Andres de la Motte “Suve lõpp”

Anders de la Motte “Suve lõpp” (319lk. Varrak)

38713656_2081074168583416_8161639276421840896_o
Veronika, õigemini Vera lugu, kes kaotas lapsena oma viieaastase venna Billy.
Poiss näeb aias jänesepoega, loodab, et saab selle kätte, kui piisavalt osavalt hiilib. Aga jänes hüppab eest ära, poiss suudab mõelda vaid loomakese püüdmisele ja ühel hetkel on ta aiast väljas, maisipõllul, jänes on kadunud ja silmanurgast vilksatab midagi punast.

Aastaid hiljem tuleb Stockholmis elava Veronica leinateraapia rühma noor mees, kes näeb välja nagu Billy võiks täiskasvanuna välja näha, ning räägib loo oma kadunud sõbrast. Lugu tundub Veronicale kahtlaselt tuttav …

Autor oli enne kirjutama hakkamist politseinik, seda on lugedes tunda. Samuti kui Rick Mofina raamatute puhul, on ta kirjeldustes ja taustsüsteemis põhjalik, ei jäta pisiasju märkamata, analüüsib tegelasi ja nende tegevust. Kohati tundub, et taustaga läheb asi lausa liiale ja liiga sügavuti, aga kohe pärast seda läheb põnevaks.
Raamatu stiil mõjub painavalt. See ei ole krimka stiilis “tuli uurija, viskas paar tabavat kommentaari, mõtiskles lauataga, kulm kortsus ja äkki oligi lahendus käes!”. See on ühe ebastabiilse naise segane tõeotsimise lugu. Vaadetega minevikku, kui Billy kadus, tolleaegsetesse uurimistesse ja tagasi tulles tänapäeva, kui Veronika püüab kõigele lahendust leida. Vahepeal läheb tõeliseks märuliks ja see osa on väga haarav!

Tõeliselt võigas kuju kogu loos on Vera onu Harald, rikas ärimees, kes kogu linnakest oma käpa all hoiab. Mees, kelle jaoks rahal on võim ja see, kes võimule ei allu, seda klohmivad natuke tema palgal olevad suured ajudeta “kapid”. Kõiki asju ajab ta näol virvendava naeratusega. Vastik-vastik-vastik!
Muidugi on kogu loos ka tema käsi mängus.

Raamatus on mineviku ja tuleviku lugude vahel ka kirjad. Kellegi armastuskirjad kellelegi. Küll ma püüdsin välja mõelda, mis kirjad need on, aga alles raamatu lõpus tuli tõde ilmsiks. Ja ma pean ütlema, et see tõde erines kõigest sellest, mille ma ise välja nuputanud olin.
Seega võib öelda, et väga üllatav ja hullumeelne lugu!

Üks tore seik ka – Vera isa aretas ise roose. Kogu raamatust ei jäänud sellist muljet, et see mees võinuks millegi sellisega tegeleda, aga ometi oli tal ilus roosiaed koos kahe võrratu isearetatud roosiga.
Vanad roosiaiad – võrratud paigad!

Ja lõpuks kaanekujundusest.
Nägin raamatut poes, pilk libises lihtsalt üle ja ma poleks seda kunagi ostma hakanud. Ma poleks seda kättegi võtnud, et uurida, millest jutt käib. Õnneks sain raamatu Varrakust lugemiseks enne, kui eestikeelne kaanekujundus avaldati.
Öeldakse, et ära hinda raamatut kaane järgi. Minu jaoks on aga raamat kaanest kaaneni tervik ja esikaas peegeldab sisu – ma vaatan raamatu kaant ja saan selle järgi aru, kas raamatut peetakse piisavalt heaks, et talle korralik kaanekujundus tellida.
Ütleme nii, et antud juhul sisu on, aga kaant pole. See on tühi. Autori nimi on suurelt kirjas, et see jääks silma neile, kes on Motte varasema loominguga (triloogia [geim], [buzz], [bubble]) tuttavad.

Lõpetaks siiski helgemal noodil – korralik krimka, huvitavad (hästi lahti kirjutatud) tegelased, on nii peamurdmist kui ärevat tagaajamist.

SuveLõpp.png

Advertisements

Maria Semple “Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?”

Teema 28: Raamat, mille põhjal tehtud film linastub aastal 2018
Maria Semple “Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?” (339lk. Varrak)

Bernadette.png
Ma ostsin selle raamatu kahel põhjusel:
1. Olin just lugenud Ruth Reichli “Küüslauk ja safiirid”, mis oli mõnus lugemine ja selle Bernadette`i kaanepilt oli praktiliselt samasugune.
2. See raamat oli allahinnatud ja maksis ainult 3 eurot.
Sisust ei teadnud ma midagi.
Nüüd, mõned aastad hiljem, avastasin, et sellest raamatust vändatakse film ja kuna väljakutse teema sobis, läks raamat lugemisse.
Sisust ei teadnud ma ikka veel mitte midagi. Aga ma arvasin miskipärast, et see on mõnest tibist, kes ära kaob. 🙂
Ja lugedes saabus üllatus, sest see oli hoopis teistsugune raamat!
Palju huvitavam, palju mitmekesisem, palju ägedama kadujaga.

