Jessie Burton “Miniaturist”

Jessie Burton “Miniaturist” (360lk. Varrak)

Miniaturist.png

Nii kui see raamat ilmus, nii panin ma ta endale lugemisnimekirja. Aga lugemiseni ei jõudnud enne, kui Varrakult eestikeelne välja tuli.
Aitäh raamatu eest!

Lõpetasin äsja ja katsun oma emotsioone paika sättida.
See oli üks süngemast sünge ja tume lugu.
Mäletate seda kaadrit “Kevade” filmist, kus Arno oli haige ja sonis? Palav … nii palav on … Tuba oli pime, murest murtud ema istus voodiäärel.
Vaat just selline pilt tuli mul silme ette, kui ma üritasin oma lugemisemotsiooni kirjeldada.
17. sajandi Amsterdam. Kaupmehed, gildid, (võlts)vagadus, kahtlased tänavad, kahtlased suhted, kummaline perekond, judinaid tekitavad kingitused miniaturistilt (ma ei armasta üldse nukke!).
Ja noor, 18 aastane abiellu petetud Petronella, seismas silmitsi terve murekoormaga.

Selles raamatus ei olnud mitte ühtegi õnnelikku tegelast!
Selles raamatus ei olnud mitte ühtegi õnnelikku sündmust. Kõike varjutas mõni sünge mure, mõni hall saladus, mõni jube tegelane.
Aga verd oli siin kõvasti.
Surma ka.
Pisaraid jagus algusest lõpuni.
Ma ei ole tõesõna nii sünget raamatut enne lugenud. Igasugu õudukad kahvatuvad selle kõrval, sest seda lugedes oli tunne – jah, see kõik võiski tol ajal nii olla.
Kogu seda süngust võimendab raamatu jutustamisstiil. Neid lauseid lugedes on kogu aeg kõhe ja maadligi surutud olemine. Ja jube üksindustunne tuli peale.

Aga hoopis huvitavam on see, et tegelikult elaski selline inimene nagu Petronella Oortman ja tal oli kaupmehest mees Johannes Brandt. Naisel oli just selline nukumaja kui raamatu kaanepildil – õigem oleks öelda, et raamatu kaanepildil ongi see õige nukumaja, mis praegusel hetkel asub Amsterdami Rijksmuseumis.
Õige Petronella kulutas oma maja sisustamisele üle 30000 kuldna, mille eest tol ajal oleks saanud päris maja osta.

Ma saan aru, miks see raamat nii populaarne on ja miks sellest TV sari vändati. Samal põhjusel ei loe mina seda raamatut enam kunagi uuesti.
Nüüd lähen ja võtan ühe helge ja armastust täis raamatu ning katsun kõik selle musta mure peast pühkida.

Advertisements

J. K. Rowling “Harry Potter ja tulepeeker”

J. K. Rowling “Harry Potter ja tulepeeker” (632lk. Varrak)

46221227_2219369018087263_4024652641484144640_o.jpg
Kes vahtis eile öösel kolmeni üleval ja ahmis Potterit lugeda? Mina. (Kuigi ma loen praegu ka teist raamatut 8-tunnise ööune vajalikkusest). 🙄

Selle raamatu algus ei saanud kuidagi vedama. Alles siis, kui Harry kolmevõluri turniirile neljandaks osalejaks valiti, hakkas põnev. Rääkimata lõpust, kus Harry võlukepp ennenägematuid tegusid korda saadab.
Küll peab kirjanikul olema fantaasiat, et selliseid asju kirja panna! Ja mitte ühe raamatu jagu, vaid terve sarja.
Tahaks tõesti selleni jõuda, et filmidki ära vaadata. St. enne muidugi raamat läbi lugeda ja siis film otsa vaadata. Selle raamatu järgi tehtud filmi staar on ilmselt Nuusik ja need trahhtagumikuga elukad.

Järgmine osa (kõige paksem lugemata raamat riiulis) aitab mul ka väljakutse lõpetada, nii et varsti on “koolitöö” tehtud ja tuleb jõuluvaheaeg! 🤓

Sophie Hannah “Kolme neljandiku mõistatus”

Teema 47: Kui sa mainid sõbrale selle raamatu pealkirja küsib ta su käest: sa loed SEDA raamatut?!? Päriselt ka või?
Sophie Hannah “Kolme neljandiku mõistatus” (335lk. Varrak)

Poirot.png
Pidin seda lugema väljakutsevälise raamatuna, aga täna oli tööl kliendipõud, istusin ja lugesin kui tuttav preili uksest sisse sammus. Kui ta nägi mida ma loen, ajas ta silmad suureks ja küsis: sa loed seda raamatut?!? See pole ju PÄRIS Poirot!
Mina hakkasin naerma ja selgitasin talle, millega ta äsja hakkama oli saanud – täitnud mu lugemise väljakutse 47. punkti. 🙂 (Natuke on kahju ka, et mu mõte üht sõbrannat õudukaga šokeerida ei õnnestunud, aga ma võin seda ju ka ilma väljakutsepunktita teha, eksole!).

