Mia Kankimäki “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma”

Teema 11: Välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit või eestlasi
Mia Kankimäki “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” (326lk. Varrak)

Kõige parem hetk millegi saavutamiseks, on alustada siis, kui oled oma senisest elust surmani tüdinenud, rutiinirulli alla jäänud, suhteliselt vana ja lähemal vaatlusel ei tundu sul olema midagi, mille üle rõõmustada või mille üle uhkust tunda.
Mia on 38-aastane, mehe ja lapseta, elab üksi, on 10 aastat sama tööd teinud.
Ja nüüd talle aitab! Tema kireks on olnud X sajandil elanud jaapani õuedaami Sei Shonagoni “Padjaraamatu” lugemine ja nüüd võtab ta endale vaba aasta, saab mitu stipendiumit ja sõidab Jaapanisse, Kyotosse, et Seiga lähemalt tuttavaks saada.

“Paistab, et reisimine ja keskkonnavahetus on keskealisele vanatüdrukule viimane võimalus oma olemasolu enesele põhjendada.” (lk.25)

Kuidas maitseb peale pikka kohustusteparaadi saabunud vabadus?
*Ärkad hommikul, sirutad ja mõtled, kas oled täna tegus või vedeled veel tatamil ja kuulad, mismoodi tuul puulehtedes sahistab.*

Raamatu jooksul jõudis Sei-sõbranna Mia kaks korda Jaapanis käia, elada Soomes, oma vanemate maja pööningul, kirjutada, külastada Jaapani ja Londoni raamatukogusid, sattuda Jaapani maavärina pagulasena Phuketti ja lõpetada Normandias, hiiglasuure vana kirjutuslaua taga, kus kogu see lugu lõpuks raamatuks sai vormistatud.
Nii põnev, nii kaasahaarav ja nii vanasse Jaapanisse kaasaviiv lugu, et lõpetades oli tunne, nagu oleksin ise kogu selle reisi kaasa teinud ja raamatu valmis kirjutanud. Ehk sellepärast, et armastan samuti Jaapanit, tema kultuuri, templeid ja kirsiõisi ning iga kord, kui raamatus neist mõnda nimetatakse, oli mul vaja paiga nimi Googlesse toksida ning pilte vaadata. Mõnikord unustasin ennast templitesse ja loodusesse, nii et reisisin natuke kaugemale sellest loost, mida Mia kirjutab.
Niimoodi saingi seda raamatut lugeda lausa kaks nädalat!

NB! Õpime jaapani keelt!
Jäätis: aisukuriimu
Jõulud: kurisumasu
Poiss-sõber: boifurendo
Jalakreem: futtu kriimu

Niisiis – Heiani ajastu Jaapanis: 794 – 1185. Jaapani kirjanduse ja õukonnakultuuri kuldaeg. Selleaegne Hiina õitses ja Jaapan võttis oma naabrilt üle kõik, mida pakuti – valitsusüsteem, kirjakeel, õukonnatseremooniad. Algupärase sintoismi kõrvale toodi Hiinast budism ja see mõjutas nii arhitektuuri kui maalikunsti ja skulptuuri.
Jaapan sai uue pealinna, tol ajal nimega Heian-kyo, nüüdseks Kyoto.
IX sajandi lõpus hakkas aga Jaapan rohkem oma elu elama ja sissepoole pöörduma. Hiinast alguse saanud keel, kunst, usk ja kultuur muutusid omanäolisteks ja kulgesid Hiina mõjudest eemale.
Jaapanis muutus ülitähtsaks käekiri ja oskus luuletada. Usuti, et käekiri ütleb inimese kohta rohkem kui see, mida ta ütleb, mõtleb või kirjutab. Armuti käekirja ja põlati ära käekirja pärast.
Igas olukorras pidi inimene suutma luuletada. Kevadisest maalesõidust, hommikusest udust mäetippude ümber, vihmast, mis räästast alla voolab. Peale ühiselt veedetud ööd pidi koju jõudnud mees saatma naisele esimese hommiku kirja. Seda oodati hingevärinal – kas mees oskab end luuleridadega väljendada? Milline on tema käekiri? Ja kirjale tuli kohe vastata.
Peale luuleoskuse ning käekirja pidi olema ka olukorda sobiv paber. Ning peale kirja kokkumurdmist lisati sellele paberiga sobiv lill või oks. Sinisele paberile pajuoks, rohelisele tammeoks, lillale vaher.

