Christiane Ritter “A woman in the polar night”

Jaanuarikuine päikesetõus Pärnu lahe ääres

Lugemise väljakutse 2021
Teema 31: Raamat, mille kaanel on tiib, tiivad või sulg
Christiane Ritter “A Woman in the Polar Night” (219lk. Pushkin Press)

Selle raamatu leidmise lugu sai alguse aastaid tagasi, kui mu tädi rääkis vaimustusega raadiokuuldemängust, kus loeti ette ühe polaaraladel talve veetnud naise meenutusi. Otsisin raamatut ja meie mõlema üllatuseks ei olnudki seda eesti keeles välja antud! Ainult lühikokkuvõte järjejutu jaoks. Natuke kummaline, sest kindlasti leidus palju neid inimesi (mu tädiga eesotsas), kes oleks peale järjejutu kuulamist ka raamatut lugenud.
Mõtlesin, et tellin siis ingliskeelse raamatu. Ja siis saabus uus üllatus – ingliskeelseid ei olnud tol hetkel saada! Märkisin siis Bookdepositorys ära, et kui raamat müüki tuleb, saaksin ma selle kohta teavituse ja tükk aega hiljem potsatas mu postkasti teade – teie poolt soovitud raamat on kohal!
Tellisin ära, aga ta jõudis minuni kevadel. See ei olnud õige hetk lugeda lumme uppunud hütist polaaröös!
Niisiis – mõned nädalad tagasi saabus ka meile Pärnusse õige talv ja külm, mina võtsin selle raamatu ja nautisin.
Ma pole kunagi ühe raamatu lugemist piiranud, aga sellega oli kindel diil – 25 lehekülge igal õhtul. Lihtsalt selleks, et jätkuks kauemaks.

Nüüd siis jõuan lõpuks raamatuni. 🙂
Christiane Ritter oli naine, kes aastal 1934 reisis oma kenast turvalisest Austria kodust Põhja Jäämeres asuvatele Teravmägedele, et seal, koos oma kütist abikaasa Hermanniga, terve aasta veeta. Hermann, tark mees, oli lubanud uhket majutust ja mõnusat ajaveetmist ning maalikunstnikust Christiane kujutas ette, mismoodi ta talveöös virmaliste valgel ning sooja ahju ees raamatuid loeb, maalib, sokke koob ja elust mõnu tunneb. 🙂 Kohale jõudes selgus aga, et uhkeks majutuseks on väike hütt ja romantiline talv virmaliste valgel muutus kiirelt lumetormidega võitlemiseks, jäätunud seintega hütis külmetamiseks ning esmapilgul jubeda väljanägemisega hülgeliha ning rasva söömiseks. Kui Christiane oma abikaasalt küsis, kus siis on see imeline elamine, mida talle lubati, vastas mees naeratades, et seda pole veel ehitada jõutud (aga mehed ehitasid talle omaette toakese!). 🙂
Sellel lingil saab vaadata, milline see uhke hütt välja nägi ja ka sisse piiluda (kujutage sinna juurde -40C pakane ja hüti katuseni ulatuv lumi) : Ritteri hütt

See, mismoodi Christiane Ritter oma polaaraastast kirjutab, on tõeline lugemisnauding! Looduskirjeldused on vapustavad, nii et silmad kinni võib kõiki neid hiiglaslikke mägesid ja jääd ja linde ning loomi ette kujutada.
Nad veetsid talve kolmekesi: Christiane, Hermann ja norrakast kütt Karl. Karl oli daami vastu hütis eriti tähelepanelik ja andis kohe alguses kolm tarkusetera, millest Christiane terve aasta jooksul ka kinni pidas.
Polaaröös tuleb sul kindlasti:
1. Käia iga päev, olenemata kui hirmus ilm on, jalutuskäigul! See on sama oluline kui söömine ja joomine.
2. Sul peab alati olema hea tuju!
3. Mitte kunagi ei tohi mitte millegi pärast muretseda.
Siis on sinuga polaaröös kõik hästi.
Ja polaaröö kestab 16. oktoobrist kuni 25. veebruarini.

