See raamat ongi üks suur suvi! Iga reaga, mida ma lugesin, meenusid mulle lapsepõlve suved. See tunne, kui kool sai läbi, tunnistused olid käes, ees ootas vabadus! Suve lõhn, tuul puuvõrades, õitsevad lilled, sõbrad, kellega terve suvi sai ringi jookstud, sõidetud, ette võetud asju, mida vanemad keelasid teha. Sellist vabadusetunnet, mis koolivaheaegadel oli, ei ole võimalik enam kunagi tunda. Kui siis ehk selliseid raamatuid lugedes, mis lõhnad ja maitsed ja varajased päikesetõusud meelde tuletab. Võrratu raamat! Tagakaanel on kirjelduses sõna “õnnestavalt”. Seda see raamat teebki.
Frieder, Alma, Johann ja Beate – neli noort, neli sõpra suures suves. Friederil õnnestub jääda suvetööle ja ta peab loobuma perepuhkusest. Poiss peab kolima suvekuudeks vanaema ja vanaisa juurde ning õppima, õppima… Vanaisa on karm tohtrihärra, vanaema on armas kunstnik. Esialgsest pelgusest tuksiläinud suve ees, saab võimalus kõiki oma lähedasi tundma õppida hoopis teistsuguste nurkade alt kui senini. Tuleb üllatusi, hirmu, armastust ja leina. Kui palju mahub mõnesse suvekuusse! Väikesed kursiivis vahelõigud, mille tegevus toimub siis, kui Frieder on juba vana mees, lisavad loole omajagu kripeldust, sest kogu noorpõlve lugu saab selgeks alles siis, kui viimane kaldkirjas lõik saab läbi loetud.
Suurepärane raamat gümnaasiuminoortele. Suurepärane raamat täiskasvanutele, et meenutada enda koolivaheaegu. Siin saab küll öelda, et kahju, et see raamat nii lühike oli!
Sulgesin raamatu tagumise kaane eile öösel kella 2 paiku ja mõtlesin, et kui kaua seda teist osa nüüd küll ootama peab!? Kuidas ma seda kõike, mis siin raamatus oli, veel aasta või kaugema aja pärast mäletan…
Praegu tundub, et mäletan küll, sest see oli mu aasta parim lugemine!
9 väga eriilmelist peateglast, kelle kõigiga tuli kaasa veel ports teise ringi tegelasi, kelle kõigiga juhtus … kui mõtlema hakata, siis tavapäraseid asju. Meie kõigiga võib niimoodi juhtuda. Su perekonnas võib olla psühhoosi all kannatav inimene, kinnine ja sissepoole elav laps, endast väga heal arvamusel olev ajakirjanikust mehejurakas, kauges suvilas elav filosoofist isa, tablettide küüsis olev medõde, eluga tsipa rappa läinud kunagine andekas kooliõpilane, pealtnäha ideaalne abielu jne. Kõigi nende inimeste lood olid nii realistlikud ja nii hästi ning elusalt kirja pandud, et 630 lehekülge paremast käest sulasid kiirelt vasakusse kätte ja mida rohkem vasakule raamatu raskus nihkus, seda rahutumaks muutus mõte – see raamat lõpeb VARSTI! Ma saan ennast ilmselt lohutada sellega, et mul on kogu ülejäänud Knausgård veel lugemata, nii et teise osa ootamise ajal on tegemist. Kui raamatu peategelased olid pärit elust enesest, siis ühel päeval taevasse ilmunud helendav Koidutäht seda ei olnud. Nii nagu Murakami istutas oma 1Q84 raamatus taevasse kaks Kuud ja keeras tegelaste eludele sellega jõnksu sisse, nii pani Knausgård taevasse hiigeltähe helendama ja inimesed seda huviga vaatama. Peale õhutemperatuuri, mis raamatus kogu aeg tõuseb, hakkavad ka kõigi elud vähehaaval muutuma.
Suhted pingestuvad, kes haarab tihedamini klaasi järele, kes näeb silmanurgast kummalisi asju, võimenduvad tegelastes juba olemasolevad tunded ja probleemid. Õhus on pidevalt tajutav pinge, mis lugedes süveneb ja mind ei pannudki väga imestama, kui me raamatu lõpuks jõuame välja filosoofilise esseeni. Mis oli muide väga huvitav lugemine!
