Katrin Pauts “Politseiniku tütar”

Teema 22: Eesti kirjaniku kriminull
Katrin Pauts “Politseiniku tütar”  (309lk. Varrak)

14.jpg
Raamatu autori foto: Rauno Volmar

Kauge küla. Saladused. Lapsepõlvekoju tagasipöörduv naine. Veel saladusi. Selliseid, mis 20 aasta jooksul kuskilepoole lahenenud ei olnud, aga nüüd ühtäkki otsast hargnema hakkavad.
Mida see mulle meenutas? Birk Rohelennu Silva suudlemise lugu. Ma lihtsalt lugesin seda umbes aasta tagasi ja tundsin lugedes mingit rõhuvat tunnet. Depressiivset. Nüüd, selle raamatuga, tuli see tunne tagasi ja püsis kõik need leheküljed otsast lõpuni.

Mis mulle ei meeldinud – Peatüki alguses hakatakse mingit teemat üles kruvima. Lehekülg lehekülje järel asi muudkui edeneb, osalised räägivad enda seotusest, kogu aeg loed ja ootad, et no nüüd, enne peatüki lõppu saad midagi juhtunust teada, tekiks nagu pingetõus … Aga peatükk saab läbi ja polegi midagi selgunud. Pikalt heietatud, tulemust pole. Ja nii ikka mitmeid kordi (ema kirjaga näiteks).
Ma ei ütle, et see oli halb raamat! Mul hakkas vahepeal lihtsalt igav ja tundus, et maailm on täis 30-ndates inimesi, kes lapsepõlvekoju tagasi jõudes seisavad silmitsi luuravate vanaeitede, nende eest põgenevate külaelanike ja hirmsate saladustega, mis ainult ootavad, et end avama hakata.
Ma ei ole üheski sellises külas veel käinud ja taaskohtumised minevikuga on olnud seni meeldivad ja rõõmsad.

Huvitav, kas keegi kaasaegsetest kodumaistest krimikirjanikest on ka kirjutanud loo, kus tegevus toimub linnas, kaasajas, ilma lapsepõlvesaladusteta? Kus endale on leitud vaenlane ja lastud ennast maha koksata täiskasvanuna toimepandud lolluste eest?
Läks porisemiseks.
Järgmisel korral ei õienda nii palju!

Advertisements

Jana Vagner “Vongozero”

Teema 9: Raamat, mille krabad allahindluselt
Jana Vagner “Vongozero” (335lk. Varrak)

07.jpg

See raamat jääb minuga pikaks ajaks. Külmadeks talveõhtuteks, kui aialipid plaksuvad ja lumetuisusteks öödeks. Selle raamatu kõhedus ja jahedus hiilisid nahavahele ja nii tundsin ma soojas toas lugedes, et oleks vaja pleed peale tõmmata. Tegin lugemisse pause. Palju ei suutnud korraga endasse lasta. Meel muutus morniks, võpatasin, kui keegi tuppa astus. Kui ise aevastasin, tabas mind hirmuhetk, et tõbi on tulekul.
Kiidan kirjaniku stiili!
Lugeja satuks justkui ise sellesse süngesse maailma, kus ümberringi on tappev viirus, oled keset Venemaa tuisust talve autoga kottpimedal teel, teise inimese nägemine ei tähenda kergendust, vaid halvavat hirmu.
See on kindlasti üks ängistavamaid raamatuid, mida ma lugenud olen.
Kuskil kirjutati, et naised selles raamatus on hüsteerikud. Noh, sattuge ise sellisesse olukorda kui nemad, vaatame, kuimitmel mõistus selgeks ja süda rahulikuks jääb. Kui su mees seisab püssitoru ees. Kui sa ei tea, kas külmud koos lapsega metsavahel ära või jagub bensiini, et järgmisse külasse jõuda. Kui küla küll paistab, aga see võib olla täis viirusesse surevaid inimesi. Kui sa veel 2 nädalat tagasi sulistasid kuuma veega vannis, aga nüüd võid enda pesemiseks panges lund sulatada. Kui selleks aega on.
Minu meelest said naised selles raamatus küll väga hästi hakkama.

