Ragnar Jonasson “Pimedus”

Ragnar Jonasson “Pimedus” (222lk. Eesti Raamatu Krimiraamat)

Juba teine raamat järjest, kus kaanele kirjutatud kiidusõnad räägivad sulatõtt! “Raamat, mille lõpplahendus võtab õhku ahmima” – jah, siiamaani ahmin ja mõtlen, et misasja?! Islandi õhk mõjub ilmselt niimoodi, et kirjanikel tuleb pähe igasugu hulle ideid.

See on Ragnar Jonassoni Peidus Islandi triloogia esimene raamat, mis räägib pensionile mineva detektiivi, Hulda Hermannsdóttiri, viimasest uurimisest. Peatükid vahelduvad jagades Hulda ja mõrvatu emotsioone ning kiigates aegajalt kaugele Hulda minevikku. Lõpulajatus paiskab mõnuga segi kogu eelnenud 200 lehekülje jooksul toimunu, aga jätab ometi mulje, et just nii see minema pidigi.
Uurides Jonassoni enda lehelt triloogia tausta saab selgeks, et jah, kõik on õige. Järgmises kahes osas näeme midagi hoopis teistsugust, kui tavalistes raamatusarjades, mis detektiivide käekäiku ja uurimisi jälgivad. Minul on see esimene kord puutuda kokku niimoodi üles ehitatud sarjale. Saab olema huvitav!

Ma ei saa kuidagi ümber sellest, et nina krimpsutama panev vingus ilm on just see, millest mulle lugeda meeldib. Jäine vihm ja lumi ja vile tuul. Külmavärinad, mis ei kao ka siis, kui magamiskotist paistab välja vaid ninaots. Kuumaastik ning jäised, puhtaveelised ojad koos mõne lootusetu lobudikuga kuskil tuisuses pärapõrgus.
Loob juba meeleolu, eksole!

Ootan nüüd põnevusega järgmist kaht osa, et näha, mismoodi kirjanik selle “aga küpsetame pitsat niipidi, et paneme juustu kõige alla, siis tomatid, liha, topeltananassi 😛 ja kastme, ning põhjataigna kõige peale!” situatsiooni lahti kirjutab.
Tänan geniaalsuse eest, mis ei lasknud lugejal vajuda tavapärase krimka mõnusasse seaduspärasusse – mõrv + uurimine + lahendus + loorberid.

Philip Gwynne Jones “Veneetsia mäng”

Philip Gwynne Jones “Veneetsia mäng” (271lk. Varrak)

Ma olin seda raamatut umbes 10 lehekülge lugenud, kui avasin interneti otsingu ja vaatasin, kas sellelt kirjanikult on ilmunud veel raamatuid ja kas neid ehk ka eesti keeles on. Raamatuid oli, terve sari! Eesti keeles on see siiani ainus, aga oi, kus ma loodan, et tõlkimisse läheb kogu see Veneetsia sari!
Lihtsalt NII HEA RAAMAT!
Selles oli kõike, mida ma ühelt väga healt lugemiselamuselt soovin: huvitav peategelane, iseloomuga kass, tegevuspaik, mida ma armastan (antud juhul Veneetsia), kuulsaid kunstnikke ja nende kunsti. Lisaks vanad rikkad veneetslased, teater, veebussid, itaalia keel, varjud pimeduses. Üks väheseid hetki, kus raamatu kaanele kirjutatud soovitus “Ei saa käest panna”, on 100% õige ja pole sinna lihtsalt iluks visatud lausejupp. Oleks mul ainult olnud aega see lugu ühe hingetõmbega läbi lugeda! Aga oma võlu on ju ka ootamises kuna saad taas kõik muu unustada ja Veneetsia tänavatele sukelduda.

Avastasin, et kirjanik tuleb sel aastal ka Head Readile. Juba homme, pühapäeval!
Soovitan kõigile tallinlastele, et minge kuulama. Sellest tuleb kindlasti üks põnev kohtumine! Kui ma minna saaks, siis ma küsiks kirjanikult, et kas Gramsci on tema enda kassilt maha kirjutatud karakter ja kust see uhke nimi pärit on? 🙂

Aga loomulikult soovitan ma seda raamatut kõigile! Kui vähegi Veneetsiat ja kunsti ja kasse ja mõnusaid, kiiksuvabasid peategelasi (kes muide oli tõlkija ja tõlkis just muruniiduki KASUTUSJUHENDIT!) armastate, siis on see teile rangelt soovitatud kirjandus!
Ja mina ooooooooootan järge.
Päriselt ka närin küünt, et ooteaeg kiiremini läheks.

