Tony Parsons “Mu kalleim kaasa”

Teema 27: Raamat kirjastuse Varrak sarjast “Varraku ajaviiteromaan”:

Tony Parsons “Mu kalleim kaasa” (320lk, Varrak. Tõlkinud: Tiina Viil)

Potased! Selles raamatus toodetakse potaseid, ostetakse potaseid ja lapsed kannavad potasid. Oehhh… Alguses arvasin, et minu keeleteadmised on jälle kuskile vanadesse reeglitesse kinni jäänud, aga peale kontrollimist selgus siiski, et kotad, mis meile jalga käivad, on endiselt botased 😉

Ma valisin selle raamatu idamaise kaanepildi tõttu. Siis lugesin kokkuvõtet ja tundus, et võiks olla huvitav. Oli kurb ja mõtlemapanev ja imestamapanev. Huvitav oli lugeda meeskirjaniku selgitust petmisele, sellele, miks mees ei suuda armastada vaid ühte naist. Raamatus olev Bill armastas oma naist ja Hiinas kohatud kaunist JinJini. Armastas just seda, kellega ta hetkel koos oli. Pea voolas tühjaks, nii suured armastused olid.

Bill elab oma naise Becca ja 4-aastase astmahaige tütre Hollyga Londonis, kui naine kuuleb, kui hästi on tasustatud juristitöö Hiinas. Ta veenab meest, et just seda olekski neile vaja – kolida Hiina, kus mees võiks varsti tavatöölisest firma parteriks saada.
Nad jõuavad Shanghaisse. Kõik on uus, huvitav. Mehel läheb tööl hästi, aga tema päevad venivad aina pikemaks ja pikemaks. Päevatöö, õhtuti kohustuslikult klientidega sööma, siis baari, siis tüdrukuid jahtima. Sest Aasias on ju palju ennast pakkuvaid tüdrukuid, st. hoorasid ja kliendid tahavad lõbutseda.
Becca lepib olukorraga, kuni Holly saab astmaataki ja naine ei suuda Billi kuidagi kätte saada. Õnneks jõuab laps õigel ajal haiglasse ja kõik läheb hästi.
Aga juhtub midagi veel hullemat – Becca leiab nende maja alt prügikastist sinna visatud vastsündinud tüdruku. See lööb naise täiesti rööpast välja. Kauem Hiinas elanud aga kinnitavad, et paraku pole selles juhtumis midagi imelikku. Ilmselt mõni vaene pere, kelle pettumuseks sündis tüdruk…
Becca võtab Holly ja lendab tagasi koju, Londonisse. Ta isa on haige ja nii on tal justkui parem põhjus, miks see sõit ette võtta.
Aga Bill jääb üksi Shanghaisse ja siis see juhtub – armastus JinJini vastu, petmised, südametunnistuse piinad ja uued petmised.

Mitmed asjad siin raamatus panid mind imestama. Näiteks satub Bill Hiina vaeste linnaossa ja ta on täiesti šokeeritud sellest, et inimesed võivad elada nii vaeselt! Haritud mees ja mitte enam poisike, kuidas ta sellist asja ei teadnud?

Raamatus arutelti palju Hiina tööjõuprobleemide üle. Kuidas minnakse väga noorelt tööle vabrikutesse, kus on kohutavad tingimused. Ei mingit tööohutust, ei mingit võimalust saada õigust, kui oled end tööl olles vigastanud. Praegu on läänes (ja ka Eestis) moes sel teemal sõna võtta ja kõva häälega kuulutada, mismoodi me ei tohiks osta Hiina kaupa, sest me toetame sellega ebainimlikku tööstust.
Aga… Televisiooni uudistest näeme, mismoodi postkontorid on ummistatud AliExpressist jms. kohtadest tellitud kaubast, Facebooki gruppides käib usin Hiina hilbutellimine, rääkimata kõigest muust, mida lääne inimene sealtkandist endale soetab.
Põhiline, et oleks odav!
Aga kaht asja korraga ei saa – hirmodavaid botaseid ja vabrikuid, kus töölisi koheldakse kui inimesi. Seda ütleb Billile tema sõber Shane.

Ja siis lähevad rikkad valged mehed Aasiasse, leiavad endale armukesed, peavad neid mingi aeg üleval, kasutavad natuke ja vahetavad siis välja. Uuema ja noorema mudeli vastu. Billi leitud JinJin elab ka ühes sellises majas, kuhu lääne bossid on oma “teised naised” majutanud.
Bill on mõnes mõttes sinisilm, arvab, et suudab isiklikult midagi muuta. Hoida ära selle, et Aasia baarides töötavatesse tüdrukutesse suhtutakse kui hooradesse, et lääne arendajate häärberite eest taanduma pidavate külade elanikud saaks õiglast kompensatsiooni, et vabrikus käe kaotanud noor mees saaks kohtus õiguse.
Aga ta on kui sipelgas planeedil. Hüüdja hääl kõrbes.
Aasia tüdrukud on praktilised. Mitte hoorad. Seda üritab Bill kõigile selgeks teha.

*”Ida on praktiline. Idamaalased ei saa endale armastust lubada. Lääs on romantiline. Sest läänlased said endale armastust lubada. (lk.307)

Aga toredatest asjadest ka 🙂

Raamatus räägitakse, mismoodi Guilini kalamehed käivad kala püüdmas. Neil on selleks abilised – kormoranid. Mees ja lind teevad koostööd. Kuus kala mehele, iga seitsmes kormoranile. Mõlemad on rahul! (Pilt Pintrestist):

Raamatus käiakse mitmeid kordi Yu Gardensi nimelises teemajas. Maja asub keset järve ja selleni viib üheksa kurvi sild. Pahad vaimud ei võta kurve välja ja nii saab rahus teed juua.
Ilus koht! Uurisin kohe pilte ja see sild on tõesti kõige siksakilisem sild, mida ma eales näinud olen. 🙂 Pilt on Harbin Ice kodulehelt, autorit polnud juurde märgitud.

