Mads Peder Nordbo “Nahata tüdruk”

Teema 50: Raamat sellise maa kirjanikult, mille nimi algab sama tähega kui sinu eesnimi.
Mads Peder Nordbo (Taani kirjanik) “Nahata tüdruk” (303lk. Varrak)

0Nahata.png
Raamat žanrist Arctic Noir! Žanr olevat eelmise aasta Londoni kirjandusmessi uus avastus. Kuna Nordic Noiri on juba nii pikalt olnud, siis on vaja midagi uut, aga mis saaks olla veel süngem ja võõram kui Põhjamaade karm krimi? Nihutame kuriteod veel rohkem põhjapoole, Gröönimaale, kus on lumi ja liustikud, puhuvad rängad tuuled, inimesed on üksildased ja endassetõmbunud. Ja kus jagub jõhkrust ning pimedust nii looduses kui inimeste tegudes.
Võib arvata, et igal maal omad kombed. Et mis on ühel maal aastasadu toimunud, seda ei ole vaja tulijatel välja juurida. Nõus, kui jutt on kultuurist ja keelest, puutumata loodusest. Aga selles raamatus puudutatakse noorte tüdrukute vastast vägivalda.
Korrumpeerunud valitsus, inimkatsed, väljapressimised, vaikimine. Ja kättemaks.
Mis juhtub, kui kaua omas keskkonnas hakkama saanud maale saabuvad uued isandad, kellele tundub äkki, et nad on jõudnud kuskile, kus ei maksa ükski seadus ja kuhu ei ulata mingid reeglid. Maailma äärele, kus võid karistamatult teha, mida vaid soovid!

Me teame, mis juhtub inimestega, kui nad lähevad võõrale maale puhkusele – kõik piirid kaovad. Aga kui kaugele saabumisega kaasneb ka võim selle koha üle, nende inimeste üle, siis saabki juhtuda see, millest Nordbo siin raamatus kirjutab.

Karm ja jube lugu! Võikad kirjeldused nülitud meestest ja piinatud väikestest tüdrukutest. Tegevus toimub vaheldumisi tänapäeval ning 70-ndatel, sest mõrvamustrid siis ja praegu korduvad.
Ja kõige selle õuduse vahele jagatakse katkendeid politseinik Jakobi päevikust, kus ta kirjeldab imelist Nuuki ning Grööni loodust ja tundeid, mis teda valitsevad, kui ta seda ilu näeb.

“Ma lähen mäe tippu, et rahu, õhk ja üksindus mõtteid täidaks. Kuigi võib-olla sisimas on just üksindus ja igatsus need, mille eest ma põgenen. Aga selles peitubki vist mäegede ja mäetippude ilu. Üksildusega üheks saamises. Mul on vana hing. Mägi on selle keha, oja selle veri ja udu selle hingeõhk. Ma tunnen selle hingust. Selle elu. Hinge minu sees. Ja siis taipan ma, et üksindust ei ole olemas. Me kõik elame ühes ja samas maailmas.” (lk. 302.)

Lugesin ühest Taani ajalehe artiklist, et kui Arctic Noir Londoni raamatumessi vallutas, siis müüdi äkitselt Nordbo raamatute avaldamisõigusi 14 riiki. Seitsmekohalise summa eest. Artikkel oli aastast 2017 ja siis oli kirjanikul ilmunud alles esimene Arcticu raamat. Kirjastused ostsid kohe ka teise, veel kirjutamata raamatu avaldamisõigused.
Mõtlesin, et millise pinge võib see kirjanikule peale panna – sulle (kirjastajale) on makstud juba selle eest, mida veel ei ole. Sa pead kirjutama raamatu, mis oleks soovitavalt veelgi tugevam kui eelmine raamat ning mis ei kordaks juba krimimaailmas tuntud võtteid.
Mis oleks ennenägematu Arctic Noir!
Nordbol on see eelis, et ta elab ise Nuukis, Gröönimaal, mitte pole lihtsalt oma raamatute tegevust sinna viinud. Lugesin just Viveca Steni raamatuid sarjast Sandhamni mõrvalood ja temagi istub oma Sandhamni majas, vaatab saare peale ja kirjutab sealsetele inimestele saladused südametesse ning mõrtsukad tegutsema.
Kõige paremad lood sünnivad kohal olles.

