Hjorth/Rosenfeldt “Mees, keda polnud seal”

Teema 17: “Raamat selle maa autorilt, mida viimati külastasid” – Käisime aprillis Rootsis
Hjorth/Rosenfeldt “Mees, keda polnud seal” (456lk. Helios)

58378931_2464551886902307_2965743040364281856_o.jpg

Ütleme nii, et ma olen natuke Sebastian Bergmani võrku langenud. Tema torisevad-porisevad arvamused, turris olek ja kõigile närvidele käimise oskus on tõesti imetlusväärsed. 😛
No kõlab ju hästi:
***”Pole halba ilma, on vaid vale riietus!”
Niimoodi võisid öelda ainult ajupestud neetud loodusfašistid. ***
😀
Raamatutest on väga hästi näha ka seda, et kõik naised, keda Sebastian järjest võrgutab, on ise selleks täiesti valmis. Nii et ei mingit hirmsat ahistamist.
Vanja on selles osas vähem vastik, kui eelmises. Billy nuhib ja püüab end hoogsamalt tõestada ning kahjuks ei ole siin sõnagi juttu jobust vanglaülemast Helgarssonist. 😦
Sebastiani kilekott Trolle kogutud materjalidega seikleb tänu hullule Ellinorile ja asi lõpeb kehvasti.

Selles osas oli kaks asja, mis mulle kõvasti silma torkasid.
(Kui Sa pole ise veel raamatut lugenud, ära edasi loe – räägin sisust!)
Esiteks – kui võõras on eurooplasele see, millisel kohal moslemiperes on naised. Ma saan aru, et see on nende kultuur ja ma ei kavatsegi öelda, et nad ei tohiks nii teha, sest pole kellegi asi teistele oma tavasid ja kultuuri peale sundida, aga lugeda, kuidas 15-aastane poisinolk oli peres tähtsamal kohal kui tema ema, ning käsutas ja võttis ise otsuseid vastu, oli ebameeldiv. Rääkimata vanemate meeste üleolekust ja uskumisest, et naine ei tohi ilma saatjata vallalise mehega kohtuma minna.
Ok, see oli võõras, aitas raamatus intriigi luua ja oli seega täiesti omal kohal.

Teine asi oli päris raamatu lõpus. Midagi, millele ma alati hirmuga mõtlen, kui see mõnes filmis juhtub – heliseb uksekell ja keegi vaatab läbi uksesilma, kes helistas. Mul on alati juuksed püsti, kui ma sellist stseeni näen, aga kuni selle raamatuni polnud ma midagi jubedat juhtumas näinud. Ja nüüd see tuli, minu kujutluste vili sai tõelisuseks – inimesele, kes vaatas läbi uksesilma, tulistati silma. Minu õudusfantaasiates torgatakse läbi uksesilma kas nuga või ora vms. terav asi. See oli jube hetk! Kohtuda reaalselt oma hirmuga.
Ja kui üks raamat sellise stseeniga lõpeb, kas saab järgmist osa mitte kätte võtta?
Ei saa.
Niisiis ma loen praegu järgmist Sebastiani lugu. 🙂

************************************************
Kirjastuse lehelt:

Sügis. Kaks Jämtlandis matkavat sõbrannat teevad kohutava avastuse: maapinnast ulatuvad välja inimese käeluud. Sündmuspaika saabunud politsei leiab madalast tundruhauast kuus surnukeha, kaks neist lapsed.

Kohale kutsutakse mõrvarühm, kellel õnnestub kahe täiskasvanu surnukeha tuvastada, aga ülejäänud neljaga – perekonnaga – ei jõuta kusagile. Keerukas loos on palju asju, mis kokku ei klapi, ning uurimine liigub üks samm edasi, kaks sammu tagasi.