Raamatu kangelanna Sei Shonagun sündis aastal 965. Tema isa oli tuntud luuletaja. Seist sai keisrinna Teishi õuedaam ning tema varustas oma luuletajannat ka paberitega, millele Sei lõpuks oma Padjaraamatu kirja pani.
Infot kuulsa õuedaami ja tema raamatu kohta on siiski väga vähe. Teatakse, et ta oli irooniline, selgesõnaline ja armastas uhkustada enda hiina keele oskusega. Naisterahvas ei oleks tohtinud sel ajal hiina keelt osata, aga Seile oli haridust antud.
Tihti suhtutakse temasse kui kergete elukommetega kurtisaani, aga tõsi on see, et tema enda kirjapandust ei tule iial välja kui palju mehi tal oli. Küll on aga Murasaki Shikibu oma “Genji loos” Sei Shonaguni mustanud ning tema austajad on selle suthumise rõõmsalt üle võtnud ning valjuhäälselt levitanud.
“Padjaraamatu” originaal on kahjuks hävinud, nii et kõik see, mida tänapäeval tõlgitakse ja välja antakse on tundmatu päritoluga ning katkenditest kokku pandud. Lisaks sellele on erinevad tõlkijad eri aegadel võtnud endale õiguse raamatut omatahtsi lühendada ja kohendada, eemaldades sealt Sei kirja pandud nimekirju ja arvamisi. Üheks selliseks teadjameheks on kõige enam levinud tõlke autor Arthur Waley, kes lühendas teost alati kui see tundus talle “liiga igav või segane”.
Miskipärast on kõik need tõlkijad olnud mehed.
Üks kummaline avastus veel – Sei Shonaguni “Padjaraamatu” kaantel on kasutatud Murasaki “Genji loo” rullmaalide detaile! Nii segamini on need kaks lugu ajaloo jooksul läinud. Millest see tuleb? Teadmatusest või hoopis arvamisest, et üks ajajärk, mõlemad naisautorid, küllap sobib neid omavahel miksida.
Muide – Mia Kankimäki miksib omavahel suurepäraselt tänapäeva ning Jaapani Heiani ajastut. Tolleaegsete waka-luuletuste saatmisele ja meieaegsele SMS-ide saatmisele saab tõesti võrdusmärgi tõmmata – mõlemad pidid omas ajas liikuma võimalikult kiiresti ja mõlemad peavad tabama õiget stiili. Mõnus on ka lugeda tänapäeva naise arvamusi, käitumist, keelekasutust. Aga millegagi ei minda üle piiri, kõik on kirjutatud austusega tolle kauge aja ja nende inimeste vastu.

Sei Shonagun kirjutas oma padjaraamatusse palju nimekirju. See nakatas ka Miat, kes nüüd omakorda Kyotos olles enda nimekirju kirjutama asus.
*Sento saun, Mererand, Onsen, Hiei mägi, Templiöö Koya mäel, Nara, Osaka …
Naised armastavad nimekirju. Olen ka neid kirjutanud – poenimekirjad on ehk kõige igapäevasemad. Ikka nii, et asjad nimekirjas on selles järjekorras, kuidas poes riiulidki.
Mia kirjutab:
“Asjad, mis ajavad une peale:
Raamatukogud. Inimene, kes on äsja olnud täiesti virge ja innustatud teostest, mida ta on spetsiaalselt näha palunud ja mille sügavustesse ta varsti põnevale avastusretkele pääseb, märkab varsti pärast seda, kui ta on raamatukogu ebamugava laua äärde logule toolile istunud ja teosed avanud, et on sattunud lausa vastupandamatu väsimuse meelevalda ega suuda haigutust tagasi või silmi kinni vajumast hoida.” (lk.66)
Pean omaltpoolt lisama, et parimad ajad ülikooli ajal olid just raamatukogudes raamatute taga istumised. Ei teinud uniseks. Mõnusalt vaikne oli! Naudin siiani vaikust enda ümber.

