Jana Vagner “Vongozero”

Teema 9: Raamat, mille krabad allahindluselt
Jana Vagner “Vongozero” (335lk. Varrak)

See raamat jääb minuga pikaks ajaks. Külmadeks talveõhtuteks, kui aialipid plaksuvad ja lumetuisusteks öödeks. Selle raamatu kõhedus ja jahedus hiilisid nahavahele ja nii tundsin ma soojas toas lugedes, et oleks vaja pleed peale tõmmata. Tegin lugemisse pause. Palju ei suutnud korraga endasse lasta. Meel muutus morniks, võpatasin, kui keegi tuppa astus. Kui ise aevastasin, tabas mind hirmuhetk, et tõbi on tulekul.
Kiidan kirjaniku stiili!
Lugeja satuks justkui ise sellesse süngesse maailma, kus ümberringi on tappev viirus, oled keset Venemaa tuisust talve autoga kottpimedal teel, teise inimese nägemine ei tähenda kergendust, vaid halvavat hirmu.
See on kindlasti üks ängistavamaid raamatuid, mida ma lugenud olen.
Kuskil kirjutati, et naised selles raamatus on hüsteerikud. Noh, sattuge ise sellisesse olukorda kui nemad, vaatame, kuimitmel mõistus selgeks ja süda rahulikuks jääb. Kui su mees seisab püssitoru ees. Kui sa ei tea, kas külmud koos lapsega metsavahel ära või jagub bensiini, et järgmisse külasse jõuda. Kui küla küll paistab, aga see võib olla täis viirusesse surevaid inimesi. Kui sa veel 2 nädalat tagasi sulistasid kuuma veega vannis, aga nüüd võid enda pesemiseks panges lund sulatada. Kui selleks aega on.
Minu meelest said naised selles raamatus küll väga hästi hakkama.

Ma armastan talve. Üks parimaid aegu aastas, kui on külm ja lumi ja palju pimedust. Rahvast on tänavatel vähe ja loodus puhkab. Võrratu aeg! Aga selle raamatu talv raputas küll korralikult läbi ja pani mõtlema, kui tänulik tuleb olla sooja kodu ja kõigi tavapäraste mugavuste eest. Hea, et mõned asjad seda aegajalt meelde tuletavad. Muidu muutub kõik hea lihtsalt iseenesestmõistetavaks.

Sisukokkuvõte:
Vene kirjaniku Yana Vagneri esimene romaan, apokalüptiline põnevik „Vongozero” räägib maailmast, kus inimesed on silmitsi surmava gripiviirusega. Selles kaoses, kus tavapärane elurutiin on katkenud ja maailma suurlinnad karantiinis, püüab noor perekond meeleheitlikult laastava haiguse eest põgeneda. Kuidas nad saavad hakkama uues maailmas, kus harjumuslikud reeglid enam ei kehti? Keerulises olukorras aitavad neid vaid ürginstinktid. „Vongozero” sai alguse blogisse kirjutatud järjejutust. Raamat on pälvinud tunnustust nii Venemaal kui ka Prantsusmaal, see on võitnud kirjandusauhindu ning tõlgitud juba mitmesse keelde. 2013. aastal ilmus romaanile ka järg.

Paistab, et järge meie eesti keeles lugeda ei saa. Vene keeles on mu lugemine väga kehvake, jääb lootus, et see tõlgitakse ehk inglise keelde. Igal juhul oleks huvitav teada, mis saab saarele jõudnud tegelastest.
Raamatu ainetel on Venemaal ka seriaal tehtud. Treilerist vaadates tundus, et pole raamatule eriti sarnane, ängistusest on justkui märul saanud, aga mine tea!
Vongozero seriaali treiler

Vladimir Voinovitš “Moskva 2042”

Teema 26: Venemaa kirjaniku raamat
Vladimir Voinovitš “Moskva 2042” (352lk. Kiil)

Ma olen Voinovitši fänn, ei maksa salata (ja pole põhjustki!). Tema Ivan Tsonkini lood olid väga lahe lugemine, samuti “Karvamüts” ja see siin ei jää ka grammikestki alla.
No kujutage ette helges-hullumeelses kommunismis elavat Moskvat (sry, Moskorepi!) aastal 2042!