Essee oli kirja pandud Egili poolt ja tema oli ka minu lemmiktegelane siin raamatus. Tema on see eespool mainitud filosoofist isa, kes elab kaugel suvilas.
Leheküljed 363-430, mu lemmikosa! Sarnase pingega raamat, mida kahjuks eesti keeles ei ole, on Karen Thompson Walkeri “The Age of Miracles”. Siin kulgeb tegelaste elu samamoodi, igapäevaselt, aga maakera pöörlemine aeglustub iga päevaga. Päevad muutuvad pikemaks, ööd muutuvad pikemaks ja see toob kaasa kummalisi sündmusi nii looduses kui tegelaste eludes.
Nii “Koidutähe” kui “The Age of Miracles” raamatus on äratuntav filmi “Melanhoolia” meeleolu. Teate küll seda filmi, kus üks planeet maale lähenema hakkab ja lõpuks kokku põrkab. Lugesin intervjuud Knausgårdiga, kus ta vastab küsimustele raamatu kirjutamise teemadel.
Ta alustas sellega koroonapandeemia algusaegadel. Elas kogu oma 9-liikmelise perega Londonis, istus lockdownis ja kuulis kiirabiautode katkematuid sireene. Ilmselt saame just sellele ajale tänulikud olla, et raamatusse selline pinge ja teadmatus ning kõhedus sisse kirjutatud on. Mitte midagi otsesõnu öeldult, aga iga kord raamatut avades ning lugema hakates tundsin, mismoodi väike ärevus sisse tuli. Ja nüüd on sobiv hetk teha suur-suur aplaus tõlkijale, Sigrid Toomingale!
Väga hästi tõlgitud ja väga huvitavaid murdesõnu ning lausekeerde kasutatud!
Näiteks:
“süda räigelt põmpsumas”.
“sidus vangud kokku”.
“…oli kõige julmemal kombel ära tõurastatud”
“Sümbolitesse tähenduste sadestisena settinud tõdemused…”
“Rupjasin mööda vana vankriteed läbi metsa”
Neid sõnu ning lauseid on veel ja veel ja nad on üks põhjustest, miks see raamat nii eriliselt mõjub.
Aitäh!
Loodan väga, et Sigrid Tooming tõlgib kogu triloogia!
*Aga seda, kes on taputokk, ma hoolimata suurest googeldamisest teada ei saanudki. (Tagaruumist väljus lõnkjas musta kotitava ülikonnaga taputokk).
Intervjuu Knausgårdiga, mida lugesin, oli tehtud aastal 2021 septembris ning seal ütleb ta, et on just lõpetamas raamatu teise osa kirjutamist. Ootan seda tõesti väga.
Senikaua joonistan endale graafiku kõigist tegelastest, et uut osa (loodetavasti sama paksu!) kätte võttes mälu värskendada.
Egili mõtted (lk 383-384):
Voolav laava jahtub ja tardub mägedeks, meri aurustub päikeses ja muutub pilvedeks, alanev rõhk atmosfääris põhjustab tuult, tuul künnab mere mäslema, vesi uuristab mägesid, tuul lennutab liiva. Elektrilaengud sööstavad sähvides viiliti läbi taeva maa poole. Lõõmav Päike, vilkuvad tähed, Kuu, mis tiirleb ümber Maa, mis tiirleb ümber Päikese elliptilisel orbiidil, mis hõljub läbi universumi
Philip Gwynne Jones “Veneetsia mäng” (271lk. Varrak)
Ma olin seda raamatut umbes 10 lehekülge lugenud, kui avasin interneti otsingu ja vaatasin, kas sellelt kirjanikult on ilmunud veel raamatuid ja kas neid ehk ka eesti keeles on. Raamatuid oli, terve sari! Eesti keeles on see siiani ainus, aga oi, kus ma loodan, et tõlkimisse läheb kogu see Veneetsia sari! Lihtsalt NII HEA RAAMAT! Selles oli kõike, mida ma ühelt väga healt lugemiselamuselt soovin: huvitav peategelane, iseloomuga kass, tegevuspaik, mida ma armastan (antud juhul Veneetsia), kuulsaid kunstnikke ja nende kunsti. Lisaks vanad rikkad veneetslased, teater, veebussid, itaalia keel, varjud pimeduses. Üks väheseid hetki, kus raamatu kaanele kirjutatud soovitus “Ei saa käest panna”, on 100% õige ja pole sinna lihtsalt iluks visatud lausejupp. Oleks mul ainult olnud aega see lugu ühe hingetõmbega läbi lugeda! Aga oma võlu on ju ka ootamises kuna saad taas kõik muu unustada ja Veneetsia tänavatele sukelduda.
