Argo Kasela “Taevakirju”

Argo Kasela “Taevakirju” (192lk. Petrone Print)

Taevakirju_web.jpg

 
See raamat oleks pidanud olemas olema eelmisel aastal, kui meil oli väljakutses teema raamatust, mis on tõeliselt naljakas 🙂 See on lihtsalt väga muhedalt ja hea huumoriga kirjutatud lugu, nii et ma sain ikka mitmeid kordi kõva häälega naerda.
Naersin ära (tööl kui kliente polnud) ja vaatasin siis ringi, ega keegi samal ajal uksest sisse pole tulnud 🙂
 
Argo Kasela kirjutab enda kogemustest ja tähelepanekutest stjuuardina. Lugedes saab väga hästi selgeks, et lennukipersonal pole lihtsalt “saiajagajad”, vaid nende töö algab juba tükk aega enne lennuki õhkutõusmist. Tänapäeval lendavad kõik, see ei ole enam rikaste privileeg, niisiis jagub lendajate hulka ka igasugu inimesi. Normaalseid ja palju vähem normaalseid 🙂
Kirjeldatakse näiteks oot-oot-oot inimesi, noorte paarikeste püüdlusi “mile-high” klubisse pääsemiseks, salaja oma pudelikesega lennukisse tulijaid ja veel palju värvikaid karaktereid.
 
Ma arvan, et seda raamatut võiks lugeda kõik, kes lennukiga reisivad. Viisakad oleme ju niigi ja suhtume teenidavasse personali austusega, aga “Taevakirjad” avas palju selliseidki detaile lennukimeeskonna elust ja tööst, mida tavareisija ei oska ettegi kujutada.
Aga tõsise töö kõrval saab ka palju nalja 🙂
 
*”Tavaliselt alsutatakse WC otsimist riidekappidest. Ka nendest, mille luugid avanevad alt üles või ülalt alla. Statistiliselt järgmine on mõni kitsama uksega kapp. Mida kõrgemal kapiuks asub, seda tõenäolisemalt sealt kergendusmaja otsitakse. Lennukitüübis, kus kõige rohkem töötasin, paiknes väisukse ja esimese rea vahel umbes 30 cm laiune kapp varustuse hoidmiseks. Ja just sealt otsiti WC-d kõige rohkem. Igapäevane küsimus, mida kolleegidega arutasime, oli see, et millise loogika alusel inimesed mõtlevad? Kui kapi laius on simaga nähes 30 cm, siis kuidas saab seal paikneda tualettruum?”

Üks huvitav video ka, kus teiste reisikorraldajate hulgas räägib ka Argo Kasela oma reisidest ja jagab nõuandeid: Kuidas targalt lennata

Mart Sander “Lux gravis”

Teema 30: 33. raamat sinu kodu raamaturiiulis
Mart Sander “Lux gravis” (319lk. Paradiis, tõlkinud: Silver Sära)

lux-gravis-ehk-raske-valgus.jpg

Ma magasin täna öösel 3 tundi… Ma ei suutnud lihtsalt seda raamatut käest ära panna! 😍

Tahtsin sel suvel lugeda Mart Sanderi “Litse”, seega hakkasin lugema just selle riiuli otsast, kus “Litsid” pesitsesid, aga 33. raamat oli hoopis “Lux gravis” 🙂 Tänan igastahes saatusesõrme, sest see raamat oli ülimalt põnev ja haarav ja nõudis lugemisel kogu mu tähelepanu ning kaasamõtlemist.
Ühesõnaga – võrratu raamat!!!
Ma tean ju küll, et Mart Sander on geenius, aga ikka ma üllatun kui jälle midagi tema tehtut kohtan.

