Carin Gerhardsen “The Gingerbread House”

Teema 2: Skandinaavia krimi!
Carin Gerhardsen “The Gingerbread House” (400lk. Kindle)
05.jpg
Üleüldise suure Skandinaavia krimiarmastuse juures ei ole Carin Gerhardseni eesti keelde (veel?) tõlgitud. Tegu on rootsi matemaatikuga, kelle 8-osaline Hammarby lugude sari on Rootsis väga populaarne. Kuna seda on tõlgitud enam kui 25 keelde, siis küllap on ta pop ka mujal maailmas.
Mina leidsin ja lugesin seda raamatut eelkõige sellepärast, et minu ja Andruse suvepuhkuste üks väga tähtis osa on kindlasti Stockholmi linnajagu Hammarby, kus asub raamatu politseijaoskond. Äkki toimub 8 osa peale ka mõni mõrv mulle tuttavas paigas. 🙂
Selline ta on, see Hammarby:
hammarby
Raamat algab peatükiga, kus eelkoolis on tekkinud populaarsed lapsed ja need, keda kiusatakse. Kiusatakse eriti ühte poissi, Thomast ja ühte tüdrukut. Seotakse tänavavalgustusposti külge ja loobitakse kividega, jäetakse sõiduteele kinniseotult lebama jne.
Ja siis on seesama Thomas täiskasvanud mees, 44-aastane, ning kohtab töölt tulles juhuslikult oma vana piinajat.
Thomas on siiamaani nähtamatu inimene. Teda ei kutsuta kuskile, ta ise ei käi kuskil ja tema akende ees pole kardinaid ega põrandal vaipa. Tema aknast paistab tänavale külm valgus. Aga paistab, et ta piinajal läheb hästi! Naine, lapsed, armas kodu. Thomas jälitab sel õhtul meest ja hommikul on see mees surnud.

Peatükid politseitööst ja järgnevatest mõrvadest vahelduvad mõrvari päeviku lehekülgedega. See on omamoodi kummaline krimka, kus lugeja teab kõike – mismoodi kurjategija tegutseb, mida ta mõtleb, mida teeb politsei. Lisaks on mitmeid peatükke politseijaoskonna inimeste eraeludest ja muudest uurimistest – ikkagi 8-osalise sarja esimene raamat, taust tuleb luua!
Ja kuigi kõik on lugeja nina all ja kõigest on võimalik üksikasjadeni lugeda, tabab lugejat lõpus üllatus.
Ma pean tunnistama, et mida rohkem lõpupoole, seda suuremaks paisus küsimus – mis mind siin raamatu lõpus üllatama peaks, kui ma olen kõigest toimuvast 400 lehekülge lugenud? Aga näed leiti üllatus, otsiti üles vanad seosed ja oodatud ohoo-efekt saabus. Õigem on küll öelda, et kõigepealt arvasin ma selle ohoo-efekti ära ja siis see saabuski. 😛

Mis mulle eriti ei istunud – naisterahvas, kes jaoskonnas töötas ja kellest ilmselt järgmises seitsmes osas ka palju lugeda saab. Talle lihtsalt meeldis oma liibanonlasest kolleegiga kõrtsis purjutamas käia ja tänu sellele juhtus ka ühtteist halba (ja ka head).
Politseinikud tundusid kohati väga pikatoimelised. Kui paari nädala jooksul on aset leidnud mitu mõrva, kus tapetud on kõik 44-aastased ja politseil ei teki pikalt mõtet, et siin võib mingi seos olla, siis tundub lugu veidi kummaline. Kuigi need politseinikud olid kõik väga sügavalt pereinimesed ja paistis, et vähemalt pool pead on igaühel lastega hõivatud. 🙂

Miks on raamatu nimi “Piparkoogimaja”? Vaat sellest mina aru ei saanud.

Ma panin sellele raamatule Goodreadsis hindeks 3.
Mõrvad olid korralikule nordic noirile kohaselt räiged, mõrtsuka päevik oli huvitav ja tegelased enamvähem sümpaatsed. Politsei oli veidi liiga perele pühendunud (ega see ju halb ei ole, kui inimene pühendub oma perele, aga kas ma sellest krimkas lugeda tahan?) ja tööasjades pikatoimeline ja kogu loost õhkas rootsilikku poliitkorrektsust, aga see oli esimene raamat sarjas, mille tegevus toimub HAMMARBYS, nii et ma vist katsetan järgmise osaga ka. Alati tuleb anda teine võimalus, eksole.

05a.jpg

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s