Sebastian Bergmanile ei paku toppama jäänud uurimine pinget. Selle asemel võtab ta ette äärmuslikke samme, et kindlustada oma habrast sõprust Vanjaga. Kuigi Vanja satub saatuselöökide eest lohutust otsides aina enam Sebastiani juurde, hakkab talle peagi tunduma, et võib olla see polegi saatus, mis tema teele takistusi veeretab.

Advertisements

Hjorth/Rosenfeldt “Mees, kes jälgis naisi”

Palju õnne, kirjastus Helios! 10 aastat! 🙂
Hjorth/Rosenfeldt “Mees, kes jälgis naisi” (524lk. Helios)

30.jpg
Limonaad
Pakk küpsiseid
Kaks banaani
Šokolaadibatoonid
Valgendaja pudel
Mõrtsukal oli kõik, mis vaja, kaasas. Töö võis alata.

See on üks haarav sari! Kuigi Sebastian on üks paras lurjus (aga geniaalne lurjus, seega on ühtteist talle andestatav) ja Vanja (tegelikult ka?! No miks on naise nimeks Vanja?) on äraütlemata ebameeldiv ning endast heal arvamusel olev tibi, on raamat nii põnev, et kahju on ööaega magamisele kulutada.
Seekordses osas tapetakse naisi. Tapetakse samamoodi, nagu üks psühhopaat aastaid tagasi tappis, ainult et see mees on vangis ning tal ei ole välismaailmaga mingit ühendust. Mitmel korral ollakse uue mõrtsuka kättesaamisele juba väga lähedal ja tegelikult teab lugeja päris pikalt, kes on mõrvar, aga lõpplahendus saabub ikka alles viimastel lehekülgedel.

Järgmises lõigus kirjutan ka raamatu sisust!
Eespool juba mainisin, et Sebastian Bergman on lurjus ja Vanja käib jubedalt närvidele. Aga raamatu tõeline pärl on uus vanglaülem Haraldsson! Loe ja imesta, mismoodi inimene nii loll saab olla. Peaks ju olema kogemusi politseis töötatud aastatest või natuke selget talupojamõistust. Aga no ei ole!
Kuidas saab mees anda oma naise pildi sarimõrvarile, kes tappis naisi? Mis sellest, et mõrtsukas on vanglas. Kuidas seesama mees räägib sellele samale mõrtsukale siiralt oma naise töökohast ja plaanidest, mis tal nende pulma-aastapäeval on? Tõepoolest – lugesin ja oli tahtmine karjuda, et ole, loll, ometi vait!
Aga ilma Haraldssonita oleks raamat muidugi palju igavam olnud. 🙂

Lahe on see, mismoodi raamatu lõpus tänavad autorid Rolf Lassgårdi, kes Rootsis vändatud teleseriaalis Sebastiani mängib. Minu jaoks on Lassgård kõigepealt Ove (Fredrik Backman “Mees nimega Ove”), väga huvitav oleks näha, mismoodi ta Sebastian Bergmani mängib. Võibolla saame me kunagi seda sarja ka Eestis näha. Hjorthi ja Rosenfeldti “Sild” meil ju jooksis.

Võtsin kohe kolmanda osa käsile. Siis on muljed värsked ja ei pea tüki aja pärast meelde tuletama hakkama, kes kellega käis ja mis seis tegelaste suhetes oli. 🙂

Erle Stanley Gardner “Karmiinpunase suudluse juhtum”

Teema 39: Raamat kirjastuse Elmatar sarjast “Öölane”
Erle Stanley Gardner “Karmiinpunase suudluse juhtum”

16

Minu kooliaja lemmikkirjanik!
Mul oli voodi kõrval taburet ja taburetil kaks tudisevat torni “Öölase” sarja Gardneri raamatutega, mis teine-teisele toetudes püsti üritasid püsida. Lugesin nad järjest kõik läbi, siis jäi aastake vahele ja läksin uuele ringile. Vahepeal ilmus õnneks uusi Masoni lugusid ka.
Mulle meeldis siis ja meeldib praegugi jälgida, mismoodi targad detektiivid kuritegusid lahendavad. Aastatetagune Perry Masoni vaimustus on praeguseks asendunud TV-seeriatega, kus tegutsevad Morse, Sherlock ja Vera, aga kohtumine vana lemmikuga oli nii südantsoojendav.

