Raimond Kaugver “Pariisi lõbusad naised”

Teema 40: Raamat, mida mäletad oma lapsepõlvekodu riiulilt.
Raimond Kaugver “Pariisi lõbusad naised” (240lk. Eesti Raamat)

Niimoodi loeme meie Petsiga, kui mul vaba päev juhtub olema 🙂

21192255_1686361424721361_3547784146949905436_n

 
Seisid meil kodusel riiulil reas mitmed Kaugveri raamatud. Ikkagi tolleaegsete (80-ndad) bestsellerite autor! Küllap olid nad paljudel riiulitel (tolleaegsed raamaturiiulid nägid kahtlaselt ühesugused välja).
Eks ma lugesin Kaugveri sulest nii üht kui teist ja tore oli! Aga seda raamatut ainult vaatasin. Lugesin pealkirja, vaatasin kaanepilti ja mõtlesin, et see peab olema üks lõbus lugu Pariisis elavatest kaunitest daamidest. Sellisest saatuslikest uhketest naistest, keda aegajalt mõnes filmis näha sai – suitsuses baaris ja äraolev pilk silmis.
Nüüd võtsin raamatu kätte ja kuhu ma sattusin? Kahe neljakümbise vanatüdruku (nii nad endid ise nimetasid) hullu idee keskele ehitada Pariisi külla maja 😀 Ei mingit glamuuri ega looritatud pilku! Ainult mõned armunäljas mehed (täpsemalt 4), kaks hullu mutti ja üks väga normaalne ja tubli 6-aastane poisslaps.
Ja muidugi nostalgiline nõukaaeg, kus telefoni saamine oli hiigalama suur asi (mis sest, et paralleelliin ja keegi võis kogu aeg su kõnesid pealt kuulata)! On seegi tuttav tunne, et kui telefon lõpuks sees ja tehnikud läinud, siis peaks justkui kohe kuskile helistama. Istud siis, vahid aparaati ja mõtled, no kuhu … kellele …?!
Ja siis kui liiklushuligaansusega vahele jäid, said lubadesse augu.
Ja kui soovisid kellegiga ühendust saada, siis istusid laua taha, võtsid välja paberi ja pastaka ning kirjutasid kirja. Sellest tunnen ma tõesti puudust (õnneks leevendab tühja postkasti probleemi Postcrossing).

Aga raamatust endast ka.
Kohtuvad Veronika ja Klara. Kunagised klassiõed, viimane kohtumine 10 aastat tagasi.
Kohtuvad ja panevad peaaegu kohe paika – ehitame Pariisi maja! Klara vanavanemate maalapile.
Kas siis kaks energilist vanatürdukut ei tule toime sellega, millega saab hakkama iga mehekökats?! (lk.57)
Tutvused loevad palju – projekti saab tuttavalt arhitektilt, lauad tuttava metsaülema kaudu. Ahjupotid vedasid naised oma sapakaga krundile (3x edasi-tagasi sõitu, üks käik 600km!). Mehed käisid abis – kes niisama heast südamest, kes armastuse pärast, kes sai pudeli margikonjakit.

Üks stereotüüpne arvamus (või on see tõsi?) käis ka raamatust läbi – naised valivad alati pahelised mehed. Häid mehi nimetati tossikesteks. No kuulge!!! Miks selline mees tossike on, kui ta teab viisakusreegleid ja neist kinni peab. Oma arvamust peale ei suru, naisega arvestab? Minu jaoks veidi nihkes vaatenurk. Mulle, neljakümbisele, pole kunagi pahedega muljet avaldatud (st. ma valiks meest ikka mitte sauna suuruse ja baarikapi sisu vaid mõistuse olemasolu ja härrasmehelikkuse järgi). Aga võibolla käib see mingi diagnoosi alla …?

Väga tähtis info kõigile, kel plaanis sauna ehitada: lava peab olema haavapuust, sest see on ainus puu, mis ei juhi soojust, st. ei lähe kuumaks. Kõige muu peal kõrvetate tagumine ära.
Vaatnii!

