Diana Leesalu “Mahajäetud maja”

Teema 25: Raamat autorilt, kes on sinuga samal päeval sündinud.

See oli nii äge teema! Ma pole ühegi teema puhul nii põhjalikku tuhnimist ette võtnud, kui selle. Uurisin islandlasi ja jaapanlasi ja rootslasi ja valisin ühe autori juba peaaegu välja, aga siis, oktoobri keskel veelkord otsides, leidsin äkki päris kodumaise autori, kellest mul enne aimugi ei olnud ja kelle sünnipäev on 1. novembril.
Palju õnne Diana Leesalu! 🌻🌻🌻

Diana Leesalu “Mahajäetud maja” (285lk. Pegasus)

Oi, see oli LAHE raamat! Kohe esimesest peatükist alates sai naerda ja laagrisse minevatele koolipoistele kaasa elada. Martin ja Joonas ja hiljem nendega liituv Mini-Martin on väga ägedad kutid, keda ei hirmuta isegi palaval päeval puuriidaladumine ega pekikuubikutega supp. Aga pähe kuumav päike nõuab jäätist kõhtu ja kuna kõik suured asjad algavad väikestest kokkusattumustest, siis juhtub nii, et jäätist otsides leiavad poisid hoopis vana maja. Kohalikud hoiavad sest majast eemale, aga poistel on muidugi vaja lähemalt uurida.
Kõik on põnev ja tore, kuni majja kaob nende klassiõde Miia. Läheb ja ei tule enam tagasi ning teda otsima läinud poisid kukuvad äkki läbi keldriluugi hoopis teise maailma.
Ja see teine maailm oli ikka tõeliselt huvitav ja hirmutav ja kangelasi vajav paik!

Niisiis – raamat, kus on seiklusi, hulga huumorit ja vahvad tegelased.
Mina olen oma leiuga siia teemasse väga rahul ja kes pole seda raamatut lugenud, soovitan!

Miks pildil on õun, saavad teada need, kes raamatut loevad. 🍎

*Oled sa kunagi kuulnud, et mõni vihmapiisk ennast uputuse eest vastutavaks peab?

* Närvid on nagu mingi kampsun, mille keegi on meie sisse kudunud. Kui üks lõng katki läheb, siis sa lähed hulluks ja paistad näost imelik.

Ruth Ware “Luku taga”

Ruth Ware “Luku taga” (315lk. Helios)

Ruth Ware. Mulle piisab sellest nimest ja ma lihtsalt pean tema uut raamatut lugema! Esimene jättis nii vinge mulje, mida ei suutnud kustutada ka kaks pisut komistavat järgmist, aga tundub, et neljanda ja nüüd viienda raamatuga läheb Ware aina paremaks! Sest see lugu, “Luku taga”, oli ikka päris korralik õudukas. Kujutasin situatsioone täiesti elavalt ette ja arvan, et oleks ise sellises majas ja sellises olukorras olles selja keeranud ja minema kihutanud!
Kuigi – lõpus ju selgus, miks Rowan paigale jäi.

Mulle tundus algusest peale, et ma loeks nagu lugu aastast 1800. Need kirjad, pöördumised härra Wrexhami poole, guvernandi rongiga saabumine, linnast eemal olev maja. Kõigel sellel oli ajaloo hõngu. Ja siis äkki lajatati tehnoloogia viimase sõnaga ja minu pildikesed pudenesid kõik laiali. Ja see tuli ainult kasuks! Sest terve raamatu jooksul kõikusin ma tänapäeva ja ammuse aja vahel ning see lisas asjale ainult vürtsi.

Puudutan raamatu sisu! Loe edasi omal vastutusel. 🙂

Ma olin algusest peale hämmingus, et tõesti võiks midagi sellist juhtuda – majas on 3 väikest last, võetakse uus lapsehoidja ja vanemad sõidavad kohe pikaks ajaks kodunt minema! Muidugi olid kõik need ootamatud kõned emalt jne. aga kes julgeks jätta täiesti võõra inimese niimoodi oma lastega sellisesse majja? Ausalt öeldes hirmutas kogu see tehnika revolutsioon seal majas mindki täiesti ära ja mina olin ju ainult lugeja. 🙂 Milline jube koht elamiseks.
Mis mulle meeldis, oli mürgiaed! Väga põnev! Väga uhke ajalugu. Väga kriipivalt kirja pandud.
Aga räägime nüüd neist helidest, mida Rowan öösiti kuulis. Alguses oli kriiks-kriiks ja siis äkki, alates leheküljest 199, kostus pööningult kriuks-kriuks! Heli muutus keset lehekülge ja jäi lõpuni kriuksuks (mis ei olnud enam nii hirmus, kui varasem kriiks!). Kas kellelgi on ingliskeelset raamatut? Kas heli tõesti muutus?

