Jørn Lier Horst “Salamandri mõistatus”

Jørn Lier Horst “Salamandri mõistatus” (147lk. Varrak)

72388577_2766423716715121_3186943408115548160_n.jpgSee on krimipolitseiniku ja krimikirjaniku Horsti esimene lasteraamat, kus kolm last ja koer keeruka kuriteo lahendavad.
Rannast leitakse mehe surnukeha ja lähedalt ka paat, mis on karile sõitnud. Ringi sebib mitmeid tegelasi, ühed kahtlasemad kui teised ja lastel on palju nuhkimist, ringi sahkerdamist ning ka eluohtlikke olukordi.
Ma ei ole Horsti täiskasvanutele mõeldud raamatuid lugenud, ei tunne ta stiili, aga see tundus natuke rabe. Ega lastelugu polegi kerge kirjutada – niimoodi lajatada ei saa, nagu täiskasvanuile, aga põnev peab ometigi olema.

Tegu on sarja esimese looga ja praeguseks on raamatuid kokku juba 13, nii et kindlasti läheb peale sissejuhatust ka põnevamaks. Tore algus laste krimisarjale igastahes.

horst.jpg

Advertisements

Yrsa Sigurdardottir “I Remember You”

Yrsa Sigurdardottir “I Remember You” (391lk. Hodder)
Eesti keeles ei ole.

69939107_2714441405246686_6413631679084101632_o.jpg

Raamat, mida ma ei oleks kunagi kohanud, kui poleks olnud Lugemise väljakutse gruppi! Ja sellest oleks olnud oi, kui kahju, sest peale suurepärase krimkade kirjutamise, on Yrsa Sigurdardottir ka suurepärane õudukate kirjutaja. Aga kas see on tema ainus õudukas? Mina pole rohkem leidnud.

Image3.jpgLugu toimub Islandil, Hesteyril, Flateyril ja Isafjörduril. Esimene neist tundus lugedes olema saar, aga on tegelikult poolsaare moodi saar, kus talvisel ajal kedagi ei ela. Ühel tormisel õhtul saabuvad sinna kolm noort ja väike koer, plaaniga enda äsjasoetatud majas remondiga alustada. Paadimees lubab nädala möödudes tagasi tulla. Mobiililevi ei ole, elektrit ei ole, aga pimedust, tuult, lund ja meremüha jagub hulganisti.

Samal ajal toimuvad teistes eelpool mainitud paikades kummalised lood. Segamini pekstud lasteaed, enesetapp, omavahel seotud inimeste veidrad surmad. Asja uurimisega tegelevad nii politsei kui mõned aastad tagasi poja kaotanud psühhiaater. 

Tasahilju hakkavad neis erinevaid paigus toimuvate sündmuste otsad kokku jooksma ja lõpplahendus on üllatav.

Pean tunnistama, et ootasin Hesteyril toimuvate sündmuste peatükke märksa suurema huviga kui uurimisi linnas. Kummalised kriginad pimedal tormisel saarel asuvas vanas majas, lauale tekkinud teokarbid, märjad  väiksed jalajäljed põrandal, aegajalt vilksatav lapsekuju … Kuidas kõhedat tunnet veelgi tugevdada? Tooge mängu loom.
Kujutage endid istumas pimedas toas, allkorrusel põrandalauad kriiksumas. Mõtteid tuleb pähe erinevaid, aga selle võib tuule ja vana maja kaela ajada. Aga kui teie kõrval on koer, kes väriseb, vingub ja uksest eemale tagurdab, siis on asi hull. (Mul on kass, kes aegajalt harrastab elutoa tugitooli käetoel istuda ja esikusse põrnitseda. No ei ole tore tunne.) Dq1rEyXVsAA1wOd
Sündmused Hesteyril lähevad iga peatükiga aina kõhedamaks ja kuigi juhtub ka täiesti maised asju, on mul hea meel, et raamatu lõpuks igasugusele müstikale kriipsu peale ei tõmmatud, vaid lausa viimaste ridadega jäetakse lugeja jaoks alles paiga “vaim”.