Aga siit pääseb HeadReadi lehele, kus juttu kohtumisest kirjanikuga: 29. mail kell 16:00, Kirjanike Maja musta laega saalis. Minge! Kuulake! Öelge kirjanikule, et ta on ühe väga vinge sarja valmis kirjutanud! https://headread.ee/uritus/philip-gwynne-jones-ja-jason-goodwin/

Christoffer Holst “Veripunased suveunenäod”

Christoffer Holst “Veripunased suveunenäod” (263lk. Eesti Raamat)

Ma armastan Rootsimaa saarestikku! Sealseid suvesid, paate kaljude vahel vees, kaneelisaiade ja kohvi lõhna, õitsvaid lopsakaid roosipuhmaid ja valgete kantidega punaseid maju, kaltsuvaipu, jaanipiduseid ringmängudega ja pisikesi aianduskrunte minimajadega.
Seega – see raamat oli täpselt minu jaoks!

Peale lahkuminekut oma pikaaegsest poiss-sõbrast, kolib ajakirjanik Cilla Stockholmist Bullholmeni saarele, pisikesse aianduskrundile minimajja, et puhata närve ja saareidüllis hinge ravida. Paraku leitakse jaanipäeva hommikul saarelt tapetuna üks noor neiu ja Cilla satub endale ootamatult üheks põhitunnistajaks. Kuna ta on ajakirjanik, ei piirdu ta muidugi tunnistamisega, vaid hakkab peagi ise ringi nuhkima ja tulemata ei jää ei armastus ega eluohtlik olukord.

Raamat on kirjutatud peaaegu sama lahedalt, kui Viveca Steni Sandhamni mõrvalood. Arenguruumi muidugi on, aga meeleolu on samasugune üdini rootsine ja sumedalt suvine, ning tegelaskujud on täitsa lahedad. Ühesõnaga – hoolimata mõrvadest on tegu palsamiga hingele. Hea ja kerge, kohati kergelt totakas (see Cilla armulugu) ja tsipa hirmus ka.

Kuna raamatu tagakaanel lubatakse, et tegu on Cilla Stormi lugude esimese osaga, siis ootan huviga järge!

S. J. Bennett “Windsori sõlm”

S. J. Bennett “Windsori sõlm” (270lk. Eesti Raamat)

Kes ei armasta kuninganna Elizabethi? Minu meelest tõeline daam, pärit justkui muinasjutust või kunagistest monarhia hiilgeaegadest. Praegu on tema kindel ajastu, mis peale teda tuleb… Eks näis.

Aga kuninganna on stiilne nii päriselus kui selles raamatus. Tema kostüümid, kübarad, särav naeratus, korgid. Ja tema ise – tugev ja nutikas! Pole siis ime, et selles raamatus uurib Windsori lossis toimunud noore venelase mõrva just Tema Majesteet Kuninganna.
Ise ta muidugi ringi nuhkida ei saa, aga tema õukonnas on mitmeid tublisid naisi, kes hea meelega end mitte nii igapäevaste ülesannetega proovile panevad.
Mulle meeldisid kõige enam peatükid, kus kuninganna Elisabeth prints Philipiga ringi sõidab või jutustab. Enne printsi surma tänavu aprillis ma ei teadnud, et ta on selline otsese ütlemise ja karmi huumoriga mees, aga mitmed saated, mis temast nüüd olnud on, maalivad päris toreda pildi. Ka selles raamatus pole Philip mingi sinivereline hädine siidikäpp, vaid hiilgab nii mõnegi ütlemisega. Mille peale kuninganna ilmselt vaikselt muigab. (“Putin! Päh!”) 🙂

Päris kurb oli tegelikult lugeda, mismoodi kuninganna enda peatse 90-aasta juubeli puhul pidi juba varakult igasugustel üritustel käima. Avama näitusi ja kõnniteid, imetlema eriliste maitsetega torti, mida ta tegelikult maitstagi ei saanud (huvitav, kes selle lõpuks nahka panid?) ning istuma lossis toimuvatel koosolekutel, kus arutleti serviiside jms. üle.
Ja kui päev sai otsa ning ning kuninganna oma ruumidesse läks ja õhtupalvust ütles, poetas ta sinna sisse mõtte: kui Harry nüüd ühe kena tüdruku leiaks! (Selle asjaga läks päriselus küll aiataha…)

Aiahuvilisena otsisin muidugi ka huviga, mida tähendab lasanje stiilis istutamismeetod, mida raamatus mainitakse.

