Steinar Bragi “Mägismaa”

Teema 29. Raamat, mille võtad raamatukogus äsja tagastatud raamatute hulgast.
Steinar Bragi “Mägismaa” (230lk. Varrak)

27629212_1854451384579030_4248442424423580597_o.jpg
Kirjutasin teema ja pealkirja ära ja põrnitsesin siis tükk aega ekraani – no mida ma nüüd kirjutama peaks? Selline imelik raamat.
Island on minu jaoks lume ja lumetuiskude ja virmaliste maa. Ja nüüd ma lugesin raamatut, kus on kõrb ja liivatormid. Ma olen Egiptuses näinud, mismoodi tuul liivasamba õhtu tõstab ja kogu maa liivamüüriks muutub, nii et ma kujutasin ette küll, mismoodi see liivatorm välja näeb. Aga Islandil? Kõik võibki nii olla, aga minu jaoks oli see lihtsalt väga valesti.
Ei-ei-ei, las seal olla parem lumetormid! Brrr …

Kogu raamat tekitas mul lugemise ajal tunde nagu unenäos, kus oleks vaja joosta, aga jalad ei liigu. Oleks vaja karjuda, aga hääl ei tule välja. Ning siis pingutad ja pingutad ja ärkad võpatades peaaegu üles, aga mitte päriselt. Jäid nagu 40-kraadise palavikuga asemele sonima, silme ees rebased ja vanamutt ja keset kõrbe seisev laternapost põleva laternaga ja raamaturiiulid ja hull vanamees.
Vahepeal tekkis sarnane tunne kui Cormac McCarthy “Teed” lugedes, aga peab ütlema, et “Tee” oli hoopis kenam raamat … Inimesed olid normaalsemad.

Ma ei tea, mis ma sellest raamatust arvan. See ei olnud krimka, ei olnud põnevik, ei olnud õudukas. Kuna tegelased suitsetasid aegajalt kanepit, siis ehk tekivad sellised pildid laksu all olevatel inimestel? Ma ei tea, pole selles vallas kodus, aga see oli ainus mis minu jaoks raamatus toimuvat selgitada suutis.
Ütleme nii, et ma sain ühe väga veidra lugemiskogemuse. Ma poleks midagi kaotanud, kui minu teed selle raamatuga kunagi ristunud poleks. Samas on päris huvitav mõelda, et kuskil keset kõrbe on mõni laternapost, mille otsas põleb tuli ja mille alla on üks “naerupallist” vanamees kaevanud kolm piklikku auku …
Jabur lugu.

PS! Teema valimisest – kuna Pärnu keskraamatukogus on nii usinad töötajad, et siin ei ole tagastatud raamatutest lookas kärusid, vaid kõik paigutatakse töö käigus sujuvalt riiulitele tagasi, siis küsisin hoopis oma tuttavalt raamatukoguhoidjalt, mis talle viimaste päevade jooksul tagastatud on.
Peale selle raamatu lõpetamist mõtlesin, et oleks võinud ikka Pärnu Keskraamatukogu tagastatute riiulist ühe kahest Ivan Turgenevist võtta …

Advertisements

Yrsa Sigurðardóttir “Pärand”

Teema 32: Raamat ühesõnalise pealkirjaga
Yrsa Sigurðardóttir “Pärand” (430lk. Varrak, kaanekujundus Toomas Niklus)

05. Pärand.jpg
NB! SPOILERID!!!
Ärge lugege, kui raamat endal lugemata on!

Millest lugemine algab?
Minu puhul köitest, kaanepildist, kergest lehitsemisest, raamatut käes keerutamisest. “Pärandi” puhul oli kaanekujundus suurepärane! Seekord oli kaane autor tõesti lugenud, millele ta kujundust tegema hakkab. Ei midagi, mis oleks olnud valesti. Suurepärane kaas!
Kuigi tore ei ole aga sellise paksu raamatu puhul pehme köide, sest pehmeköitelisi on jube paha käes keerutada – ma nimelt hoidun raamatu selgade äramurdmisest. Hoiad siis kogu lugemise vältel õrnalt kahe käega ja piilud lehtede kokkupuutumise kohale jäävat teksti.
Jajah – minu kiiks, aga mulle ei meeldi kui raamatutel on seljad murtud (kunagi tegin seda ise ka ja riiulis on nüüd kurb neid raamatuid vaadata …)

