Yrsa Sigurðardóttir “Lunastus”

Yrsa Sigurðardóttir “Lunastus” (366lk. Varrak)

72670920_2847235745300584_8970540755386892288_o.jpgKirjanik, kelle raamatuid võib pikemalt mõtlemata haarata ja lugeda, sest sa lihtsalt tead, et alt ei saa kunagi minna. Muidugi sel juhul, kui karm ja jäine põhjamaade krimi on see, mis raamatu riiulilt haarajat köidab.
Mind köidab, Ikka veel. Pimeda aja inimesi (novemberikuu lapsi) ilmselt köidabki.

“Lunastus” on kolmas raamat Lastemaja lugude sarjas.
Need on kõik südametud ja võikad lood, aga sel korral puudutatakse üht vastikumat teemat üleüldse – koolikiusamist. Lapsi, kes kiusajate pärast niimoodi kannatavad, et on jõudnud enesetapukatseteni ja kiusajaid, kes ei kohku millegi ees.
Ja neid, kes lõpuks kiusamise eest kätte maksavad.

Lugesin ja mõtlesin. Mõtlesin selle üle, et kuidas on võimalik kaasa tunda inimesele, kes on aastaid teist omavanust või väiksemat alandanud. Võtnud temalt kõik – enesekindluse, eluisu, lootuse sõpradele. Ainus, mida kiusatu näeb, on irvitavad näod ja jubedad sõnumid internetis. Päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse. Elada kellegi pärast lõputus õuduses ja abi ei tule kusagilt.
Kuidas ma lugejana sellisele kiusajale kaasa suudan tunda?
See raamat ei olnudki ainult suvalise krimka sisseahmimine, see raamat oli tõsine lugeja proovilepanek. Lõpetasin paar päeva tagasi ja tunded on tänagi segased.
Oli meiegi ajal koolis kiusamist, aga seda, mis oli siis, ei saa võrrelda sellega, mis on praegu. Praegu on kasvanud terve kari tähelepanuvajaduses, ebakindlaid ja nõrku inimesi, kes suudavad enda ego kõrgel hoida vaid kaaslaste hurraahüüete taustal. Ja et seda kuulda, tuleb leida keegi, kes mutta tampida.
Niisiis … Ma ikka ei suutnud selles raamatus kaasa tunda neile, kellele ilmselt oleks pidanud kaasa tundma. Kurjategijad olid ühtviisi nii kiusajad kui kättemaksjad ja üks kuri hävitas teist kurja. Minu kaastunne ja poolehoid läks neile, kes püüdsid nende kahe vahel ellu jääda.

Helgema poole pealt jätkub selleski osas Freyja ja Huldari kassi-hiire mäng ning Freyja hädised ponnistused enda elu kõrgemale astmele vinnata. Kohati oli see päris muigamaajavat kirja pandud, nii et lugedes tekkis võimalus ka kergemalt hingata.
No ja koolikiusamise kõrval toimus siin raamatus ju ka töökohas kiusamine, sest sellel, mis sarja teises osas Huldari ja Erla vahel toimus, olid siin osas tagajärjed.

Igasugu veapoegi tükkis ka teksti sisse, aga üks oli päris huvitav, nii et pani lausa korraks mõtlema, mismoodi see toimuma peaks: … mees sasis käega juukseid, et neilt lund maha rautada. 🙂 

Aegajalt oli teksi sisse kirjutatud ka kasvatuslikke lõike, mida lugedes tundus, et midagi niisugust võiks ehk mõnest loengust või psühholoogi juurest kuulda. Järele mõeldes oli arusaadav, miks seda raamatut ei kirjutatud lihtsalt tavalise krimkana, vaid püüti lugejat kaasa mõtlema panna. Ehk võiks seda keskkoolis kohustusliku kirjandusena lugeda?

*Mitte just paljud meist ei ole suutelised seisma silmitsi iseenda puudujääkide, ebaaususe, arutuse ja rumalate eksitustega. Märksa kergem on süüdistada teisi inimesi või meie kontrollile allumatuid olukordi.

