Lugemise väljakutse 2020
Teema 24: Raamat, kus üks tegelastest on kirjanik, või toimub tegevus raamatupoes
Penelope Lively “Foto” (304lk. Postimees kirjastus, Postimehe romaanisari)
NB: Tuleb ka vihjeid raamatu sisule!
Surnud ei lahku – nad kolivad üle teise inimeste pähe.
Milline ilus raamat. Ilus ei olnud see, mis juhtus, ilus oli kirjaniku keel ja voolamine läbi mitme inimese elu ja kuidas kogu see lugu kirja pandud oli. Sellised raamatud naelutavad tugitooli ja lasevad päeval ja õhtul märkamatult öösse voolata, aga pilku tõstes vaatad aknast välja ja noogutad – just nii see peabki olema ja minema.
Ma olen nii võlutud sellest loost!
Glyn ja Kath.
Glyn – edukas maastikuajaloolane, kuldsuu, hurmur ja Kath – imekaunis lendlev liblikas, keda nähes kõik ütlesid: “Sa pead näitlejaks hakkama, Kath!”.
Maailma naeratab välimuselt atraktiivsetele ja nad naeratavad vastu?
Aga praegu on Kath surnud ja Glyn leiab enda uue raamatu materjale otsides vana foto, kus Kath hoiab käest kinni oma õemehel Nickil. Salaja.
Glyn alustab otsinguid, et Kathi lõpuks mõista. Et leida tema elus olnud mehed. Et … tundub, et ta ei saa mõnikord isegi aru, mida ta teeb.
Võiks arvata, et selline lugu on vastik minevikus urgitsemine ja poriloopimine. Aga ei, need on ühed ilusalt kirja pandud elud. Glyn ja Kath, Elaine ja Nick ja Polly, Oliver, Mary.
Imekaunilt lendlevalt liblikalt Kathilt langevad lehekülgede haaval kirkad toonid ja raamatu lõpus selgub see, milline hing selle särava kesta varjus elas. Millised olid tema hästi peidetud valud ja mis oli kõigi nende säravate naeratuste taga.
Ja mis juhtus Kathi ja Nickiga. Ja Elaine ja Nickiga.
Mesilane ei sumise enam. Jim on traktoriga kuhugi eemale sõitnud. Maapind Nicki jalge all on paigal, ruum ei kõigu enam, kuid tundub samuti võõras. Kõik on täpselt sama kui enne, kuid üldse mitte endine.
Kuidas ma lugedes kartsin, et äkki õnnistatakse raamatu lõppu mõne “suure perekonnasaladuse” ilmsikstulekuga või mingi “ohooo”-efektiga. Õnneks mitte. Viimase leheküljeni jätkus seda õrnust ja südamlikkust, millega kirjanik raamatut alustas.
Suur lisaväärtus raamatu juures (minu jaoks), on Kathi õde Elaine, kes oli aiandusarhitekt (ning kirjanik) ja tegeles kogu raamatu jooksul aedade planeerimise, puude istutamise ja ladinakeelsete taimenimedega.
Ainuke viga, mis raamatus silma jäi, oli see, et taimede sordinimed olid kirjutatud jutumärkide vahele, tuleks aga kirjutada ülakomade vahele. Lõigus kasutan siiski jutumärke, nii nagu raamatus oli.
PS: Mõni nimi on ka natuke nihu läinud. Õige on Lavandula angustifolia. 🙂
Ja nii ta astub reipalt autost välja, avab aiavärava ja läheb mööda aiateed, mida ääristab madal Lavendula augustifolia – sort “Munstead” – hekk ja tõstab käe, et koputada Mary Packardi Clematis tangutica ja roosi “New Dawn” võsudega kaetud maja uksele.
Kui tore oli lugeda Elaine ja Nicki 30-aastasest tütrest Pollyst, kes kodus käies alati vanematele korrutas, et nad ei tohi tema lapsepõlvekodus mitte midagi muuta! Et see peab jääma just selliseks, tema kindlaks paigaks, nagu kodu alati olnud on.
Ja lehekülgi hiljem püüab Polly toime tulla enda täiskasvanukoju, elutoa diivanile sissesättinud isaga.
🙂
Nad on reegleid rikkunud. Nad on lakanud olemast oluline taustamüür, rahulik, püsiv kese; neist on saanud loomuvastane element, nad pidurdavad sujuvat edasikulgemist.
Niisiis – suurepärane lugemine!
Penelope Livelyl on eesti keeles veel kaks raamatut:
“Kuidas see kõik algas” 2019 Ersen
“Kuutiiger” 1991 Eesti Raamat (1987 Booker Prize)
Vahel ma kirjutan ka... 