Martina Haag “Midagi on valesti”

Martina Haag “Midagi on valesti” (192lk. Varrak, rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp)

Haag.jpg
Kes on raamatut lugenud – vaadake rootsikeelse raamatu kaasi! Kas pole hea kujundus 🙂

Väga lennukas ja otsekohene lugu naisest, keda mees peale 15 abieluaastat petab ja maha jätab. Hästi kirja pandud ja ausate emotsioonidega raamat, kus ei häbenetud kirja panna ka rumalaid mõtteid – näiteks perepiltide albumisse kleepimise lugu ja endale kinnitamine, et kui ma selle ilusti tehtud saan, tuleb mu mees tagasi ja elu läheb edasi samuti kui ennegi.
Mitmes kohas jäin ma nende lubaduste juures (et elu läheb edasi nii kui ennegi) mõtlema, et kas Petra tõesti uskus seda. Tema jaoks oli oluline, et ta mees tuleks koju, aga kui see olekski nii läinud, siis ma kahtlen selles, et ta oleks mehe armukesepidamise lihtsalt kõrvale lükanud ja jätkanud sellest hetkest, kus ta avastas voodi kõrvale jäetud küünlajala.
Sest kogu lugu algabki vales kohas oleva küünlajalaga. Üksi olles ei too ju ükski mees voodi kõrvale küünlajalga! Seda tehakse ikka siis, kui ollakse kahekesi ja vajatakse mahedat sooja küünlaleegi valgust.

Martina Haag on naine, kes ise on läbi elanud täpselt samasuguse petmise ja lahutuse. Seega võib öelda, et raamat on tema enda elust. Ainult et kui tema abikaasa ta juurest minema kõndis ja oma kolleegi juurde kolis (nüüd on nad abielus), jäi Martina maha koos nelja väikese lapsega (Petral raamatus oli lapsi kaks). Rootsi tabloidid kirjutasid sellest lahutusest mõnuga ja lisasid ohtralt pildikesi, kus Eriku ja Martina vahel laiutab siksakiline välk.
Nhaag1agu Petra raamatus mõtleb: üks täiskasvanud inimene joonistas selle välgu meie pildile oma tööajal ja sai selle eest ka palka …
Foto on leheküljelt Stoppa Pressarna.

Traagilise lahutusloo kõrval jookseb paralleelselt ka Petra aja mahavõtmise ja enese kogumise lugu. Nimelt sõitis ta kolmeks nädalaks Põhja-Rootsi ja hakkas matkateel oleva öömaja majavahiks. Üksinda, koos oma kass Kapten Ninaga.
Kaunis ja karm loodus, linnud ja loomad aitavad naise lõplikult lahutuskibedusest üle.
*Ma olen väsinud olemisest nii kuradi väsinud! See on minu elu, mida ma elan!

See osa raamatust, kus Petra viibis Rahnukkal, oli mõnus ja isegi muhe lugemine. Paistab, et Martina Haagil on norralastega kana kitkuda, sest see kamp norrakaid, kes Petra majavahiks olemise ajal öömajale sattus, oli tõeliselt ebameeldiv ja totakas. Nõuda keset loodust endale eiteamis mugavusi, ülbitseda, keelduda maksmast jne. Kergendus nii Petrale kui lugejale, kui see kamp lõpuks lahkus.

Üsna raamatu alguses (lk.32) ütleb Petra Rahnukkal matkates, et tunneb end kui Duvemala Kristina. Minule tõi see võrldus naeratuse näole, sest juba aastaid tean ma seda lugu ja armastan selle loo muusikat! Ma ei teagi, mis on Rootsis kuulsam – kas Vilhelm Mobergi neljast romaanist koosnev sari, mis räägib Rootsist väljarändajatest, kes 19. sajandi keskel tõotatud maale Ameerikasse liikusid või ABBA meeste Björn Ulvause ja Benny Anderssoni nende raamatute põhjal kirjutatud muusikal “Kristina från Duvemåla“. Igal juhul tean ma seda, et muusikalis mängisid peaosi Helen Sjöholm ja Peter Jöback ning Jöbacki lauldud “Guldet blev till sand” lõi Rootsi muusikatabelites rekordeid ning on siiani üks armastatumaid laule (ka minu jaoks).
Kuld, mida loodeti leida, pudenes liivaks …
Laul algab 3:20
Peter Jöback “Guldet blev till sand”

