Thomas Glavinic “Öötöö”

Teema 36: Raamat, mis on sinu lugemisnimekirjas kõige kauem lugemist oodanud.
Thomas Glavinic “Öötöö” (318lk. Varrak)

42157347_2143718398985659_8012607162540883968_n.jpg

 
PS! Kirjutan ka sisust!
Esimene emotsioon: üks mõnus maailma üksijäämine raisati lihtsalt ära ühe jobu peale, kes ei osanud sest karvavõrdki mõnu tunda!
Mida ta tegi? Ta veetis aega kaamerate tänavale paigutamisega ja enda filmimisega uneajal. Filmis suurt Magajat! Kannatas jälitusmaania ja paranoia all. Kolis oma mööblit ühest kohast teise, selle asemel, et valida endale ÜKSKÕIK milline elukoht! Issand – mine mööblipoodi ja maga igal ööl erinevas voodis!
Tema aga ei nautinud mitte hetkekski võimalust minna kuskile, kus ta on juba ammu tahtnud käia. Ehk tal ei olnudki selliseid unistusi …
Kõik tema päevad olid täis hirmu ja paanikat ja ilmselt sellest ka need unes ringihulkumised jms.
 
Ma olen lugenud mitmeid üksi maailma jäämise raamatuid ja see oli ainuke, kus ma kogu aeg mõtlesin – naudi korrakski võimalust!
Mees – sul on isegi ELEKTER alles! Teistes raamatutes on elekter olnud üks esimesi kadujaid.
 
Ma mõtlesin lugedes, kuidas mina naudiks. Uuriks näiteks, mitmel mu naabril on kodus raamatuiriiul. 😉 Olete te kunagi oma naabreid vaadates mõelnud, kas nad loevad ja mida nad loevad?
Ja maailm, kus ei ole rahal enam mingit rolli! Kaob mõte käia tööl. Elad iseendale.
 
Jonase üks probleemidest oli kahtlemata see, et kadunud polnud mitte ainult inimesed, vaid ka linnud, loomad ja putukad. Seega oleks järgmistel aastatel tekkinud söögiprobleem. Ok, taimetoit, aga kui pole putukaid, kes siis tolmeldab, et viljad kasvaksid?
Noh, selliste mõteteni ta igal juhul ei jõudnud, talle oli tähtsam see Magaja, keda ta öösiti filmis. Söök tuli konservidest.
 
Ma loeks nüüd hea meelega mõnest maailma üksi jäänud inimesest, kes hakkab kogu oma tarkust appi võttes ja uusi asju juurde õppides endale maailma üles ehitama. Leiab võimaluse elamiseks, rändamiseks, kasvõi tolmeldamiseks. 🙂
 
Aga lugeda oli huvitav. Kirjutatud oli hästi ja põnev oli, sest kogu aeg justkui ootasid midagi. See MISKI pidi kohe-kohe toimuma.
 
Ahjaa – üks asi, mis ilma üksi jäänud inimeste hulgas väga populaarne on – tekib hambavalu! Igal juhul oli see mul juba kolmas hambavaluga üksildane tegelane. 😛
 
Üks mõte raamatust, mille üle saab filosofeerida:
Miks inimesed ennast tapavad?
Mitte teiste pärast, vaid sellepärast, et nad ei kannata iseendaga üksiolemist.
Advertisements

Ann Cleeves “Sinine välk” ja “Vareselõks”

Ann Cleeves “Sinine välk” (288lk. Varrak)

Teema 33: Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist.
Ann Cleeves “Vareselõks” (464lk. Varrak)

Cleeves.png

Ann Cleevesi raamatute lugemismuljeid jagades pean ma jätkuvalt kordama – mulle meeldib ko-hu-ta-valt see sünge Briti saarte loodus, kus kõik need raamatukuriteod toimuvad! Shetlandi sarjas on see veel eriti tuntav – tormine meri, vinguv tuul, lumetormid. Kõik, mida üks saareelu pakkuda suudab. Aga peab olema hiiglama hea kirjanik, et seda meeleolu niimoodi edasi anda, et lugedes otsid pleedi, kuhu varbad sooja lükata.

