Tony Parsons “Mu kalleim kaasa”

Teema 27: Raamat kirjastuse Varrak sarjast “Varraku ajaviiteromaan”:
Tony Parsons “Mu kalleim kaasa” (320lk, Varrak. Tõlkinud: Tiina Viil)

mu-kalleim-kaasa.jpg

Potased! Selles raamatus toodetakse potaseid, ostetakse potaseid ja lapsed kannavad potasid. Oehhh… Alguses arvasin, et minu keeleteadmised on jälle kuskile vanadesse reeglitesse kinni jäänud, aga peale kontrollimist selgus siiski, et kotad, mis meile jalga käivad, on endiselt botased 😉

Ma valisin selle raamatu idamaise kaanepildi tõttu. Siis lugesin kokkuvõtet ja tundus, et võiks olla huvitav. Oli kurb ja mõtlemapanev ja imestamapanev. Huvitav oli lugeda meeskirjaniku selgitust petmisele, sellele, miks mees ei suuda armastada vaid ühte naist. Raamatus olev Bill armastas oma naist ja Hiinas kohatud kaunist JinJini. Armastas just seda, kellega ta hetkel koos oli. Pea voolas tühjaks, nii suured armastused olid.

Bill elab oma naise Becca ja 4-aastase astmahaige tütre Hollyga Londonis, kui naine kuuleb, kui hästi on tasustatud juristitöö Hiinas. Ta veenab meest, et just seda olekski neile vaja – kolida Hiina, kus mees võiks varsti tavatöölisest firma parteriks saada.
Nad jõuavad Shanghaisse. Kõik on uus, huvitav. Mehel läheb tööl hästi, aga tema päevad venivad aina pikemaks ja pikemaks. Päevatöö, õhtuti kohustuslikult klientidega sööma, siis baari, siis tüdrukuid jahtima. Sest Aasias on ju palju ennast pakkuvaid tüdrukuid, st. hoorasid ja kliendid tahavad lõbutseda.
Becca lepib olukorraga, kuni Holly saab astmaataki ja naine ei suuda Billi kuidagi kätte saada. Õnneks jõuab laps õigel ajal haiglasse ja kõik läheb hästi.
Aga juhtub midagi veel hullemat – Becca leiab nende maja alt prügikastist sinna visatud vastsündinud tüdruku. See lööb naise täiesti rööpast välja. Kauem Hiinas elanud aga kinnitavad, et paraku pole selles juhtumis midagi imelikku. Ilmselt mõni vaene pere, kelle pettumuseks sündis tüdruk…
Becca võtab Holly ja lendab tagasi koju, Londonisse. Ta isa on haige ja nii on tal justkui parem põhjus, miks see sõit ette võtta.
Aga Bill jääb üksi Shanghaisse ja siis see juhtub – armastus JinJini vastu, petmised, südametunnistuse piinad ja uued petmised.

Mitmed asjad siin raamatus panid mind imestama. Näiteks satub Bill Hiina vaeste linnaossa ja ta on täiesti šokeeritud sellest, et inimesed võivad elada nii vaeselt! Haritud mees ja mitte enam poisike, kuidas ta sellist asja ei teadnud?

Raamatus arutelti palju Hiina tööjõuprobleemide üle. Kuidas minnakse väga noorelt tööle vabrikutesse, kus on kohutavad tingimused. Ei mingit tööohutust, ei mingit võimalust saada õigust, kui oled end tööl olles vigastanud. Praegu on läänes (ja ka Eestis) moes sel teemal sõna võtta ja kõva häälega kuulutada, mismoodi me ei tohiks osta Hiina kaupa, sest me toetame sellega ebainimlikku tööstust.
Aga… Televisiooni uudistest näeme, mismoodi postkontorid on ummistatud AliExpressist jms. kohtadest tellitud kaubast, Facebooki gruppides käib usin Hiina hilbutellimine, rääkimata kõigest muust, mida lääne inimene sealtkandist endale soetab.
Põhiline, et oleks odav!
Aga kaht asja korraga ei saa – hirmodavaid botaseid ja vabrikuid, kus töölisi koheldakse kui inimesi. Seda ütleb Billile tema sõber Shane.