Tegelikult on selles raamatus kaks lühemat lugu. Esimene seesama nimilugu “Karmiinpunase suudluse juhtum” ja teine “Pisarais pääsukese juhtum”. Lühikesed, loogilised ja löövad. Perry Mason väänab jälle seadusi ning tänu oma ustavatele jüngritele pääseb ikka terve nahaga.
Raamatu lõpus on teise loo pealkirjast saanud “Purjus pääsukese juhtum”, mis oleks ilmselt ka üsna huvitav lugemine. Kui nüüd purjus pääsukest ette kujutada …

Sisukirjeldus:

Karmiinpunase suudluse juhtum
Üks toanaaber läheb kohe-kohe rikkale ilusale mehele. Sõbranna, kes poisiga enne käinud, ei näi pahane olevat – on tal ju jõukas armuke samas majas, kelle ta paraku leiab surnult, punane huulejälg laubal…
Nagu Perry Masoni lugudes tavaline, saabub lahendus alles kohtus.

Pisarais pääsukese juhtum
Häärber Uus-Inglismaal, 19. sajandi väärikust ja häid kombeid täis. Sõjakangelase naine, kes ämmale ei meeldi, läheb kaotsi. Enne varastatakse ehted, mida häärberi räästas elavad pääsukesed hoolega kommenteerivad. Maja lähedal on nähtud rohelist haagist, mis, kui Perry Mason seda otsima läheb, sisaldab tundmatu mehe laipa….

16a

Katrin Pauts “Politseiniku tütar”

Teema 22: Eesti kirjaniku kriminull
Katrin Pauts “Politseiniku tütar”  (309lk. Varrak)

14.jpg
Raamatu autori foto: Rauno Volmar

Kauge küla. Saladused. Lapsepõlvekoju tagasipöörduv naine. Veel saladusi. Selliseid, mis 20 aasta jooksul kuskilepoole lahenenud ei olnud, aga nüüd ühtäkki otsast hargnema hakkavad.
Mida see mulle meenutas? Birk Rohelennu Silva suudlemise lugu. Ma lihtsalt lugesin seda umbes aasta tagasi ja tundsin lugedes mingit rõhuvat tunnet. Depressiivset. Nüüd, selle raamatuga, tuli see tunne tagasi ja püsis kõik need leheküljed otsast lõpuni.

Mis mulle ei meeldinud – Peatüki alguses hakatakse mingit teemat üles kruvima. Lehekülg lehekülje järel asi muudkui edeneb, osalised räägivad enda seotusest, kogu aeg loed ja ootad, et no nüüd, enne peatüki lõppu saad midagi juhtunust teada, tekiks nagu pingetõus … Aga peatükk saab läbi ja polegi midagi selgunud. Pikalt heietatud, tulemust pole. Ja nii ikka mitmeid kordi (ema kirjaga näiteks).
Ma ei ütle, et see oli halb raamat! Mul hakkas vahepeal lihtsalt igav ja tundus, et maailm on täis 30-ndates inimesi, kes lapsepõlvekoju tagasi jõudes seisavad silmitsi luuravate vanaeitede, nende eest põgenevate külaelanike ja hirmsate saladustega, mis ainult ootavad, et end avama hakata.
Ma ei ole üheski sellises külas veel käinud ja taaskohtumised minevikuga on olnud seni meeldivad ja rõõmsad.

Huvitav, kas keegi kaasaegsetest kodumaistest krimikirjanikest on ka kirjutanud loo, kus tegevus toimub linnas, kaasajas, ilma lapsepõlvesaladusteta? Kus endale on leitud vaenlane ja lastud ennast maha koksata täiskasvanuna toimepandud lolluste eest?
Läks porisemiseks.
Järgmisel korral ei õienda nii palju!