Ma armastan talve. Üks parimaid aegu aastas, kui on külm ja lumi ja palju pimedust. Rahvast on tänavatel vähe ja loodus puhkab. Võrratu aeg! Aga selle raamatu talv raputas küll korralikult läbi ja pani mõtlema, kui tänulik tuleb olla sooja kodu ja kõigi tavapäraste mugavuste eest. Hea, et mõned asjad seda aegajalt meelde tuletavad. Muidu muutub kõik hea lihtsalt iseenesestmõistetavaks.

07a.jpg

Sisukokkuvõte:
Vene kirjaniku Yana Vagneri esimene romaan, apokalüptiline põnevik „Vongozero” räägib maailmast, kus inimesed on silmitsi surmava gripiviirusega. Selles kaoses, kus tavapärane elurutiin on katkenud ja maailma suurlinnad karantiinis, püüab noor perekond meeleheitlikult laastava haiguse eest põgeneda. Kuidas nad saavad hakkama uues maailmas, kus harjumuslikud reeglid enam ei kehti? Keerulises olukorras aitavad neid vaid ürginstinktid. „Vongozero” sai alguse blogisse kirjutatud järjejutust. Raamat on pälvinud tunnustust nii Venemaal kui ka Prantsusmaal, see on võitnud kirjandusauhindu ning tõlgitud juba mitmesse keelde. 2013. aastal ilmus romaanile ka järg.

07b.jpg

Paistab, et järge meie eesti keeles lugeda ei saa. Vene keeles on mu lugemine väga kehvake, jääb lootus, et see tõlgitakse ehk inglise keelde. Igal juhul oleks huvitav teada, mis saab saarele jõudnud tegelastest.
Raamatu ainetel on Venemaal ka seriaal tehtud. Treilerist vaadates tundus, et pole raamatule eriti sarnane, ängistusest on justkui märul saanud, aga mine tea!
Vongozero seriaali treiler

Nancy Mitford “Armastust otsimas”

Teema 8: 100% naistele!
Nancy Mitford “Armastust otsimas” (171lk. Varrak)

04.jpg

Lugesin Jessica Fellowesi “Mitfordide mõrvalugusid” ja sain seal tuttavaks Mitfordide perekonnaga. Lähemal uurimisel selgus, et õekesed on omal ajal olnud kuulsad seltskonnadaamid ja mitu neist on ka kirjanikuna tegutsenud. Üllatus-üllatus – eesti keeles on isegi olemas vanema õe, Nancy Mitfordi raamat!
Veel suurem üllatus oli see, et see raamat oli mul koduses riiulis.
Niisiis – huvi seda perekonda edasi uurida oli olemas, raamat ka, sobiv väljakutse teema ka – järelikult vaja läbi lugeda!

“Armastust otsimas” on raamat, kus Nancy Mitford kirjutab preili Fanny silmade läbi oma perekonnast. Kõige ägedam avastus oli, et “Mitfordide mõrvalugudest” tuntud kõvahäälne perepea oli ka selles raamatus täpselt samasugune, nagu oleks lugenud järjejuttu. Ärritus kiiresti, kisas ja karjus kõvasti, aga kui jõudis kätte “kiilu peenem ots”, siis andis järele ja andestas palju.

Raamat on mõnusalt humoorikas ja selliste karakteritega saaks televisiooni päris laheda perekonnadraama. Mulle meeldis kõige rohkem esimene kolmandik, kus kõik lapsed olid kodus ja lugu tiirles mõisa ümber. Olid ballid ja jahid ja ekstsentrikutest naabrid. Hiljem said tüdrukud suureks, abiellusid, lahutasid, abiellusid, sõitsid mööda maailma ringi, tuli sõda ja see kõik polnud enam nii lahe lugemine. Ehk sellepärast, et ma pole suurem asi seltskonnadaamide elust lugemise fänn. Kallid kasukad ja uhked seltskonnad ei ole minu teema.
Kuigi ma pean tunnistama, et Nancy Mitfordi veidi õel (naiselik) huumor oli isegi neis armuseikluste kirjeldustes nauditav.

