Kakuzo Okakura “Teeraamat”

Isiklik väljakutse: Iga kuu üks jaapani kirjanduse raamat.
Juuli: Kakuzo Okakura “Teeraamat” (96lk. Penikoorem, tõlkinud: Maret Nukke)

teeraamat.JPG

See raamat tegi mu hinge haigeks 😦 Mitte tee pärast! Ja mitte teemajade ega aedade pärast, vaid kõige selle pärast, millest Kakuzo Okakura selles raamatus kirjutab.
Siin on suur hulk kahetsust ja kibedust lääne kultuuri pealetungi vastu Jaapanis ja mujal idamaades. Põrkuvad arusaamad, kultuur ja kombed. Ühelt poolt vaimsus ja tavad, teisalt äri ja varandus. Kirjanik suri aastal 1913. On hea, et ta ei ela tänapäeval, kus (mu loetud jaapaniteemaliste raamatute järgi) lääne tavad veel enam idamaadesse sissemurdnud on. Ja mitte ainult lääne inimese süü läbi, vaid idamaa inimene tundub üha enam meie siinsest elust ja vabadustest vaimustuma ja seda üle võtma.
Aga kõik ei ole ju nii mustvalge.
On ka läänes neid, kes ei säti kujukesi pikkuse järjekorras kaminasimsile. On neid, kes ei murra tuhandeid lilli selleks, et kaunistada nendega saali ühe banketi jaoks. Ja on ka neid, kes suudavad kuulata sügiseste langevate lehtede häält.
Mulle tundub, et see, millega kirjanik siin raamatus nii valusalt läänt puudutab, levib tänapäeval üha kiiremini ka idamaadesse. Loodus kaugeneb inimesest ja ehk toimubki kõik nii, nagu raamatus kirjas: ehk hoiavad metsalilled ise meist seni eemale, kuni inimene taas inimlikumaks muutub.
Küllap võtsin ma selle raamatu kätte täpselt õigel hetkel – praeguse aja mesilaste mürgitamiste, põldude tallamiste ja igasuguste loodusvaenulike teede/ehitiste rajamiste ajal tabas loetu eriti valusalt.

Niisiis – see ei ole raamat lihtsalt teelehtedest ja keevast veest.
Aga õnneks puudutatakse siin ikka ka selle hää joogi valmistamise ja nautimise hetki.

Paar nädalat tagasi vaatasin saadet “80 maailma kauneimat aeda”, kus kuulus brittide aednik Monty Don käib läbi 80 aeda üle terve maa. Need ei ole kõik küünekääridega pügatud muru ning joonlauaga sirgeks aetud hekkidega aiad. On ka lihtsat paatmajade potipõllumajandust ja avaraid metsaparke, kus jalutavad hirved.
Üks aedadest, kus Monty käis, oli ka Jaapani Urasenke teemaja aed. Lihtne, roheline ja puhas. Selleks, et teejoomiseni jõuda, peab inimene astuma eemale tänava virrvarrist ja saavutama meelerahu. Aiad teemajade ümber on selles abiks. Siin ei ole kiiskavaid värvilisi õisi ega erksavärvilisi ehitisi. Rahulikult roheline, looklevad kiviteed ja sammal puude all. Tuules õõtsuvad ja sahisevad kõrrelised ning rehitsetud liiv.
Raamatus on lugu pojast, kelle isa saatis teemaja aeda korrastama. Poiss pühkis hoolikalt sambla ja pesi teekivid, aga isa saatis ta ikka tagasi, sest tulemus ei olnud täiuslik. Lõpuks andis poeg alla. Isa tõusis, astus ühe puu juurde, liigutas selle oksa ning teele langesid mõned kollased sügislehed.
Nüüd oli aed täiuslik.
kivi
Väga armas väike detail teemajade aedadest, millele Monty Don oma saates viitas, oli teekividel asetsev köiega kinniseotud kivike. Jaapani keeles tome ishi või sekimori ishi.
Sellisest kivist ei astuta üle. See tähistab teed, mida mööda ei käida, teed, mille kulgu ainult eemalt vaadatakse. Neid kinniseotud kive võib olla ka restorani ukse ees või lihtsalt mõne majani viiva tee ees. Siis tähendab see seda, et restoran on kinni, või majja ei oodata kutsumata külalisi. Kui oled kutsusud, pead aga leidma ukseni teise tee.