Carin Gerhardsen “The Gingerbread House”

Teema 2: Skandinaavia krimi!
Carin Gerhardsen “The Gingerbread House” (400lk. Kindle)
05.jpg
Üleüldise suure Skandinaavia krimiarmastuse juures ei ole Carin Gerhardseni eesti keelde (veel?) tõlgitud. Tegu on rootsi matemaatikuga, kelle 8-osaline Hammarby lugude sari on Rootsis väga populaarne. Kuna seda on tõlgitud enam kui 25 keelde, siis küllap on ta pop ka mujal maailmas.
Mina leidsin ja lugesin seda raamatut eelkõige sellepärast, et minu ja Andruse suvepuhkuste üks väga tähtis osa on kindlasti Stockholmi linnajagu Hammarby, kus asub raamatu politseijaoskond. Äkki toimub 8 osa peale ka mõni mõrv mulle tuttavas paigas. 🙂
Selline ta on, see Hammarby:
hammarby
Raamat algab peatükiga, kus eelkoolis on tekkinud populaarsed lapsed ja need, keda kiusatakse. Kiusatakse eriti ühte poissi, Thomast ja ühte tüdrukut. Seotakse tänavavalgustusposti külge ja loobitakse kividega, jäetakse sõiduteele kinniseotult lebama jne.
Ja siis on seesama Thomas täiskasvanud mees, 44-aastane, ning kohtab töölt tulles juhuslikult oma vana piinajat.
Thomas on siiamaani nähtamatu inimene. Teda ei kutsuta kuskile, ta ise ei käi kuskil ja tema akende ees pole kardinaid ega põrandal vaipa. Tema aknast paistab tänavale külm valgus. Aga paistab, et ta piinajal läheb hästi! Naine, lapsed, armas kodu. Thomas jälitab sel õhtul meest ja hommikul on see mees surnud.

Peatükid politseitööst ja järgnevatest mõrvadest vahelduvad mõrvari päeviku lehekülgedega. See on omamoodi kummaline krimka, kus lugeja teab kõike – mismoodi kurjategija tegutseb, mida ta mõtleb, mida teeb politsei. Lisaks on mitmeid peatükke politseijaoskonna inimeste eraeludest ja muudest uurimistest – ikkagi 8-osalise sarja esimene raamat, taust tuleb luua!
Ja kuigi kõik on lugeja nina all ja kõigest on võimalik üksikasjadeni lugeda, tabab lugejat lõpus üllatus.
Ma pean tunnistama, et mida rohkem lõpupoole, seda suuremaks paisus küsimus – mis mind siin raamatu lõpus üllatama peaks, kui ma olen kõigest toimuvast 400 lehekülge lugenud? Aga näed leiti üllatus, otsiti üles vanad seosed ja oodatud ohoo-efekt saabus. Õigem on küll öelda, et kõigepealt arvasin ma selle ohoo-efekti ära ja siis see saabuski. 😛

Mis mulle eriti ei istunud – naisterahvas, kes jaoskonnas töötas ja kellest ilmselt järgmises seitsmes osas ka palju lugeda saab. Talle lihtsalt meeldis oma liibanonlasest kolleegiga kõrtsis purjutamas käia ja tänu sellele juhtus ka ühtteist halba (ja ka head).
Politseinikud tundusid kohati väga pikatoimelised. Kui paari nädala jooksul on aset leidnud mitu mõrva, kus tapetud on kõik 44-aastased ja politseil ei teki pikalt mõtet, et siin võib mingi seos olla, siis tundub lugu veidi kummaline. Kuigi need politseinikud olid kõik väga sügavalt pereinimesed ja paistis, et vähemalt pool pead on igaühel lastega hõivatud. 🙂

Miks on raamatu nimi “Piparkoogimaja”? Vaat sellest mina aru ei saanud.