Bernadette Fox on kuulus arhitekt. Natuke Ayn Randi Howard Roarki sarnane, kes on omast ajast ees, astub üle kaasaja piiride, teeb väga puhaste joontega ehitisi, aga – tema saab selle eest tunnustatud (Roark tambiti mutta)! Raamatus on muide Randi ja Roarki ka mainitud, seoses sellega, et “isegi Ayn Randi arhitekt oli meessoost!” (Ayn Rand ei olnud ju feminist, et ta oleks pidanud oma arhitekti naissoost tegema. Randi filosoofia oli hoopis muus, eelkõige inimese isiklikus mõtlemisvõimes).
Tol ajal kui tegutses Bernadette, oli aga ennekuulmatu, et noor naine on arhitekt ja et ta teeb midagi ebatraditsioonilist.
Igal juhul hakkas Bernadette mulle meeldima.

*”Bernadette ja tema entusiasm olid nagu jõehobu ja vesi: proovi neid vaid lahutada ja sind tambitakse surnuks.”

PS! Bernadette KUDUS igal võimalikul juhul! Koosolekul, loengutes, kohtumistel. Tema aina kudus. 🙂

Naine, kes ei lasknud ennast loksutada “sääskedest”, st. tema ümber pirisevatest ja sädistavatest naisinimestest, kelle peas tarkusele ja ajudele eriti ruumi ei olnud – kõik mõttetegevus oli haaratud klatšimisega, nuhkimisega ja teiste elude torkimisega. 😀
Sääsed olid:
*Audrey Griffin – Bernatette`i närvihaige naaber, kes kiusu pärast laskis Bernadette`i aias olevalt künkalt põldmarjad eemaldada ning kui künkalt tänu vihmasajule (ja lagedaks jäänud nõlvadele) mudalaviin tema majja põrutas, oli süüdi Bernadette.
Üllataval kombel oli temast raamatu lõpus siiski kasu ka.
*Soo-Lin Lee-Segal – Bernadette mehe Elgari uus klatšihimuline assistent, kes ei jätnud kasutamata ainsatki võimalust Elgari kätt hoida ja talle küljealla pugeda. See lugu ei lõppenud hästi.

Jõudsime abikaasa Elgar Branchini.
Mees oli Microsofti legend, uue salajase projekti Samantha 2 isa, tema TED-i video oli vaadatavauselt 4. kohal ja firmabussi vahekäigus püüdsid kaassõitjad teda kasvõi korrakski näpuotsaga puudutada.
Vastandid ilmselt tõmbusid, sest need kaks – Bernadette ja Elgar – tundusid olema küll kaks väga erinevat inimest.
Igal juhul oli neil aastaid tore abielu ja väga kift tütar, noor geenius Bee, kes selles raamatus jutustajarollis.

Bernadette`i peetakse hulluks. Ta pelgab inimesi ja hoiab omaette. Nüüd on see viimane võimalus aga käest kadumas, sest tema tütar tahab sõita Antarktikasse. Kogu perega. Nad on seda sõitu ise tüttrele lubanud – kui ta õpitulemused on suurepärased, nad sõidavad! Nii et Bernadette`l ei jäägi muud üle kui pakkima hakata.
Siit algavadki sekeldused, kuni naine kaob ja isa ning tütar teda otsima asuvad.
Antarktikareis siiski toimub ja mulle, talvehullule, oli see reisiosa küll tõeline maiuspala. Suured sinised jäämäed, üksildane külm koht. Väga äge!

*”Antarktikast on vaja teada ainult selle kolme horisontaalset triipu. Kõige all on veetriip, mis jääb musta ja tumehalli vahele. Selle peal on maatriip, mis on tavaliselt must või valge. Seejärel on taevatriip, mis on halli või sinist tooni. Antarktikal pole lippu, aga kui oleks, peaks sellel olema kolm eri halli varjundiga horisontaalset triipu. Kui tahta eriti kunstipärane olla, võiks lipp olla üleni hall, aga ikkagi võiks öelda, et sellel on kolm halli triipu, vee, maa ja taeva jaoks, aga siis kuluks liiga palju aega selgitamisele.”
Natuke nagu Eesti lipu moodi, kaspole. 🙂

Raamatu lõpp oli veidi segane. Tekkis tunne, et kirjanik tahtis loo otsad kiiresti kokku tõmmata ja sai sellega muidugi ka kenasti hakkama. Üldmuljet raamatust see siiski ei rikkunud, nii et oli tõesti hea lugemine!
Huvitav, milline see film tuleb.

PS: Selles raamatus oli üks tore väljend: ta on nagu kaka hautises.
Mis tähendab, et kui sa valmistad hautise ja see on jube hea ja sa tahad seda süüa, aga keegi võtab tillukese tükikese kakat ja segab selle sinna hautisse ning ongi kõik rikutud – sa ei taha seda enam mingil tingimusel suhu pista!

