Penelope Lively “Foto”

Lugemise väljakutse 2020
Teema 24: Raamat, kus üks tegelastest on kirjanik, või toimub tegevus raamatupoes
Penelope Lively “Foto” (304lk. Postimees kirjastus, Postimehe romaanisari)
NB: Tuleb ka vihjeid raamatu sisule!

02.jpg

Surnud ei lahku – nad kolivad üle teise inimeste pähe.

Milline ilus raamat. Ilus ei olnud see, mis juhtus, ilus oli kirjaniku keel ja voolamine läbi mitme inimese elu ja kuidas kogu see lugu kirja pandud oli. Sellised raamatud naelutavad tugitooli ja lasevad päeval ja õhtul märkamatult öösse voolata, aga pilku tõstes vaatad aknast välja ja noogutad – just nii see peabki olema ja minema.
Ma olen nii võlutud sellest loost!

Glyn ja Kath.
Glyn – edukas maastikuajaloolane, kuldsuu, hurmur ja Kath – imekaunis lendlev liblikas, keda nähes kõik ütlesid: “Sa pead näitlejaks hakkama, Kath!”.

Maailma naeratab välimuselt atraktiivsetele ja nad naeratavad vastu?

Aga praegu on Kath surnud ja Glyn leiab enda uue raamatu materjale otsides vana foto, kus Kath hoiab käest kinni oma õemehel Nickil. Salaja.
Glyn alustab otsinguid, et Kathi lõpuks mõista. Et leida tema elus olnud mehed. Et … tundub, et ta ei saa mõnikord isegi aru, mida ta teeb.

Võiks arvata, et selline lugu on vastik minevikus urgitsemine ja poriloopimine. Aga ei, need on ühed ilusalt kirja pandud elud. Glyn ja Kath, Elaine ja Nick ja Polly, Oliver, Mary.
Imekaunilt lendlevalt liblikalt Kathilt langevad lehekülgede haaval kirkad toonid ja raamatu lõpus selgub see, milline hing selle särava kesta varjus elas. Millised olid tema hästi peidetud valud ja mis oli kõigi nende säravate naeratuste taga.
Ja mis juhtus Kathi ja Nickiga. Ja Elaine ja Nickiga.

Mesilane ei sumise enam. Jim on traktoriga kuhugi eemale sõitnud. Maapind Nicki jalge all on paigal, ruum ei kõigu enam, kuid tundub samuti võõras. Kõik on täpselt sama kui enne, kuid üldse mitte endine.

Kuidas ma lugedes kartsin, et äkki õnnistatakse raamatu lõppu mõne “suure perekonnasaladuse” ilmsikstulekuga või mingi “ohooo”-efektiga. Õnneks mitte. Viimase leheküljeni jätkus seda õrnust ja südamlikkust, millega kirjanik raamatut alustas.

Suur lisaväärtus raamatu juures (minu jaoks), on Kathi õde Elaine, kes oli aiandusarhitekt (ning kirjanik) ja tegeles kogu raamatu jooksul aedade planeerimise, puude istutamise ja ladinakeelsete taimenimedega.
Ainuke viga, mis raamatus silma jäi, oli see, et taimede sordinimed olid kirjutatud  jutumärkide vahele, tuleks aga kirjutada ülakomade vahele. Lõigus kasutan siiski jutumärke, nii nagu raamatus oli.
PS: Mõni nimi on ka natuke nihu läinud. Õige on Lavandula angustifolia. 🙂

Ja nii ta astub reipalt autost välja, avab aiavärava ja läheb mööda aiateed, mida ääristab madal Lavendula augustifolia – sort “Munstead” – hekk ja tõstab käe, et koputada Mary Packardi Clematis tangutica ja roosi “New Dawn” võsudega kaetud maja uksele.

Kui tore oli lugeda Elaine ja Nicki 30-aastasest tütrest Pollyst, kes kodus käies alati vanematele korrutas, et nad ei tohi tema lapsepõlvekodus mitte midagi muuta! Et see peab jääma just selliseks, tema kindlaks paigaks, nagu kodu alati olnud on.
Ja lehekülgi hiljem püüab Polly toime tulla enda täiskasvanukoju, elutoa diivanile sissesättinud isaga.
🙂
Nad on reegleid rikkunud. Nad on lakanud olemast oluline taustamüür, rahulik, püsiv kese; neist on saanud loomuvastane element, nad pidurdavad sujuvat edasikulgemist.

Niisiis – suurepärane lugemine!
Penelope Livelyl on eesti keeles veel kaks raamatut:
“Kuidas see kõik algas” 2019 Ersen
“Kuutiiger” 1991 Eesti Raamat (1987 Booker Prize)

02a.jpg

Pärnu Fotoklubi

Koostanud Aiki Järviste “Pärnu Fotoklubi”. (121lk.)

49144895_2286173251406839_623821257892167680_n.jpg
Vaevalt, et keegi elus ühe hobiga hakkama saab. Minul on teiseks valikuks fotograafia. Esimene on muidugi raamatud, eksole. 😉 Kuulun Pärnu Fotoklubisse ja sel aastal ilmus klubi 10. juubeli puhul ka raamat, kus juttu nii klubi ajaloost kui liikmetest ja muidugi palju pilte.
Teate kui tore on kuuluda ühte klubisse oma põhikooli direktoriga! 🙂 Millised toredad üllatused elul varuks on.
Meil on palju aktiivseid klubiliikmeid ja nende lugusid oli huvitav lugeda. Inimesega saab minu meelest palju paremini tuttavaks lugedes nende kirjutisi. Niisama vestlused on siit ja sealt, aga kirjutades inimesed mõtlevad ja tekstid on huvitavamad kui argipäevajutud.
Mina ei ole tubli ega aktiivne klubiline. Suur osa mu vabast ajast kuulub sellele grupile siin ja nina raamatus istumisele. 🙂 Aga fotokaga välja minnes naudin ma loodust ja vaikust enda ümber. Parimad päevad on veedetud abikaasaga roostikus istudes ja roohabekaid oodates. 🙂
Kirjutasin raamatusse ka lause, mis paljudel fotograafidel harja punaseks ajab: linnakeskkonnas võib vabalt ka mobiiliga pildistada. Tänapäeva telefonidel on lihtsalt nii head kaamerad! Pildi headus sõltub aga sellest, mida päästikule vajutaja fotograafiast teab ja kuipalju tal õnne ning silma on.

Fred Jüssi “Rajamustrid”

Fred Jüssi “Rajamustrid” (96lk. Pilgrim)

16387397_1466872186670287_942086712775123415_n.jpg
Rääkides lemmikkirjanikest – siin on üks minu omadest 🙂 Kirjanik, fotograaf, loodusmees. Nii kui uus raamat tuleb, nii ma pean selle endale saama. 🙂
Rajamustrites ei ole palju teksti. Aga mõnikord saab kirjutada vähe, et öelda palju. Lisaks kaunid fotod vanadest looklevatest radadest kivide vahel, läbi lillede, üle põldude. Ja mõned vanad majad, jörjenid ulatumas katuseräästani.

“Ootan septembrit. Ootan pimedaid öid ja kargeid hommikuid, ootan kureparvi, pohlade ja jõhvikate aega, ootan veel vananaiste suve ja härmalõngasid, sädelust kadastikes, ämblike imetegusid.”

Fred Jüssi kirjutab suurtest kollastest lehtedest, mis sügiseti pargimuru katavad ja kastanimunadest ja suvistest liblikatest ja…

“Lumesõda on kõige süütum sõda ja lumememm on kõige sõnakehvem memm.”