Selle raamatu jooksul sai hulganisti googeldatud, uuritud raamatus mainitud kohti ja leitud, et see kõik ongi täpselt sellisena olemas, kui kirjanik kirja on pannud. Huvitav, kas Islandil korraldatakse Yrsa Sigurdardottiri raamatutele põhinevaid tuure? No nagu Stockholmis on Stig Larssoni tuurid? Ülimalt põnev oleks Hesteyrile sattuda ja seal näiteks ööbida.
Kes krimikirjanduse kõrvale ka kõhekirjandust lugeda tahab, sellele soovitan julgelt just seda raamatut! Yrsa Sigurdardottir kirjutab tõesti väga hästi.

Pildil on paadisild, kust kogu lugu alguse saab. Foto on leitud Tripadvisori lehelt, aga kes selle autor on, seda ei suutnudki tuvastada.
bootssteg-in-hesteyri.jpg

Luca D’Andrea “Kurja loomus”

Luca D’Andrea “Kurja loomus” (380lk. Varrak)
Tõlkinud: Cathy Laanela

KurjaLoomus.jpg

Üle hulga aja selline PÕNEVIK, et kogu mu mõte töötas nii päeval kui öösel selle raamatuga. Öösiti olid mu uneneägudes Krampused ja mereskorpionid, päeval harutasin lahti pundart, millesse peategelane Salinger sattus …

Tõeliselt haarav ja väga hästi kirjutatud lugu sellest, kuidas Jeremiah Salinger kolib koos oma naise ja 5-aastase tütre Claraga naise kodukohta, Alto Adige külla. Nagu ikka väikestes kohtades, nii on siingi väga kokkukasvanud kogukond ja palju saladusi, millest sissetungijatele rääkida ei taheta. Aga selles külas on saladuseks Bletterbachi veresaun. Kohutav, õõvastav, 30 aastat tagasi mägedes toimunud veretöö, mis tundub filmitegijast Salingerile nii paeluv, et oma pere ja külaelanike tungivatest hoiatustest hoolimata hakkab ta seda uurima.

Ja see ei ole hea mõte.
Raamat näitab, mida võib inimesega teha mägi, mille võimu ei austata. Mis juhtub külaelanike vaikimise vastu läinud võõraga. Mis saab sellest, kes hirmu enda sisse laseb ja enam väljapääsu ei leia. Kuidas lumevalgus võib hulluks ajada.
Milline on Koletis.

Lugesin kevadel Michelle Paveri raamatut “Thin Air” ja mägede ning Koletiste teema mägedes tundus väga müstiline, huvitav ja haarav. Nüüd, selle raamatuga, süvenes see huvi veelgi. Mõlemas raamatus teeb inimene mägedes tegusid, mida mäed ei salli ja mis mõistuse segamini löövad.
Tekib tunne, et keegi jälgib sind, et ümberpöörates vilksatab silmanurgast mõni vari, et öösel seisab keegi su voodi kõrval, et kuklas on tunda jäist hingeõhku. Nii hästi on loodud kõhekülm meeleolu ja vürtsitatud seda mägikülade traditsioonidega. krampus“Kurja loomuses” olid selleks traditsiooniks  Krampused ja Krampusemeister. Need on jubedad, maskide ning sarvedega ja loomanahkadesse riietunud noored, kes tulevad Püha Nikolause päeval tänavatele ning otsivad halbu lapsi, keda oma mägedes asuvatesse koobastesse viia. Peab ütlema, et selle raamatu Krampuste peatükk oli üks hirmus lugemine, sest siin kadus ühel hetkel traditsioon ja kuri pääses valla.

“Kurja loomus” jääb tükiks ajaks meelde. Hirmus, õudne, aga väga hästi kirjutatud. Sellised raamatud tõstavad põnevike lati väga kõrgele. Ja mitte lihtsalt põnevike, sest siin oli peale põnevuse veel ka krimi, õudust ning müstikat.
Varuge lugemiseks aega, sest seda raamatut on raske käest ära panna.

Ma tänan kirjastust Varrak selle üllatuslikult saabunud eelkoopia eest! Sellise raamatuga oli õnn kohtuda!

*Kaeva seitsmesaja hingega küla pealispinna ja sa leiad sealt ussipesa.

*Kui naeran, mängis saatanaga, kui ei naera, olen saatan. Saatan võidab alati.

*Kui esiisade kombed hääbuvad, siis ei kao koos nendega mitte ainult mõni kentsakas kostüüm või vanasõna, vaid sureb kogu rahva hing.