Aga lapsepõlvejutud olid vahvad!
*”Ma olen kindel, et teie maitsev sai on küpsetatud veskikividega jahvatatud jahust ning selles on suur kogus idusid. … Nagu te teate, idud, millel on imeliselt tervistavad omadused, kõrvaldatakse saiast, ning pannakse kanatoidusse. Selle tulemusel jäävad inimesed üha nõrgemaks, kanad aga lähevad iga põlvkonnaga üha suuremaks ja tugevamaks.”

“Sulle ei meeldiks kana olla, Linda,” lausus Bob. “Ma nägin kord, kuidas kana munes, ning ta oli päris hirmsa näoga.”
“Oh, see on ainult nagu kempsus käimine,” vastas Linda.*

*Louisa laulatus toimus kevadel. Tema tüllist rüüsidega ja apelsiniõitega pruutkelit ulatus põlvini ning oli slepiga, nagu tookordne jube mood ette nägi. Jassy läks sellepärast väga endast välja.
“See ei kõlba.”
“Miks Jassy?”
“Ma pean silmas, see ei kõlba matusteks. Naised maetakse ju pruutkleidiga, eks ole? Mõelda vaid, kuidas su vaesed vanad surnud jalad kleidi alt välja ulatuvad.”*

04a.jpg

Jessica Fellowes “Mitfordide mõrvalood”

Jessica Fellowes “Mitfordide mõrvalood” (320lk. Varrak)

02.jpg
Downton Abbey + Agatha Christie = Mitfordi mõrvad
Esimene osa kuueosalisena planeeritud raamatusarjast. Ja millise imekauni kujundusega! Aegajalt panin raamatu kinni ja lihtsalt imetlesin seda tumesinise ja kuldsega kaunistatud kaant.
Jah, mulle meeldivad ilusad raamatud!
Aga ma nautisin ka selle raamatu lugemist! Ajastu (1920-ndad) on võrratu, Mitfordide perekond on huvitav, peaosalisele Louisale saab kohe algusest peale kaasa elama ja kaasa tundma hakata. Mõrv toimub praktiliselt lugeja silme all. Tüdrukud on kaunid ja noormehed punastavad. 🙂 Selles raamatus on stiili!
Lisan siia ka väga hea tõlke ja korraliku toimetustöö, sest lugedes ei komistanud silmad kordagi.
Kui hea, et aasta alguses saab ühele raamatule mõnuga kiidulaulu laulda!

Louisa elab oma ema ja onuga Londonis. Ema on pesunaine, keda Louisa abistab ja onu on muidusööja, kes õpetab lapseeas tüdrukule taskuvargust ning hiljem püüab Louisaga oma kõrtsivõlgu maksta. Jube elukas, kelle eest tüdrukul ühel päeval põgeneda õnnestub.
Samal päeval (samas rongis, kust Louisa põgeneb) mõrvatakse va02ana halastajaõde Florence Nightingale Shore, ning Mitfordide mõisasse jõudnud Louisa satub tänu vanimale peretütrele Nancyle ning oma tuttavast politsenikust sõbrale Guyle mõrtsukat jälitama.
Nii Florence Nightingale Shore kui tema sõbranna Mabel Rogers on päriselt olemas olnud inimesed. Mõrv toimus ka ja vapustas Inglismaad, aga erinevalt raamatust ei leitud päriselus mõrvarit.
Fotol Florence Shore and Mabel Rogers (Sunderland Echo)

Huvitav lugu koos paljude keerdudega ja lisaks kahe noore tüdruku (kes arvavad, et juba piisavalt täiskasvanud) sekeldusi ballidel ja kodus. Sümpaatne vana lapsehoidja ning erakordselt tore Nanny Blori õe kohvik koos kreemisaiade ja vaarikamoosiga.

Pean tunnistama, et Mitfordide perekond ei olnud mulle tuttav. Nüüd, kui raamat on loetud ja mitu tundi tegelasi googeldatud, saan aru, et tegu oli lausa legendaarse perekonnaga. Lord ja Leedi Redesdale`i kuus tütart olid omal ajal tõelised seltskonnastaarid. Nancy, Pamela, Diana, Unity, Jessica ja Deborah. Kõik raamatus veel lapseeas, on oma päriseludes palju huvitavaga hakkama saanud.
(Foto: BBC)

õed.jpg

Nancy Mitford on muuhulgas ka tuntud kirjanik ja kui huvipärast armastust-otsimas.jpg
uurisin, et kas tema töid ka eesti keeles saada on, avastasin, et
isegi mu enda riiulil on üks Nancy raamatutest täitsa olemas.
1994. aastal Varraku Ajaviiteromaani sarjas ilmunud
“Armastust otsimas”. Mulle tundub, et ma olen seda kunagi ka lugenud. Peaks uuesti kätte võtma.