Igal juhul – Yrsa Sigurðardóttir on islandi kirjanik ja see saar on ju väga palju võimalusi pakkuv koht, millest kirjutada. Üllataval kombel ei olnud lugedes üldse aru saada, et tegevus oleks toimunud nimelt Islandil. Olgu – mitmeid kordi mainiti saart ennast ja erinevaid linnu, aga tema loodusega või iseloomuga ei seostunud siin mitte miski, nii et kogu lugu oleks võinud toimuda vabalt mõnes USA linnakeses või Briti Midsomeris.
See ei häirinud, see lihtsalt paistis silma ja pani imestama. Mu siiani loetud Islanditeemalised raamatud ja nähtud filmid on kõik rõhunud sealsele kliimale, loodusele ja eraldatusele.
See raamat rõhus hoopis muule.

Mõrv! Õigemini mõrvad. Kolm tükki jutti.
Mahalaskmised, pussitamised, poomised, mürgitamised – seda kõike loeme me kõigist krimkadest ja kuigi mõrv peaks olema kole asi – see ei häiri ega üllata meid tegelikult kuigivõrd. Kui on krimka, siis tuleb kellelgi surra ja eks näis, milline surma variant kirjanikul selleks korraks varuks on.
Aga siin on sellised tapmisviisid, et jube hakkas! Tõepoolest – kuidas on võimalik tulla selle peale, et lased ohvri näo kleeplindiga kinni mässida ja topid talle tolmuimeja toru otsapidi suhu, mis õhu kopsudest välja veab!?! Ma lugesin ja judisesin ja hiljem lahkamisest lugedes hakkas peaaegu paha …
Ühest kirjanikuga toimunud intervjuust lugesin, et ta tahtis siia raamatusse mõrvu, mida kuskil enne olnud ei ole. No mina ei ole selliseid tõesti enne kuskil näinud! Brrrrr!

Raamat oli paks ja siin oli rohkelt kirjeldusi. Autor ei suhtunud ühessegi oma tegelasse pealiskaudselt ja mulle see tegelikult meeldis! Igaühe kohta sai palju teada ja nende mõtteid lugeda oli huvitav.
Olen mitmest arvamusest lugenud, et liiga palju juttu ja liiga pikaks venitatud tekst, aga mulle sobis. Rahulik, aga pidevalt ootusärevuses hoidev ja väga põnev!

Mul oli lemmiktegelane ka! Raadioamatöör Karl muidugi 🙂 Miks? Sest mul on kodus ka raadioamatöör! Nii läkski, et kui ma lugesin numbrijaamadest ja lühilainetest pöördusin oma mehe poole ja ta demonstreeris mulle hea meelega mõnd numbrijaama, kust sel hetkel, kui meie kuulasime, kostis erinevaid piiksumisi. Äkki ka mingid koodid? Nii läkski, et ma lasin tal aegajalt raamatusse piiluda, sest Karli ja tema raadioga juhtus siin ikka ühtteist.

Näide erinevatest numbrijaamadest

Üks asi on sarnane Islandi ja Eesti raadioamatööride hulgas – mehed, kes sellega tegelevad, on enamasti vanad ja noori ei ole peale tulemas.

Niisiis – mõrtsukat ma ära ei arvanud. Paljude tegelaste vahelisi seoseid ka mitte. Küll aga kohe, kui mainiti mõrvari suurt pead, arvasin, et tal oli kiiver peas ja ühtteist selgus mulle, lugejale, veel enne kui raamatutegelased sellele jälile said. Aga kirjutatud oli hästi ja kogu aeg oli põnev!
Numbrijaamade kuulamine ja Karli keldrist kostuvad kopsimised olid eriti põnevad. Ootasin temaga seotud peatükke kõige rohkem.

Väga hea raamat oli! Ootan kuna järgmised osad eesti keelde tõlgitakse. See on Lastemaja sarja esimene raamat ja islandi keeles on juba 3 selle sarja raamatut olemas.