Hjorth/Rosenfeldt “Tüdruk, kes ei rääkinud”

Hjorth/Rosenfeldt “Tüdruk, kes ei rääkinud” (423lk. Helios)

010hjorth

Ma sain sellest raamatust endale vihavaenlase ja halva ööune, tänan väga. 😠 Seni üsna normaalsena tundunud Billy keeras raamatu lõpuks täitsa ära, nii et kui ma kella 2 paiku öösel kaane sulgesin, olin ma tige ja nördinud ja vihkasin seda tüüpi niimoodi, et nägin öösel unes igasugu nõmedusi.
Vähemalt üks kord oli hea meel esmaspäeva hommikul ärgata!

Juurdlen nüüd siin, mismoodi saab kirjutada krimisarja nii, et heade (ehk uurijate) poolel pole mitte ühtegi tegelast, kes oleks sümpaatne ja kellele südamest kaasa elaks? Igaüks on omamoodi närukael ja ometi on raamatud nii köitvad, et lõpetad ühe ning alustad järgmist. Kas sellepärast, et hinges püsib lootus, et ükskord saab igaüks enda teenitud palga?

Lugu ise oli loomulikult huvitav, aga mõrtsuka arvasin ma ära siis, kui ta haiglasse raamatu peategelast Nicole’i otsima läks. Seal oli kirjas äraandev detail. Vahepeal lasti muidugi arvata, et raamat lõpeb hoopis teistmoodi. Kõik kokku huvitav keerdkäik ja uurijatele palju lisasiblimist.

Selle raamatu tõlkija lemmiksõna on “sedastama”. Iga tegelane sedastas mingil hetkel midagi. Ei nentinud, täheldanud, märkinud, aina sedastasid. Mulle käis hirmsasti pinda, aga minu oma viga, et see ka minu lemmiksõnade hulka ei kuulu. 🙂 Eelmises osas armastati konstruktsiooni: “Mitte et ta oleks …”. See sobis mulle hästi, ma kasutan seda ise ka.

Mitte et raamat poleks põnevalt lõppenud – lõppes küll, aga ma teen nüüd Sebastianiga pisikese pausi, muidu hakkab see seltskond mulle endale perekonnaks trügima.

Ahjaa, köidet pidin ka ju kiitma. Mu lemmik: kõvad kaaned ja ümbrispaberita. Parim võimalikest!

Hjorth/Rosenfeldt “Mees, keda polnud seal”

Teema 17: “Raamat selle maa autorilt, mida viimati külastasid” – Käisime aprillis Rootsis
Hjorth/Rosenfeldt “Mees, keda polnud seal” (456lk. Helios)

58378931_2464551886902307_2965743040364281856_o.jpg

Ütleme nii, et ma olen natuke Sebastian Bergmani võrku langenud. Tema torisevad-porisevad arvamused, turris olek ja kõigile närvidele käimise oskus on tõesti imetlusväärsed. 😛
No kõlab ju hästi:
***”Pole halba ilma, on vaid vale riietus!”
Niimoodi võisid öelda ainult ajupestud neetud loodusfašistid. ***
😀
Raamatutest on väga hästi näha ka seda, et kõik naised, keda Sebastian järjest võrgutab, on ise selleks täiesti valmis. Nii et ei mingit hirmsat ahistamist.
Vanja on selles osas vähem vastik, kui eelmises. Billy nuhib ja püüab end hoogsamalt tõestada ning kahjuks ei ole siin sõnagi juttu jobust vanglaülemast Helgarssonist. 😦
Sebastiani kilekott Trolle kogutud materjalidega seikleb tänu hullule Ellinorile ja asi lõpeb kehvasti.

Selles osas oli kaks asja, mis mulle kõvasti silma torkasid.
(Kui Sa pole ise veel raamatut lugenud, ära edasi loe – räägin sisust!)
Esiteks – kui võõras on eurooplasele see, millisel kohal moslemiperes on naised. Ma saan aru, et see on nende kultuur ja ma ei kavatsegi öelda, et nad ei tohiks nii teha, sest pole kellegi asi teistele oma tavasid ja kultuuri peale sundida, aga lugeda, kuidas 15-aastane poisinolk oli peres tähtsamal kohal kui tema ema, ning käsutas ja võttis ise otsuseid vastu, oli ebameeldiv. Rääkimata vanemate meeste üleolekust ja uskumisest, et naine ei tohi ilma saatjata vallalise mehega kohtuma minna.
Ok, see oli võõras, aitas raamatus intriigi luua ja oli seega täiesti omal kohal.