Selles raamatus oli nii palju häid mõtteid ja ütlemisi.
Mõned neist:

*Millegipärast arvavad inimesed – või tahavad arvata? -, et kui nemad kedagi tükk aega silmanud pole, siis on teine vahepeal tingimata Ameerikas või Kuu peal käinud.

*Ära tee halba, kui vähegi võid, ja tee head, kui vähegi võid. Ja kui sind lüüakse, siis ära jää vahtima, vaid anna vastu. Ja pea alati meeles ühte asja: keegi ei ela sinu elu peale sinu enese. ISE pead toime tulema.
Kui sa sündisid, siis sa nutsid, aga kõik su ümber naersid. Püüa siis elada nii, et kui sa sured, siis sa naeraksid, aga kõik su ümber nutaksid.

*Kui juba hilined, siis vähemalt tund aega, sest seda annab põhjendada, kuna veerandtunnine hilinemine pole midagi muud kui lihtsalt hilinemine.

*Naisterahva suu kaua kinni ei pea. See on nagu aurukatel, teatud aja järel teeb ventiili lahti ja laseb ülearuse surve välja.

*Kes valgusele selja pöörab, näeb ainult iseenda ja kõrvalseisjate varje.

*Kunagi ei maksa loopida labaseid meelitusi, millesse sa isegi ei usu. Alati tuleb teise inimese juures leida miski, mis väärib tõepoolest kiitust ja kiita seda.

*Üksikuid või üksijäänud mehi on põhiliselt kahte liiki: ühed upuvad korralagedusse, teiste juurde sisse astudes tunned tahtmatut vajadust kikivarvul käia. Mulle meeldivad esimesed – kui neil just sokk raamatu vahel järge ei hoia …

*Koertest peetakse üldiselt rohkem lugu kui kassidest, aga kui mõnele naisele “kiisu” asemel “kutsu” öelda, või vastu pead saada.

*Nõu küsitake inimeselt, kellest teatakse, et tema nõuanne langeb kokku otsusega, mis sinus endas juba tehtud, olgu teadlikult või alateadlikult.

*Argpüks sureb enne surma mitu korda ja pessimist kannatab mitu korda, enne kui tõeline kannatus kätte jõuab.

Advertisements

Argo Kasela “Taevakirju”

Argo Kasela “Taevakirju” (192lk. Petrone Print)

Taevakirju_web.jpg

 
See raamat oleks pidanud olemas olema eelmisel aastal, kui meil oli väljakutses teema raamatust, mis on tõeliselt naljakas 🙂 See on lihtsalt väga muhedalt ja hea huumoriga kirjutatud lugu, nii et ma sain ikka mitmeid kordi kõva häälega naerda.
Naersin ära (tööl kui kliente polnud) ja vaatasin siis ringi, ega keegi samal ajal uksest sisse pole tulnud 🙂
 
Argo Kasela kirjutab enda kogemustest ja tähelepanekutest stjuuardina. Lugedes saab väga hästi selgeks, et lennukipersonal pole lihtsalt “saiajagajad”, vaid nende töö algab juba tükk aega enne lennuki õhkutõusmist. Tänapäeval lendavad kõik, see ei ole enam rikaste privileeg, niisiis jagub lendajate hulka ka igasugu inimesi. Normaalseid ja palju vähem normaalseid 🙂
Kirjeldatakse näiteks oot-oot-oot inimesi, noorte paarikeste püüdlusi “mile-high” klubisse pääsemiseks, salaja oma pudelikesega lennukisse tulijaid ja veel palju värvikaid karaktereid.
 
