Fred Jüssi “Rajamustrid”

Fred Jüssi “Rajamustrid” (96lk. Pilgrim)

Rääkides lemmikkirjanikest – siin on üks minu omadest 🙂 Kirjanik, fotograaf, loodusmees. Nii kui uus raamat tuleb, nii ma pean selle endale saama. 🙂
Rajamustrites ei ole palju teksti. Aga mõnikord saab kirjutada vähe, et öelda palju. Lisaks kaunid fotod vanadest looklevatest radadest kivide vahel, läbi lillede, üle põldude. Ja mõned vanad majad, jörjenid ulatumas katuseräästani.

“Ootan septembrit. Ootan pimedaid öid ja kargeid hommikuid, ootan kureparvi, pohlade ja jõhvikate aega, ootan veel vananaiste suve ja härmalõngasid, sädelust kadastikes, ämblike imetegusid.”

Fred Jüssi kirjutab suurtest kollastest lehtedest, mis sügiseti pargimuru katavad ja kastanimunadest ja suvistest liblikatest ja…

“Lumesõda on kõige süütum sõda ja lumememm on kõige sõnakehvem memm.”

“Vaikuse maastikud. Fred Jüssi mõtteid”

60. Väljakutseväline raamat.
VV-raamat
Koostaja Sirje Endre “Vaikuse maastikud. Fred Jüssi mõtteid” (SEJS 159lk)

Pealkiri ütleb kõik. Lisan sellele, et raamat on väikses formaadis, nii et sobib kenasti tasku panna ja loodusesse kaasa võtta. Istud siis metsas või vee ääres ja loed sügavaid mõtteid. Tõstad pilgu raamatust ja mõtled enda mõtteid sinna juurde.

*Tahad tunda veres elu ürgset tuiget, mine sügisel mere äärde ja vaata, kuidas linnud rändavad.

*Ikka tuleb võtta aega, et taevasse vaadata. Taeval on väge ja võimu, sest muidu poleks ju Põrgupõhja Jürka ütelnud: “Taevas tahtis”.

*Inimene on üks ainulaadne liik, kes hoogsalt hävitab neid väärtusi, mida ta ise ei ole suuteline looma.

*Hingetäiuse poole ei ole võimalik rännata turismimarsruute pidi. Need on liiga porile tallatud.

*Vaikust võib samastada rahuga. Nad on ikka omavahel väga tihedalt seotud. Ja vaadake seda maailma praegu, kui väga see vajaks vaikust… selles mõttes, missugune hullunud on see maailm.
Siin ei ole ju üldse rahu.

Fred Jüssi “Reisikirju”

23/53 Teema 20: Raamat autorilt, keda oled reaalselt kohanud.

Fred Jüssi “Reisikirju” (Petrone Print 216lk)
On inimesi, kellesse ma suhtun suure austusega – Fred Jüssi on üks neist. See mees on justkui osa sellest loodusest, milleni me oma väikestel jalutuskäikudel jõuame, aga mille sisse me minna ei julge. Selles kohas tuleb tavalise tänapäeva inimese julguse ja mõistuse piir ette, kust algab Fred Jüssi maailm.
Reisikirjade raamatusse on kogutud lugusid Venemaa tundratest, Soome Saimaalt, Eestimaa metsadest, Fääri Saartelt. Kui mõnus oli lugeda, mismoodi Saimaal paadiga kaljude vahel sõideti. Selline tunne tekkis, nagu oleks ise seal ja vaataks ning pildistaks.
On huvitav lugeda, kuidas Fääri saartel ei ole tümakast taustamüra. St. lähed poodi – vaikus, ootad kuskil midagi – vaikus, sõidad kuskile – vaikus. Samas meil mängib igas poes ja kohvikus ja praamil kindlasti mingi muusika. Pidevalt on kõrvades müra.
Kui lihtsalt meil praegu puid maha võetakse. Suur metsavedu, aga ka üksikud inimesed – ei meeldi, et see kask siin aia ääres kasvab – võtame maha! Fred Jüssi kirjutab selle kohta: puusse löödud kirves on endasse löödud kirves.
Üks kiri on lindude rõngastamisest. Mismoodi käituvad erinevad linnud, kes kinni on püütud. Paistab, et tihased on ühed sõjakamad linnud (ma olen seda viimasel ajal mitmest kohast lugenud, kuigi mu enda linnusöögimaja tegevust vaadates tekib küll kahtlus, mis tihased meil siin on… Ootavad, kuni varblased söönuks saavad, siis hiilivad lähedale…).
Panin selle raamatu vahele hulgaliselt järjehoidjaid, et aegajalt toredaid kohti üle lugeda. Kahju ainult, et pildid kõik mustvalged on!