Raamatus kirjutatakse, et “inimkond on siiamaani kokku saanud teetassis”. Lääs on omaks võtnud aisna Aasia tseremoonia ja selleks on teejoomine.
Esimest korda jõudis tee Euroopasse 1610. aastal. Selleks kohaks oli Holland ja sealt edasi, aastakümme aastakümnelt, liikus see jook mööda maid edasi. Alguses kõrgseltskonna kuningliku ajaviite osana.
Käisin kord Stockholmi kuningalossis ja seal oli kõrgete servadega antiikne teelaud. Selgitav tahvel oli juures, et tee oli nii kallis kraam, et kui mõni tass ümber läks, ei voolanud jook üle kõrgete servade maha, vaid oli võimalus see uuesti tassi püüda, et mitte raisku lasta.

Raamatus on tee kohta kenasti öeldud:
Sellel puudub veini ülbus, kohvi iseteadlikkus ja kakao tehtud süütus.

Vee keemine raudkastrulis:
“Kastrul laseb kenasti laulu, sest selle põhjas olevad rauatükid on sinna setatud nii, et kuuldavale tuua erilist meloodiat, milles võib kuulda pilvede poolt summutatud kose kaja, vastu kaljusid pekslevat kauget merd, läbi bambusemetsa sööstvat vihmatormi või mõnel kaugel künkal ohkavaid mände.”

Advertisements

Jun’ichirō Tanizaki “Terror”

Jun’ichirō Tanizaki “Terror” (11lk. Kindle)

32187064._UY630_SR1200,630_.jpg

See 11-leheküljeline raamatuke (pigem küll novell) räägib loo noormehest, kes kartis paaniliselt ronge ja rongisõitu. Kergemal kujul tundis ta hirmu igasuguste liiklusvahenditega liikumise ees, aga rongi astudes oli tal tunne, et ta sureb!
Mees vaatas teisi reisijaid – mõni luges lehte, mõni rääkis sõbraga, mõni vaatas isegi aknast välja! Aga nii kui rong liikuma jõnksatas, valdas teda ennast kabuhirm. Veidi aega suutis mees oma pingil istuda, siis tormas WC-sse, uhas näole külma vett ja tagus vastu seina. Tunne oli selline, et tõmbaks pidurit või hüppaks lihtsalt liikuvast rongist välja!
Ta püüab oma hirmust võitu saada juues ennast purju, aga pole sellestki abi.

Iseenesest ei vii see lugu kuskile. On mees, kes kardab rongisõitu ja on tema hirmu kirjeldus. Aga see hirm on nii tugev ja hästi kirja pandud, et need 11 lehekülge olid täitsa nauditav lugemine.

Siderodromofoobia ehk hirm rongisõidu ees.
Küllap on meiegi hulgas neid, kellel on halvav hirm millegi ees. Isegi väikest hirmu on tegelikult ju raske alla suruda ja vaprat nägu teha, et kõik on hästi – samas endal hambad plagisevad.

Haruki Murakami “Men without women”

Iga kuu üks jaapani kirjaniku teos: Juuni
Haruki Murakami “Men without women” (228lk. Penguin)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

51unHuvBfxL._SX327_BO1,204,203,200_.jpg
7 lühijuttu, neist 6 suurepärased ja 1, mille mõttest ma kohe üldse aru ei saanud 🙂

*”It feels like somehow our hearts have become intertwined. Like when she feels something, my heart moves in tandem. Like we`re two boats tied together with rope. Even if you want to cut the rope, there`s no knife sharp enough to do it.” (lk.113)