Raamatu lõpp on saanud omajagu kriitikat – lugu jääks justkui õhku ja konkreetset lõpplahendust ei ole. Ise lugesin viimased leheküljed mitu korda üle ja sain sealt enda jaoks siiski raamatule lõpu. Kas see häirib rohkem või vähem on iseasi, aga me saame teada, mis majas juhtus.

Väga hea lugemine! Sünge lugu ebameeldivas keskkonnas veidrate tegelastega.
Aga nii köitev!
Ja ma ootan uut aastat, et uut Ruth Ware raamatut lugeda! Küllap see taas tuleb. 🙂

Indrek Silver Einberg “Uudiseid Nebošovost”

Teema 50: Raamat, mille tegevus toimub sõja ajal
Indrek Silver Einberg “Uudiseid Nebošovost” (259lk. Varrak)

Nägin esmalt seda hiilgavate sarvedega kitse. Ja siis vikerkaari ja päevalilli, lugesin pealkirja ning autori nime ja mõtlesin: Uus Eesti ulmekas! Vaja lugeda!
Liigutasin raamatu lugemist ootavate raamatute nimekirja ja sinna ta mõneks ajaks jäi. 

Kuni sai puhkamas käidud, koju tuldud, puhkusel tehtud fotod üle vaadatud, mägrapilt Hobifotograafide gruppi lisatud ja …

Ja sinna alla kirjutas kommentaari selle raamatu autor. Kirjutas sellise kommentaari, et tema pidi õnnest lendu tõusma, kui eelmisel suvel looduses mäkra nägi, aga: “Nüüd mõni longib lihtsalt laisalt vilet lastes niisama ringi ja saab nagu muuseas kaadrisse sääse, kes mäkra pesasse lohistab ja puha!!!”
https://www.facebook.com/groups/Hobifotograafid/permalink/2775738312438311/

Ma naersin südamest, marssisin järgmisel päeval peale tööd raamatupoodi ja tõin selle “hullu kitsega” raamatu koju. Palju õnne mulle, see oli väga õige otsus!

Hakkasin lugema ja üllatusin, sest kogu raamat oli ulmest ikka väga-väga kaugel!
Raamat algab aastal 1921, kus reederihärra Heinrich Blau oma uut, neljandat laeva, veeskas. Tarbiti parasjagu palju karjajaaku, ning peo lõpuks polnud enam vahet, kes saks, kes töömehest eestlane.
Sel ajal oli raamatu peategelane Liisa alles laps ning tegi tempe koos oma väikese õe Hilda, naabripoisi Tambeti ning härrastepoja Viktoriga. Laste esimene ohver oli Heinrich Blau uhke Ford-T.

*Korraga paistis, nagu oleks auto elustunud. Mingi võrin kostis selle seest. Ja siis, nii uskumatu, kui see oli – auto raputas ennast. Täpselt nagu nende endi Pitsu kodus, kui märjaks sai. Eest hakkas rappumine peale ja liikus kiiresti tagumisse ostsa välja. Pitsu viskas pärast raputamist külili, aga auto jäigi omaette võbisema. (lk.11)

Aeg läks, Liisa kasvas, ning saabus Tallinna. Reederiproua oli kunagi ammu ettevaatamatult vihjanud, et Liisast võiks neile suurena teenija saada, Liisa jättis lubaduse meelde ning kui leer läbi võttis oma santsukasti õlale, ning läkski Tallinna.
Sinna, kus maja kõrval pidi olema tema unistuste klaasist laube!

