Jüri Kolk “Esimene malbe päev sel aastal”

Üllatusteema: Raamat, mille autor, tõlkija või illustraator on Lugemise väljakutse grupi liige.
Jüri Kolk “Esimene malbe päev sel aastal” (75lk. Kultuurileht)

58384400_2465250863499076_3734743581659758592_n.jpg
Inimesed – kui te otsustate suveks ennast kiilaks ajada, palun mõelge ometi enne selle vaese kammi tunnete peale, kes teid senimaani igal hommikul, päevast päeva, truult teeninud on!
Sest mida peab üks kamm tundma, kui te ta äkki sahtlisse jätate? Täielik krahh, ootamatu nätakas piide vahele.
Kas mind ei vajata enam?
Kas ma olen teinud midagi valesti??
Kas ta leidis parema kammi??? Tihedama? Pikemate piidega?
Mõelge, enne kui kammi sahtlisse jätate.
Te ei taha seda valu oma südametunnistusele.
 
2019. aasta esimesel malbel päeval ma seda raamatut lugesingi. Tõelisel suvepäeval, mis saabus juba aprillis ja mis tähendas minu jaoks kaht lennusõitu. Istusin rihmaga tooli külge kinnitatult ja kannatasin üha kaugeneva maapinna tõttu kõhust tõusvat vastikut ärevust ning lugesin ja lugesin ja tundsin, kuidas peapoolelt rahu minusse tasapisi tagasi valgub. Sellepärast, et ma leidsin sellest raamatust enda mõtteid, mis olid kirja pandud märksa kaunimalt kui mina neid mõelda olen osanud.
Näiteks selline mõte, mis tuleb mu pähe kui ma kirja saan ja see algab sõnadega: “Kirjutame teile …”. (Raamatus lugu leheküljel 58). Ma kujutan alati ette (samamoodi kui raamatus), kuidas terve hulk inimesi istub ümber laua ja seda kirja kirjutab. Kõik on pühendunud, kogu kontori tähelepanu on mulle saadetava kirja vormimisel. Põsed lõkendavad, keegi rüüpab vett, köhatab, keegi võpatab köhatuse peale, saadab altkulmupilgu – ära häiri pühalikku momenti! Trükkija näpud värisevad järgmise rea ootuses. Kes selle ütleb? Kas ta saab selle nii kirja pandud, et kõik jääks rahule? Et kirja saaja (mina) lugedes leebelt naerataks ja noogutaks.
Mitu sellist kirja nad päeva jooksul saadetud saavad?
Milline närvikulu …
 
Või see mõte, mida ma mõtlen siis, kui toidupoe turvaväravad mõne mu kotis oleva raamatu peale röökima pistavad. Seda on mitu korda juhtunud (RR-ist tellitud raamatute pärast!) ja tunne on üsna loll. Viimati vaatas kassaproua mulle otsa, vangutas pead ja ütles kahtlaselt peenikese häälega ning vidus silmadega: “Rääkige nüüd välja, mis teil seal kotis on!?” Ning terve järjekorratäis silmapaare hiilgasid põnevusest võimaliku draama ootuses. Nende pettumuseks võtsin ma oma raamatupaki välja, vehkisin sellega kisavate väravate vahel ja draama jäi ära. Aga turvaväravad jäävad minu jaoks alati ebameeldivaks elemendiks, sest mul on alati mõni raamat kotis.
 
Minu jaoks ei olnud täiskasvanuna rõõmus avastus, et guljašš on supp. Meil koolis ja kodus (eriti kodus!) oli see alati normaalne lihavärk olnud. Nii et lugu leheküljel 7 pani mind sealse proua meelepahaga kaasa noogutama.
 
Ja üldse – kui te tohiks kirjutada veel ainult ühe sõna, siis mis sõna see oleks?
Lugege!
Advertisements

Mari Tammar “Hundihüüdja”

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse, Märts: Raamat, mille kaanel on hunt.
Mari Tammar “Hundihüüdja” (158lk. Tänapäev)
Autori pilt: Astrid Hallik
Raamatu võrratu kaanekujundus: Made Balbat

23.jpg

Huvitav, et ma just täna, naistepäeval, võtsin kätte selle raamatu ja lugesin läbi.
Mis on see, mis paneb naisi huntide poole vaatama? Ma ei ole seda õiget metsahunti kunagi näinud, aga loodusparkides kisub aina huntide eluasemete juurde ja videod neist on lummavad. Rääkimata hundi ulgumisest, mis tõstab kõik kuklakarvad püsti.
Raamatus uluti koos huntidega. Naised ulgusid.

