J. K. Rowling “Harry Potter ja Azkabani vang”

Teema 48: Raamat, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas
J. K. Rowling “Harry Potter ja Azkabani vang” (376lk. Varrak, tõlkinud Krista Kaer ja Kaisa Kaer)

Mina jõudsin nüüd Potteri-seeria kolmanda raamatuni 🙂 Ütleme nii, et kaks esimest oli kui leebe sissejuhatus ja see kolmas ikka päris karm lugu! Püüdsin mitu korda mõelda, mismoodi tunneb ennast seda lugev laps – kirjeldused emast, kes tapeti ja kes enne surma tapjale karjus, et võta mind ja jäta mu poeg ellu; dementorid, kes ei olnud mitte inglipoiste välimusega (dementori suudlus – jeerum!) ja Azkabani vangla kirjeldused …
See oli üks karm raamat ja isegi Snape, kelles ma eelmises kahes osas ikka ühtteist meeldivat leidsin, pööras selle loo lõpuks täitsa ära (milles ma olen veits pettunud, sest teda mängib ikkagi mu lemmiknäitleja … 😉 ).

Tegelikult (kui õrnas eas lugejad välja jätta), oli muidugi kift raamat ja põnevust jagus. Eriti hea oli lendluupalli finaal, mille ma ühe hingetõmbega läbi lugesin. Sõna otseses mõttes. 🙂

Tore oli ka see, et Peksja Paju oli siingi osas tegija ja et Hagridil ikka neid imelisi elukaid leidub.
Professor Trelawney tõi siia raamatusse sisse ka usu, et kui lauas söövad 13 inimest, siis esimene neist, kes püsti tõuseb, sureb. See meenutas mulle, et Londonis, Savoi restoranis, “elutseb” must kassikuju nimega Kaspar. Kui juhtub, et tuleb 13-liikmeline seltskond, siis tõstetakse lauale Kaspar ja tema murrab esimese tõsuja needuse. Kaspar on igati austatud ja auhinnatud kass.

Raamatus on koht, milleni ei soovita ühelgi lapsel enne magamajäämist pidama jääda:
“Peletistele meeldivad pimedad suletud ruumid,” ütles professor Lupin. “Riidekapid, voodialused praod, kapid valamute all …” (lk. 115)

Väga tore! Varsti loen neljadat osa

J. K. Rowling “Harry Potter ja saladuste kamber”

Teema 45: Raamat nimekirjast 1001 või 101 raamatut, mida elu jooksul lugeda.
J. K. Rowling “Harry Potter ja saladuste kamber” (301lk. Varrak)

Lappasin läbi mitmeid 101 ja 1001 raamatu nimekirju ja ikka lugesin ühe punktina: ükskõik milline raamat Harry Potteri seeriast. Kuna ma nüüd neid raamatuid lugema olen hakanud, siis mulle sobis!

Esiteks ma pean ütlema, et Peksja Paju oli erakordselt tore tegelane 😀 Sellised võikski kõik puud olla – sõidab joodik autoga vastu puud ja saab kohe keretäie kätte 😛

Teiseks olid selles osas koos ämblikud (HIIGELämblikud!) ja maod. Mõlemad kuuluvad mu foobiate hulka, nii et pildike, mismoodi pimedas metsas mustad karvajalad ringi paterdasid, püsis mu silme ees veel jupp aega peale raamatu lõpetamist.

J.K. Rowling “Harry Potter ja tarkade kivi”

Teema 42: Raamat autorilt, keda Lugemise väljakutse grupis aastal 2016 kõige enam loeti
J.K. Rowling “Harry Potter ja tarkade kivi” (264lk, Varrak)

Trummid ja fanfaarid! Ma lugesin oma elu esimese Potteri läbi! 🙂  Keegi vangutab praegu kindlasti pead ja mõtleb, et see on ju võimatu – 17 aastat on möödas raamatu eesti keeles ilmumisest! Ilmselt olin ma viimase saja inimese hulgas, kes polnud veel Potterilugusid lugenud.
Aga nüüd on siis “kuradile” sõrm antud ja ma tean, et ta võtab ka käe ja muu, mis võtta on.
Sest see raamat oli vahva!
Humoorikas, pungil lahedaid karaktereid, põnev.
On läinud nii, et ainus Potteri film, mida ma näinud olen, on see esimene (3x) ja nii keris see lugu end mu silme ees kui filmilint. Snape, vaeseke, on raamatus tigedam kui filmis (filmis mängib teda mu lemmik nr.1 Alan Rickman, nii et talle on minu silmis palju rohkem lubatud kui mõnele muule tegelasele).

Ma sain siit raamatust kaks toredat sõna, mis sobiks kasutusse võtta: plähverdama ja looberdama

Siin oli üks väga hea lause, mille võiks meelde jätta: Surm on hästi korraldatud mõistusele ainult järgmine suur seiklus.