*”Kallis ema ja õde Hilda. Linnas on väga huvitav olla. Minul läheb päris hästi. Kohta ei ole veel saanud. … Korteris olen reederiperes. Praegu pole neil teenijat vaja. Neil on juba üks Tiiu. Väga vana küll, aga sünnib veel mitu aastat tarvitada. Viinaviga on natuke küljes. Reederiproual ka.” (lk.30)

Lugu liigub Liisa ning tema lähikondlastega kaasa, läbi heade ja rikaste aegade, läbi sõdade ja küüditamise, lõpuks tagasi Eestisse.
Väga mõnusa huumoriga kirjutatud raamat! Ilmse soojuse ja sümpaatiaga kõigi, isegi kõige ohmumate tegelaste vastu. Ei ühtegi pikka nõretamist kellegi kurva saatuse üle. Mis on olnud, see on olnud. Elu tuleb edasi elada isegi siis, kui otsused elamiseks peavad olema kaalutletud ja ei järgi alati südant.
Oi, kuidas ma naersin lugedes peatükki, kus mehed kukele kiremist õpetavad ja teist peatükki, kus kapten Kiljagin Liisale kosja läks! 😀

Uurisin kirjanikuhärra teiste raamatute kohta ka. Temalt on ilmunud lausa 7 lasteraamatut. Lähiajal vaatan, kas needki on samasuguse mõnuga kirja pandud kui Nebošovo raamat.

Kaanekujunduse üle murdsin ma pikalt pead. Loen ja loen, väga hea lugemine, aga no see kits ja vikerkaared ja päevalilled? Kuni lõpuks tuli ka see peatükk, kus kahest väga erinevast asjast – raamatust ja kaanepildist – üks sai. Oli hea üllatus, tuleb tõdeda. 🙂

Sellest, kuidas “Uudised Nebošovost” sündis ja kuidas sellest tänu Krista Kaerale kõik lugejad osa saavad, kirjutab Indrek Silver Einberg oma blogis:

http://illustraator.com.klient.veebimajutus.ee/uudiseid-nebosovost/

Tre-raadio lehel saab ka raamatust katkendeid kuulata, aga ma soovitan ikka kogu lugu läbi lugeda! Igal juhul liigub see raamat minu selle aasta parimate lugemiselamuste hulka.

„Uudiseid Nebošovost“ on Varraku loetuim algupärand. Lisatud KATKENDID!

*Hunt ärgitas nagu veelkord ulguma, jättis siis pooleli ja pööras pea Liisa poole. Ta teadis kogu aeg, et ma siin olen, taipas Liisa. Millegipärast tükkis õige arglik naeratus suule ja justkui kivid oleks rinnalt võetud. Liisani jõudis märgade luhtade ja lume alt pääsenud mulla lõhn. Kevad, tähendas ta endamisi, ja hunt. … Kaugelt kostus bajaanimängu. Liisa pööras pead, ja kui uuesti hundi poole vaatas, oli loom juba jäärakusse kadunud. Viiv hiljem kerkis ta jääraku teisele kaldale, tintmusta varju kaasa vedades, kuu kasukat valgustamas. Siis kadus männinoorendikku. Bajaan vakatas, ja nüüd polnud enam ühtegi heli kuulda. (lk.157)

Caroline Louise Walker “Peidus su silme all”

Teema 42: Raamat, mille kaanel on sõna “põnevik”
Caroline Louise Walker “Peidus su silme all” (326lk. Helios)

Kirjutaks kõigepealt sellest, kui vinge kaanepilt sel raamatul on! Kujundanud on Jaak Rüütel, küllap on siis foto või fotoidee ka temalt. Väga silmapaistev ja erinev tavapärastest põnevike kaantest.

NB! Avaldan ka veidi sisu!

Niisiis, doktor Hart ja tema pere. Kevadel oli Eestimaal populaarne üks väljend, mida veidi muudetud kujul siin kasutada saab – nimelt on doktorihärra emotsionaalselt ülesköetud mees, kellel on õnnetuseks ilus naine ja noor ning meeldiv majakülaline Nick. Natuke fantaasiat ja lumepall hakkab veerema. Alguses kujutluspiltidena sellest, mis tema majas tema tööloleku ajal toimub ja hiljem juba väikeste valedena, keskmiste valedena ja hästi suurte valedena.
Mees, kes kahtlustas tänapäeval suht levinud ja normaalsekski peetavat “süütut” üleaisalöömist, ei kujutanud ettegi, mis tema seljataga tegelikult toimub. Selle kõrval oleks armukese pidamine tõesti väike vääratus olnud.