“Nahata tüdruku” peatükkide nimed on kirjas ka grööni keeles. Ja me saame teada, kuidas Grööni naised uluga hülgeid nülivad. Ning seda ka, mismoodi paagida merel olles kütitakse. Ja kui raske on seista üksi süsteemi ning võimu vastu, püüda endale kindlaks jääda ja hädasolijaid aidata, mitte kõike kinni mätsida. Ei raha eest ega tapmisähvardusi saades.

 

Advertisements

Viveca Sten “Vaga vesi” ja “Suletud Ring”

Teema 14: Praegu väga populaarse kirjaniku debüütromaan.
Viveca Sten “Vaga vesi” (327lk. Pegasus)

Teema 13: Raamat autorilt, kelle perekonnanimi on tähendusega nimisõna. (Sten – “kivi” rootsi keeles).
Viveca Sten “Suletud ring” (320lk. Pegasus)

30073212_1929343713756463_4622723531734775952_o.jpg
Sandhamni mõrvalood! Raamatud number 1 ja 2.
Rohkem (veel) eesti keelde tõlgitud ei ole.

Aasta oli siis 2009, kui me viimati Andrusega Sandhamnis käisime.
Aasta enne seda, 2008, kirjutas Viveca Sten oma esimese Sandhamni mõrvaloo.
Paistab, et praeguseks on sellest saarest saanud omamoodi Midsomer – rahvast langeb lausa loogu. 🙂 Aga õnneks (nagu raamatuski kirjas) on koht Stockholmi rikkamate hulgas väga populaarne, nii et ega majad seal tühjaks ei jää.

01Sandhamn.jpg

Viveca Sten on loonud väga toreda kriminaalinspektor Thomas Andreassoni, kes Sandhamnis mõrvu lahendama asub. Tark ja ilus ja oma parimais aastais (veidi alla 40). Traagilise saatusega ka – tema kauaoodatud kolmekuune tütar suri ühel ööl, abielu lagunes ja mees pühendus sestpeale tööle.

Kuna ma lugesin kaht osa järjest, siis kirjutan korraga mõlemast.
Neis raamatutes jooksevad kõrvuti mitu liini. Üks on Thomase töö, mõrvad Sandhamnis, uurimine. Teine on mehe eraelu, kuhu segatakse nii kolleege kui Thomase kauaegse sõbranna Nora pere elu.
Noral pere – abikaasa Hendrik, pojad Adam ja Simon – Thomas on Simoni ristiisa.
Ma lootsin juba esimese raamatu poolepeal, et Hendrik ongi mõrtsukas – kahjuks ei olnud … Lihtsalt nii ebameeldiv tüüp! Jõukast perest, tähtis arst Stockholmis, uhke, ülbe, elab vaid sellele, mida ümbritsev maailm temast arvab.
Nora see-eest pole õnneks mingi rikka mehe najal elav kodukana, vaid haritud jurist, kes töötab samuti täiskohaga Stockholmis ja kellele tulemusliku töö eest suurepärast ametikõrgendust pakutakse.
Aga kuna Hendrik oma tublit naist märkab? Siis, kui naine peaaegu surma saab.
Miks alati filmides ja raamatutes jõuab mõistmine, et inimene su kõrval on väga oluline ja tähtis kohale siis, kui juhtub midagi traagilist? Jube tüütu!

Viveca Sten kirjutab aga hästi ja tõlgitud on mõlemad raamatud mõnusalt.
Esimese osa mõrtsukas tuli tõesti suure üllatusena! Teises osas arvasin küll ära, kustpoolt tuuled puhuvad, aga ikka oli põnev jälgida, mismoodi uurijad asjani jõudsid.
Esimeses osas viib mõrvadeni tahtmine haugata teise vara ja hirm tuleviku ees. Teises osas viha rikka liiderdaja vastu ning väljapressimine.
Mõlemas osas pakutakse palju mõnusat Sandhamni õhustikku, merd, laevasõitu, Stockholmi arhipelaagi.
Peab sel suvel jälle ühe Sandhamni tiiru tegema!

11Sandhamn.jpg

Üks tõrvatilk ka.
Peatükid ei lõpe pingetõusuga! Mitmeid kordi lugesin ja vaatasin – peatükk on lõppemas, no nüüd kohe juhtub midagi … Tekst ka justkui loob õhkkonda. No nüüd … Veel paar lõiku!
Ja ei midagi.
Lihtsalt keerad lehte ja algab uus peatükk. Sealtsamast kus eelmine lõppes.
Hmmm …
Selles osas oli Mari Jungstedti raamat “Silmale nähtamatu” huvitavam, et iga osa lõppes mingi avastusega või põnevust kruviva juhtumisega. Aga seal olid kas kirjutamise või tõlkeprobleemid, nii et raamatut oli ebamugav lugeda.