On Haava talu, kus on põlvkondade viisi naisi elanud. Mehi ei ole, aina naised. Raamatu peategelase, Kadri, lugu on karm – tema vanaema peetakse nõiaks ja ema hulluks, teda kutsutakse hundilapseks, kiusatakse ja mõnitatakse. Kadri lahkub kodust ja jõuab tagasi alles täiskasvanuna.
Raamat, nagu “Libahunt”, Tiina asemel on Kadri ja lugu on tänapäevane.
Naistest, kes uluvad huntidega, hullusest, nõrkusest, meeste maailma tungimisest naiste kaitstud maailma ja metsast välja jõudmisest.
Aga mitte ainult. Autor lisab raamatusse ka oma mõtted ja valu tänapäeva pealetungi ning vanade kommete ja eestlaste kultuuri kadumise kohta. Kas me häbeneme tänapäeval seda, mis meil kunagi olnud on? Kogu maailm kannab ühtemoodi riideid ja sööb ühesuguseid burgereid – on see õige?

Mitu korda tõusid mul lugedes kuklakarvad püsti – siis, kui kirjeldati, kuidas naine ja hunt jõeääres kohtusid ning teineteisele otsa vaatasid ja kuidas naise ulule hunt samaga vastas. See oli nii võimas! Selle jõu ja väe säilitamine on nii oluline.
Kas inimese ja looduse suhe tuleb meie tänapäevast terve nahaga välja?
Tahaks loota.
Lugege raamatut.
Ja kuulake Youtubest, kuidas Mari Tammar torupilli mängib.

*Sind ei ole olemas, kui sul ei ole oma lugu.
*Igal inimesel on maaga kokkulepe. Inimene sünnib siia ilma selleks, et oma maa eest hoolt kanda.
*Vanade aegade inimeste silmad olid sügavad nagu kaevud ja nende juured tugevalt maa sees – neil oli kultuur, mille ümbert kinni hoida, kui tuul liiga tugevalt puhuma hakkas. Meie aga pöörame pead iga moeröögatuse peale, mis meist üle puhub, ja paindume uute väärtuste poole, visates vanad üle parda, kui uued ahvatlevamad tunduvad.
*Isegi pärast kõiki neid aastaid
ei ütle Päike iial Maale:
“Sa oled mulle võlgu.”
*Ma pean tervele maailmale selgitama, et nende kosmopoliitne perse vajab ka tulevikus maalappi, millel oleks tähendus.

Katrin Pauts “Politseiniku tütar”

Teema 22: Eesti kirjaniku kriminull
Katrin Pauts “Politseiniku tütar”  (309lk. Varrak)

14.jpg
Raamatu autori foto: Rauno Volmar

Kauge küla. Saladused. Lapsepõlvekoju tagasipöörduv naine. Veel saladusi. Selliseid, mis 20 aasta jooksul kuskilepoole lahenenud ei olnud, aga nüüd ühtäkki otsast hargnema hakkavad.
Mida see mulle meenutas? Birk Rohelennu Silva suudlemise lugu. Ma lihtsalt lugesin seda umbes aasta tagasi ja tundsin lugedes mingit rõhuvat tunnet. Depressiivset. Nüüd, selle raamatuga, tuli see tunne tagasi ja püsis kõik need leheküljed otsast lõpuni.

Mis mulle ei meeldinud – Peatüki alguses hakatakse mingit teemat üles kruvima. Lehekülg lehekülje järel asi muudkui edeneb, osalised räägivad enda seotusest, kogu aeg loed ja ootad, et no nüüd, enne peatüki lõppu saad midagi juhtunust teada, tekiks nagu pingetõus … Aga peatükk saab läbi ja polegi midagi selgunud. Pikalt heietatud, tulemust pole. Ja nii ikka mitmeid kordi (ema kirjaga näiteks).
Ma ei ütle, et see oli halb raamat! Mul hakkas vahepeal lihtsalt igav ja tundus, et maailm on täis 30-ndates inimesi, kes lapsepõlvekoju tagasi jõudes seisavad silmitsi luuravate vanaeitede, nende eest põgenevate külaelanike ja hirmsate saladustega, mis ainult ootavad, et end avama hakata.
Ma ei ole üheski sellises külas veel käinud ja taaskohtumised minevikuga on olnud seni meeldivad ja rõõmsad.