Heiani ajastu naine ei tohtinud oma nägu avalikkuse ees paljastada. Istuti bambusruloode või sirmide taga. Vaatajatele olid näha vaid 15-kihilised kimonod, mille värve valiti väga hoolikalt, vastavalt aastaajale ja sündmusele. Kimonode üks varrukas oli pikem kui teine, sest see pidi välja ulatuma nii sirmi alt kui vankriuksest. Mehed vaatlesid neid varrukaid, õhkasid (kirjutasid mõne luuletuse) ja armusid kimonosse.
Mia üheks sooviks Kyotos olles on taolist kimonot selga proovida, mis õnnestub tal lõpuks päris kopsaka rahasumma eest ning päris vimasel Jaapani-päeval. Kui raske ja palav on selle 18-kilose siidikuhila all olla! Aga need pisikesed jaapanlannad suutsid neis liikuda ning luuletada.

Selles raamatus on kirjas üks hea põhjus, miks Jaapan peaks ka mulle väga sobiv maa olema – siin juuakse teed! Keegi ei ohi kogu aeg – miks sa kohvi ei joo, kas mitte üldse ei joo, sa pole lihtsalt veel kohvi jooma õppinud (lohutavalt), aga kuidas sa hommikuti üles ärkad?!
Jaapanis juuakse teed. Ei pea olema viisakas ja teistega koos kohvi jooma (et siis hiljem päev otsa iiveldusega võidelda), hoopis kohviinimene peab ükskord pingutama ning jooma teed.
Teejoomine on Jaapanis aga nii hinnas, et selle ümber on arenenud täiesti eriline teekultuur koos teemajadega, teepintslitega ning kallihinnaliste teetassidega.

Teine Jaapanisse sõitmise põhjus on kindlasti kirsiõied. Neist ei ole võlutud vaid turistid, vaid ka jaapanlased ise. Käivad võistlused: kelle kirsipuu on vanim, suurim, kõige enam kaardus okstega, kõige suurema roosade õiepilvedega, kõige vingemalt valgustatud, parima taustavaatega (eelistatavalt mõni 1000-aastane tempel või mägi) jne.
Olulised ei ole mitte vaid kirsipuudel olevad õied, vaid ka mahalangenud õied. Õielehtede langemise lumi, jõeveel lebavad õied, teeradu roosaks värvivad õied. Kui õitsemine lõppema hakkab ja sa kirsipuude alt läbi jalutad, oled lõpuks üleni selle roosa iluga kaetud.
Hanami on see sõna, mis tähistab kisipuude õitsemise aega.

Mono no aware – see on maailma ilu ja selle kadumise tundmine. Selline erakordne hetk, kus tunned, et oled keset hingematvat ilu ja tead, et see kõik on kaduv. Nagu langevad kirsiõied. Nagu loojuv päike. Nagu imekaunis muusika.
Rõõm ja pisarad koos.
Autor soovitab selle tunde tajumiseks raamatut, Kazuo Ishiguro “Päeva riismed”.
Peab lugema!
Aware vastandiks on okashi. See on rõõmust rõkkav, naljakas, ilus, võluv. Siin puudub melanhoolne aware-ilu.
Eks elus läheb neid mõlemaid vaja.

Sei Shonagon kirjutab:
“Rängale sügistormile järgneval päeval on kõik väga liigutav.”

Raamatutest ja lugemisest on siin muudki juttu. Nimelt selles liinis, kuidas reisile raamatut valida. Jaapanisse ei ole mõtet võtta kaasa nordic noiri (unustate ennast kolmeks päevaks hotellivoodisse põhjamaa mõrtsukaid taga ajama ja rikute meeleolu), võtke parem mõni Murakami teos, Sujata Massey Rei Shimura lugu või midagi vana jaapani klassika hulgast.
Taaskord pean nõustuma – loen Rootsis olles hea meelega Johan Theorini või Kristina Ohlssonit, Itaalias Donna Leoni või midagi muusikateemalist jne. Maa tunnetamiseks peab kohapeal olles elama selle maa muusika, söögi ja kirjanduse sees.
Ainult enda koduse lugemise hulka saab mahutada terve maakera, sest oma kodu tunnetad niigi hästi.
“Lugemise jäljed raamatus teevad rõõmu ainult siis, kui need on lugeja enda omad.” (lk.290)

