
kirvendab kiilude kohal.
Milvi Sepping “Lumised” 1929

Tiina Laanem “Öised hääled”

Tiina Laanem “Öised hääled” (176lk. Pegasus)

Tiina oli nii armas ja saatis mulle lugemiseks enda raamatu. Aitäh!
Sain paki kätte, vaatasin imelist kaanepilti ja heldisin kohe – paksudel pilvedel hõljuvad ja magavad majad, kus inimesed näevad unesid ja kuulevad hääli. Redelitega ronid ühest unenäost teise, väljas paistab kuu ja sajab lund. Muinasjutud kindlasti! Sellised talvised, armsad.

Hakkasin lugema ja nätaki! lendasin oma talveunenäo redelipulkadelt läbi pilvede alla. 😀

Jutud siin raamatus ei ole kaugeltki muinasjutud ja ega nende kohta vist armsadki öelda ei saa. Jutud on igapäevastest inimestest, kel kõigil enda elud ja elude kaaslased kaelas rippumas. Inimestest, kel ei lähe kõige paremini, aga kes on omamoodi vaprad, peavad enda võitlusi ja saavad enamjagu isegi teiste inimestega sotid selgeks klaaritud.
Esimese jutu, “Sale soomlane”, lugemine kulus mul kaanelummusest ärkamiseks ja juttudesse sisse elamiseks. Nii et kui raamatu lõpetasin, lugesin selle uuesti üle, sest siis olin juba õiges meeleolus. 🙂
Ja see meeleolu muutus iga loetud leheküljega aina paremaks, sest need inimesed siin raamatus ja nende mõtted (autori öised hääled?) olid nii kodused ja nii päris, et mul oli kahju, kui raamat läbi sai.

Tõepoolest – mõnd raamatut venitatakse 350 leheküljeni kirjutades pmst. eimillestki, aga selline, mu kahe õhtu hea kaaslane, lõpeb juba leheküljel 176.
Nii ikka ei tohi!

Mäletan, et kui ma lõpetasin Kiviräha raamatu “Maailma otsas”, siis käisin ma pikka aega ringi ja mõtlesin tänaval olevatele inimestele elusid välja. Selle raamatuga juhtus sama asi.
Vaatan kedagi ja tekib mõte, et see naine võiks ju elada nagu abikaasaga jändav ja öid ootav Melinda… Mõni mees valgusfoori ees seisva auto roolis meenutab Veikot, kes püüdis päästa neid, keda teised ei päästnud (pagana Veiko! Leidis ka, keda päästa… Tõepoolest…). Aga kuskil korteris, kinniste akende taga, elab oma väikeses maailmas kindlasti mõni Kert koos Jänesega.

Mitu lugu lõppesid siin ka sedamoodi, et tekkis tunne, nagu oleks kraan täpselt niipalju kinni keeratud, et see viimane tilk jäi kraanitoru otsa rippuma ja seal ta nüüd väreleb vaikselt ja mina ei saa kraani lahti keerata, sest autor ei luba. Sügeleb kohutavalt, aga ma ei saagi teada, mis edasi juhtus!
Tegelikult ka – no mis saab, kui sa vajutad punast nuppu? Mis juhtub?
Kui ma sinna kohta lähen, mis seal esimeses jutus oli, ja selle nupu leian ja vajutan, siis saan ilmselt teada. Politsei seletuskirjas kirjutan, et Tiina Laanem on tegelikult süüdi. 😉

Ühesõnaga on nii, et see oli üks väga hea lugemine! Nautisin iga lugu, muhelesin mitmeid kordi, elasin tegelastele kaasa (oh need vaesed naiste käpa all elavad vanamehed!) ja olen väga tänulik, et selle raamatuga kohtusin. Ta võtab oma koha mu riiulil sisse Andrus Kiviräha “Maailma otsas” ja Jean-Claude Mourlevat` “Silueti” kõrval.
Aitäh mõnusate õhtute eest!

