Eia Uus “Tüdrukune”

Eia Uus “Tüdrukune” (272lk. Postimees)

81725642_2949433621747462_8394261340897673216_nDaamid nimekirju tegemas.

Sei Shonagon oma “Padjaraamatus”.
Mia oma “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” raamatus.
Lilian Eia Uusi “Tüdrukune” raamatus.
Ei tea, mis vanuses see Sei Shonagon oma Padjaraamatut kirja pannes oli, aga kaks viimast on neljakümbile lähenevad ja veidi ummikusse jooksnud. See tundub olema ohtlik vanus, sest midagi napsab sel ajal katki ja tuleb valida uus tee.
Kes liigub vaimsuse suunas, kes füüsilise, kes vajab aega, et otsustada, kes ta selline üldse on.

Selle raamatu Lilian oli … Kes ta siis oli? Lugesin raamatut kolm õhtut ja mõtisklesin täna, mida ma sellest kõigest arvan? Jubedas ümbruskonnas kasvanud tüdruk, pidevas hirmus, mis temaga järgmisel päeval teha võidakse. Mõni ime, et ta nägi unes vägistamisi ja muid jõledusi. Et ta ei suutnud mehi enda kõrval nii palju usaldada, et mõnega kokku jäädagi ja leidis lõpuks toe ja lohutuse tüdrukus, kes oli talle rohkem nagu tütre eest. Ja kelle elu ta elama hakkas.
Hing soovimas lähedust, mõistus keelamas kedagi lõpuni usaldada.
Mainis ise ka raamatus, et lugu näeb välja veidi Lolita moodi.
Äkki oleks poliitiku asemele võinud raamatusse kirjutada keskkonnaaktivisti, oleks veel aktuaalsem olnud. 🙂

Tõenäoliselt saan ma aru, miks selle raamatu sisu praegu nii ereda leegiga põleb ja paljude lugejate silmi valgustab. Minul tekkis lugedes kummaline seis – kui raamat käes oli, siis läks tekstis liikumine väga lobedalt. Kui raamatu käest panin, siis pmst. unustasin kohe, mis kohale ma jäin ja mida ma loen. Selline kiirkirjutamise (oli vist kolme nädalaga valmis saanud?) ja kiirlugemise tunne oli terve raamatu jooksul.
Ühesõnaga – arusaadav, miks loetakse ja miks on hitt, aga mina sellest sügavust ja tarkust ei leidnud ja ei olnud minu raamat. Hittraamatud tunduvadki sellised olema, mis mulle sugugi ei passi.

Hiljem: kuulsin, et paralleelselt selle “kolme nädala raamatuga” oli Eia Uus pikalt kirjutanud ka ühte teist raamatut, mis ei saanud sugugi sellist pöörast vastuvõttu, kui “Tüdrukune”. Huvitav, mis raamat see oli? Mulle tundub, et see võiks mulle meeldida!

 

Ira Lember “Elukutse ohver”

Teema 47: Raamat Eesti autorilt, kelle perekonnanimi algab sama tähega kui sinu perekonnanimi.
Ira Lember “Elukutse ohver” (194lk. Canopus) 2017.a.

69929808_2705069076183919_4246244401015160832_o.jpg

Kas te teate, kui palju tuli mul meelde kirjanikke, kelle perekonnanimed algavad “K” tähega ja keda kohe lugema tormaks? Kivirähk, Koff, Kaugver, Kivirüüt, Kalmus jne!
Ja kui vähe on neid, kes mulle “L” tähega meenusid.
Läksin siis raamatukogusse, seisin riiuli ette ja hakkasin neid “L” algusega nimesid uurima.
Ja jõudsin selle raamatuni, kus:
“Tunnustatud, edukas ja erakordselt menukas krimikirjanik Nordon Rosenberg sõidab pärast oma teise abikaasa õnnetut surma Saksamaale … Reisi ajal juhtub nii mõndagi, millesse Nordon Rosenberg on lausa sunnitud sekkuma …”

Esimene mõte, mida ma seda raamatut lõpetades mõtlesin: näedsiis, raamatu saab kirjutada ka praktiliselt mittemillestki.
Mees reisib Saksamaale oma kunagise abikaasa juurde, lendab lennukiga ja sõidab rongiga, kohtub teel mitme inimesega, ajab nendega juttu, kohale jõudes satub paari pisikesse sekeldusse, käib laevukesega jõel sõitmas ja teatris ja lendab koju tagasi. Paar rahumeelset üllatust lisaks.
Selline mõistlik, tasane perekonnalugu. Ilma hirmsate, kurbade, õnnelike ega naljakate juhtumisteta. Lihtsalt ühe lahku läinud perekonna tavapärane vaikne eluke.