Avastasin, et kirjanik tuleb sel aastal ka Head Readile. Juba homme, pühapäeval! Soovitan kõigile tallinlastele, et minge kuulama. Sellest tuleb kindlasti üks põnev kohtumine! Kui ma minna saaks, siis ma küsiks kirjanikult, et kas Gramsci on tema enda kassilt maha kirjutatud karakter ja kust see uhke nimi pärit on? 🙂
Aga loomulikult soovitan ma seda raamatut kõigile! Kui vähegi Veneetsiat ja kunsti ja kasse ja mõnusaid, kiiksuvabasid peategelasi (kes muide oli tõlkija ja tõlkis just muruniiduki KASUTUSJUHENDIT!) armastate, siis on see teile rangelt soovitatud kirjandus! Ja mina ooooooooootan järge. Päriselt ka närin küünt, et ooteaeg kiiremini läheks.
Aga siit pääseb HeadReadi lehele, kus juttu kohtumisest kirjanikuga: 29. mail kell 16:00, Kirjanike Maja musta laega saalis. Minge! Kuulake! Öelge kirjanikule, et ta on ühe väga vinge sarja valmis kirjutanud! https://headread.ee/uritus/philip-gwynne-jones-ja-jason-goodwin/
Kui head ja kui huvitavad on sellised mitmekihilised põnevikud/krimkad, mida lugedes muudkui pudeneb uusi ja aina hullemaid avastusi ja kokkusattumusi.
Raamatus saabub kirjanik Thomas Degalais oma kooli kokkutlekule. Saabub halba aimates ja hingevärinal, sest 25 aastat tagasi panid nad kolmekesi – Thomas, Maxime ja Fanny – toime kuriteo, mis nüüd paljastuda ähvardab. Tookord jäid üleöö kadunuks kaunitarist klassiõde Vinca ning tema filosoofiaõpetaja. Kui palju oli teooriaid ja arvamusi, mis siis juhtus, aga keegi ei tea tõde tänase päevani.
Raamatut lugedes mõtlesin, kui õnnetud võivad tegelikult olla ilusad tüdrukud. Juba mitmes raamat, kus kõiki vapustav kaunis neidis on südames kurb ja murtud. Tema ümber on imetlevad pilgud, hulganisti sõpru ja soosingusse sattuda soovivaid mehi, teiste tüdrukute kadedaid pilke. Ta naerab ja naudib elu, aga kui uks sulgub ja tüdruk tuppa üksi jääb, muutub kõik ja saabub öö. Tütarlaps ja öö.
Mõtlesin ka sellele, kuidas me võime aastaid millegi pärast põdeda ja hirmsaid unenägusid näha, aga siis tuleb äkki lahendus ja ilmneb, et kogu seda põdemist ei oleks üldse vaja olnud!
See oli väga hea raamat. Sisutihe, paljude põnevate pööretega ja üllatava lõpuga, mida ma ei suutnud ära arvata. Mida rohkem lugeda, seda haruldasemaks muutuvad hetked, kus kirjanik suudab raamatu lõpuga üllatada ja siin suudeti. Olen rahul!
Emily St. John Mandel “Jaam Üksteist” (336lk. Varrak)
Gruusia gripp.
Alguses oli haige vaid üks inimene lennukis, siis nakatusid kõik teised, kes olid samas lennukis. Peale maandumist läksid nad ühistransporti, poodi, koju. Levitasid enese teadmata grippi.
Haiglad täitusid algul tundidega, siis minutitega.
Inimesed surid kiiresti.