Siin on varem kirjutatud, et raamatus polnud ühtegi meeldivat tegelast. Ega ei olnud küll. EÜM mees, üsna mittemidagiütlev (alkoholiga liialdav – TAAS!) naistegelane, hädine perepoeg, opakad rikkad sõbrannad, väljapressijatest “sõber” ja sekretär (võimistaoligi). Ainuke, kellele kaasa elada oleks võinud, oli seesama õnnetu Nick, kel polnud aimugi, milliseid võrke tema ümber kooti ja miks seda kõike tehti.

Esimest 150 lehekülge lugesin läbi 6 päeva. Eile tegin lugemismaratoni, et ühelepoole saaks. Selline tüüpiline “Naine aknal” ja “Tüdruk rongis” raamat, kus alguses valesid krutitakse ja hiljem kõik hoopis teistmoodi kujuneb, kui alguses arvati.
Aga see raamat oli tunduvalt igavam ja konarlikum kui eespool nimetatud. Ohhooo-efekt tekkis korraks, viimasel leheküljel.
Raamatu parim osa oli kaanepilt. 🙂

PS: kuna lugesin eelkoopiat (aitäh, kirjastus Helios!), oli põnev näha, milline materjal toimetaja kätte jõuab ja kui suur on toimetaja töö tegelikult.

Marion Jõepera “Minu Šotimaa”

Teema 23: Raamat Petrone Prindi “Minu” sarjast, mis on välja antud aastatel 2017-2019.
Marion Jõepera “Minu Šotimaa” (200lk. Petrone Print)

See oli minu jaoks selleaastase väljakutse kõige raskem teema! Ma armastan lihtsalt natuke teistsugust reisikirjandust kui see sari olema kipub. Iga inimese isiklik mulje on tore, aga kui raamatust ei saa üldse mingit infot ega elamust maa kohta, mille nimi on kaanel, vaid tegu on pigem teosega “Minu Mina” siis …
Ühesõnaga nägin, et ilmus “Minu Šotimaa”. Lugesin sisututvustust ja tundsin, et see on nüüd SEE raamat, mida ma tahan lugeda. Ostsin, lugesin ja olen lummatud!!!
Šotimaa on vaimustav paik, aga kui saab lugeda tervet raamatut ses imelises looduses matkamas käimisest, näha kogu seda ilu läbi kirjutaja silmade, tunda justkui ise, kuidas otsid varbaga kohta, kuhu astuda, et mitte vette vajuda, siis on see üks väga hea lugemine!
Marion Jõepera kirjutab hästi. Tundub olema palju reisinud, palju näinud ja sisukas inimene. Film jooksis lugedes silme ees ja tekkis mõte, et ehk ikka peaks proovima veel mõnd viskit (pole siiani mu lemmikute hulka kuulunud), eriti kui see maitseb nagu “õhtuvalguses männikäbi sees mööda vett eemale hõljuv küps kirss.”! Aga võibolla oleneb kõik hoopis kohast, kus mingil joogil keelele valguda lased.

Igal juhul on see raamat kindel pärl selles sarjas ja soovitan julgelt kõigile, kellele meeldivad näiteks Fred Jüssi, Juhani Püttsepa ja Karl Adami raamatud. Looduseinimestele seega!

Sain siit raamatust sõna, mille võiks kasutusse võtta: hundivärvi. Vihmase ja halli ilma kohta.

Mu enda raamat on märkmelipikutest kirju, lisan siiagi mõned terad.
*Üks mu lemmikasju reisimise juures on ärgata hommikul üles teadmata, mis suunas edasi minna. See vist ongi üks parimaid tundeid maailmas. Vahest võrdne ainult mäetippu jõudmise, pika orgasmi või lugemiseks uue raamatu valimisega.

*Inimene on ehitatud igatsusest, tähetolmust ja vaikusest.

*Kui suvine päike kaotab aja ning sügisene tuletab meelde, kuidas aeg muutub, siis kevadine päike tekitab tunde, et aega on lõputult.

*Kui lugeda raamatuid nende sisule vastavates paikades, täidab hinge eriline nohiklik rahu!

Andrus Kasemaa “Vanapoiss”

Teema 19: Raamat, mille pealkirjas on mainitud meest
Andrus Kasemaa “Vanapoiss”
2019, LR nr. 17-18, 108lk. Kultuurileht

* Vingumine on suur jõud. Jonn liigutab mägesid. Vingumine muudab maailma.