Ja siis lähevad rikkad valged mehed Aasiasse, leiavad endale armukesed, peavad neid mingi aeg üleval, kasutavad natuke ja vahetavad siis välja. Uuema ja noorema mudeli vastu. Billi leitud JinJin elab ka ühes sellises majas, kuhu lääne bossid on oma “teised naised” majutanud.
Bill on mõnes mõttes sinisilm, arvab, et suudab isiklikult midagi muuta. Hoida ära selle, et Aasia baarides töötavatesse tüdrukutesse suhtutakse kui hooradesse, et lääne arendajate häärberite eest taanduma pidavate külade elanikud saaks õiglast kompensatsiooni, et vabrikus käe kaotanud noor mees saaks kohtus õiguse.
Aga ta on kui sipelgas planeedil. Hüüdja hääl kõrbes.
Aasia tüdrukud on praktilised. Mitte hoorad. Seda üritab Bill kõigile selgeks teha.

*”Ida on praktiline. Idamaalased ei saa endale armastust lubada. Lääs on romantiline. Sest läänlased said endale armastust lubada. (lk.307)

Aga toredatest asjadest ka 🙂

Raamatus räägitakse, mismoodi Guilini kalamehed käivad kala püüdmas. Neil on selleks abilised – kormoranid. Mees ja lind teevad koostööd. Kuus kala mehele, iga seitsmes kormoranile. Mõlemad on rahul! (Pilt Pintrestist):

kormoran.jpg

Raamatus käiakse mitmeid kordi Yu Gardensi nimelises teemajas. Maja asub keset järve ja selleni viib üheksa kurvi sild. Pahad vaimud ei võta kurve välja ja nii saab rahus teed juua.
Ilus koht! Uurisin kohe pilte ja see sild on tõesti kõige siksakilisem sild, mida ma eales näinud olen. 🙂 Pilt on Harbin Ice kodulehelt, autorit polnud juurde märgitud.

yuyuan.jpg

Hiinas on aastas korra ploomivihmade aeg. Maa idaosas on selleks viljade küpsemise aeg, st. kuud maist juulini. Hiina keeles meiyu [may yoo]. Siis on soe ja sajab lõpmata palju. Vihmad alustavad lõunast aprillis ja lõpevad põhjas juuliga.

Üks vahva sõna meelde jätmiseks, kui keegi mõne lollusega hakkama saab: tolavasikas 😀

Tuomas Kyrö “Kõike head, toriseja!”

Tuomas Kyrö “Kõike head, toriseja!”
(221lk. Varrak, tõlkinud: Kadri Jaanits)

9789985340622


Ma alustan sellest, et raamatu keel oli suurepärane! Lugesin ja mõtlesin, kui hea peab olema tõlkija soome keele oskus, et selliseid ühetähelisi möödakirjutamisi ära tabada!? Pisikesed detailid Toriseja kõnes olid üles leitud ja suurepäraselt ära tõlgitud, nii et minu kummardus,
Kadri, selle suure töö eest, mida Sa selle raamatuga teinud oled!

 
Lõpetasin päeval lugemise. Raamat on värvilisi kleepse täis, sest sel armsal vanal Torisejal oli nii palju tarka ja meeldejätmist nõudvat öelda! Ja hoolimata sellest, et ma turtsusin lugedes mitmeid kordi naerda ja imestasin, mida ühe mehe mõtetes kõike juhtus, oli see minu jaoks kurb raamat.
Mõtlen loetu üle ja nukker tunne tuleb peale. Ehk sellepärast, et ma olen päriselus ka kokku puutunud selliste tublide ja kunagi väga töökate vanade inimestega, kes ennast praeguses maailmas enam kodus olevatena ei tunne. Maailm kappab mööda, iga aastaga üha kiiremini. Paljudest asjadest ei saa enam aru. Mitte sellepärast, et oleksid loll, vaid sellepärast, et vanasti olid asjad teistmoodi. Veel 10 aastat tagasi olid asjad teisiti! Aga nüüd tuleb iga päevaga uut, nagu Torisejagi ütles – isegi oma lapsest ei saa enam aru (ja tema sinust). Väärtused muutuvad, inimesed koos nendega.
Ja minul oli kurb seda lugeda, sest ma pole küll veel nii vana kui see tubli vanamees, aga ma tunnen ka, kuidas maailm ühele poole kreeni kaldub.
 
