Arkadi ja Boriss Strugatski “Purpurpunaste pilvede maa”

Teema 23: Raamat, mille tegevus toimub kosmoses.
Arkadi ja Boriss Strugatski “Purpurpunaste pilvede maa”
(277lk. Eesti Riiklik Kirjastus, tõlkija: R. Toming)

purpurpunaste-pilvede-maa.jpg

 
Sari “Seiklusjutte maalt ja merelt” on täis häid ja veel paremaid raamatuid, mida põhikooli ajal tihti loetud sai. Nii ka seda, kosmosejuttu. Ma ei mäleta enam, millise emotsiooniga ma seda siis lugesin, aga praegu ei jõudnud küll ära oodata, kuna mehed lõpuks raketti lähevad ja seiklus algab! Nad tegid seda leheküljel 100… 😀
Ja siis läks lugu huvitavaks. Rakett lendas muidugi viuhti Veenusele, masinas sees ei olnud kaaluta olekut ega midagi, Veenus oli kuri ja raputas mehi igatpidi, oli edu, oli avastusi ja oli ohvreid. Aga mis mind eriti paelus – kuidas nõukogude planetonaudid omavahel suhtlesid! Tehti nalja, lauldi, innustati üksteist. Tõeline meeste sõprus ja austus üksteise vastu. Ja kui nalja tehti, siis sõbralikult, mitte pahatahtlikult. Natuke kakeldi ka, aga ainult asjapärast.
No nii ilus lugemine oli 🙂
Eelmine lõik ei olnud üldse irooniaga kirjutatud. Oligi ilus lugeda, mismoodi nõukogude inimene seltsimehi austas ja armastas. Huvitaval kombel ei olnud Veenuse või muude planeetide vallutamises ka mingit rivaliteeti. Läheduses tiirles mitmeid laevu ja koostööd tehti brittide ja hiinlastega, aga ühteki sellist lauset polnud, et “krt – nad jõuavad meist ette!” Talvel lugesin palju põhjapooluse ja Arktika teemalisi raamatuid ja seal käis pidev susimine, et kes enne mingi künka avastab.
 
See on vendade Strugatskite esimene täispikk raamat – debüütromaan. Millise suure kirjanduskarjääri algus! Nende raamatuid on eesti keeleski palju välja antud ja kindlasti soovin ma neid veel lugeda. “Hukkunud alpinisti hotell” oli minu jaoks hirmus jauramine (vabandust fännid!), aga see raamat oli mõnus, nii et kohtume edaspidigi.
 
PS: Raamatus kasutatakse sõna “videofon”, mille selgituseks on kirjutatud: telefoni ja televiisori kombinatsioon, mis võimaldab telefonikõne ajal näha seda, kellega kõneldakse.
 
Aasta siis oli 1959.
Advertisements

Jules Verne “Kapten Hatterase seiklused”

Teema 10: Raamat, mida kunagi ammu lugesid ja mis jättis sulle tol hetkel nii vägeva mulje, et mäletad seda emotsiooni tänaseni.
Jules Verne “Kapten Hatterase seiklused” (384lk. Eesti Riiklik Kirjastus)

Verne.jpg
Minu lapsepõlve lemmik õhtujutud olid isa räägitud meremehelood. Ta oli suure kalalaeva vanemtüürimees ja sattus tänu sellele igasugustele meredele. Nii leidus tema juttude hulgas hirmulugusid haikala rünnakutest soojades meredes ujuvatele meestele, laeva kõrval “lupsu” löövatest vaaladest kui ka kaugel põhjas jäätuvast ja jäävangi jäänud laevast.
See viimane võlus mind eriti – külm-külm talv, sillerdav lumi ja jää ning taevas veiklevad virmalised! See külma- ja talvearmastus on minuga siiani. Elu algab, kui lõpeb suvi ja ilmad järjest külmemaks minema hakkavad.

Isa soovitas mul noil ammustel aegadel lugeda sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” ja ma mäletan, et üks põnevamaid raamatuid sarjas oli just see, kus vägev kapten Hatteras seikleb oma meestega käredas Arktika pakases.