Niisiis – minu esimene “mitte-Christie-Poirot”. Pean ütlema, et suhtusin asja alguses veidi kahtlustavalt, aga kui Varrak seda raamatut pakkus, siis mõtlesin – teeme ära! Ma pean ju teadma saama, kas uus Poirot on sama taibukas, kui oli originaal.
Alguses kulges lugu tasapisi ja inspektor Catchpool, kes Hannahi raamatutes lugu jutustab, tundus veidi tuima tükina. Aga äkki hakkas minema. Asi läks põnevaks, karakterid olid lahedad, vana mõisamaja toodi mängu, “surmale-sent-võlgu” teener, koerahullust habras õeke Annabel, noor daam Ivy, kes endale söögikordade ajal liiga palju kartuleid taldrikule tõstab, isa ja poeg, kes teineteist nii väga vihkavad, et tegelikult on tegu suure armastusega. Janiiedasi.

Täiesti põnev lugu oli ja kõik keerles mu silme ees kui filmilindil, David Suchetiga peaosas. Kas on üldse kedagi, kes loeb Poirot`d ja kellel ei ole Sucheti nägu silme ees? Ma püüdsin ka oma halle ajurakke koos temaga ragistada, aga pole ikka mõtet maailma parima detektiiviga võistelda. 😉
Nüüd on seis selline, et ma tahan läbi lugeda ka sellele raamatule eelnenud osad. Ja järgnevad ka. Mõnikord on ikka mõnus põhjamaade räigesse krimisse paus teha ja lugeda brittide läbimõeldud ja lausa õigete otsustena tunduvaid mõrvalugusid. Huvitav, kas erinevate maade krimkade kohta on kirjutatud mõnd uurimustööd, kus läbi kirjanduselike mõrvade planeerimiste ja nende sooritamiste selgitatakse rahva psühholoogiat? Sünged põhjamaalased ja leebed britid.

Igal juhul soovitan Sophie Hannahi Poirot`d lugeda ja mitte karta, et see pole ehk nii põhev kui oli Christie. See raamat oli küll ja hallid ajurakud said parajalt tööd teha.

Thomas Glavinic “Öötöö”

Teema 36: Raamat, mis on sinu lugemisnimekirjas kõige kauem lugemist oodanud.
Thomas Glavinic “Öötöö” (318lk. Varrak)

42157347_2143718398985659_8012607162540883968_n.jpg

 
PS! Kirjutan ka sisust!
Esimene emotsioon: üks mõnus maailma üksijäämine raisati lihtsalt ära ühe jobu peale, kes ei osanud sest karvavõrdki mõnu tunda!
Mida ta tegi? Ta veetis aega kaamerate tänavale paigutamisega ja enda filmimisega uneajal. Filmis suurt Magajat! Kannatas jälitusmaania ja paranoia all. Kolis oma mööblit ühest kohast teise, selle asemel, et valida endale ÜKSKÕIK milline elukoht! Issand – mine mööblipoodi ja maga igal ööl erinevas voodis!
Tema aga ei nautinud mitte hetkekski võimalust minna kuskile, kus ta on juba ammu tahtnud käia. Ehk tal ei olnudki selliseid unistusi …
Kõik tema päevad olid täis hirmu ja paanikat ja ilmselt sellest ka need unes ringihulkumised jms.
 
Ma olen lugenud mitmeid üksi maailma jäämise raamatuid ja see oli ainuke, kus ma kogu aeg mõtlesin – naudi korrakski võimalust!
Mees – sul on isegi ELEKTER alles! Teistes raamatutes on elekter olnud üks esimesi kadujaid.
 
Ma mõtlesin lugedes, kuidas mina naudiks. Uuriks näiteks, mitmel mu naabril on kodus raamatuiriiul. 😉 Olete te kunagi oma naabreid vaadates mõelnud, kas nad loevad ja mida nad loevad?
Ja maailm, kus ei ole rahal enam mingit rolli! Kaob mõte käia tööl. Elad iseendale.
 
Jonase üks probleemidest oli kahtlemata see, et kadunud polnud mitte ainult inimesed, vaid ka linnud, loomad ja putukad. Seega oleks järgmistel aastatel tekkinud söögiprobleem. Ok, taimetoit, aga kui pole putukaid, kes siis tolmeldab, et viljad kasvaksid?
Noh, selliste mõteteni ta igal juhul ei jõudnud, talle oli tähtsam see Magaja, keda ta öösiti filmis. Söök tuli konservidest.
 