Nagu ma enne kirjutasin – selles raamatus on tohutult palju toredid ütlemisi ja erilisi mõtisklusi. 🙂
 
*Ikka peab sõnadega lihtsa asja keeruliseks ajama. Kui kord on välja mõeldud hea ja selge sõna nagu koristaja, siis muudame selle puhastusteenindajaks. Õige pea ei ole inimene enam inimene, vaid muutuvate oskuste ja soovidega kommunikatsioonivõimeline organism, mille eeliseks on sõrmedele vastanduv pöial. (lk.21)
 
Mina torisen: Nädalake tagasi lugesin töökuulutust, kus sooviti töötajat, kes oleks tööaegade suhtes fleksibiilne. Miks kasutada mõttetut laenu kui meil on eesti keeles sõna “paindlik”?
 
*Enam ei piisa sellest, kui oled rõõmus või kurb, vaid pead täpselt teadma, miks sa oled rõõmus või kurb. Tavaliste inimeste muresid arutatakse kõige ilma ees, kuigi on niigi selge, mida rõõmsa sündmuse puhul teha – juua koorega kohvi. (lk.45)
*Panin tookord imeks ja panen praegugi, et mis sunnib inimesi inetutest asjadest lugema. Kas meil on vaja kõike teada? … Kas Aafrikas on päriselt ka ainult viletsus, näljahäda, viirused ja hullumeelsed hirmuvalitsejad? Kas seal ei juhtu siis kunagi midagi head? Kas Venemaa tänavatel on igavesti ainult porisegune lumi ja nutvad memmekesed, nagu uudistes nähtu järgi võiks arvata?
Kirjutama peaks tavalistest asjadest. (lk.132)
 
Mina torisen: Seltskonnaajakirjad, tõsielusarjad, intriigipunumissaated… Õhtused uudised on täis päeva jooksul maailmast kokkukogutud halba. Televisioon ja ajakirjandus on muutunud mustade uudiste mealetoojaks ja klatšinurgakeseks. Igav on!
Vähemalt näidatakse veel “Kuldvillakut” 😉
 
*Iroonia tähendab seda, et oma sõnade eest ei vastutata, vaid öeldakse ühte ja mõeldakse teist. Kui mina olin noor, polnud irooniat veel välja mõeldud. Öeldi, mida mõeldi, muidu hoiti suu kinni. (lk.55)
 
Ei torise, aga mainin, et nii tore on suhelda inimestega, kes ütlevad, mida mõtlevad. Värskendav. Ilmselt jääb seda iga aastaga vähemaks, sest lumehelbekeste generatsioon ei kannata tõe kuulmist, vaid sulab selle peale kohe ära 🙂
 
Selles raamatus on nii palju sarnasust Ovega!
Üks mees ülistas Saabi, teine mees Vord Eskorti. Ühel mehel oli võõramaalasest naisega lontkõrvast naaber ja teisel mehel on ka naabrimees, kel tubli võõramaalasest naine (mees ise polnud just parim). Üks mees üritas ennast igal võimalusel ära tappa, teine mees ehitas endale kirstu, voolis hauakivi ja kirjutas testamenti.
Tublid mehed mõlemad!
 
*Tänapäeval on maailm kõigile tuttav, aga kodumaa võõras. (lk.170)
 
Peaks koduümbruses paar tiiru tegema!

 

Sarah Winman “Imeliste sündmuste aasta”

Sarah Winman “Imeliste sündmuste aasta”
(319lk. Varrak, tõlge: Kristina Uluots, kujundus: Britt Urbla Keller)

18033045_1548642145159957_2343494986328574746_n.jpg

Ingliskeelse raamatu pealkiri teeb peategelase nimega kauni sõnademängu: “The Year of Marvellous Ways”.

Musikaalne ja igatsev raamat. Imeilus! Jätab südamesse sellise tunde, nagu on soojal päikselisel sügispäeval, kus härmatis ja värvidemäng panevad hinge helisema, aga äralendav kureparv jätab kurku kraapiva tunde ja paneb silmanurka pühkima.
See tuleb liiga teravast ja madalast päikesest, saab teistele öelda…

Marvellous on 89-aastane, pikkade hallide juustega väike habras naine. Ta elab mustlasvankris Cornwalli lahesopis, tunneb kõiki puid ja meritähti, teeb laukaploomidžinni, usub merd ja hingi. Lapsena jäi ta orvuks ja vana teadmanaine õpetas teda maad ja taimi tundma ning sünde vastu võtma.

