Karen Thompson Walker “The Age of Miracles”

Teema 7: Minu kõige uuem raamat”
Karen Thompson Walker “The Age of Miracles” (387lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.
KAHJU!!!

25.jpg

Minu selle aasta parim lugemiselamus! Isegi praegu kui käes on alles märtsikuu, olen ma kindel, et see raamat jääb aasta lõpuks mu top 3 parimate hulka. Sest see oli üks suurepärane ja kummitava jääv raamat.
Kes mäletab filmi “Melanhoolia”, Kirsten Dunstiga peaosas? See raamat oli just niisugune aeglaselt nahavahele pugev, lugedes pidev ärevus sees, iga peatükiga natuke lootusetumaks ja teisest küljest natuke lootustandvamaks minev.
Niisugune raamat, mille leidmine oli puhas õnnelik juhus!
Küll on hea, et ma armastan lugeda! Millised lood minust muidu mööda ujuks.

Julia on 11-aastane, tasane, tark, koolis õnneks mitte kiusatute hulka kuuluv vaid selline, keda eriti tähele ei panda. Ta õpib klaverit (see ei taha eriti õnnestuda), tal on äge vanaisa (kel on kodus hulga vanu kellasid) ja salajane silmarõõm Seth Moreno (poiss, keda kõik tüdrukud silmanurgast jälgivad, aga kes kellestki välja ei tee).

Julia elab ajal, mil maakera pöörlemine iga päevaga aeglustub.
Nii päevad kui ööd venivad pikemaks. Alguses on see päris tore – inimesed naudivad pikemaid valgeid päevi ja imestavad varsti kuidas nad vanasse, 24-tunni tsüklisse, ära mahtusid? Siis juhtub midagi lindudega. Nad hakkavad massiliselt surema. Tänu aeglasemale pöörlemisele muutub maa külgetõmbejõud.
Päevade pikkus on 26 tundi, 32 tundi …
Võimud otsustavad, et minnakse uuesti üle tavapärasele 24-tunni graafikule, sest keegi ei suuda iga päev uusi graafikuid koostada – kuidas liiguvad bussid, kuidas rongid, kuna avatakse poed ja kuna minnakse kooli.
Vanasse, 24-tunni tsüklisse tagasiminek tähendab, et mõnikord tuleb kooli minna pimedas ja tihti hakkab õhtu saabudes päike tõusma.

Samal ajal elab aga Julia perekond oma elu. Paljud inimesed otsustavad jätkata “päris aja” järgi elamist ja nii tekib lõhe nende ja “kella aja” järgi elavate vahel.
Aga ei mingit mässu, rahvakogunemisi, lõhkumisi.

Niimoodi see raamat kulgeb – kõrvuti Julia koolielu, pereelu, suhted sõbranna ja Sethiga ning maakera pöörlemise pidev aeglustumine, loomade käitumine, looduse allavandumine, kummaline ajahaigus, mis inimesi tabab.

Ühesõnaga – üks väga-väga hea ja meeldejääv raamat. Kui saaks, annaks talle Goodreadsis parema hinde kui 5!
Kui kahju, et seda eesti keeles saada ei ole, soovitaks kohe kõigile oma tuttavatele, kes inglise keeles ei loe!

Advertisements

Alexandro Chen “My (almost) life as a hikikomori. Stories”

Teema 35: Loe üks raamat eelnevate aastate väljakutse teemadest.
Aasta 2017, teema 3: Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata.
Alexandro Chen “My (almost) life as a hikikomori. Stories” (164lk. Kindle)

13.jpg

Sõbrapäeval on igati paslik kirjutada just sellest raamatust.
Hikikomori – selliselt nimetatakse 20-ndates aastates jaapani noormehi, kes on otsustanud lõpetada välisilmaga suhtlemise ja jäänud koju, oma tuppa, lugema mangasid, mängima arvutimänge. Toast tullakse hädapärast välja, kui on vaja perekonnaga süüa või üksi elades poest toitu tuua. Probleem pidi olema üha kasvav ja mitte ainult noorte meeste vaid ka noorte naiste seas.
Leidsin selle raamatu, kui otsisin lugemist hikikomori kohta ja kuigi selles novellikogus on antud teemal vaid üks lugu, on terve raamat lugemist väärt. Kõigile, kes armastavad jaapani kirjandust, nende erilist mõttelaadi ja omamoodi käitumist. Üllataval kombel on Goodreadsis raamatul vaid ÜKS hindaja! Enne mind muidugi. 🙂 Nüüd on kaks.