*Sa peaksid kohe linnast lahkuma. Või kui sa ei saa, siis varu toitu ja püsi kodus. (lk24)
Kuhjas täis ostukärud – veepudelid, WC-paber, konservid, makaronid.
Tuleb tuttav ette?
Täitsa lõpp, aga see polegi ju niisama ulmekas!
Oleks ma seda raamatut märtsis lugenud, oleks õudusunenäod kindlustatud olnud.
*Olid jäänud vaid need kanalid, kus korrati valitsuse erakorralist teadaannet, kasutuid soovitusi siseruumides püsida ja rahvarohketest kohtadest eemale hoida. Päev hiljem lülitas keegi viimaks ka tühjas uudistestuudios kaamera välja või sai see ise otsa. Veel päev hiljem kustus ka internet. (lk. 181)
Möödus esimene päev, teine päev, neljakümne kaheksas päev, üheksakümnes päev ja igasugune lootus, et normaalsus tuleb tagasi, oli ammu kadunud, seejärel möödusid esimene aasta, teine aasta, kolmas aasta.
Viimane kord, kui ma sõin pargis päikese käes vahvlitopsis jäätist.
Viimane kord, kui nägin sõitvat bussi.
Viimane kord, kui sõin apelsini. (lk. 235)
Tegelased mõtisklevad tihti oma “enne Gruusia grippi” elu üle.
Kunagi oleks ma seda raamatut lugenud kui lihtsalt ägedat ulmekat, aga nüüd oli palju elulisem ja sai isegi mõeldud, et …
Mõelda vaid, kui see tänahommikune olekski viimane apelsin minu elus! Viimane bussisõit tööle (Ok, viimane bussisõit tööle on mul isegi meeles, sest 1. aprillist mul töökohta enam ei ole). Viimane kord kui ostsin kinopileti (Käisin “Talvet” vaatamas). Viimane kord, kui keerasin lukku oma kodu ukse. Viimane kord, kui nägin elektrivalgust.
Kui kõik need miljonid nutiekraanid oleksid praeguseks tühjad ja mustad ning 10 aasta pärast sündinud lastel oleks raske aru saada, mida tähendas internet, mis olid autod või kuidas suutsid lennukid õhku tõusta?
Mulle meeldisid väga kaks tegevusliini: lugu sellest, kuidas Gruusia gripp maailma vallutas ning kuidas inimesed ellu jäid ja uue maailmaga kohanesid ja lugu 30 aastat hiljem, kui Rändav Sümfoonia mööda USA-d kõndis ja kontserte ning etendusi andis.
Kujutage ette maailma, kus on harvad kehvad külakesed ja kuhu saabub äkki näitetrupp, kus mängitakse pille ja kantakse ette Shakespeare`i näidendeid! Kostüümides! Need stseenid, kus Sümfoonia sügava tähistaeva all Beethovenit mängis, tekitasid külmavärinaid.
Suure näitleja Arthuri ning tema kolme abikaasa lugu ei olnud nii huvitav ja oli pärit justkui mõnest teisest raamatust, aga viis siiski raamatu tegelased kokku ja selgitas palju alguses tekkinud küsimusi.
Me oleme nüüd karantiinis istunud umbes poolteist kuud, aga härra Clarke selles raamatus mõtles ühe väga olulise asja peale:
*Välimuse hooletusse jätmine võib sillutada teed tõsisematele kuritegudele.
Nii et laske oma kodusolemise kaaslasel oma juukseid pügada ja värvige õhtusöögi ajaks nägu pähe! 😉
*************************************************************************************
*See on ainus asi, mis mulle sünnipäevade juures meeldib – nad püsivad ühel kohal. (lk. 115)
*Linna tundmaõppimiseks peab olema puruvaene, sest puruvaesus sunnib inimest igal pool jala käima ja linna näebki kõige paremini jala käies. (lk. 159)
PS: Raamat on saanud Arthur C. Clarke`i auhinna.
Kummalisel kombel on raamatus kahel tähtsal tegelasel nimedeks Arthur ja Clarke.
Kirjanik, kelle raamatuid võib pikemalt mõtlemata haarata ja lugeda, sest sa lihtsalt tead, et alt ei saa kunagi minna. Muidugi sel juhul, kui karm ja jäine põhjamaade krimi on see, mis raamatu riiulilt haarajat köidab.