Ma arvan, et seda raamatut võiks lugeda kõik, kes lennukiga reisivad. Viisakad oleme ju niigi ja suhtume teenidavasse personali austusega, aga “Taevakirjad” avas palju selliseidki detaile lennukimeeskonna elust ja tööst, mida tavareisija ei oska ettegi kujutada.
Aga tõsise töö kõrval saab ka palju nalja 🙂
 
*”Tavaliselt alsutatakse WC otsimist riidekappidest. Ka nendest, mille luugid avanevad alt üles või ülalt alla. Statistiliselt järgmine on mõni kitsama uksega kapp. Mida kõrgemal kapiuks asub, seda tõenäolisemalt sealt kergendusmaja otsitakse. Lennukitüübis, kus kõige rohkem töötasin, paiknes väisukse ja esimese rea vahel umbes 30 cm laiune kapp varustuse hoidmiseks. Ja just sealt otsiti WC-d kõige rohkem. Igapäevane küsimus, mida kolleegidega arutasime, oli see, et millise loogika alusel inimesed mõtlevad? Kui kapi laius on simaga nähes 30 cm, siis kuidas saab seal paikneda tualettruum?”

Üks huvitav video ka, kus teiste reisikorraldajate hulgas räägib ka Argo Kasela oma reisidest ja jagab nõuandeid: Kuidas targalt lennata

Mart Sander “Lux gravis”

Teema 30: 33. raamat sinu kodu raamaturiiulis
Mart Sander “Lux gravis” (319lk. Paradiis, tõlkinud: Silver Sära)

lux-gravis-ehk-raske-valgus.jpg

Ma magasin täna öösel 3 tundi… Ma ei suutnud lihtsalt seda raamatut käest ära panna! 😍

Tahtsin sel suvel lugeda Mart Sanderi “Litse”, seega hakkasin lugema just selle riiuli otsast, kus “Litsid” pesitsesid, aga 33. raamat oli hoopis “Lux gravis” 🙂 Tänan igastahes saatusesõrme, sest see raamat oli ülimalt põnev ja haarav ja nõudis lugemisel kogu mu tähelepanu ning kaasamõtlemist.
Ühesõnaga – võrratu raamat!!!
Ma tean ju küll, et Mart Sander on geenius, aga ikka ma üllatun kui jälle midagi tema tehtut kohtan.

Millest üldse sellise raamatu puhul, mis otsast otsani põnevust täis on, alustada?
Sellest kirjust memodehunnikust, mis mul raamatu vahel on?
Sellest, et ma nüüd raamatupoes sellest raamatust mööda jalutades naeratan?
Või hoopis sellisest põnevast infost, et Sander kirjutas raamatu alguses ingliskeelsena. Seda anti välja piiratud koguses ja ühe esimestest eksemplaridest sai Inglismaa kuninganna Elizabeth II kui ta Eestis visiidil käis.
Ingliskeelne väljaanne olevat tõeline deluxe versioon, kus kaaned on uhke pruun nahaimitatsioon, sees on Sanderi enda tehtud puulõiked, peatükkide alguses kalligraafilised suured tähed ja iga peatüki teksti šrift vastab ajastule, millest see pärineb.
Raamatu viimases peatükis segunevad šriftid omavahel, sest seal toimub aegade segunemine. Vaat seda raamatut tahaks kord näha (aga seda pidavat olema vaid 300 eksemplari!).

Aga ka see, eestikeelne väljaanne, on väga kvaliteetne ja ilus! Kõvad kaaned, Mart Sanderi enda maalitud kaanepilt ja raamatu sees on ka tema joonistatud illustratsioonid. Korralikud paksust paberist lehed ja iga peatüki ees ajatelg, kust hea vaadata, millisest perioodist juttu tuleb.

Eestikeelne väljaanne pidavat olema mõeldud andunud ulmefännile, kes tunneb reegleid ja ei põrku tagasi keeruka kontruktsiooniga raamatute ees.
No ma ei ole reegleid tundev ulmefänn, aga palun andke mulle rohkem SELLISEID raamatuid!!! Ma olen lihtsalt suures vaimustuses 😀

Raamatu tegevus toimub paralleelselt aastatel 383, 1037, 1691 ja 2345.
Tegelaste seas on muuhulgas ka Octavianus, Constantinus ning Newton, igaüks omas ajas. Raamatu lõpus on selgitatud ka, mis nende tegevuses oli tõde, mis kirjanduslik fantaasia.
Kogu lugu keerleb aga lux gravise, ehk musta valguse ümber. See valgus kiirgab Kivist ja on nii must, et täiesti kottpimeda ruumi pimedus kahvatub selle pimeduse kõrval.