Fotosessioon raamatust pildi tegemiseks oli lõbus, sest minu mehest on praktiliselt võimatu kogu maailma vihkavat pilku välja pigistada. Fotograaf (st. mina) ponnistas tõsiselt, et teda veenda oma kõige hullem ja kurjem vaade näkku manama. 🙂

Carlos Ruiz Zafon “Kesköö palee”

Carlos Ruiz Zafon “Kesköö palee” (232 lk. Varrak)

74237642_2796773483680144_5357994993367646208_o.jpg

Alles ma kirjutasin, kuidas ma haaran alati uue Ruth Ware raamatu järgi, nüüd tuleb sama kirjutada – kui ilmub uus Zafon, siis mina kohe kraban. 🙂

Seekordses loos toimub tegevus Indias. Lahutatud kaksikud Ben ja Sheere, kuri võõras, uhke ja müstiline vana maja, mahajäetud hiiglaslik raudteejaam ja suured saladused ning kättemaksuiha.
Mõnusa meeleoluga kirjutatud (nagu Zafon ikka) ja parajalt õudne. Kirjeldused on muljetavaldavad ja tuleleekides kummitusrong näeb kindlasti vapustav välja.

Räägin sisust!
On paar kohta, mis mind mõtlema panid, et kas tegelaste selline käitumine oleks ikka loogiline.
Näiteks saabuvad noored Beni ja Sheere isa majja, kust leiavad rongimaketi. Nagu imeväel ärkab rong ellu, hakkab sõitma ja noored näevad vagunis endi kujukesi. On selge, et kuri on majas ja valvab neid. Mida nad teevad? Leiavad magamistoad ja lähevad igaüks oma tuppa magama.
See (ja mõni asi veel) pani kulmu kergitama ja endalt küsima, et kas ikka päriselt või?

Aga hoolimata sellistest pisikestest küsitavustest on Zafon ikka võrratu meeleolulooja ja jutuvestja!
Ja mainin ära, et raamatul on kõvad kaaned ja erakordselt ilus kaanekujundus! See on juba omaette väärtus. 🙂

Jørn Lier Horst “Salamandri mõistatus”

Jørn Lier Horst “Salamandri mõistatus” (147lk. Varrak)

72388577_2766423716715121_3186943408115548160_n.jpgSee on krimipolitseiniku ja krimikirjaniku Horsti esimene lasteraamat, kus kolm last ja koer keeruka kuriteo lahendavad.
Rannast leitakse mehe surnukeha ja lähedalt ka paat, mis on karile sõitnud. Ringi sebib mitmeid tegelasi, ühed kahtlasemad kui teised ja lastel on palju nuhkimist, ringi sahkerdamist ning ka eluohtlikke olukordi.
Ma ei ole Horsti täiskasvanutele mõeldud raamatuid lugenud, ei tunne ta stiili, aga see tundus natuke rabe. Ega lastelugu polegi kerge kirjutada – niimoodi lajatada ei saa, nagu täiskasvanuile, aga põnev peab ometigi olema.

Tegu on sarja esimese looga ja praeguseks on raamatuid kokku juba 13, nii et kindlasti läheb peale sissejuhatust ka põnevamaks. Tore algus laste krimisarjale igastahes.

horst.jpg

Luca D’Andrea “Kurja loomus”

Luca D’Andrea “Kurja loomus” (380lk. Varrak)
Tõlkinud: Cathy Laanela

KurjaLoomus.jpg

Üle hulga aja selline PÕNEVIK, et kogu mu mõte töötas nii päeval kui öösel selle raamatuga. Öösiti olid mu uneneägudes Krampused ja mereskorpionid, päeval harutasin lahti pundart, millesse peategelane Salinger sattus …

Tõeliselt haarav ja väga hästi kirjutatud lugu sellest, kuidas Jeremiah Salinger kolib koos oma naise ja 5-aastase tütre Claraga naise kodukohta, Alto Adige külla. Nagu ikka väikestes kohtades, nii on siingi väga kokkukasvanud kogukond ja palju saladusi, millest sissetungijatele rääkida ei taheta. Aga selles külas on saladuseks Bletterbachi veresaun. Kohutav, õõvastav, 30 aastat tagasi mägedes toimunud veretöö, mis tundub filmitegijast Salingerile nii paeluv, et oma pere ja külaelanike tungivatest hoiatustest hoolimata hakkab ta seda uurima.

Ja see ei ole hea mõte.
Raamat näitab, mida võib inimesega teha mägi, mille võimu ei austata. Mis juhtub külaelanike vaikimise vastu läinud võõraga. Mis saab sellest, kes hirmu enda sisse laseb ja enam väljapääsu ei leia. Kuidas lumevalgus võib hulluks ajada.
Milline on Koletis.