Millest üldse sellise raamatu puhul, mis otsast otsani põnevust täis on, alustada?
Sellest kirjust memodehunnikust, mis mul raamatu vahel on?
Sellest, et ma nüüd raamatupoes sellest raamatust mööda jalutades naeratan?
Või hoopis sellisest põnevast infost, et Sander kirjutas raamatu alguses ingliskeelsena. Seda anti välja piiratud koguses ja ühe esimestest eksemplaridest sai Inglismaa kuninganna Elizabeth II kui ta Eestis visiidil käis.
Ingliskeelne väljaanne olevat tõeline deluxe versioon, kus kaaned on uhke pruun nahaimitatsioon, sees on Sanderi enda tehtud puulõiked, peatükkide alguses kalligraafilised suured tähed ja iga peatüki teksti šrift vastab ajastule, millest see pärineb.
Raamatu viimases peatükis segunevad šriftid omavahel, sest seal toimub aegade segunemine. Vaat seda raamatut tahaks kord näha (aga seda pidavat olema vaid 300 eksemplari!).

Aga ka see, eestikeelne väljaanne, on väga kvaliteetne ja ilus! Kõvad kaaned, Mart Sanderi enda maalitud kaanepilt ja raamatu sees on ka tema joonistatud illustratsioonid. Korralikud paksust paberist lehed ja iga peatüki ees ajatelg, kust hea vaadata, millisest perioodist juttu tuleb.

Eestikeelne väljaanne pidavat olema mõeldud andunud ulmefännile, kes tunneb reegleid ja ei põrku tagasi keeruka kontruktsiooniga raamatute ees.
No ma ei ole reegleid tundev ulmefänn, aga palun andke mulle rohkem SELLISEID raamatuid!!! Ma olen lihtsalt suures vaimustuses 😀

Raamatu tegevus toimub paralleelselt aastatel 383, 1037, 1691 ja 2345.
Tegelaste seas on muuhulgas ka Octavianus, Constantinus ning Newton, igaüks omas ajas. Raamatu lõpus on selgitatud ka, mis nende tegevuses oli tõde, mis kirjanduslik fantaasia.
Kogu lugu keerleb aga lux gravise, ehk musta valguse ümber. See valgus kiirgab Kivist ja on nii must, et täiesti kottpimeda ruumi pimedus kahvatub selle pimeduse kõrval.

*Valgus oli nii must, et silmadel hakkas valus; see pimestas ja täitis need kipitavate pisaratega. (lk.48)

Krüptis käivad aga peegeldajad, sõnumitoojad ja vastuvõtjad. Vahetatakse teateid tuleviku ja mineviku vahel. Iga 654 aasta järel lõpeb üks tsükkel ja algab uus. Iga lõpu eel on inimestel hirm, et sellest saabki päris lõpp, Aga tõeline oht ähvardab alles aastal 2345 kui koidab nullpäev, ning selle ärahoidmiseks püüavad tulevikuinimesed muuta ajalugu. Aga asi kisub käest ära. On reetmisi, salajasi toimetajaid, vargaid. On kummaline poisike, kes suudab näha kõiki aegu korraga, kihiti üksteise peal.
Pööraselt põnev ja intensiivne lugemine! 383. aasta metsast 1037. ja 1691. aastate kloostritesse ja sealt juba 2345. aasta laboratooriumitesse. Ja siis algusse tagasi. Mungad, krüptid, vandenõud, ajalugu ja tulevikumuusika, kus inimesed saavad soovi korral kehast kehasse reisida.

Lugege!
Ulmežanri kartjad ei pea seda raamatut kartma, sest selles on väga palju muudki peale ulme. Aga kerge vahepala see ei ole, sest mõte peab kogu aeg tekstiga kaasa töötama.
Suurepärane!

Juhani Püttsepp “Sammud omas Eestis”

Teema 25: Sinu lemmikkirjaniku raamat, mida sa veel lugenud ei ole.
Juhani Püttsepp “Sammud omas Eestis” (95lk. MTÜ Loodusajakiri. Fotod (ka foto kirjanikust): Ingmar Muusikus)

18664218_1589382061085965_7151920839252935025_n.jpg
Selline väike ja tore raamat, mida lugedes silm puhkab ja hing lööb nurru.
Raamatus on looduslood, mis ilmunud ajakirjas “Loodusesõber” aastatel 2005-2009. Rännakud suundusid Eestimaa mandriosa kõige põhjapoolsemast punktist kõige lõunapoolsemasse ja kõige kagupoolsemast kõige loodepoolsemasse. Kokku käidi üle miljoni sammu, kirjutati hulga jutte ja tehti palju pilte.
Pildid on kindlasti üks osa sellest raamatust, mida nautida. Ei ole siin klantsivaid loodusfotosid, on hoopis pildikesed elust enesest – kuidas lehm matkakotist leiba varastab, kuidas kassid põlluserva mööda tulevad, sabad püsti. Kuidas aknad ootavad oma peremehi ning tuisk viib teelise peast kübara.
Imeilus!
 