*Valgus oli nii must, et silmadel hakkas valus; see pimestas ja täitis need kipitavate pisaratega. (lk.48)

Krüptis käivad aga peegeldajad, sõnumitoojad ja vastuvõtjad. Vahetatakse teateid tuleviku ja mineviku vahel. Iga 654 aasta järel lõpeb üks tsükkel ja algab uus. Iga lõpu eel on inimestel hirm, et sellest saabki päris lõpp, Aga tõeline oht ähvardab alles aastal 2345 kui koidab nullpäev, ning selle ärahoidmiseks püüavad tulevikuinimesed muuta ajalugu. Aga asi kisub käest ära. On reetmisi, salajasi toimetajaid, vargaid. On kummaline poisike, kes suudab näha kõiki aegu korraga, kihiti üksteise peal.
Pööraselt põnev ja intensiivne lugemine! 383. aasta metsast 1037. ja 1691. aastate kloostritesse ja sealt juba 2345. aasta laboratooriumitesse. Ja siis algusse tagasi. Mungad, krüptid, vandenõud, ajalugu ja tulevikumuusika, kus inimesed saavad soovi korral kehast kehasse reisida.

Lugege!
Ulmežanri kartjad ei pea seda raamatut kartma, sest selles on väga palju muudki peale ulme. Aga kerge vahepala see ei ole, sest mõte peab kogu aeg tekstiga kaasa töötama.
Suurepärane!

Juhani Püttsepp “Sammud omas Eestis”

Teema 25: Sinu lemmikkirjaniku raamat, mida sa veel lugenud ei ole.
Juhani Püttsepp “Sammud omas Eestis” (95lk. MTÜ Loodusajakiri. Fotod (ka foto kirjanikust): Ingmar Muusikus)

18664218_1589382061085965_7151920839252935025_n.jpg
Selline väike ja tore raamat, mida lugedes silm puhkab ja hing lööb nurru.
Raamatus on looduslood, mis ilmunud ajakirjas “Loodusesõber” aastatel 2005-2009. Rännakud suundusid Eestimaa mandriosa kõige põhjapoolsemast punktist kõige lõunapoolsemasse ja kõige kagupoolsemast kõige loodepoolsemasse. Kokku käidi üle miljoni sammu, kirjutati hulga jutte ja tehti palju pilte.
Pildid on kindlasti üks osa sellest raamatust, mida nautida. Ei ole siin klantsivaid loodusfotosid, on hoopis pildikesed elust enesest – kuidas lehm matkakotist leiba varastab, kuidas kassid põlluserva mööda tulevad, sabad püsti. Kuidas aknad ootavad oma peremehi ning tuisk viib teelise peast kübara.
Imeilus!
 
*Tuisus võib proovida isegi lendutõusist. Selleks tuleb pärituult joosta, käed tiibadena laiali.
 
Selle raamatu keel, Juhani Püttsepa keel, on tõeline nauding! Lugege või seda lõiku:
 
*Nirk, kes ilmus meie nina ees välja Põltsamaa äärsest tuisumöllust, lasi end silitada korraks särama löönud päikesel ja kadus siis kui valge sulg valge padja sisse.
 
Või seda:
 
*Hämaruses kõndides muutub hingamine rahulikumaks. Hämaruses rahuned. Õhtu toob tagasi kõik, ütleb Jaan Kaplinski. Õhtu on kui sõber ja pimedus hoiab meid.
Meie, teekäijad, oleme talle tänulikud, kui ta ulatab meile käe, talvel varem, suvel hiljem. Valges näed, pimeduses tunnetad. Pimedus pole iial elutu ega ükskõikne.
Üks, kes nagu kass pimeduse turjal käib, on Kuu. Noorkuu nagu kahvatu marmelaadiveerandik, ümara põsega paremalt poolt.
 