Huvitav, kas keegi kaasaegsetest kodumaistest krimikirjanikest on ka kirjutanud loo, kus tegevus toimub linnas, kaasajas, ilma lapsepõlvesaladusteta? Kus endale on leitud vaenlane ja lastud ennast maha koksata täiskasvanuna toimepandud lolluste eest?
Läks porisemiseks.
Järgmisel korral ei õienda nii palju!

Oskar Luts “Kevade” ja “Tootsi pulm, Argipäev”

Oskar Luts “Kevade” ja “Tootsi pulm, Argipäev” (352lk.+272lk. Eesti Raamat)

49791255_2286156268075204_2476796069237751808_o

Pühade ajal näidati taas filme ja tuli tahtmine need raamatud jälle läbi lugeda. No mis ma oskan neist kirjutada? Kõigil on nad ilmselt peas. 🙂
Mina lugesin “Kevadet” esimest korda algkoolis ja mäletan kahte asja. Esiteks harjutasin ma pikka aega jäti kirjutamist. 🙂 Et see ikka ilus välja tuleks.
Teiseks inspireerisid mind Tootsi peenrad. Õnneks oli mul enne kõigi seemnete kokkusegamist ja mahakülvamist oidu vanaemale oma plaanist rääkida ja nii saime ikka üsna viisaka peenra tehtud. Aga see oli mu isiklik ja ma võisin sinna istutada kõike, mida tahtsin. Praegugi veel kasvavad samal kohal mu istutatud märtsikellukesed.
Tegelikult oli kolmas asi ka. Ma tahtsin endale punast maakera. Kingiti korralik gloobus, aga ma pidadin tükk aega plaani, kas värvida ta ehk guaššidega punaseks …
Muidugi oli peale filmide vaatamist mu lemmiknäitlejaks Aare Laanemets ja lemmiktegelane neist raamatutest Toots. Vaene vanaema üritas ikka rääkida, et Arno on nii hea ja tubli poiss, aga Arno oli igav, Toots oli lahe!
Minu lapsepōlve seikluspõnevikud. 🙂 110x läbi loetud ja ikka nii head!
Aga “Talve” ei ole ma kunagi lugenud.

Erika Salumäe “Triinu lood” 1. osa

Erika Salumäe “Triinu lood” 1. osa (79lk. Heli kirjastus)

49167872_2283560255001472_5848786953595518976_o.jpg

Loen jätkuvalt jõulukingiks kingiks saadud raamatuid. 🙂
Kes ei teaks Erika Salumäed! Eesti spordis on olnud fantastilisi aegu ja üks, kes meile nii palju positiivseid emotsioone pakkus, oli just tema.
Ja nüüd täidab Erika Salumäe oma unistust ning kirjutab lasteraamatuid.
Ma pean ausalt ütlema, et lugemise algus oli natuke konarlik. Loo kulgemisest jäi puudu. Peatükid on ka hästi lühikesed, nii et ei jõudnud veel sisse elada kui juba läbi sai. Aga – mina ei ole ju ka sihtgrupp! Mida edasi, seda rohkem sujus ja alguse konarused said siledamaks. Harjutamine teeb meistriks!

Tegu on lasteraamatuga, kuigi väga tõsisel teemal. Nimelt elab Triinu lastekodus. Ta on elav laps ja suur tegutseja ning satub seetõttu tihti pahandustesse.
Lõunauinakutest lugemine tuletas meelde, kuidas meid omal ajal lasteaias ähvardati, et kes magama ei jää, sellele tehakse süsti. Noh, ma ei maganud, aga lesisin väga vaikselt ja mõtlesin oma mõtteid. 🙂

Kuigi raamatu tegevuspaigaks on lastekodu, on see rõõmus lugu, mis lõpeb õnnelikult ja nagu aru saada, tuleb ka veel 2. osa.