Ma panin sellele raamatule Goodreadsis hindeks 3.
Mõrvad olid korralikule nordic noirile kohaselt räiged, mõrtsuka päevik oli huvitav ja tegelased enamvähem sümpaatsed. Politsei oli veidi liiga perele pühendunud (ega see ju halb ei ole, kui inimene pühendub oma perele, aga kas ma sellest krimkas lugeda tahan?) ja tööasjades pikatoimeline ja kogu loost õhkas rootsilikku poliitkorrektsust, aga see oli esimene raamat sarjas, mille tegevus toimub HAMMARBYS, nii et ma vist katsetan järgmise osaga ka. Alati tuleb anda teine võimalus, eksole.

05a.jpg

Jessica Fellowes “Mitfordide mõrvalood”

Jessica Fellowes “Mitfordide mõrvalood” (320lk. Varrak)

02.jpg
Downton Abbey + Agatha Christie = Mitfordi mõrvad
Esimene osa kuueosalisena planeeritud raamatusarjast. Ja millise imekauni kujundusega! Aegajalt panin raamatu kinni ja lihtsalt imetlesin seda tumesinise ja kuldsega kaunistatud kaant.
Jah, mulle meeldivad ilusad raamatud!
Aga ma nautisin ka selle raamatu lugemist! Ajastu (1920-ndad) on võrratu, Mitfordide perekond on huvitav, peaosalisele Louisale saab kohe algusest peale kaasa elama ja kaasa tundma hakata. Mõrv toimub praktiliselt lugeja silme all. Tüdrukud on kaunid ja noormehed punastavad. 🙂 Selles raamatus on stiili!
Lisan siia ka väga hea tõlke ja korraliku toimetustöö, sest lugedes ei komistanud silmad kordagi.
Kui hea, et aasta alguses saab ühele raamatule mõnuga kiidulaulu laulda!

Louisa elab oma ema ja onuga Londonis. Ema on pesunaine, keda Louisa abistab ja onu on muidusööja, kes õpetab lapseeas tüdrukule taskuvargust ning hiljem püüab Louisaga oma kõrtsivõlgu maksta. Jube elukas, kelle eest tüdrukul ühel päeval põgeneda õnnestub.
Samal päeval (samas rongis, kust Louisa põgeneb) mõrvatakse va02ana halastajaõde Florence Nightingale Shore, ning Mitfordide mõisasse jõudnud Louisa satub tänu vanimale peretütrele Nancyle ning oma tuttavast politsenikust sõbrale Guyle mõrtsukat jälitama.
Nii Florence Nightingale Shore kui tema sõbranna Mabel Rogers on päriselt olemas olnud inimesed. Mõrv toimus ka ja vapustas Inglismaad, aga erinevalt raamatust ei leitud päriselus mõrvarit.
Fotol Florence Shore and Mabel Rogers (Sunderland Echo)

Huvitav lugu koos paljude keerdudega ja lisaks kahe noore tüdruku (kes arvavad, et juba piisavalt täiskasvanud) sekeldusi ballidel ja kodus. Sümpaatne vana lapsehoidja ning erakordselt tore Nanny Blori õe kohvik koos kreemisaiade ja vaarikamoosiga.

Pean tunnistama, et Mitfordide perekond ei olnud mulle tuttav. Nüüd, kui raamat on loetud ja mitu tundi tegelasi googeldatud, saan aru, et tegu oli lausa legendaarse perekonnaga. Lord ja Leedi Redesdale`i kuus tütart olid omal ajal tõelised seltskonnastaarid. Nancy, Pamela, Diana, Unity, Jessica ja Deborah. Kõik raamatus veel lapseeas, on oma päriseludes palju huvitavaga hakkama saanud.
(Foto: BBC)

õed.jpg

Nancy Mitford on muuhulgas ka tuntud kirjanik ja kui huvipärast armastust-otsimas.jpg
uurisin, et kas tema töid ka eesti keeles saada on, avastasin, et
isegi mu enda riiulil on üks Nancy raamatutest täitsa olemas.
1994. aastal Varraku Ajaviiteromaani sarjas ilmunud
“Armastust otsimas”. Mulle tundub, et ma olen seda kunagi ka lugenud. Peaks uuesti kätte võtma.