Esimest korda jääb Cristiane hütti üksi esimese tormi ajal, mis Spitsbergeni saart tabab. Ta võrdleb tormi marutsemist hüti seinte taga rongiga, mis tormab üle lõpmatute rööbaste ning läbi tunnelite ja hommikul tõustes ning hüti ust avades ei näe ta midagi – tuleb päev otsa kaevata, et teha tee hütist välja ning leida lumest toidumoona- ning parafiinikaste.
Raamatus on võrratud kirjeldused pimedast arktikaööst, kui on tõesti nii pime, et ükski linnade valgusreostus seda ei riku. Jutud Arktika valgetest rebastest, kes nende hüti ümbert toitu noolivad, nn. koduhülgest, kes kevadel iga päev neid jääpangalt uurimas käib ja jääootusest – sest kui tuleb jää, tulevad jääkarud ja nad saavad süüa!

Väga muhe oli lugu sokkide kudumisest. Christiane oli unustanud, mismoodi sokikanda kududa. Niisiis asusid mõlemad mehed talle appi. Hermann arvutas ja nuputas ja tegi sokikannast peaaegu teadustööd, samal ajal kui Karl kudus lihtsalt pika toru ja tõmbas varbaotsa kokku. 🙂

Christiane põdes läbi nii Spitsbergeni maania kui kurikuulsa rar-i seisundi, mis seisneb selles, et inimene on jääst ja enda ümbrusest ning polaaröö kummalisest särast nii lummatud, et võib hüpnotiseeritult lihtsalt kaugusse või vette kõndida ning keegi ei leia teda enam iial.

*Sul on potte-panne, mida küürida, aga harja asemel on vaid selle puidust käepide, ning ära kulunud harjaste asemele on üks kütt pistnud kajakasuled, nii, et hari näeb välja pigem kui indiaanlaste ehe, kui tööriist.
*Kelgukoertele ei tohi enne teele asumist süüa anda. Nad muutuvad laisaks, teevad ükshaaval pissipeatusi ja ei viitsi kuulata, kui sa neile “paremale!” või “vasakule!” karjud.
*Isegi jääkaru hüti ees peab oma surmahetke veidi ootama, kui kütil on võimalus rüübata lonks kuuma kohvi!
*Lund ei tohi süüa! See muudab su väsinuks ja veel rohkem januseks.

Ma võiks sellest raamatust ilmselt kirjutama jäädagi, sest see on üks mu parimaid lugemiselamusi üleüldse.
Pilt on pärit raamatust.

Thomas Glavinic “Öötöö”

Teema 36: Raamat, mis on sinu lugemisnimekirjas kõige kauem lugemist oodanud.

Thomas Glavinic “Öötöö” (318lk. Varrak)

 

PS! Kirjutan ka sisust!

Esimene emotsioon: üks mõnus maailma üksijäämine raisati lihtsalt ära ühe jobu peale, kes ei osanud sest karvavõrdki mõnu tunda!

Mida ta tegi? Ta veetis aega kaamerate tänavale paigutamisega ja enda filmimisega uneajal. Filmis suurt Magajat! Kannatas jälitusmaania ja paranoia all. Kolis oma mööblit ühest kohast teise, selle asemel, et valida endale ÜKSKÕIK milline elukoht! Issand – mine mööblipoodi ja maga igal ööl erinevas voodis!

Tema aga ei nautinud mitte hetkekski võimalust minna kuskile, kus ta on juba ammu tahtnud käia. Ehk tal ei olnudki selliseid unistusi …

Kõik tema päevad olid täis hirmu ja paanikat ja ilmselt sellest ka need unes ringihulkumised jms.

 

Ma olen lugenud mitmeid üksi maailma jäämise raamatuid ja see oli ainuke, kus ma kogu aeg mõtlesin – naudi korrakski võimalust!

Mees – sul on isegi ELEKTER alles! Teistes raamatutes on elekter olnud üks esimesi kadujaid.

 

Ma mõtlesin lugedes, kuidas mina naudiks. Uuriks näiteks, mitmel mu naabril on kodus raamatuiriiul. 😉 Olete te kunagi oma naabreid vaadates mõelnud, kas nad loevad ja mida nad loevad?