Peale nende kahe eestikeelse prilliraamatu avastamist, hakkas mulle siin-seal teisigi samasuguseid silma jääma. Niisiis kui mõne sellise leidsin, salvestasin. Nüüdseks on neid juba päris palju. 🙂

Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” ja Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu”

Teema 27: 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad.

001Nähtamatu.png
Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” (289lk. Varrak)

Maailmade vahel on Nähtamatu Raamatukogu, kus elavad raamatukoguhoidjad ei vanane. Nad liiguvad eri paralleelidesse, et hankida sealt haruldasi trükiseid ja tuua need oma raamatukokku – selleks, et nad säiliks.
Kaks üsnagi sümpaatset tegelast – noor raamatukoguhoidja Irene ja õpipoiss Kai – lähevad ühte paljudest Londonitest hankima Grimmide muinasjuttude käsikirja. Ja selles Londonis on kõike: vampiire, haldjaid, küberjuhitavaid alligaatoreid, libahunte, detektiive, politseinikke, teadlasi, võlukunsti, mürgitatud kübaranõelu, tsepeliine, lohesid, hiiglaslikke metallist tõuke jne. Kõike on nii palju, et silme ees läheb kirjuks ja enam ei saa aru, kes keda ründab. 🙂 Võibolla on kõike seda liigagi palju. Kas ühes raamatus peavad kirjas olema kõik teadaolevad muinasjutu- ja ulmetegelased? Kohati tekkis tunne, et katsuge nüüd palun ühele asjale keskenduda ja sellega kuskile jõuda, aga seda muidugi ei juhtunud 🙂 Saabusid üha uued ja uued vaenlased, võlujõud ja head-halvad tegelased ning minul kui lugejal jäi üle ainult imestada, mismoodi autor ise ja Irene ning Kai neil kõigil vahet tegid ning segi ei ajanud. 😛

Aga! Raamat on põnev. Võtsin ta lennureisile kaasa ja lennufoobikust mina ei saanud arugi, kui me ühel hetkel juba kohale jõudnud olime ja lennukist välja aeti. Oleks võinud pikem lend olla. 😉
See oli nüüd esimene osa Nähtamatu Raamatukogu sarjas. Olemas on ka 2. 3. ning 4. osa ja kirjutamisel 5. osa. Ma väga loodan, et see sari saab lõpuni tõlgitud ja ilmutatud, sest ausalt öeldes on selline temaatika üks raamatusõbra unelma täitumine – kui vaid ette kujutada üht maailmadevahelist raamatukogu, kus on hoiul igasugu põnevat kirjandust! Nii pikki koridore, et ühest otsast teise jõudmiseks kulub 2,5 päeva! Hiiglama vanu raamatukoguhoidjaid, kes kuskil selle hiiglasliku kogu nurkades tolmuseid köiteid uurivad! Oh, nii põnev! Ma loodan, et mõnes osas veedetakse rohkem aega ka Nähtamatus Raamatukogus endas – mõni pätt paralleelmaailmast võiks ju juhuslikult sinna sattuda ja natuke kurja teha. 🙂

Niisiis – põnev lugu, meeldiv süžee, toredad tegelased (eriti lohe Kai). Loodetavasti on järgmistes osades veidi vähem igat sorti kolle ja trolle ja pikemalt ning sügavamalt lahti kirjutatud põnevust ja intriigi.

Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu” (345lk. Tänapäev)

*”Ta andis alla ja hammustas nurga hammastega ära.”
Jutt käib kommipakist.
No millega siis veel hammustatakse??? Ah?
See lause iseloomustab raamatut väga kenasti. Ons see nüüd autori või tõlkija stiil, aga peale “Nähtamatu Raamatukogu” lugemist tundus selle raamatu tekst väga konarlik.

Lugu ise rääkis Gotlandil toimunud mõrvadest. Oli udu, oli pimedat ööd, oli üksildasi maju ja ohvri paanilist põgenemist ning mõrtsuka mõtteid. Samas libiseti neist kurjategija tegevuse kohtadest kuidagi kergelt ja kiirelt üle ning keskenduti hoolega uurijate mõtetele ja neile hetkedele, kus üks tegelastest laob ritta plusse ja miinuseid, kas ta ikka peaks oma meest petma või mitte. Selline mulje jäi, et autori jaoks olid raamatus olevad mõrvad nii ebameeldivad, et ta üritas nendega ruttu ühelepoole saada, et siis suhetejuttudega edasi minna. 🙂
Samas oli ju ikka natuke põnev ka. 🙂 Mõrvalood ongi põnevad.

Kui ma raamatu lõpuni jõudsin, meenus mulle Ruth Ware “Valetamise mäng”. Siin ei olnud tegu valetamisega, aga kõik probleemid, mis raamatus olid, said samuti alguse lapsepõlvest ja kooliajast.

Vaatasin, et Mari Jungstedtilt on ilmunud eesti keeles kokku kolm raamatut, kõik erinevate inimeste tõlgitud. Niisiis peab ka teistega katsetama, kas on erinevust näha või mitte.

