Alexandro Chen “My (almost) life as a hikikomori. Stories”

Teema 35: Loe üks raamat eelnevate aastate väljakutse teemadest.
Aasta 2017, teema 3: Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata.
Alexandro Chen “My (almost) life as a hikikomori. Stories” (164lk. Kindle)

13.jpg

Sõbrapäeval on igati paslik kirjutada just sellest raamatust.
Hikikomori – selliselt nimetatakse 20-ndates aastates jaapani noormehi, kes on otsustanud lõpetada välisilmaga suhtlemise ja jäänud koju, oma tuppa, lugema mangasid, mängima arvutimänge. Toast tullakse hädapärast välja, kui on vaja perekonnaga süüa või üksi elades poest toitu tuua. Probleem pidi olema üha kasvav ja mitte ainult noorte meeste vaid ka noorte naiste seas.
Leidsin selle raamatu, kui otsisin lugemist hikikomori kohta ja kuigi selles novellikogus on antud teemal vaid üks lugu, on terve raamat lugemist väärt. Kõigile, kes armastavad jaapani kirjandust, nende erilist mõttelaadi ja omamoodi käitumist. Üllataval kombel on Goodreadsis raamatul vaid ÜKS hindaja! Enne mind muidugi. 🙂 Nüüd on kaks.

Niisiis lood, kus palju armastust. Jaapani stiilis armastust, mitte läänelikku.
Mehest, kellega juhtus pidevalt õnnetusi, mis jättis teistele mulje, et ta üritab ennast tappa. Aga see ei olnud nii.
Naisest, kes tegi oma mehele imelisi õhtusööke, kuni mees ütles, et naise söögid näitavad talle kui väga naine teda armastab. Edaspidi sai ta hamburgereid ja muud tellitud toitu. Ei, naise armastus ei olnud jahtunud, asi oli hoopis muus!
Kummitavast pesumasinast, millele oleks peaaegu kirvega kallale mindud, enne kui selgus, miks masin ennast öösiti teatud kellaajal sisse lülitab.
Naisest, kes saab teada, et kolme nädala pärast on ta kaotanud kõik oma munarakud. Mida ta teeb?
Naisest, kes sõitis igal nädalal pikka maad rongiga, et süüa ühes sushirestoranis. Ja mitte ainult.

Ja palju teisi kirjatükke, millede lugemist ma tõesti nautisin!
Kirjanik on enda Goodreadsi kontole kirja pannud, et on suur Haruki Murakami austaja ja lugedes oli tunda, et Murakami on tema mõtetesse oma jälje jätnud.
Aegajalt tasub lugeda kirjanikke, kes ei ole üldtuntud. Avastada uut ja huvitavat. Mul on igal juhul väga hea meel, et tema tööd leidsin.

*My heart had become an empty room. No furniture, no people, no dreams.

*”Are you crying?”
“No, I`m sweating through my eyes.”

*Why did happy moments move faster than unhappy ones? Whoever created time got the whole thing switched around.

Genki Kawamura “If Cats Disappeared from the World”

Teema 4. Raamat, mille lugemissoovituse oled saanud Lugemise väljakutse grupist
Genki Kawamura “If Cats Disappeared from the World” (176lk. Kindle)
Eesti keeles välja antud ei ole.
01.jpg
Diana luges seda raamatut lugemisgrupis eelmisel aastal ja mulle tundus, et see on täpselt see, mida ma tahaks lugeda. Õige tunne oli. Jaapanlase kirjutatud, jaapanipärane raamat. Rahulik, mõtisklev, natuke (päris palju tegelikult) morbiidne.

Võiks arvata, et kui kurat end ühel päeval ilmutab, on ta sarvedega ja hargiga ja näeb jõle välja, aga selles raamatus on ta nimega Aloha, kannab hawaii särki ja omab isegi huumorimeelt. Ja siis on siin raamatus kass Cabbage (Kapsas), kes räägib tänu Alohale aegajalt inimkeeli. Ainus viga (kas on viga?) on aga selles, et Cabbage väljendab ennast kui vanaaegne Inglismaa härrasmees. Miks? Sest ta veetis kassipojana palju aega peategelase ema süles ja ema vaatas brittide seriaale.
Aga lugu ise on tegelikult 30-aastasest noormehest, kes saab ühel päeval teada, et tal on vähk ja ta sureb peagi. Lootusetuse tunne asendub aga peagi segadusega, sest saabub kurat, kes pakub mehele võimalust – ta kaotab iga päev maailmast ühe asja ja iga asja kadumisega saab mees ühe päeva elu juurde.
Tundub lihtne? Ma ka mõtlesin, et on lihtne – kaotaks tolmurullid, haigused, kurjuse, üleliigsed kilod. 😉 Kahjuks läheb aga nii, et kurat, kurivaim, hakkab ise neid asju valima, mis kaduma peavad.
Nii mõnigi asi, mida me peame kohutavalt oluliseks, muutub kadudes täiesti ebaoluliseks. Inimesed on aastatuhandeid teinud endale kõikvõimalikke ebavajalikke asju, nii et tegelikult me ei märkakski kui mõned neist kaovad.