Mind köidab, Ikka veel. Pimeda aja inimesi (novemberikuu lapsi) ilmselt köidabki.
“Lunastus” on kolmas raamat Lastemaja lugude sarjas.
Need on kõik südametud ja võikad lood, aga sel korral puudutatakse üht vastikumat teemat üleüldse – koolikiusamist. Lapsi, kes kiusajate pärast niimoodi kannatavad, et on jõudnud enesetapukatseteni ja kiusajaid, kes ei kohku millegi ees.
Ja neid, kes lõpuks kiusamise eest kätte maksavad.
Lugesin ja mõtlesin. Mõtlesin selle üle, et kuidas on võimalik kaasa tunda inimesele, kes on aastaid teist omavanust või väiksemat alandanud. Võtnud temalt kõik – enesekindluse, eluisu, lootuse sõpradele. Ainus, mida kiusatu näeb, on irvitavad näod ja jubedad sõnumid internetis. Päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse. Elada kellegi pärast lõputus õuduses ja abi ei tule kusagilt.
Kuidas ma lugejana sellisele kiusajale kaasa suudan tunda?
See raamat ei olnudki ainult suvalise krimka sisseahmimine, see raamat oli tõsine lugeja proovilepanek. Lõpetasin paar päeva tagasi ja tunded on tänagi segased.
Oli meiegi ajal koolis kiusamist, aga seda, mis oli siis, ei saa võrrelda sellega, mis on praegu. Praegu on kasvanud terve kari tähelepanuvajaduses, ebakindlaid ja nõrku inimesi, kes suudavad enda ego kõrgel hoida vaid kaaslaste hurraahüüete taustal. Ja et seda kuulda, tuleb leida keegi, kes mutta tampida.
Niisiis … Ma ikka ei suutnud selles raamatus kaasa tunda neile, kellele ilmselt oleks pidanud kaasa tundma. Kurjategijad olid ühtviisi nii kiusajad kui kättemaksjad ja üks kuri hävitas teist kurja. Minu kaastunne ja poolehoid läks neile, kes püüdsid nende kahe vahel ellu jääda.
Helgema poole pealt jätkub selleski osas Freyja ja Huldari kassi-hiire mäng ning Freyja hädised ponnistused enda elu kõrgemale astmele vinnata. Kohati oli see päris muigamaajavat kirja pandud, nii et lugedes tekkis võimalus ka kergemalt hingata.
No ja koolikiusamise kõrval toimus siin raamatus ju ka töökohas kiusamine, sest sellel, mis sarja teises osas Huldari ja Erla vahel toimus, olid siin osas tagajärjed.
Igasugu veapoegi tükkis ka teksti sisse, aga üks oli päris huvitav, nii et pani lausa korraks mõtlema, mismoodi see toimuma peaks: … mees sasis käega juukseid, et neilt lund maha rautada. 🙂
Aegajalt oli teksi sisse kirjutatud ka kasvatuslikke lõike, mida lugedes tundus, et midagi niisugust võiks ehk mõnest loengust või psühholoogi juurest kuulda. Järele mõeldes oli arusaadav, miks seda raamatut ei kirjutatud lihtsalt tavalise krimkana, vaid püüti lugejat kaasa mõtlema panna. Ehk võiks seda keskkoolis kohustusliku kirjandusena lugeda?
*Mitte just paljud meist ei ole suutelised seisma silmitsi iseenda puudujääkide, ebaaususe, arutuse ja rumalate eksitustega. Märksa kergem on süüdistada teisi inimesi või meie kontrollile allumatuid olukordi.
Fotosessioon raamatust pildi tegemiseks oli lõbus, sest minu mehest on praktiliselt võimatu kogu maailma vihkavat pilku välja pigistada. Fotograaf (st. mina) ponnistas tõsiselt, et teda veenda oma kõige hullem ja kurjem vaade näkku manama. 🙂
Alles ma kirjutasin, kuidas ma haaran alati uue Ruth Ware raamatu järgi, nüüd tuleb sama kirjutada – kui ilmub uus Zafon, siis mina kohe kraban. 🙂
Seekordses loos toimub tegevus Indias. Lahutatud kaksikud Ben ja Sheere, kuri võõras, uhke ja müstiline vana maja, mahajäetud hiiglaslik raudteejaam ja suured saladused ning kättemaksuiha.