Ja siis on raamatus muidugi mõrv. Venelane, Windsoris. Palju mõtteid teemal Putini pikk karvane käsi ja palju teisi teooriaid. Ausalt öeldes ununes mul see mõrv vahepeal päris ära. Kuninganna tegemised olid lihtsalt nii nauditavad lugeda!

Mõnus kuninglik muhekrimi raamat! Hea suvel nautida.
Väga ilusa kaane on kujundanud Piia Stranberg – palju ilusama kui originaalil!

P. D. James “Mõrvad jõuluööl”

P. D. James “Mõrvad jõuluööl” (168lk. Eesti Raamat)

Mis oleks jõuluõhtu Inglismaal ilma mõrvata? Midagi jääks nagu kohe puudu…
Ehk nagu raamatus kirjutatakse: mis see terake või paar arseeni sõprade vahel ikka loeb? 😀
Et Eestimaal seda õiget brittide jõulutunnet kogeda, on see raamat lausa ideaalne. Verised sepitsused kuuselõhnalises toas puuvõõriku all löövad kõigil silmad särama! 😀

Kui nüüd ausalt rääkida, siis oli tõesti mõnus lugemine. See raamat oleks rahulikult võinud umbes 5x paksem olla, oleks saanud terve pühadeaja mõnusaid mõrvalugusid lugeda, nüüd jagus teda vaid neljaks õhtuks – just neli erinevat mõrvalugu selles raamatus ongi. Pisut pärimistega seotud, pisut pornograafiaga – sellise viisaka, nostalgilisega, mitte tänapäevasega.

Muuhulgas saame lugedes ka teada, et Briti krimikirjanduses on kõige saatuslikumaks osutuv tuba majas … raamatukogu! Igaühel on kindlasti silme ees, mismoodi uhkete vanade laudade taga, imeilusad vanad köited seljatagustel riiulitel, lebab laip.
Humoorikas, soe, jõuluhõnguline, saladuslik, üllatav. Lühike raamat, aga krimkasõbrale ning jõulude armastajale nii mõnus lugemine! P. D. James kuulub nüüd nende autorite hulka, kellelt ma kindlasti veel midagi lugeda tahan. Õnneks on temalt eesti keeles päris mitu raamatut ilmutatud.

Lõpetuseks ühe peene vanaproua kiri oma perekonnale:
Olen seda kõike juba mõnda aega kavandanud ja kui asi teile ei meeldi, siis pole see minu mure. Taevale tänu, need on mu viimased jõulud perekonna seltsis. Viimane kord Gertrude`i tänkjat jõulupudingut ja üleküpsetatud kalkunit süüa. Viimane kord neid lollakaid paberkroone kanda. … Viimane kord teie tülgastavalt koledaid nägusid vahtida ja seltskonda taluda. Mul on samuti õigus õnnele ja rahule.

Häid jõule!

Hansjörg Schneider “Hunkeler kesk metsikut elu”

Hansjörg Schneider “Hunkeler kesk metsikut elu” (180lk. Eesti Raamat)

Kas te olete lugenud šveitsi kirjandust? Või oskate nüüd kohe nimetada ühe šveitsi kirjaniku nime?
Mina igal juhul guugeldasin ja nentisin fakti, et see (vist) ongi minu esimene šveitslane.

Erakordselt omapärane krimka. Mulle tundus lugedes, et kogu see laibavärk segab nii kirjanikku kui Hunkeleri ennast. Ta nautis oma maakodu elu, külastas erilisi naabreid, “võttis” koera. Mõni tema naabritest oli nii särav isiksus, et ma loeks hea meelega sellist raamatut, kus Hunkeler lihtsalt oma maakodus elab ja oma naabreid külastab ning nendega vestleb.
Ülimalt mõnusad looduse kirjeldused. Ümbruskond, linnud, kes ta aias elasid. Päris poeetiline ja kaunilt kirjutatud raamat.