Esimeseks valitud kadujaks on mobiiltelefon.
Ja mis juhtus, kui meil enam mobiili peos ei olnud? Inimesed muutusid rahulikeks. Trammis istujad vaatasid aknast välja, lugesid raamatut, kuulasid muusikat. Keegi ei krabanud taskut, ei hoidnud nina helendaval ekraanil.

Raamatus on lõik:
“Kõik, mida inimesed tegelikult eluks vajavad, on söök, jook ja peavari. Teiste sõnadega on peaaegu kõik siin maailmas, mida inimesed on loonud, üsna ebavajalik. On hea, kui need asjad meie ümber on, aga me saame ka ilma hakkama” (lk85)

Kui jutuks tuleb kellade kaotamine, räägitakse ka ajast ja vabadusest ning sellest, et  vabadusega kaasneb ebakindlus ja ärevus. Niisiis lõid inimesed ammustel aegadel reeglid, mille järgi elada. Nad lõid nädalad ja panid päevadele nimed. Nad nimetasid aastaajad, sättisid paika kellaajad, leppisid kokku, et öösel magatakse ja päeval minnakse kõik koos tööle. Et keset päeva on lõunapaus, kus kõik söövad, õhtul vaatavad uudiseid ja  et on nädalavahetused, mis on vabad ja kus minnakse perega parki.
Inimesed vajavad reegleid, et ei tekiks hirmu homse ees.
Aga kui maailmast need kokkulepitud reeglid kaotada?

Raamatus on (nagu pealkiri ütleb) peatükke, mis pühenduvad rohkem kassidele. Kuidas kassid tunnetavad aega? Peale selle, et nad oskavad inimest oma kõrval täiuslikult ignoreerida, oskavad nad ka õigel ajal õiges kohas olla.
Kas kassid tunnevad üksildust? Ilmselt mitte. See on tõenäoliselt üks neist asjadest, mille inimesed leiutanud on. Kassid on lihtsalt osa aega üksi ja osa aega kellegagi koos. Aga inimene mõtleb üksiolemise juurde kurva loo üksildusest. On seda  vaja?
“Ma ei tea, kas ma olen õnnelik või õnnetu. Aga on üks asi, mida ma kindlalt tean. Ma suudan ise ennast veenda, kas olen õnnelik või õnnetu. See oleneb lihtsalt sellest, mismoodi ma olen otsustanud tunda.” (lk182)

Raamatu lõpus räägitakse palju surmast. Väga jaapanipärane, võiks öelda. Aga need on väga eluterved mõtted.
Kas inimene peab olema õnnelik või õnnetu teadmise üle, et ta sureb? Lõpuks sureme me ju kõik, suremus on maailmas 100%. See, mis tundega me sureme, on meie endi teha ja oleneb sellest, mismoodi me oleme oma elu elanud. Kui see on meid rahuldanud, kui oleme oma eluga kellelegi rõõmu pakkunud ja midagi vajalikku teinud, võime olla rahul ja lahkuda rõõmsalt. Kui oleme surres kurvad, on midagi tegemata jäänud.
“Lihtsalt see, et sa elus oled, ei olegi nii tähtis. Tähtis on see, mismoodi sa elad.” (lk184)

Raamatusõpradele ka midagi. 🙂
Billy Christal ütles filmis “Kui Harry kohtas Sallyt”: Kui ma ostan uue raamatu, loen ma viimase lehekülje esimesena läbi. Sellepärast, et kui ma juhtun enne raamatu lõpetamist surema, tean ma, kuidas see lõppes. (lk94)

“Olgu viimane asi, mis sa elus teed, tehtud kirega! Siis on su elul olnud mõte.”