Sándor Tar “Meie tänav”

Teema 1. Mine raamatukokku, otsi üles oma eesnime tähega algavad autorid, loetle tähe algusest niipalju raamatuid kui vana sa oled. Võta see raamat, mis vastab su vanusele.

Sándor Tar “Meie tänav” (173lk, Varrak)

26173018_1815080631849439_8847925913727061034_o.jpg
Kui meil tuleb kunagi lugemisteema “Raamat, mille lugemise ajal sa keset päeva magama jääd”, siis soovitan sinna seda. Eile magasin pea tund aega, kuni raamat vastu lauda kolksatas. Täna võtsin tööle kaasa (mul on talvisel ajal väga vaikne) ja võitlesin lõpuni. Haigutades.
Kujutage ette – räämas väikelinna tänav kuskil Ungaris, mehed on kõik joodikud, naised magavad järgemööda kõigiga, kes teele jäävad ja magada viitsivad, küla kirkaim kriit on nurgamaja vanamutt, kes kõiki veiniga varustab, jutte kuulab ja edastab.
Kel on haige ämm, kel mees, kel pea. Lugedes on kogu aeg tunne, et ninas on virtsalõhna, kõrvus kärbsesuminat ja silme ees mõni hoor joodikuga.
Mida edasi ma lugesin, seda tugevamalt tekkis pähe mõte, et kindlapeale on tegu mõne hinnatud romaaniga, ehk auhindugi võitnud teosega. Aga ei olnud isu rohkem infot otsida …
See raamat oli nii jabur ja painajalik, et lõpuks oli tunne, nagu elaks ise selles lootusetus mülkas ja mõni tegelane sai peaaegu armsakski.

*Mees istus voodi serval ja jõi õlut. Tohoh, ütles ta siis, kes te niisugune olete? Esztike ütles. Ka seda, et tema isa on tegelikult tema vanaisa, sest tema isa, vanaisa poeg, on surnud ja tema vanaisa elab sealtpeale tema emaga. Tarcsai mõtles natuke aega ja ütles siis, et ta ei saa sellest suurt aru, aga et temal on jälle üks “Zaporožets” ja ta oleks tahtnud, et keegi selle ära varastab ja et kindlustus selle kinni maksab, sellepärast ta jättis selle välja tänavale. Aga miks te ei istu?

Paneksite ehk ukse kinni? Siis hakkab palav, ütles tüdruk. Võtame riidest lahti, ütles Tarcsai, siis ei hakka. Ja tõepoolest. (lk 56)

Nüüd ma vajan äratust! Midagi tõeliselt head, puhast, mille peale meel saaks uuesti ärgata ja sumin kõrvus lakkaks!

Åsa Larsson, Ingela Korsell, Henrik Jonsson “Hõbemadu”

Teema 20. Raamat, mille sa tood 2017. aastast kaasa, st alustad detsembris ja lõpetad jaanuaris.
 
Åsa Larsson, Ingela Korsell, Henrik Jonsson “Hõbemadu” PAXi seeria 8. raamat (210lk. Varrak)

02. Hõbemadu.jpg

 
Tore närvikõdikolmapäevak 🙂 Mida sa hing ikka teed, kui käes on 3. jaanuar, on vaba päev, ilm on väljas pime nagu öösel ja majas valitseb täielik vaikus.
Istud ja loed uut PAXi muidugi! 😀 Minu 2017. aasta viimane ost.
Kõik ju teavad, mis PAX on, eksole. Peale pooleaastast ootamist saabus jälle uus osa ja kerge 7. osa lehitsemine tõi tagasi ka mälupildi, kuhu järg jäi.
Niisiis – Iris on röövitud ja üsna täbaras seisus. Käes on jõuluõhtu ja kogu paljukannatanud Mariefredi linnake püüab halba unustada ning jõule pidada. Aga läheb muidugi hoopis teisiti.
Ma ei kirjuta sisust rohkem, lugege ise 🙂
Aga seda ma ütlen küll, et Hõbemadu on raske lugemine kõigile neile, kes kardavad madusid (mina!) ja ämblikke (mina!) ja kes ei armasta kui mõni väike putukas mööda nende nahka oma saja jalakesega ringi sibab ja ehk kõrva- või ninaaugust sisse poeb … Naha all seikleb …
Brrrrr …
Head lugemist!