Igas loos on naine ja mees või naine ja mitu meest. On koolitüdruku hullumeelset armumist oma klassivenda, on professori surmani viiv armastus oma armukese vastu, mehe armastus oma surnud naise vastu, noore mehe kustuv armastus oma lapsepõlvekallima vastu, mehe armastus oma truudust murdnud abikaasa vastu.
Väga palju armukesi ja abielurikkumist. Omajagu surma.
Palju mõtteid, mida meelde jätta.
Palju, mille üle mõelda.
Kuidas saab mees peale oma naise surma sõbrustada naise armukesega? Aga kelle teisega saaks ta jagada oma tundeid ja mõtteid kui teise mehega, kes armastas tema naist samuti kui tema? Andes sellele mehele kätt mõtleb ta, et see on peopesa, mis silitas minu naise selga.
Kas armastuse nimel tasub surra? Kui armastatuks on naine, kes petab sinuga oma abikaasat ja siis petab sind nii, et igasugune mõte elada kaob.
Kas mehel ilma naiseta on üldse mingi mõte? Kõik ilma oma naiseta mehed on kuidagi naistega seotud: neil kas oli naine, on armuke või on lootust, et tulevikus tekib mõni kindlam naine.

See raamat ei kuulu Murakami uhke fantaasialennuga raamatute hulka nagu olid “1Q84” või “Kafka mererannas”. See on mõtisklus elu, surma, armastuse ja eelkõige mehe ning naise suhete üle ja sobib hästi ühte ritta raamatutega “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”, “Norra mets” ja “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”.
Iga loo lõpus on vaja endalgi paus teha, et mõelda, millest kirjutati. Eelviimase loo “Samsa in love” lõpus tegin pikema pausi ja no ei tulnudki mõtet, mida sellega täpsemalt öelda taheti… Kuidagi väga imelik oli teine!

Ma armastan raamatuid, mis on hästi kirjutatud ja hästi tõlgitud! Selliseid, kus tekst voolab nii, et korrakski ei teki tunnet, et peaks lugedes keelt väänama või lause sellest aru saamiseks üle lugema. Murakami kirjutab nagu sulakulda ja tal on ka väga head tõlkijad!

Mõtteteri oli palju, kirjutan siia mõned neist:
*”The place you return to is always slightly different from the place you left. That`s the rule. It can never be exactly the same.” (lk.25)

*Kohtuvad abikaasa ja naise armuke.
“For some reason, it often rained on the nights they met, and this night was no exception.” (lk.31)

*”The moment he opened his mouth, this overall positive effect collapsed like a sand castle under an exuberant Labrador retriever.” (lk.51)

*”No operation could ever improve woman`s intellectual skills.” (lk.81)

*”A gentleman doesn`t talk much about taxes he paid or the women he sleeps with.” (lk.85)

*”Women are all born with a special, independent organ, that allows them to lie.” (lk.111)
Ükski naine ei kõhkle, kui tal on vaja valetada. Valetatakse nii tühiseid asju kui tähtsaid asju ja kuulaja (mees) ei saa arugi, et just praegu on talle valetatud. See organ ka kaitseb naisi, nii et nad võivad küll valetada, aga nende südametunnistus ei jää piinama ja nad ei kaota sellepärast oma head ööund. 🙂

*”You know what means to be Men Without Women. You are a pastelcolored Persian carpet, and lonelyness is a Bordeaux wine stain that won`t come out. (lk.224)

Selles raamatus oli mainitud ka meest, kes luges vaid kõvade kaantega raamatuid. Kassi, kes avastas ühe väikse nurgataguse baari ja külastas seda iga päev. Ning eesti keelt. 🙂

Ayano Imai “Mr. Brown`s Fantastic Hat”

59.
Isiklik väljakutse: Iga kuu üks jaapani kirjanduse raamat.
Maikuu: Ayano Imai “Mr. Brown`s Fantastic Hat” (32lk. Kindle)

Ayano Imai.jpg

Tabasin end mõttelt, et ma ei ole lugenud ühtki jaapani lasteraamatut! Ühest küljest oli huvitav vaadata, kas lasteraamatutest jooksevad ka läbi depressiivsed noodid, teisalt on neil väga palju suurepäraseid illustraatoreid, nii et see lugemine pidi tulema omaette nauding.
Seda ta oli!