Väga vahva jutt on hernehirmutistest. Rändaja näeb neid ju põlluveertel tänapäevalgi ja iga selline kohtumine tekitab küsimusi:
 
*Mitu kapsast peab põllul kasvama, et tasuks hernehirmutis tööle panna?
Kas hirmutise riietuse järgi võib hinnata talude jõukust?
Kui hernehirmutis kannab seelikut ja pearätikut, kas tähendab siis see, et jäme ots majapidamises on naisterahva käes?
Ja veel palju toredaid mõtteid.
 
Väga muhedalt on kirjutatud sõnavahetustest külakoertega, kes ikka ränduritega asja teevad, sellest, mis elu elavad tänapäeva postkastid, keda kutsutakse isehakanud maastikuarhitektiks ja miks hunt on ka inimene.
Lugege, nautige!

Juhani Püttsepp “Mustad linnud”

Juhani Püttsepp “Mustad linnud” (47lk. Autorite endi välja antud raamat)
Fotod Ingmar Muusikus, pildid Kadri Ilves. Ka raamatu autori foto on Ingmar Muusikuselt.

Mustad linnud2.jpg
Raamatu pealkiri ei kutsu ehk paljusid kohe vaatama ja ostma, aga lugu ise on väga armas!
Rongad, künnivaresed, hallvaresed, hakid ja musträstad – nemad on siin peategelased. Meie mustad linnud, keda tihti ei sallita, aga keda peale raamatu lugemist kindlasti teise pilguga vaatama hakatakse.

Minu jaoks oli Juhani Püttsepp avastus. Häbi tunnistada, et ma tema raamatuid enne lugenud ei olnud ja et ma tegelikult temast midagi ei teadnudki… Aga suur rõõm, et mul on nüüd taaskord üks kirjanik, kelle raamatuid hea meelega lugeda

“Kronk-kronk-kronk.” Hääl nagu roostes naelal. Ise must kui ahjuroop, va söesilm.
Pole küll mustemat lindude seas, isegi silmatera on rongal must. (lk.7)

Aga rongal olevat üks valge sulg mustade sulgede all peidus!

Raamatus on tutvustused iga linnu väljanägemise ja kommete kohta ja sellele järgneb tore väike jutt, kus peategelaseks just see linnuke.
Lood sellest, kuidas hallvaresed koeraga läbi said, kuidas ronk koos vanamehega kalal käis, kuidas künnivaresed punaseid autosid vihkama hakkasid, kuidas hakid ärimeeste üle võidu saavutasid ja lõpetuseks tore lugu musträstast ja mustsõstardest.
Lood panevad naeratama ja järgmisel korral mõnega neist lindudest kohtudes ei vaata sa neid enam altkulmu, vaid mõtled sooja südamega raamatust loetud lugudele ja soovid linnule head päeva!

Mina ostsin selle raamatu just pealkirja ja kaanepildi pärast. Mulle on eluaeg need mustad linnud meeldinud

Mul on olnud õnn näha, mismoodi vareseema kodujuustu purki avab, et oma täiskasvanud poegadele süüa pakkuda ja ma olen saanud aiandis töötades aednikest varestega maid jagada. Eelmisel kevadel sain pildile hetke kui ronk muna varastas ja sel kevadel kuulsin, mismoodi hallvares aias klähvivale koerale puu otsast vastu haukus
Umbes 30 künnivarese pesad on meie majast 100 meetri kaugusel. Küllap varsti algavad noorte lennutunnid.
Umbes kuu aega tagasi kella viie paiku öösel võpatasin unest üles, sest meie akna taga lõõritas musträstas. Andis teada, et on kohal. Nad tulevad igal aastal

Karl Ristikivi “Semud” “Sellid”

Teema 22: Sinu lapsepõlve lemmikraamat
Karl Ristikivi “Semud” “Sellid” (96lk. Eesti Raamat, illustratsioonid: Helmut Valtman)

Semudsellid.jpg
Tegelikult hakkasin ma selle punkti alla Pipit lugema. Lugesin ja lugesin ja tundsin äkki, et ma ei haaku enam selle raamatuga. Vähemalt mitte hetkel.
Lõpetasin kiirelt lugemise, et mitte vana armsat mälestust rikkuda.