Ühesõnaga – suurepärane lugemiselamus kaunis kestas! Loodan, Et Jessica Fellowes kirjutab kõik lubatud kuue õe raamatut ja et need kuus kõik ka eesti keelde jõuavad.
49575814_2296040593753438_6334031057322508288_n.jpg

Sophie Hannah “Kolme neljandiku mõistatus”

Teema 47: Kui sa mainid sõbrale selle raamatu pealkirja küsib ta su käest: sa loed SEDA raamatut?!? Päriselt ka või?
Sophie Hannah “Kolme neljandiku mõistatus” (335lk. Varrak)

Poirot.png
Pidin seda lugema väljakutsevälise raamatuna, aga täna oli tööl kliendipõud, istusin ja lugesin kui tuttav preili uksest sisse sammus. Kui ta nägi mida ma loen, ajas ta silmad suureks ja küsis: sa loed seda raamatut?!? See pole ju PÄRIS Poirot!
Mina hakkasin naerma ja selgitasin talle, millega ta äsja hakkama oli saanud – täitnud mu lugemise väljakutse 47. punkti. 🙂 (Natuke on kahju ka, et mu mõte üht sõbrannat õudukaga šokeerida ei õnnestunud, aga ma võin seda ju ka ilma väljakutsepunktita teha, eksole!).

Niisiis – minu esimene “mitte-Christie-Poirot”. Pean ütlema, et suhtusin asja alguses veidi kahtlustavalt, aga kui Varrak seda raamatut pakkus, siis mõtlesin – teeme ära! Ma pean ju teadma saama, kas uus Poirot on sama taibukas, kui oli originaal.
Alguses kulges lugu tasapisi ja inspektor Catchpool, kes Hannahi raamatutes lugu jutustab, tundus veidi tuima tükina. Aga äkki hakkas minema. Asi läks põnevaks, karakterid olid lahedad, vana mõisamaja toodi mängu, “surmale-sent-võlgu” teener, koerahullust habras õeke Annabel, noor daam Ivy, kes endale söögikordade ajal liiga palju kartuleid taldrikule tõstab, isa ja poeg, kes teineteist nii väga vihkavad, et tegelikult on tegu suure armastusega. Janiiedasi.

Täiesti põnev lugu oli ja kõik keerles mu silme ees kui filmilindil, David Suchetiga peaosas. Kas on üldse kedagi, kes loeb Poirot`d ja kellel ei ole Sucheti nägu silme ees? Ma püüdsin ka oma halle ajurakke koos temaga ragistada, aga pole ikka mõtet maailma parima detektiiviga võistelda. 😉
Nüüd on seis selline, et ma tahan läbi lugeda ka sellele raamatule eelnenud osad. Ja järgnevad ka. Mõnikord on ikka mõnus põhjamaade räigesse krimisse paus teha ja lugeda brittide läbimõeldud ja lausa õigete otsustena tunduvaid mõrvalugusid. Huvitav, kas erinevate maade krimkade kohta on kirjutatud mõnd uurimustööd, kus läbi kirjanduselike mõrvade planeerimiste ja nende sooritamiste selgitatakse rahva psühholoogiat? Sünged põhjamaalased ja leebed britid.

Igal juhul soovitan Sophie Hannahi Poirot`d lugeda ja mitte karta, et see pole ehk nii põhev kui oli Christie. See raamat oli küll ja hallid ajurakud said parajalt tööd teha.