Niisiis oli see raamat minu jaoks väga mitmekihiline.
Pettuse valu ja lahutuse põrgu, millega Petra võitles.
Rahnukka imeline loodus ja üksindaoleku võlu (üksiolemine ei tähenda üksildust!)
Ja kõik kaasnevad emotsioonid, mis saavad võimalikuks kui oled natuke rohkem Rootsi eluga kursis 🙂

Lisan siia ka pildi Vilhelm Mobergi väljarännu sarjast, mis kõik kenasti eesti keeleski ilmunud on: Eesti Raamatu sarjas “Põhjamaade romaan”

Moberg.jpg

Advertisements

J. K. Rowling “Harry Potter ja Azkabani vang”

Teema 48: Raamat, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas
J. K. Rowling “Harry Potter ja Azkabani vang” (376lk. Varrak, tõlkinud Krista Kaer ja Kaisa Kaer)

22555255_1733284453362391_7312932446201738855_n.jpg

Mina jõudsin nüüd Potteri-seeria kolmanda raamatuni 🙂 Ütleme nii, et kaks esimest oli kui leebe sissejuhatus ja see kolmas ikka päris karm lugu! Püüdsin mitu korda mõelda, mismoodi tunneb ennast seda lugev laps – kirjeldused emast, kes tapeti ja kes enne surma tapjale karjus, et võta mind ja jäta mu poeg ellu; dementorid, kes ei olnud mitte inglipoiste välimusega (dementori suudlus – jeerum!) ja Azkabani vangla kirjeldused …
See oli üks karm raamat ja isegi Snape, kelles ma eelmises kahes osas ikka ühtteist meeldivat leidsin, pööras selle loo lõpuks täitsa ära (milles ma olen veits pettunud, sest teda mängib ikkagi mu lemmiknäitleja … 😉 ).

Tegelikult (kui õrnas eas lugejad välja jätta), oli muidugi kift raamat ja põnevust jagus. Eriti hea oli lendluupalli finaal, mille ma ühe hingetõmbega läbi lugesin. Sõna otseses mõttes. 🙂

Tore oli ka see, et Peksja Paju oli siingi osas tegija ja et Hagridil ikka neid imelisi elukaid leidub.
Professor Trelawney tõi siia raamatusse sisse ka usu, et kui lauas söövad 13 inimest, siis esimene neist, kes püsti tõuseb, sureb. See meenutas mulle, et Londonis, Savoi restoranis, “elutseb” must kassikuju nimega Kaspar. Kui juhtub, et tuleb 13-liikmeline seltskond, siis tõstetakse lauale Kaspar ja tema murrab esimese tõsuja needuse. Kaspar on igati austatud ja auhinnatud kass.

Raamatus on koht, milleni ei soovita ühelgi lapsel enne magamajäämist pidama jääda:
“Peletistele meeldivad pimedad suletud ruumid,” ütles professor Lupin. “Riidekapid, voodialused praod, kapid valamute all …” (lk. 115)

Väga tore! Varsti loen neljadat osa

Koji Suzuki “Ring” ja Dave Eggers “Ring”

Teema 47: Kaks samasuguse pealkirjaga raamatut.
Koji Suzuki “Ring” (288lk, Kindle)
Dave Eggers “Ring” (364lk, Varrak, tõlkinud: Allan Eichenbaum)

22448142_1729616900395813_1876537989261532710_n.jpg

Pidasin mitmeid plaane, milliseid raamatuid selle punkti all lugeda, aga valisin need kaks ja olen ülimalt rahul! Mõlemad raamatud on väga head ja kumbagi polnud kerge käest panna. Nii et kui alustate, siis tehke seda vaba päeva hommikul, parem kui see päev on laupäev.

Kõigepealt Koji Suzuki “Ring”
Ma usun, et enamus on näinud 2002 aasta Hollywoodi filmi nimega “Ring”, kus teleriekraanilt väike valgesse riietatud ja mustade juustega tüdruk välja roomas ja inimesi tappis. Noh, see film on selle raamatu ainetel tehtud. Aga ainult ainetel. On olemas ka jaapanlaste endi tehtud film, Youtubes kättesaadav ka, aga ma pole veel jõudnud seda vaadata (millegipärast on sealgi ajakirjanikuks, kes asja uurib, naine).

