Monty Don “Nigel: my family and other dogs”

Teema 41: Raamat, mille peategelane on koer – 2018 on koera-aasta.

Monty Don “Nigel: my family and other dogs” (240lk. Kindle)

46501341_2226592490698249_6125018256274096128_nAiarahvas teab kindlasti, kes on Monty Don. Teistele selgituseks – Monty on aednik, aiakujundaja, aiateemaliste telesaadete juht. Aga ta on ka suur koeraarmastaja ja üks tema koertest on Inglismaal sama suure fännide hulgaga kui ta ise – kuldne retriiver Nigel.

Siin raamatus põimib Monty Don mõnusalt oma maamaja aia kujundamise ja koerte elu selles aias. Millised on nende lemmikteed, lemmik peidukohad, kõige mõnusamad hekiääred, mida mööda palli järele tormata. Kuidas nii mõnigi istutus on koerte saagiks langenud.

Tema koerad hiilgavad ka paraja kavalusega. Nimelt oli ükskord jõulude ajal juhus, kui Monty pere ja vanemad linnast koju tulles avastasid, et uhke, punarindadega kaunistatud jõulukook on kadunud. Alus on seal, kuhu see jäi.
Kaunistuspaelad on alles.
Koerad on illikukude nägudega.
Ühtki koogipuru kuskil pole. Müstika!
Kuni selle hetkeni, mil Nigel õue küsis ja murule uhke hunniku lasi, krooniks kaunis punarind.

Raamatus kirjutatakse ka labradori retriiverite aretamisest ja see oli üks huvitav lugemine. Samuti koerte ajaloost üldse ja nende tähtsusest ühele Inglismaa džentelmenile.

Ja ikka kõige rohkem Nigelist, kes tormab üle Monty hoolega nunnutatud pukspuupallide, astub üles televisioonis ja eelistab oma voodile inimeste voodit.

Üks padi on hea. Kaks patja on veel parem!

Advertisements

David Warkentin “A death by Halloween”

12 teemakuud: November – hinged, tondid, vaimud.
David Warkentin “A death by Halloween” (264lk. Kindle)

45198427_2202883776402454_8153188387101081600_o.jpg

Ma ei ole kunagi sellist raamatut lugenud! 😲
Peategelane oled sa ise, loed peatüki ja nagu pildilt näha, otsustad ise, mis sust edasi saab. Valitud lingile klõpsates avaneb uus peatükk, mille lõpus on taas valikud ja nii edasi ja nii edasi.
Kui oled jõudnud ühe loo lõppu on seal link, mis viib raamatu algusse, et võiksid uuesti alustada ja valida endale teistsuguse tee.

Kogu sajateeline reis algab Halloweeni õhtul. Sa seisad rõdul, kommikauss on täis ja esimesed kostümeeritud lapsed juba liikvel. Sa mõtled, kas
1. Jääda rõdule
või teha endale teistmoodi Halloween ning minna lähedalasuvasse
2. Metsa või
3. Külla jalutama.
Vastavalt sellele, mis valiku sa teed, hakkab asju juhtuma. Selliseid asju, mis sobivad õuduste öösse. Selliseid asju, mis ei lase hiljem öösiti telkida, hambaid pestes peeglisse vaadata, e-maili avada …

Neid võimalusi, mis juhtuda võib, paistab olema nii palju, et ma enam ei teagi, kas ma olen kogu raamatu läbi lugenud või mitte. Kirjeldus ütleb, et on 100 erinevat teed ja et vahepeal näeb ka liikuvaid pilte. Ma olen umbes 25 erinevat teed läbi käinud, segadus on juba suur ja hirm on nahavahel, pilte pole veel näinud, järelikult on kuskil veel midagi käimata.
Oleks pidanud algusest peale paberi kõrvale võtma ja oma teed üles märkima!

Nii põnev!!!
Kes teab veel selliseid raamatuid, andke teada!
Kas soovitan? JAH!

Stephen King, Richard Chizmar “Gwendy’s button box”

Stephen King, Richard Chizmar “Gwendy’s button box” (175lk. Kindle)

38020941_2065701960120637_3926714579542867968_o.jpg

Castle Rocki linnakeses elab Gwendy, teismeline tüdruk, kellel on probleem – kui ta püsti seisab ja maha vaatab, ei näe ta oma varbaid. Koolis hüüavad poisid teda Goodyeariks.
Niisiis jookseb Gwendy nüüd iga päev üles kohalikust turusmiatraktsioonist, Enesetapu Trepist. Trenni mõttes.
Ühel päeval kohtub ta üleval musta kaabu ja musta mantliga mehega, kes annab tüdrukule nuppudega karbi.