*Tuisus võib proovida isegi lendutõusist. Selleks tuleb pärituult joosta, käed tiibadena laiali.
 
Selle raamatu keel, Juhani Püttsepa keel, on tõeline nauding! Lugege või seda lõiku:
 
*Nirk, kes ilmus meie nina ees välja Põltsamaa äärsest tuisumöllust, lasi end silitada korraks särama löönud päikesel ja kadus siis kui valge sulg valge padja sisse.
 
Või seda:
 
*Hämaruses kõndides muutub hingamine rahulikumaks. Hämaruses rahuned. Õhtu toob tagasi kõik, ütleb Jaan Kaplinski. Õhtu on kui sõber ja pimedus hoiab meid.
Meie, teekäijad, oleme talle tänulikud, kui ta ulatab meile käe, talvel varem, suvel hiljem. Valges näed, pimeduses tunnetad. Pimedus pole iial elutu ega ükskõikne.
Üks, kes nagu kass pimeduse turjal käib, on Kuu. Noorkuu nagu kahvatu marmelaadiveerandik, ümara põsega paremalt poolt.
 
Väga vahva jutt on hernehirmutistest. Rändaja näeb neid ju põlluveertel tänapäevalgi ja iga selline kohtumine tekitab küsimusi:
 
*Mitu kapsast peab põllul kasvama, et tasuks hernehirmutis tööle panna?
Kas hirmutise riietuse järgi võib hinnata talude jõukust?
Kui hernehirmutis kannab seelikut ja pearätikut, kas tähendab siis see, et jäme ots majapidamises on naisterahva käes?
Ja veel palju toredaid mõtteid.
 
Väga muhedalt on kirjutatud sõnavahetustest külakoertega, kes ikka ränduritega asja teevad, sellest, mis elu elavad tänapäeva postkastid, keda kutsutakse isehakanud maastikuarhitektiks ja miks hunt on ka inimene.
Lugege, nautige!

Juhani Püttsepp “Mustad linnud”

Juhani Püttsepp “Mustad linnud” (47lk. Autorite endi välja antud raamat)
Fotod Ingmar Muusikus, pildid Kadri Ilves. Ka raamatu autori foto on Ingmar Muusikuselt.

Mustad linnud2.jpg
Raamatu pealkiri ei kutsu ehk paljusid kohe vaatama ja ostma, aga lugu ise on väga armas!
Rongad, künnivaresed, hallvaresed, hakid ja musträstad – nemad on siin peategelased. Meie mustad linnud, keda tihti ei sallita, aga keda peale raamatu lugemist kindlasti teise pilguga vaatama hakatakse.

Minu jaoks oli Juhani Püttsepp avastus. Häbi tunnistada, et ma tema raamatuid enne lugenud ei olnud ja et ma tegelikult temast midagi ei teadnudki… Aga suur rõõm, et mul on nüüd taaskord üks kirjanik, kelle raamatuid hea meelega lugeda

“Kronk-kronk-kronk.” Hääl nagu roostes naelal. Ise must kui ahjuroop, va söesilm.
Pole küll mustemat lindude seas, isegi silmatera on rongal must. (lk.7)

Aga rongal olevat üks valge sulg mustade sulgede all peidus!

Raamatus on tutvustused iga linnu väljanägemise ja kommete kohta ja sellele järgneb tore väike jutt, kus peategelaseks just see linnuke.
Lood sellest, kuidas hallvaresed koeraga läbi said, kuidas ronk koos vanamehega kalal käis, kuidas künnivaresed punaseid autosid vihkama hakkasid, kuidas hakid ärimeeste üle võidu saavutasid ja lõpetuseks tore lugu musträstast ja mustsõstardest.
Lood panevad naeratama ja järgmisel korral mõnega neist lindudest kohtudes ei vaata sa neid enam altkulmu, vaid mõtled sooja südamega raamatust loetud lugudele ja soovid linnule head päeva!

