Indrek Silver Einberg “Uudiseid Nebošovost”

Teema 50: Raamat, mille tegevus toimub sõja ajal
Indrek Silver Einberg “Uudiseid Nebošovost” (259lk. Varrak)

01Nebošovo.jpg

Nägin esmalt seda hiilgavate sarvedega kitse. Ja siis vikerkaari ja päevalilli, lugesin pealkirja ning autori nime ja mõtlesin: Uus Eesti ulmekas! Vaja lugeda!
Liigutasin raamatu lugemist ootavate raamatute nimekirja ja sinna ta mõneks ajaks jäi. 

Kuni sai puhkamas käidud, koju tuldud, puhkusel tehtud fotod üle vaadatud, mägrapilt Hobifotograafide gruppi lisatud ja …

Mäger

Ja sinna alla kirjutas kommentaari selle raamatu autor. Kirjutas sellise kommentaari, et tema pidi õnnest lendu tõusma, kui eelmisel suvel looduses mäkra nägi, aga: “Nüüd mõni longib lihtsalt laisalt vilet lastes niisama ringi ja saab nagu muuseas kaadrisse sääse, kes mäkra pesasse lohistab ja puha!!!”
https://www.facebook.com/groups/Hobifotograafid/permalink/2775738312438311/

Ma naersin südamest, marssisin järgmisel päeval peale tööd raamatupoodi ja tõin selle “hullu kitsega” raamatu koju. Palju õnne mulle, see oli väga õige otsus!

Hakkasin lugema ja üllatusin, sest kogu raamat oli ulmest ikka väga-väga kaugel!
Raamat algab aastal 1921, kus reederihärra Heinrich Blau oma uut, neljandat laeva, veeskas. Tarbiti parasjagu palju karjajaaku, ning peo lõpuks polnud enam vahet, kes saks, kes töömehest eestlane.
Sel ajal oli raamatu peategelane Liisa alles laps ning tegi tempe koos oma väikese õe Hilda, naabripoisi Tambeti ning härrastepoja Viktoriga. Laste esimene ohver oli Heinrich Blau uhke Ford-T.

*Korraga paistis, nagu oleks auto elustunud. Mingi võrin kostis selle seest. Ja siis, nii uskumatu, kui see oli – auto raputas ennast. Täpselt nagu nende endi Pitsu kodus, kui märjaks sai. Eest hakkas rappumine peale ja liikus kiiresti tagumisse ostsa välja. Pitsu viskas pärast raputamist külili, aga auto jäigi omaette võbisema. (lk.11)

Aeg läks, Liisa kasvas, ning saabus Tallinna. Reederiproua oli kunagi ammu ettevaatamatult vihjanud, et Liisast võiks neile suurena teenija saada, Liisa jättis lubaduse meelde ning kui leer läbi võttis oma santsukasti õlale, ning läkski Tallinna.
Sinna, kus maja kõrval pidi olema tema unistuste klaasist laube!

*”Kallis ema ja õde Hilda. Linnas on väga huvitav olla. Minul läheb päris hästi. Kohta ei ole veel saanud. … Korteris olen reederiperes. Praegu pole neil teenijat vaja. Neil on juba üks Tiiu. Väga vana küll, aga sünnib veel mitu aastat tarvitada. Viinaviga on natuke küljes. Reederiproual ka.” (lk.30)

Lugu liigub Liisa ning tema lähikondlastega kaasa, läbi heade ja rikaste aegade, läbi sõdade ja küüditamise, lõpuks tagasi Eestisse.
Väga mõnusa huumoriga kirjutatud raamat! Ilmse soojuse ja sümpaatiaga kõigi, isegi kõige ohmumate tegelaste vastu. Ei ühtegi pikka nõretamist kellegi kurva saatuse üle. Mis on olnud, see on olnud. Elu tuleb edasi elada isegi siis, kui otsused elamiseks peavad olema kaalutletud ja ei järgi alati südant.
Oi, kuidas ma naersin lugedes peatükki, kus mehed kukele kiremist õpetavad ja teist peatükki, kus kapten Kiljagin Liisale kosja läks! 😀

0001a.jpg

Uurisin kirjanikuhärra teiste raamatute kohta ka. Temalt on ilmunud lausa 7 lasteraamatut. Lähiajal vaatan, kas needki on samasuguse mõnuga kirja pandud kui Nebošovo raamat.