Heade mõtete kogumikud

*”Eestimaa elujõust” (120lk. Pegasus)
* Heli Künnapas “Mõtisklusi sõbrale” (32lk. Heli kirjastus)

49199479_2282110478479783_5670064619855544320_o.jpg

Kaks pisikest, toredate fotode ja tarkade mõtetega raamatut, mis ma jõuludeks kingiks sain.
Aitäh Pegasusele ja Heli Künnapasele!

Heli raamatu fotod on enamuses Heli enda tehtud ja mõtteteradki autori enda omad. Loed ja mõtled, et kõik on õige, eks asjad nii ju olegi!
Üks mu lemmikmõtteid on kohe esimesel lehel:
*Varandus on vikerkaare lõpus. Aga vikerkaare ilmumiseks on vaja nii vihma kui ka päikest, nii pisaraid kui ka naeratusi, rõõmu ja kurbust.

Pegasuse raamatus on fotod Eestimaa loodusgotograafidelt – Karl Adami, Remo Savisaar ja teised. Targad mõtted on aga pärit meie kuulsatelt inimestelt.
Näiteks Helgi Sallolt:
* Ei tasu ennast närida nagu õunauss. Et oleks ma teinud seda ja toda, oleks ma … Tuleb õppida tegema endale pai ja tundma rõõmu väikestest asjadest.

Või Viivi Luigelt:
* Meie kohus siin maa peal on oma elus näha imet ja see ime teisele nähtavaks elada. Kui on pime, saa ise lambiks!

Niisiis – ärge olge õunaussid, kes iseenda õuna uuristavad! Nautige vihmaseid päevi ja kui need läbi saavad, särage nagu päikesed ja nautige vikerkaari!

Marek Sadam “Tulbid ja bonsai”

Isiklik väljakutse!
Lugemise Väljakutse grupi kingitud 12 lugemiskuud – 1. kuu NOVEMBER

46506159_2231802093510622_8083540355615555584_n.jpg

Marek Sadam “Tulbid ja bonsai” (208lk. FD Distribution)

Niisiis – esimene teie kingitud raamat!!! Aitäh!
Mulle meeldivad Sadama laulud ja mõtted ning julgus öelda just seda, mida ta arvab. Tema kontserdilt koju minnes on hing selgem, mitu nädalat elaks justkui teistsugust elu ja hooliks hoopis teistest asjadest kui muidu.
Ma arvan, et ma olen temaga üsna ühel lainel. Ainult see suur kohvikuvärk ja koogisöömine ei ole päris minu teema.

Raamat on mõnus. Juba sellest hetkest kui peale vaatad näed, et see on armastusega ja hoolimisega tehtud. Imeilus köide, kõvad kaaned, tugevad paksud lehed. Ja kui kaaned avad, siis vahelduvad luuletused (ehk laulusõnad) päris pikkade ja mõnusate mõtisklustega. Neid laulude sõnu saab mõttes muidugi hoopis lauldud, mitte niisama loetud.

Kas te teate, et *eestlased istutavad sõstrapõõsad tihedalt teineteise kõrvale sellepärast, et muru veelgi keerulisem piirata oleks. (lk.20)
Või seda, et *riisuda riigi vara võib tunduda igati ihaldusväärne, aga päris rehaga sügisel lehti kuhjates jääb alles plekkideta süda ning õnnetunne mõnusast rammestusest. (lk.20)
Või hoopis seda, et fantaasiat ei tohi igavaks ilupuuks lõigata. Tihti juuritakse fantaasiapõõsas sootuks välja, kuna sile golfiväljak peegeldab paremini meie siledalt igavaid mõtteid. (lk.74)

See viimane mõte kõlas nagu paitus minu kõrvadele, sest minu aed on sõna otseses mõttes fantaasiapõõsaid täis ja siledast golfiväljakust on asi valgusaastate kaugusel. Teisisõnu – ma ei püga eriti aias kasvavaid õunapuid, peenraääri katab sammal (vaata pilti!) ja lilletuustid sirguvad otse keset künklikku muru.

“Siin me oleme”
https://youtu.be/B91uw7mLzog

Siin me siis oleme, elame kuni
Lihtsalt saab otsa, tuleb kord lumi
Unne võiks vajuda, nii nagu karu
Põhjamaa veri kuid talvegi talub