Niisiis lood, kus palju armastust. Jaapani stiilis armastust, mitte läänelikku.
Mehest, kellega juhtus pidevalt õnnetusi, mis jättis teistele mulje, et ta üritab ennast tappa. Aga see ei olnud nii.
Naisest, kes tegi oma mehele imelisi õhtusööke, kuni mees ütles, et naise söögid näitavad talle kui väga naine teda armastab. Edaspidi sai ta hamburgereid ja muud tellitud toitu. Ei, naise armastus ei olnud jahtunud, asi oli hoopis muus!
Kummitavast pesumasinast, millele oleks peaaegu kirvega kallale mindud, enne kui selgus, miks masin ennast öösiti teatud kellaajal sisse lülitab.
Naisest, kes saab teada, et kolme nädala pärast on ta kaotanud kõik oma munarakud. Mida ta teeb?
Naisest, kes sõitis igal nädalal pikka maad rongiga, et süüa ühes sushirestoranis. Ja mitte ainult.

Ja palju teisi kirjatükke, millede lugemist ma tõesti nautisin!
Kirjanik on enda Goodreadsi kontole kirja pannud, et on suur Haruki Murakami austaja ja lugedes oli tunda, et Murakami on tema mõtetesse oma jälje jätnud.
Aegajalt tasub lugeda kirjanikke, kes ei ole üldtuntud. Avastada uut ja huvitavat. Mul on igal juhul väga hea meel, et tema tööd leidsin.

*My heart had become an empty room. No furniture, no people, no dreams.

*”Are you crying?”
“No, I`m sweating through my eyes.”

*Why did happy moments move faster than unhappy ones? Whoever created time got the whole thing switched around.

Auður Ava Olafsdóttir “Butterflies in November”

Teema 48: Raamat, mille pealkirjas on kuu, mil sa sündisid
Auður Ava Olafsdóttir “Butterflies in November” (304lk. Kindle)
Eesti keelde ei ole tõlgitud.

12.jpg

“Three man in your life over a distance of 300 kilometers, three dead animals, three minor mishaps. … However, it is clear that three animals will die before you meet the man of your life. And you`ll win in lottery.”

2 korda maha jäetud (armuke ja abikaasa), 1 hani autoalla aetud, jõulud lähenemas – selline oli üks novembrikuine päev tema elus.
Hall ja sünge november Islandil. Erakordselt palju vihma, üleujutused, libedus.
Mees, kes teatab kodus naisele, et tal on tööjuures armuke. Nina Lind. Nina Lind on rase. Nina Lind on nüüd see naine, kelle juurde ta kolib.
Aga naisel …
Allaaetud hani on vaja ära küpsetada. Igaüks, kes oskab lugeda, oskab ka süüa teha!
Mees las tuleb varajasele jõuluõhtusöögile. Nende viimasele.

Mees: Mul on töökaaslasega suhe. Me saame 8 nädala pärast lapse.
Naine: Tule nädalavahetusel sööma, ma küpsetan hane!

Mees: Ma võtan (kolides) madratsi kaasa.
Naine: Ok
Mees: Ma ütlen kohtus, et mul oli armuke. See peaks lahutust kiirendama.
Naine: Ok
Mees: Ma panen korteri müüki.
Naine: Ok
Mees: Muide – kas sa võtaks koridorist mu palitu ja viiksid selle keemilisse?