Lugesin kevadel Michelle Paveri raamatut “Thin Air” ja mägede ning Koletiste teema mägedes tundus väga müstiline, huvitav ja haarav. Nüüd, selle raamatuga, süvenes see huvi veelgi. Mõlemas raamatus teeb inimene mägedes tegusid, mida mäed ei salli ja mis mõistuse segamini löövad.
Tekib tunne, et keegi jälgib sind, et ümberpöörates vilksatab silmanurgast mõni vari, et öösel seisab keegi su voodi kõrval, et kuklas on tunda jäist hingeõhku. Nii hästi on loodud kõhekülm meeleolu ja vürtsitatud seda mägikülade traditsioonidega. krampus“Kurja loomuses” olid selleks traditsiooniks  Krampused ja Krampusemeister. Need on jubedad, maskide ning sarvedega ja loomanahkadesse riietunud noored, kes tulevad Püha Nikolause päeval tänavatele ning otsivad halbu lapsi, keda oma mägedes asuvatesse koobastesse viia. Peab ütlema, et selle raamatu Krampuste peatükk oli üks hirmus lugemine, sest siin kadus ühel hetkel traditsioon ja kuri pääses valla.

“Kurja loomus” jääb tükiks ajaks meelde. Hirmus, õudne, aga väga hästi kirjutatud. Sellised raamatud tõstavad põnevike lati väga kõrgele. Ja mitte lihtsalt põnevike, sest siin oli peale põnevuse veel ka krimi, õudust ning müstikat.
Varuge lugemiseks aega, sest seda raamatut on raske käest ära panna.

Ma tänan kirjastust Varrak selle üllatuslikult saabunud eelkoopia eest! Sellise raamatuga oli õnn kohtuda!

*Kaeva seitsmesaja hingega küla pealispinna ja sa leiad sealt ussipesa.

*Kui naeran, mängis saatanaga, kui ei naera, olen saatan. Saatan võidab alati.

*Kui esiisade kombed hääbuvad, siis ei kao koos nendega mitte ainult mõni kentsakas kostüüm või vanasõna, vaid sureb kogu rahva hing.

Indrek Silver Einberg “Uudiseid Nebošovost”

Teema 50: Raamat, mille tegevus toimub sõja ajal
Indrek Silver Einberg “Uudiseid Nebošovost” (259lk. Varrak)

01Nebošovo.jpg

Nägin esmalt seda hiilgavate sarvedega kitse. Ja siis vikerkaari ja päevalilli, lugesin pealkirja ning autori nime ja mõtlesin: Uus Eesti ulmekas! Vaja lugeda!
Liigutasin raamatu lugemist ootavate raamatute nimekirja ja sinna ta mõneks ajaks jäi. 

Kuni sai puhkamas käidud, koju tuldud, puhkusel tehtud fotod üle vaadatud, mägrapilt Hobifotograafide gruppi lisatud ja …

Mäger

Ja sinna alla kirjutas kommentaari selle raamatu autor. Kirjutas sellise kommentaari, et tema pidi õnnest lendu tõusma, kui eelmisel suvel looduses mäkra nägi, aga: “Nüüd mõni longib lihtsalt laisalt vilet lastes niisama ringi ja saab nagu muuseas kaadrisse sääse, kes mäkra pesasse lohistab ja puha!!!”
https://www.facebook.com/groups/Hobifotograafid/permalink/2775738312438311/

Ma naersin südamest, marssisin järgmisel päeval peale tööd raamatupoodi ja tõin selle “hullu kitsega” raamatu koju. Palju õnne mulle, see oli väga õige otsus!

Hakkasin lugema ja üllatusin, sest kogu raamat oli ulmest ikka väga-väga kaugel!
Raamat algab aastal 1921, kus reederihärra Heinrich Blau oma uut, neljandat laeva, veeskas. Tarbiti parasjagu palju karjajaaku, ning peo lõpuks polnud enam vahet, kes saks, kes töömehest eestlane.
Sel ajal oli raamatu peategelane Liisa alles laps ning tegi tempe koos oma väikese õe Hilda, naabripoisi Tambeti ning härrastepoja Viktoriga. Laste esimene ohver oli Heinrich Blau uhke Ford-T.

*Korraga paistis, nagu oleks auto elustunud. Mingi võrin kostis selle seest. Ja siis, nii uskumatu, kui see oli – auto raputas ennast. Täpselt nagu nende endi Pitsu kodus, kui märjaks sai. Eest hakkas rappumine peale ja liikus kiiresti tagumisse ostsa välja. Pitsu viskas pärast raputamist külili, aga auto jäigi omaette võbisema. (lk.11)

Aeg läks, Liisa kasvas, ning saabus Tallinna. Reederiproua oli kunagi ammu ettevaatamatult vihjanud, et Liisast võiks neile suurena teenija saada, Liisa jättis lubaduse meelde ning kui leer läbi võttis oma santsukasti õlale, ning läkski Tallinna.
Sinna, kus maja kõrval pidi olema tema unistuste klaasist laube!