Lugesin “Sinise välgu” lugu suvel – see suvi, +30C ja enamgi! Palavus tapab, aga kui ma peale paari tundi nina raamatust tõstsin, olin tõepoolest hämmeldunud nähes aknast õues lõõskavat päikest ja rohelist muru. Mind ümbritsesid sel hetkel hoopis külmad kaljud, jäine vihm ja hullumeelsed ornitoloogiahuvilised.
Cleeves puudutab mitmes raamatus linde ja ornitoloogiat, seega uurisin natuke, millest see armastus. Tuleb välja, et ta töötas nooruses ise ornitoloogiakeskuse köögis ja kohtus seal oma tulevase mehega, kes oli linnuvaatleja. Kui su kaaslasel on hobi, millega ta kogu südamega tegeleb, siis oled ju ise ka selle sees, niisiis on linnud ja linnuvaatlejad Cleevesi jaoks väga kodune teema.

Kogu “Sinise välgu” raamat keerleb ühe sellise linnukeskuse ja sealsete töötajate ning külaliste ümber. “Vareselõksu” tegevus toimub samuti eraldatud majas, kus töötavad koos alguses võõrad naised. Väikeses grupis koos, kõik ühes majas töötades on aga väga oluline tunda inimesi, kellega koos sa ärkad, sööd ja koristad.
Saladused on nagunii kõigil, aga võib ka juhtuda, et keegi neist kenadest kaaslastest on mõrvar. Kole mõelda – ilusad mäed, loodus, jalutaks ringi ja naudiks! Aga ei tea, kas tuled tagasi, sest keegi, kes sulle enne väljaminekut naeratas, võib sind seal kenal maastikul surnuks koksata …

Palju on kirjutatud, et “Sinise välgu” lõpp oli vastik ja keegi pole nõus, et see nii läks! Ma ei uskunud, et selline lõpp võiks olla. Aga kui ta tuli ja kui veel päris viimased leheküljed läbi said loetud, sain ma aru küll, miks nii – sest see annab kirjanikule võimaluse paljude uute liinide sissetoomiseks.

“Vareselõksu” filmi ma eriti hästi ei mäletagi. Silme ees on alguse stseen, kus leitakse poodu, aga kuidas filmis asjade lahendamine käis – see on peast pühitud. Ilmselt on neid brittide krimkasid liiga palju vaadatud. 🙂
Lugemise käigus oli aegajalt tunne, et oleks võinud lühema loo kirjutada. 464 lehekülge, väga põhjalik taustainfo kõigi tegelaste kohta. Raamat oli rohkem perekonnadraama, kus aegajalt mõned mõrvad toimusid. Kui Varrak järgmise Vera Stanhope`i sarja kuuluva raamatu välja annab saab näha, kas nende kahe sarja erinevus ongi (muuhulgas) selles, et Stanhope`i raamatutes kaevutakse rohkem tegelaste eludesse ja perekonnaajalukku.

Igal juhul on mõlemad sarjad väga hästi kirjutatud ja nende lugemine on kindlapeale minek – raamatud on kaasahaaravad ja jagavad ka uut informatsiooni, mida silmaringi huvides kõrvataha panna.
Näiteks seda, et Inglismaal algab pensionäridele tasuta bussisõit alles peale kella 9 hommikul. Maakonniti see muidugi erineb veidi (guugeldasin! 😀 ).
Lisaks tean ma nüüd, milline on trompetluik, kes elab tavaliselt Ameerikas ja milline on Shetlandi turbakook (peat cake).
Üks retsept on näiteks siin (ja see kook näeb nii huvitav välja, et peaks ise ka tegema!):
https://www.sbs.com.au/food/recipes/peat-cake-turbakook

Andres de la Motte “Suve lõpp”

Anders de la Motte “Suve lõpp” (319lk. Varrak)

38713656_2081074168583416_8161639276421840896_o
Veronika, õigemini Vera lugu, kes kaotas lapsena oma viieaastase venna Billy.
Poiss näeb aias jänesepoega, loodab, et saab selle kätte, kui piisavalt osavalt hiilib. Aga jänes hüppab eest ära, poiss suudab mõelda vaid loomakese püüdmisele ja ühel hetkel on ta aiast väljas, maisipõllul, jänes on kadunud ja silmanurgast vilksatab midagi punast.