Aga mõnikord on selline raamat vahelduseks päris mõnus! Loed ja voolad jutujõega tasakesi kaasa, ilma et miski su paadikest raputaks. Mühatad koos peategelasega mõne rumala situatsiooni peale ja naudid läbi tema silmade pildikesi, mis tasases tempos vahelduvad.

*Kui lähed kaheks päevaks ära, siis mõtle vihma ja tormi peale. Kui lähed kaheks kuuks, siis mõtle elu ja surma peale.

*Ei külalist ega kala sobi üle kolme päeva pidada. Mõlemad lähevad haisema.

Lauri Vahtre “Kihnu Jõnn”

Lauri Vahtre “Kihnu Jõnn” (94lk. Meie Elu)
Illustratsioonid: Indrek S. Einberg

69096377_2671002809590546_4339702206476320768_o.jpg

Lubasin peale “Uudiseid Nebošovost” lugemist, et uurin veel Hr. Einbergi raamatuid, niisiis läksin raamatukokku ja võtsin paar tükki. Jõnni raamatu puhul tuli küll välja, et autoriks on hoopis Lauri Vahtre, aga muhe lugemine oli see ikkagi.
Kihnu, see on kuidagi nii tihedalt Pärnuga seotud paik ja Jõnn nii kohalik mees, et loekski justkui enda nurga kaptenist. Lisaks kõigele asub mu töökohast paarisaja meetri kaugusel Tauno Kangro tehtud uhke Kihnu Jõnni kuju (mille juures ma hommikul raamatut pildistamas käisin).

Raamat on kirjutatud inimestele vanuses 6-100, nii et ma olen kindlalt sihtrühmas.
Ilmselt on kõik kuulnud, et Kihnu Jõnn ehk Enn Uuetoa oli suur ja võimas mees. Ilmselt on ka kõik need, kes seda teavad, omaette imestanud, miks küll filmis Jüri Järvet Jõnni mängima pidi? Järvet oli äge, aga kribumat meest ei olnud vist enam valida võimalik!

Mida see Jõnn siis tegi?
Mõõtis merekaartidele kursse püksirihma ja küünla abil, seilas 2x Ameerikasse ja tagasi, ei peljanud laevu, mis teiste meelest juba lagunemas olid.
Jõnni teooria oli, et mida enam küürus laev, seda paremini purjetab.
“Küll on hea laev, läheb nii, et meri põrub!”

Kihnu Jõnn oli hea, aga karm kapten. Temaga on seotud hulga legende, millest üks räägib, kuidas mehed kapteni kiikrisse täi sokutasid. Jõnn tõstnud kiikri silmile ja imestand, et mis kuue mehega paat seal keset Atlandit sõuab?!

Nii nagu tihti juhtub, saab meremehe elutee otsa tema viimasel reisil. Kahtlus on, et torm üksi ei olnud selles süüdi, vaid teised laevamehed aitasid asjale kaasa.

Tore lugemine, väga vahvad illustratsioonid (eriti täist ja kiikrist). 🙂

Indrek Silver Einberg “Lydia Koidula”

Teema 29: Raamat, mille tegevus toimub sinu sünni- või elukohas.
Indrek Silver Einberg “Lydia Koidula” (100lk. Meie Elu)

69889253_2680167058674121_828893817288523776_n.jpgPapa Jannseni ja Lydia Koidula kodumaja asub üsna mu kodu lähedal, sõidan või kõnnin sealt iga päev mööda. Praegu käib Koidula muuseumis suur renoveerimistöö, tänagi hommikul ladusid mehed katusekive paika.