Raamatu pealkiri on “Button box” ja kuni lugemahakkamiseni ma arvasin, et tegu on nööbikarbiga. Kujutasin juba ette, mismoodi ma kaanepilti teen, nööbid kõik laiali, aga noh, polnudki nööbid, olid nupud. Iga nupp tähistas üht maailmajagu, iga nupulevajutus hävitaks selle osa maailmast.
Lisaks oli punane nupp, mida vajutades saab konkreetselt kellelegi/millelegi hukatust soovida ja must nupp, mis lõpetab meie kõigi piinad 🙂
Kõige kadestamistväärt olid aga karbi sahtlid – ühest sai tillukesi šokolaadikomme, mis tegid sööja targaks, andekaks ja ilusaks ning teisest sai kalleid hõbemünte. Nii et karbi valdaja oli alati tark, andekas, ilus ja rikas!

Kui raamatus on selline karp, siis loodad ju lugedes, et langeb kasvõi üks kontinent, aga ei. Gwendyst sai ilus ning tark tüdruk ja midagi väga hullu ei juhtunudki.
Hmmm …
Parim osa raamatust oli selle võrratu kaanepilt!

Stephen King oli selle jutukese kuskile maale valmis kirjutanud ja saatnud siis oma sõbrale, Richard Chizmarile, et too loo lõpetaks.
Antud juhul kehtib tõesti see, et kaks kokka ei keeda head suppi.
Goodreadsis on see lugu kõvasti ülehinnatud, lausa 3,89!

Sayaka Murata “Convenience store woman”

Teema 30: Mõne eksootilise maa kirjaniku raamat – Jaapan!
Sayaka Murata “Convenience store woman” (176lk. Kindle)

37639483_2052118811478952_8958724364052725760_o.jpg

“Irasshaimasé!!!”
Niimoodi hõikavad sind müüjad, kui astud Jaapanis mõnda lähikauplusse, kodupoodi, esmatarbepoodi (eki.ee soovitab ingliskeelse convenience store tõlgeteks erinevaid vasteid, mulle meeldib tegelikult kodupood kõige rohkem).
Keiko on sellises poes töötanud juba 18 aastat. Siin on tema jaoks kõik selge – paned vormi selga, tegutsed nagu käitumisjuhises ette nähtud – täpsel ajal oled kohal, teed oma töö, lahkud, sööd, magad ja oled hommikul jälle kohal.
Väljaspool poodi on Keiko aga ebanormaalne, kes ei suuda massi sulanduda. Tal ei ole meest (üksik naine!!!), ta ei tee kõrgepalgalist tööd (mis vabandaks üksiolemist), ta on 36 aastat vana, lapse ja pereta poetööline! Kus selle häbi ots õele ja vanematele …

Läheb nii, et Keiko kohtab üht kummalist meesolevust ja otsustab ta perekonna rahustamiseks enda juurde elama võtta. Mees on sõna otseses mõttes jobu. Filosofeerib, väljas ei käi, elab päevasel ajal vannis ja laseb ennast toita. Keiko suhtub temasse nagu koera – toidab ja pakub peavarju.
Aga oh seda imet – õde ja vanemad on rahul! Keiko ei ole enam veider vanatüdruk! Tal on mees, probleemid jne. Varsti vast abiellub, saavad ehk lapsegi. Veel tavalise, normaalse inimese probleeme! Juhuu!

Tuttav on see olukord ju meiegi maal. Jõuad teatud vanusesse, küsitakse, kas sul poissi ka juba on? Edasi kas sa ikka kohtud kellegagi, kuna abiellud, kuna lapse saad, no-noo aeg on juba teist last planeerida. Oh, mis, kolmas juba!? Need on mingid imelikud … 🧐

Raamatus nimetatakse seda kõrvaltvaatajate ja planeerijate kampa “külaks”. Küla nõuab meestelt head tööd ja korralikku palka, et oleks maja ja naine ja lapsed. Küla nõuab naiselt korras kodu, laste sünnitamist ja mehe eest hoolitsemist.
Keiko elu üksiku poemüüjana oli lihtne, rahulik, probleemideta. Aga küla nõudis meest ja on nüüd rahul, sest Keikol on nüüd kodus MEES, mis sest, et jobu ja tavalise naise probleemid.
Küla rõõmustab.

Õnneks leiavad tugevad naised küla haardest väljapääsu ja ei lase ennast alla neelata. 🙂 Igaühel peab olema õigus elada nii, nagu ta ise õigeks peab.