 

Mia Kankimäki “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma”

Teema 11: Välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit või eestlasi
Mia Kankimäki “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” (326lk. Varrak)

0001ab.jpg

Kõige parem hetk millegi saavutamiseks, on alustada siis, kui oled oma senisest elust surmani tüdinenud, rutiinirulli alla jäänud, suhteliselt vana ja lähemal vaatlusel ei tundu sul olema midagi, mille üle rõõmustada või mille üle uhkust tunda.
Mia on 38-aastane, mehe ja lapseta, elab üksi, on 10 aastat sama tööd teinud.
Ja nüüd talle aitab! Tema kireks on olnud X sajandil elanud jaapani õuedaami Sei Shonagoni “Padjaraamatu” lugemine ja nüüd võtab ta endale vaba aasta, saab mitu stipendiumit ja sõidab Jaapanisse, Kyotosse, et Seiga lähemalt tuttavaks saada.

“Paistab, et reisimine ja keskkonnavahetus on keskealisele vanatüdrukule viimane võimalus oma olemasolu enesele põhjendada.” (lk.25)

Kuidas maitseb peale pikka kohustusteparaadi saabunud vabadus?
*Ärkad hommikul, sirutad ja mõtled, kas oled täna tegus või vedeled veel tatamil ja kuulad, mismoodi tuul puulehtedes sahistab.*

Raamatu jooksul jõudis Sei-sõbranna Mia kaks korda Jaapanis käia, elada Soomes, oma vanemate maja pööningul, kirjutada, külastada Jaapani ja Londoni raamatukogusid, sattuda Jaapani maavärina pagulasena Phuketti ja lõpetada Normandias, hiiglasuure vana kirjutuslaua taga, kus kogu see lugu lõpuks raamatuks sai vormistatud.
Nii põnev, nii kaasahaarav ja nii vanasse Jaapanisse kaasaviiv lugu, et lõpetades oli tunne, nagu oleksin ise kogu selle reisi kaasa teinud ja raamatu valmis kirjutanud. Ehk sellepärast, et armastan samuti Jaapanit, tema kultuuri, templeid ja kirsiõisi ning iga kord, kui raamatus neist mõnda nimetatakse, oli mul vaja paiga nimi Googlesse toksida ning pilte vaadata. Mõnikord unustasin ennast templitesse ja loodusesse, nii et reisisin natuke kaugemale sellest loost, mida Mia kirjutab.
Niimoodi saingi seda raamatut lugeda lausa kaks nädalat!

NB! Õpime jaapani keelt!
Jäätis: aisukuriimu
Jõulud: kurisumasu
Poiss-sõber: boifurendo
Jalakreem: futtu kriimu

Niisiis – Heiani ajastu Jaapanis: 794 – 1185. Jaapani kirjanduse ja õukonnakultuuri kuldaeg. Selleaegne Hiina õitses ja Jaapan võttis oma naabrilt üle kõik, mida pakuti – valitsusüsteem, kirjakeel, õukonnatseremooniad. Algupärase sintoismi kõrvale toodi Hiinast budism ja see mõjutas nii arhitektuuri kui maalikunsti ja skulptuuri.
Jaapan sai uue pealinna, tol ajal nimega Heian-kyo, nüüdseks Kyoto.
IX sajandi lõpus hakkas aga Jaapan rohkem oma elu elama ja sissepoole pöörduma. Hiinast alguse saanud keel, kunst, usk ja kultuur muutusid omanäolisteks ja kulgesid Hiina mõjudest eemale.
Jaapanis muutus ülitähtsaks käekiri ja oskus luuletada. Usuti, et käekiri ütleb inimese kohta rohkem kui see, mida ta ütleb, mõtleb või kirjutab. Armuti käekirja ja põlati ära käekirja pärast.
Igas olukorras pidi inimene suutma luuletada. Kevadisest maalesõidust, hommikusest udust mäetippude ümber, vihmast, mis räästast alla voolab. Peale ühiselt veedetud ööd pidi koju jõudnud mees saatma naisele esimese hommiku kirja. Seda oodati hingevärinal – kas mees oskab end luuleridadega väljendada? Milline on tema käekiri? Ja kirjale tuli kohe vastata.
Peale luuleoskuse ning käekirja pidi olema ka olukorda sobiv paber. Ning peale kirja kokkumurdmist lisati sellele paberiga sobiv lill või oks. Sinisele paberile pajuoks, rohelisele tammeoks, lillale vaher.