Raamatus avastab ajakirjanik (meesterahvas), et tema naise õetütar ja veel kolm teismelist on surnud kõik ühel hetkel ja väga kummalist surma – südame seiskumise tagajärjel. Noorte surmahetke poosid ja ilmed on aga jubedad ja nii hakkab ta uurima, mis tegelikult juhtus.
Ilmneb, et noored on käinud ühes mägimotellis ja vaadanud kummalist videot. Asakawa vaatab linti ka ise ja nüüd on tema pealgi needus – ta sureb täpselt nädal peale vaatamishetke.
Mees palub uurimisel appi oma kooliaegse sõbra Ryuji, kes asja kuigi tõsiselt ei suhtu ja algab uurimine, mida see film tegelikult tähendab ja kes selle needuse taga on.

Igavesti sünge ja põnev lugu! Imelistest inimvõimetest, väärarengutest, kurjusest, hirmust ja saatusest.
Raamatu kaanel on intrigeeriv kiri, et Suzuki raamatus segunevad Haruki Murakami ja Stephen King. Murakami mõtisklusi oli siin küll. Kingi ekspert ma ei ole, aga õudust oli selles raamatus omajagu.
Raamat on neljaosalise sarja esimene osa.

Dave Eggersi “Ring”
See on hoopis teistmoodi lugu, aga omamoodi õudne ka. Mis juhtuks, kui kogu maailma inimesi kontrolliks üks firma. Ilma mingi konkurentsita. Kõigi andmed oleksid selle firma käes, kõik tehingud, jutud, pildid jookseksid läbi nende. Iga inimene oleks Läbipaistev, st. igaühe kaelas ripuks kaamera, mida saab ärkamisest kuni magamaminekuni jälgida. Väga armuline mõte – lubada kaamera heli WC-s maha keerata (pilt jääks alles). Juba raamatus tuli välja, et seda mahakeeramist ei tohiks lubada, sest WC-s hakati pidama salajasi 3-minutilisi kohtumisi.
Retsept sellise hulluse edukaks levitamiseks?
Võta üks väikelinnast pärit ambitsioonikas aga madala enesehinnanguga noor naine (“Kui vana sa oledki? Üksteist?”), anna talle alguseks robotitöö, kiida taevani, kui ta asjaga hakkama saab. Lisa tööülesandeid, kiida-kiida-kiida. Nuhi välja tema kõige suurem valupunkt (Mae isa põdes hulgiskleroosi), lahenda see – sulle ollakse tänulik. Kiida veel ja varsti on inimene sealmaal, et tema enesehinnang on pilvedes ja ta on kindel, et on sama tähtis kui president ning kogu maailm on tema mõjutada.

See oli väga paeluv ja kummaline lugemine. Ühest küljest pani imestama, mismoodi üks inimene (Mae) oma isikliku aju täiesti välja lülitada suudab ja pimesi kõike usub ja teeb, mis talle ette söödetakse. Teisalt olid mõned ideed isegi toredad – no kes poleks mõelnud, kui kift oleks kui kõige jaoks internetis oleks vaid üks parool, üks sisselogimine igalepoole! Ma küll mõtlen seda aegajalt …
Lisaks võiks igal poliitikul see läbipaistvuse kaamera kaelas rippuda Valimiste ajal vähemalt.

Soovitan julgelt mõlemat “Ringi”. Esimest õudukasõpradele ja teist ulmesõpradele. Teist võiks soovitada ka vandenõuteoreetikutele ning kõigile e-tehnoloogia arendajatele.