Googeldades leidsin sellise noore kirjaniku-illustraatori nagu Ayano Imai ja tema armsa raamatu Mister Brownist, kes on üks üksildane ja endassesulgunud karu. Ta ei arva, et selles midagi halba oleks, talle meeldib nii! Aga ühel päeval kui Mr. Brown tukastab, toksib rähn tema kaabu sisse augu ja teeb endale sinna pesa. Mr. Brown on pahane! No see ei kõlba ju kuskile! Järgmistel päevadel läheb asi aina hullemaks – linde tuleb aina juurde ja ennäe imet – Mr. Browni kaabu hakkab kõrgemaks kasvama! Veel suurem ime on see, et lindude sõbralik sädin hakkab karule meeldima ja nii kõnnib ta varsti uhkelt linnapeal ringi, peas linnumajade torn.
Linnarahvas leiab, et see on lahe ja nii lasevad nad endilegi kõrged kaabud teha, aga linnud tulevad elama vaid Mr. Browni juurde.
Ühel hommikul ärgates ei kuule ta aga sädinat ja avastab ehmatusega, et kõik linnud on kadunud! Lennanud lõunamaale. Hirmus on ka see, et karule endale hakkab uni peale tulema…
Möödub pikk talv ja ühel hetkel kuuleb Mr. Brown läbi õhukeseks muutunud une, mismoodi õues kõik linnulaulust rõkkab! Ta läheb õue ja näeb imet – tema kaabust on saanud suur ilus puu, mis on täis linnupesi ja laulvaid linde!

Armas lugu ja millised illustratsioonid!
Ayano Imai on kirjutanud ja joonistanud mitmeid lasteraamatuid ja minu üllatuseks on neist üks ka eesti keeles välja antud: kirjastus Draakon ja Kuu ning raamatuks “Aisopose valmid”.

Mis ma Mr. Browni lugu lugedes aga mõtlesin, et mingil määral on see tõesti püüd jaapani lapsi täiskasvanupõlve üksildase elu eest kaitsta. Püütakse selgitada, et isegi kui sa tunned, et sul on üksi hea olla, on ikkagi palju toredam, kui sind ümbritseb sõprade sigin-sagin ning mida rohkem sõpru tuleb, seda suuremaks muutub su süda ja seda õnnelikum sa oled

Kogo Abe “Neljas jääaeg”

Isiklik väljakutse: Iga kuu üks jaapani kirjaniku teos. Nr.7 Aprill
Kogo Abe “Neljas jääaeg” (175lk. Perioodika, tõlkinud: Agu Sisask)

1_1_7445017
Veel üks raamatutäis Jaapani ulmet.
Teadlased ja ennustusmasin “Moskva-1”. Selle masinaga saab ennustada kõike, alates aktsiahindade kujunemisest kuni üksiku inimese tulevikuni. Aga nagu ikka on igalpool komisjonid, millele tuleb uuringute tõhusust tõestada, peavad ka ennustusmasinaga töötavad teadlased enda tööd kaitsma asuma.
Niisiis hakkavad nad otsima sobivat katseisikut, kelle tulevikku masin ennustada võiks. Otsitakse üht täitsa tavalist meest. Teadlased leiavad mehe, jälitavad teda ja saavad järgmisel päeval teada, et mees on tapetud! Kiiresti tuuakse laip laborisse ja ühendatakse masinaga, ning äkki hakkab laip mehe häälega rääkima, mis temaga tol päeval juhtus ja kuidas ta tapeti. Lisaks ei usu hääl, et ta üldse surnud on ja nõuab enda vabastamist.