Mees viib korteri asjadest tühjaks. Naine võidabki loteriiga – suvila, raha.
Rase sõbranna kukub, pannakse haiglasse. Aga naine võtab sõbranna 4-aastase kuulmis- ja nägemispuudega poja kaasa ning sõidab reisile. Novembris, mööda Islandit, nädalaid kestvas vihmasajus.
Esimene öömaja, kuhu nad satuvad on peaaegu täis – sinna on ennast sättinud Eesti meeskoor. Mehed laulavad eestikeelseid laule.
Selle kooriga kohtuvad nad veel järgmiseski öömajas. Seal toimub koori kontsert.

Ma ei oska sellest raamatust kuidagi kirjutada! Omamoodi sünge ja lausa tunned iga loetud lausega, mismoodi vihm vastu aknaklaasi trummeldab ning sellest veest saavad ojad ja siis mudajõed, mis mööda Islandit endale teed rajavad. Ja selle keskel on võõra lapsega naine, kes on otsustanud veeta oma suvepuhkuse novembris.
Raamat on täis head ja kibedat huumorit, rohkem ja vähem hulle inimesi (kaksikuid ootav sõbranna, kes plaanib minna õue lume sisse püherdama, et haiglas nii igav poleks), võimatult kõlavaid juhtumisi (kuidas saab benjihüpe nii minna, et arst küsib hiljem, kas naisel oli plaan ennast tappa?).
Ja ikka see igikestev vihm ja jõulutuled ja pimedus ja mees, kes ilmub välja peale Nina Lindi sünnitust ning küsib:
Aga kas ma võiks sinu juurde tagasi kolida?

Ja naise ning poisi autos elab liblikas.

Kui erinevad on raamatu kaaned erinevates maades!
12a.jpg

Carin Gerhardsen “The Gingerbread House”

Teema 2: Skandinaavia krimi!
Carin Gerhardsen “The Gingerbread House” (400lk. Kindle)
05.jpg
Üleüldise suure Skandinaavia krimiarmastuse juures ei ole Carin Gerhardseni eesti keelde (veel?) tõlgitud. Tegu on rootsi matemaatikuga, kelle 8-osaline Hammarby lugude sari on Rootsis väga populaarne. Kuna seda on tõlgitud enam kui 25 keelde, siis küllap on ta pop ka mujal maailmas.
Mina leidsin ja lugesin seda raamatut eelkõige sellepärast, et minu ja Andruse suvepuhkuste üks väga tähtis osa on kindlasti Stockholmi linnajagu Hammarby, kus asub raamatu politseijaoskond. Äkki toimub 8 osa peale ka mõni mõrv mulle tuttavas paigas. 🙂
Selline ta on, see Hammarby:
hammarby
Raamat algab peatükiga, kus eelkoolis on tekkinud populaarsed lapsed ja need, keda kiusatakse. Kiusatakse eriti ühte poissi, Thomast ja ühte tüdrukut. Seotakse tänavavalgustusposti külge ja loobitakse kividega, jäetakse sõiduteele kinniseotult lebama jne.
Ja siis on seesama Thomas täiskasvanud mees, 44-aastane, ning kohtab töölt tulles juhuslikult oma vana piinajat.
Thomas on siiamaani nähtamatu inimene. Teda ei kutsuta kuskile, ta ise ei käi kuskil ja tema akende ees pole kardinaid ega põrandal vaipa. Tema aknast paistab tänavale külm valgus. Aga paistab, et ta piinajal läheb hästi! Naine, lapsed, armas kodu. Thomas jälitab sel õhtul meest ja hommikul on see mees surnud.