Mis on kaunim – kas luule või proosa?
On inimesi, kes ei armasta luuletusi ja keda värsid ei kõneta, aga kas proosa ei suuda siis sama hästi luuletuste hinge ja ilu edasi anda?
Sei Shonagun kirjutab:
“Kui klaaris kuuvalguses jõge ületatakse, tuleb tahes-tahtmata imetleda, kuidas vesi pritsib härgade jalgade küljest sätendavate kristallidena laiali.” (lk.268)

Ahjaa – need eestlased, kuidas neid raamatus mainitakse? Mia kohtub Phuketis ühe rassistliku iirlannaga, kes vihkab südamest oma maale elutsema ja töötama tulnud venelasi, eestlasi, leedukaid ja lätlasi.
Vat niimoodi. 😀

 

Tuomas Kyrö “Kõike head, toriseja!”

Tuomas Kyrö “Kõike head, toriseja!”

(221lk. Varrak, tõlkinud: Kadri Jaanits)

Ma alustan sellest, et raamatu keel oli suurepärane! Lugesin ja mõtlesin, kui hea peab olema tõlkija soome keele oskus, et selliseid ühetähelisi möödakirjutamisi ära tabada!? Pisikesed detailid Toriseja kõnes olid üles leitud ja suurepäraselt ära tõlgitud, nii et minu kummardus, Kadri, selle suure töö eest, mida Sa selle raamatuga teinud oled!

 

Lõpetasin päeval lugemise. Raamat on värvilisi kleepse täis, sest sel armsal vanal Torisejal oli nii palju tarka ja meeldejätmist nõudvat öelda! Ja hoolimata sellest, et ma turtsusin lugedes mitmeid kordi naerda ja imestasin, mida ühe mehe mõtetes kõike juhtus, oli see minu jaoks kurb raamat.

Mõtlen loetu üle ja nukker tunne tuleb peale. Ehk sellepärast, et ma olen päriselus ka kokku puutunud selliste tublide ja kunagi väga töökate vanade inimestega, kes ennast praeguses maailmas enam kodus olevatena ei tunne. Maailm kappab mööda, iga aastaga üha kiiremini. Paljudest asjadest ei saa enam aru. Mitte sellepärast, et oleksid loll, vaid sellepärast, et vanasti olid asjad teistmoodi. Veel 10 aastat tagasi olid asjad teisiti! Aga nüüd tuleb iga päevaga uut, nagu Torisejagi ütles – isegi oma lapsest ei saa enam aru (ja tema sinust). Väärtused muutuvad, inimesed koos nendega.

Ja minul oli kurb seda lugeda, sest ma pole küll veel nii vana kui see tubli vanamees, aga ma tunnen ka, kuidas maailm ühele poole kreeni kaldub.

 

Nagu ma enne kirjutasin – selles raamatus on tohutult palju toredid ütlemisi ja erilisi mõtisklusi. 🙂

 

*Ikka peab sõnadega lihtsa asja keeruliseks ajama. Kui kord on välja mõeldud hea ja selge sõna nagu koristaja, siis muudame selle puhastusteenindajaks. Õige pea ei ole inimene enam inimene, vaid muutuvate oskuste ja soovidega kommunikatsioonivõimeline organism, mille eeliseks on sõrmedele vastanduv pöial. (lk.21)

 

Mina torisen: Nädalake tagasi lugesin töökuulutust, kus sooviti töötajat, kes oleks tööaegade suhtes fleksibiilne. Miks kasutada mõttetut laenu kui meil on eesti keeles sõna “paindlik”?

 

*Enam ei piisa sellest, kui oled rõõmus või kurb, vaid pead täpselt teadma, miks sa oled rõõmus või kurb. Tavaliste inimeste muresid arutatakse kõige ilma ees, kuigi on niigi selge, mida rõõmsa sündmuse puhul teha – juua koorega kohvi. (lk.45)

*Panin tookord imeks ja panen praegugi, et mis sunnib inimesi inetutest asjadest lugema. Kas meil on vaja kõike teada? … Kas Aafrikas on päriselt ka ainult viletsus, näljahäda, viirused ja hullumeelsed hirmuvalitsejad? Kas seal ei juhtu siis kunagi midagi head? Kas Venemaa tänavatel on igavesti ainult porisegune lumi ja nutvad memmekesed, nagu uudistes nähtu järgi võiks arvata?