Aastaid hiljem tuleb Stockholmis elava Veronica leinateraapia rühma noor mees, kes näeb välja nagu Billy võiks täiskasvanuna välja näha, ning räägib loo oma kadunud sõbrast. Lugu tundub Veronicale kahtlaselt tuttav …

Autor oli enne kirjutama hakkamist politseinik, seda on lugedes tunda. Samuti kui Rick Mofina raamatute puhul, on ta kirjeldustes ja taustsüsteemis põhjalik, ei jäta pisiasju märkamata, analüüsib tegelasi ja nende tegevust. Kohati tundub, et taustaga läheb asi lausa liiale ja liiga sügavuti, aga kohe pärast seda läheb põnevaks.
Raamatu stiil mõjub painavalt. See ei ole krimka stiilis “tuli uurija, viskas paar tabavat kommentaari, mõtiskles lauataga, kulm kortsus ja äkki oligi lahendus käes!”. See on ühe ebastabiilse naise segane tõeotsimise lugu. Vaadetega minevikku, kui Billy kadus, tolleaegsetesse uurimistesse ja tagasi tulles tänapäeva, kui Veronika püüab kõigele lahendust leida. Vahepeal läheb tõeliseks märuliks ja see osa on väga haarav!

Tõeliselt võigas kuju kogu loos on Vera onu Harald, rikas ärimees, kes kogu linnakest oma käpa all hoiab. Mees, kelle jaoks rahal on võim ja see, kes võimule ei allu, seda klohmivad natuke tema palgal olevad suured ajudeta “kapid”. Kõiki asju ajab ta näol virvendava naeratusega. Vastik-vastik-vastik!
Muidugi on kogu loos ka tema käsi mängus.

Raamatus on mineviku ja tuleviku lugude vahel ka kirjad. Kellegi armastuskirjad kellelegi. Küll ma püüdsin välja mõelda, mis kirjad need on, aga alles raamatu lõpus tuli tõde ilmsiks. Ja ma pean ütlema, et see tõde erines kõigest sellest, mille ma ise välja nuputanud olin.
Seega võib öelda, et väga üllatav ja hullumeelne lugu!

Üks tore seik ka – Vera isa aretas ise roose. Kogu raamatust ei jäänud sellist muljet, et see mees võinuks millegi sellisega tegeleda, aga ometi oli tal ilus roosiaed koos kahe võrratu isearetatud roosiga.
Vanad roosiaiad – võrratud paigad!

Ja lõpuks kaanekujundusest.
Nägin raamatut poes, pilk libises lihtsalt üle ja ma poleks seda kunagi ostma hakanud. Ma poleks seda kättegi võtnud, et uurida, millest jutt käib. Õnneks sain raamatu Varrakust lugemiseks enne, kui eestikeelne kaanekujundus avaldati.
Öeldakse, et ära hinda raamatut kaane järgi. Minu jaoks on aga raamat kaanest kaaneni tervik ja esikaas peegeldab sisu – ma vaatan raamatu kaant ja saan selle järgi aru, kas raamatut peetakse piisavalt heaks, et talle korralik kaanekujundus tellida.
Ütleme nii, et antud juhul sisu on, aga kaant pole. See on tühi. Autori nimi on suurelt kirjas, et see jääks silma neile, kes on Motte varasema loominguga (triloogia [geim], [buzz], [bubble]) tuttavad.

Lõpetaks siiski helgemal noodil – korralik krimka, huvitavad (hästi lahti kirjutatud) tegelased, on nii peamurdmist kui ärevat tagaajamist.

SuveLõpp.png

Robert James Waller “Madisoni maakonna sillad”

Teema 17: Raamat, mille autor suri eelmisel (2017) aastal.
Robert James Waller “Madisoni maakonna sillad” (126lk. Varrak)

38256459_2071049669585866_4049553259843551232_o.jpg

Minu suur ja sügav filmielamus aastate tagant, esimene kohtumine Meryl Streepiga ja Iowa maakonna katusega sildadega. Need kõik jätsid mulle sügava mulje, aga raamatut polnud ma siiamaani lugenud! Mõelda vaid – filmi nägin aastal 1995 ja raamatu lugesin läbi 2018. 23 aastat!
Peaaegu sama kaua elasid Robert ja Francesca, südames armastus teineteise vastu, peas teadmine, et nad ei saa iial koos olla.
Pea ja mõistus ei ole ikka alati inimese parimad sõbrad!