Francis Drake on 27 aastat vana, on sõjas käinud ja peale seda Prantsusmaal elanud. Nüüd tuleb ta tagasi kodumaale, sest lubas surevale sõdurile, et viib tolle isale kirja.
Kuigi sõda on läbi ja aasta on juba 1947, on saatus talle veel kurbust varunud, nii et kui Marvellous meelemärkuseta mehe metsast leiab ja lõpuks enda paadikuuri tassib, tuleb teda veel pikalt põetada.

Aga vana naine on tark ja noor mees paraneb. Naine räägib talle lugusid ja Drake tunneb lõpuks, et on koju jõudnud.

*Sellest on juba palju aega möödas, kui Marvellous viimati nuttis, kuid ta teadis, et pisaraid pole enam vaja tagasi hoida, sest sel pole ju mingit mõtet, kui pisarad silmadest kauem elavad.

*Drake, merel ei ole ateiste. Mäekõrgusi laineid nähes laskub ka uskmatu põlvili.

*Nad kõik mõtlesid oma voodites lamades armastusest, nii kaotatud armust, kui sellest, mis tulekul. Vana naine jäi esimesena magama. Ta uinus huulil kuu kuma ja hiina tee magus lõhn, ning astelherneõis sosistas talle lugusid noorusajast. Noor, leiva järele lõhnav naine mõtles, et armastus on nagu pärm, mis vajab kerkimiseks aega. Sellega oli keeruline. Ta mõtles, et võiks endale hoopis koera võtta.
Rannikuhütis nimega Ammuläinu mõtles noor kaluripoiss ainult sellest naisest. Tema meelest oli armastus nagu meri, ilus ja ohtlik küll, kuid ta ihkas seda tundma õppida.

… Tuulevaiksel ööl
tean, mismoodi lööb
udukell su laevaninas.
Paigal püsib aeg…

Lummav lugu!
Imeilus kaanekujundus ja mõnusalt soojad kollakad lehed.
Väga hea tõlge, viib lugeja kohe algusest raamatusse sisse ja lugemist lõpetades oleks justkui transis.
Tahaks ka mere äärde meritähti täis rannaribale elama, nii et elu keeraks hoopis teise põse.

Aitäh kirjastusele Varrak raamatu eest!

Erinevate maade kaaned ka
(Eesti oma on ikka kõige ilusam! Seda võibki imetlema jääda)
Raamat.jpg

Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus”

Teema 17: Raamat, mille pealkirjas on 5 sõna
Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus” (287lk. Varrak)

Hargla.jpg

Mina olen see, kes polnud siiani lugenud mitte ühtegi Indrek Hargla raamatut! Aga oi kui palju olen ma kuulnud ja lugenud ülistusi kõigile ta teostele, eelkõige Melchiorile! Niisiis võtsin ma selle raamatu kätte suure elevuse ja ärevusega ja veel suurema ootusega.
Asusin lugema ja ühel hetkel taipasin, et mu mõtted jooksevad hoopis mujal. Ma küll keeran lehti ja loen, aga ei tea sellest, mida ma loen midagi.
Alustasin siis uuesti. Keskendusin, süvenesin. Siis tekkis janu. Siis tiirutasid väljas künnivaresed (mu lemmikud!) ja siis olin ma jälle jupi lugenud nii, et ei mäletanud muffigi.
Tegin pausi ja alustasin õhtul, kui tuba oli pime ja linnud vakka jäänud, uuesti. Ja nii ma murdsin ennast sellest raamatust läbi. Kuskil sajanda lehekülje juures läks huvitavamaks. Mõnda aega ma täitsa nautisin ja mul oli hea meel! Selline tunne oli, et mul on siiski natukenegi head maitset ja lootust 😉
 
Mulle meeldis õhustik ja keelepruuk ja Melchiori ning tema naise omavahelised suhted. Samuti see, mismoodi apteekrihärra tol ajal tähtis mees oli ja kuidas kõik heal meelel talle lugusid vestsid. Huvitav oli lugeda, mismoodi õige asja pärast võis inimese maha lüüa ja keegi ei pannud seda pahaks.
Ma olen kindel, et kannatan nüüd veidi ja annan siis Melchiorile uue võimaluse – ilmselt võtsin ma selle raamatu lihtsalt valel ajal kätte ja järgmisi naudin ma juba samamoodi kui kogu Eesti rahvas. 🙂
 
Aga nii mõnegi toreda tähelepanku märkisin ma raamatusse värvilise kleepsuga ära!
 