Kaanekujunduse üle murdsin ma pikalt pead. Loen ja loen, väga hea lugemine, aga no see kits ja vikerkaared ja päevalilled? Kuni lõpuks tuli ka see peatükk, kus kahest väga erinevast asjast – raamatust ja kaanepildist – üks sai. Oli hea üllatus, tuleb tõdeda. 🙂

Sellest, kuidas “Uudised Nebošovost” sündis ja kuidas sellest tänu Krista Kaerale kõik lugejad osa saavad, kirjutab Indrek Silver Einberg oma blogis:

http://illustraator.com.klient.veebimajutus.ee/uudiseid-nebosovost/

Tre-raadio lehel saab ka raamatust katkendeid kuulata, aga ma soovitan ikka kogu lugu läbi lugeda! Igal juhul liigub see raamat minu selle aasta parimate lugemiselamuste hulka.

„Uudiseid Nebošovost“ on Varraku loetuim algupärand. Lisatud KATKENDID!

*Hunt ärgitas nagu veelkord ulguma, jättis siis pooleli ja pööras pea Liisa poole. Ta teadis kogu aeg, et ma siin olen, taipas Liisa. Millegipärast tükkis õige arglik naeratus suule ja justkui kivid oleks rinnalt võetud. Liisani jõudis märgade luhtade ja lume alt pääsenud mulla lõhn. Kevad, tähendas ta endamisi, ja hunt. … Kaugelt kostus bajaanimängu. Liisa pööras pead, ja kui uuesti hundi poole vaatas, oli loom juba jäärakusse kadunud. Viiv hiljem kerkis ta jääraku teisele kaldale, tintmusta varju kaasa vedades, kuu kasukat valgustamas. Siis kadus männinoorendikku. Bajaan vakatas, ja nüüd polnud enam ühtegi heli kuulda. (lk.157)

Advertisements

Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin”

Teema 40: Raamat, mille järgi tehtud film linastub aastal 2019.
Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin” (288lk. Varrak)
Tõlkinud Ene Mäe

010101.jpg
Mõne kirjaniku raamatu võtad kätte ja tead, et saad lugedes suurepärase elamuse. Sellise, kus saab nutta ja naerda ja lisaks veel mitu teemat, mille üle järele mõelda.
Näiteks.
Öelge alati lauast tõustes perenaisele aitäh. Ja seda, et toit oli väga hea.
Nähke ka seda, et tuba on korras, aknad on pestud, puhas särk ootab toolil.
Elementaarne? Võibolla et ongi. Võibolla olete nende asjadega nii harjunud, et enne, kui seda kõike enam ei ole, ei märkagi.
Aga siis on hilja ärgata.

Britt-Marie oli vägev naine! Kindel, tugev ja juba lapsepõlvest saati mutta tambitud. Nagu ei oleks tema ise midagi väärt. Nagu võiks ta elada vaid teiste varjus, teiste kaudu. Alguses oma särava õe varjus (kes teda küll väga armastas), hiljem oma meest ümardades. Britt-Marie enda elu tekkis alles siis, kui ta oli 63 aastane. Hilja?
Ei olnud hilja!
(Hilja on siis, kui muld kirstukaanele pudiseb, ütleb üks hea inimene minu elus.)

Ma ei taha raamatu sisust rääkida, seda on vaja igaühel endal lugeda ja nautida. Kõike otsast peale avastada. Aga ma kirjutan ühest mõttest, mis mul lugedes tekkis – miks oli ühe tegelase nimi Fredrik? Mitte just meeldiva tegelase nimi. Selleks, et kirjanikuhärrale endale meeldib ka hoki rohkem kui jalgpall või oli neil muid sarnasusi? Ei ole õnnestunud veel kuskilt intervjuudest välja nuhkida. 🙂

Mis mul veidi kripeldama jäi, oli raamatu lõpp. Natuke kiire ja segane – miks, kuhu, kui kauaks? Üks on kindel – Britt-Marie ärasõit mõjus raudselt hästi roti tervisele (endasuurune Snickers päevas, no kuulge!)! See rott oli tegelikult äge. Eks me vajamegi südamepuistamiseks mõnd looma, kes kuulab ja jutu vahele ei vadista. Kellel on koer, kellel kass, kellel rott. Saab asjad hingelt ära rääkida ja hakkab kergem. Ikkagi teise elusolendiga suheldud!