Raamatu kangelanna Sei Shonagun sündis aastal 965. Tema isa oli tuntud luuletaja. Seist sai keisrinna Teishi õuedaam ning tema varustas oma luuletajannat ka paberitega, millele Sei lõpuks oma Padjaraamatu kirja pani.
Infot kuulsa õuedaami ja tema raamatu kohta on siiski väga vähe. Teatakse, et ta oli irooniline, selgesõnaline ja armastas uhkustada enda hiina keele oskusega. Naisterahvas ei oleks tohtinud sel ajal hiina keelt osata, aga Seile oli haridust antud.
Tihti suhtutakse temasse kui kergete elukommetega kurtisaani, aga tõsi on see, et tema enda kirjapandust ei tule iial välja kui palju mehi tal oli. Küll on aga Murasaki Shikibu oma “Genji loos” Sei Shonaguni mustanud ning tema austajad on selle suthumise rõõmsalt üle võtnud ning valjuhäälselt levitanud.
“Padjaraamatu” originaal on kahjuks hävinud, nii et kõik see, mida tänapäeval tõlgitakse ja välja antakse on tundmatu päritoluga ning katkenditest kokku pandud. Lisaks sellele on erinevad tõlkijad eri aegadel võtnud endale õiguse raamatut omatahtsi lühendada ja kohendada, eemaldades sealt Sei kirja pandud nimekirju ja arvamisi. Üheks selliseks teadjameheks on kõige enam levinud tõlke autor Arthur Waley, kes lühendas teost alati kui see tundus talle “liiga igav või segane”.
Miskipärast on kõik need tõlkijad olnud mehed.
Üks kummaline avastus veel – Sei Shonaguni “Padjaraamatu” kaantel on kasutatud Murasaki “Genji loo” rullmaalide detaile! Nii segamini on need kaks lugu ajaloo jooksul läinud. Millest see tuleb? Teadmatusest või hoopis arvamisest, et üks ajajärk, mõlemad naisautorid, küllap sobib neid omavahel miksida.
Muide – Mia Kankimäki miksib omavahel suurepäraselt tänapäeva ning Jaapani Heiani ajastut. Tolleaegsete waka-luuletuste saatmisele ja meieaegsele SMS-ide saatmisele saab tõesti võrdusmärgi tõmmata – mõlemad pidid omas ajas liikuma võimalikult kiiresti ja mõlemad peavad tabama õiget stiili. Mõnus on ka lugeda tänapäeva naise arvamusi, käitumist, keelekasutust. Aga millegagi ei minda üle piiri, kõik on kirjutatud austusega tolle kauge aja ja nende inimeste vastu.

Sei Shonagun kirjutas oma padjaraamatusse palju nimekirju. See nakatas ka Miat, kes nüüd omakorda Kyotos olles enda nimekirju kirjutama asus.
*Sento saun, Mererand, Onsen, Hiei mägi, Templiöö Koya mäel, Nara, Osaka …
Naised armastavad nimekirju. Olen ka neid kirjutanud – poenimekirjad on ehk kõige igapäevasemad. Ikka nii, et asjad nimekirjas on selles järjekorras, kuidas poes riiulidki.
Mia kirjutab:
“Asjad, mis ajavad une peale:
Raamatukogud. Inimene, kes on äsja olnud täiesti virge ja innustatud teostest, mida ta on spetsiaalselt näha palunud ja mille sügavustesse ta varsti põnevale avastusretkele pääseb, märkab varsti pärast seda, kui ta on raamatukogu ebamugava laua äärde logule toolile istunud ja teosed avanud, et on sattunud lausa vastupandamatu väsimuse meelevalda ega suuda haigutust tagasi või silmi kinni vajumast hoida.” (lk.66)
Pean omaltpoolt lisama, et parimad ajad ülikooli ajal olid just raamatukogudes raamatute taga istumised. Ei teinud uniseks. Mõnusalt vaikne oli! Naudin siiani vaikust enda ümber.

Heiani ajastu naine ei tohtinud oma nägu avalikkuse ees paljastada. Istuti bambusruloode või sirmide taga. Vaatajatele olid näha vaid 15-kihilised kimonod, mille värve valiti väga hoolikalt, vastavalt aastaajale ja sündmusele. Kimonode üks varrukas oli pikem kui teine, sest see pidi välja ulatuma nii sirmi alt kui vankriuksest. Mehed vaatlesid neid varrukaid, õhkasid (kirjutasid mõne luuletuse) ja armusid kimonosse.
Mia üheks sooviks Kyotos olles on taolist kimonot selga proovida, mis õnnestub tal lõpuks päris kopsaka rahasumma eest ning päris vimasel Jaapani-päeval. Kui raske ja palav on selle 18-kilose siidikuhila all olla! Aga need pisikesed jaapanlannad suutsid neis liikuda ning luuletada.

Selles raamatus on kirjas üks hea põhjus, miks Jaapan peaks ka mulle väga sobiv maa olema – siin juuakse teed! Keegi ei ohi kogu aeg – miks sa kohvi ei joo, kas mitte üldse ei joo, sa pole lihtsalt veel kohvi jooma õppinud (lohutavalt), aga kuidas sa hommikuti üles ärkad?!
Jaapanis juuakse teed. Ei pea olema viisakas ja teistega koos kohvi jooma (et siis hiljem päev otsa iiveldusega võidelda), hoopis kohviinimene peab ükskord pingutama ning jooma teed.
Teejoomine on Jaapanis aga nii hinnas, et selle ümber on arenenud täiesti eriline teekultuur koos teemajadega, teepintslitega ning kallihinnaliste teetassidega.