Mina ostsin selle raamatu just pealkirja ja kaanepildi pärast. Mulle on eluaeg need mustad linnud meeldinud

Mul on olnud õnn näha, mismoodi vareseema kodujuustu purki avab, et oma täiskasvanud poegadele süüa pakkuda ja ma olen saanud aiandis töötades aednikest varestega maid jagada. Eelmisel kevadel sain pildile hetke kui ronk muna varastas ja sel kevadel kuulsin, mismoodi hallvares aias klähvivale koerale puu otsast vastu haukus
Umbes 30 künnivarese pesad on meie majast 100 meetri kaugusel. Küllap varsti algavad noorte lennutunnid.
Umbes kuu aega tagasi kella viie paiku öösel võpatasin unest üles, sest meie akna taga lõõritas musträstas. Andis teada, et on kohal. Nad tulevad igal aastal

Karl Ristikivi “Semud” “Sellid”

Teema 22: Sinu lapsepõlve lemmikraamat
Karl Ristikivi “Semud” “Sellid” (96lk. Eesti Raamat, illustratsioonid: Helmut Valtman)

Semudsellid.jpg
Tegelikult hakkasin ma selle punkti alla Pipit lugema. Lugesin ja lugesin ja tundsin äkki, et ma ei haaku enam selle raamatuga. Vähemalt mitte hetkel.
Lõpetasin kiirelt lugemise, et mitte vana armsat mälestust rikkuda.

See Karl Ristikivi raamat kuulub aga minu lapsepõlve kullafondi!
Semud on neli vahvat koerajussi ja sellid on kolm kena kassipoega. Ristikivi kirjutab nii mõnusalt nende seiklustest ja raamat on täis toredaid illustratsioone. Naljakas, mismoodi lehti keerates ja neid pilte üle pika aja uuesti nähes tuli meelde, milline oli mu emotsioon kui seda raamatut lapsena mitmeid kordi lugesin ja lugesin ja lugesin. Tema seisukord on praegu ikka üsna hull. Sõna otseses mõttes ära loetud raamat

Lõiguke sellide tegemistest siis, kui nende ema on keldris hiiri püüdmas ja pererahvas on majast välja läinud:

“Paremat kätt on toidukamber ja köök,” ütles Miisu, “ja seal on söök. Seal on juustu ja võid ja liha. Pealegi teeb mulle mõte viha, et kui ei lähe meie, lähevad rotid ja teevad tühjaks kõik kausid ja potid.”
“Vasakut kätt elab preili,” sõnas Lillendiin. “Ma nägin läbi ukseprao eile, et seal on palju ilu ja uhkust. Sellepärast kasutame puhkust ja vaatame ligemalt, kui pole preilit ennast vahtimas nii tigedalt.”

Ema Tuti unelaul päevastest seiklustest väsinud semudele:

“Päike on veerenud ju,
kirsipuu otsas on kuu,
öö tuleb tasa kui hääletu lind,
jälgedest lõhnab maa hääletu pind.
Tasa siis magama jää,
jälgedest unes veel näe!

Pea alla pisike käpp,
suu juurest eemale näpp!
Praegu veel uninuda õdus ja hea,
et tuleb sügis, sa seda ei tea,
juba on õitsenud toom.
Uinu, mu pisike loom!

Uinu, mu väikene poeg,
kiirelt kui udu kaob aeg!
Varsti on mängude asemel tööd,
talvised tuisud ja valvatud ööd.
Vaikselt nüüd magama jää,
noorusest unes veel näe!”

Valisin selle laulukese siia üleskirjutamiseks sellepärast, et mäletan kuidas mu vanaema selle raamatu laule mulle ette laulis. Viisid olid kõik tema enda omad.