Mõnusa meeleoluga kirjutatud (nagu Zafon ikka) ja parajalt õudne. Kirjeldused on muljetavaldavad ja tuleleekides kummitusrong näeb kindlasti vapustav välja.
Räägin sisust!
On paar kohta, mis mind mõtlema panid, et kas tegelaste selline käitumine oleks ikka loogiline.
Näiteks saabuvad noored Beni ja Sheere isa majja, kust leiavad rongimaketi. Nagu imeväel ärkab rong ellu, hakkab sõitma ja noored näevad vagunis endi kujukesi. On selge, et kuri on majas ja valvab neid. Mida nad teevad? Leiavad magamistoad ja lähevad igaüks oma tuppa magama.
See (ja mõni asi veel) pani kulmu kergitama ja endalt küsima, et kas ikka päriselt või?
Aga hoolimata sellistest pisikestest küsitavustest on Zafon ikka võrratu meeleolulooja ja jutuvestja!
Ja mainin ära, et raamatul on kõvad kaaned ja erakordselt ilus kaanekujundus! See on juba omaette väärtus. 🙂
See on krimipolitseiniku ja krimikirjaniku Horsti esimene lasteraamat, kus kolm last ja koer keeruka kuriteo lahendavad.
Rannast leitakse mehe surnukeha ja lähedalt ka paat, mis on karile sõitnud. Ringi sebib mitmeid tegelasi, ühed kahtlasemad kui teised ja lastel on palju nuhkimist, ringi sahkerdamist ning ka eluohtlikke olukordi.
Ma ei ole Horsti täiskasvanutele mõeldud raamatuid lugenud, ei tunne ta stiili, aga see tundus natuke rabe. Ega lastelugu polegi kerge kirjutada – niimoodi lajatada ei saa, nagu täiskasvanuile, aga põnev peab ometigi olema.
Tegu on sarja esimese looga ja praeguseks on raamatuid kokku juba 13, nii et kindlasti läheb peale sissejuhatust ka põnevamaks. Tore algus laste krimisarjale igastahes.
Üle hulga aja selline PÕNEVIK, et kogu mu mõte töötas nii päeval kui öösel selle raamatuga. Öösiti olid mu uneneägudes Krampused ja mereskorpionid, päeval harutasin lahti pundart, millesse peategelane Salinger sattus …
Tõeliselt haarav ja väga hästi kirjutatud lugu sellest, kuidas Jeremiah Salinger kolib koos oma naise ja 5-aastase tütre Claraga naise kodukohta, Alto Adige külla. Nagu ikka väikestes kohtades, nii on siingi väga kokkukasvanud kogukond ja palju saladusi, millest sissetungijatele rääkida ei taheta. Aga selles külas on saladuseks Bletterbachi veresaun. Kohutav, õõvastav, 30 aastat tagasi mägedes toimunud veretöö, mis tundub filmitegijast Salingerile nii paeluv, et oma pere ja külaelanike tungivatest hoiatustest hoolimata hakkab ta seda uurima.
Ja see ei ole hea mõte.
Raamat näitab, mida võib inimesega teha mägi, mille võimu ei austata. Mis juhtub külaelanike vaikimise vastu läinud võõraga. Mis saab sellest, kes hirmu enda sisse laseb ja enam väljapääsu ei leia. Kuidas lumevalgus võib hulluks ajada.
Milline on Koletis.
Lugesin kevadel Michelle Paveri raamatut “Thin Air” ja mägede ning Koletiste teema mägedes tundus väga müstiline, huvitav ja haarav. Nüüd, selle raamatuga, süvenes see huvi veelgi. Mõlemas raamatus teeb inimene mägedes tegusid, mida mäed ei salli ja mis mõistuse segamini löövad.