Martina Haag “Midagi on valesti”

Martina Haag “Midagi on valesti” (192lk. Varrak, rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp)

Haag.jpg
Kes on raamatut lugenud – vaadake rootsikeelse raamatu kaasi! Kas pole hea kujundus 🙂

Väga lennukas ja otsekohene lugu naisest, keda mees peale 15 abieluaastat petab ja maha jätab. Hästi kirja pandud ja ausate emotsioonidega raamat, kus ei häbenetud kirja panna ka rumalaid mõtteid – näiteks perepiltide albumisse kleepimise lugu ja endale kinnitamine, et kui ma selle ilusti tehtud saan, tuleb mu mees tagasi ja elu läheb edasi samuti kui ennegi.
Mitmes kohas jäin ma nende lubaduste juures (et elu läheb edasi nii kui ennegi) mõtlema, et kas Petra tõesti uskus seda. Tema jaoks oli oluline, et ta mees tuleks koju, aga kui see olekski nii läinud, siis ma kahtlen selles, et ta oleks mehe armukesepidamise lihtsalt kõrvale lükanud ja jätkanud sellest hetkest, kus ta avastas voodi kõrvale jäetud küünlajala.
Sest kogu lugu algabki vales kohas oleva küünlajalaga. Üksi olles ei too ju ükski mees voodi kõrvale küünlajalga! Seda tehakse ikka siis, kui ollakse kahekesi ja vajatakse mahedat sooja küünlaleegi valgust.

Martina Haag on naine, kes ise on läbi elanud täpselt samasuguse petmise ja lahutuse. Seega võib öelda, et raamat on tema enda elust. Ainult et kui tema abikaasa ta juurest minema kõndis ja oma kolleegi juurde kolis (nüüd on nad abielus), jäi Martina maha koos nelja väikese lapsega (Petral raamatus oli lapsi kaks). Rootsi tabloidid kirjutasid sellest lahutusest mõnuga ja lisasid ohtralt pildikesi, kus Eriku ja Martina vahel laiutab siksakiline välk.
Nhaag1agu Petra raamatus mõtleb: üks täiskasvanud inimene joonistas selle välgu meie pildile oma tööajal ja sai selle eest ka palka …
Foto on leheküljelt Stoppa Pressarna.

Traagilise lahutusloo kõrval jookseb paralleelselt ka Petra aja mahavõtmise ja enese kogumise lugu. Nimelt sõitis ta kolmeks nädalaks Põhja-Rootsi ja hakkas matkateel oleva öömaja majavahiks. Üksinda, koos oma kass Kapten Ninaga.
Kaunis ja karm loodus, linnud ja loomad aitavad naise lõplikult lahutuskibedusest üle.
*Ma olen väsinud olemisest nii kuradi väsinud! See on minu elu, mida ma elan!

See osa raamatust, kus Petra viibis Rahnukkal, oli mõnus ja isegi muhe lugemine. Paistab, et Martina Haagil on norralastega kana kitkuda, sest see kamp norrakaid, kes Petra majavahiks olemise ajal öömajale sattus, oli tõeliselt ebameeldiv ja totakas. Nõuda keset loodust endale eiteamis mugavusi, ülbitseda, keelduda maksmast jne. Kergendus nii Petrale kui lugejale, kui see kamp lõpuks lahkus.

Üsna raamatu alguses (lk.32) ütleb Petra Rahnukkal matkates, et tunneb end kui Duvemala Kristina. Minule tõi see võrldus naeratuse näole, sest juba aastaid tean ma seda lugu ja armastan selle loo muusikat! Ma ei teagi, mis on Rootsis kuulsam – kas Vilhelm Mobergi neljast romaanist koosnev sari, mis räägib Rootsist väljarändajatest, kes 19. sajandi keskel tõotatud maale Ameerikasse liikusid või ABBA meeste Björn Ulvause ja Benny Anderssoni nende raamatute põhjal kirjutatud muusikal “Kristina från Duvemåla“. Igal juhul tean ma seda, et muusikalis mängisid peaosi Helen Sjöholm ja Peter Jöback ning Jöbacki lauldud “Guldet blev till sand” lõi Rootsi muusikatabelites rekordeid ning on siiani üks armastatumaid laule (ka minu jaoks).
Kuld, mida loodeti leida, pudenes liivaks …
Laul algab 3:20
Peter Jöback “Guldet blev till sand”