Aga alustame algusest.
Noor kirjanik, kes on Venemaalt välja saadetud ja elab 1982 aasta Münchenis. Talle heidetakse ette, et tema raamatud on liiga realistlikud ja realism on kirjanduse eilne päev! Kirjutama peab ulmet, see on õige tulevikukirjandus.
Ja nii pakutakse mehele võimalust istuda erilisse lennukisse, mis viib ta 2042 aasta Moskvasse!
Inimesi lennuki pardal on erinevaid ja nad unistasid erinevast Moskvast. Mõni loodab, et tuleviku kommunismi ajal on kõik inimesed ilusad, noored ja terved ning üksteisesse armunud. Et nad jalutavad palmide all ja peavad filosoofilisi vestlusi. Teine loodab, et on taastatud monarhia.
Tegelikkus oli see, et kohalesaabunud kirjanik võetakse vastu austusavalduse saatel, Moskorepi noored laulavad talle ja saabumas on tema saja-aasta juubeli tähistamine. Vana vene keelt nimetatakse eelkeeleks, tervitus kõlab: “Slagen!” ja imestushüüatuseks on “Oh Gena!”. On ilma korra ja klassideta kommunistlik ühiskond, kus valitseb suur Genialissimus ise!

Aga millest mõtleb inimene, kes on saabunud tagasi oma kodumaale 60 aastat peale sealt lahkumist? Põnevusega läheb ta WC-sse ja mõtleb, kas ikka leiab paberihoidjast käristatud ajalehepaberid. Aga ühiskond on arenenud ja uues Moskorepis trükitakse nüüd ajalehed rullikujuliselt! Nii et loed läbi ja riputad kohe käimlasse. Vaatnii.

Kuidas seal uues riigis süüa sai? Aga nimelt tuli igal hommikul oma kabesotist (WC-st) kokkukraamitud teisene produkt loovutada ja selle eest sai söögikupongid. Ehk et teisese produkti äraandmisel said manustada esmast produkti. Esmasel produktil olid aga uhked nimed nagu Vitaminiseeritud taimetoidu-sealiha Progress hapukapsalisandiga või Rammus kapsasupp Lebeduška riisipuljongiga. Kumbki roog polnud muidugi see, mida nad tõotasid olla, nii et vaene kirjanik võitles pidevalt okserefleksiga ja otsis kabesotte, kus seda Progressi ja Lebeduškat väljutada saaks.
Ahjaa – seksi sai teatud majadest teisese produkti loovutamise eest. Ei midagi imelikku!

Kohti üles leida oli üsna keeruline, sest vanad tänavanimed enam ei kehtinud. Kõik oli ümber nimetatud Genialissimuse Kogutud teoste järgi. Näiteks: Kogutud Teoste Esimese Köite prospekt (Gorki tänav) või Kogutud Teoste järelsõna puiestee jne.

Hullumeelsuse kõrval oli raamatus natuke ka vana head nostalgiat ja kunagisi toredaid Venemaa tavasid.
Näiteks üks Venemaa tava, kus enne kodust väljumist istutakse korraks maha ja vaikitakse. Naljakas, aga sellest pidas väga lugu mu ema ristiema, kes 40-ndatel paadiga Rootsi põgenes. Iga kord kui tema juures külas käisime ja lahkumise aeg kätte tuli, istusime maha ja pidasime minuti vaikust. Ju siis oli Eestiski see komme.

Teine tore komme, millest raamatus räägitakse, oli selline, et kui keegi ära sõitis, siis ei pühitud kodus seni põrandat, kui ärasõitnult saabus telegramm, et ta on õnnelikult kohale jõudnud.
Armas, kaspole!

Aga vaene Vitali ei saa uues Moskorepis BEZO seadustega hakkama ja ei taha neile alluda! Nimelt omistatakse talle üks raamat ja nõutakse, et ta sealt ühe inimese välja kirjutaks. Kirjanik keeldub ja sellest tõuseb paksu pahandust. Ei aita enam ka teisese produkti korjamine ja loovutamine.

Väga mõnus ja irooniline lugemine! Arvan, et sobib suurepäraselt nõukaajaga hästi kursis olevatele inimestele, kes tollel ajal täiskasvanud olid ja oskasid ka aja absurdsusi tähele panna. Aga sobis hästi lugemiseks ka mulle, kes ma tol ajal laps olin ja lihtsalt rõõmustasin harvaesinevate uute vildikate või moosipiruka üle.

*Rahvas on rumalam kui üksainus inimene.
Panna ühtainsat inimest innustuma mõnest ajuvabast ideest on palju raskem kui tervet rahvast.
Täitsa õige, eksole.
Meilgi valimised tulemas, tasuks ehk ise mõelda ja mitte “rahva arvamsuega” kaasa lipata.

Arkadi ja Boriss Strugatski “Purpurpunaste pilvede maa”

Teema 23: Raamat, mille tegevus toimub kosmoses.