2016. aastal on raamatust tehtud ka film.
Sekai kara neko ga kietanara
Filmi treiler on youtubes ka üleval. Tundub hea film, tahaks näha!
01a.jpg

Yoko Tawada “The Last Children of Tokyo”

Yoko Tawada “The Last Children of Tokyo” (138lk. Portobello Books)

40104070_2112587442098755_5719798782070095872_o.jpg

Tuleviku Jaapan, mis on toimunud looduskatastroofi tõttu muust maailmast eraldatud. Midagi ega kedagi ei lubata Jaapanist välja ja midagi ega kedagi ei lubata ka sisse. Tõlkekirjandust ei avaldata, üle 40 sekundi avalikus kohas inglise keeles laulmine on keelatud, kui sa üldse mõne sõna inglise keelt oskad, oled ilmselt vana.

Loomi ei ole. On jäänud vaid koerterendi firmad, kus saad endale näiteks õues jooksmise ajaks koera kaaslaseks võtta.
Aga joosta suudavad veel vaid üle 100-aastased. Need on inimesed, kes suudavad püsima jääda ja ilmselt ei sure iialgi. Noored on liiga nõrgad. Nad suudavad teha vaid lühikest aega lihtsat kontoritööd ja surevad kiirelt. Maailm, mille noored maha jätavad, jääb nende vana-vana-vanavanematele.
Kui kummaline oli lugeda raamatut, kus maailm pärandatakse noortelt vanadele!

Selles tuleviku Jaapanis on palju uusi pühasid. Mitmed uued on ümbernimetatud vanad, näiteks on “Labour Day” saanud endale uue nime: “Being alive is enough day”.
Humoorikas. Kogu see raamat on kirja pandud jaapanlikus rahulikus ja ilma paanikata võtmes koos paraja portsu huumoriga (või irooniaga?). Oleks ju põhjust emotsioonideks ja tegelased võiksid taolises olukorras hulluda, aga kõik kulgeb tasapisi, inimesed lepivad vaikselt olukorraga ja elu läheb edasi.
Sellepärast ma armastan ka jaapani kirjandust, et seda lugedes saab nautida ja lõdvestuda. Ei teki pingelisi hetki, pööraseid situatsioone. Maailm on peapeale keeratud, aga lugemine on täielik zen-kogemus. 🙂
Nagu selleski raamatus – inimene läks lennujaama, et välismaale lennata. See oli inimtühi. Eskalaatorite ees olid ämblikuvõrgud, mille keskel istusid suured ämblikud. Saksamaa lennuki juurde viiva ekslaatori võrgul istuv ämblik oli näiteks musta-punase-kollase triibuline. (Eesti ämblik oleks olnud sini-must-valge).

Üks asi, mida võiks katsetada – kirjutamine nähtamatu tindiga. Tindiks oli sidrunimahl ja kirja sai lugeda nii, et paberit hoiti tulele piisavalt lähedal, et mahlaga kirjutatud tähed kõrbema läheks.

Mõnus, rahulik perekonnalugu läbi mitme põlve. Hull maailm, tasakaalukad inimesed, kosutav raamat.

Sayaka Murata “Convenience store woman”

Teema 30: Mõne eksootilise maa kirjaniku raamat – Jaapan!
Sayaka Murata “Convenience store woman” (176lk. Kindle)

37639483_2052118811478952_8958724364052725760_o.jpg

“Irasshaimasé!!!”
Niimoodi hõikavad sind müüjad, kui astud Jaapanis mõnda lähikauplusse, kodupoodi, esmatarbepoodi (eki.ee soovitab ingliskeelse convenience store tõlgeteks erinevaid vasteid, mulle meeldib tegelikult kodupood kõige rohkem).
Keiko on sellises poes töötanud juba 18 aastat. Siin on tema jaoks kõik selge – paned vormi selga, tegutsed nagu käitumisjuhises ette nähtud – täpsel ajal oled kohal, teed oma töö, lahkud, sööd, magad ja oled hommikul jälle kohal.
Väljaspool poodi on Keiko aga ebanormaalne, kes ei suuda massi sulanduda. Tal ei ole meest (üksik naine!!!), ta ei tee kõrgepalgalist tööd (mis vabandaks üksiolemist), ta on 36 aastat vana, lapse ja pereta poetööline! Kus selle häbi ots õele ja vanematele …

Läheb nii, et Keiko kohtab üht kummalist meesolevust ja otsustab ta perekonna rahustamiseks enda juurde elama võtta. Mees on sõna otseses mõttes jobu. Filosofeerib, väljas ei käi, elab päevasel ajal vannis ja laseb ennast toita. Keiko suhtub temasse nagu koera – toidab ja pakub peavarju.
Aga oh seda imet – õde ja vanemad on rahul! Keiko ei ole enam veider vanatüdruk! Tal on mees, probleemid jne. Varsti vast abiellub, saavad ehk lapsegi. Veel tavalise, normaalse inimese probleeme! Juhuu!