Niisiis oli see raamat minu jaoks väga mitmekihiline.
Pettuse valu ja lahutuse põrgu, millega Petra võitles.
Rahnukka imeline loodus ja üksindaoleku võlu (üksiolemine ei tähenda üksildust!)
Ja kõik kaasnevad emotsioonid, mis saavad võimalikuks kui oled natuke rohkem Rootsi eluga kursis 🙂

Lisan siia ka pildi Vilhelm Mobergi väljarännu sarjast, mis kõik kenasti eesti keeleski ilmunud on: Eesti Raamatu sarjas “Põhjamaade romaan”

Moberg.jpg

J. K. Rowling “Harry Potter ja Azkabani vang”

Teema 48: Raamat, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas
J. K. Rowling “Harry Potter ja Azkabani vang” (376lk. Varrak, tõlkinud Krista Kaer ja Kaisa Kaer)

22555255_1733284453362391_7312932446201738855_n.jpg

Mina jõudsin nüüd Potteri-seeria kolmanda raamatuni 🙂 Ütleme nii, et kaks esimest oli kui leebe sissejuhatus ja see kolmas ikka päris karm lugu! Püüdsin mitu korda mõelda, mismoodi tunneb ennast seda lugev laps – kirjeldused emast, kes tapeti ja kes enne surma tapjale karjus, et võta mind ja jäta mu poeg ellu; dementorid, kes ei olnud mitte inglipoiste välimusega (dementori suudlus – jeerum!) ja Azkabani vangla kirjeldused …
See oli üks karm raamat ja isegi Snape, kelles ma eelmises kahes osas ikka ühtteist meeldivat leidsin, pööras selle loo lõpuks täitsa ära (milles ma olen veits pettunud, sest teda mängib ikkagi mu lemmiknäitleja … 😉 ).

Tegelikult (kui õrnas eas lugejad välja jätta), oli muidugi kift raamat ja põnevust jagus. Eriti hea oli lendluupalli finaal, mille ma ühe hingetõmbega läbi lugesin. Sõna otseses mõttes. 🙂

Tore oli ka see, et Peksja Paju oli siingi osas tegija ja et Hagridil ikka neid imelisi elukaid leidub.
Professor Trelawney tõi siia raamatusse sisse ka usu, et kui lauas söövad 13 inimest, siis esimene neist, kes püsti tõuseb, sureb. See meenutas mulle, et Londonis, Savoi restoranis, “elutseb” must kassikuju nimega Kaspar. Kui juhtub, et tuleb 13-liikmeline seltskond, siis tõstetakse lauale Kaspar ja tema murrab esimese tõsuja needuse. Kaspar on igati austatud ja auhinnatud kass.

Raamatus on koht, milleni ei soovita ühelgi lapsel enne magamajäämist pidama jääda:
“Peletistele meeldivad pimedad suletud ruumid,” ütles professor Lupin. “Riidekapid, voodialused praod, kapid valamute all …” (lk. 115)

Väga tore! Varsti loen neljadat osa

Koji Suzuki “Ring” ja Dave Eggers “Ring”

Teema 47: Kaks samasuguse pealkirjaga raamatut.
Koji Suzuki “Ring” (288lk, Kindle)
Dave Eggers “Ring” (364lk, Varrak, tõlkinud: Allan Eichenbaum)

22448142_1729616900395813_1876537989261532710_n.jpg

Pidasin mitmeid plaane, milliseid raamatuid selle punkti all lugeda, aga valisin need kaks ja olen ülimalt rahul! Mõlemad raamatud on väga head ja kumbagi polnud kerge käest panna. Nii et kui alustate, siis tehke seda vaba päeva hommikul, parem kui see päev on laupäev.