*Ta saatis kõik kuradile – nii oma vanuse, kaalu, üksinduse kui rahapuuduse. Sitta kah need kilod ja kortsud! Põrgusse võlad ja viimased veeringud! Kuradile üksindus ja norutamine! Ta lihtsalt tantsib ja tantsib ja tantsib ja tantsib, kuni kasvõi sureb sealsamas platsil. (lk.20)

Myrakas “Viina ja viineri vahel”

(224lk. Helios)

Ma kõnnin hallil lõpmata teel…
See rida ei iseloomusta mitte raamatut, sest raamatul oli värvi küll ja veel, vaid minu mõtet, kui ma lugesin mismoodi autor aina käis ja käis, päevast-päeva, seda ühte ja sama teejuppi.
Sadas vihma – Myrakas oli teel.
Oli libe – Myrakas oli teel.
Kuumas päike – Myrakas oli teel.
Kuidas ühele mehele on visadust jagatud!
Mulle meeldib ka kõndida, aga mul on max nädalaga ühest teest juba kopp ees ja ma otsin kõrvaltänavaid või lähen teistpidi ringi või teen veel mitutsada asja, et ei peaks jälle seda sama teed kõndima. Tihti võtan fotoka kaasa, et mõned linnud või pilved või liivalained rannas pildile püüda.
Myrakas õppis itaalia keelt. See on ka vinge idee tee üksluisust vähendada ja midagi kasulikku teha.

Alustasin raamatu lugemist suvel. Milline see suvi oli, kõik mäletavad. +30C, mis minu jaoks tähendas tooliga ühe õunapuu alt teise alla kolimist, vastavalt sellele, kuidas puu vari nihkus ja mitte grammigi rohkem kui vaja liigutamist. Lõpetasin raamatu lugemise nüüd, kui on saabunud sügis ja mul on käes nö. ärkamise aeg. Nii et iga läbiloetud kilomeeter lisas endale aina rohkem motivatsiooni ka minna ja käia. Lisaks sellele ajan ma nüüd oma perekonda ka taga, et iga päev, kui vihma ei ladise, käime ühe tiiru. Inspiratsioon ja eeskuju on ju Myraka näol olemas. Ma nimelt lugesin kodus mahlakamaid lõike raamatust kõva häälega ette, sest kahju on heal naljal lasta kaotsi minna ja mitte laiemate rahvahulkadeni viia.
Kadestamist väärt kirjutamise oskus. Nii nagu peab – otse ja halastamatult ja ilustamata. Nii, et nalja tehakse mõnuga ja nalja lõppu ei kirjutata (nali!), sest muidu keegi võtab ehk tõsiselt ja solvub – kui solvib, las solvub. Oma asi. 🙂

Ühesõnaga – oli naljakas, oli otsekohene, oli südamest kirjutatud, pani inimest tema sihikindluse pärast austama, oli inspireeriv! Soovitan.

PS: kas kõik mehed kardavad hambaarsti? Mina ei tea ühtegi, kes ei karda. Mul endal tuleb hambaarsti toolis alati uni peale ja on igav ning ainus jube asi on seal arve…

*Otse loomulikult polnud mul mingeid spordirõivaid. No kuulge, nii suuri ei tehtagi – keegi ei eelda ju, et mägi tahab ringi seigelda.
**Vahet pole, kas lumi on maas või mitte. Eesti ilm võib igast asendist tõestada, et ta suudab olla jõledam, kui sa karta oskasid.

Pildil on minu sellel aastal teenitud medalid. Virtuaalkäimistelt. Registreerid end vastaval lehel, tõmbad telefoni äpi ja kui vajalikud kilomeetrid koos, saadetakse sulle medal. Põnev ja lisab ka käimiseks motivatsiooni.

Heli Künnapas “Mälestusteta suvi”

Heli Künnapas “Mälestusteta suvi” (336lk. Heli kirjastus)

Mulle meeldis! Tõepoolest, mulle meeldis. 🙂
See on nats haruldane kohalike noorte naiskirjanike raamatute puhul, et mulle nende noortekad meeldivad, aga see raamat oli tõesti hea lugemine.
Siin tegutsesid pärisinimesed, ei olnud üle võlli tegelasi, kelle pärast häbene lugedes silmad peast.
Peategelasest tüdruk Brenda oli normaalne, tavaline Eestimaa noor inimene, kes teoorias veits tugevam kui praktikas (lahe väljend cappuccino-rohelised). Armastas ja kaitses puid ja põõsaid ja loomi, aga päriselt metsa sattudes pani jalga viiesentimeetriste kontstega kingad ja kartis, et järves elavad jubedad kollid ning põõsastes luuravad hirmsad loomad. 🙂
Teine peategelane Richard oli katkise lapsepõlve ja psüühikaga noormees, kes terve küla mammidel abis käis ning terve küla plikasid põõsasse tõmbas – ühesõnaga asendamatu igas vanuses naise hulgas. Aga – ta oli asjalik ja tark poiss ning temas ei olnud taas midagi eemaletõukavat, nii et ei olnud vaja lugedes ohkida, mismoodi nii küll saab!?

