Juhani Püttsepp “Sammud omas Eestis”

Teema 25: Sinu lemmikkirjaniku raamat, mida sa veel lugenud ei ole.
Juhani Püttsepp “Sammud omas Eestis” (95lk. MTÜ Loodusajakiri. Fotod (ka foto kirjanikust): Ingmar Muusikus)

18664218_1589382061085965_7151920839252935025_n.jpg
Selline väike ja tore raamat, mida lugedes silm puhkab ja hing lööb nurru.
Raamatus on looduslood, mis ilmunud ajakirjas “Loodusesõber” aastatel 2005-2009. Rännakud suundusid Eestimaa mandriosa kõige põhjapoolsemast punktist kõige lõunapoolsemasse ja kõige kagupoolsemast kõige loodepoolsemasse. Kokku käidi üle miljoni sammu, kirjutati hulga jutte ja tehti palju pilte.
Pildid on kindlasti üks osa sellest raamatust, mida nautida. Ei ole siin klantsivaid loodusfotosid, on hoopis pildikesed elust enesest – kuidas lehm matkakotist leiba varastab, kuidas kassid põlluserva mööda tulevad, sabad püsti. Kuidas aknad ootavad oma peremehi ning tuisk viib teelise peast kübara.
Imeilus!
 
*Tuisus võib proovida isegi lendutõusist. Selleks tuleb pärituult joosta, käed tiibadena laiali.
 
Selle raamatu keel, Juhani Püttsepa keel, on tõeline nauding! Lugege või seda lõiku:
 
*Nirk, kes ilmus meie nina ees välja Põltsamaa äärsest tuisumöllust, lasi end silitada korraks särama löönud päikesel ja kadus siis kui valge sulg valge padja sisse.
 
Või seda:
 
*Hämaruses kõndides muutub hingamine rahulikumaks. Hämaruses rahuned. Õhtu toob tagasi kõik, ütleb Jaan Kaplinski. Õhtu on kui sõber ja pimedus hoiab meid.
Meie, teekäijad, oleme talle tänulikud, kui ta ulatab meile käe, talvel varem, suvel hiljem. Valges näed, pimeduses tunnetad. Pimedus pole iial elutu ega ükskõikne.
Üks, kes nagu kass pimeduse turjal käib, on Kuu. Noorkuu nagu kahvatu marmelaadiveerandik, ümara põsega paremalt poolt.
 
Väga vahva jutt on hernehirmutistest. Rändaja näeb neid ju põlluveertel tänapäevalgi ja iga selline kohtumine tekitab küsimusi:
 
*Mitu kapsast peab põllul kasvama, et tasuks hernehirmutis tööle panna?
Kas hirmutise riietuse järgi võib hinnata talude jõukust?
Kui hernehirmutis kannab seelikut ja pearätikut, kas tähendab siis see, et jäme ots majapidamises on naisterahva käes?
Ja veel palju toredaid mõtteid.
 
Väga muhedalt on kirjutatud sõnavahetustest külakoertega, kes ikka ränduritega asja teevad, sellest, mis elu elavad tänapäeva postkastid, keda kutsutakse isehakanud maastikuarhitektiks ja miks hunt on ka inimene.
Lugege, nautige!

Juhani Püttsepp “Mustad linnud”

Juhani Püttsepp “Mustad linnud” (47lk. Autorite endi välja antud raamat)
Fotod Ingmar Muusikus, pildid Kadri Ilves. Ka raamatu autori foto on Ingmar Muusikuselt.

Mustad linnud2.jpg
Raamatu pealkiri ei kutsu ehk paljusid kohe vaatama ja ostma, aga lugu ise on väga armas!
Rongad, künnivaresed, hallvaresed, hakid ja musträstad – nemad on siin peategelased. Meie mustad linnud, keda tihti ei sallita, aga keda peale raamatu lugemist kindlasti teise pilguga vaatama hakatakse.

Minu jaoks oli Juhani Püttsepp avastus. Häbi tunnistada, et ma tema raamatuid enne lugenud ei olnud ja et ma tegelikult temast midagi ei teadnudki… Aga suur rõõm, et mul on nüüd taaskord üks kirjanik, kelle raamatuid hea meelega lugeda

“Kronk-kronk-kronk.” Hääl nagu roostes naelal. Ise must kui ahjuroop, va söesilm.
Pole küll mustemat lindude seas, isegi silmatera on rongal must. (lk.7)

Aga rongal olevat üks valge sulg mustade sulgede all peidus!