Kirjutama peaks tavalistest asjadest. (lk.132)

 

Mina torisen: Seltskonnaajakirjad, tõsielusarjad, intriigipunumissaated… Õhtused uudised on täis päeva jooksul maailmast kokkukogutud halba. Televisioon ja ajakirjandus on muutunud mustade uudiste mealetoojaks ja klatšinurgakeseks. Igav on!

Vähemalt näidatakse veel “Kuldvillakut” 😉

 

*Iroonia tähendab seda, et oma sõnade eest ei vastutata, vaid öeldakse ühte ja mõeldakse teist. Kui mina olin noor, polnud irooniat veel välja mõeldud. Öeldi, mida mõeldi, muidu hoiti suu kinni. (lk.55)

 

Ei torise, aga mainin, et nii tore on suhelda inimestega, kes ütlevad, mida mõtlevad. Värskendav. Ilmselt jääb seda iga aastaga vähemaks, sest lumehelbekeste generatsioon ei kannata tõe kuulmist, vaid sulab selle peale kohe ära 🙂

 

Selles raamatus on nii palju sarnasust Ovega!

Üks mees ülistas Saabi, teine mees Vord Eskorti. Ühel mehel oli võõramaalasest naisega lontkõrvast naaber ja teisel mehel on ka naabrimees, kel tubli võõramaalasest naine (mees ise polnud just parim). Üks mees üritas ennast igal võimalusel ära tappa, teine mees ehitas endale kirstu, voolis hauakivi ja kirjutas testamenti.

Tublid mehed mõlemad!

 

*Tänapäeval on maailm kõigile tuttav, aga kodumaa võõras. (lk.170)

 

Peaks koduümbruses paar tiiru tegema!

 

Kristina Carlson “Härra Darwini aednik”

Teema 5: Raamat, mille tegelane töötab sinuga samal erialal/ametis.
Kristina Carlson “Härra Darwini aednik” (SA Kultuurileht, 91lk)

Kentis asub Downe`i küla, kus peab oma vanaduspõlve Charles Darwin. Külaelanike silmis on tal mitmeid vigu – esiteks ei usu ta jumalasse, teiseks on tal vannitoas selline kummaline asi, mis vett piserdab ja kolmandaks kasvatab ta inimesele täiesti mittevajalikke taimi ja rohtusid, mida üks korralik ristiinimene oma aeda ei paneks – pole neil toiteväärtust ja pole neil ilu.
Neljas häda on tema aednik, Thomas Davies. See mees ei usu jumalat niisamuti kui tema peremeeski. Kolm aastat tagasi suri tema naine (muidu kena inimene, aga väga vaikne) ja mees lõhkus tema voodi ning põletas selle aias (no miks peaks üks täiearuline inimene midagi sellist tegema? Õues tehtud tuli ei soojenda ju ühtegi tuba ja pealegi – see oli korralik tammepuust voodi, nagu naised teavad rääkida…). Lisaks on tal veel puudulikud lapsed.
Ja ta jalutab vihma käes.
Tahab ennast vist ära tappa?

Külas elab veel inimesi, kellega külaelanikud rahul pole – mõni naine ei saa aru, et tema noorus on juba kaugele jäänud ja käitub ikka nagu totakas seitsmeteistaastane!
“Mõned naised pole suutelised sobitama suuri silmi, sirget nina ja täidlasi huuli ühte ja samasse pähe ajudega, midagi on ülearu. Aju. See pitsitatakse nii väikeseks, et pähe mahuksid paksud juuksed ja pitstanu.”

Mõni mees arvab, et võib rahulikult naist petta ja kirikust varastada ning siis veel külla tagasi tulla! Aga nii seda ei jäeta – öine kambakas külateel toob kõigi hinge rahu.

Ja siis on need, kes ei tule oma leinaga toime.
“Ma ei tee välja Mary punaste äärtega silmade pilgust, kui valan enesele konjakit. Eleanori surmast on kaks aastat möödas. Nii ilus laps, nii suurte silmadega, nii tumedate juustega, nii nobe ja terane, päriselt surnud. Ühine mure on harunenud kahte lehte, Mary nutab, mina joon.
Kui üksi olen, tõstan jalad sohva käetoele.”