See Karl Ristikivi raamat kuulub aga minu lapsepõlve kullafondi!
Semud on neli vahvat koerajussi ja sellid on kolm kena kassipoega. Ristikivi kirjutab nii mõnusalt nende seiklustest ja raamat on täis toredaid illustratsioone. Naljakas, mismoodi lehti keerates ja neid pilte üle pika aja uuesti nähes tuli meelde, milline oli mu emotsioon kui seda raamatut lapsena mitmeid kordi lugesin ja lugesin ja lugesin. Tema seisukord on praegu ikka üsna hull. Sõna otseses mõttes ära loetud raamat

Lõiguke sellide tegemistest siis, kui nende ema on keldris hiiri püüdmas ja pererahvas on majast välja läinud:

“Paremat kätt on toidukamber ja köök,” ütles Miisu, “ja seal on söök. Seal on juustu ja võid ja liha. Pealegi teeb mulle mõte viha, et kui ei lähe meie, lähevad rotid ja teevad tühjaks kõik kausid ja potid.”
“Vasakut kätt elab preili,” sõnas Lillendiin. “Ma nägin läbi ukseprao eile, et seal on palju ilu ja uhkust. Sellepärast kasutame puhkust ja vaatame ligemalt, kui pole preilit ennast vahtimas nii tigedalt.”

Ema Tuti unelaul päevastest seiklustest väsinud semudele:

“Päike on veerenud ju,
kirsipuu otsas on kuu,
öö tuleb tasa kui hääletu lind,
jälgedest lõhnab maa hääletu pind.
Tasa siis magama jää,
jälgedest unes veel näe!

Pea alla pisike käpp,
suu juurest eemale näpp!
Praegu veel uninuda õdus ja hea,
et tuleb sügis, sa seda ei tea,
juba on õitsenud toom.
Uinu, mu pisike loom!

Uinu, mu väikene poeg,
kiirelt kui udu kaob aeg!
Varsti on mängude asemel tööd,
talvised tuisud ja valvatud ööd.
Vaikselt nüüd magama jää,
noorusest unes veel näe!”

Valisin selle laulukese siia üleskirjutamiseks sellepärast, et mäletan kuidas mu vanaema selle raamatu laule mulle ette laulis. Viisid olid kõik tema enda omad.

Elisabeth Aspe “Ennosaare Ain” “Anna Dorothea”

Teema 20: Raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik.
Elisabeth Aspe “Ennosaare Ain” “Anna Dorothea” (118lk. Eesti Raamat)

Aspe.jpg

Lugu “Ennosaare Ain” on esimest korda välja antud aastal 1888. “Anna Dorothea” aastal 1891.
Elisabeth Aspe on minu küla kirjanik 🙂 Elas Vana-Pärnus, minu majast linnulennul u. 200m kaugusel. Ilmselt on minu praegune elamine nende kunagise talu maadel. Lapsena piilusime tihti läbi aia ühe suure veski kivivaremeid. Nüüd olen lugenud, et Vana-Pärnu kalmistu vastas asus Aspede suur veski, nii et ma arvan, et see on ehk seesama. Kuigi asi vajab veel täpsustamist.
Käisin täna töölt tulles väikesel ekskursioonil ka, Elisabeth Aspele 2015. aasta detsembris püstitatud pingi juures, tema haual Vana-Pärnu kalmistul ja kõndisin ka vanadest veskivaremetest mööda. Tore on vähehaaval oma kodukoha lugu paremini tundma õppida.