Mul on vingumürgitus!
See on selline raamat, et kui tuju on niru ja tahaks, et keegi oleks sinuga samal lainel, siis loe.
Eestimaa on kole.
Naised on vastikud.
Tänavaääred on võssa kasvanud.
Heterod on nõmedad.
Geid on nõmedad.
Sõda on halb.
Inimesed on lollid ja haisevad mitmepäevase higi järgi.
Pidupäevad on saast.
Argipäevad on igavad.
Kõikidest asjadest kõige kehvem on sündida oma isamaale.

Aga Norra ja Rootsi on nii ilusad ja vanamutid on head ja raamatuid peab palju olema!
Ja kõige parem on seista oma ukseaugus ning lillepeenrasse kusta. Auk jääb alles. Peenar hakkab haisema.
See on nõme.
Peaks vett peale valama.

Mehed on vastikud, ei taha gei olla.
Vanapoiss on ka halb olla, aga naised on nõmedad, naist ka ei taha.

Ühesõnaga – raamat nagu katkine plaat. Mitu nädalat jaurasin temaga, et loetud saaks. Vahepeal sai 3 teist raamatut läbi!
Raamat nagu Tele2 reklaam: vinguge rohkem!
Kaanevärv on väga hästi valitud, sest lugu seal sees kõlas tõesti, nagu teatud tüüpi tibide vingumine. 🙄
Ma üldse ei imesta, kui ta mõne kirjandusauhinna saab …

Kogu selle hädaldamise ja undamise vahel olid siiski mõned lõigud, mida oli ilus lugeda.
Näiteks see:
* Peale lumekuud on tuulekuud, siis sünnivad huntidel metsades kutsikad ja nad muretsevad nende pärast, veel neile muret ja rõõmu juurde. Kevad algab ja jätkub, ma tean, ise olen sündinud floreaali ja preriaali vahel täpselt enne suurt lõkete tegemise ööd. Aasta kõige lühemal ööl on floreaal. Siis metsades linnud laulavad ja ei jäägi vait. Heinakuu on mu lemmik, sest see on puhas looduse imetlus.

John Steinbeck “Hiirtest ja inimestest”

Teema 10: Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi”
John Steinbeck “Hiirtest ja inimestest” (111.lk. Pegasus)

Ma loen väga vähe raamatuid, mille tegevus toimub Ameerikas. Miskipärast just seda raamatut lugedes mõtlesin sellele. Mu tegelased sebivad ikka kas Inglismaal või Jaapanis või Rootsis, aga üliharva USA-s.
Võiks rohkem sinnakanti ka vaadata.

1930-ndate aegne California, kus kaks meest, George ja tema veidi lihtsameelne sõber Lennie, tööd otsides talust tallu rändavad.
Meestel on unistus omaenda talust, kus nad vaikselt tööd teeks ja küülikuid kasvataks. Lennie palub Georgel sellest alatihti jutustada ja teine mees aina räägib ja räägib.
Taludes tööl olemine ei ole aga kerge. Oleks ainult töö, oleks kõik korras, aga meestevahelised suhtud on kehvad. Ilmselt tööliste konkurents, rahahimu. Põlatakse nii vaimust kui füüsiliselt nõrku ja muidugi musti.
Aga kõige suurem tüliallikas on ikka naised ja kõige lollimad otsused tehakse alati siis, kui ei suvatseta teisi ära kuulata.

Raske ja kurb raamat. Enne lugemaasumist ei mäletanud sisust midagi, aga lugedes tuli kõik kildhaaval meelde. Ma ei mäleta, mis ma kooliajal sellest raamatust arvasin, aga loodetavasti on ta endiselt kohustusliku kirjanduse nimekirjas, sest siin on, millele peale lugemist mõelda ja mille üle klassis arutleda.

Lille Roomets „Üks väike valge tuvi“

Teema 6: 2019. aastal ilmuv debüütteos
Lille Roomets „Üks väike valge tuvi“ (271lk. Tänapäev)

Raamat, kus mitmel-mitmel korral mainitakse üht mu lemmikfilmi – “Lõputu küünlapäev”! Ma loodan kunagi oma elus ühe kena metsümisejaga kohtuda, tunduvad toredad loomakesed. Natuke kopra moodi. 🙂