NB! Edasi tuleb palju juttu raamatu sisust!

Mis on see emotsioon, mis minus teema pealkirjale vastavalt siiani olemas on?
Ma mäletan, kuidas ma solvusin Hatterase reetnud meremeeste peale! Tookord ei suutnud ma aru saada, mismoodi on võimalik, et mehed lihtsalt kõnnivad oma kapteni juurest minema?
Ma mäletan, kuidas ma lugesin vaimustunult, mismoodi kapten Hatteras hülgenahas suure jääkaru poole roomas ja selle toidu saamiseks maha lasi.
Ma mäletan, kuidas Verne kirjeldas virmalisi ja kuidas ma soovisin, et mina ka neid ükskord näeksin!
Aga eriti eredalt on mul meeles stseen raamatu lõpuosast, kuidas kapten Hatteras, jõudes oma igatsetud põhjapoolusele hulluks läheb ja peaegu et vulkaani kraatrisse kukub. Lapse kujutlusvõime on erakordne ja raamatu lõppu lugedes voolasid mu silme ees laavajõed ning ma nägin sammsammult, mismoodi uhke ja hullunud kapten koos oma truu koeraga vulkaani tippu ronib ning siis kukub!!!
See tunne tuli praegugi raamatu lõpulehekülgi lugedes tagasi.

Viimasel ajal kisub mind jälle külma Gröönimaa raamatute poole. Ma tean juba seda, et Mellville`i lahest on alates juulikuust üsna raske põhjapoole jõuda, sest arktiline talv hakkab pihta ning jää ummistab vett. See teadmine on mul küll sajandivanustest allikatest, nii et võibolla on asi tänapäeval hoopis teisiti 🙂
Tean ka seda, et pimeda ning külmaga on kõige parem skorbuudiravim sidrunimahl (skorbuut tekib C-vitamiini puudusest organismis). Ning seda tean, et kui tahad talvel hüljest püüda, siis tuleb enne jääle minekut siduda oma saapataldade alla paksud jääkarunaha tükid, et hüljes jää alla ei kuuleks, kuidas keegi ülevalpool liigub. Siis tuleb hiirvaikselt hülgeaugu kõrval istuda ning oodata, kuni hüljes hingama tuleb ja siis kiiresti rünnata.
Kui Arktikas laskemoon otsa saab, võib jätta elavhõbedatermomeetri õue, -50C juures jäätub klaasis sees olev elavhõbe ilusaks piklikuks ja väga tugevaks “kuuliks”.

Raamat on aga algusest peale väga huvitav. Juba kapteni salapärane laevale mittilmumine tekitab põnevust ja tema eriline ilmumine tükk maad hiljem, lisab vürtsi veel juurde.
Kui ma lapsena ei mõistnud, miks osa mehi Hatterase plaanide vastu üles tõusis, mässama hakkas ja ta siis alatult reetis, siis nüüd sain asjast aru küll. Ja järeldus: ära kunagi vali endale meeskonda, pakkudes neile raha! Raha peale kohaletulijad on viletsad vennad, kes ilma rahata poleks iialgi end liigutada viitsinud. Vaid need, kes tulevad huvist asja vastu ja jagavad juhi kirge, ning nad on lõpuni su kõrval.

Raamatul on kaks osa. Esimeses on meeskond ja laev “Forward”, teises on kapten Hatterase kõrval veel vaid kolm ustavat meest, lisaks üks jääväljadelt leitud ameerika laeva kapten. Teine osa on põnevam! Siin ei sega Arktika vintsutusi enam jorisev meeskond, siin võideldakse ühise eesmärgi nimel ja seda on nauditav lugeda.