Raamatus räägitakse muhedas võtmes Lydia lapsepõlvest, esimestest luuletustest, kaastööst oma papa Jannseni Pärnu Postimehe juures. Nimelt tõlkis ta saksa autorite loomingut, kohendas seda eesti talupojale arusaadavamaks ja pistis enda nimel ajalehte.
Edasi sellest, kuidas tüdruk endale Koidula nime sai, pere Tartusse kolimisest, esimesest laulupeost.
Huvitavad võisid olla Kreutzwaldi ja Koidula vaidlused vana ja uue kirjakeele kasutuse üle, kusjuures siin on naljakas see, et vana kirjakeelt pooldas noor Lydia, uut toetas aga vana Kreutzwald.

Taas tore lugemine.
Väga vahvad autori illustratsioonid!

Andris Feldmanis “Viimased tuhat aastat”

Andris Feldmanis “Viimased tuhat aastat”
200lk, Varrak

65801127_2577267902297371_3884945245200187392_n.jpgSee raamat tekitas üksindustunde. Mitte, et oleks maailma üksi jäänud, vaid sellise, kus teised inimesed liiguvad su ümber, nagu sind ei olekski. Õõnes tunne.
Aga väga hea lugemine!

Inimene tegi masinad, masinad hakkasid aga inimesi kõrvale tõrjuma. Tegid ise nende tööd, hakkasid ise mõtlema ja lõpuks ei jõudnud inimene enam masinale järgi.
*Nii hoolitsesidki masinad inimeste eest, nagu oma vanadekodusse pandud vanemate eest. Nad olid loonud inimesele turvalise ja vaikse koha, ning ootasid nende surma. (lk.31)

Lugesin 2018. aastal Yoko Tawada “The last Children of Tokyo” ja need kaks raamatut moodustasid minu peas justkui kaheosalise sarja. Inimesed, kes üritasid enda elud kuidagi mõttekaks elada. Meeleheitlikult leida midagi, millepärast üleüldse siin ilmas edasi eksisteerida. Aga raamatute lõpus oli ikka selline tunne, et ei olnud ju tegelikult mõtet. Elada lihtsalt elusolemise pärast.
Tulevikumaailm ei tundu olema kuigi tore.

Feldmanise raamatus tõstatati ka selline probleem, et mis saab kahest inimesest, kes teineteise külge kinni on kasvanud. Et ei suudetagi enam eraldi olla. Istud õhtul oma naise/mehega diivanil, vaatad teda ja äkki tabab sind hirm.
*See on hirm, mis tabab ainult kõige õnnelikumaid” (lk.120)
Ja selline hirm ei lähe ära, vaid süveneb. Ja meeleheites püüad teha midagi, mis selle teise inimese su küljest kasvõi hetkeks eemale rebiks. Hirmus üksi jääda teed teisele haiget, et ta eemalduks.
Väga keeruline ja sügav teema.
Seda raamatut lugedes saigi väga palju mõelda. Nii enda kui enda perekonna peale. Asetada ennast neisse olukordadesse.
Väga hea. Väga kurb ja väga filmilik raamat.

Andrus Kasemaa “Vanapoiss”

Teema 19: Raamat, mille pealkirjas on mainitud meest
Andrus Kasemaa “Vanapoiss”
2019, LR nr. 17-18, 108lk. Kultuurileht

Kasemaa.jpg

* Vingumine on suur jõud. Jonn liigutab mägesid. Vingumine muudab maailma.

Mul on vingumürgitus!
See on selline raamat, et kui tuju on niru ja tahaks, et keegi oleks sinuga samal lainel, siis loe.
Eestimaa on kole.
Naised on vastikud.
Tänavaääred on võssa kasvanud.
Heterod on nõmedad.
Geid on nõmedad.
Sõda on halb.
Inimesed on lollid ja haisevad mitmepäevase higi järgi.
Pidupäevad on saast.
Argipäevad on igavad.
Kõikidest asjadest kõige kehvem on sündida oma isamaale.