Tuttav on see olukord ju meiegi maal. Jõuad teatud vanusesse, küsitakse, kas sul poissi ka juba on? Edasi kas sa ikka kohtud kellegagi, kuna abiellud, kuna lapse saad, no-noo aeg on juba teist last planeerida. Oh, mis, kolmas juba!? Need on mingid imelikud … 🧐

Raamatus nimetatakse seda kõrvaltvaatajate ja planeerijate kampa “külaks”. Küla nõuab meestelt head tööd ja korralikku palka, et oleks maja ja naine ja lapsed. Küla nõuab naiselt korras kodu, laste sünnitamist ja mehe eest hoolitsemist.
Keiko elu üksiku poemüüjana oli lihtne, rahulik, probleemideta. Aga küla nõudis meest ja on nüüd rahul, sest Keikol on nüüd kodus MEES, mis sest, et jobu ja tavalise naise probleemid.
Küla rõõmustab.

Õnneks leiavad tugevad naised küla haardest väljapääsu ja ei lase ennast alla neelata. 🙂 Igaühel peab olema õigus elada nii, nagu ta ise õigeks peab.

Raamatu lõpus kommenteerivad teised jaapani autorid, et tegu oli lõbusa looga, kus nad said korralikult naerda. Vaat mul oli esimene kord selle maa huumorit lugeda ja mulle tundus see pigem tõsisele probleemile viitav raamat – kuidas “küla” korraldab teiste elu ja igaüks peab standarditele vastama. Sest mismõttesnagu sul pole meest (korralik kõrgepalgaline kontoritöö) ja lapsi (2 tükki, poiss ja tüdruk) ja labradori (või huskyt) ja autot (üks mehel ja teine sul)???
Mingi imelik, tunneme silmaall kaasa ja lõksutame seljataga lõugu!
Selline raamat. 😛

PS: raamatu autor on ise pea samakaua kodupoes töötanud kui Keiko. Eks ta teadis, millest kirjutab!

Tanizaki Junichiro “Varjude ülistus”

46. Raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes (eesnimi+perekonnanimi) ei ole.
Tanizaki Junichiro “Varjude ülistus” (119lk. Penikoorem)
Tõlkinud: Mall Nukke
Kujundanud: Leonhard Lapin

01. Varjude ülistus

Kui ma vanal aastal tormasin raamatukokku otsima meie väljakutse 1. punkti raamatut (seda, kus oma nimetähe järgi autoreid oli vaja loendada), seisis minu numbri kõrval just see raamat. Jaapani autor! Seega tuli ta minuga koju kaasa.
Minu isiklik väljakutse “Igas kuus üks jaapani kirjaniku raamat” on praeguseks küll lõppenud, aga tundub, et hakkab tekkima traditsioon lugeda aasta esimese raamatuna mõnd jaapanlast.
 
Varjude ülistus!
Varjude, pimeduse ja nendega mängiva õrna valguse armastus. Igatsus selle Jaapani järgi, kus elektripirnid ei hõõgunud, kus seinad ei olnud valgeks võõbatud ja kus osati hinnata hämarat aega.
Algab raamat autori püüdega kujundada tänapäeva maailmas oma maja vanade traditsioonide järgi. Esimene suurem probleem, millega ta kohtub, on käimla kujundus. Tänapäeva kiiskavvalged potid koos metalliläikeliste nuppudega. Kõik on hele, valge, särav, steriilne. Aga vanadel aegadel oli käimla:
*…tehtud nii, et seal vaim puhkab. See on ilmtingimata peahoonest eraldi ja püstitatud taimestiku varju, kuhu kandub roheluse ja sambla lõhna. Sinna minnakse mööda koridori, ning sealses ähmases valguses kummargil olles sa vajud mõtisklustesse, lastes enese peale paista kergelt helendavate lükanduste peegeldusel. (lk. 15)
Autor pühendab käimlale ja seal mõtisklemisele mitmeid lehekülgi ja see tuletas mulle meelde, et lapsepõlves oli maal välikäimlas ka niisama põnev käia – tõmbad ukse kinni ja kuulatad, kuidas keegi mööda jookseb (äkki on koer?), kuidas kellegi lohisevad sammud lähenevad (vanatädi?), kuidas vastu seina sahiseb rohi ja kaugelt kostab loomade hääli.
Selline jaapanipärane mälestus lapsepõlvest 🙂
 
