Thomas Glavinic “Öötöö”

Teema 36: Raamat, mis on sinu lugemisnimekirjas kõige kauem lugemist oodanud.
Thomas Glavinic “Öötöö” (318lk. Varrak)

42157347_2143718398985659_8012607162540883968_n.jpg

 
PS! Kirjutan ka sisust!
Esimene emotsioon: üks mõnus maailma üksijäämine raisati lihtsalt ära ühe jobu peale, kes ei osanud sest karvavõrdki mõnu tunda!
Mida ta tegi? Ta veetis aega kaamerate tänavale paigutamisega ja enda filmimisega uneajal. Filmis suurt Magajat! Kannatas jälitusmaania ja paranoia all. Kolis oma mööblit ühest kohast teise, selle asemel, et valida endale ÜKSKÕIK milline elukoht! Issand – mine mööblipoodi ja maga igal ööl erinevas voodis!
Tema aga ei nautinud mitte hetkekski võimalust minna kuskile, kus ta on juba ammu tahtnud käia. Ehk tal ei olnudki selliseid unistusi …
Kõik tema päevad olid täis hirmu ja paanikat ja ilmselt sellest ka need unes ringihulkumised jms.
 
Ma olen lugenud mitmeid üksi maailma jäämise raamatuid ja see oli ainuke, kus ma kogu aeg mõtlesin – naudi korrakski võimalust!
Mees – sul on isegi ELEKTER alles! Teistes raamatutes on elekter olnud üks esimesi kadujaid.
 
Ma mõtlesin lugedes, kuidas mina naudiks. Uuriks näiteks, mitmel mu naabril on kodus raamatuiriiul. 😉 Olete te kunagi oma naabreid vaadates mõelnud, kas nad loevad ja mida nad loevad?
Ja maailm, kus ei ole rahal enam mingit rolli! Kaob mõte käia tööl. Elad iseendale.
 
Jonase üks probleemidest oli kahtlemata see, et kadunud polnud mitte ainult inimesed, vaid ka linnud, loomad ja putukad. Seega oleks järgmistel aastatel tekkinud söögiprobleem. Ok, taimetoit, aga kui pole putukaid, kes siis tolmeldab, et viljad kasvaksid?
Noh, selliste mõteteni ta igal juhul ei jõudnud, talle oli tähtsam see Magaja, keda ta öösiti filmis. Söök tuli konservidest.
 
Ma loeks nüüd hea meelega mõnest maailma üksi jäänud inimesest, kes hakkab kogu oma tarkust appi võttes ja uusi asju juurde õppides endale maailma üles ehitama. Leiab võimaluse elamiseks, rändamiseks, kasvõi tolmeldamiseks. 🙂
 
Aga lugeda oli huvitav. Kirjutatud oli hästi ja põnev oli, sest kogu aeg justkui ootasid midagi. See MISKI pidi kohe-kohe toimuma.
 
Ahjaa – üks asi, mis ilma üksi jäänud inimeste hulgas väga populaarne on – tekib hambavalu! Igal juhul oli see mul juba kolmas hambavaluga üksildane tegelane. 😛
 
Üks mõte raamatust, mille üle saab filosofeerida:
Miks inimesed ennast tapavad?
Mitte teiste pärast, vaid sellepärast, et nad ei kannata iseendaga üksiolemist.
Advertisements

Christoph Ransmayr “Jää ja pimeduse õud”

37/35 Teema 21: Raamat, mille tegevus toimub merel.
Christoph Ransmayr “Jää ja pimeduse õud” (223lk, Eesti Raamat)13007127_1204089122948596_3514350864529889549_n

Kui olete jõudnud põhjapoolusele, siis puhuvad vaid lõunatuuled lõunast lõunasse. Taevakehad ei tõuse ega looju, puudub maa tsentrifugaaljõud.

Raamatus on juttu Austria-Ungari põhjapooluseekspeditsioonist, mis aastal 1872 alustab laevaga “Tegetthoff” teekonda täis unistusi, kuid jäätub aastateks Põhja-Jäämerre. Siiski suudab meeskond avastada Keiser Franz Josephi maa. Selle looga paralleelselt jutustatakse kunagise ekspeditsiooni “hullu” järgija Mazzini lugu, kes 1980-ndatel aastatel sama teed seilab.
Pakane on sealkandis -45C ringis. Mitmeid kuid valitseb öö, kus pole näha killukestki päikesest. Ümberringi on vaid koolnuvalge kiiskav jää, mis vangistab laeva ja mehed selle sees, liikudes, kuhjudes raginaga laeva ümber ja ähvardades seda pilbasteks pigistada. Mehed haigestuvad, kelgukoerad hulluvad. Kui võimalus avaneb, lastakse mõni jääkaru ja juuakse selle verd ning süüakse liha. Kasvõi toorelt.
Ja kui polaaröö lõppema hakkab, ning mehed taaskord esimest päikesekiirt näevad, siis seisavad nad kõik reelingu ääres ja ülistavad seda valgust.
Soojas kodus, tugitoolis on mõnus lugeda, mismoodi kõrguvad jäämäed, kuidas veiklevad virmalised ja kuidas taevasse tekib mitu päikest ja kuud, haloringid ümber. Kujutad ette tumedat vett, milles triivivad kiiskavalt valged jäätükid ja lugemist lõpetades ning aknast välja vaadates imestad, et õues hakkab kevad saabuma, puud rohetavad kergelt ja linnud laulavad.
Hoolimata karmidest oludest ja võimalusest mitte tagasi jõuda, on ka selles raamatus pikk nimekiri meeskondadest, keda on avastamise vägi põhjapoolusele tõmmanud. Mindi siis, minnakse ka nüüd. Laevad ja varustused on tohutult muutunud, aga kihk minna kibekülma polaaröö ja jääväljade keskele on jäänud.

Raamatus on ka väga ilusad, ekspeditsioonijuhi Julius Payeri, illustratsioonid.