Tuleb nentida, et inimesel, kes raamatuid ei loe, on elu lihtsam. Miks? Sest üks raamat seletab lugejale, mismoodi tuleb lähtuda oma südame häälest, minna ja elada oma elu, olla õnnelik, sest see on sinu elu ja sul on õigus oma enda elu õnnelikuks elada.
Järgmine raamat õpetab, mismoodi inimene peab omaenese õnne maha suruma, mõtlema peaga ja tegema otsuse, et kõigil tema ümber oleks hea. Aga mitte temal endal. See ei ole tähtis.
Ja mida peab lugeja tegema kui otsustamise hetk on käes? Kas ma teen nii, nagu Francesca – nägu naerul, süda nutab? Või ma teen nii, nagu mõni teine tegelane – lähen, kuhu jalad viivad ja kõigil mu ümber suud naeratavad ja südamed nutavad?
Igal juhul tasub elu ilusate hetkede nimel riskida. Kui need jäävadki vaid hetkedeks, on, mida meenutada ja millega oma järeltulevaid põlvi peale surma šokeerida (need hetked tuleb kindlasti üles kirjutada, et lapsed neid ka lugeda saaks).

Porisesin hommikul enda isiklikul FB lehel, et vihmapilv tilgutas ilmselt ekslikult meie aeda vaid paar piiska ja sõudis siis ülbelt minema. Noh, küllap ta arvestas sellega, et ma saan ise oma aia kastmisega hakkama kui raamatu lõppu loen …

Raamatu pidin panema punkti 33 alla – raamat, millest tehtud filmi oled näinud enne raamatu lugemist, aga kirjanikuhärra pilti otsima hakates tuli välja, et ta suri 2017. aastal.
Aitäh talle selle raamatu eest!

Maria Semple “Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?”

Teema 28: Raamat, mille põhjal tehtud film linastub aastal 2018
Maria Semple “Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?” (339lk. Varrak)

Bernadette.png
Ma ostsin selle raamatu kahel põhjusel:
1. Olin just lugenud Ruth Reichli “Küüslauk ja safiirid”, mis oli mõnus lugemine ja selle Bernadette`i kaanepilt oli praktiliselt samasugune.
2. See raamat oli allahinnatud ja maksis ainult 3 eurot.
Sisust ei teadnud ma midagi.
Nüüd, mõned aastad hiljem, avastasin, et sellest raamatust vändatakse film ja kuna väljakutse teema sobis, läks raamat lugemisse.
Sisust ei teadnud ma ikka veel mitte midagi. Aga ma arvasin miskipärast, et see on mõnest tibist, kes ära kaob. 🙂
Ja lugedes saabus üllatus, sest see oli hoopis teistsugune raamat!
Palju huvitavam, palju mitmekesisem, palju ägedama kadujaga.

Bernadette Fox on kuulus arhitekt. Natuke Ayn Randi Howard Roarki sarnane, kes on omast ajast ees, astub üle kaasaja piiride, teeb väga puhaste joontega ehitisi, aga – tema saab selle eest tunnustatud (Roark tambiti mutta)! Raamatus on muide Randi ja Roarki ka mainitud, seoses sellega, et “isegi Ayn Randi arhitekt oli meessoost!” (Ayn Rand ei olnud ju feminist, et ta oleks pidanud oma arhitekti naissoost tegema. Randi filosoofia oli hoopis muus, eelkõige inimese isiklikus mõtlemisvõimes).
Tol ajal kui tegutses Bernadette, oli aga ennekuulmatu, et noor naine on arhitekt ja et ta teeb midagi ebatraditsioonilist.
Igal juhul hakkas Bernadette mulle meeldima.

*”Bernadette ja tema entusiasm olid nagu jõehobu ja vesi: proovi neid vaid lahutada ja sind tambitakse surnuks.”

PS! Bernadette KUDUS igal võimalikul juhul! Koosolekul, loengutes, kohtumistel. Tema aina kudus. 🙂

Naine, kes ei lasknud ennast loksutada “sääskedest”, st. tema ümber pirisevatest ja sädistavatest naisinimestest, kelle peas tarkusele ja ajudele eriti ruumi ei olnud – kõik mõttetegevus oli haaratud klatšimisega, nuhkimisega ja teiste elude torkimisega. 😀
Sääsed olid:
*Audrey Griffin – Bernatette`i närvihaige naaber, kes kiusu pärast laskis Bernadette`i aias olevalt künkalt põldmarjad eemaldada ning kui künkalt tänu vihmasajule (ja lagedaks jäänud nõlvadele) mudalaviin tema majja põrutas, oli süüdi Bernadette.
Üllataval kombel oli temast raamatu lõpus siiski kasu ka.
*Soo-Lin Lee-Segal – Bernadette mehe Elgari uus klatšihimuline assistent, kes ei jätnud kasutamata ainsatki võimalust Elgari kätt hoida ja talle küljealla pugeda. See lugu ei lõppenud hästi.