Kapten Hatteras on küll vapper ja erakordne kuju, aga minu meelest oleks selle raamatu pealkiri võinud olla hoopis “Doktor Clawbonny seiklused”. Doktor oli lihtsalt nii tore ja tark ja südamlik tegelane ja suur osa tegevusest keerles just tema ümber.
Pingelises olukorras oli tal alati nali varnast võtta.
Igale küsimusele teadis ta vastust – tema silmaring haaras tõesti tohutult teadmisi.
Kõik hirmsad situatsioonid suutis ta endi kasuks pöörata ja igale hädale leidis ta väljapääsu.
Lisaks räägiti raamatus doktori suu läbi väga palju huvitavatest ilmastikunähtustest.
Näiteks võib väga külmal ööl täiesti selgest taevast lund sadama hakata. Räägitakse päikese ja kuu taradest, mikroskoopiliste seenekeste tõttu punaseks värvunud lumest, maaglisest jääsärast ning muidugi virmalistest ja valgussammastest.

Väga hea raamat oli! Mul on tõsiselt hea meel, et ma selle uuesti läbi lugesin.

Peter Freuchen “Kütid Melville`i lahes”

Teema 4: „Keeruta gloobust“ ehk sule silmad, suska näpp kaardile või gloobusele. Ava silmad, vaata, kuhu sõrm sattus ja loe raamat mõnelt selle maa kirjanikult.
Gröönimaa.
Peter Freuchen “Kütid Melville`i lahes”
Eesti Riiklik Kirjastus, 1964. 263lk.

16114349_1448236345200538_1604791333074577770_n.jpg
Keerutasin gloobust ja sain Gröönimaa. Oli väga põnev kirjaniku otsimine! Lugesin läbi nii mõnegi Taani ja Gröönimaa kirjanduse veebilehe, leidsin mitmeid autoreid ja jäin lõpuks Peter Freucheni peale pidama.
Kõigepealt otsisin tema raamatuid Bookdepositoryst. Oli mitmeid, õnneks ei hakanud kohe tellima. Pistsin ta nime igaks juhuks Raamatukoi lehele ja ennäe – lausa mitu eestikeelset raamatut! Vaatasin siis Raamatuvahetusse, et ehk saab sealt mõne tasuta eksemplari kui järsku turgatas pähe – mul on ju kodus vanu raamatuid “Maailma ja mõnda” sarjast, äkki on mul endal… Ja seal ta oligi 🙂
Nii et pika-pika ringiga koduse raamaturiiuli juurde.

Peter Freuchen on üks särav isiksus. Tõeline (mere)karu, suur, tark, võimas ja andekas. Ta sündis küll Taanis, aga hakkas juba varakult vaalapüügiekspeditsioonidel käima ja koos Knut Rasmusseniga lõid nad Thule kaubandusjaama. Eskimod said sealt vajalikku puitu, tikke, rauda ja nemad said eskimotelt nahku, rasva ja muud huvitavat.
Tema esimene naine oli eskimo, kaunis Navarana ning nad elasid Gröönimaal Thules üle 10 aasta.
See raamat on Pita (nagu eskimod teda hüüdsid) retkest üle Melville`i lahe, aitamaks eksinud vaalakütte taas oma laevale. Peale retke enda kirjelduse, mahub raamatusse paljude retkel olijate jutte seiklustest, millest nad osa on võtnud ning ohtlikest olukordadest, kuhu mehed keset jääd ja Gröönimaa tujukat ilma satuvad.
Siin on väga põnev lugu sellest, mismoodi eskimod “veeleegist” oma lastele mänguasju nikerdasid ja kuidas valged avastasid, et tegu on kullaga. Mis sellele järgnes? No mis ikka järgneb, kui valge inimene kuskil varandust näeb…
Ehmatav lugu sellest, mismoodi üks kütt elas polaaröös koos oma sõbra laibaga, sest ta ei suutnud lihtsalt sellesse pilkasse pimedusse üksi jääda!
Lugu noorest portugaallasest, kes võitles ennast vaesusest välja laevakapteniks ja mismoodi tema laeval ühel retkel ime sündis.
Ning veel väga mitmeid huvitavaid juhtumisi.

Väga-väga huvitav raamat! Raske käest panna kui kord juba alustatud on.
Ma ei ole “Maailma ja mõnda” sarja eriti lugenud (lapsena mõned raamatud), aga nüüd tuleks sellele küll rohkem tähelepanu pöörata, sest elamus sellest loost oli suurepärane!