Ja nüüd suur küsimärk – eestikeelse raamatu kaanepilt! Ilmselt vaatas kaanekujundaja raamatu ainetel vändatud filmi treilerit, sest sellist kostüümi, kui seal kaanel, küll Britt-Marie garderoobis ei leidunud. Aga filmis saab olema. Mulle tundub juba praegu, et ma ei taha seda filmi vaadata, sest filmi Britt-Marie tundub olema hoopis teistsugune, kui mul lugedes silme ette tulnud Britt-Marie.

Väga hea lugemine! Minu kuues Backman (enne on loetud 3 raamatut ja 2 lühijuttu).
Kolm raamatut on veel ootel, Beartowni kaks osa ja äsja rootsi keeles ilmunud “Folk med ångest”.

Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja”

Teema 1: Raamat, mida tahad lugeda! Sõnasta ise pealkiri.
Raamat, mis on nii põnev ja nii sünge, et ei saa käest panna!
Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja” (264lk. Varrak)

18

Üksildane maanteeäärne kõrts, mille taga asuvad rabad ja sood. Sünged mehed öisel ajal vankritega kõrtsi ette sõitmas. Salajased tehingud, kuratlik röövlijõuk, albiinost preester, ilus hobusevaras, joogisena saladusi väljalobisev peremees.
No mida veel ühelt raamatult tahta?!
Õige – tugevat, tarka ja kartmatut naispeategelast!
Selles raamatus oli tõesti kõik olemas, mida ma ühelt healt raamatult ootan. Nii raske oli seda käest panna (elu segas aegajalt lugemisele vahele) ja nii suure põnevusega haarasin ma ta uuesti kätte.
Isegi see ei vähendanud põnevust karvavõrdki, et ma kurikaelte pealiku kohe tema raamatusse ilmudes ära arvasin. Pigem isegi suurendas huvi, et kuidas ta end lõpuks reedab? Seda andis pikalt-pikalt oodata.

Ma armastan tõesti raamatuid, kus üheks tähtsaks osaks on rabad, sood ja udu. Need on põhjatult müstilised ja kurjad kohad, kust head tegelased hädavaevu pääsevad ja kuhu kurjad igaveseks vajuvad. Siin olid nad pidevalt olemas. Küll jälitas Mary seal kõrtsi peremeest ja küll aeti teda ennast seal mätaste vahel taga. 18b

Peategelane Mary Yellan on nii tugev ja hea karakter, et talle polnud sugugi raske kaasa elada. Lugedes juhtub tihti nii, et tegelased saavad oma kindlad näod ja minu jaoks oli Marylgi kohe algusest peale oma nägu olemas – see oli telesarjas Jane Eyre`t mänginud näitlejanna Ruht Wilson. Mary tundus olema samasugune kindla ja selge silmavaatega ning hea ütlemisega tark noor naine.

Daphne du Mauirier oli vaid 29 aastane, kui ta selle raamatu kirjutas. Sellele järgnes kahe aasta pärast tema kuulsaim raamat “Rebecca”.
“Rebeccat” olen ma kunagi ammu lugenud (ja vaimustunud), nüüd vaatasin, et väliseesti kirjastus Orto on Daphne du Maurieri raamatuid rohkemgi välja andnud. Kaevun oma raamaturiiulitesse ja otsin nad välja. Tasub ilmselt kõiki lugeda.

Erinevatel maadel on taaskord erinevad kaanepildid. Mõni on suhteliselt kummaline, eelviimane näiteks …
18a

Henning Mankell “Itaalia kingad”

Nutika raamatukoguhoidja veebruar: raamat vanadest inimestest
Henning Mankell “Itaalia kingad” (222lk. Varrak)

20
Vana mees Fredrik, vana koer ja vana kass oma üksikul saarel.
Nädalas 2x käib hüdrokopteriga postiljon.
Igal hommikul supleb mees jääaugus.
Rahu ja vaikus. Külm talv. Saare ümber laiub jääväli.
Ja siis, ühel hommikul, seisab keset jääd käimisraamiga naine ning kogu see rahu ja vaikus on kadunud.