Teine asi oli päris raamatu lõpus. Midagi, millele ma alati hirmuga mõtlen, kui see mõnes filmis juhtub – heliseb uksekell ja keegi vaatab läbi uksesilma, kes helistas. Mul on alati juuksed püsti, kui ma sellist stseeni näen, aga kuni selle raamatuni polnud ma midagi jubedat juhtumas näinud. Ja nüüd see tuli, minu kujutluste vili sai tõelisuseks – inimesele, kes vaatas läbi uksesilma, tulistati silma. Minu õudusfantaasiates torgatakse läbi uksesilma kas nuga või ora vms. terav asi. See oli jube hetk! Kohtuda reaalselt oma hirmuga.
Ja kui üks raamat sellise stseeniga lõpeb, kas saab järgmist osa mitte kätte võtta?
Ei saa.
Niisiis ma loen praegu järgmist Sebastiani lugu. 🙂

************************************************
Kirjastuse lehelt:

Sügis. Kaks Jämtlandis matkavat sõbrannat teevad kohutava avastuse: maapinnast ulatuvad välja inimese käeluud. Sündmuspaika saabunud politsei leiab madalast tundruhauast kuus surnukeha, kaks neist lapsed.

Kohale kutsutakse mõrvarühm, kellel õnnestub kahe täiskasvanu surnukeha tuvastada, aga ülejäänud neljaga – perekonnaga – ei jõuta kusagile. Keerukas loos on palju asju, mis kokku ei klapi, ning uurimine liigub üks samm edasi, kaks sammu tagasi.

Sebastian Bergmanile ei paku toppama jäänud uurimine pinget. Selle asemel võtab ta ette äärmuslikke samme, et kindlustada oma habrast sõprust Vanjaga. Kuigi Vanja satub saatuselöökide eest lohutust otsides aina enam Sebastiani juurde, hakkab talle peagi tunduma, et võib olla see polegi saatus, mis tema teele takistusi veeretab.

Hallgrímur Helgason “The hitman’s guide to housecleaning”

Teema 34: Islandi kirjaniku raamat
Hallgrímur Helgason “The hitman’s guide to housecleaning” (257lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

01Island

Ma ei oodanud ühelt islandi kirjanikult sellist raamatut!
Peategelane on Toxic, horvaadi maffia palgamõrtsukas New Yorgist, kes on edukalt maha nottinud juba 66 inimest, aga astub 67. ämbrisse, sest see on politseinik. Toxic peab kaduma. Niisiis põgeneb ta kiirelt lennujaama, et kodumaale tagasi lennata, aga märkab seal tugevdatud politseivalvet. Mida üks mõrtsukas teeb? Tapab lennujaama WC-s pastor Friendly, kes natuke tema moodi välja näeb, ning lendab jumalasulasena Islandile, kus head pastorit juba pikisilmi oodatakse.
Maa, kus ööd on säravad ja tüdrukud on pikad – või oli see vastupidi, Toxicule ei meenu.

Naersin nii mõneski kohas südamest, sest autori huumorisoon on sama vildakas kui minu oma. No näiteks arutleb Toxic Islandi poole lennates kaptenite kokpiti-monoloogide üle reisijatele, et need on kõik mingis tundmatus keeles, “airish” nimetab ta seda, mis tundub talle kui ladinakeelne palve jumalale, et neil lubataks üle isanda muru lennata.
Ja miks karjuvad islandlased lennukis juues “skull”?

Pere, kus teda oodatakse, on kohalike teleevangelistide oma ja Toxic koperdab rõõmsalt islandi nimede otsa, mida tema horvaadi keel hääldada ei suuda. Gudmundur (edaspidi Goodmoondoor) ja Sigridur (edaspidi Sickreader). Ja neil on tütar Gunhildur (edaspidi Gunholder) ning poeg Thordur (edaspidi Torture).