Igal juhul on lugu nüüd selline, et Viveca Steni Sandhamni seeria kolmas osa on mul inglise keeles juba lugemisel. Ja see on põnev!
Ja Sandhamn on ikka imeilus.
111Sandhamn.jpg

 

Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” ja Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu”

Teema 27: 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad.

001Nähtamatu.png
Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” (289lk. Varrak)

Maailmade vahel on Nähtamatu Raamatukogu, kus elavad raamatukoguhoidjad ei vanane. Nad liiguvad eri paralleelidesse, et hankida sealt haruldasi trükiseid ja tuua need oma raamatukokku – selleks, et nad säiliks.
Kaks üsnagi sümpaatset tegelast – noor raamatukoguhoidja Irene ja õpipoiss Kai – lähevad ühte paljudest Londonitest hankima Grimmide muinasjuttude käsikirja. Ja selles Londonis on kõike: vampiire, haldjaid, küberjuhitavaid alligaatoreid, libahunte, detektiive, politseinikke, teadlasi, võlukunsti, mürgitatud kübaranõelu, tsepeliine, lohesid, hiiglaslikke metallist tõuke jne. Kõike on nii palju, et silme ees läheb kirjuks ja enam ei saa aru, kes keda ründab. 🙂 Võibolla on kõike seda liigagi palju. Kas ühes raamatus peavad kirjas olema kõik teadaolevad muinasjutu- ja ulmetegelased? Kohati tekkis tunne, et katsuge nüüd palun ühele asjale keskenduda ja sellega kuskile jõuda, aga seda muidugi ei juhtunud 🙂 Saabusid üha uued ja uued vaenlased, võlujõud ja head-halvad tegelased ning minul kui lugejal jäi üle ainult imestada, mismoodi autor ise ja Irene ning Kai neil kõigil vahet tegid ning segi ei ajanud. 😛

Aga! Raamat on põnev. Võtsin ta lennureisile kaasa ja lennufoobikust mina ei saanud arugi, kui me ühel hetkel juba kohale jõudnud olime ja lennukist välja aeti. Oleks võinud pikem lend olla. 😉
See oli nüüd esimene osa Nähtamatu Raamatukogu sarjas. Olemas on ka 2. 3. ning 4. osa ja kirjutamisel 5. osa. Ma väga loodan, et see sari saab lõpuni tõlgitud ja ilmutatud, sest ausalt öeldes on selline temaatika üks raamatusõbra unelma täitumine – kui vaid ette kujutada üht maailmadevahelist raamatukogu, kus on hoiul igasugu põnevat kirjandust! Nii pikki koridore, et ühest otsast teise jõudmiseks kulub 2,5 päeva! Hiiglama vanu raamatukoguhoidjaid, kes kuskil selle hiiglasliku kogu nurkades tolmuseid köiteid uurivad! Oh, nii põnev! Ma loodan, et mõnes osas veedetakse rohkem aega ka Nähtamatus Raamatukogus endas – mõni pätt paralleelmaailmast võiks ju juhuslikult sinna sattuda ja natuke kurja teha. 🙂

Niisiis – põnev lugu, meeldiv süžee, toredad tegelased (eriti lohe Kai). Loodetavasti on järgmistes osades veidi vähem igat sorti kolle ja trolle ja pikemalt ning sügavamalt lahti kirjutatud põnevust ja intriigi.

Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu” (345lk. Tänapäev)

*”Ta andis alla ja hammustas nurga hammastega ära.”
Jutt käib kommipakist.
No millega siis veel hammustatakse??? Ah?
See lause iseloomustab raamatut väga kenasti. Ons see nüüd autori või tõlkija stiil, aga peale “Nähtamatu Raamatukogu” lugemist tundus selle raamatu tekst väga konarlik.