Raamatus on tutvustused iga linnu väljanägemise ja kommete kohta ja sellele järgneb tore väike jutt, kus peategelaseks just see linnuke.
Lood sellest, kuidas hallvaresed koeraga läbi said, kuidas ronk koos vanamehega kalal käis, kuidas künnivaresed punaseid autosid vihkama hakkasid, kuidas hakid ärimeeste üle võidu saavutasid ja lõpetuseks tore lugu musträstast ja mustsõstardest.
Lood panevad naeratama ja järgmisel korral mõnega neist lindudest kohtudes ei vaata sa neid enam altkulmu, vaid mõtled sooja südamega raamatust loetud lugudele ja soovid linnule head päeva!

Mina ostsin selle raamatu just pealkirja ja kaanepildi pärast. Mulle on eluaeg need mustad linnud meeldinud

Mul on olnud õnn näha, mismoodi vareseema kodujuustu purki avab, et oma täiskasvanud poegadele süüa pakkuda ja ma olen saanud aiandis töötades aednikest varestega maid jagada. Eelmisel kevadel sain pildile hetke kui ronk muna varastas ja sel kevadel kuulsin, mismoodi hallvares aias klähvivale koerale puu otsast vastu haukus
Umbes 30 künnivarese pesad on meie majast 100 meetri kaugusel. Küllap varsti algavad noorte lennutunnid.
Umbes kuu aega tagasi kella viie paiku öösel võpatasin unest üles, sest meie akna taga lõõritas musträstas. Andis teada, et on kohal. Nad tulevad igal aastal

Karl Ristikivi “Semud” “Sellid”

Teema 22: Sinu lapsepõlve lemmikraamat
Karl Ristikivi “Semud” “Sellid” (96lk. Eesti Raamat, illustratsioonid: Helmut Valtman)

Semudsellid.jpg
Tegelikult hakkasin ma selle punkti alla Pipit lugema. Lugesin ja lugesin ja tundsin äkki, et ma ei haaku enam selle raamatuga. Vähemalt mitte hetkel.
Lõpetasin kiirelt lugemise, et mitte vana armsat mälestust rikkuda.

See Karl Ristikivi raamat kuulub aga minu lapsepõlve kullafondi!
Semud on neli vahvat koerajussi ja sellid on kolm kena kassipoega. Ristikivi kirjutab nii mõnusalt nende seiklustest ja raamat on täis toredaid illustratsioone. Naljakas, mismoodi lehti keerates ja neid pilte üle pika aja uuesti nähes tuli meelde, milline oli mu emotsioon kui seda raamatut lapsena mitmeid kordi lugesin ja lugesin ja lugesin. Tema seisukord on praegu ikka üsna hull. Sõna otseses mõttes ära loetud raamat

Lõiguke sellide tegemistest siis, kui nende ema on keldris hiiri püüdmas ja pererahvas on majast välja läinud:

“Paremat kätt on toidukamber ja köök,” ütles Miisu, “ja seal on söök. Seal on juustu ja võid ja liha. Pealegi teeb mulle mõte viha, et kui ei lähe meie, lähevad rotid ja teevad tühjaks kõik kausid ja potid.”
“Vasakut kätt elab preili,” sõnas Lillendiin. “Ma nägin läbi ukseprao eile, et seal on palju ilu ja uhkust. Sellepärast kasutame puhkust ja vaatame ligemalt, kui pole preilit ennast vahtimas nii tigedalt.”

Ema Tuti unelaul päevastest seiklustest väsinud semudele:

“Päike on veerenud ju,
kirsipuu otsas on kuu,
öö tuleb tasa kui hääletu lind,
jälgedest lõhnab maa hääletu pind.
Tasa siis magama jää,
jälgedest unes veel näe!

Pea alla pisike käpp,
suu juurest eemale näpp!
Praegu veel uninuda õdus ja hea,
et tuleb sügis, sa seda ei tea,
juba on õitsenud toom.
Uinu, mu pisike loom!