Siiamaani käitus raamat kui krimka ja asi läks järjest põnevamaks.
Aga siis hakkas ilmnema ulmelisi fakte – kolmandat nädalat rasedate naiste kõrgelt tasustatud abordid, allveekoerad, allveesead, allveeinimesed! Ja ennustusmasin, mis võtab lõpuks üle Sensei identiteedi.

Kui lugejat kõnnitati läbi allveelabori, ning kirjeldati “kaunilt”, mismoodi allveesiga sünnib, kuidas veri vees hõljub ja ruumi täidab kirbe hais, siis tegin ma toaakent rohkem lahti, sest õhku jäi väheks…

Samas oli allveeinimeste teooriat huvitav lugeda.
Kuna maakera ähvardab oht vee alla jääda, siis on inimkonna säilimise huvides vajalik, et me suudaks vee all hingata. Need vee all elavad inimesed ei räägi, neil ei ole häälepaelu. Oma emotsioonide edastamiseks krigistavad nad hambaid. Neil on kokkupressitud rindkere ning ebaloomulikult suured silmad. Ja nad imestavad kunagise maainimese väheste võimete üle ja naeravad selle üle, et meid siin mõjutas nii tugevalt gravitatsioon.

Ma olen nüüd Kobo Abe kõik eestikeelsed raamatud läbi lugenud ja reastan nad nii: Parim oli “Luitenaine”, sellele järgnevad üsna võrdselt “Neljas jääaeg” ja “Härra S. Karma kuritöö”. Viimased kaks kuuluvad pigem ulmevaldkonda ja jaapani ulme tundub olema üsna vägivaldne ja vasturääkimist välistav. Keegi kuskil otsustab su eest ära, kes sa oled ja kas sa elad või sured ja nii ongi. Lõpuks on inimene isegi sellega täiesti nõus, et nii ongi parem kui ta näiteks ära tapetakse.

Seda raamatut pealkirja järgi guugeldades sattusin ma arvukatele lehekülgedele, kus räägiti Manny, Diego ja Sidi jääajaseiklustest 😛

Tarkuseteri ka:
*Mitmel sambal maailm just püsib, seda ma täpselt ei tea, kolm neist on aga tõenäoliselt küll vaimupimedus, võhiklus ja nürimeelsus. (lk.13)

*Oma ajule vaatamata ei ole inimenegi ilma hariduse ja kogemuseta millekski kõlbulik. Täpselt samuti on masinaga. Kogemus, see ajude toit, on hädatarvilik. (lk.13)

*Kavalaim on see pettur, kes suure vale väikestesse hunnikutesse ära peidab. (lk.75)

Kobo Abe “Härra S. Karma kuritöö”

Isiklik väljakutse: igas kuus üks jaapani kirjaniku raamat.
Märts: Kobo Abe “Härra S. Karma kuritöö” (78lk. Perioodika, tõlkinud: Agu Sisask)

1_1_7445017.jpg
Nüüd olen ma lugenud ka jaapanlaste ulmet.
Või oli see luul? Mälupildid kõrge palavikuga haige peas? Narkouim?
Oli, mis ta oli, kirja oli ta pandud hästi.

Lugu ise seisnes selles, et ärkas hommikul üks mees ja tundis, et midagi on valesti. Kõik on justkui nii nagu ikka, aga tema sees on imelik tunne.
Läks sööklase hommikust sööma, tahtis söögi oma arvele panna, aga nimi ei tulnud meelde. Dokumendilt oli nimi kui pühitud, kassapidaja ei mäletanud tema, püsikliendi, nime. Läks see mees siis tööle ja luges saabumiskaartide realt oma nime: Karma. Kuidagi võõras tundus. Astus kontorisse ja nägi – härra Karma on juba tööl, tema kohal, tema näoga, dikteerib sekretärile kirja.
Mees otsusustas arsti juurde minna. Istus ooteruumis ja lehtises ajakirja. Seal oli kõrbe pilt. Mees vaatas seda, imetles ja tundis end äkki kummaliselt. Järgmisel hetkel oli pilt ajakirjast kadunud.
Arsti juures tehti talle röntgen ja avastati, et mees on seest õõnes ja selles õõnsuses on pilt kõrbest. St. seal ongi see kõrb, mis ajakirja pildil oli.
Peale seda, kui mees loomaaias käis, oli seal tema sisemises kõrbes juba ka kaamel…
Nii algas tema üle kohtuprotsess. Kuna tal ei olnud nime, oli ta süüdi kõiges, mida keegi kunagi teinud oli. Aga kuna tal ei olnud nime, ei saanud keegi teda ka süüdi mõista. Aegajalt käis ta oma sisemises kõrbes istumas. Siis oli ta tagasi oma elus ja võitles teda kivikujuks muuta soovivate Pintsaku ja Pükstega.
Ja veel palju segast ja hullumeelset juttu.
Tore on, et ma lugesin kõigepealt Kobo Abe “Luitenaist”. Oleks see olnud mu esmane tutvus Kobo Abega, poleks ma vist tema teiste raamatuteni jõudnudki. Vähemalt mitte niipea.