Pärisinimesed, päris maatööd, mida linnatüdruk tasapisi õppis, pärisprobleemid, päriskaabakad.
Väga mõnusalt kirjutatud ja toredasti väljamõeldud #-de kasutamine. Kuidas päriselu virtuaalelu tasapisi tahaplaanile lükkab ja pealkiri raamatu lõpus lahti mõtestatakse. Lugesin ja mõtlesin ise ka, et täpselt nii ta ju oligi! Mälestusteta mälestusi täis suvi.

Ootan huviga teist osa, sest otsad jäid lahti ja tahaks ikka teada, kuidas Brenda ja Richardi lugu edasi läheb.

80-ndate lapsed/noored saavad muiata ka õe-venna nimede üle: Brenda ja Brandon. 😉

*Huvitav, kas mu põskedel kuivavad pisarad saavad aru, millised on nutetud Richardi pärast ja millised Richardi tõttu?

*Kui ringiga samasse kohta tagasi jõuad, siis kas see on sama või ringi võrra parem koht?

“Ülestõusjad ja kodukäijad”

“Ülestõusjad ja kodukäijad” koostanud Indrek Hargla (297lk. Raudhammas)

Raamat nagu ameerika mäed!
Mõni jutt väga huvitav ja haarav ning teine jutt selline veidi haigutamaajav… Kõik kokku mõnus, kohati muhe ja kohati päris kõhe lugemine, mida võin julgelt soovitada ka neile, keda sõnad “ulme” ning “õudus” jubedat moodi hirmutavad. Siin on ulmet ja õudust, aga unedesse nad ei trügi ja pimedaga julgeb ikka edaspidigi rahulikult õue minna.

Eks ma puudutan edaspidi lugude sisusid ka, nii et edasi lugege omal vastutusel. 🙂

Alustan sellest, et ootasin kõige rohkem (nagu alati) Mart Sanderi kirjutatut. Tema keelelised piruetid võtavad aina uhkemaid ja suuremaid kaari, nii et ootus täiesti õigustas ennast. See, mis jutu lõpus ilmsiks tuli, oli küll selge üsna alguses, aga mulle meeldib jälgida, mismoodi Sanderi fantaasia lendab. Ta justkui maaliks oma lugusid.

Suurteks lemmikuteks said esmalt Indrek Hargla kirjutatud “Toonela tagasitulek”, edasi Kadri Pettai “Taranditagused” ja lõpuks Joel Jansi “Hallvanake ja Ussikuningas”.

Kolm nii erinevat ja ägedat lugu, kus esimeses jauratakse Kuu peal olevas baasis Hangaar 18 maa poole tagasi suunduva eestlaste surnutelaevaga “Toonela”. Asi, mis ei tohtinud kunagi juhtunuda, hakkab juhtuma ja mida sa nüüd teed üle 300 elava surnuga? Erakordselt hea lugemine! Sellest võiks romaanimõõtu raamat olla.

Teises lemmikus, Taranditagustes, elab Ella oma vanaemaga vanas talus ja vanaema annab ühel päeval teada, et nüüd hakkab ta suremiseks valmistuma. Miks? Sest juba sealpoolsuses olevad sugulased on teda ettevalmistama tulnud. Asi läheb imelikuks siis, kui ka Ella neid nägema hakkab ja varsti on terve küla lahkunuid täis. Väga mõnusa huumoriga kirjutatud lugu! Meenutas mulle Kersti Kivirüüti raamatuid ja pani otsima, mida see kirjanik veel kirjutanud on. Ühel päeval lähen raamatukokku ja laenutan ühe kena virna Kadri Pettai loomingut.

Kolmas lemmik, Joel Jansi “Hallvanake ja Ussikuningas” on arvutimängu kinni jäänud tegelastest. St. inimestena sebivad nad ikka maapeal edasi, aga neid on kloonitud ja jäetud kinni Kreutzwaldi mängu, kust nad enam inimestena naasta ei saa. No kust tuleb selline idee, et niisugune lugu kokku kirjutada!? Väga lahe! Ma ei tea mängude maailmast midagi, aga kas poleks äge, kui olekski olemas selline mäng, kus on Ussikuningas ja Hallvanake ja Vanapagan ja kõiksugu muud meie endi Eestimaised muinasjuttude ja müütide kangelased?