*”Kallis ema ja õde Hilda. Linnas on väga huvitav olla. Minul läheb päris hästi. Kohta ei ole veel saanud. … Korteris olen reederiperes. Praegu pole neil teenijat vaja. Neil on juba üks Tiiu. Väga vana küll, aga sünnib veel mitu aastat tarvitada. Viinaviga on natuke küljes. Reederiproual ka.” (lk.30)

Lugu liigub Liisa ning tema lähikondlastega kaasa, läbi heade ja rikaste aegade, läbi sõdade ja küüditamise, lõpuks tagasi Eestisse.
Väga mõnusa huumoriga kirjutatud raamat! Ilmse soojuse ja sümpaatiaga kõigi, isegi kõige ohmumate tegelaste vastu. Ei ühtegi pikka nõretamist kellegi kurva saatuse üle. Mis on olnud, see on olnud. Elu tuleb edasi elada isegi siis, kui otsused elamiseks peavad olema kaalutletud ja ei järgi alati südant.
Oi, kuidas ma naersin lugedes peatükki, kus mehed kukele kiremist õpetavad ja teist peatükki, kus kapten Kiljagin Liisale kosja läks! 😀

0001a.jpg

Uurisin kirjanikuhärra teiste raamatute kohta ka. Temalt on ilmunud lausa 7 lasteraamatut. Lähiajal vaatan, kas needki on samasuguse mõnuga kirja pandud kui Nebošovo raamat.

Kaanekujunduse üle murdsin ma pikalt pead. Loen ja loen, väga hea lugemine, aga no see kits ja vikerkaared ja päevalilled? Kuni lõpuks tuli ka see peatükk, kus kahest väga erinevast asjast – raamatust ja kaanepildist – üks sai. Oli hea üllatus, tuleb tõdeda. 🙂

Sellest, kuidas “Uudised Nebošovost” sündis ja kuidas sellest tänu Krista Kaerale kõik lugejad osa saavad, kirjutab Indrek Silver Einberg oma blogis:

http://illustraator.com.klient.veebimajutus.ee/uudiseid-nebosovost/

Tre-raadio lehel saab ka raamatust katkendeid kuulata, aga ma soovitan ikka kogu lugu läbi lugeda! Igal juhul liigub see raamat minu selle aasta parimate lugemiselamuste hulka.

„Uudiseid Nebošovost“ on Varraku loetuim algupärand. Lisatud KATKENDID!

*Hunt ärgitas nagu veelkord ulguma, jättis siis pooleli ja pööras pea Liisa poole. Ta teadis kogu aeg, et ma siin olen, taipas Liisa. Millegipärast tükkis õige arglik naeratus suule ja justkui kivid oleks rinnalt võetud. Liisani jõudis märgade luhtade ja lume alt pääsenud mulla lõhn. Kevad, tähendas ta endamisi, ja hunt. … Kaugelt kostus bajaanimängu. Liisa pööras pead, ja kui uuesti hundi poole vaatas, oli loom juba jäärakusse kadunud. Viiv hiljem kerkis ta jääraku teisele kaldale, tintmusta varju kaasa vedades, kuu kasukat valgustamas. Siis kadus männinoorendikku. Bajaan vakatas, ja nüüd polnud enam ühtegi heli kuulda. (lk.157)

Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin”

Teema 40: Raamat, mille järgi tehtud film linastub aastal 2019.
Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin” (288lk. Varrak)
Tõlkinud Ene Mäe

010101.jpg
Mõne kirjaniku raamatu võtad kätte ja tead, et saad lugedes suurepärase elamuse. Sellise, kus saab nutta ja naerda ja lisaks veel mitu teemat, mille üle järele mõelda.
Näiteks.
Öelge alati lauast tõustes perenaisele aitäh. Ja seda, et toit oli väga hea.
Nähke ka seda, et tuba on korras, aknad on pestud, puhas särk ootab toolil.
Elementaarne? Võibolla et ongi. Võibolla olete nende asjadega nii harjunud, et enne, kui seda kõike enam ei ole, ei märkagi.
Aga siis on hilja ärgata.