Kas te olete mõelnud, kui palju teie elust tegelikult jälgitav on? Bussipileti piiks, kaardimaksed, wifi, endomondo, google, turvakaamerad. Jne. Keegi näeb koguaeg

Jo Platt “See olid sina”

Teema 46: Raamat, mille kaanepildil on raamat.
Jo Platt “It was you” (366lk Kindle)
Ilmunud ka Varraku ajaviitsesarjas nimega “See olid sina”

22310309_1722393524451484_5784565255654317396_n

Sisukirjeldus oli nii tore: sõbrad raamatuklubist aitavad oma üksikul sõbrannal kaaslast leida. Aga kui ma raamatuga alustasin, oli algus minu jaoks nii hirmutav, et raamat jäi mõneks ajaks seisma. Nimelt oli raamatuklubis koos kamp kolmekümbiseid naisi, kes kõik suurima naudinguga klatšisid ja kuulujutte rääkisid. Kas sa tead kellega käib see too ja kolmas!? Issand – nägid tema uut tuttavat?! Jne.
Aga kuna ma ise selle raamatu Varrakust valisin, siis oli mu aukohus ta ka läbi lugeda ja kui esimesed peatükid mööda said ja peategelane Alice oma isa juurde jõudis, loksus kõik paika 🙂
Sest Alicel on lihtsalt nii tore isa! Täielik katastroof köögitoimkonnas, aga ometi alati kokkamas, kui tütar külla tuleb. Tema isa sekeldused leskede klubis, tore silmarõõm Hilary ja armastus kokakunsti vastu, olid selle raamatu kõige sümpaatsemad peatükid.
Kui klubilised juba tuttavamaks said, siis harjusin ka nende klatšiarmastusega ja vaatasin kõrvalt, mismoodi kaks tegelast endale tunnistada ei julge, et teineteist armastavad. Kui palju tänu sellele haiget saadi!

Naistekasõpradele hea lugemine, sest ei olnud mingit silmapööritamist ja muid lollusi, oli aga mitmeid lõike, mis panid naerma ja nii mõnigi tore ütlemine, mille võiks meelde jätta.

Näiteks:
*Ma ei kutsuks kedagi reede õhtul haletsuset välja. Reede õhtul tuleb lõbutseda! Kolmapäeva õhtul võib kedagi haletsusest välja kutsuda.

*Kui oled väsinud või purjus, ei tohi saata sõnumeid ega kirjutada meile.

Üks arusaamatu tõlkimatajätmine ka.
Lause: … nagu töötaksin eriti süngel päeval koos Eeyore`ga*
Ja lehekülje all tärni selgitus, et tegu on tegelasega “Winnie Puhhi” raamatust.
Khmmm, selle tegelase nimi on IIAH! Minu lemmik ❤️

PS: Selle sarja raamatute kaantel on tõepoolest väga palju veiniklaase!

J. K. Rowling “Harry Potter ja saladuste kamber”

Teema 45: Raamat nimekirjast 1001 või 101 raamatut, mida elu jooksul lugeda.
J. K. Rowling “Harry Potter ja saladuste kamber” (301lk. Varrak)

22279738_1720896311267872_595874069983277491_n.jpg

Lappasin läbi mitmeid 101 ja 1001 raamatu nimekirju ja ikka lugesin ühe punktina: ükskõik milline raamat Harry Potteri seeriast. Kuna ma nüüd neid raamatuid lugema olen hakanud, siis mulle sobis!

Esiteks ma pean ütlema, et Peksja Paju oli erakordselt tore tegelane 😀 Sellised võikski kõik puud olla – sõidab joodik autoga vastu puud ja saab kohe keretäie kätte 😛

Teiseks olid selles osas koos ämblikud (HIIGELämblikud!) ja maod. Mõlemad kuuluvad mu foobiate hulka, nii et pildike, mismoodi pimedas metsas mustad karvajalad ringi paterdasid, püsis mu silme ees veel jupp aega peale raamatu lõpetamist.

Ann Cleeves “Valged ööd”

Teema 43: Raamat, mille leiad raamatukogust “uue kirjanduse” väljapanekust
Ann Cleeves “Valged ööd” (327lk. Varrak, tõlkinud: Anne Kahk)

22049906_1715770825113754_6805642142779342635_n

Saarerahva elu tundub alati olema erilisem ja põnevam kui mandril. Nii on ka Shetlandi saared on üks põnev koht. Selles raamatus kimbutab inimesi suvine päike ja liiga valged ööd, mis kõik hulluks ajavad.
Saared tõmbavad ligi ka igat sorti ekstsentrikke ja kunstnikke, ning turistid lisavad omaltpoolt vürtsi juurde. Igasugu asju võib juhtuda – siin raamatus leitakse paadikuurist klounimaskiga (oi, kus see on praegu kuum teema! Kuigi raamatul pole praeguse klounimaaniaga midagi pistmist, see ilmus aastal 2008) poodu.