Ja maailm, kus ei ole rahal enam mingit rolli! Kaob mõte käia tööl. Elad iseendale.

 

Jonase üks probleemidest oli kahtlemata see, et kadunud polnud mitte ainult inimesed, vaid ka linnud, loomad ja putukad. Seega oleks järgmistel aastatel tekkinud söögiprobleem. Ok, taimetoit, aga kui pole putukaid, kes siis tolmeldab, et viljad kasvaksid?

Noh, selliste mõteteni ta igal juhul ei jõudnud, talle oli tähtsam see Magaja, keda ta öösiti filmis. Söök tuli konservidest.

 

Ma loeks nüüd hea meelega mõnest maailma üksi jäänud inimesest, kes hakkab kogu oma tarkust appi võttes ja uusi asju juurde õppides endale maailma üles ehitama. Leiab võimaluse elamiseks, rändamiseks, kasvõi tolmeldamiseks. 🙂

 

Aga lugeda oli huvitav. Kirjutatud oli hästi ja põnev oli, sest kogu aeg justkui ootasid midagi. See MISKI pidi kohe-kohe toimuma.

 

Ahjaa – üks asi, mis ilma üksi jäänud inimeste hulgas väga populaarne on – tekib hambavalu! Igal juhul oli see mul juba kolmas hambavaluga üksildane tegelane. 😛

 

Üks mõte raamatust, mille üle saab filosofeerida:

Miks inimesed ennast tapavad?

Mitte teiste pärast, vaid sellepärast, et nad ei kannata iseendaga üksiolemist.

Christoph Ransmayr “Jää ja pimeduse õud”

37/35 Teema 21: Raamat, mille tegevus toimub merel.
Christoph Ransmayr “Jää ja pimeduse õud” (223lk, Eesti Raamat)

Kui olete jõudnud põhjapoolusele, siis puhuvad vaid lõunatuuled lõunast lõunasse. Taevakehad ei tõuse ega looju, puudub maa tsentrifugaaljõud.

Raamatus on juttu Austria-Ungari põhjapooluseekspeditsioonist, mis aastal 1872 alustab laevaga “Tegetthoff” teekonda täis unistusi, kuid jäätub aastateks Põhja-Jäämerre. Siiski suudab meeskond avastada Keiser Franz Josephi maa. Selle looga paralleelselt jutustatakse kunagise ekspeditsiooni “hullu” järgija Mazzini lugu, kes 1980-ndatel aastatel sama teed seilab.
Pakane on sealkandis -45C ringis. Mitmeid kuid valitseb öö, kus pole näha killukestki päikesest. Ümberringi on vaid koolnuvalge kiiskav jää, mis vangistab laeva ja mehed selle sees, liikudes, kuhjudes raginaga laeva ümber ja ähvardades seda pilbasteks pigistada. Mehed haigestuvad, kelgukoerad hulluvad. Kui võimalus avaneb, lastakse mõni jääkaru ja juuakse selle verd ning süüakse liha. Kasvõi toorelt.
Ja kui polaaröö lõppema hakkab, ning mehed taaskord esimest päikesekiirt näevad, siis seisavad nad kõik reelingu ääres ja ülistavad seda valgust.
Soojas kodus, tugitoolis on mõnus lugeda, mismoodi kõrguvad jäämäed, kuidas veiklevad virmalised ja kuidas taevasse tekib mitu päikest ja kuud, haloringid ümber. Kujutad ette tumedat vett, milles triivivad kiiskavalt valged jäätükid ja lugemist lõpetades ning aknast välja vaadates imestad, et õues hakkab kevad saabuma, puud rohetavad kergelt ja linnud laulavad.
Hoolimata karmidest oludest ja võimalusest mitte tagasi jõuda, on ka selles raamatus pikk nimekiri meeskondadest, keda on avastamise vägi põhjapoolusele tõmmanud. Mindi siis, minnakse ka nüüd. Laevad ja varustused on tohutult muutunud, aga kihk minna kibekülma polaaröö ja jääväljade keskele on jäänud.

Raamatus on ka väga ilusad, ekspeditsioonijuhi Julius Payeri, illustratsioonid.