Kui palju on raamatutest, filmidest ja eludest jooksnud läbi seesama lugu – midagi varjatakse aastakümneid ja siis, kui surm silme ees, kallatakse teised inimesed oma teadmistega üle. Surija saab oma patud lunastatud ja võib rahuliku südamega hauda minna. Need, kes ellu jäävad, peavad seda segadust klaarima hakkama.

Raamatus juhtub just selline asi, et surev Harriet toob oma kunagisele armastatule teateid, millest mees ei osanud undki näha. Kuigi raamatus püütakse jätta muljet, et Fredrik on tegelikult oma rahu rikkumise pärast õnnelik ja rahul, jäi mulle lugedes ikka kripeldama tunne, et kas ta oli tegelikult ka rahul? Mees justkui üritas endale sisendada, et tema 12 üksinda saarel elatud aastat olid enda peitmine ja elu elamata jätmine, aga mind see ei veennud.
Inimesed, kes ei suuda üksinda, ainult iseendaga elada, ei säti oma elu üksikule saarele, vaid otsivad seltsi ja lähevad üksi olles hulluks. Vaikus, mis neid ümbritseb, ei sisenda rahu, vaid ärritab neid. Selle raamatu mees elas oma koera, kassi ja postipaadi paari käiguga nädalas aga täiesti rahumeelselt.

Mis ma veel ütlen – kui mõni raamatutegelane teeb loomale haiget, on ja jääb ta minu jaoks negatiivseks tegelaseks. Autor ei suuda teda enam millegagi välja vabandada ja selle tegelase surma tragöödia ning ümbritsevate pisarad mulle ei mõju. Niisiis oli minu jaoks selles raamatus üks suhteliselt tuim osa, mis oleks pidanud südant liigutama, aga jättis mu külmaks.

Positiivse külje pealt – kui hästi Mankell kirjutab! Ma olen Wallanderi filmide fänn (tänan siinkohal Kenneth Branaghi võrratut osatäitmist), aga lugenud ma Mankelli enne ei olnud. See raamat oli aga nii intensiivne ja nii kaasahaarav, et ma sõna otseses mõttes sukeldusin sinna sisse ja pärismaailma tagasitulek toimus alati ehmatades mõne heli või puudutuse peale.
Raamatu esimene pool oli eriti hea. Mees oma saarel, hullumeelsena tunduv autoretk,
lumises metsas olev jäätunud järv. See meenutas mulle veidi Rachel Joyce`i raamatut “Harold Fry uskumatu palverännak” (mis oli ka suurepärane lugemine!).
Teine pool oli ka väga hästi kirjutatud, aga esimese lumma selles enam ei olnud. Liiga palju tegelasi, kes kõik rahu ja vaikust lõhkuma tulid ja oma elud kaasa tõid.

*Üks asi on kelnerite ja ooperilauljate puhul ühine – nimelt peavad neil mõlemil olema väga head kingad.
*Eluga on samamoodi kui kingadega. Pole mõtet endale sisendada, et need sobivad. Kui king pigistab, siis on see reaalsus.

Niisiis oli see üks väga hea lugemiselamus!
Täna sain kätte ka teise osa, “Rootsi kummikud”. Paistab, et see pole mitte nii rahulik raamat, aga kindlasti on ta sama hästi kirja pandud.
PS! Mulle meeldivad väga mõlema eestikeelse raamatu kaanekujundused!
Siin on aga välismaa väljaannete kaaned:
20a

 

Katrin Pauts “Politseiniku tütar”

Teema 22: Eesti kirjaniku kriminull
Katrin Pauts “Politseiniku tütar”  (309lk. Varrak)

14.jpg
Raamatu autori foto: Rauno Volmar

Kauge küla. Saladused. Lapsepõlvekoju tagasipöörduv naine. Veel saladusi. Selliseid, mis 20 aasta jooksul kuskilepoole lahenenud ei olnud, aga nüüd ühtäkki otsast hargnema hakkavad.
Mida see mulle meenutas? Birk Rohelennu Silva suudlemise lugu. Ma lihtsalt lugesin seda umbes aasta tagasi ja tundsin lugedes mingit rõhuvat tunnet. Depressiivset. Nüüd, selle raamatuga, tuli see tunne tagasi ja püsis kõik need leheküljed otsast lõpuni.