Muidugi lugesin ma ka paari mõtisklust selle raamatu kohta, sisu pidi olema sügav ja kui hoolega mõtlema hakata, siis eks ta nii ju olegi – meie sees on tihti liivakõrb ja me jalutame selles kõrbes nagu üksikud kaamelid, samal ajal kui teised meie ümber püüavad meid veenda, et me mõtleme valesti ja oleme hullud. Kõrvalekaldeid ei tohi lubada!
Aga ikkagi oli see üks jabur lugu 🙂

Kobo Abelt on eesti keeles ilmunud veel:
1966 “Neljas jääaeg”
1968 “Luitenaine”

Mariko Koike “The Graveyard Apartment”

Isiklik väljakutse: iga kuu üks jaapani autori raamat.
Veebruar: Mariko Koike “The Graveyard Apartment” (325lk. St. Matrin`s press)

00Graveyard.jpg
Jaapani õudukas! Ilmus Jaapanis juba aastal 1988, tõlgiti inglise keelde alles 2016. See selgitab, miks raamatus on ainult lauatelefonid ja mitte ühtegi mobiili 🙂
Lugu ise algab nii, et üks noor perekond kolib uude korterisse. See on olnud hea pakkumine – avar ja moodne korter, ühistranspordi läheduses, lasteaed samuti lähedal. Ainult üks pisike viga – otse maja kõrval asub suur surnuaed ja krematoorium tossab päevad läbi. Niisiis on aknast välja vaadata kõhe ja sõbrad ning sugulased püüavad mitte külla sattuda.
Majas on müüdud vaid mõned korterid, aga Misao, Teppei ning nende tütar Tamao seavad ennast mõnusalt sisse.
Ajapikku selgub, et majal on üks kummaline konstruktsiooniviga – nimelt läheb maja all olevasse keldrisse küll lift, aga treppi sinna pole. Ei lähegi kaua aega, kui Tamao ennast vigastab ja keldrisse lõksu jääb – lift lihtsalt ei liigu enam. Laps siiski päästetakse ja veidi aega läheb elu jälle normaalses rütmis.
Kuni järgmise korrani kui juba rohkem elanikke keldrisse lõksu jääb. Ja mitte üksi…

See lugu kulgeb tasapisi, on mitmeid kriipivaid hetki (eriti kui suudad ennast ise antud olukorda panna) ja nii mõnigi koht, kus tegelased üsna arusaamatult käituvad (lõpupoole tuntakse näiteks hirmu, et võibolla ei tule ühel hetkel kraanidest enam vett. Aga kas keegi täidab kõik võimalikud nõud puhta veega? Ei…).
Ma arvan, et see raamat mõjuks filmina jubedamalt kui raamatuna, sest lapsed, kes ASJU tunnetavad ja kummalisel pilgul täiskasvanutele otsa vaatavad, mõjuvad nägemismeelele hirmsamalt kui lugemismeelele 😉

Niisugust lõppu ma ei oodanud. Hollywood lahendaks selle ilmselgelt teisiti