Uinu, mu väikene poeg,
kiirelt kui udu kaob aeg!
Varsti on mängude asemel tööd,
talvised tuisud ja valvatud ööd.
Vaikselt nüüd magama jää,
noorusest unes veel näe!”

Valisin selle laulukese siia üleskirjutamiseks sellepärast, et mäletan kuidas mu vanaema selle raamatu laule mulle ette laulis. Viisid olid kõik tema enda omad.

Elisabeth Aspe “Ennosaare Ain” “Anna Dorothea”

Teema 20: Raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik.
Elisabeth Aspe “Ennosaare Ain” “Anna Dorothea” (118lk. Eesti Raamat)

Aspe.jpg

Lugu “Ennosaare Ain” on esimest korda välja antud aastal 1888. “Anna Dorothea” aastal 1891.
Elisabeth Aspe on minu küla kirjanik 🙂 Elas Vana-Pärnus, minu majast linnulennul u. 200m kaugusel. Ilmselt on minu praegune elamine nende kunagise talu maadel. Lapsena piilusime tihti läbi aia ühe suure veski kivivaremeid. Nüüd olen lugenud, et Vana-Pärnu kalmistu vastas asus Aspede suur veski, nii et ma arvan, et see on ehk seesama. Kuigi asi vajab veel täpsustamist.
Käisin täna töölt tulles väikesel ekskursioonil ka, Elisabeth Aspele 2015. aasta detsembris püstitatud pingi juures, tema haual Vana-Pärnu kalmistul ja kõndisin ka vanadest veskivaremetest mööda. Tore on vähehaaval oma kodukoha lugu paremini tundma õppida.

18033447_1552394024784769_5297271079277703317_n17992009_1552393544784817_289193225336494734_n18033044_1552393511451487_5317176315548814728_n

Elisabeth Aspe raamatuid oli aga huvitav lugeda.
Esiteks see mõnus vanaaegne eesti keel! Näiteks selline lõik, kuidas inimesed Riiast tuleva laeva vastu tulevad:
“Linn ei ole nüüd ega olnud sel ajal peale Riia linna millegi muuga korralises ühenduses; ja et pärnulased tänulise loomuga, siis tulevad nad, kui iial võimalik, ikka laeva vastu võtma, mis ainuüksi paar korda nädalas neile uudist toob.” (lk.6)

Raamat ise räägib aga loo poisist, kes sündis Sauga vallas Ennosaare talus. Tema ema oli peremehe teine naine (esimene oli noorelt surnud ja uue noorperenaise elu talus tigeda vanaema tõttu kibe). Juhtus nii, et Aini ja vanema poja Peedi isa suri ning noorperenaine võttis poisi kaasa ning pages talust mõisa. Ain nuttis ja igatses hirmsasti oma venda ja talu, aga ema ei olnud nõus sinna enam tagasi minema.
Mõisaproua täheteadlasest vend Adalbert võttis Aini oma hoolealla. Andis talle õpetust ja poiss, kes armastas raamatutes tuhnida ning oli päris lahtise peaga, sai iga aastaga aina targemaks ja kahjuks ka saksikumaks. Varsti hakkas ta oma talumehest venda vältima ja kogu talurahvast häbenema. Armus ära mõisahärra ilusasse aga upsakasse tütresse ja valas kibedaid pisaraid kui preili lubadusest teda armastada kinni ei pidanud ja hoopis rikkaid noorhärrasid noolis.
Elu viis siis juba uhkema nimega noormehe, Antoni, Moskvasse, kus ta elas lausa 30 aastat. Õppis, oli tunnustatud teadlane. Ja unustas pikaks ajaks kodu ning kodumaa.

Kõike ei taha ära kirjutada, aga mainiks, et see Ennosaare vanaema oli ikka üks paras nõid 🙂 Ja härraseks muutunud Ain ajas mind pidevalt vihale – nii julm oli ta ennast ümbritsevate tordate inimeste vastu.
Raamatus on väga toredad kirjeldused mardipäevast ja pulmakommetest ning kiigepidudest.
Tolle aja vanusearvestus oli ka muidugi omamoodi. Raamatu lõpupoole on üks naine, kellest muudkui räägitakse kui vanast neitsist ja kortsulise näoga vanast naisest ja siis, ühel hetkel, kirjutatakse, et tegu on 46-aastase naisega.
Eks inimesed vananesid ka neil aegadel teistmoodi kui praegu.