Teine Jaapanisse sõitmise põhjus on kindlasti kirsiõied. Neist ei ole võlutud vaid turistid, vaid ka jaapanlased ise. Käivad võistlused: kelle kirsipuu on vanim, suurim, kõige enam kaardus okstega, kõige suurema roosade õiepilvedega, kõige vingemalt valgustatud, parima taustavaatega (eelistatavalt mõni 1000-aastane tempel või mägi) jne.
Olulised ei ole mitte vaid kirsipuudel olevad õied, vaid ka mahalangenud õied. Õielehtede langemise lumi, jõeveel lebavad õied, teeradu roosaks värvivad õied. Kui õitsemine lõppema hakkab ja sa kirsipuude alt läbi jalutad, oled lõpuks üleni selle roosa iluga kaetud.
Hanami on see sõna, mis tähistab kisipuude õitsemise aega.

IMG_2120.JPG
Mono no aware – see on maailma ilu ja selle kadumise tundmine. Selline erakordne hetk, kus tunned, et oled keset hingematvat ilu ja tead, et see kõik on kaduv. Nagu langevad kirsiõied. Nagu loojuv päike. Nagu imekaunis muusika.
Rõõm ja pisarad koos.
Autor soovitab selle tunde tajumiseks raamatut, Kazuo Ishiguro “Päeva riismed”.
Peab lugema!
Aware vastandiks on okashi. See on rõõmust rõkkav, naljakas, ilus, võluv. Siin puudub melanhoolne aware-ilu.
Eks elus läheb neid mõlemaid vaja.

Sei Shonagon kirjutab:
“Rängale sügistormile järgneval päeval on kõik väga liigutav.”

Raamatutest ja lugemisest on siin muudki juttu. Nimelt selles liinis, kuidas reisile raamatut valida. Jaapanisse ei ole mõtet võtta kaasa nordic noiri (unustate ennast kolmeks päevaks hotellivoodisse põhjamaa mõrtsukaid taga ajama ja rikute meeleolu), võtke parem mõni Murakami teos, Sujata Massey Rei Shimura lugu või midagi vana jaapani klassika hulgast.
Taaskord pean nõustuma – loen Rootsis olles hea meelega Johan Theorini või Kristina Ohlssonit, Itaalias Donna Leoni või midagi muusikateemalist jne. Maa tunnetamiseks peab kohapeal olles elama selle maa muusika, söögi ja kirjanduse sees.
Ainult enda koduse lugemise hulka saab mahutada terve maakera, sest oma kodu tunnetad niigi hästi.
“Lugemise jäljed raamatus teevad rõõmu ainult siis, kui need on lugeja enda omad.” (lk.290)

Mis on kaunim – kas luule või proosa?
On inimesi, kes ei armasta luuletusi ja keda värsid ei kõneta, aga kas proosa ei suuda siis sama hästi luuletuste hinge ja ilu edasi anda?
Sei Shonagun kirjutab:
“Kui klaaris kuuvalguses jõge ületatakse, tuleb tahes-tahtmata imetleda, kuidas vesi pritsib härgade jalgade küljest sätendavate kristallidena laiali.” (lk.268)

Ahjaa – need eestlased, kuidas neid raamatus mainitakse? Mia kohtub Phuketis ühe rassistliku iirlannaga, kes vihkab südamest oma maale elutsema ja töötama tulnud venelasi, eestlasi, leedukaid ja lätlasi.
Vat niimoodi. 😀

 

Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”

Teema 10. Jabura pealkirjaga raamat
Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” (349lk. Varrak, Tõlkinud Ene Mäe)

Fredrik1.jpg

Raamatu viimasel leheküljel on kirjas autori tänud ja seal on üks rida:
Astrid Lindgren. Kes õpetas mind lugemist armastama.
 
Fredrik Backman oli 6-aastane kui suri tema vanaisa. Siis istusid nad koos emaga ja ema luges pojale “Vendasid Lõvisüdameid” ja poiss sai nii võimaluse rääkida oma vanaisaga. Nüüd loeb Fredriku ema tema lastele sama raamatut ja tema ise loeb oma lastele “Harry Potterit” ja nii saavad nad rääkida paljudel teemadel, mida muudmoodi puudutada ei oskaks.
 
Raamatud on laste elus olulised, sest igal lapsel peab olema enda superkangelane! Niisiis andis Fredrik Backman ühel kevadisel päeval ühe Stockholmi raamatupoe kassasse oma krediitkaardi ja ütles, et igaüks, kes tuleb sel päeval lasteraamatut ostma, ei pea selle eest ise maksma.
 
2017. aasta septembrikuus ostis Fredrik Backman 600 eksemplari Astrid Lindgreni raamatut “Vennad Lõvisüdamed”, jagas need mitmesse Göteborgi raamatupoodi ja kõik lapsed (ja vanemad) võisid minna poodi ja küsida endale selle raamatu. Kingituseks Fredrik Backmani poolt, kel polnud lapsena kuigi palju sõpru, aga kellele meeldis mõelda, et Astrid Lindgren on tema suurim sõber.
 