Mis mulle ei meeldinud – Peatüki alguses hakatakse mingit teemat üles kruvima. Lehekülg lehekülje järel asi muudkui edeneb, osalised räägivad enda seotusest, kogu aeg loed ja ootad, et no nüüd, enne peatüki lõppu saad midagi juhtunust teada, tekiks nagu pingetõus … Aga peatükk saab läbi ja polegi midagi selgunud. Pikalt heietatud, tulemust pole. Ja nii ikka mitmeid kordi (ema kirjaga näiteks).
Ma ei ütle, et see oli halb raamat! Mul hakkas vahepeal lihtsalt igav ja tundus, et maailm on täis 30-ndates inimesi, kes lapsepõlvekoju tagasi jõudes seisavad silmitsi luuravate vanaeitede, nende eest põgenevate külaelanike ja hirmsate saladustega, mis ainult ootavad, et end avama hakata.
Ma ei ole üheski sellises külas veel käinud ja taaskohtumised minevikuga on olnud seni meeldivad ja rõõmsad.

Huvitav, kas keegi kaasaegsetest kodumaistest krimikirjanikest on ka kirjutanud loo, kus tegevus toimub linnas, kaasajas, ilma lapsepõlvesaladusteta? Kus endale on leitud vaenlane ja lastud ennast maha koksata täiskasvanuna toimepandud lolluste eest?
Läks porisemiseks.
Järgmisel korral ei õienda nii palju!

Jana Vagner “Vongozero”

Teema 9: Raamat, mille krabad allahindluselt
Jana Vagner “Vongozero” (335lk. Varrak)

07.jpg

See raamat jääb minuga pikaks ajaks. Külmadeks talveõhtuteks, kui aialipid plaksuvad ja lumetuisusteks öödeks. Selle raamatu kõhedus ja jahedus hiilisid nahavahele ja nii tundsin ma soojas toas lugedes, et oleks vaja pleed peale tõmmata. Tegin lugemisse pause. Palju ei suutnud korraga endasse lasta. Meel muutus morniks, võpatasin, kui keegi tuppa astus. Kui ise aevastasin, tabas mind hirmuhetk, et tõbi on tulekul.
Kiidan kirjaniku stiili!
Lugeja satuks justkui ise sellesse süngesse maailma, kus ümberringi on tappev viirus, oled keset Venemaa tuisust talve autoga kottpimedal teel, teise inimese nägemine ei tähenda kergendust, vaid halvavat hirmu.
See on kindlasti üks ängistavamaid raamatuid, mida ma lugenud olen.
Kuskil kirjutati, et naised selles raamatus on hüsteerikud. Noh, sattuge ise sellisesse olukorda kui nemad, vaatame, kuimitmel mõistus selgeks ja süda rahulikuks jääb. Kui su mees seisab püssitoru ees. Kui sa ei tea, kas külmud koos lapsega metsavahel ära või jagub bensiini, et järgmisse külasse jõuda. Kui küla küll paistab, aga see võib olla täis viirusesse surevaid inimesi. Kui sa veel 2 nädalat tagasi sulistasid kuuma veega vannis, aga nüüd võid enda pesemiseks panges lund sulatada. Kui selleks aega on.
Minu meelest said naised selles raamatus küll väga hästi hakkama.

Ma armastan talve. Üks parimaid aegu aastas, kui on külm ja lumi ja palju pimedust. Rahvast on tänavatel vähe ja loodus puhkab. Võrratu aeg! Aga selle raamatu talv raputas küll korralikult läbi ja pani mõtlema, kui tänulik tuleb olla sooja kodu ja kõigi tavapäraste mugavuste eest. Hea, et mõned asjad seda aegajalt meelde tuletavad. Muidu muutub kõik hea lihtsalt iseenesestmõistetavaks.

07a.jpg

Sisukokkuvõte:
Vene kirjaniku Yana Vagneri esimene romaan, apokalüptiline põnevik „Vongozero” räägib maailmast, kus inimesed on silmitsi surmava gripiviirusega. Selles kaoses, kus tavapärane elurutiin on katkenud ja maailma suurlinnad karantiinis, püüab noor perekond meeleheitlikult laastava haiguse eest põgeneda. Kuidas nad saavad hakkama uues maailmas, kus harjumuslikud reeglid enam ei kehti? Keerulises olukorras aitavad neid vaid ürginstinktid. „Vongozero” sai alguse blogisse kirjutatud järjejutust. Raamat on pälvinud tunnustust nii Venemaal kui ka Prantsusmaal, see on võitnud kirjandusauhindu ning tõlgitud juba mitmesse keelde. 2013. aastal ilmus romaanile ka järg.

