Tanizaki Junichiro “Varjude ülistus”

46. Raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes (eesnimi+perekonnanimi) ei ole.
Tanizaki Junichiro “Varjude ülistus” (119lk. Penikoorem)
Tõlkinud: Mall Nukke
Kujundanud: Leonhard Lapin

01. Varjude ülistus

Kui ma vanal aastal tormasin raamatukokku otsima meie väljakutse 1. punkti raamatut (seda, kus oma nimetähe järgi autoreid oli vaja loendada), seisis minu numbri kõrval just see raamat. Jaapani autor! Seega tuli ta minuga koju kaasa.
Minu isiklik väljakutse “Igas kuus üks jaapani kirjaniku raamat” on praeguseks küll lõppenud, aga tundub, et hakkab tekkima traditsioon lugeda aasta esimese raamatuna mõnd jaapanlast.
 
Varjude ülistus!
Varjude, pimeduse ja nendega mängiva õrna valguse armastus. Igatsus selle Jaapani järgi, kus elektripirnid ei hõõgunud, kus seinad ei olnud valgeks võõbatud ja kus osati hinnata hämarat aega.
Algab raamat autori püüdega kujundada tänapäeva maailmas oma maja vanade traditsioonide järgi. Esimene suurem probleem, millega ta kohtub, on käimla kujundus. Tänapäeva kiiskavvalged potid koos metalliläikeliste nuppudega. Kõik on hele, valge, särav, steriilne. Aga vanadel aegadel oli käimla:
*…tehtud nii, et seal vaim puhkab. See on ilmtingimata peahoonest eraldi ja püstitatud taimestiku varju, kuhu kandub roheluse ja sambla lõhna. Sinna minnakse mööda koridori, ning sealses ähmases valguses kummargil olles sa vajud mõtisklustesse, lastes enese peale paista kergelt helendavate lükanduste peegeldusel. (lk. 15)
Autor pühendab käimlale ja seal mõtisklemisele mitmeid lehekülgi ja see tuletas mulle meelde, et lapsepõlves oli maal välikäimlas ka niisama põnev käia – tõmbad ukse kinni ja kuulatad, kuidas keegi mööda jookseb (äkki on koer?), kuidas kellegi lohisevad sammud lähenevad (vanatädi?), kuidas vastu seina sahiseb rohi ja kaugelt kostab loomade hääli.
Selline jaapanipärane mälestus lapsepõlvest 🙂
 
Mida rohkem ma jaapani kirjandust loen, seda enam mulle tundub, et kui sealsed noored võtavad rõõmuga üle lääne kultuuri ja kombeid, siis on vanematel väga raske nende muutustega kohaneda. Ja nii nagu raamatu autoril, on ka minul kahju, et lääs niimoodi idamaade elu mõjutanud on.
Raamatus mõtiskletakse, mis oleks võinud Jaapanist saada, kui ta oleks saanud areneda omasoodu. Milline oleks olnud teadus, millised haiglad ja arstiriistad, millised paberid, sulepead ja kombed.
Räägitakse ka pikalt kohalikest teatritest, mis mulle niiväga huvi ei pakkunud. Küll oli aga põnev lugeda keraamiliste nõude nind lakitud nõude erinevusest, nõude värvide valikust söögi serveerimisel ning seinte ja toa kujunduse tähtsusest seinale maali valikul.
Samuti puudutatakse kulla teemat – kuidas tänapäevases valguses muutuvad kuldsed tikandid ja kullaga kaunistatud esemed ülepakutuiks, aga vanasti, kui armastati pimedust, hämarust, varje, murdusid üksikud valguskiired kuldsetel esemetel hoopis teisiti ning puudutasid vaataja hinge.
 
*Kuld valgustab pikka aega ilma sära kaotamata ruumis valitsevat pimedust. (lk. 59)
 
*Meie, aasialased, oleme need, kes kes äratavad ellu varjud ja loovad ilu seal, kus pole mitte midagi. (lk. 75)
 
Väga hea tõlge Mall Nukkelt (koos väga heade selgitustega, miks mingit sõna või väljendit just sedamoodi tõlgiti) ja suurepärane kujundus Leonhard Lapinilt, kus raamatu vasakpoolne lehekülg on musta värvi ja selle vastas oleval parempoolsel leheküljel on tekst.
Et tekiks varje.
Advertisements

Jun’ichirō Tanizaki “Terror”

Jun’ichirō Tanizaki “Terror” (11lk. Kindle)

32187064._UY630_SR1200,630_.jpg

See 11-leheküljeline raamatuke (pigem küll novell) räägib loo noormehest, kes kartis paaniliselt ronge ja rongisõitu. Kergemal kujul tundis ta hirmu igasuguste liiklusvahenditega liikumise ees, aga rongi astudes oli tal tunne, et ta sureb!
Mees vaatas teisi reisijaid – mõni luges lehte, mõni rääkis sõbraga, mõni vaatas isegi aknast välja! Aga nii kui rong liikuma jõnksatas, valdas teda ennast kabuhirm. Veidi aega suutis mees oma pingil istuda, siis tormas WC-sse, uhas näole külma vett ja tagus vastu seina. Tunne oli selline, et tõmbaks pidurit või hüppaks lihtsalt liikuvast rongist välja!
Ta püüab oma hirmust võitu saada juues ennast purju, aga pole sellestki abi.

Iseenesest ei vii see lugu kuskile. On mees, kes kardab rongisõitu ja on tema hirmu kirjeldus. Aga see hirm on nii tugev ja hästi kirja pandud, et need 11 lehekülge olid täitsa nauditav lugemine.

Siderodromofoobia ehk hirm rongisõidu ees.
Küllap on meiegi hulgas neid, kellel on halvav hirm millegi ees. Isegi väikest hirmu on tegelikult ju raske alla suruda ja vaprat nägu teha, et kõik on hästi – samas endal hambad plagisevad.