Tekib tunne, et keegi jälgib sind, et ümberpöörates vilksatab silmanurgast mõni vari, et öösel seisab keegi su voodi kõrval, et kuklas on tunda jäist hingeõhku. Nii hästi on loodud kõhekülm meeleolu ja vürtsitatud seda mägikülade traditsioonidega. “Kurja loomuses” olid selleks traditsiooniks Krampused ja Krampusemeister. Need on jubedad, maskide ning sarvedega ja loomanahkadesse riietunud noored, kes tulevad Püha Nikolause päeval tänavatele ning otsivad halbu lapsi, keda oma mägedes asuvatesse koobastesse viia. Peab ütlema, et selle raamatu Krampuste peatükk oli üks hirmus lugemine, sest siin kadus ühel hetkel traditsioon ja kuri pääses valla.
“Kurja loomus” jääb tükiks ajaks meelde. Hirmus, õudne, aga väga hästi kirjutatud. Sellised raamatud tõstavad põnevike lati väga kõrgele. Ja mitte lihtsalt põnevike, sest siin oli peale põnevuse veel ka krimi, õudust ning müstikat.
Varuge lugemiseks aega, sest seda raamatut on raske käest ära panna.
Ma tänan kirjastust Varrak selle üllatuslikult saabunud eelkoopia eest! Sellise raamatuga oli õnn kohtuda!
*Kaeva seitsmesaja hingega küla pealispinna ja sa leiad sealt ussipesa.
*Kui naeran, mängis saatanaga, kui ei naera, olen saatan. Saatan võidab alati.
*Kui esiisade kombed hääbuvad, siis ei kao koos nendega mitte ainult mõni kentsakas kostüüm või vanasõna, vaid sureb kogu rahva hing.
Teema 50: Raamat, mille tegevus toimub sõja ajal
Indrek Silver Einberg “Uudiseid Nebošovost” (259lk. Varrak)
Nägin esmalt seda hiilgavate sarvedega kitse. Ja siis vikerkaari ja päevalilli, lugesin pealkirja ning autori nime ja mõtlesin: Uus Eesti ulmekas! Vaja lugeda!
Liigutasin raamatu lugemist ootavate raamatute nimekirja ja sinna ta mõneks ajaks jäi.
Kuni sai puhkamas käidud, koju tuldud, puhkusel tehtud fotod üle vaadatud, mägrapilt Hobifotograafide gruppi lisatud ja …
Ja sinna alla kirjutas kommentaari selle raamatu autor. Kirjutas sellise kommentaari, et tema pidi õnnest lendu tõusma, kui eelmisel suvel looduses mäkra nägi, aga: “Nüüd mõni longib lihtsalt laisalt vilet lastes niisama ringi ja saab nagu muuseas kaadrisse sääse, kes mäkra pesasse lohistab ja puha!!!” https://www.facebook.com/groups/Hobifotograafid/permalink/2775738312438311/
Ma naersin südamest, marssisin järgmisel päeval peale tööd raamatupoodi ja tõin selle “hullu kitsega” raamatu koju. Palju õnne mulle, see oli väga õige otsus!
Hakkasin lugema ja üllatusin, sest kogu raamat oli ulmest ikka väga-väga kaugel!
Raamat algab aastal 1921, kus reederihärra Heinrich Blau oma uut, neljandat laeva, veeskas. Tarbiti parasjagu palju karjajaaku, ning peo lõpuks polnud enam vahet, kes saks, kes töömehest eestlane.
Sel ajal oli raamatu peategelane Liisa alles laps ning tegi tempe koos oma väikese õe Hilda, naabripoisi Tambeti ning härrastepoja Viktoriga. Laste esimene ohver oli Heinrich Blau uhke Ford-T.
*Korraga paistis, nagu oleks auto elustunud. Mingi võrin kostis selle seest. Ja siis, nii uskumatu, kui see oli – auto raputas ennast. Täpselt nagu nende endi Pitsu kodus, kui märjaks sai. Eest hakkas rappumine peale ja liikus kiiresti tagumisse ostsa välja. Pitsu viskas pärast raputamist külili, aga auto jäigi omaette võbisema. (lk.11)
Aeg läks, Liisa kasvas, ning saabus Tallinna. Reederiproua oli kunagi ammu ettevaatamatult vihjanud, et Liisast võiks neile suurena teenija saada, Liisa jättis lubaduse meelde ning kui leer läbi võttis oma santsukasti õlale, ning läkski Tallinna.