07b.jpg

Paistab, et järge meie eesti keeles lugeda ei saa. Vene keeles on mu lugemine väga kehvake, jääb lootus, et see tõlgitakse ehk inglise keelde. Igal juhul oleks huvitav teada, mis saab saarele jõudnud tegelastest.
Raamatu ainetel on Venemaal ka seriaal tehtud. Treilerist vaadates tundus, et pole raamatule eriti sarnane, ängistusest on justkui märul saanud, aga mine tea!
Vongozero seriaali treiler

Nancy Mitford “Armastust otsimas”

Teema 8: 100% naistele!
Nancy Mitford “Armastust otsimas” (171lk. Varrak)

04.jpg

Lugesin Jessica Fellowesi “Mitfordide mõrvalugusid” ja sain seal tuttavaks Mitfordide perekonnaga. Lähemal uurimisel selgus, et õekesed on omal ajal olnud kuulsad seltskonnadaamid ja mitu neist on ka kirjanikuna tegutsenud. Üllatus-üllatus – eesti keeles on isegi olemas vanema õe, Nancy Mitfordi raamat!
Veel suurem üllatus oli see, et see raamat oli mul koduses riiulis.
Niisiis – huvi seda perekonda edasi uurida oli olemas, raamat ka, sobiv väljakutse teema ka – järelikult vaja läbi lugeda!

“Armastust otsimas” on raamat, kus Nancy Mitford kirjutab preili Fanny silmade läbi oma perekonnast. Kõige ägedam avastus oli, et “Mitfordide mõrvalugudest” tuntud kõvahäälne perepea oli ka selles raamatus täpselt samasugune, nagu oleks lugenud järjejuttu. Ärritus kiiresti, kisas ja karjus kõvasti, aga kui jõudis kätte “kiilu peenem ots”, siis andis järele ja andestas palju.

Raamat on mõnusalt humoorikas ja selliste karakteritega saaks televisiooni päris laheda perekonnadraama. Mulle meeldis kõige rohkem esimene kolmandik, kus kõik lapsed olid kodus ja lugu tiirles mõisa ümber. Olid ballid ja jahid ja ekstsentrikutest naabrid. Hiljem said tüdrukud suureks, abiellusid, lahutasid, abiellusid, sõitsid mööda maailma ringi, tuli sõda ja see kõik polnud enam nii lahe lugemine. Ehk sellepärast, et ma pole suurem asi seltskonnadaamide elust lugemise fänn. Kallid kasukad ja uhked seltskonnad ei ole minu teema.
Kuigi ma pean tunnistama, et Nancy Mitfordi veidi õel (naiselik) huumor oli isegi neis armuseikluste kirjeldustes nauditav.

Aga lapsepõlvejutud olid vahvad!
*”Ma olen kindel, et teie maitsev sai on küpsetatud veskikividega jahvatatud jahust ning selles on suur kogus idusid. … Nagu te teate, idud, millel on imeliselt tervistavad omadused, kõrvaldatakse saiast, ning pannakse kanatoidusse. Selle tulemusel jäävad inimesed üha nõrgemaks, kanad aga lähevad iga põlvkonnaga üha suuremaks ja tugevamaks.”

“Sulle ei meeldiks kana olla, Linda,” lausus Bob. “Ma nägin kord, kuidas kana munes, ning ta oli päris hirmsa näoga.”
“Oh, see on ainult nagu kempsus käimine,” vastas Linda.*

*Louisa laulatus toimus kevadel. Tema tüllist rüüsidega ja apelsiniõitega pruutkelit ulatus põlvini ning oli slepiga, nagu tookordne jube mood ette nägi. Jassy läks sellepärast väga endast välja.
“See ei kõlba.”
“Miks Jassy?”
“Ma pean silmas, see ei kõlba matusteks. Naised maetakse ju pruutkleidiga, eks ole? Mõelda vaid, kuidas su vaesed vanad surnud jalad kleidi alt välja ulatuvad.”*

04a.jpg