Ühesõnaga – suurepärane lugemiselamus kaunis kestas! Loodan, Et Jessica Fellowes kirjutab kõik lubatud kuue õe raamatut ja et need kuus kõik ka eesti keelde jõuavad.
49575814_2296040593753438_6334031057322508288_n.jpg

Tom Watkins “Lemmikloomadetektiiv”

Tom Watkins “Lemmikloomadetektiiv” (272lk. Varrak)
Tõlkinud (väga mõnusalt!) Marju Roberts! 🙂

Lemmikloomadetektiiv.png

Minu suurim hirm loomaraamatute puhul on see, et neis läheb loomadega midagi halvasti ja ma saan lugedes peatäie nutta. Panen kohe kirja – selles raamatus ei olnud nutukohti! Vastupidi – see oli üks põnev ja ka õpetlik lugu, mida peaks kindlasti lugema kõik, kellel on kodus lemmikloom!
Tom Watkins kirjutab, mismoodi temast lemmikloomadetektiiv sai (ja kuimitu korda teda Ace Venturaks kutsutud on). Kuidas pisikesest ühemehe ettevõttest arenes lõpuks kogu Suurbritanniat hõlmav loomade otsimise agentuur.
Mulle tundus ulmelisena, et ühe kassi otsinguteks prinditakse 1000 lendlehte ja käiakse läbi üle 600 majapidamise! Aga kõik see tundub mõistlik, sest mida suurem hulk inimesi kadunud loomast teab, seda suurem on võimalus ta üles leida.
Raamatust selgus ka see, kui tähtis oli, et otsijatel oli oma vorm ja silmatorkavad autod. Kui nende peale ka alguses muiati, sai kohe selgeks, et tegu on professionaalidega. Huvitav oli teada saada, et kui kass kaob, siis peatub ta esimeses kohas, kus teda ootab peavari, söök ja jook. Kui kaob koer, siis tormab ta paanikas eiteakuhu ja tema otsimise ala on tunduvalt laiem.
Raamatus selgub näiteks, kui tähtis roll kadunud kassi leidmisel on tolmuimeja kotil ja miks on loomadetektiividel vaja diktofoni.
Mõned otsingute kirjeldused läksid nii põnevaks, et mul tekkis tunne, nagu loeks krimkat, kus pätti taga aetakse! Tom hoidis otsides hinge kinni ja mina lugedes ka.
Lisaväärtus selle raamatu puhul on nii pildimaterjal kui ka võimalus vaadata Youtubest agentuuri otsinguvideosid. Neil on koduleht ja Facebookileht ning töö käib iga päev ja suure hoolega.
Lugege kõik, kellel on kodus lemmikud! Loodame, et nad ei kao teil kunagi, aga kui kaovad, siis leidub selles raamatus mitmeid tarku nõuandeid, kuidas otsinguid teostada.

J. K. Rowling “Harry Potter ja Fööniksi ordu”

Teema 42: Kõige paksem lugemata ilukirjanduslik raamat sinu isiklikust riiulist
J. K. Rowling “Harry Potter ja Fööniksi ordu” (856lk. Varrak)

47686184_2256770394347125_4063409275312013312_n.jpg

Khm, khm …
Minu 2018. aasta väljakutse jõudis lõpule!
Päris mõnus tunne on.