Kõik need kolm lugu olid nii põnevad ja hästi kirjutatud, et loeks hea meelega päris pakse raamatuid. Need paarkümmend lehekülge jäid ilmselgelt väheks!

Mõni “meh” moment oli ka. Näiteks ei saanud ma üldse ühele lainele Mart Kivastiku “Tema tädi päranduse” looga. Ausõna – 2x lugesin lõpu üle ja jutu headusele pihta ei saanud. Kui keegi saab, andke teada. Ma loeks ta siis veelkord teise mõttega üle.

Aga kokkuvõttes – väga hea lugemine! Nii erinevad lood, nii erinevad stiilid!
Ja kui tahate mulle raamatu maha müüa, siis las Marge Nelk kujundab kaane. Ma ostaks siis isegi luuleraamatu või poliitiliste analüüside kogumiku ära!

*Meelespead on pildil ikka mõttega, mitte juhuslikult. 😉

Eia Uus “Tüdrukune”

Eia Uus “Tüdrukune” (272lk. Postimees)

Daamid nimekirju tegemas.

Sei Shonagon oma “Padjaraamatus”.
Mia oma “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” raamatus.
Lilian Eia Uusi “Tüdrukune” raamatus.
Ei tea, mis vanuses see Sei Shonagon oma Padjaraamatut kirja pannes oli, aga kaks viimast on neljakümbile lähenevad ja veidi ummikusse jooksnud. See tundub olema ohtlik vanus, sest midagi napsab sel ajal katki ja tuleb valida uus tee.
Kes liigub vaimsuse suunas, kes füüsilise, kes vajab aega, et otsustada, kes ta selline üldse on.

Selle raamatu Lilian oli … Kes ta siis oli? Lugesin raamatut kolm õhtut ja mõtisklesin täna, mida ma sellest kõigest arvan? Jubedas ümbruskonnas kasvanud tüdruk, pidevas hirmus, mis temaga järgmisel päeval teha võidakse. Mõni ime, et ta nägi unes vägistamisi ja muid jõledusi. Et ta ei suutnud mehi enda kõrval nii palju usaldada, et mõnega kokku jäädagi ja leidis lõpuks toe ja lohutuse tüdrukus, kes oli talle rohkem nagu tütre eest. Ja kelle elu ta elama hakkas.
Hing soovimas lähedust, mõistus keelamas kedagi lõpuni usaldada.
Mainis ise ka raamatus, et lugu näeb välja veidi Lolita moodi.
Äkki oleks poliitiku asemele võinud raamatusse kirjutada keskkonnaaktivisti, oleks veel aktuaalsem olnud. 🙂

Tõenäoliselt saan ma aru, miks selle raamatu sisu praegu nii ereda leegiga põleb ja paljude lugejate silmi valgustab. Minul tekkis lugedes kummaline seis – kui raamat käes oli, siis läks tekstis liikumine väga lobedalt. Kui raamatu käest panin, siis pmst. unustasin kohe, mis kohale ma jäin ja mida ma loen. Selline kiirkirjutamise (oli vist kolme nädalaga valmis saanud?) ja kiirlugemise tunne oli terve raamatu jooksul.
Ühesõnaga – arusaadav, miks loetakse ja miks on hitt, aga mina sellest sügavust ja tarkust ei leidnud ja ei olnud minu raamat. Hittraamatud tunduvadki sellised olema, mis mulle sugugi ei passi.

Hiljem: kuulsin, et paralleelselt selle “kolme nädala raamatuga” oli Eia Uus pikalt kirjutanud ka ühte teist raamatut, mis ei saanud sugugi sellist pöörast vastuvõttu, kui “Tüdrukune”. Huvitav, mis raamat see oli? Mulle tundub, et see võiks mulle meeldida!

 

Ira Lember “Elukutse ohver”

Teema 47: Raamat Eesti autorilt, kelle perekonnanimi algab sama tähega kui sinu perekonnanimi.
Ira Lember “Elukutse ohver” (194lk. Canopus) 2017.a.