*Tõeline luksus, selles oli ta veendunud, oli õnn lindudega koos elada. Ärkamisel hommikukontsert, uinumisel õhtulaul. Kõige lõpuks, kui ööpimedus kõik endasse mattis, lepalinnu õrn siristamine. (lk.19)

*Ta peatus ojakaldal ja pissis kõrvenõgestesse, mis seal kasvasid. Mäherdune sõbralik pladin. Inimese suuruselt teine luksus, mõtles ta, on vabadus, kui ei pea urineerima alati nendes valgete kahhelkividega kaetud ruumides kliiniliselt puhastesse tualettpottidesse, vaid lahtise taeva all rohu sisse. (lk.27)

Niisiis ma ei võtakski seda raamatut lugemiseks kui krimkat. Ma loeks seda nende looduskirjelduste ja Hunkeleri omapärase isiku ning tema naabrite pärast. Hansjörg Schneideri raamatud on eesti keeles veel, just sellesama detektiiviga, nii et päris huvitav oleks veel mõni tema lugu läbi lugeda.

Aitäh, Eesti Raamat, väga huvitava uue kohtumise eest mulle seni tundmatu kirjanikuga!

William Shaw “Linnuvaatleja”

William Shaw “Linnuvaatleja” (383lk. Eesti Raamat)
Sarjast Mirabilia.

Kes on lugenud Ann Cleevesi raamatut “Sinine välk” ja kellele see meeldis, leiab “Linnuvaatlejast” endale ühe mõnusa krimilugemise!
Linnuvaatlus, rand, kivid, binoklid. Raamatu lõpus kirjutab autor oma tänud ka Ann Cleevesile ja tema abikaasa Tim Cleevesile, kes teda raamatu kirjutamisel linnuvaatluse teemadel aitasid.
See on algusest lõpuni täpselt selline raamat, mis mulle väga meeldis.
Natuke räsitud ja üksildane rannik, kalamehed ja linnuvaatlejad, puntras uurija, keda on tulnud kamandama uus naisülemus linnast. Kehv ilm, võigas mõrv, mitteusaldusväärsed tunnistajad. Palju põnevat tegevust nii minevikus kui tänapäevas.
Lisaks harutatakse lahti uurija lapsepõlvelugu ja antakse talle puremiseks uue bossi pereelu.
Kas ma kirjutasin, et see oli väga hea krimka?
No kirjutaks kohe veelkord:
See oli üks tõeliselt hea krimka.
Ainuke asi, mis mind veidi häiris, oli see, et autor valib sarja edasikirjutamiseks mitte selle raamatu peaosalise seersant William Southi, vaid hoopis tema uue bossi Alexandra Cupidi. Mulle ei istunud see Cupidi eriti. Aga küllap siis kirjanik leidis, et temaga saab tulevikus põnev olema. Lõpuks on tal mässumeelne teismeline tütar. 🙂

Eesti keeles William Shaw raamatuid rohkem ei ole. Goodreads pakub veel nii mõndagi. Huvitav, kas teda tuleb veel eesti keelde?

“Pööritus”, “Jahiseltskond”, “Kivist kohtunik”

Annika Widholm “Pööritus” (300lk. Eesti Raamat)
Lucy Foley “Jahiseltskond” (389lk. Eesti Raamat)
Ruth Rendell “Kivist kohtunik” (240lk. Eesti Raamat)

Kõik raamatud sarjast Mirabilia.

Ma mäletan, et lugesin kooli ajal Mirabiliat päris hea isuga ja enamus neist raamatutest olid ikka tõelised krimkad, kus tegutsesid uurijad ja oli hästi põnev. Vahele ka mõned ulmekad, aga see oli minu jaoks ikkagi krimisari.
Nüüd neid raamatuid lugedes tundus, nagu oleks tegu põnevike sarjaga. No Ruth Rendell vast välja arvata.

Annika Widholm “Pööritus”
Kõige ehtsam tüdruk-rongis-naine-aknal tüüpi raamat. Noor naine, kel kipub aegajalt tänaval minestus peale tulema. Loo arenedes selgub, et ise minestuses olnuna tegutseb ta edasi, aga ärgates ei mäleta sellest midagi. Kahtlane mees, kummalised mehe lapsed, veidralt surma saanud mehe eelmine naine, jälitaja.
Kergelt segapuder, mis oleks võinud rõõmsalt 100 lehekülje võrra lühem olla, sest midagi olulist raamatu keskel ei toimu.
Või noh – peategelane saab Rootsist ära Indiasse, kus paistab ilus soe päike ja ta pole naastes enam nii kahvatu jumega.
Mirabilia?! Ei.