Mida rohkem ma jaapani kirjandust loen, seda enam mulle tundub, et kui sealsed noored võtavad rõõmuga üle lääne kultuuri ja kombeid, siis on vanematel väga raske nende muutustega kohaneda. Ja nii nagu raamatu autoril, on ka minul kahju, et lääs niimoodi idamaade elu mõjutanud on.
Raamatus mõtiskletakse, mis oleks võinud Jaapanist saada, kui ta oleks saanud areneda omasoodu. Milline oleks olnud teadus, millised haiglad ja arstiriistad, millised paberid, sulepead ja kombed.
Räägitakse ka pikalt kohalikest teatritest, mis mulle niiväga huvi ei pakkunud. Küll oli aga põnev lugeda keraamiliste nõude nind lakitud nõude erinevusest, nõude värvide valikust söögi serveerimisel ning seinte ja toa kujunduse tähtsusest seinale maali valikul.
Samuti puudutatakse kulla teemat – kuidas tänapäevases valguses muutuvad kuldsed tikandid ja kullaga kaunistatud esemed ülepakutuiks, aga vanasti, kui armastati pimedust, hämarust, varje, murdusid üksikud valguskiired kuldsetel esemetel hoopis teisiti ning puudutasid vaataja hinge.
 
*Kuld valgustab pikka aega ilma sära kaotamata ruumis valitsevat pimedust. (lk. 59)
 
*Meie, aasialased, oleme need, kes kes äratavad ellu varjud ja loovad ilu seal, kus pole mitte midagi. (lk. 75)
 
Väga hea tõlge Mall Nukkelt (koos väga heade selgitustega, miks mingit sõna või väljendit just sedamoodi tõlgiti) ja suurepärane kujundus Leonhard Lapinilt, kus raamatu vasakpoolne lehekülg on musta värvi ja selle vastas oleval parempoolsel leheküljel on tekst.
Et tekiks varje.

Koji Suzuki “Ring” ja Dave Eggers “Ring”

Teema 47: Kaks samasuguse pealkirjaga raamatut.
Koji Suzuki “Ring” (288lk, Kindle)
Dave Eggers “Ring” (364lk, Varrak, tõlkinud: Allan Eichenbaum)

22448142_1729616900395813_1876537989261532710_n.jpg

Pidasin mitmeid plaane, milliseid raamatuid selle punkti all lugeda, aga valisin need kaks ja olen ülimalt rahul! Mõlemad raamatud on väga head ja kumbagi polnud kerge käest panna. Nii et kui alustate, siis tehke seda vaba päeva hommikul, parem kui see päev on laupäev.

Kõigepealt Koji Suzuki “Ring”
Ma usun, et enamus on näinud 2002 aasta Hollywoodi filmi nimega “Ring”, kus teleriekraanilt väike valgesse riietatud ja mustade juustega tüdruk välja roomas ja inimesi tappis. Noh, see film on selle raamatu ainetel tehtud. Aga ainult ainetel. On olemas ka jaapanlaste endi tehtud film, Youtubes kättesaadav ka, aga ma pole veel jõudnud seda vaadata (millegipärast on sealgi ajakirjanikuks, kes asja uurib, naine).

Raamatus avastab ajakirjanik (meesterahvas), et tema naise õetütar ja veel kolm teismelist on surnud kõik ühel hetkel ja väga kummalist surma – südame seiskumise tagajärjel. Noorte surmahetke poosid ja ilmed on aga jubedad ja nii hakkab ta uurima, mis tegelikult juhtus.
Ilmneb, et noored on käinud ühes mägimotellis ja vaadanud kummalist videot. Asakawa vaatab linti ka ise ja nüüd on tema pealgi needus – ta sureb täpselt nädal peale vaatamishetke.
Mees palub uurimisel appi oma kooliaegse sõbra Ryuji, kes asja kuigi tõsiselt ei suhtu ja algab uurimine, mida see film tegelikult tähendab ja kes selle needuse taga on.