Peatükid politseitööst ja järgnevatest mõrvadest vahelduvad mõrvari päeviku lehekülgedega. See on omamoodi kummaline krimka, kus lugeja teab kõike – mismoodi kurjategija tegutseb, mida ta mõtleb, mida teeb politsei. Lisaks on mitmeid peatükke politseijaoskonna inimeste eraeludest ja muudest uurimistest – ikkagi 8-osalise sarja esimene raamat, taust tuleb luua!
Ja kuigi kõik on lugeja nina all ja kõigest on võimalik üksikasjadeni lugeda, tabab lugejat lõpus üllatus.
Ma pean tunnistama, et mida rohkem lõpupoole, seda suuremaks paisus küsimus – mis mind siin raamatu lõpus üllatama peaks, kui ma olen kõigest toimuvast 400 lehekülge lugenud? Aga näed leiti üllatus, otsiti üles vanad seosed ja oodatud ohoo-efekt saabus. Õigem on küll öelda, et kõigepealt arvasin ma selle ohoo-efekti ära ja siis see saabuski. 😛

Mis mulle eriti ei istunud – naisterahvas, kes jaoskonnas töötas ja kellest ilmselt järgmises seitsmes osas ka palju lugeda saab. Talle lihtsalt meeldis oma liibanonlasest kolleegiga kõrtsis purjutamas käia ja tänu sellele juhtus ka ühtteist halba (ja ka head).
Politseinikud tundusid kohati väga pikatoimelised. Kui paari nädala jooksul on aset leidnud mitu mõrva, kus tapetud on kõik 44-aastased ja politseil ei teki pikalt mõtet, et siin võib mingi seos olla, siis tundub lugu veidi kummaline. Kuigi need politseinikud olid kõik väga sügavalt pereinimesed ja paistis, et vähemalt pool pead on igaühel lastega hõivatud. 🙂

Miks on raamatu nimi “Piparkoogimaja”? Vaat sellest mina aru ei saanud.

Ma panin sellele raamatule Goodreadsis hindeks 3.
Mõrvad olid korralikule nordic noirile kohaselt räiged, mõrtsuka päevik oli huvitav ja tegelased enamvähem sümpaatsed. Politsei oli veidi liiga perele pühendunud (ega see ju halb ei ole, kui inimene pühendub oma perele, aga kas ma sellest krimkas lugeda tahan?) ja tööasjades pikatoimeline ja kogu loost õhkas rootsilikku poliitkorrektsust, aga see oli esimene raamat sarjas, mille tegevus toimub HAMMARBYS, nii et ma vist katsetan järgmise osaga ka. Alati tuleb anda teine võimalus, eksole.

05a.jpg

Genki Kawamura “If Cats Disappeared from the World”

Teema 4. Raamat, mille lugemissoovituse oled saanud Lugemise väljakutse grupist
Genki Kawamura “If Cats Disappeared from the World” (176lk. Kindle)
Eesti keeles välja antud ei ole.
01.jpg
Diana luges seda raamatut lugemisgrupis eelmisel aastal ja mulle tundus, et see on täpselt see, mida ma tahaks lugeda. Õige tunne oli. Jaapanlase kirjutatud, jaapanipärane raamat. Rahulik, mõtisklev, natuke (päris palju tegelikult) morbiidne.

Võiks arvata, et kui kurat end ühel päeval ilmutab, on ta sarvedega ja hargiga ja näeb jõle välja, aga selles raamatus on ta nimega Aloha, kannab hawaii särki ja omab isegi huumorimeelt. Ja siis on siin raamatus kass Cabbage (Kapsas), kes räägib tänu Alohale aegajalt inimkeeli. Ainus viga (kas on viga?) on aga selles, et Cabbage väljendab ennast kui vanaaegne Inglismaa härrasmees. Miks? Sest ta veetis kassipojana palju aega peategelase ema süles ja ema vaatas brittide seriaale.
Aga lugu ise on tegelikult 30-aastasest noormehest, kes saab ühel päeval teada, et tal on vähk ja ta sureb peagi. Lootusetuse tunne asendub aga peagi segadusega, sest saabub kurat, kes pakub mehele võimalust – ta kaotab iga päev maailmast ühe asja ja iga asja kadumisega saab mees ühe päeva elu juurde.
Tundub lihtne? Ma ka mõtlesin, et on lihtne – kaotaks tolmurullid, haigused, kurjuse, üleliigsed kilod. 😉 Kahjuks läheb aga nii, et kurat, kurivaim, hakkab ise neid asju valima, mis kaduma peavad.
Nii mõnigi asi, mida me peame kohutavalt oluliseks, muutub kadudes täiesti ebaoluliseks. Inimesed on aastatuhandeid teinud endale kõikvõimalikke ebavajalikke asju, nii et tegelikult me ei märkakski kui mõned neist kaovad.