Kõigepealt Koji Suzuki “Ring”
Ma usun, et enamus on näinud 2002 aasta Hollywoodi filmi nimega “Ring”, kus teleriekraanilt väike valgesse riietatud ja mustade juustega tüdruk välja roomas ja inimesi tappis. Noh, see film on selle raamatu ainetel tehtud. Aga ainult ainetel. On olemas ka jaapanlaste endi tehtud film, Youtubes kättesaadav ka, aga ma pole veel jõudnud seda vaadata (millegipärast on sealgi ajakirjanikuks, kes asja uurib, naine).

Raamatus avastab ajakirjanik (meesterahvas), et tema naise õetütar ja veel kolm teismelist on surnud kõik ühel hetkel ja väga kummalist surma – südame seiskumise tagajärjel. Noorte surmahetke poosid ja ilmed on aga jubedad ja nii hakkab ta uurima, mis tegelikult juhtus.
Ilmneb, et noored on käinud ühes mägimotellis ja vaadanud kummalist videot. Asakawa vaatab linti ka ise ja nüüd on tema pealgi needus – ta sureb täpselt nädal peale vaatamishetke.
Mees palub uurimisel appi oma kooliaegse sõbra Ryuji, kes asja kuigi tõsiselt ei suhtu ja algab uurimine, mida see film tegelikult tähendab ja kes selle needuse taga on.

Igavesti sünge ja põnev lugu! Imelistest inimvõimetest, väärarengutest, kurjusest, hirmust ja saatusest.
Raamatu kaanel on intrigeeriv kiri, et Suzuki raamatus segunevad Haruki Murakami ja Stephen King. Murakami mõtisklusi oli siin küll. Kingi ekspert ma ei ole, aga õudust oli selles raamatus omajagu.
Raamat on neljaosalise sarja esimene osa.

Dave Eggersi “Ring”
See on hoopis teistmoodi lugu, aga omamoodi õudne ka. Mis juhtuks, kui kogu maailma inimesi kontrolliks üks firma. Ilma mingi konkurentsita. Kõigi andmed oleksid selle firma käes, kõik tehingud, jutud, pildid jookseksid läbi nende. Iga inimene oleks Läbipaistev, st. igaühe kaelas ripuks kaamera, mida saab ärkamisest kuni magamaminekuni jälgida. Väga armuline mõte – lubada kaamera heli WC-s maha keerata (pilt jääks alles). Juba raamatus tuli välja, et seda mahakeeramist ei tohiks lubada, sest WC-s hakati pidama salajasi 3-minutilisi kohtumisi.
Retsept sellise hulluse edukaks levitamiseks?
Võta üks väikelinnast pärit ambitsioonikas aga madala enesehinnanguga noor naine (“Kui vana sa oledki? Üksteist?”), anna talle alguseks robotitöö, kiida taevani, kui ta asjaga hakkama saab. Lisa tööülesandeid, kiida-kiida-kiida. Nuhi välja tema kõige suurem valupunkt (Mae isa põdes hulgiskleroosi), lahenda see – sulle ollakse tänulik. Kiida veel ja varsti on inimene sealmaal, et tema enesehinnang on pilvedes ja ta on kindel, et on sama tähtis kui president ning kogu maailm on tema mõjutada.

See oli väga paeluv ja kummaline lugemine. Ühest küljest pani imestama, mismoodi üks inimene (Mae) oma isikliku aju täiesti välja lülitada suudab ja pimesi kõike usub ja teeb, mis talle ette söödetakse. Teisalt olid mõned ideed isegi toredad – no kes poleks mõelnud, kui kift oleks kui kõige jaoks internetis oleks vaid üks parool, üks sisselogimine igalepoole! Ma küll mõtlen seda aegajalt …
Lisaks võiks igal poliitikul see läbipaistvuse kaamera kaelas rippuda Valimiste ajal vähemalt.

Soovitan julgelt mõlemat “Ringi”. Esimest õudukasõpradele ja teist ulmesõpradele. Teist võiks soovitada ka vandenõuteoreetikutele ning kõigile e-tehnoloogia arendajatele.

Kas te olete mõelnud, kui palju teie elust tegelikult jälgitav on? Bussipileti piiks, kaardimaksed, wifi, endomondo, google, turvakaamerad. Jne. Keegi näeb koguaeg