Lucy Foley “Jahiseltskond”
Juba natuke parem.
Šotimaa, talv, lumi, külm, üksildane koht. Need on plusspool.
Totakas kooliaegne sõpruskond, nüüd 30-ndates, uusaastapidu, võltsid naeratused, omavahelised salajased armusuhted. Need on miinuspool.
Laip on olemas. Tegevus toimub vaheldumisi olevikus ja minevikus. Hästi palju suhete kujunemiste selgitusi, joomist ja afääre.
Lõpus läheb veidi käest ära, sest juhtuvad asjad, millest ülejäänud raamatus kordagi räägitud ei ole. Nagu oleks keegi autorile öelnud, et kuule – sest suhtedraamast jääb nati väheks, traagelda sinna nati karmi kuritegevust ka juurde.
Mõeldud-tehtud!
Seinal olnud püss teeb pauku ka.
Mirabilia?! Noh, minu jaoks mitte. Aga polnud kõige hullem lugemine.

Ruth Rendell “Kivist kohtunik”
Assaraks!
“Eunice Parchman tappis Coverdale`ide pere, sest ta ei osanud lugeda ega kirjutada.”
Esimene lause ütleb KÕIK ära. Ja ikka on iga lehekülg sest raamatust paganama huvitav lugemine!
Eunice on erakordselt hull kuju. Nii hästi välja mõeldud ja kirja pandud. Kui mul oleks mingil põhjusel praegu majapidajanna, siis ma ei julgeks temaga vist enam ühe katuse alla jääda.
Lugedes tuli silme ette “Misery” Annie Wilkes, kuigi Eunice oli vaikne, rahulik, tööd armastav. Tähelepandamatu ja nii jubedalt sünge naine, et külmavärinad tulid peale, kui kujutasin ette, mismoodi ta majas liigub ja õhtuti enda toas šokolaadibatooni süües krimisarju vaatab.
Peab mainima, et ma lootsin terve raamatu jooksul, et see esimene lause oli ehk eksitus, sest Coverdale`de perekond oli täiesti tore kamp. Igaüks oli omaette huvitav, kõik koos olid nad heatahtlikud ja targad inimesed.
Mirabili?! JAH!
Seda raamatut soovitan hea meelega. Kirjutasin õige vähesest, lugege ise. 🙂

Johannes Kivipõld “(Vaba)surm”

Teema 27: Raamat, mille pealkirjas mainitakse surma või suremist.
Johannes Kivipõld “(Vaba)surm” (203lk. Eesti Raamat)

Mirabilia sari ja eesti autori teos!? Ei ole just tavapärane komplekt. Seda huvitavam oli seda raamatut lugeda.
Noormees nimega Meinart. Tüüpiline nohik, kirjutab kodus arvutimängude koode ja satub välismaailma harva. Kuni ühel öösel koputab tema uksele noor naine, kes väidab, et selles korteris elab tema mehe armuke. Meinarti ainus soov on ebamugavast sissetungijast lahti saada ja nii ta temale pomiseb, et ega sul muid võimalusi pole, kui kas oma mees ja tema armuke maha lüüa või ise ennast ära tappa.
Varsti on mehe ukse taga politseiuurija Hugo, sest on leitud enesetapu teinud naine, keda elusana nägi viimati Meinart.

Tihti jõuab raamatutes kätte hetk, kus oleks võimalik lausa näha, kuidas tegelase peakohal lambike põlema lööb. See juhtub ka Meinartiga, kes arvab äkki, et suudab inimesi mõjutada ennast ära tapma.
Mees, kellel oli juba eelnevalt veidraid kalduvusi, nagu Übermenchi magamisskeem (kus magatakse kindla graafiku alusel korraga vaid paar tundi, ollakse siis jälle üleval ja magatakse taas kindel aeg hoolimata päeva ja öö vaheldumisest), hakkab uurima psühholoogiat ning hüpnoosi ja inimeste peal oma veenmisoskust katsetama.
Jah, ta on edukas. Ta suudab panna inimesi vabasurma minema.

Kummaline, aga raamatut lugedes oli minu jaoks kõige ebameeldivam politseiladvik. Prokurör Lill, kelle mõttest sellisel ametikohal ma üldse aru ei saanud ja Hugo boss, kes üritas iga suurema juhtumi võimalikult kiirelt sulgeda ning keskenduda baarikaklustele ja muudele pisipättustele.
Ükskõik, mida uurija tegi, alati tambiti tema ideed mutta.
Ma olen vaadanud liiga palju Skandinaavia ja brittide krimisarju, ma kohe ei kujuta ette selliseid opakaid ja ajudeta bosse!