Kas te teate, kui palju tuli mul meelde kirjanikke, kelle perekonnanimed algavad “K” tähega ja keda kohe lugema tormaks? Kivirähk, Koff, Kaugver, Kivirüüt, Kalmus jne!
Ja kui vähe on neid, kes mulle “L” tähega meenusid.
Läksin siis raamatukogusse, seisin riiuli ette ja hakkasin neid “L” algusega nimesid uurima.
Ja jõudsin selle raamatuni, kus:
“Tunnustatud, edukas ja erakordselt menukas krimikirjanik Nordon Rosenberg sõidab pärast oma teise abikaasa õnnetut surma Saksamaale … Reisi ajal juhtub nii mõndagi, millesse Nordon Rosenberg on lausa sunnitud sekkuma …”

Esimene mõte, mida ma seda raamatut lõpetades mõtlesin: näedsiis, raamatu saab kirjutada ka praktiliselt mittemillestki.
Mees reisib Saksamaale oma kunagise abikaasa juurde, lendab lennukiga ja sõidab rongiga, kohtub teel mitme inimesega, ajab nendega juttu, kohale jõudes satub paari pisikesse sekeldusse, käib laevukesega jõel sõitmas ja teatris ja lendab koju tagasi. Paar rahumeelset üllatust lisaks.
Selline mõistlik, tasane perekonnalugu. Ilma hirmsate, kurbade, õnnelike ega naljakate juhtumisteta. Lihtsalt ühe lahku läinud perekonna tavapärane vaikne eluke.

Aga mõnikord on selline raamat vahelduseks päris mõnus! Loed ja voolad jutujõega tasakesi kaasa, ilma et miski su paadikest raputaks. Mühatad koos peategelasega mõne rumala situatsiooni peale ja naudid läbi tema silmade pildikesi, mis tasases tempos vahelduvad.

*Kui lähed kaheks päevaks ära, siis mõtle vihma ja tormi peale. Kui lähed kaheks kuuks, siis mõtle elu ja surma peale.

*Ei külalist ega kala sobi üle kolme päeva pidada. Mõlemad lähevad haisema.

Lauri Vahtre “Kihnu Jõnn”

Lauri Vahtre “Kihnu Jõnn” (94lk. Meie Elu)
Illustratsioonid: Indrek S. Einberg

Lubasin peale “Uudiseid Nebošovost” lugemist, et uurin veel Hr. Einbergi raamatuid, niisiis läksin raamatukokku ja võtsin paar tükki. Jõnni raamatu puhul tuli küll välja, et autoriks on hoopis Lauri Vahtre, aga muhe lugemine oli see ikkagi.
Kihnu, see on kuidagi nii tihedalt Pärnuga seotud paik ja Jõnn nii kohalik mees, et loekski justkui enda nurga kaptenist. Lisaks kõigele asub mu töökohast paarisaja meetri kaugusel Tauno Kangro tehtud uhke Kihnu Jõnni kuju (mille juures ma hommikul raamatut pildistamas käisin).

Raamat on kirjutatud inimestele vanuses 6-100, nii et ma olen kindlalt sihtrühmas.
Ilmselt on kõik kuulnud, et Kihnu Jõnn ehk Enn Uuetoa oli suur ja võimas mees. Ilmselt on ka kõik need, kes seda teavad, omaette imestanud, miks küll filmis Jüri Järvet Jõnni mängima pidi? Järvet oli äge, aga kribumat meest ei olnud vist enam valida võimalik!

Mida see Jõnn siis tegi?
Mõõtis merekaartidele kursse püksirihma ja küünla abil, seilas 2x Ameerikasse ja tagasi, ei peljanud laevu, mis teiste meelest juba lagunemas olid.
Jõnni teooria oli, et mida enam küürus laev, seda paremini purjetab.
“Küll on hea laev, läheb nii, et meri põrub!”

Kihnu Jõnn oli hea, aga karm kapten. Temaga on seotud hulga legende, millest üks räägib, kuidas mehed kapteni kiikrisse täi sokutasid. Jõnn tõstnud kiikri silmile ja imestand, et mis kuue mehega paat seal keset Atlandit sõuab?!

Nii nagu tihti juhtub, saab meremehe elutee otsa tema viimasel reisil. Kahtlus on, et torm üksi ei olnud selles süüdi, vaid teised laevamehed aitasid asjale kaasa.

Tore lugemine, väga vahvad illustratsioonid (eriti täist ja kiikrist). 🙂