Sinna, kus maja kõrval pidi olema tema unistuste klaasist laube!
*”Kallis ema ja õde Hilda. Linnas on väga huvitav olla. Minul läheb päris hästi. Kohta ei ole veel saanud. … Korteris olen reederiperes. Praegu pole neil teenijat vaja. Neil on juba üks Tiiu. Väga vana küll, aga sünnib veel mitu aastat tarvitada. Viinaviga on natuke küljes. Reederiproual ka.” (lk.30)
Lugu liigub Liisa ning tema lähikondlastega kaasa, läbi heade ja rikaste aegade, läbi sõdade ja küüditamise, lõpuks tagasi Eestisse.
Väga mõnusa huumoriga kirjutatud raamat! Ilmse soojuse ja sümpaatiaga kõigi, isegi kõige ohmumate tegelaste vastu. Ei ühtegi pikka nõretamist kellegi kurva saatuse üle. Mis on olnud, see on olnud. Elu tuleb edasi elada isegi siis, kui otsused elamiseks peavad olema kaalutletud ja ei järgi alati südant.
Oi, kuidas ma naersin lugedes peatükki, kus mehed kukele kiremist õpetavad ja teist peatükki, kus kapten Kiljagin Liisale kosja läks! 😀
Uurisin kirjanikuhärra teiste raamatute kohta ka. Temalt on ilmunud lausa 7 lasteraamatut. Lähiajal vaatan, kas needki on samasuguse mõnuga kirja pandud kui Nebošovo raamat.
Kaanekujunduse üle murdsin ma pikalt pead. Loen ja loen, väga hea lugemine, aga no see kits ja vikerkaared ja päevalilled? Kuni lõpuks tuli ka see peatükk, kus kahest väga erinevast asjast – raamatust ja kaanepildist – üks sai. Oli hea üllatus, tuleb tõdeda. 🙂
Sellest, kuidas “Uudised Nebošovost” sündis ja kuidas sellest tänu Krista Kaerale kõik lugejad osa saavad, kirjutab Indrek Silver Einberg oma blogis:
Tre-raadio lehel saab ka raamatust katkendeid kuulata, aga ma soovitan ikka kogu lugu läbi lugeda! Igal juhul liigub see raamat minu selle aasta parimate lugemiselamuste hulka.
*Hunt ärgitas nagu veelkord ulguma, jättis siis pooleli ja pööras pea Liisa poole. Ta teadis kogu aeg, et ma siin olen, taipas Liisa. Millegipärast tükkis õige arglik naeratus suule ja justkui kivid oleks rinnalt võetud. Liisani jõudis märgade luhtade ja lume alt pääsenud mulla lõhn. Kevad, tähendas ta endamisi, ja hunt. … Kaugelt kostus bajaanimängu. Liisa pööras pead, ja kui uuesti hundi poole vaatas, oli loom juba jäärakusse kadunud. Viiv hiljem kerkis ta jääraku teisele kaldale, tintmusta varju kaasa vedades, kuu kasukat valgustamas. Siis kadus männinoorendikku. Bajaan vakatas, ja nüüd polnud enam ühtegi heli kuulda. (lk.157)
Gruusia gripp.
Kirjanik, kelle raamatuid võib pikemalt mõtlemata haarata ja lugeda, sest sa lihtsalt tead, et alt ei saa kunagi minna. Muidugi sel juhul, kui karm ja jäine põhjamaade krimi on see, mis raamatu riiulilt haarajat köidab.
See on krimipolitseiniku ja krimikirjaniku Horsti esimene lasteraamat, kus kolm last ja koer keeruka kuriteo lahendavad.
“Kurja loomuses” olid selleks traditsiooniks Krampused ja Krampusemeister. Need on jubedad, maskide ning sarvedega ja loomanahkadesse riietunud noored, kes tulevad Püha Nikolause päeval tänavatele ning otsivad halbu lapsi, keda oma mägedes asuvatesse koobastesse viia. Peab ütlema, et selle raamatu Krampuste peatükk oli üks hirmus lugemine, sest siin kadus ühel hetkel traditsioon ja kuri pääses valla.
Vahel ma kirjutan ka... 