“Anna Dorothea” on aga tõsielust võetud lugu, mis ilukirjanduslikult vürtsitatud.
Rikka raehärra juures kasvavad üles kolm kasulast, kaks tüdrukut ja poiss. Üks tüdrukutest, Anna, on imeilus, naeruhimuline neiuke, kes kõigi päid segi ajab ja mitte karvavõrdki tööd teha ei raatsi. Teine tüdruk, Elsabe, on maja hing. Tema korraldab kõike, teeb kõik tööd ja on arukas ning aus tüdruk. Poiss Prits on aga Riias kaupmeheametit õppimas olnud ja saabub nüüd koju. Anna keerutab ka teda ümber oma sõrme ja arvab, et võib poisilt kõike nõuda ning teiste meeste arvelt nalja saada, aga minu rõõmuks keerutab hoopis iseenda koledal kombel ummikusse ja saab kurja palga 🙂
Omamoodi Tuhkatriinulugu.

Väga tore lugemine oli! Vana Pärnu ning Vana-Pärnu kirjeldused, Vallikäärus jalutamised, sadamasse laevade ootamised – oma kodukoha kirjaniku teoseid on nii soe lugeda.

Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus”

Teema 17: Raamat, mille pealkirjas on 5 sõna
Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus” (287lk. Varrak)

Hargla.jpg

Mina olen see, kes polnud siiani lugenud mitte ühtegi Indrek Hargla raamatut! Aga oi kui palju olen ma kuulnud ja lugenud ülistusi kõigile ta teostele, eelkõige Melchiorile! Niisiis võtsin ma selle raamatu kätte suure elevuse ja ärevusega ja veel suurema ootusega.
Asusin lugema ja ühel hetkel taipasin, et mu mõtted jooksevad hoopis mujal. Ma küll keeran lehti ja loen, aga ei tea sellest, mida ma loen midagi.
Alustasin siis uuesti. Keskendusin, süvenesin. Siis tekkis janu. Siis tiirutasid väljas künnivaresed (mu lemmikud!) ja siis olin ma jälle jupi lugenud nii, et ei mäletanud muffigi.
Tegin pausi ja alustasin õhtul, kui tuba oli pime ja linnud vakka jäänud, uuesti. Ja nii ma murdsin ennast sellest raamatust läbi. Kuskil sajanda lehekülje juures läks huvitavamaks. Mõnda aega ma täitsa nautisin ja mul oli hea meel! Selline tunne oli, et mul on siiski natukenegi head maitset ja lootust 😉
 
Mulle meeldis õhustik ja keelepruuk ja Melchiori ning tema naise omavahelised suhted. Samuti see, mismoodi apteekrihärra tol ajal tähtis mees oli ja kuidas kõik heal meelel talle lugusid vestsid. Huvitav oli lugeda, mismoodi õige asja pärast võis inimese maha lüüa ja keegi ei pannud seda pahaks.
Ma olen kindel, et kannatan nüüd veidi ja annan siis Melchiorile uue võimaluse – ilmselt võtsin ma selle raamatu lihtsalt valel ajal kätte ja järgmisi naudin ma juba samamoodi kui kogu Eesti rahvas. 🙂
 
Aga nii mõnegi toreda tähelepanku märkisin ma raamatusse värvilise kleepsuga ära!
 
*Aastatel 1400+ sai inimesi ära osta ja rääkima panna apteekrilt saadud magusa kommiga. Nii armas 🙂
*Pealtkuulamine ja klatš olid elu edasiviivaks jõuks! Kui kuskile läksid, siis parem, kui sul oli põnevaid uudiseid!
*Naised saunas räägivad rohkem jumalavallatuid ja ropuvõitu asju kui mehed isekeskis.
*Värskelt tapetud mehe suguliikme seemnest sai omal ajal kallihinnalist jõujooki.
*Selle taha pole ükski kuulujutt jäänud, et sündmusel pealtnägijaid ei olnud!
*Inimene peab magama, sest magamise ajal tekib üdi juurde. Aga kui inimene korralikult ei maga, siis üdi juurde ei tule ja tema ihu ei puhka ennast välja!
 