Aga Norra ja Rootsi on nii ilusad ja vanamutid on head ja raamatuid peab palju olema!
Ja kõige parem on seista oma ukseaugus ning lillepeenrasse kusta. Auk jääb alles. Peenar hakkab haisema.
See on nõme.
Peaks vett peale valama.

Mehed on vastikud, ei taha gei olla.
Vanapoiss on ka halb olla, aga naised on nõmedad, naist ka ei taha.

Ühesõnaga – raamat nagu katkine plaat. Mitu nädalat jaurasin temaga, et loetud saaks. Vahepeal sai 3 teist raamatut läbi!
Raamat nagu Tele2 reklaam: vinguge rohkem!
Kaanevärv on väga hästi valitud, sest lugu seal sees kõlas tõesti, nagu teatud tüüpi tibide vingumine. 🙄
Ma üldse ei imesta, kui ta mõne kirjandusauhinna saab …

Kogu selle hädaldamise ja undamise vahel olid siiski mõned lõigud, mida oli ilus lugeda.
Näiteks see:
* Peale lumekuud on tuulekuud, siis sünnivad huntidel metsades kutsikad ja nad muretsevad nende pärast, veel neile muret ja rõõmu juurde. Kevad algab ja jätkub, ma tean, ise olen sündinud floreaali ja preriaali vahel täpselt enne suurt lõkete tegemise ööd. Aasta kõige lühemal ööl on floreaal. Siis metsades linnud laulavad ja ei jäägi vait. Heinakuu on mu lemmik, sest see on puhas looduse imetlus.

Lille Roomets „Üks väike valge tuvi“

Teema 6: 2019. aastal ilmuv debüütteos
Lille Roomets „Üks väike valge tuvi“ (271lk. Tänapäev)

01lille.jpgRaamat, kus mitmel-mitmel korral mainitakse üht mu lemmikfilmi – “Lõputu küünlapäev”! Ma loodan kunagi oma elus ühe kena metsümisejaga kohtuda, tunduvad toredad loomakesed. Natuke kopra moodi. 

Niisiis – peakangelane Kerttily. Hakkaja ja nutikas tüdruk. Võiks öelda päris kartmatu tüdruk, sest keskööl surnuaeda kriminaale jahtima minemine ei ole niisama pargiskäik. Samuti nõuab mu meelest erilist julgust baaris töötamine ja kandikuga purjus ja lolli möla ajavate seltskondade vahel kõndimine. Ometi on Kerttily endaga päris hädas, sest ei suuda rahvarohketes kohtades, eriti koolis, sõnagi suust välja saada. Koolikiusamised (õpetajad, kes on tüdrukule lihtsalt käega löönud!?), kohalik mootorrattakamp, kõikenägev silm Valli, Kerttily äsja surma saanud ema ja eemalehoidev isa …
See on ühe teismelise jaoks tõsiselt ränk koorem, mida kanda!
Aga ma pean ütlema, et nii tarka ja sisemiselt tugevat ning julget tüdrukut on raamatus (ja oleks ka elus!) lausa rõõm kohata. Suurepärane peategelane! Elasin talle huviga kaasa.

Ma pean tunnistama, et mulle meeldivad raamatud, kus pealtnäha halvad tegelased on oma südames tegelikult head ja kui äkki nende abi vaja läheb, siis on nad asja eest väljas. Maailm tundub vist tänu sellele parem koht olema … 

Umbes 100. leheküljel mõtlesin korraks, et huvitav, kuhu see raamat küll tüürib? Väike segadusehetk, mis oli ilmselt tingitud ka sellest, et ma loen väga harva noortekaid.
Aga huvitav oli! Hästi oli kirjutatud (Debüüt! Tegelikult ka või?), tegelastel olid kõigil oma näod ja lugu sai ikka päris põrutava lõpu.
Aitäh, Lille, mõnusa lugemiselamuse, armsa raamatusse kirjutatud pühenduse ja minu teadmistepagasi suurendamise eest – ma tean nüüd, mis on selektiivne mutism.
Edu Sulle järgmiste raamatutega!

Foto on tehtud Vana-Pärnu kalmistul. Valge sulg pildil lendas mulle sel päeval töökoha uksest sisse. Täiesti iseseisvalt.