*Aastatel 1400+ sai inimesi ära osta ja rääkima panna apteekrilt saadud magusa kommiga. Nii armas 🙂
*Pealtkuulamine ja klatš olid elu edasiviivaks jõuks! Kui kuskile läksid, siis parem, kui sul oli põnevaid uudiseid!
*Naised saunas räägivad rohkem jumalavallatuid ja ropuvõitu asju kui mehed isekeskis.
*Värskelt tapetud mehe suguliikme seemnest sai omal ajal kallihinnalist jõujooki.
*Selle taha pole ükski kuulujutt jäänud, et sündmusel pealtnägijaid ei olnud!
*Inimene peab magama, sest magamise ajal tekib üdi juurde. Aga kui inimene korralikult ei maga, siis üdi juurde ei tule ja tema ihu ei puhka ennast välja!
 
Kõik väga asjalikud tähelepanekud ja mitmedki kehtivad küllap tänapäevalgi 🙂 Eriti see, mis puudutab kuulujuttu ja “naised saunas rääkisid” teemat. 😀

Koidu V. G. Ferreira “Domineeriv värv. Tumepunane”

Koidu V. G. Ferreira “Domineeriv värv. Tumepunane” (463lk. Varrak)

Domineeriv värv.jpg
Täna öösel lugesin ma kella neljani.
Ootamas oli vaba päev, raamatut oli võimatu käest panna ja nii ma seda endale lubasin, üle pika-pika aja 😀
 
Noorteraamat, ulmekas, fantaasiaromaan, armastuslugu, muinasjutt. Igasugused žanrid saavad kaetud.
Algab kõik aastal 5013, kui maakerast on alles vaid tuhk ja päevane päikesesoojus tõuseb 120 kraadini. Inimesed elavad maaalustes baasides, kirjutada ei oska, lugeda ka eriti mitte, vastassugupooled üksteist puudutada ei tohi, lapsed eostatakse katseklaasides, toiduks on kummalised kotipudrud ning riietuseks sinise sooja aluspesu sarnased kostüümid.
Peategelane Cordevia läheb oma õe ja sõbrannaga baasist välja, et otsida oma aasta tagasi kadunud venna Aleci jälgi. Teel kohtavad nad midagi tuhamaailmas ennekuulmatut – värvilist liblikat. Cordevia saab hammustada ja hakkab ajapikku tundma, kuidas mürk mööda ta keha laiali valgub. Tagasiteel kohtavad nad noormeest, kes oleks kui teiselt planeedilt – silmad kuldsete täppidega, silme all kuldsed soomused. Ilus, tugev ja astub puudutamise keelust üle, sest imeb Cordevia kehal olevast hammustushaavast mürgi välja. Sellest hetkest armub tüdruk ülepea (ainuke asi, mis mind selle raamatu puhul häiris, oli Cordevia hullumeelne iha Clay järele. Poiss oleks pidanud kogu aeg käte ja huultega ta küljes kinni olema, siis oleks tüdruk rahule jäänud 😛 ).
 
Ma ei taha palju sisust rääkida, sest seda peab ise lugema – nii põnevalt on kirja pandud Clay maailm, kuhu nad ühel hetkel satuvad. Kirjutan vaid, et see oli pealtpoolt kui lõhnav ja lopsakas oaas, kus kõik õitses, liblikad lendasid ja liikusid kõige imelisemad loomad. Kui aga maailmaga tutvuda, oli see täis ohte ja kurjust ning pidi omama väga häid sõpru, et inimesena seal ellu jääda.
Naljakas oli see, et üleminek tuhamaailmast “paradiisi” tekitas endas ka sellise tunde, nagu oleks värviteraapia mustvalge lehe pliiatsitega värviliseks võlunud.
 