Ja siis need, kes ei lase inimesel üksi leinata!
Tullakse rääkima, tullakse toppima oma pirukaid ja kaastunnet…
“Minu meelest on kättemaksu ohver ja halastuse ohver ühesuguses olukorras, kuivõrd teised inimesed teevad asja omaenese asjaks. Heategijad saavad aru haigusest ja surmastki, aga mitte sellest, et tahan olla üksi, sest üksiolekut kardavad nad ise kõige rohkem.
Taimede vaikus rahustab mind ja ma tunnen rõõmu, sest taimed ei jookse oma teed nagu loomad või ei lenda ära nagu linnud… Taim sureb kergelt, üheaastane vars närtsib, kui seemned on valmis.”

Miks inimesel suremisega tihti nii pikalt läheb?

Ühesõnaga – raamat külaelust, kus kõigil on midagi mõelda ja öelda. Hüplevad mõtted antud edasi samasuguses hüplevas stiilis. Üks lause ühe suust, teine lause teise suust. Üks lõik ühest asjast, teine teisest, sinna vahele kolmandast.
Mulle ei meeldinud see stiil, kuidas raamat on kirja pandud. Mulle meeldib lugeda pikki hästi kirja pandud mõtteid ja mulle ei meeldi pidevalt nende mõtete ja lausete vahel keksida.
See raamat oli nagu keksumäng – visati kivi ja hüpati kivini jõudmiseks ruudust ruutu. Muuhulgas segasid mängu kulgemist puu otsas laulev linnuke, mööda teed tuikuv joodik ja naine, kes viiekümnendat korda last tuppa kutsub. Aga keks kestis edasi, hoolimata kõigest. Võiduka lõpuni.

Ja kui õhtul koju jõudsid (raamat läbi sai), siis istusid ja mõtlesid mängu sisu peale ja möödujate peale ja tundus, et oli päris tore päev.
Kuigi üsna rahutu.
Järgmine tuleb ehk rahulikum ja nauditavam.

“Üldiselt kihutab kuulujutt meie külas edasi niisuguse kiirusega, et kui tahad näkku vaadata, näed ainult tagumikku”

Arto Paasilinna “The year of the hare”

72. VV-raamat:
Arto Paasilinna “The year of the hare” (182lk)

Ajakirjanik ja fotograaf sõidavad ürituselt koju. Nad on väsinud ja tigedad ja tülli läinud. Hämardub ja fotograaf ei märka õigel ajal teel kössitavat noort jänest ning müksab teda autoga. Jänes kepsleb küll metsa, aga ajakirjanik Vatanen tormab talle järgi. Leiab tagakäppa liipava looma ja otsustab samal hetkel, et kuradile kõik varasem elu! Töö on jamps ja naine on mõrd. Pole põhjust tagasi Helsingisse minna!
Niisiis saab Vatanenist ja jänesest veider paar, kes koos mööda Soomet rändavad. Raamatust saab teada, kuidas lehma soost välja saada, kuidas troppide eest põgeneda, kuidas karuga võidelda ja veel palju muud.
Raamatus on ka vandenõuteooria, mille tõttu selle väljaandmine ENSV-s keelati. Küll aga ilmus raamat eestikeelsena Loomingu Raamatukogus aastal 1995, nimeks “Jänese aasta”.
Igati vahva suvine lugemine!
Ahjaa – raamatus oli rahaühikuks miskipärast dollar. Kummaline oli lugeda!

Emmi Itäranta “Vesi mäletab”

Emmi Itäranta “Vesi mäletab” (212lk. Koolibri)
Raamat tulevikust

Väga rahulik ja mõtlik raamat, ilma mingi liigse rahmeldamiseta. Tulevik ei tundunud ka ulmelisena, vaid päris reaalsena. Kuigi kirjutatakse kogu aeg Skandinaavia Liidust, oli mul lugedes pidevalt tunne, et tegevus toimub Jaapanis. Teemeistrid, kiviaia rehitsemine. Kui ilus mõte oli see, et peale teeraja pühkimist valitakse alati välja peotäis lehti ja puistatakse need teele tagasi, et rada ei tunduks liiga inimkäest pühitud.
Kellele meeldis see raamat, lugege läbi ka Cormac McCarthy “Tee”. Muljelt ja mõjult üsna sarnased.