Jõudsime abikaasa Elgar Branchini.
Mees oli Microsofti legend, uue salajase projekti Samantha 2 isa, tema TED-i video oli vaadatavauselt 4. kohal ja firmabussi vahekäigus püüdsid kaassõitjad teda kasvõi korrakski näpuotsaga puudutada.
Vastandid ilmselt tõmbusid, sest need kaks – Bernadette ja Elgar – tundusid olema küll kaks väga erinevat inimest.
Igal juhul oli neil aastaid tore abielu ja väga kift tütar, noor geenius Bee, kes selles raamatus jutustajarollis.

Bernadette`i peetakse hulluks. Ta pelgab inimesi ja hoiab omaette. Nüüd on see viimane võimalus aga käest kadumas, sest tema tütar tahab sõita Antarktikasse. Kogu perega. Nad on seda sõitu ise tüttrele lubanud – kui ta õpitulemused on suurepärased, nad sõidavad! Nii et Bernadette`l ei jäägi muud üle kui pakkima hakata.
Siit algavadki sekeldused, kuni naine kaob ja isa ning tütar teda otsima asuvad.
Antarktikareis siiski toimub ja mulle, talvehullule, oli see reisiosa küll tõeline maiuspala. Suured sinised jäämäed, üksildane külm koht. Väga äge!

*”Antarktikast on vaja teada ainult selle kolme horisontaalset triipu. Kõige all on veetriip, mis jääb musta ja tumehalli vahele. Selle peal on maatriip, mis on tavaliselt must või valge. Seejärel on taevatriip, mis on halli või sinist tooni. Antarktikal pole lippu, aga kui oleks, peaks sellel olema kolm eri halli varjundiga horisontaalset triipu. Kui tahta eriti kunstipärane olla, võiks lipp olla üleni hall, aga ikkagi võiks öelda, et sellel on kolm halli triipu, vee, maa ja taeva jaoks, aga siis kuluks liiga palju aega selgitamisele.”
Natuke nagu Eesti lipu moodi, kaspole. 🙂

Raamatu lõpp oli veidi segane. Tekkis tunne, et kirjanik tahtis loo otsad kiiresti kokku tõmmata ja sai sellega muidugi ka kenasti hakkama. Üldmuljet raamatust see siiski ei rikkunud, nii et oli tõesti hea lugemine!
Huvitav, milline see film tuleb.

PS: Selles raamatus oli üks tore väljend: ta on nagu kaka hautises.
Mis tähendab, et kui sa valmistad hautise ja see on jube hea ja sa tahad seda süüa, aga keegi võtab tillukese tükikese kakat ja segab selle sinna hautisse ning ongi kõik rikutud – sa ei taha seda enam mingil tingimusel suhu pista!

Peale nende kahe eestikeelse prilliraamatu avastamist, hakkas mulle siin-seal teisigi samasuguseid silma jääma. Niisiis kui mõne sellise leidsin, salvestasin. Nüüdseks on neid juba päris palju. 🙂

Yrsa Sigurdardøttir “Lõpparve”

Yrsa Sigurdardøttir “Lõpparve” (392lk. Varrak)

36430079_2015380548486112_8773893405701832704_o.jpg

Lastepsühholoog Freyja ja politsenik Huldari sarja teine raamat.
Sama võikad mõrvad, kui “Pärandis”, sama hästi kirjutatud kui esimene osa. Huvitav on jälgida, mismoodi ühe kirjaniku kaks sarja on sedavõrd erinevad. Esimene oli peaaegu et cozy crime, see on tõeline nordic noir. Või hoopis arctic noir? Yrsat (hüüan seda kirjanikku Yrsaks, sest praegu veel käib mul tema perekonnanimi üle jõu 😀) on nimetatud ka arctic noiri esindajaks, arvan, et Island sobib sinna Gröönimaaga samasse kategooriasse hästi!
Eriti veel kui mõrvad on nii jõhkrad, kui selles sarjas. Yrsa kirjeldab neid ka nii põhjalikult, et silme ees seisab veel pikalt pilt auto taha seotud ja … Lugege ise!