*”Naine ulatab talle oma kilekoti sisu. Elsa võtab selle vastu. Ka see on raamat. Muinasjutt. Astrid Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed”. Elsa teab seda, sest see on üks tema lemmikmuinasjutte nende hulgast, mis ei ole pärit Peaaegu-Ärkvel-Maalt. Ta luges seda mitu korda vanaemale ette, kui nad Renault`ga ringi sõitsid.
“Kindlasti oled sa seda lugenud!” vabandab naine kähku ja on seda nägu, nagu tahaks raamatu Elsa käest tagasi kahmata ja minema joosta.
Elsa raputab pead ja hoiab raamatut kõvasti peos.
“Ei,” valetab ta.
Sest tal jätkub viisakust mõistmiseks, et kui keegi kingib sulle raamatu, siis pead sa tegema näo, et pole seda lugenud. Sest tõeline kingitus on võimalus lugemiselamust kinkida, mitte võimalus seda saada.” (lk.202)
 
Ei ole palju selliseid raamatuid, mida ma loen ja neisse niimoodi sisse elan, et jääbki vaid see maailm, mis mu silme ees kirja on pandud. Fredrik Backmani raamatutega läheb alati nii. Ma istusin oma väikses maailmas, kui lugesin Ovet, kui lugesin kaht Backmani lühijuttu ja nüüd, kui lugesin Elsa ja vanaema lugu.
See on kõige jaburamalt kirja pandud lugu, mida ma elaes lugenud olen! Ja see on üks parimaid lugusid, mida ma eales lugenud olen.
Ainult väga suure südamega inimene suudab niimoodi kirjutada.
Ühes intervjuus on Backman öelnud, et kui raamatu rõõmsad kohad teda ennast naerma ei aja ja raamatu kurvad kohad teda ennast nutma ei aja, siis ei ole seda mõtet edasi kirjutada.
 
Autor rääkis ühes teises intervjuus, et tegelikult ootas kirjastus temalt Ove-raamatu teist osa, aga sellist asja ei ole ju võimalik kirjutada! Niisiis valmis see raamat enne, kui Ove tohutult populaarseks sai ja kirjastajad kiskuskid endal pooled juuksed peast välja, sest kartsid hullult seda lugu avaldada – raamatut peaaegu 8-aastasest Elsast, kelle vanaema kasutab igasuguseid hirmsaid vägisõnu ja saadab oma lapselapse koos kahtlaste tüüpidega mööda ilma ringi rändama.
Aga sellest raamatust sai sama hea lugu kui Ovegi.
Siin saab samamoodi kogu südamest naerda ja nutta ja laste ning täiskasvanute mõtete üle mõetelda.
 
Tore oli lugeda, kuidas Fredrik Bakcman kirjutab oma blogis, mismoodi inimesed paanitsevad sellepärast, et raamatus antakse koerale šokolaadi! Aga kes on raamatut lugenud teavad, et selles ei olnud koer. Selles oli hoopis teine elukas, Miamasi maa elanik vorss ja vorsad söövad šokolaadi.
“Ma tean seda, sest mina mõtlesin selle välja,” Kirjutas Backman.
M.O.T.T.
 
Muide – Fredrik Backmanil on oma lemmik kaanekujundaja, Nils Olsson. Kõik tema Rootsis väljaantud raamatud on väga ühtemoodi mõnusa stiiliga. Meil on eesti keeles originaalkaanega Backmani esimene raamat, “Mees nimega Ove”.

28685543_1883793734978128_1492830077795361047_n.jpg
Kes selle pika jutu on viitsinud läbi lugeda, see saab nüüd ühe hea uudise:
Backmani järgmine raamat, “Britt-Marie oli siin” on aga selles Elsa ja vanaema raamatus olnud Britt-Marie lugu! Väga tore oli Rootsi kirjastuse lehelt näha, et Varrak on ka selle raamatu avaldamisõiguse omanik, nii et loodetavasti saame varsti lugeda järgmist imehead Fredrik Bakmani raamatut!
 
*”Kellel on vanaema, sellel on sõjavägi!”

C. J. Tudor “Kriidimees”

Teema 44: Raamat autorilt, kelle kodumaad oled külastanud.
C. J. Tudor “Kriidimees” (269lk. Varrak)

0001.jpg
C. J. Tudor on pärit Inglismaalt.
Ma armastan Inglismaad ja inglise kirjandust!
Uurisin tema kohta peale raamatu lõpetamist ja sain suure üllatuse osaliseks – tegemist on naisterahvaga! Ma olin kogu lugemise aja mõelnud, et loen mehe kirjutatud raamatut.
Abikaasa küsis, kas sel on vahet? Vist ei ole, kui mõtlema hakata. Aga tugev tunne oli, et Kriidimehest kirjutas mees!
Vale puha!

Siis kui see raamat ilmus, meenus, et lugesin mõned aastad tagasi Fred Vargase “Kriidiringimeest” ja pettusin kõvasti. Lükkasin tolle mälestuse tõttu ka selle raamatu kõrvale. Aga kui ta mulle igalpool raamatulehekülgedel ette jääma hakkas, siis nihkus ta ikka rohkem ettepoole ja ettepoole.
Lõpuks tellisin ära ja lugesin läbi ja oi, see oli nii hea raamat!!!