Esimeseks valitud kadujaks on mobiiltelefon.
Ja mis juhtus, kui meil enam mobiili peos ei olnud? Inimesed muutusid rahulikeks. Trammis istujad vaatasid aknast välja, lugesid raamatut, kuulasid muusikat. Keegi ei krabanud taskut, ei hoidnud nina helendaval ekraanil.

Raamatus on lõik:
“Kõik, mida inimesed tegelikult eluks vajavad, on söök, jook ja peavari. Teiste sõnadega on peaaegu kõik siin maailmas, mida inimesed on loonud, üsna ebavajalik. On hea, kui need asjad meie ümber on, aga me saame ka ilma hakkama” (lk85)

Kui jutuks tuleb kellade kaotamine, räägitakse ka ajast ja vabadusest ning sellest, et  vabadusega kaasneb ebakindlus ja ärevus. Niisiis lõid inimesed ammustel aegadel reeglid, mille järgi elada. Nad lõid nädalad ja panid päevadele nimed. Nad nimetasid aastaajad, sättisid paika kellaajad, leppisid kokku, et öösel magatakse ja päeval minnakse kõik koos tööle. Et keset päeva on lõunapaus, kus kõik söövad, õhtul vaatavad uudiseid ja  et on nädalavahetused, mis on vabad ja kus minnakse perega parki.
Inimesed vajavad reegleid, et ei tekiks hirmu homse ees.
Aga kui maailmast need kokkulepitud reeglid kaotada?

Raamatus on (nagu pealkiri ütleb) peatükke, mis pühenduvad rohkem kassidele. Kuidas kassid tunnetavad aega? Peale selle, et nad oskavad inimest oma kõrval täiuslikult ignoreerida, oskavad nad ka õigel ajal õiges kohas olla.
Kas kassid tunnevad üksildust? Ilmselt mitte. See on tõenäoliselt üks neist asjadest, mille inimesed leiutanud on. Kassid on lihtsalt osa aega üksi ja osa aega kellegagi koos. Aga inimene mõtleb üksiolemise juurde kurva loo üksildusest. On seda  vaja?
“Ma ei tea, kas ma olen õnnelik või õnnetu. Aga on üks asi, mida ma kindlalt tean. Ma suudan ise ennast veenda, kas olen õnnelik või õnnetu. See oleneb lihtsalt sellest, mismoodi ma olen otsustanud tunda.” (lk182)

Raamatu lõpus räägitakse palju surmast. Väga jaapanipärane, võiks öelda. Aga need on väga eluterved mõtted.
Kas inimene peab olema õnnelik või õnnetu teadmise üle, et ta sureb? Lõpuks sureme me ju kõik, suremus on maailmas 100%. See, mis tundega me sureme, on meie endi teha ja oleneb sellest, mismoodi me oleme oma elu elanud. Kui see on meid rahuldanud, kui oleme oma eluga kellelegi rõõmu pakkunud ja midagi vajalikku teinud, võime olla rahul ja lahkuda rõõmsalt. Kui oleme surres kurvad, on midagi tegemata jäänud.
“Lihtsalt see, et sa elus oled, ei olegi nii tähtis. Tähtis on see, mismoodi sa elad.” (lk184)

Raamatusõpradele ka midagi. 🙂
Billy Christal ütles filmis “Kui Harry kohtas Sallyt”: Kui ma ostan uue raamatu, loen ma viimase lehekülje esimesena läbi. Sellepärast, et kui ma juhtun enne raamatu lõpetamist surema, tean ma, kuidas see lõppes. (lk94)

“Olgu viimane asi, mis sa elus teed, tehtud kirega! Siis on su elul olnud mõte.”