18033447_1552394024784769_5297271079277703317_n17992009_1552393544784817_289193225336494734_n18033044_1552393511451487_5317176315548814728_n

Elisabeth Aspe raamatuid oli aga huvitav lugeda.
Esiteks see mõnus vanaaegne eesti keel! Näiteks selline lõik, kuidas inimesed Riiast tuleva laeva vastu tulevad:
“Linn ei ole nüüd ega olnud sel ajal peale Riia linna millegi muuga korralises ühenduses; ja et pärnulased tänulise loomuga, siis tulevad nad, kui iial võimalik, ikka laeva vastu võtma, mis ainuüksi paar korda nädalas neile uudist toob.” (lk.6)

Raamat ise räägib aga loo poisist, kes sündis Sauga vallas Ennosaare talus. Tema ema oli peremehe teine naine (esimene oli noorelt surnud ja uue noorperenaise elu talus tigeda vanaema tõttu kibe). Juhtus nii, et Aini ja vanema poja Peedi isa suri ning noorperenaine võttis poisi kaasa ning pages talust mõisa. Ain nuttis ja igatses hirmsasti oma venda ja talu, aga ema ei olnud nõus sinna enam tagasi minema.
Mõisaproua täheteadlasest vend Adalbert võttis Aini oma hoolealla. Andis talle õpetust ja poiss, kes armastas raamatutes tuhnida ning oli päris lahtise peaga, sai iga aastaga aina targemaks ja kahjuks ka saksikumaks. Varsti hakkas ta oma talumehest venda vältima ja kogu talurahvast häbenema. Armus ära mõisahärra ilusasse aga upsakasse tütresse ja valas kibedaid pisaraid kui preili lubadusest teda armastada kinni ei pidanud ja hoopis rikkaid noorhärrasid noolis.
Elu viis siis juba uhkema nimega noormehe, Antoni, Moskvasse, kus ta elas lausa 30 aastat. Õppis, oli tunnustatud teadlane. Ja unustas pikaks ajaks kodu ning kodumaa.

Kõike ei taha ära kirjutada, aga mainiks, et see Ennosaare vanaema oli ikka üks paras nõid 🙂 Ja härraseks muutunud Ain ajas mind pidevalt vihale – nii julm oli ta ennast ümbritsevate tordate inimeste vastu.
Raamatus on väga toredad kirjeldused mardipäevast ja pulmakommetest ning kiigepidudest.
Tolle aja vanusearvestus oli ka muidugi omamoodi. Raamatu lõpupoole on üks naine, kellest muudkui räägitakse kui vanast neitsist ja kortsulise näoga vanast naisest ja siis, ühel hetkel, kirjutatakse, et tegu on 46-aastase naisega.
Eks inimesed vananesid ka neil aegadel teistmoodi kui praegu.

“Anna Dorothea” on aga tõsielust võetud lugu, mis ilukirjanduslikult vürtsitatud.
Rikka raehärra juures kasvavad üles kolm kasulast, kaks tüdrukut ja poiss. Üks tüdrukutest, Anna, on imeilus, naeruhimuline neiuke, kes kõigi päid segi ajab ja mitte karvavõrdki tööd teha ei raatsi. Teine tüdruk, Elsabe, on maja hing. Tema korraldab kõike, teeb kõik tööd ja on arukas ning aus tüdruk. Poiss Prits on aga Riias kaupmeheametit õppimas olnud ja saabub nüüd koju. Anna keerutab ka teda ümber oma sõrme ja arvab, et võib poisilt kõike nõuda ning teiste meeste arvelt nalja saada, aga minu rõõmuks keerutab hoopis iseenda koledal kombel ummikusse ja saab kurja palga 🙂
Omamoodi Tuhkatriinulugu.

Väga tore lugemine oli! Vana Pärnu ning Vana-Pärnu kirjeldused, Vallikäärus jalutamised, sadamasse laevade ootamised – oma kodukoha kirjaniku teoseid on nii soe lugeda.