Ma olen sel aastal lugenud kolme taolist saladustega põnevikku ja Kriidimees tuhiseb nii aknal passivast naisest kui koolitüdrukute valede mängu raamatust nii kiiresti mööda, et tolmujutti pole ka näha 😀
Naljakas – nüüd, kui ma kirjutan, leian ma Ruth Ware “Valede mängu” ja selle raamatu vahel mitmeid paralleele: lastekamba tegemised kooliajal, minevik, mis täiskasvanuks saanud kamba uuesti kokku toob ja kollitama hakkab.
Aga nagu öeldud – Kriidimees on lugemisnauding!
Juuksekarvad peas püsti ei tõuse, veri ei lenda (ok, natuke lendab), higiseid tagaajamisi peaaegu ei ole. Aga kogu loos hoitakse niimoodi pinget, et no ei saa raamatut käest ära panna! Ma olin öösel magades ka sellest kõvasti kinni hoidnud, nii et raamatu käest lahtisaamiseks olevat veidi jõudu vaja läinud … Ma kardan, et kass sai öösel raamatuga pihta, kui ma lugedes tukkuma jäin. Vaatas mind hommikul kahtlase pilguga …

Ok. Ei lobise niipalju!
Lugege! Nautige autori head sulge ja mõnusat jutujooksu! Ja palvetage kirjanduspühakute poole, et ta varsti uue raamatu kirjutaks, sest see on tema debüütromaan!
Miks on alatihti nii, et ma loen megahead raamatut ja siis avastan, et oi – see oligi tema ainuke pääsuke? Samas kui mõni kirjutab enne hommikusööki ühe ja pealelõunat teise bestselleri …

NB! Nõrganärviline järgmist lõiku ei ole (kuigi see on puhas tõde!):
*”Saladused on nagu perse. See on kõigil olemas. Asi on lihtsalt selles, et mõnel on see mustem kui teistel.”

PS: Mäletate, kuidas me lapsena kogu aeg kriidiga asfaldile joonistasime? Ja kui kriiti ei olnud, siis sai kuskilt ehitusplatsilt tuhaplokitükke hangitud ja edasi joonistatud.
Oleks teadnud, millised tagajärjed sel tegevusel mõne jaoks olla võivad …

Kristjan Sander “Õhtu rannal”

Teema 43. Eesti ulmekirjaniku teos.
Kristjan Sander “Õhtu rannal” (163lk. Varrak)
Kirjaniku foto autor: Mari Järve

28336257_1874461882577980_4551894158709391987_o.jpg
Tegemist on kogumikuga, kus sees 7 üsna erinevat juttu.
On kummalisi olendeid, isikute kolmestumist, tühje kummituslinnu, ronge, mis kunagi ei tule, loitsulausumisi ja kummalisi raamatuantikvariaate.
Ja 12 taevas paistvat kuud!
Autor oli minu jaoks täitsa tundmatu, aga tema pikkade kirjeldustega stiil mulle meeldis. Lugesin üht arvustust, kus sooviti, et tühja painajalikku linna oleks võinud kireldada paari lausega. Ei ole nõus! Majade haigutavad aknasilmad, tühjad betoonseinad, mis jalutajast kahelpool kõrgusid, udu, mis aegajalt tontlikku linna varjutas – kõik see tuli pikalt lahti kirjutada, nii et lugejal (minul) tekkis tunne, et ma olengi seal, ihuüksi, ümberringi kõle tühi linn ja harvad inimesed, kelle silmad vahivad tühjusse.
Ilmselt ei sobi see raamat lugejale, kes ootab, et raamatus pidevalt üks tants ja tagaajamine käiks. Siin kaante vahel on kõik vägagi rahulik ja see loob nii kummalise meeleolu. Nagu filmi “Melanhoolia” vaatamisel. Või meie vabariigi juubelipeo kontsertetendust vaadates. Kummaline tunne on sees, väike ja vastik kriipiv ärevus. Samas on nagu hea ka. Aga loetu-nähtu raskus jääb sisse ja närib edasi ka siis, kui asi ise juba läbi sai.
Natuke tuleks vaeva näha lugude lõppudega. Mõni oli nii imelik, et jättis õhku küsimuse – ja mis siis edasi saab?

Hobiulmekirjanik, kirjutati kuskil raamatu autori kohta. Eks kui raamatukirjutamine põhitöö ei ole, siis vist ongi hobikirjanik. Mina olen ka hobilugeja, seega peaksime omavahel hästi klappima. 🙂

*Ilu ei seisne mitte absoluutses täiuses, vaid väikestes veetlevates vigades.

*Üksik raamat on vaid ese. Seda võib hoolikalt uurida, süüvida selle tillukesse ajalukku, otsida eelmiste kasutajate jälgi selle hapraks kulunud lehtedel: allajoonimisi, tindiplekke, nimesid ja aadresse, paberilipakaid ikka veel hoidmas lugejate poolt ammuilma unustatud järgesid, aastakümnete eest krõbisevaks kuivanud puulheti või õiekesi. Aga see on ka kõik.
Raamatud omandavad tõelise mõjuvõimu alles siis, kui neid on palju.

Selle viimase lõigu novell, “Punksi metamorfoos”, oli üks parimaid selles raamatus.