Lugedes tekkis taaskord mõte, kas kättemaks on oluline? Kas ohvri lähedastel hakkab kergem, kui nad ise oma kätega süüdlase kannatama panevad? Ma loodan, et ma ei puutu kunagi sellise asjaga ise kokku, aga mõeldes teiste peale, raamatutes olevate mõrvade, tapetute lähedaste (eriti kui suri laps!) peale – tundub, et süüdlasele samaga vastamine toob omastele rahu. Seda on näha eriti brittide kriminullides, kus inimestel on alati kindlad põhjused, miks nad kedagi tapavad. Ja peale põhjuse ärakuulamist hakkab mõrtsukast kahju.
Minul tavaliselt hakkab …

Ka selles raamatus on inimesed, kellest hakkab lõpus kahju. Noored, kelle elud on algusest peale olnud üks hädaorg ja mitte keegi ei usu, ei kuula, ei aita.
Mida sa teed, kui oled laps, vajad kaitset ja täiskasvanutel on ükskõik? Hoolitsed ise enda eest!

Nii et mitte lihtsalt julm krimka, vaid mõtlemapanev lugu.
Hästi kirjutatud ja hoogne lugu, kus on omajagu huumoritki, sest peale mõrvade sebivad peategelased veel oma suhete kallal, ning sealgi juhtub mõningaid äpardusi.
Mul tekkisid väiksed paralleelid “Ohtliku lennu” Västriku ja Leidpaluga, kuigi Yrsa tegelased kohtuvad palju julmemate teemadega.

Ootan kolmandat osa!

Susanne Jansson “Ohvriraba”

12 teemakuud: MAI – loe mõni raamat … metsadest!

Susanne Jansson “Ohvriraba” (280lk. Varrak)

33982929_1974656912558476_4552297486990966784_o.jpg
Kui ohvrit tahetakse, läheb ilm marule.
Kui ohver on valitud, muutub ilma raev rahuks.

Ohvrirabad nõuavad ohvreid, kui inimesed neid ise ei too, võtavad rabad, kes neile meeldib. Aga rappa uppunud inimesed ei kõdune iial ja nende hinged ei saa rahu. Nad nõuavad aina uusi ohvreid ja selle märguandeks on äkki tõusev tugev tuul ja torm. Sellisel hetkel tuleb rabast eemale hoida. Kui torm järsku vaibub on ohver leitud.
Lind, loom, inimene …
Et ohver kummitama ei tuleks, peab temast vaia läbi torkama.
Ühe sellise vaia otsa koperdas fotograaf Maya …

Ülimalt põnev ja kaasakiskuv lugemine! Loed ja tunned, kuidas kõhus on pidev ärevustunne, kuidas jälgid hinge kinni pidades raamatutegelaste rabaskäike ja sinu enda ärevus aina kasvab ja kasvab. Raamatu ohvriraba suudaks justkui lugeja enda lummusse haarata, nii et kuuled rabahääli ja näed tõusvat udu ning hulkuvaid hingi. Kuuled, kuidas laugas mulksatab ja lind meeleheitlikult tiibadega rapsib.
Ja siis saabub vaikus ning sa saad välja hingata.

Selles loos on hulk kummalisi tegelasi. Vanad inimesed üksikutes metsataludes. Mõni kogub kõike, mis näppu satub, teine loeb raamatuid ning kirjutab artikleid kummitustest. On külahull, tagasi oma minevikku lahtiharutama tulnud noor naine, kunstnik, kes külarahvast pildistama tuleb.
Ja on laipu. Rohkem kui Midsomeris (jah, see on võimalik)!

Ja siis on veel Arvo Pärt ning tema “Für Alina”.

“Algul kume akord, seejärel kaks minutit suurima perfektsionismiga komponeeritud noote. Olulisim on helidevaheline vaikus, ruum muusika molekulide vahel, pingest laetud tühjus.
Pärdi muusika kehastab seda, millest lähtub igasugune andekas kunst: vaikivat juuresolekut. Ajatut olemist. Inimese sisemist ruumi – äratundmist Pärdi loomingu toonidevahelises tühjuses.” (Lk. 115)

Tegu on Susanne Janssoni debüütromaaniga. Ma loodan, et sellele tuleb lisa, sest lugemine oli tõesti hea, põnev, kõhe, aga ka hariv.