Arkadi ja Boriss Strugatski “Purpurpunaste pilvede maa”

(277lk. Eesti Riiklik Kirjastus, tõlkija: R. Toming)

 

Sari “Seiklusjutte maalt ja merelt” on täis häid ja veel paremaid raamatuid, mida põhikooli ajal tihti loetud sai. Nii ka seda, kosmosejuttu. Ma ei mäleta enam, millise emotsiooniga ma seda siis lugesin, aga praegu ei jõudnud küll ära oodata, kuna mehed lõpuks raketti lähevad ja seiklus algab! Nad tegid seda leheküljel 100… 😀

Ja siis läks lugu huvitavaks. Rakett lendas muidugi viuhti Veenusele, masinas sees ei olnud kaaluta olekut ega midagi, Veenus oli kuri ja raputas mehi igatpidi, oli edu, oli avastusi ja oli ohvreid. Aga mis mind eriti paelus – kuidas nõukogude planetonaudid omavahel suhtlesid! Tehti nalja, lauldi, innustati üksteist. Tõeline meeste sõprus ja austus üksteise vastu. Ja kui nalja tehti, siis sõbralikult, mitte pahatahtlikult. Natuke kakeldi ka, aga ainult asjapärast.

No nii ilus lugemine oli 🙂

Eelmine lõik ei olnud üldse irooniaga kirjutatud. Oligi ilus lugeda, mismoodi nõukogude inimene seltsimehi austas ja armastas. Huvitaval kombel ei olnud Veenuse või muude planeetide vallutamises ka mingit rivaliteeti. Läheduses tiirles mitmeid laevu ja koostööd tehti brittide ja hiinlastega, aga ühteki sellist lauset polnud, et “krt – nad jõuavad meist ette!” Talvel lugesin palju põhjapooluse ja Arktika teemalisi raamatuid ja seal käis pidev susimine, et kes enne mingi künka avastab.

 

See on vendade Strugatskite esimene täispikk raamat – debüütromaan. Millise suure kirjanduskarjääri algus! Nende raamatuid on eesti keeleski palju välja antud ja kindlasti soovin ma neid veel lugeda. “Hukkunud alpinisti hotell” oli minu jaoks hirmus jauramine (vabandust fännid!), aga see raamat oli mõnus, nii et kohtume edaspidigi.

 

PS: Raamatus kasutatakse sõna “videofon”, mille selgituseks on kirjutatud: telefoni ja televiisori kombinatsioon, mis võimaldab telefonikõne ajal näha seda, kellega kõneldakse.

 

Aasta siis oli 1959.

Aleksander Puškin, luule valikkogu eesti ja vene keeles.

53/53 Teema 38: Taasleitud vana klassika
Aleksander Puškin, luule valikkogu eesti ja vene keeles. (SE&JS 150lk.)

Mõned riigid ja aastaajad käivad minu jaoks kokku. Sügise riik on Venemaa. Ja Venemaa sügises on vana klassika – Puškini nukker ja ilus luule.
Minu üllatuseks on Eestis välja antud lausa kakskeelne Puškini luulekogu ja raamatusse on väga ilusa eessõna kirjutanud paljude tiitlitega pärjatud Mihhailovskoje direktor Georgy Vasilevich:
Taevas inimkonna kohal on kõikjal sama, me teame seda. Aga vihm ja tuul räägivad rahvastega eri keeles. Sellepärast olemegi erinevad. Erinevalt mühab ka kaldaid uhtuv meri. Kuked Puškinskije Gorõs laulavad koidikul teisiti kui Haapsalus. Keel õpetab meid, erinevaid, üksteist hella armastusega kuulama.

Ma olen Venemaal käinud kolm korda. Alati sügisel, kui pargid on lehti täis ja päike paistab madalalt ja kuldselt. Praegusel ajal on moodne suhtuda Venemaasse kui vaenlasesse ja kõike sealpool idapiiri olevat vihata. Aga mina armastan selle rahva kultuuri, südamlikkust ja kuldseid sügiseid!
Ja seda lapsepõlve multikate pilti, kus paksude viltidega lumehangedes sumbati, sall silmini kaelas.

***
Jah, lund on sadanud. Noh, sadulasse siis!
Veel hommikuselt hall on lagendik ja hiis,
Maas hangel sinetab õrn koidueelne vari.
Peos nahkne ratsapiits ja kannul koerte kari,
Päev läbi tuisates kui tuuled üle maa
kaht jänest kütime, kuid kätte neid ei saa.
Kui lõbus! Õhtu on: tuhm küünlatuli ruskab.
Tuisk ulub. Tumedalt mu süda rinnas tuskab.
Sa maitsed, igavus, kui mõru mürgitilk!
Ma püüan lugeda, kuid ridu riivab pilk
ja vaim käib iseteed… Siis võtan kätte sule,
kuid muusa suigatab ning aitama ei tule.
Just nagu hangunud on elav luulesoon.
Mul täna tooniga ei sula kokku toon,
mu veider teenija, riim, tõrgub kidakeelselt –
värss muutub uduseks ja venib nürimeelselt.
…
***

Esimest korda peale kooli lugesin ka vene keeles. On meeles küll