Ja väga armas hetk, mil Dumbledore räägib oma jõuluunistusest:
“Sokke (pakse, villaseid) pole kunagi ülearu,” ütles Dumbledore. “Jälle ühed jõulud on tulnud ja läinud, ilma et mulle ainsatki paari oleks kingitud. Kõik muudkui kingivad mulle raamatuid.”

Ma loodan, et ühes selle sarja raamatus, kingib keegi Dumbledorele ka paari villaseid sokke!

Åsa Larsson, Ingela Korsell, Henrik Jonsson PAX 7 “Katkuhaldjas”

Åsa Larsson, Ingela Korsell, Henrik Jonsson PAX 7 “Katkuhaldjas” (208lk. Varrak, tõlkinud: Kadri Papp)

Kuu lõpuks väike mõnulemise raamat ka 🙂
Ma ikka tõsiselt naudin neid Mariefredi lugusid. Viimasel ajal seal linnakeses käies on kogu aeg tunne, et kuskilt nurgatagant astuvad välja Alrik ja Viggo või keegi teine raamatutegelane. Loodetavasti mitte paharett 😛
Kujutan ette, mis on Mariefredi linna laste lemmikmäng!

Selles osas jäävad paljud Mariefredi elanikud kummalisse haigusse ja Irist hakatakse kahtlustama, et tema on oma eksootilise loomaga selle tõve just enne jõule linnakesse toonud. Linnaelanikud peavad inimjahti, poisid ja Iris otsivad aga musta nõida.

Selle raamatu eripäraks on, et siin jäetakse lugeja veel eriti põneval kohal uut osa ootama. Kujutan ette, et kui kõik need 10 osa lõpuks ka eesti keeles ilmunud on, siis oleks tore nad ühe jutiga läbi lugeda. Praegu on aga Rootsiski ilmunud alles esimesed 8 osa.
Ootame!

Indrek Koff “Kirju koer”

48/53 Üllatusteema: Raamat kirjanikupalga saajalt.
Indrek Koff “Kirju koer” (Härra Tee ja Proua Kohvi, 62lk.)

Üllataval kombel oli see ainus Indrek Koffi raamat, mille ma Pärnu keskraamatukogu riiulitelt leidsin. Aga et ma just Koffi raamatut loen, oli mulle selge juba kirjanikupalga saajate väljakuulutamise hetkest – tegemist on minu koolivennaga, minust aasta vanemast klassist. See on justkui lausa kohustuslik, et ma mõnd tema kirjutatud raamatut lugenud oleks.

Selle raamatu lugu on huvitav, sest kõigepealt olid Marion Unduski pildid ja siis kirjutas Indrek Koff nende juurde lood. Sellised omamoodi kiiksuga lood, mis panid mind mõtlema, et kas lapsed neid lugedes tegelikult üldse aru saavad, millest jutt käib. Ilmselt saavad, aga teistmoodi kui täiskasvanud.
Raamatus on 16 lugu ja nii mõnigi tegelane on kurvameelne ja pahur, ebakindel ja turtsakas. Siin leidub kurb rebane, kelle pisarad põletavad muru sisse pruunid ringid, modellist pisike leopard, kes armastab hüpata, staarist kala, kes ei julge näituse avamisele minna, sest näituse nimi on “Kalapäev” jne.
Mulle meeldis kõige rohkem teine lugu, “Seitse lindu”, kus puuoksa peal istuvad seitse lindu äkki lendu tõusid ja taeva all trallitama hakkasid. Ühel hetkel pöördus üks linnukestest – kõige pisem, kes kõrgust kartis – tagasi. Järgmine tagasilendaja oli vasakult poolt kolmas lind, selline tüsedam, kes ei jõudnud enam lennata. Ühel linnul olid aga liiga õhukesed suled seljas ja tal hakkas taevas jahe, nii et ta pidi tagasi pöörduma ja soojemad riided selga panema. Neli taevasse jäänud linnukest olid aga päris pöörased, kuni ühel neist tuli pepust puuks… Nii pikk puuks, et teised purskasid hullumoodi naerma ja oleksid äärepealt taevast alla kukkunud!
😀
Seda lugu lugedes olid mul silme ees selle aasta suured kuldnokaparved. Nemad vallutavad õunapuud, kädistavad nii mis hullu ja tõusevad siis ka äkki lendu, keereldes parves taeva all. Kindlasti on nende hulgaski erinevaid isiksusi 🙂

Marion Unduski pildid kutsusid mind aga värvipliiatseid haarama. Mida ma muidugi ei teinud, sest mul on raamatukogu raamat. Aga pildid on kiftid ja paber on mõnusalt paks, nii et kannataks hästi värvimist.