Kõik väga asjalikud tähelepanekud ja mitmedki kehtivad küllap tänapäevalgi 🙂 Eriti see, mis puudutab kuulujuttu ja “naised saunas rääkisid” teemat. 😀

Koidu V. G. Ferreira “Domineeriv värv. Tumepunane”

Koidu V. G. Ferreira “Domineeriv värv. Tumepunane” (463lk. Varrak)

Domineeriv värv.jpg
Täna öösel lugesin ma kella neljani.
Ootamas oli vaba päev, raamatut oli võimatu käest panna ja nii ma seda endale lubasin, üle pika-pika aja 😀
 
Noorteraamat, ulmekas, fantaasiaromaan, armastuslugu, muinasjutt. Igasugused žanrid saavad kaetud.
Algab kõik aastal 5013, kui maakerast on alles vaid tuhk ja päevane päikesesoojus tõuseb 120 kraadini. Inimesed elavad maaalustes baasides, kirjutada ei oska, lugeda ka eriti mitte, vastassugupooled üksteist puudutada ei tohi, lapsed eostatakse katseklaasides, toiduks on kummalised kotipudrud ning riietuseks sinise sooja aluspesu sarnased kostüümid.
Peategelane Cordevia läheb oma õe ja sõbrannaga baasist välja, et otsida oma aasta tagasi kadunud venna Aleci jälgi. Teel kohtavad nad midagi tuhamaailmas ennekuulmatut – värvilist liblikat. Cordevia saab hammustada ja hakkab ajapikku tundma, kuidas mürk mööda ta keha laiali valgub. Tagasiteel kohtavad nad noormeest, kes oleks kui teiselt planeedilt – silmad kuldsete täppidega, silme all kuldsed soomused. Ilus, tugev ja astub puudutamise keelust üle, sest imeb Cordevia kehal olevast hammustushaavast mürgi välja. Sellest hetkest armub tüdruk ülepea (ainuke asi, mis mind selle raamatu puhul häiris, oli Cordevia hullumeelne iha Clay järele. Poiss oleks pidanud kogu aeg käte ja huultega ta küljes kinni olema, siis oleks tüdruk rahule jäänud 😛 ).
 
Ma ei taha palju sisust rääkida, sest seda peab ise lugema – nii põnevalt on kirja pandud Clay maailm, kuhu nad ühel hetkel satuvad. Kirjutan vaid, et see oli pealtpoolt kui lõhnav ja lopsakas oaas, kus kõik õitses, liblikad lendasid ja liikusid kõige imelisemad loomad. Kui aga maailmaga tutvuda, oli see täis ohte ja kurjust ning pidi omama väga häid sõpru, et inimesena seal ellu jääda.
Naljakas oli see, et üleminek tuhamaailmast “paradiisi” tekitas endas ka sellise tunde, nagu oleks värviteraapia mustvalge lehe pliiatsitega värviliseks võlunud.
 
Üks uus sõna esines ka. “Suma”. Lause: … lakkas ruumis kaikunud suma korrapealt. Otsisin küll, aga ei tuvastanud eesti keeles sellist sõna, küllap on ta siis kasutusel aastal 5000+ 😉
 
Ühel hetkel oli mul tunne, et loen Deborah Harknessi “Nõidade avastuse” noorteversiooni – nipsakas naistegelane, ülihoolitsev ja kaitsev, saladuslik meestegelane ja palju kurjust ümberringi, mille eest pidevalt varjuda tuli. Ja sellest ei olnud midagi, sest mõlemad raamatud on väga köitvad ja põnevad!
 
Minu lemmiktegelaseks oli imeline kõikesööv ja taguotsa kaudu suurepärast magustoitu väljutav loom apanusa, eriti üks isend nimega Luna 🙂
 
Kirjutada ja muljetada oleks nii palju, aga ei saa, siis pole teil enam huvitav lugeda!
Suur tänu Varrakule raamatu eest! Nüüd tuleb järgmist kolme osa ootama jääda.