Ütleme nii, et Toxicul pole enda uues nahas just kerge. Tema palgamõrtsuka suhtumine ja keelekasutus trügib alatihti isa Friendly huultele ja tekitab peaaegu paksu pahandust. Peaaegu, sest Toxicul on õnneks kiire reaktsioon, et asju siluda.

Raamatus on mitmel korral juttu ka Eurovisioonist, mida kõik islandlased põnevusega vaatavad – 99% saarerahvast istub sel õhtul telekate ees.
Sel aastal viivad trofee koju “punt kisavaid, Halloweeni kostüümides soomlasi”.

Aga Toxic ei jää igavesti isa Friendlyks. Tapmine tuleb välja ja vaese horvaadi elu läheb kibedaks. Aga mitte vähem naljakaks. 🙂
Nalja ja äparduste kõrval kirjutatakse ka sõjast ja Tomislavi sõdurielust enne seda, kui temast palgamõrvar Toxic sai.

*Ainult siis, kui riigis on olnud üle 50 sõjavaba aasta, hakatakse muretsema millegi sellise üle, nagu õhukvaliteet baarides.

*Islandi suvi on nagu külmkapp, mille uks on kuueks nädalaks lahti jäetud. Valgust on ja jää on ära sulanud, aga tõeliselt soojaks ei lähe kunagi. Külmkapp on ja jääb külmkapiks.

Hjorth/Rosenfeldt “Mees, kes jälgis naisi”

Palju õnne, kirjastus Helios! 10 aastat! 🙂
Hjorth/Rosenfeldt “Mees, kes jälgis naisi” (524lk. Helios)

30.jpg
Limonaad
Pakk küpsiseid
Kaks banaani
Šokolaadibatoonid
Valgendaja pudel
Mõrtsukal oli kõik, mis vaja, kaasas. Töö võis alata.

See on üks haarav sari! Kuigi Sebastian on üks paras lurjus (aga geniaalne lurjus, seega on ühtteist talle andestatav) ja Vanja (tegelikult ka?! No miks on naise nimeks Vanja?) on äraütlemata ebameeldiv ning endast heal arvamusel olev tibi, on raamat nii põnev, et kahju on ööaega magamisele kulutada.
Seekordses osas tapetakse naisi. Tapetakse samamoodi, nagu üks psühhopaat aastaid tagasi tappis, ainult et see mees on vangis ning tal ei ole välismaailmaga mingit ühendust. Mitmel korral ollakse uue mõrtsuka kättesaamisele juba väga lähedal ja tegelikult teab lugeja päris pikalt, kes on mõrvar, aga lõpplahendus saabub ikka alles viimastel lehekülgedel.

Järgmises lõigus kirjutan ka raamatu sisust!
Eespool juba mainisin, et Sebastian Bergman on lurjus ja Vanja käib jubedalt närvidele. Aga raamatu tõeline pärl on uus vanglaülem Haraldsson! Loe ja imesta, mismoodi inimene nii loll saab olla. Peaks ju olema kogemusi politseis töötatud aastatest või natuke selget talupojamõistust. Aga no ei ole!
Kuidas saab mees anda oma naise pildi sarimõrvarile, kes tappis naisi? Mis sellest, et mõrtsukas on vanglas. Kuidas seesama mees räägib sellele samale mõrtsukale siiralt oma naise töökohast ja plaanidest, mis tal nende pulma-aastapäeval on? Tõepoolest – lugesin ja oli tahtmine karjuda, et ole, loll, ometi vait!
Aga ilma Haraldssonita oleks raamat muidugi palju igavam olnud. 🙂

Lahe on see, mismoodi raamatu lõpus tänavad autorid Rolf Lassgårdi, kes Rootsis vändatud teleseriaalis Sebastiani mängib. Minu jaoks on Lassgård kõigepealt Ove (Fredrik Backman “Mees nimega Ove”), väga huvitav oleks näha, mismoodi ta Sebastian Bergmani mängib. Võibolla saame me kunagi seda sarja ka Eestis näha. Hjorthi ja Rosenfeldti “Sild” meil ju jooksis.

Võtsin kohe kolmanda osa käsile. Siis on muljed värsked ja ei pea tüki aja pärast meelde tuletama hakkama, kes kellega käis ja mis seis tegelaste suhetes oli. 🙂