2016. aastal on raamatust tehtud ka film.
Sekai kara neko ga kietanara
Filmi treiler on youtubes ka üleval. Tundub hea film, tahaks näha!
01a.jpg

Monty Don “Nigel: my family and other dogs”

Teema 41: Raamat, mille peategelane on koer – 2018 on koera-aasta.

Monty Don “Nigel: my family and other dogs” (240lk. Kindle)

46501341_2226592490698249_6125018256274096128_nAiarahvas teab kindlasti, kes on Monty Don. Teistele selgituseks – Monty on aednik, aiakujundaja, aiateemaliste telesaadete juht. Aga ta on ka suur koeraarmastaja ja üks tema koertest on Inglismaal sama suure fännide hulgaga kui ta ise – kuldne retriiver Nigel.

Siin raamatus põimib Monty Don mõnusalt oma maamaja aia kujundamise ja koerte elu selles aias. Millised on nende lemmikteed, lemmik peidukohad, kõige mõnusamad hekiääred, mida mööda palli järele tormata. Kuidas nii mõnigi istutus on koerte saagiks langenud.

Tema koerad hiilgavad ka paraja kavalusega. Nimelt oli ükskord jõulude ajal juhus, kui Monty pere ja vanemad linnast koju tulles avastasid, et uhke, punarindadega kaunistatud jõulukook on kadunud. Alus on seal, kuhu see jäi.
Kaunistuspaelad on alles.
Koerad on illikukude nägudega.
Ühtki koogipuru kuskil pole. Müstika!
Kuni selle hetkeni, mil Nigel õue küsis ja murule uhke hunniku lasi, krooniks kaunis punarind.

Raamatus kirjutatakse ka labradori retriiverite aretamisest ja see oli üks huvitav lugemine. Samuti koerte ajaloost üldse ja nende tähtsusest ühele Inglismaa džentelmenile.

Ja ikka kõige rohkem Nigelist, kes tormab üle Monty hoolega nunnutatud pukspuupallide, astub üles televisioonis ja eelistab oma voodile inimeste voodit.

Üks padi on hea. Kaks patja on veel parem!

David Warkentin “A death by Halloween”

12 teemakuud: November – hinged, tondid, vaimud.
David Warkentin “A death by Halloween” (264lk. Kindle)

45198427_2202883776402454_8153188387101081600_o.jpg

Ma ei ole kunagi sellist raamatut lugenud! 😲
Peategelane oled sa ise, loed peatüki ja nagu pildilt näha, otsustad ise, mis sust edasi saab. Valitud lingile klõpsates avaneb uus peatükk, mille lõpus on taas valikud ja nii edasi ja nii edasi.
Kui oled jõudnud ühe loo lõppu on seal link, mis viib raamatu algusse, et võiksid uuesti alustada ja valida endale teistsuguse tee.

Kogu sajateeline reis algab Halloweeni õhtul. Sa seisad rõdul, kommikauss on täis ja esimesed kostümeeritud lapsed juba liikvel. Sa mõtled, kas
1. Jääda rõdule
või teha endale teistmoodi Halloween ning minna lähedalasuvasse
2. Metsa või
3. Külla jalutama.
Vastavalt sellele, mis valiku sa teed, hakkab asju juhtuma. Selliseid asju, mis sobivad õuduste öösse. Selliseid asju, mis ei lase hiljem öösiti telkida, hambaid pestes peeglisse vaadata, e-maili avada …

Neid võimalusi, mis juhtuda võib, paistab olema nii palju, et ma enam ei teagi, kas ma olen kogu raamatu läbi lugenud või mitte. Kirjeldus ütleb, et on 100 erinevat teed ja et vahepeal näeb ka liikuvaid pilte. Ma olen umbes 25 erinevat teed läbi käinud, segadus on juba suur ja hirm on nahavahel, pilte pole veel näinud, järelikult on kuskil veel midagi käimata.
Oleks pidanud algusest peale paberi kõrvale võtma ja oma teed üles märkima!

Nii põnev!!!
Kes teab veel selliseid raamatuid, andke teada!
Kas soovitan? JAH!