Lugu ise rääkis Gotlandil toimunud mõrvadest. Oli udu, oli pimedat ööd, oli üksildasi maju ja ohvri paanilist põgenemist ning mõrtsuka mõtteid. Samas libiseti neist kurjategija tegevuse kohtadest kuidagi kergelt ja kiirelt üle ning keskenduti hoolega uurijate mõtetele ja neile hetkedele, kus üks tegelastest laob ritta plusse ja miinuseid, kas ta ikka peaks oma meest petma või mitte. Selline mulje jäi, et autori jaoks olid raamatus olevad mõrvad nii ebameeldivad, et ta üritas nendega ruttu ühelepoole saada, et siis suhetejuttudega edasi minna. 🙂
Samas oli ju ikka natuke põnev ka. 🙂 Mõrvalood ongi põnevad.

Kui ma raamatu lõpuni jõudsin, meenus mulle Ruth Ware “Valetamise mäng”. Siin ei olnud tegu valetamisega, aga kõik probleemid, mis raamatus olid, said samuti alguse lapsepõlvest ja kooliajast.

Vaatasin, et Mari Jungstedtilt on ilmunud eesti keeles kokku kolm raamatut, kõik erinevate inimeste tõlgitud. Niisiis peab ka teistega katsetama, kas on erinevust näha või mitte.

 

C. J. Tudor “Kriidimees”

Teema 44: Raamat autorilt, kelle kodumaad oled külastanud.
C. J. Tudor “Kriidimees” (269lk. Varrak)

0001.jpg
C. J. Tudor on pärit Inglismaalt.
Ma armastan Inglismaad ja inglise kirjandust!
Uurisin tema kohta peale raamatu lõpetamist ja sain suure üllatuse osaliseks – tegemist on naisterahvaga! Ma olin kogu lugemise aja mõelnud, et loen mehe kirjutatud raamatut.
Abikaasa küsis, kas sel on vahet? Vist ei ole, kui mõtlema hakata. Aga tugev tunne oli, et Kriidimehest kirjutas mees!
Vale puha!

Siis kui see raamat ilmus, meenus, et lugesin mõned aastad tagasi Fred Vargase “Kriidiringimeest” ja pettusin kõvasti. Lükkasin tolle mälestuse tõttu ka selle raamatu kõrvale. Aga kui ta mulle igalpool raamatulehekülgedel ette jääma hakkas, siis nihkus ta ikka rohkem ettepoole ja ettepoole.
Lõpuks tellisin ära ja lugesin läbi ja oi, see oli nii hea raamat!!!

Ma olen sel aastal lugenud kolme taolist saladustega põnevikku ja Kriidimees tuhiseb nii aknal passivast naisest kui koolitüdrukute valede mängu raamatust nii kiiresti mööda, et tolmujutti pole ka näha 😀
Naljakas – nüüd, kui ma kirjutan, leian ma Ruth Ware “Valede mängu” ja selle raamatu vahel mitmeid paralleele: lastekamba tegemised kooliajal, minevik, mis täiskasvanuks saanud kamba uuesti kokku toob ja kollitama hakkab.
Aga nagu öeldud – Kriidimees on lugemisnauding!
Juuksekarvad peas püsti ei tõuse, veri ei lenda (ok, natuke lendab), higiseid tagaajamisi peaaegu ei ole. Aga kogu loos hoitakse niimoodi pinget, et no ei saa raamatut käest ära panna! Ma olin öösel magades ka sellest kõvasti kinni hoidnud, nii et raamatu käest lahtisaamiseks olevat veidi jõudu vaja läinud … Ma kardan, et kass sai öösel raamatuga pihta, kui ma lugedes tukkuma jäin. Vaatas mind hommikul kahtlase pilguga …

Ok. Ei lobise niipalju!
Lugege! Nautige autori head sulge ja mõnusat jutujooksu! Ja palvetage kirjanduspühakute poole, et ta varsti uue raamatu kirjutaks, sest see on tema debüütromaan!
Miks on alatihti nii, et ma loen megahead raamatut ja siis avastan, et oi – see oligi tema ainuke pääsuke? Samas kui mõni kirjutab enne hommikusööki ühe ja pealelõunat teise bestselleri …

NB! Nõrganärviline järgmist lõiku ei ole (kuigi see on puhas tõde!):
*”Saladused on nagu perse. See on kõigil olemas. Asi on lihtsalt selles, et mõnel on see mustem kui teistel.”

PS: Mäletate, kuidas me lapsena kogu aeg kriidiga asfaldile joonistasime? Ja kui kriiti ei olnud, siis sai kuskilt ehitusplatsilt tuhaplokitükke hangitud ja edasi joonistatud.
Oleks teadnud, millised tagajärjed sel tegevusel mõne jaoks olla võivad …