Ain Kalmus “Hingemaa”

Teema 14: Raamat, mida loetakse mõnes filmis
Ain Kalmus “Hingemaa” (312lk. Orto 1948)

001.jpg

Oli aasta 2015 novembrikuu, kui me sõitsime Laitse mõisasse Tõnis Mägi kontserdile. Tõnis laulis laulu kondorist ja rääkis loo, kuidas nad olid Kärduga käinud Ameerikas, vana Eesti kiriku taastamiseks korraldatud heategevuskontserdil esinemas. Kuidas kiriku tornist oli kondor lendu tõusnud ja see oli tekitanud tunde, et see lind valvas selle vana kiriku üle.
Kontserdil mainis Tõnis ka üht raamatut, kus eestlaste külast Ameerikas ja sellest kirikust juttu on.
Läks aasta ja mitu kuud, kui ma märkasin, et ETV2 näitab filmi pealkirjaga “Hingemaa”. Salvestasin ja vaatasin. Ühe korra ja teise korra ka.
See oli lugu sellestsamast Gleasoni Eesti kirikust, selle restaureerimisest ja Tõnis Mäe kontserdist Ameerika metsade vahel. Kohal oli ka kunagise pastori Hans Rebase poeg, nüüdseks juba vana mees Bill Rebane.
Ja selles filmis loeti seda raamatut, Ain Kalmuse “Hingemaa”.
Raamat oli aga mul riiulis olemas, jõudnud meie koju Rootsist, koos aastaid tagasi päranduseks saadud teiste Orto kirjastuse raamatusarjadega. Tegu on ilukirjandusliku raamatuga, kus siiski omajagu tõtt sees – koht, kirik, küla, eestlaste elud.

20. sajandi alguses saabusid Ameerikasse kolm noort Eestimaa meest. Tulid otsima oma hingemaad. Ühel, Aadu Toolsel, jäi pere Eestisse ootama, kuniks mees on uuel maal jalad alla saanud.
Otsisid tööd ja leidsid ka. Nägid vaeva suvel kraave kaevates ja talvel metsi langetades. Korjasid dollarihaaval raha ning kui 200 rohelist krabisevat kokku sai, läks Aadu Toolse linna ning sõlmis lepingu maaostuks. Ta oli selle krundi juba ammu välja valinud ja seal salaja juba veidi maadki harinud. Ja nüüd äkki oli ta maaomanik! See lapp oli suurem, kui koduses Eestis mõisniku maa! Krunt oli ilus, mets, metsas allikad, allpool jõgi ja järv. Kõige ilusama krundi oli Aadu valinud!
Maapeal oli püsti väike tööliste maja, kämp, nagu teda kutsuti. Selle kohendas Aadu niimoodi korda, et võis Eestisse perele kirjutada – tulge!
Ja pere tuli. Naine Salme ja kolm poega.

*”Aadu oli ruume suure hoolega küürinud, ta oli isegi poest paberit toonud ning köögiriiulitele valged pitskardinad külge lõiganud. Laual oli puhas käterätik põiki üle ning sellel savikruus sügislilledega. See kruus lilledega oligi esimene asi, millele naise silmad langesid, ja ta pilk muutus uduseks.”

Aadu alustas tasahilju, aga suure innuga – haris ta ju omaenda hingemaad, mitte ei orjanud kellegi teise heaks. Kevadel tegi alepõletust, siis oli kogu pere abiks. Kündis algelise isenikerdatud adraga maad, ostis lehma, paar põrsast. Talvel käis metsa raiumas ja raha teenimas. Iga aastaga kasvas farm suuremaks. Tuli hobune, saadi suuremad maalapid metsa alt põldude alla.
Kõige parem rohi töö vastu on rohkem tööd, ütles Aadu.

Väga vahva on kirjeldus sellest, kuidas kohalikus lambafarmis lambaid pesti.
*”Kaevati sik-sakiline kraav, lasti see siis ääreni vett täis, pandi sellesse kanget sooda ja seebi moodi kraami ja siis lambad ikka karsumm! ja karsumm! üksteise järel ühest otsast sisse. Kui nad olid sik-sakilise kraavi pool ujudes läbi käinud ja teisest otsast välja tulid, olid nad puhtad nagu Siioni tallekesed.”