Elisabeth Aspe “Ennosaare Ain” “Anna Dorothea”

Teema 20: Raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik.
Elisabeth Aspe “Ennosaare Ain” “Anna Dorothea” (118lk. Eesti Raamat)

Aspe.jpg

Lugu “Ennosaare Ain” on esimest korda välja antud aastal 1888. “Anna Dorothea” aastal 1891.
Elisabeth Aspe on minu küla kirjanik 🙂 Elas Vana-Pärnus, minu majast linnulennul u. 200m kaugusel. Ilmselt on minu praegune elamine nende kunagise talu maadel. Lapsena piilusime tihti läbi aia ühe suure veski kivivaremeid. Nüüd olen lugenud, et Vana-Pärnu kalmistu vastas asus Aspede suur veski, nii et ma arvan, et see on ehk seesama. Kuigi asi vajab veel täpsustamist.
Käisin täna töölt tulles väikesel ekskursioonil ka, Elisabeth Aspele 2015. aasta detsembris püstitatud pingi juures, tema haual Vana-Pärnu kalmistul ja kõndisin ka vanadest veskivaremetest mööda. Tore on vähehaaval oma kodukoha lugu paremini tundma õppida.

18033447_1552394024784769_5297271079277703317_n17992009_1552393544784817_289193225336494734_n18033044_1552393511451487_5317176315548814728_n

Elisabeth Aspe raamatuid oli aga huvitav lugeda.
Esiteks see mõnus vanaaegne eesti keel! Näiteks selline lõik, kuidas inimesed Riiast tuleva laeva vastu tulevad:
“Linn ei ole nüüd ega olnud sel ajal peale Riia linna millegi muuga korralises ühenduses; ja et pärnulased tänulise loomuga, siis tulevad nad, kui iial võimalik, ikka laeva vastu võtma, mis ainuüksi paar korda nädalas neile uudist toob.” (lk.6)

Raamat ise räägib aga loo poisist, kes sündis Sauga vallas Ennosaare talus. Tema ema oli peremehe teine naine (esimene oli noorelt surnud ja uue noorperenaise elu talus tigeda vanaema tõttu kibe). Juhtus nii, et Aini ja vanema poja Peedi isa suri ning noorperenaine võttis poisi kaasa ning pages talust mõisa. Ain nuttis ja igatses hirmsasti oma venda ja talu, aga ema ei olnud nõus sinna enam tagasi minema.
Mõisaproua täheteadlasest vend Adalbert võttis Aini oma hoolealla. Andis talle õpetust ja poiss, kes armastas raamatutes tuhnida ning oli päris lahtise peaga, sai iga aastaga aina targemaks ja kahjuks ka saksikumaks. Varsti hakkas ta oma talumehest venda vältima ja kogu talurahvast häbenema. Armus ära mõisahärra ilusasse aga upsakasse tütresse ja valas kibedaid pisaraid kui preili lubadusest teda armastada kinni ei pidanud ja hoopis rikkaid noorhärrasid noolis.
Elu viis siis juba uhkema nimega noormehe, Antoni, Moskvasse, kus ta elas lausa 30 aastat. Õppis, oli tunnustatud teadlane. Ja unustas pikaks ajaks kodu ning kodumaa.

Kõike ei taha ära kirjutada, aga mainiks, et see Ennosaare vanaema oli ikka üks paras nõid 🙂 Ja härraseks muutunud Ain ajas mind pidevalt vihale – nii julm oli ta ennast ümbritsevate tordate inimeste vastu.
Raamatus on väga toredad kirjeldused mardipäevast ja pulmakommetest ning kiigepidudest.
Tolle aja vanusearvestus oli ka muidugi omamoodi. Raamatu lõpupoole on üks naine, kellest muudkui räägitakse kui vanast neitsist ja kortsulise näoga vanast naisest ja siis, ühel hetkel, kirjutatakse, et tegu on 46-aastase naisega.
Eks inimesed vananesid ka neil aegadel teistmoodi kui praegu.