Khm, khm …
Raamatumuljed.
PS! Tõsised fännid, ärge edasi lugege! Natuke kriitikat tuleb.
Minu meelest oleks saanud selle raamatu edukalt kirjutada 600-leheküljelise ja mitte midagi poleks juhtunud. Kuidagi väga palju heietamist oli, esimest korda läks põnevaks peale 460. lehekülge! St. see-kelle-nime-ei-tohi-nimetada saabus tegelikult alles raamatu keskel ja kadus siis jälle. Põhiline mahv läks Harry vihahoogudele ja Umbridge`i muti märatsemisele.
Oh, kuidas ma ootasin, et Snape millegi erilisega hakkama saab. Millegagi, mis tema ja Harry suhted soojemaks muudaks. Võimalik, et ma jäängi seda ootama ja midagi sellist ei juhtugi (mul ju veel 2 raamatut lugemata!). Palun ärge vihjake siin kommentaarides mulle midagi! (mäletate küll, artiklit, kus kirjutati mis polaarjaamas selle raamatute lõppude ärarääkijaga juhtus ).
Jama lugu, kui su lemmiknäitleja on pandud mängima sellist rolli, kes peaks raamatute põhjal vastik olema. No ei ole Alan Rickman vastik! Vastupidi.

Ja ma ootasin veel, et Harry suudab äkki midagi erilist korda saata. Et tal ilmub mõni enneolematu oskus. Eriti lõpus, kus lahingut peeti. No midagi sarnast nagu Tulepeekris.
(Tulepeeker oli üldse üks väga hea ja põnev raamat!).

Aga kõigest hoolimata on see üks suurepärane sari, vinge maailm ja haarav lugemine. Mis sest, et ma selles Fööniksi ordus natuke pettusin. Ma ootan tegelikult huviga, kuna ma järgmise osa kätte saan võetud. Õnneks on veel 2 raamatut jäänud (see hiljem saabunud näidend ei kutsu eriti lugema, aga kes teab).

Jessie Burton “Miniaturist”

Jessie Burton “Miniaturist” (360lk. Varrak)

Miniaturist.png

Nii kui see raamat ilmus, nii panin ma ta endale lugemisnimekirja. Aga lugemiseni ei jõudnud enne, kui Varrakult eestikeelne välja tuli.
Aitäh raamatu eest!

Lõpetasin äsja ja katsun oma emotsioone paika sättida.
See oli üks süngemast sünge ja tume lugu.
Mäletate seda kaadrit “Kevade” filmist, kus Arno oli haige ja sonis? Palav … nii palav on … Tuba oli pime, murest murtud ema istus voodiäärel.
Vaat just selline pilt tuli mul silme ette, kui ma üritasin oma lugemisemotsiooni kirjeldada.
17. sajandi Amsterdam. Kaupmehed, gildid, (võlts)vagadus, kahtlased tänavad, kahtlased suhted, kummaline perekond, judinaid tekitavad kingitused miniaturistilt (ma ei armasta üldse nukke!).
Ja noor, 18 aastane abiellu petetud Petronella, seismas silmitsi terve murekoormaga.

Selles raamatus ei olnud mitte ühtegi õnnelikku tegelast!
Selles raamatus ei olnud mitte ühtegi õnnelikku sündmust. Kõike varjutas mõni sünge mure, mõni hall saladus, mõni jube tegelane.
Aga verd oli siin kõvasti.
Surma ka.
Pisaraid jagus algusest lõpuni.
Ma ei ole tõesõna nii sünget raamatut enne lugenud. Igasugu õudukad kahvatuvad selle kõrval, sest seda lugedes oli tunne – jah, see kõik võiski tol ajal nii olla.
Kogu seda süngust võimendab raamatu jutustamisstiil. Neid lauseid lugedes on kogu aeg kõhe ja maadligi surutud olemine. Ja jube üksindustunne tuli peale.

Aga hoopis huvitavam on see, et tegelikult elaski selline inimene nagu Petronella Oortman ja tal oli kaupmehest mees Johannes Brandt. Naisel oli just selline nukumaja kui raamatu kaanepildil – õigem oleks öelda, et raamatu kaanepildil ongi see õige nukumaja, mis praegusel hetkel asub Amsterdami Rijksmuseumis.
Õige Petronella kulutas oma maja sisustamisele üle 30000 kuldna, mille eest tol ajal oleks saanud päris maja osta.

Ma saan aru, miks see raamat nii populaarne on ja miks sellest TV sari vändati. Samal põhjusel ei loe mina seda raamatut enam kunagi uuesti.
Nüüd lähen ja võtan ühe helge ja armastust täis raamatu ning katsun kõik selle musta mure peast pühkida.