Üks uus sõna esines ka. “Suma”. Lause: … lakkas ruumis kaikunud suma korrapealt. Otsisin küll, aga ei tuvastanud eesti keeles sellist sõna, küllap on ta siis kasutusel aastal 5000+ 😉
 
Ühel hetkel oli mul tunne, et loen Deborah Harknessi “Nõidade avastuse” noorteversiooni – nipsakas naistegelane, ülihoolitsev ja kaitsev, saladuslik meestegelane ja palju kurjust ümberringi, mille eest pidevalt varjuda tuli. Ja sellest ei olnud midagi, sest mõlemad raamatud on väga köitvad ja põnevad!
 
Minu lemmiktegelaseks oli imeline kõikesööv ja taguotsa kaudu suurepärast magustoitu väljutav loom apanusa, eriti üks isend nimega Luna 🙂
 
Kirjutada ja muljetada oleks nii palju, aga ei saa, siis pole teil enam huvitav lugeda!
Suur tänu Varrakule raamatu eest! Nüüd tuleb järgmist kolme osa ootama jääda.

Michel Bussi “Mustad vesiroosid”

Michel Bussi “Mustad vesiroosid” (367lk. Varrak, tõlkinud: Madis Jürviste)
PS! Väga kaunis reljeefne raamatukaas! Suurepärane kujundus Toomas Nikluselt.
0002.jpg
Ma olen skandinaavia krimkade lugeja ja vaataja. Ja brittide krimkade lugeja ja vaataja.
Mulle meeldivad Wallander ja Morse ja teised depressiivsed uurijad, kelle nägudel ei näe naeratust kogu raamatu/filmi jooksul ja kes elavad nii omas maailmas ja on nii laia silmaringiga, et ma ei teagi mida ma rohkem naudin – kas nende uurijameisterlikkust, või seda kui nad õhtul koju saabuvad ja klassikalise muusika plaadi peale panevad.
Endale veini valavad ja tugitooli vajuvad.

Ja siis loen ma sellist raamatut, kus uurija Laurenc Serenac muudkui naerab ennastunustavalt, oma abiga nalja heidab ning ülepeakaela kahtlusaluse naisesse ära armub. Teab küll, et teeb rumalasti, aga näe – naisel on violetse varjundiga silmad ja nahk nagu siid ja vaese Laurenci käed lihtsalt ise liiguvad tema puusadele ja juustesse ja igalepoole mujale ka.
Loen ja mõtlen, mis juhtuks ühe skandinaavia uurijaga, kui ta sellise prantslaste kamba hulka satuks, kus hommikust õhtuni aina naerdakse 😀

Mul on selles raamatus kaks lemmikut – Serenaci abi Sylvio Benavides, kel on viimase vindi peal rase naine ja aiagrillide kogu (17 tükki juba!) ning saksa lambakoer Neptune, kes on kogu Giverny küla enda käpa alla võtnud.
Ja ma kujutan kogu aeg ette seda imelist natuke lohakat loodust, mille keskel asub Monet` kuulus aed ja vesiroositiik. Kindlasti seisab raamatu suur võlu ka selles, et kõik, mis puudutab Claude Monet isikut, on täitsa tõsi ja krimka lugemise kõrval saab siin ka veidi silmaringi avardada. Põnev killuke: maja kõrval oleva tee asfaltkatte eest maksis 100 aastat tagasi Monet, et teetolm tema aiale ei langeks.

See on kindlasti kõige kummalisema ülesehitusega raamat, mida ma kunagi lugenud olen. Loed lugu, kus on tapetud üks küla silmaarst-playboy, kus tegutsevad kolm eri vanuses naist: andekas 11-aastane maalija Fayette, iluetalonist kooliõpetaja Stephanie ja siis üks vanaproua, kes kogu mängu justkui kõrvalt jälgib. Loed nende kolme lugu ja ei saa aru, mismoodi uurijad ei jõua kuidagi Fayette`ni ja kuidas keegi ei märka seda koeraga vana naist? On üks küla, on üks mõrv, on terve hulk inimesi, kes rohkem või vähem paistavad selle mõrvaga seotud olema, aga uurimine ei liigu ja osa inimesi oleksid justkui nähtamatud!
Ja raamatu lõpus avatakse lugeja silmad ja alles siis saad aru, kui eriskummaliselt kogu see lugu kirjutatud oli! Nüüd peaks raamatu veelkord üle lugema, sest siis oskaks ilmselt nii mõnelegi kummalisele seigale vastuse anda.
Paneb veel mitmeks päevaks mõtlema…

See raamat oli väga huvitavalt kirjutatud ja mulle tohutult meeldis Monet ja tema maalide lugu.  Galeristide veidi üleolev suhtumine pani muigama ning ülipüüdlik (aga nutikas!) uurijaabi Sylvio tekitas nii mõnegi kulmukergitamise koha.