Raamatu lõpus kommenteerivad teised jaapani autorid, et tegu oli lõbusa looga, kus nad said korralikult naerda. Vaat mul oli esimene kord selle maa huumorit lugeda ja mulle tundus see pigem tõsisele probleemile viitav raamat – kuidas “küla” korraldab teiste elu ja igaüks peab standarditele vastama. Sest mismõttesnagu sul pole meest (korralik kõrgepalgaline kontoritöö) ja lapsi (2 tükki, poiss ja tüdruk) ja labradori (või huskyt) ja autot (üks mehel ja teine sul)???
Mingi imelik, tunneme silmaall kaasa ja lõksutame seljataga lõugu!
Selline raamat. 😛

PS: raamatu autor on ise pea samakaua kodupoes töötanud kui Keiko. Eks ta teadis, millest kirjutab!

Viveca Sten “Guiltless”

Teema 48: Raamat, mille kaanel on pilt kohast, kus sooviksid hetkel olla.
Viveca Sten “Guiltless” (361lk. Kindle)

30419922_1943073285716839_7520958186951894465_o.jpg
Mina võiks lõputult lumises talves elada, nii et sellises metsas kui raamatu kaanel sooviksin ma olla. Alati!

Aga raamat ise on palju enamat kui kaks esimest Sandhamni mõrvalugu. See on perekonnasaaga, kus ajalooliin algab juba aastast 1899. Räägitakse kuidas heast poisist nimega Gottfried saab karm ja türannist mees, kes kasvatab oma kaht last nii, et nood hakkavad teineteist vihkama.
See vana vaen lõpeb tänapäeval mõrvaga.

Muidugi on tegutsemas ka politseiuurija Thomas ning tema lapsepõlvesõbranna Nora. Kuna tegu on rohkem perekondadele suunatud raamatuga, siis lahatakse ka Nora lõpupoole tüürivat abielu ning Thomase taaskohtumist oma kunagise abikaasaga. Peab mainima, et viimastel asi susiseb.

Mulle meldisid vana Gottfriedi aegsed meenutused kõige rohkem. Tema poja Thorwaldiga juhtunu tegi nii tigedaks, et ma peaaegu mõistsin, miks raamatu tänapäevases osas see mõrv toimus ja miks inimeste elud nii sassi olid läinud.

*Ma ei salli endiselt Nora abikaasat Hendrikut. Igavene jobu!
*Mulle tundub, et Thomase eksnaine Pernilla on äge ja temaga kohtume me ilmselt järgmisteski osades.
*Nüüd hakkan neljandat osa lugema.

Ahjaa – vahepeal sain teada, et Viveca Sten on oma tütrega koos uue raamatu avaldanud. Ootan et seegi inglise keelde tõlgitakse.
Või oleks lihtsam enda rootsi keel lugemistasemele viia!?

Samantha Silva “Mr. Dickens and his carol”

Samantha Silva “Mr. Dickens and his carol” (278lk. Kindle)

26173436_1808811355809700_4023217860872293321_o.jpg
Eelmisel aastal samal ajal lugesin ma esimest korda Dickensi jõululugu, sel aastal siis raamatut sellest, mismoodi Dickens seda kirjutama sattus

Raamatus on segatud päriselu ja kirjaniku fantaasia, nii tunduski, et oleks vaja kogu aeg kontrollida, kas mingi sündmus on päriselt juhtunud või mitte. Paistab, et Dickensi suguvõsa kasutas teda ikka päriselt enda huvides ära, nii et kui ühel mitte kõige paremal aastal juhtus nii, et tema uut raamatut ei saatnud edu, olid Bozil kaelas mitte ainult enda, vaid ka arvukate sugulaste võlad.

Dickensist sai Scrooge, kes karjus kõigi peale ja vihkas saabuvaid jõule, sest kirjastajad käisid peale, et ta peab kirjutama jõuluraamatu. Mees oli nii tige, et tahtis sinna ühe kena mõrva sisse kirjutada

Kogu selle sasipuntra juures on mul kõige raskem mõista tema naist, kes selle asemel, et meest tema probleemides toetada, kukub mossitama kui ei saa värske moodsa värviga seinu, suurt ja uhket jõuluballi ning heategevuste toetusi siia ja sinna. Dickens vihastab, saab ootamatult kokku oma kunagise armastusega, kes ta enda juurde teed jooma kutsub (ehk muukski, aga Dickensil pole soovi) ja koju tagasi saabudes näeb, kuidas tema naine lapsed tõlda pakib ja oma vanemate juurde sõidab. Aga võibolla polnud tol ajal kodustel daamidel kombeks oma mehi hädas toetada. Ehk elatigi õndsas teadmises, et mees teeb tööd ja naine kulutab nii kuis jaksab.

Selles raamatus on meeleheidet ja paksu Londoni udu ja tigedust ning lõpuks armastust ja soojust.
Huvitav lugemine.
Sel teemal pidi ka film tulema.