Ümberkaudu elasid ka eestlased, kellega aegajalt pidusidki peeti ja kodumaad meenutati. Eriti valusalt soovis Eestisse tagasi Aadu naine Salme. Ikka igatses ta Pärnu randa ja Vallimäele, meenutas, kuidas nad Aaduga seal käsikäes jalutanud olid. Hingemaa võib ju siin, sel põllul olla, aga kodu on Eestis!

*Salme mäletas, kuidas pühapäevahommikutel oli terve Pärnu kellaheli täis olnud. Elisabeti kiriku tornist kostis see heledalt, rõõmsalt, saksa kiriku poolt aga kumedamalt, raskemalt, kuna sekka paiskus vene kiriku rõõmsat, mitmehäälset tilinat. Siis oli hea avatud akna all seista ja lasta neil kuminatel läbi toa kajada.”

Kogu raamatust jookseb läbi nukker noot. Kuidas tulid Eestist noored mehed ja naised, võitlesid endile maalapid, hakkasid neid harima. Kuidas sündisid lapsed ja läksid ameerika koolidesse, õppisid inglise keeles ja varsti rääkisid juba koduski inglise keelt.
Aadugi saab vanemaks ja tema suurim hirm ei ole mitte vanadus ja surm, vaid see, et tema hingemaa farmi ei ole äkki kellelegi pärandada! Ükski kolmest poisist ei ole farmeriametist huvitatud, nendest on saanud ameeriklased. Aga tütar on veel liiga noor.

Olin raamatu lugemise just lõpetanud ja vaatasime AK uudiseid. Seal oli avalugu välismaal olevatest Eesti koolidest ja eesti keele säilimisest. Kõik algab kodust, jäi sealgi kõlama. Kui kodus peetakse eestlaseks olemist ja oma juuri tähtsaks, siis ei ole sel nii lihtne kaduda.
Peaasi, et oleks inimesi, kes peaks seda oluliseks!
Ütles Aadugi raamatus, et huvitav – kohalikud vanad perekonnad oskavad väärtustada oma juuri ja hindavad ka kaugelt tulijate keelt ja kombeid, aga tulijad justkui häbenevad seda, kes nad on, ja püüavad võõra rahva hulka sulanduda.

Raamatus on juttu ka sellest, kuidas see pisike eestlaste kirik sinna kaugele Ameerika metsade vahele ehitati. Iga pere andis omalt maalt palke, kõik lõid ehitusel kaasa. Isegi pastor Hans Rebane, kes elas muidu suures linnas, tuli ja jäi tükiks ajaks paigale ning oli jõu ja nõuga abiks.
Ja siis tulid ristsed ja pulmad ja matusedki.
Eesti keeles, oma õpetajaga, oma küla rahvaga seal võõral maal.

Huvitav oli seda “Hingemaa” filmi vaadata. Näidati, kuidas mees metsaäärtpidi kiriku juurde läheb. Võserik nagu meilgi, Tal ja lumi. Kui ei oleks öeldud, et Ameerika, siis oleks arvanud, et siinsamas metsas filmitud.

Hingemaa on seal, kus on hing rahul.
Kui on tahtmine minna, siis minge – tahtmine on taevariik.
Aga ärge unustage seda, kus on kodu.
Väljarännates on kõik roosiline ja meelitav. Aga kui oled natuke aega olnud, siis hakkad ikka üleõla tagasi vahtima ja varsti on hinges kitsas käes…

*****************************************************************
Gleasoni Eesti kirikut on aegade jooksul renoveeritud, rüüstatud, jälle üles ehitatud. Kirikul täitus 1914. aastal 100 aastat! Selle puhul tehtud Tõnis Mäe kontserdisga koguti 17000 dollarit ja kirik sai uuesti korda.
Selle aasta veebruaris saabusid aga uudised, et vandaalid on kirikus pidu pidanud ja selle sisustuse purustanud.
Kui närune peab olema inimene, et ta läheb ja rüüstab metsas seisvat väikest kirikut?

Leidsin netist mõned vanad pildid.

Selline väike videolõik:

Mõned artiklid Gleasoni eestlaste kirikust:
http://www.firstestonianchurch.com/history/
http://www.eestikirik.ee/saja-aasta-vanune-eestlaste-kirik-ameerikas/

Raamatu autorist, Ain Kalmusest:
http://www.eestikirik.ee/vahetuntud-ain-kalmus-tookas-ja-noudlik/