Aga sünge skandinaavia krimka kipraskulmulise uurijaga jääb mulle ikkagi südamelähedasemaks kui naerusuine, lendlev ja kergemeelne prantslaste detektiiv.

Alan Bennett “Tema Majesteet lugeja”

Alan Bennett “Tema Majesteet lugeja” (95lk. Varrak)

00Majesteet.jpg

Ühel kaunil päeval, kui kuninganna Buckinghami palee aias jalutab, tormavad tema koerad palee nurga taha ja kukuvad millegi peale klähvima. Kuninganna pole sealkandis eriti käinud, aga nüüd on vaja koerad ära kutsuda ja nii ta avastabki raamatukogubussi! Mis veel huvitavam – see buss pidavat käima iga nädal ja bussis on ka üks tema palee köögis töötav (talle tundmatu) noormees, kes loeb.

Viisakusest laenutab kuninganna raamatu ja seda nädala pärast ära viies, näeb taas lugevat kokaabilist. Kuninganna võtab uue raamatu ja laseb punapäise poisi köögist oma ruumidesse edutada. Normanist saab tema amanuensis (poiss vaatab sõnaraamatust järgi, et see on õpetlase sekretär, käsikirjade ümberkirjutaja või kirjanduslik assistent.).

Lugemine haarab kuningannat jäägitult.

“Lisaks avastas ta, kuidas üks raamat viis teiseni, uksed avanesid kõikjal, kuhu ta pöördus, ning päevad ei olnud küllalt pikad, et lugeda kõike, mida ta lugeda oleks tahtnud” Lk.19

“Lugemise võlu, mõtles ta, seisneb selles, et kirjanduses on midagi kõrki. Raamatud ei hooli sellest, kes neid loeb või kas neid üldse loetakse. Kõik lugejad, tema sealhulgas, on võrdsed. Ta leidis, et kirjandus on nagu rahvaste ühendus, raamatud aga vabariigid.” Lk. 26

Aga kuninganna raamatulembus ei meeldi õukonnale. See lööb rutiini sassi ja tekitab palju piinlikke momente. Selle asemel, et esitada tavapäraseid viisakusküsimusi inimese saabumise ja elu-olu koha, küsib kuninganna nüüd äkki: “Aga mida te viimati lugesite?” Inimesed, kes visiitidel ikka lilleoksakesi toonud on, kingivad kuningannale nüüd raamatuid. Neid, mida nad loevad, või – eriti hull – mida nad ise kirjutanud on!
Ainuke asi, mis kuningannale raamatute juures ei meeldinud, oli kohtumine nende autoritega. Need olid lärmakad ja ei pidanud endi raamatute lugemist eriliseks teeneks. Pigem arvasid nad, et on raamatu kirjutamisega lugejale teene osutanud.

Aga seda rohkem kuninganna luges. Ja seda rohkem hakkas ta märkama asju, mis toimusid tema ümber. Pisiasju. Inimesi, nende näoilmeid, nende reaktsioone.

Ühel vastuvõtul sattus kuninganna rääkima Alice Munroga, luges tema raamatuid ja nentis, et:
“Kas saab olla veel suuremat rõõmu, kui kohata kirjanikku, kes sulle meeldib, ja leida siis, et ta ei ole kirjutanud mitte ühe või kaks raamatut, vaid vähemalt tosina.” Lk. 54

Üks väga vahva, brittide mõnusat huumorit täis raamat. Sobilik lugemiseks igale raamatute armastajale.

“Lugemine on muuhulgas ka lihas ja ta oli seda nähtavasti vahepeal arendanud. Nüüd võis ta seda romaani lugeda kergesti ja suure naudinguga, naerdes märkuste peale, mida ta enne ei olnud üldse tähele pannud.

Peale lugemist püüdsin ma leida ka, kas mõni ajakirjanik oma intervjuudes on kunagi kuninganna käest päriselt ka küsinud, millised raamatud talle meeldivad, aga ei leidnudki sellist intervjuud.