Igavesti sünge ja põnev lugu! Imelistest inimvõimetest, väärarengutest, kurjusest, hirmust ja saatusest.
Raamatu kaanel on intrigeeriv kiri, et Suzuki raamatus segunevad Haruki Murakami ja Stephen King. Murakami mõtisklusi oli siin küll. Kingi ekspert ma ei ole, aga õudust oli selles raamatus omajagu.
Raamat on neljaosalise sarja esimene osa.

Dave Eggersi “Ring”
See on hoopis teistmoodi lugu, aga omamoodi õudne ka. Mis juhtuks, kui kogu maailma inimesi kontrolliks üks firma. Ilma mingi konkurentsita. Kõigi andmed oleksid selle firma käes, kõik tehingud, jutud, pildid jookseksid läbi nende. Iga inimene oleks Läbipaistev, st. igaühe kaelas ripuks kaamera, mida saab ärkamisest kuni magamaminekuni jälgida. Väga armuline mõte – lubada kaamera heli WC-s maha keerata (pilt jääks alles). Juba raamatus tuli välja, et seda mahakeeramist ei tohiks lubada, sest WC-s hakati pidama salajasi 3-minutilisi kohtumisi.
Retsept sellise hulluse edukaks levitamiseks?
Võta üks väikelinnast pärit ambitsioonikas aga madala enesehinnanguga noor naine (“Kui vana sa oledki? Üksteist?”), anna talle alguseks robotitöö, kiida taevani, kui ta asjaga hakkama saab. Lisa tööülesandeid, kiida-kiida-kiida. Nuhi välja tema kõige suurem valupunkt (Mae isa põdes hulgiskleroosi), lahenda see – sulle ollakse tänulik. Kiida veel ja varsti on inimene sealmaal, et tema enesehinnang on pilvedes ja ta on kindel, et on sama tähtis kui president ning kogu maailm on tema mõjutada.

See oli väga paeluv ja kummaline lugemine. Ühest küljest pani imestama, mismoodi üks inimene (Mae) oma isikliku aju täiesti välja lülitada suudab ja pimesi kõike usub ja teeb, mis talle ette söödetakse. Teisalt olid mõned ideed isegi toredad – no kes poleks mõelnud, kui kift oleks kui kõige jaoks internetis oleks vaid üks parool, üks sisselogimine igalepoole! Ma küll mõtlen seda aegajalt …
Lisaks võiks igal poliitikul see läbipaistvuse kaamera kaelas rippuda Valimiste ajal vähemalt.

Soovitan julgelt mõlemat “Ringi”. Esimest õudukasõpradele ja teist ulmesõpradele. Teist võiks soovitada ka vandenõuteoreetikutele ning kõigile e-tehnoloogia arendajatele.

Kas te olete mõelnud, kui palju teie elust tegelikult jälgitav on? Bussipileti piiks, kaardimaksed, wifi, endomondo, google, turvakaamerad. Jne. Keegi näeb koguaeg

Kakuzo Okakura “Teeraamat”

Isiklik väljakutse: Iga kuu üks jaapani kirjanduse raamat.
Juuli: Kakuzo Okakura “Teeraamat” (96lk. Penikoorem, tõlkinud: Maret Nukke)

teeraamat.JPG

See raamat tegi mu hinge haigeks 😦 Mitte tee pärast! Ja mitte teemajade ega aedade pärast, vaid kõige selle pärast, millest Kakuzo Okakura selles raamatus kirjutab.
Siin on suur hulk kahetsust ja kibedust lääne kultuuri pealetungi vastu Jaapanis ja mujal idamaades. Põrkuvad arusaamad, kultuur ja kombed. Ühelt poolt vaimsus ja tavad, teisalt äri ja varandus. Kirjanik suri aastal 1913. On hea, et ta ei ela tänapäeval, kus (mu loetud jaapaniteemaliste raamatute järgi) lääne tavad veel enam idamaadesse sissemurdnud on. Ja mitte ainult lääne inimese süü läbi, vaid idamaa inimene tundub üha enam meie siinsest elust ja vabadustest vaimustuma ja seda üle võtma.
Aga kõik ei ole ju nii mustvalge.
On ka läänes neid, kes ei säti kujukesi pikkuse järjekorras kaminasimsile. On neid, kes ei murra tuhandeid lilli selleks, et kaunistada nendega saali ühe banketi jaoks. Ja on ka neid, kes suudavad kuulata sügiseste langevate lehtede häält.
Mulle tundub, et see, millega kirjanik siin raamatus nii valusalt läänt puudutab, levib tänapäeval üha kiiremini ka idamaadesse. Loodus kaugeneb inimesest ja ehk toimubki kõik nii, nagu raamatus kirjas: ehk hoiavad metsalilled ise meist seni eemale, kuni inimene taas inimlikumaks muutub.
Küllap võtsin ma selle raamatu kätte täpselt õigel hetkel – praeguse aja mesilaste mürgitamiste, põldude tallamiste ja igasuguste loodusvaenulike teede/ehitiste rajamiste ajal tabas loetu eriti valusalt.