Aga Meinarti tegevust (kuigi õudset!), oli huvitav jälgida. Psühholoogia on mind alati huvitanud, nii et nüüd oli põnev lugeda, mismoodi mees oma ohvreid leidis, neid tundma õppis ja mõjutama asus. Kuritegudest sai mäng. Ilmselgelt põnevam mäng kui Meinarti koodikirjutamise töö. Natuke britilik oli see lugu ka, sest seal on mõrtsukatel alati väga head põhjused, miks nad kellegi ära tapavad. Ja Meinart tegutes ju enda arust lausa ühiskonna sanitarina!

Ma loeks hea meelega veel selliseid raamatuid, kus mõrvu ei sooritata lihtsalt kaikaga kuklasse lüües või kuuli kerre lastes, vaid kus mõrvar oma ohvriga nö. vaeva näeb.
Ma kõlan vist ise seda kirjutades nagu poolearuline, aga krimkades võiks olla vaheldust ja miks ei võiks neis olla sellist määrimata kätega mõrtsukat, kes nagu ei olekski ise milleski süüdi. Rohkem psühholoogiat, rohkem tarkust ja mõttetegevust ja saaks hulga krimkasid, mida oleks palju huvitavam lugeda, kui neid tuhandeid “leidsime kuulihaavaga/noahaavaga/tömbi esemega kuklasse löödud haavaga laiba” raamatuid, kus kogu lugu keskendub detektiivi uurimistööle.
Paljud küsivad, kas jube ei ole sellised raamatuid lugeda, kus inimesi tapetakse? Ei ole, neid on põnev lugeda, vaadata, mismoodi kirjanik oma pätti läbi raamatu kujundab, sest tegu on väljamõeldistega, mille kirjutamise ja lugemise käigus ühtegi inimest ega looma tegelikult ei vigastata.
Jube on lugeda raamatuid päriselt toimunud sõdadest ja katastroofidest.

Mu lemmiklause oli raamatu kõige viimane:
Kõik tegelased, välja arvatud taksikoer Mäks ja kass Lepo, on fiktiivsed.
🙂

Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka”

Lugemise väljakutse 2020
Teema 26: Raamat, mille pealkirjas on 4 sõna.
Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka” (368lk. Tänapäev)

Alustasin aastat küll ühe tellise lugemisega, aga paralleelselt loetud kõhnem raamat sai enne läbi.
Muhe lugu Pensionärikambast, kes hakkavad vanadekodu halbade tingimuste pärast mässama ja otsustavad, et vanglas on palju parem elu, kui vanadekodus. Seega – tuleb sooritada kuritegu ja minna vangi!
Täpselt minu mõte – kui vanaduses elu raskeks muutub, siis vaja üks kuritöö toime panna ja riigi kulul elama minna. 😉 Kuigi aasta lõpus ilmus uudis, et vangimajadest kaotatakse raamatukogud ära. See võib osutuda probleemiks, sest ilma raamatuteta oleks küll nadi vana ja vangis olla.

Raamatu esimene kolmandik oli lõbus ja sai isegi kõva häälega naerda turtsuda – Stockholmi Grand Hotelli printsess Liliani sviidis elutsemine ja kanepiaurudes saunas istumine olid tõsiselt üle võlli. Keskosa vajus veidi ära ja tekkis tunne, nagu oleks autoril väike kirjutamismõõn tekkinud. Samas järele mõeldes – ega ta ei saanudki ju kirjutada, mismoodi penskaritel vangis jube lõbus oli, see oleks päris vanadekodude asukatele kummalisi mõtteid pähe pannud.
Lõpus saadi tegevus jälle käima ja kuigi naerda enam väga palju ei saanud, võis imestada, kui juhm oli selle raamatu politsei!
Ega see raamat polegi loetav neile, kes otsivad raamatutest puhast loogikat ja faktivigu. See on lõbus meelelahutus, mis paneb mind nüüd kergelt muigama iga kord, kui  rulaatoriga mammit tänaval näen. Muidugi tasakesi, omaette muigama, et teised ei näeks, sest kes pole lugenud, ei teagi, mida muiata!