“Anna Dorothea” on aga tõsielust võetud lugu, mis ilukirjanduslikult vürtsitatud.
Rikka raehärra juures kasvavad üles kolm kasulast, kaks tüdrukut ja poiss. Üks tüdrukutest, Anna, on imeilus, naeruhimuline neiuke, kes kõigi päid segi ajab ja mitte karvavõrdki tööd teha ei raatsi. Teine tüdruk, Elsabe, on maja hing. Tema korraldab kõike, teeb kõik tööd ja on arukas ning aus tüdruk. Poiss Prits on aga Riias kaupmeheametit õppimas olnud ja saabub nüüd koju. Anna keerutab ka teda ümber oma sõrme ja arvab, et võib poisilt kõike nõuda ning teiste meeste arvelt nalja saada, aga minu rõõmuks keerutab hoopis iseenda koledal kombel ummikusse ja saab kurja palga 🙂
Omamoodi Tuhkatriinulugu.

Väga tore lugemine oli! Vana Pärnu ning Vana-Pärnu kirjeldused, Vallikäärus jalutamised, sadamasse laevade ootamised – oma kodukoha kirjaniku teoseid on nii soe lugeda.

Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus”

Teema 17: Raamat, mille pealkirjas on 5 sõna
Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus” (287lk. Varrak)

Hargla.jpg

Mina olen see, kes polnud siiani lugenud mitte ühtegi Indrek Hargla raamatut! Aga oi kui palju olen ma kuulnud ja lugenud ülistusi kõigile ta teostele, eelkõige Melchiorile! Niisiis võtsin ma selle raamatu kätte suure elevuse ja ärevusega ja veel suurema ootusega.
Asusin lugema ja ühel hetkel taipasin, et mu mõtted jooksevad hoopis mujal. Ma küll keeran lehti ja loen, aga ei tea sellest, mida ma loen midagi.
Alustasin siis uuesti. Keskendusin, süvenesin. Siis tekkis janu. Siis tiirutasid väljas künnivaresed (mu lemmikud!) ja siis olin ma jälle jupi lugenud nii, et ei mäletanud muffigi.
Tegin pausi ja alustasin õhtul, kui tuba oli pime ja linnud vakka jäänud, uuesti. Ja nii ma murdsin ennast sellest raamatust läbi. Kuskil sajanda lehekülje juures läks huvitavamaks. Mõnda aega ma täitsa nautisin ja mul oli hea meel! Selline tunne oli, et mul on siiski natukenegi head maitset ja lootust 😉
 
Mulle meeldis õhustik ja keelepruuk ja Melchiori ning tema naise omavahelised suhted. Samuti see, mismoodi apteekrihärra tol ajal tähtis mees oli ja kuidas kõik heal meelel talle lugusid vestsid. Huvitav oli lugeda, mismoodi õige asja pärast võis inimese maha lüüa ja keegi ei pannud seda pahaks.
Ma olen kindel, et kannatan nüüd veidi ja annan siis Melchiorile uue võimaluse – ilmselt võtsin ma selle raamatu lihtsalt valel ajal kätte ja järgmisi naudin ma juba samamoodi kui kogu Eesti rahvas. 🙂
 
Aga nii mõnegi toreda tähelepanku märkisin ma raamatusse värvilise kleepsuga ära!
 
*Aastatel 1400+ sai inimesi ära osta ja rääkima panna apteekrilt saadud magusa kommiga. Nii armas 🙂
*Pealtkuulamine ja klatš olid elu edasiviivaks jõuks! Kui kuskile läksid, siis parem, kui sul oli põnevaid uudiseid!
*Naised saunas räägivad rohkem jumalavallatuid ja ropuvõitu asju kui mehed isekeskis.
*Värskelt tapetud mehe suguliikme seemnest sai omal ajal kallihinnalist jõujooki.
*Selle taha pole ükski kuulujutt jäänud, et sündmusel pealtnägijaid ei olnud!
*Inimene peab magama, sest magamise ajal tekib üdi juurde. Aga kui inimene korralikult ei maga, siis üdi juurde ei tule ja tema ihu ei puhka ennast välja!
 
Kõik väga asjalikud tähelepanekud ja mitmedki kehtivad küllap tänapäevalgi 🙂 Eriti see, mis puudutab kuulujuttu ja “naised saunas rääkisid” teemat. 😀