Niisiis – see ei ole raamat lihtsalt teelehtedest ja keevast veest.
Aga õnneks puudutatakse siin ikka ka selle hää joogi valmistamise ja nautimise hetki.

Paar nädalat tagasi vaatasin saadet “80 maailma kauneimat aeda”, kus kuulus brittide aednik Monty Don käib läbi 80 aeda üle terve maa. Need ei ole kõik küünekääridega pügatud muru ning joonlauaga sirgeks aetud hekkidega aiad. On ka lihtsat paatmajade potipõllumajandust ja avaraid metsaparke, kus jalutavad hirved.
Üks aedadest, kus Monty käis, oli ka Jaapani Urasenke teemaja aed. Lihtne, roheline ja puhas. Selleks, et teejoomiseni jõuda, peab inimene astuma eemale tänava virrvarrist ja saavutama meelerahu. Aiad teemajade ümber on selles abiks. Siin ei ole kiiskavaid värvilisi õisi ega erksavärvilisi ehitisi. Rahulikult roheline, looklevad kiviteed ja sammal puude all. Tuules õõtsuvad ja sahisevad kõrrelised ning rehitsetud liiv.
Raamatus on lugu pojast, kelle isa saatis teemaja aeda korrastama. Poiss pühkis hoolikalt sambla ja pesi teekivid, aga isa saatis ta ikka tagasi, sest tulemus ei olnud täiuslik. Lõpuks andis poeg alla. Isa tõusis, astus ühe puu juurde, liigutas selle oksa ning teele langesid mõned kollased sügislehed.
Nüüd oli aed täiuslik.
kivi
Väga armas väike detail teemajade aedadest, millele Monty Don oma saates viitas, oli teekividel asetsev köiega kinniseotud kivike. Jaapani keeles tome ishi või sekimori ishi.
Sellisest kivist ei astuta üle. See tähistab teed, mida mööda ei käida, teed, mille kulgu ainult eemalt vaadatakse. Neid kinniseotud kive võib olla ka restorani ukse ees või lihtsalt mõne majani viiva tee ees. Siis tähendab see seda, et restoran on kinni, või majja ei oodata kutsumata külalisi. Kui oled kutsusud, pead aga leidma ukseni teise tee.

Raamatus kirjutatakse, et “inimkond on siiamaani kokku saanud teetassis”. Lääs on omaks võtnud aisna Aasia tseremoonia ja selleks on teejoomine.
Esimest korda jõudis tee Euroopasse 1610. aastal. Selleks kohaks oli Holland ja sealt edasi, aastakümme aastakümnelt, liikus see jook mööda maid edasi. Alguses kõrgseltskonna kuningliku ajaviite osana.
Käisin kord Stockholmi kuningalossis ja seal oli kõrgete servadega antiikne teelaud. Selgitav tahvel oli juures, et tee oli nii kallis kraam, et kui mõni tass ümber läks, ei voolanud jook üle kõrgete servade maha, vaid oli võimalus see uuesti tassi püüda, et mitte raisku lasta.

Raamatus on tee kohta kenasti öeldud:
Sellel puudub veini ülbus, kohvi iseteadlikkus ja kakao tehtud süütus.

Vee keemine raudkastrulis:
“Kastrul laseb kenasti laulu, sest selle põhjas olevad rauatükid on sinna setatud nii, et kuuldavale tuua erilist meloodiat, milles võib kuulda pilvede poolt summutatud kose kaja, vastu kaljusid pekslevat kauget merd, läbi bambusemetsa sööstvat vihmatormi või mõnel kaugel künkal ohkavaid mände.”