Niisiis – peakangelane Kerttily. Hakkaja ja nutikas tüdruk. Võiks öelda päris kartmatu tüdruk, sest keskööl surnuaeda kriminaale jahtima minemine ei ole niisama pargiskäik. Samuti nõuab mu meelest erilist julgust baaris töötamine ja kandikuga purjus ja lolli möla ajavate seltskondade vahel kõndimine. Ometi on Kerttily endaga päris hädas, sest ei suuda rahvarohketes kohtades, eriti koolis, sõnagi suust välja saada. Koolikiusamised (õpetajad, kes on tüdrukule lihtsalt käega löönud!?), kohalik mootorrattakamp, kõikenägev silm Valli, Kerttily äsja surma saanud ema ja eemalehoidev isa …
See on ühe teismelise jaoks tõsiselt ränk koorem, mida kanda!
Aga ma pean ütlema, et nii tarka ja sisemiselt tugevat ning julget tüdrukut on raamatus (ja oleks ka elus!) lausa rõõm kohata. Suurepärane peategelane! Elasin talle huviga kaasa.

Ma pean tunnistama, et mulle meeldivad raamatud, kus pealtnäha halvad tegelased on oma südames tegelikult head ja kui äkki nende abi vaja läheb, siis on nad asja eest väljas. Maailm tundub vist tänu sellele parem koht olema … 🙂

Umbes 100. leheküljel mõtlesin korraks, et huvitav, kuhu see raamat küll tüürib? Väike segadusehetk, mis oli ilmselt tingitud ka sellest, et ma loen väga harva noortekaid.
Aga huvitav oli! Hästi oli kirjutatud (Debüüt! Tegelikult ka või?), tegelastel olid kõigil oma näod ja lugu sai ikka päris põrutava lõpu.
Aitäh, Lille, mõnusa lugemiselamuse, armsa raamatusse kirjutatud pühenduse ja minu teadmistepagasi suurendamise eest – ma tean nüüd, mis on selektiivne mutism.
Edu Sulle järgmiste raamatutega!

Foto on tehtud Vana-Pärnu kalmistul. Valge sulg pildil lendas mulle sel päeval töökoha uksest sisse. Täiesti iseseisvalt.

Hjorth/Rosenfeldt “Mees, keda polnud seal”

Teema 17: “Raamat selle maa autorilt, mida viimati külastasid” – Käisime aprillis Rootsis
Hjorth/Rosenfeldt “Mees, keda polnud seal” (456lk. Helios)

Ütleme nii, et ma olen natuke Sebastian Bergmani võrku langenud. Tema torisevad-porisevad arvamused, turris olek ja kõigile närvidele käimise oskus on tõesti imetlusväärsed. 😛
No kõlab ju hästi:
***”Pole halba ilma, on vaid vale riietus!”
Niimoodi võisid öelda ainult ajupestud neetud loodusfašistid. ***
😀
Raamatutest on väga hästi näha ka seda, et kõik naised, keda Sebastian järjest võrgutab, on ise selleks täiesti valmis. Nii et ei mingit hirmsat ahistamist.
Vanja on selles osas vähem vastik, kui eelmises. Billy nuhib ja püüab end hoogsamalt tõestada ning kahjuks ei ole siin sõnagi juttu jobust vanglaülemast Helgarssonist. 😦
Sebastiani kilekott Trolle kogutud materjalidega seikleb tänu hullule Ellinorile ja asi lõpeb kehvasti.

Selles osas oli kaks asja, mis mulle kõvasti silma torkasid.
(Kui Sa pole ise veel raamatut lugenud, ära edasi loe – räägin sisust!)
Esiteks – kui võõras on eurooplasele see, millisel kohal moslemiperes on naised. Ma saan aru, et see on nende kultuur ja ma ei kavatsegi öelda, et nad ei tohiks nii teha, sest pole kellegi asi teistele oma tavasid ja kultuuri peale sundida, aga lugeda, kuidas 15-aastane poisinolk oli peres tähtsamal kohal kui tema ema, ning käsutas ja võttis ise otsuseid vastu, oli ebameeldiv. Rääkimata vanemate meeste üleolekust ja uskumisest, et naine ei tohi ilma saatjata vallalise mehega kohtuma minna.
Ok, see oli võõras, aitas raamatus intriigi luua ja oli seega täiesti omal kohal.