Konstaabel Perez on jälle asja uurimas. Nagu paljud inimesed – oma töös suurepärane aga isiklikus elus ebakindel ja kahtlev. Mismoodi tema mõrtsukaid leiab ja lahtisi otsi kokku veab, jääb ausalt öeldes veidi segaseks, aga see ei vähenda raamatute põnevust ja mõnusat loetavust. Tõeliselt hea näide “mugava krimka” žanrist, kus mõrvad toimuvad, aga lugedes vererõhk ei tõuse ja kõik kulgeb rahulikult ning tasa ja targu. Aga ikka on huvitav!
Ann Cleevesi raamatute puhul tabasin ennast mõttelt, et kirjanik näeb täpselt selline välja, nagu peaks välja nägema inimene, kes selliseid raamatuid kirjutab! 😀 Väga sümpaatne!

Mõned tähelepanekud ka:
*”Ma tahan Ingridi kudumi valmis saada. Igaks juhuks.”
… Ta heegeldas tita jaoks suurrätikut.
Käsitöörahvas teab, mis on heegeldise ja kudumi vahe 😉 Huvitav, kas originaalis on see ka niimoodi kirja pandud?

*Ma ei võinud kunagi olla kindel, kas ta mitte ei esine mulle, kas ma kuulen ta suust tõde või väljamõeldist. Olen kindel, et ta ei valetanud meelega. Talle lihtsalt meeldis tema enda versioon rohkem.
Nii toredalt öeldud – talle meeldis tema enda versioon rohkem 😀

Ma pean ütlema, et jäin rahule sellega, kes on mõrvar. Ühel hetkel viitas kõik ühele teisele inimesele ja see variant ei sobinud kuidagi. 🙂 Aga kaanepilt ei anna raamatu meeleolu edasi. Seal on küll poodu, aga tegu on suvega ja süngust raamatus pole.
Mõnus raamat! Ootan järge.
Ja tegelikult ootaks, et ETV selle Shetlandi sarja meile näitamiseks hangiks!

J.K. Rowling “Harry Potter ja tarkade kivi”

Teema 42: Raamat autorilt, keda Lugemise väljakutse grupis aastal 2016 kõige enam loeti
J.K. Rowling “Harry Potter ja tarkade kivi” (264lk, Varrak)

22047775_1712576088766561_2494738480519981067sdf_o.jpg

Trummid ja fanfaarid! Ma lugesin oma elu esimese Potteri läbi! 🙂  Keegi vangutab praegu kindlasti pead ja mõtleb, et see on ju võimatu – 17 aastat on möödas raamatu eesti keeles ilmumisest! Ilmselt olin ma viimase saja inimese hulgas, kes polnud veel Potterilugusid lugenud.
Aga nüüd on siis “kuradile” sõrm antud ja ma tean, et ta võtab ka käe ja muu, mis võtta on.
Sest see raamat oli vahva!
Humoorikas, pungil lahedaid karaktereid, põnev.
On läinud nii, et ainus Potteri film, mida ma näinud olen, on see esimene (3x) ja nii keris see lugu end mu silme ees kui filmilint. Snape, vaeseke, on raamatus tigedam kui filmis (filmis mängib teda mu lemmik nr.1 Alan Rickman, nii et talle on minu silmis palju rohkem lubatud kui mõnele muule tegelasele).

Ma sain siit raamatust kaks toredat sõna, mis sobiks kasutusse võtta: plähverdama ja looberdama

Siin oli üks väga hea lause, mille võiks meelde jätta: Surm on hästi korraldatud mõistusele ainult järgmine suur seiklus.

Ja väga armas hetk, mil Dumbledore räägib oma jõuluunistusest:
“Sokke (pakse, villaseid) pole kunagi ülearu,” ütles Dumbledore. “Jälle ühed jõulud on tulnud ja läinud, ilma et mulle ainsatki paari oleks kingitud. Kõik muudkui kingivad mulle raamatuid.”

Ma loodan, et ühes selle sarja raamatus, kingib keegi Dumbledorele ka paari villaseid sokke!