Hiinas on aastas korra ploomivihmade aeg. Maa idaosas on selleks viljade küpsemise aeg, st. kuud maist juulini. Hiina keeles meiyu [may yoo]. Siis on soe ja sajab lõpmata palju. Vihmad alustavad lõunast aprillis ja lõpevad põhjas juuliga.

Üks vahva sõna meelde jätmiseks, kui keegi mõne lollusega hakkama saab: tolavasikas 😀

Lugusid maailmast

Postcrossing ei ole ainult sina-mulle-kaart, mina-sulle-kaart vahetus. Postcrossing õpetab geograafiat, tutvustab kultuure, näitab maailma rahvuspühasid, loomi, linde, inimesi, pühakuid, arhitektuuri. Ühesõnaga – võta saadud kaart, vaata, kuskohast maailma nurgast see tulnud on ja uuri lähemalt, mis kaardil on. Olen pidanud plaani seda kõike oma blogis ka kajastada, aga pole selleni jõudnud. Täna saabus aga nii uhke kaardivalik, et ei saanud kohe kuidagi näitamata-kirjutamata jätta!

Esimesena tuli ajalehtede vahelt välja kaart Vietnamist, HO CHI MINHi linnast.
See linn asub Vietnami lõunaosas ja meile oleks ilmselt tuttavam linna vana nimi – Saigon. See on Vietnami suurim linn, mis võitles kommunistliku Põhja-Vietnami ja Viet Congi vastu kuni langemiseni 1975. aastal. Siis sai võidule kommunism ja linna nimi muudeti. Linna suurus on 2,095 km2 ja seal elab 9 miljonit inimest!

Sealkandis kasutatakse kalapüüdmiseks toredaid ümmargusi bambuspaate. Selle kaardi nägemine meenutas mulle ausalt öeldes kohe Gerald Durrelli raamatutest tuntud Geraldi laeva, mis ristiti “Plasku-Punnpepuks” ja mida polnud sugugi kerge juhtida. Nii pidi olema ka selle ümara laevukesega – enne sõiduõpe ja siis alles jõele kalale.
See paat ei ole ka kogenud juhile kergesti manööverdatav, aga on peaaegu uppumatu (katsu sa kaussi vannivette suruda!) ja hästi kerge transportida. Nende paatide tegemiseks lõigatakse kõrge kvaliteediga bambus pikkadeks ribadeks ja kuivatatakse need päikese käes ära. Siis painutatakse nad ümarakujulisteks ja põimitakse kokku. Lõpuks kaetakse paadid mitme kihi tõrvaga. Moodsamatel isenditel on põhja all ka diiselmootorid ja “tagapool” (kus on täiesti ümara paadi tagumine ots?) ka pisike propeller ja tüür.

Järgmine kaart saabus Hiinast ja selles on pilt Seda (Sertar) maakonnast, Tiibetis.
Sertar tähendab tiibeti keeles kuldset hobust ja on üks Tiibeti maakondi. Selles on 19 linna ja 66 küla, asub Tiibeti platool ja koduks suurimale budismi instituudile maailmas – Larung Gar`ile. Maakond asub 4100 meetrit pealpool merepinda ja kliima ulatub -25C talvel kuni +30C suvel.

Kolmas kaart: Filipiinidelt, näitamas Dagupani linna Bangus festivali.

Bangus on eesti keeles piimakala, mis pidi olema väga paljude luudega, aga hästi maitsev.
Igal juhul peetakse Dagupani linnas igal kevadel ja on üks kolmest tähtsamast festivalist Filipiinidel. Pidustuste ajal lõõmab linnas umbes 1000 grilli ja roaks muudetakse üle 10000 piimakala. Festivali ajal näidatakse ära 101 viisi, kuidas sellest kalast toitu valmistada, peetakse paraadi, auhinnatakse eelmise aasta suurima piimakala püüdjat ja kõnnitakse ringi, kalad toki otsas. Lõbu laialt, kõhud kalast pungil ja kalalõhnaline värvikirev pillerkaar ümberringi 🙂

Neljas kaart: Türgist, pöörlevad dervišid.
Tants tekkis 13. sajandil praeguse Türgi aladel ning on tänini sealse usu sümboolsemaid rituaale. See on usuline meditatiivtants, kus preestrid pöörlevad vasakul jalal, kasutades paremat jalga kergeteks tõugeteks. Usutakse, et läbi selle pöörlemise kasvab inimene läbi armastuse, kaotab oma ego, leiab tõe ja naaseb siia maailma täiuslikuna.

Viies kaart: Indoneesia, Borobuduri tempel.

Tempel on pärit 9. sajandist, koosneb kuuest neljakandlisest platvormist, millele asetuvad 3 ümarat platvormi. Tempel on kaunistatud 504 Buddha kujuga. See on maailma suurim budistlik tempel. Kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Väga palju ja huvitavat lugemist selle ehitise kohta leiab näiteks sellelt lingilt: http://en.wikipedia.org/wiki/Borobudur

Kuues kaart oli päris lõbus ja saabus Saksamaalt.
Maali autor on Helme Heine ja nimeks “Talvesport”.
Nime sa nüüd võtak inni, miks seal Saksamaal peaks mäest alla kihutamiseks krokodille kasutama, aga mäkke tagasi on selliste “suuskadega” kindlasti lihtsam ronida, mis endid ise üles vinnavad 🙂

Selline tore asi on Postcrossing 🙂