Teine asi oli päris raamatu lõpus. Midagi, millele ma alati hirmuga mõtlen, kui see mõnes filmis juhtub – heliseb uksekell ja keegi vaatab läbi uksesilma, kes helistas. Mul on alati juuksed püsti, kui ma sellist stseeni näen, aga kuni selle raamatuni polnud ma midagi jubedat juhtumas näinud. Ja nüüd see tuli, minu kujutluste vili sai tõelisuseks – inimesele, kes vaatas läbi uksesilma, tulistati silma. Minu õudusfantaasiates torgatakse läbi uksesilma kas nuga või ora vms. terav asi. See oli jube hetk! Kohtuda reaalselt oma hirmuga.
Ja kui üks raamat sellise stseeniga lõpeb, kas saab järgmist osa mitte kätte võtta?
Ei saa.
Niisiis ma loen praegu järgmist Sebastiani lugu. 🙂

************************************************
Kirjastuse lehelt:

Sügis. Kaks Jämtlandis matkavat sõbrannat teevad kohutava avastuse: maapinnast ulatuvad välja inimese käeluud. Sündmuspaika saabunud politsei leiab madalast tundruhauast kuus surnukeha, kaks neist lapsed.

Kohale kutsutakse mõrvarühm, kellel õnnestub kahe täiskasvanu surnukeha tuvastada, aga ülejäänud neljaga – perekonnaga – ei jõuta kusagile. Keerukas loos on palju asju, mis kokku ei klapi, ning uurimine liigub üks samm edasi, kaks sammu tagasi.

Sebastian Bergmanile ei paku toppama jäänud uurimine pinget. Selle asemel võtab ta ette äärmuslikke samme, et kindlustada oma habrast sõprust Vanjaga. Kuigi Vanja satub saatuselöökide eest lohutust otsides aina enam Sebastiani juurde, hakkab talle peagi tunduma, et võib olla see polegi saatus, mis tema teele takistusi veeretab.

Grant Finnegan “Flight 19”

Teema 3: Raamat, mille pealkirjas on number 9 või 19
Grant Finnegan “Flight 19” (350lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

See on nüüd see raamat, mida ma hakkasin säriseva põnevusega lugema ja mille autor suutis peale esimest veerandit kergelt tuksi keerata (viga oli tegelikult minu teistsuguse süžee ootustes).
Lõpu kruvis muidugi taas jube põnevaks.

Aasta 2019. Täiesti tavapärane 5-tunnine lend USA-sse, rahulik, peagi hakatakse maanduma. Äkki kostab lennujuhtimistornist karm hääl – tundmatu lennuk, identifitseerige ennast! Piloodid on üllatunud, aga loevad oma lennunumbrid ette. Tornis jääb kõik vaikseks ja siis öeldakse: Lend 19 kadus aastal 2019, lennukirususid ei leitud. Praegu on aasta 2024.
5 aastat on vahepeal õhku haihtunud.
Lennuk suunatakse tavaliselt lennujaamalt sõjaväeangaari, reisijaid valmistatakse enne tõe teatamist pikalt ette.
Igaühe elus on 5 aastaga väga palju muutunud ja neile muutustele autor raamatus keskendubki. Minu lootus oli seotud pigem müstilise kadumise uurimisega ja sellest tuleb ka mu kerge pettumusetunne, et raamat polnud päris see, mida mina ootasin.

Küll aga pani see lugu mõtlema, mis juhtuks kui ma ise viieks aastaks kaoks? Ma tahaks ju, et teiste elud edasi läheks, mitte ei jääks kinni kurbusse ja leina. Aga mis siis saaks, kui ma äkki tagasi saabuks ja marsiks oma praeguse pere uude ellu rohmaki sisse?
Üllatus-üllatus, mina olen tagasi!

Raamatus olid abikaasadel uued pered, osa lähedasi oli surnud, firmaomanike ärid olid maha müüdud. Miljonärist kerjuseks, pereemast oma lastele võõraks tädiks jne.
Šokk oli kohutav. Kõigil! Nii lennukis olnutel, kes viie aasta möödumisest midagi ei teadnud, kui lähedastel, kes enda pereliikme äkki tagasi said ja kunagi armastatud ning leinatud inimene äkki üleliigseks osutus.

Peale 2/3 raamatut inimeste šoki jälgimist nihkub lõpp tagasi sinnakanti, kuhu ma lootsin, st. lennuki ja 5 kadunud aasta juurde. Lõpp paneb vägagi ootama raamatu järge, mida praegu alles kirjutatakse.
Sellest saaks hea filmi!