Britt-Marie oli vägev naine! Kindel, tugev ja juba lapsepõlvest saati mutta tambitud. Nagu ei oleks tema ise midagi väärt. Nagu võiks ta elada vaid teiste varjus, teiste kaudu. Alguses oma särava õe varjus (kes teda küll väga armastas), hiljem oma meest ümardades. Britt-Marie enda elu tekkis alles siis, kui ta oli 63 aastane. Hilja?
Ei olnud hilja!
(Hilja on siis, kui muld kirstukaanele pudiseb, ütleb üks hea inimene minu elus.)

Ma ei taha raamatu sisust rääkida, seda on vaja igaühel endal lugeda ja nautida. Kõike otsast peale avastada. Aga ma kirjutan ühest mõttest, mis mul lugedes tekkis – miks oli ühe tegelase nimi Fredrik? Mitte just meeldiva tegelase nimi. Selleks, et kirjanikuhärrale endale meeldib ka hoki rohkem kui jalgpall või oli neil muid sarnasusi? Ei ole õnnestunud veel kuskilt intervjuudest välja nuhkida. 🙂

Mis mul veidi kripeldama jäi, oli raamatu lõpp. Natuke kiire ja segane – miks, kuhu, kui kauaks? Üks on kindel – Britt-Marie ärasõit mõjus raudselt hästi roti tervisele (endasuurune Snickers päevas, no kuulge!)! See rott oli tegelikult äge. Eks me vajamegi südamepuistamiseks mõnd looma, kes kuulab ja jutu vahele ei vadista. Kellel on koer, kellel kass, kellel rott. Saab asjad hingelt ära rääkida ja hakkab kergem. Ikkagi teise elusolendiga suheldud!

Ja nüüd suur küsimärk – eestikeelse raamatu kaanepilt! Ilmselt vaatas kaanekujundaja raamatu ainetel vändatud filmi treilerit, sest sellist kostüümi, kui seal kaanel, küll Britt-Marie garderoobis ei leidunud. Aga filmis saab olema. Mulle tundub juba praegu, et ma ei taha seda filmi vaadata, sest filmi Britt-Marie tundub olema hoopis teistsugune, kui mul lugedes silme ette tulnud Britt-Marie.

Väga hea lugemine! Minu kuues Backman (enne on loetud 3 raamatut ja 2 lühijuttu).
Kolm raamatut on veel ootel, Beartowni kaks osa ja äsja rootsi keeles ilmunud “Folk med ångest”.

Andris Feldmanis “Viimased tuhat aastat”

Andris Feldmanis “Viimased tuhat aastat”
200lk, Varrak

65801127_2577267902297371_3884945245200187392_n.jpgSee raamat tekitas üksindustunde. Mitte, et oleks maailma üksi jäänud, vaid sellise, kus teised inimesed liiguvad su ümber, nagu sind ei olekski. Õõnes tunne.
Aga väga hea lugemine!

Inimene tegi masinad, masinad hakkasid aga inimesi kõrvale tõrjuma. Tegid ise nende tööd, hakkasid ise mõtlema ja lõpuks ei jõudnud inimene enam masinale järgi.
*Nii hoolitsesidki masinad inimeste eest, nagu oma vanadekodusse pandud vanemate eest. Nad olid loonud inimesele turvalise ja vaikse koha, ning ootasid nende surma. (lk.31)

Lugesin 2018. aastal Yoko Tawada “The last Children of Tokyo” ja need kaks raamatut moodustasid minu peas justkui kaheosalise sarja. Inimesed, kes üritasid enda elud kuidagi mõttekaks elada. Meeleheitlikult leida midagi, millepärast üleüldse siin ilmas edasi eksisteerida. Aga raamatute lõpus oli ikka selline tunne, et ei olnud ju tegelikult mõtet. Elada lihtsalt elusolemise pärast.
Tulevikumaailm ei tundu olema kuigi tore.

Feldmanise raamatus tõstatati ka selline probleem, et mis saab kahest inimesest, kes teineteise külge kinni on kasvanud. Et ei suudetagi enam eraldi olla. Istud õhtul oma naise/mehega diivanil, vaatad teda ja äkki tabab sind hirm.
*See on hirm, mis tabab ainult kõige õnnelikumaid” (lk.120)
Ja selline hirm ei lähe ära, vaid süveneb. Ja meeleheites püüad teha midagi, mis selle teise inimese su küljest kasvõi hetkeks eemale rebiks. Hirmus üksi jääda teed teisele haiget, et ta eemalduks.
Väga keeruline ja sügav teema.
Seda raamatut lugedes saigi väga palju mõelda. Nii enda kui enda perekonna peale. Asetada ennast neisse olukordadesse.
Väga hea. Väga kurb ja väga filmilik raamat.