Ma loeks nüüd hea meelega mõnest maailma üksi jäänud inimesest, kes hakkab kogu oma tarkust appi võttes ja uusi asju juurde õppides endale maailma üles ehitama. Leiab võimaluse elamiseks, rändamiseks, kasvõi tolmeldamiseks. 🙂
 
Aga lugeda oli huvitav. Kirjutatud oli hästi ja põnev oli, sest kogu aeg justkui ootasid midagi. See MISKI pidi kohe-kohe toimuma.
 
Ahjaa – üks asi, mis ilma üksi jäänud inimeste hulgas väga populaarne on – tekib hambavalu! Igal juhul oli see mul juba kolmas hambavaluga üksildane tegelane. 😛
 
Üks mõte raamatust, mille üle saab filosofeerida:
Miks inimesed ennast tapavad?
Mitte teiste pärast, vaid sellepärast, et nad ei kannata iseendaga üksiolemist.

Ann Cleeves “Sinine välk” ja “Vareselõks”

Ann Cleeves “Sinine välk” (288lk. Varrak)

Teema 33: Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist.
Ann Cleeves “Vareselõks” (464lk. Varrak)

Cleeves.png

Ann Cleevesi raamatute lugemismuljeid jagades pean ma jätkuvalt kordama – mulle meeldib ko-hu-ta-valt see sünge Briti saarte loodus, kus kõik need raamatukuriteod toimuvad! Shetlandi sarjas on see veel eriti tuntav – tormine meri, vinguv tuul, lumetormid. Kõik, mida üks saareelu pakkuda suudab. Aga peab olema hiiglama hea kirjanik, et seda meeleolu niimoodi edasi anda, et lugedes otsid pleedi, kuhu varbad sooja lükata.

Lugesin “Sinise välgu” lugu suvel – see suvi, +30C ja enamgi! Palavus tapab, aga kui ma peale paari tundi nina raamatust tõstsin, olin tõepoolest hämmeldunud nähes aknast õues lõõskavat päikest ja rohelist muru. Mind ümbritsesid sel hetkel hoopis külmad kaljud, jäine vihm ja hullumeelsed ornitoloogiahuvilised.
Cleeves puudutab mitmes raamatus linde ja ornitoloogiat, seega uurisin natuke, millest see armastus. Tuleb välja, et ta töötas nooruses ise ornitoloogiakeskuse köögis ja kohtus seal oma tulevase mehega, kes oli linnuvaatleja. Kui su kaaslasel on hobi, millega ta kogu südamega tegeleb, siis oled ju ise ka selle sees, niisiis on linnud ja linnuvaatlejad Cleevesi jaoks väga kodune teema.

Kogu “Sinise välgu” raamat keerleb ühe sellise linnukeskuse ja sealsete töötajate ning külaliste ümber. “Vareselõksu” tegevus toimub samuti eraldatud majas, kus töötavad koos alguses võõrad naised. Väikeses grupis koos, kõik ühes majas töötades on aga väga oluline tunda inimesi, kellega koos sa ärkad, sööd ja koristad.
Saladused on nagunii kõigil, aga võib ka juhtuda, et keegi neist kenadest kaaslastest on mõrvar. Kole mõelda – ilusad mäed, loodus, jalutaks ringi ja naudiks! Aga ei tea, kas tuled tagasi, sest keegi, kes sulle enne väljaminekut naeratas, võib sind seal kenal maastikul surnuks koksata …

Palju on kirjutatud, et “Sinise välgu” lõpp oli vastik ja keegi pole nõus, et see nii läks! Ma ei uskunud, et selline lõpp võiks olla. Aga kui ta tuli ja kui veel päris viimased leheküljed läbi said loetud, sain ma aru küll, miks nii – sest see annab kirjanikule võimaluse paljude uute liinide sissetoomiseks.

“Vareselõksu” filmi ma eriti hästi ei mäletagi. Silme ees on alguse stseen, kus leitakse poodu, aga kuidas filmis asjade lahendamine käis – see on peast pühitud. Ilmselt on neid brittide krimkasid liiga palju vaadatud. 🙂
Lugemise käigus oli aegajalt tunne, et oleks võinud lühema loo kirjutada. 464 lehekülge, väga põhjalik taustainfo kõigi tegelaste kohta. Raamat oli rohkem perekonnadraama, kus aegajalt mõned mõrvad toimusid. Kui Varrak järgmise Vera Stanhope`i sarja kuuluva raamatu välja annab saab näha, kas nende kahe sarja erinevus ongi (muuhulgas) selles, et Stanhope`i raamatutes kaevutakse rohkem tegelaste eludesse ja perekonnaajalukku.

Igal juhul on mõlemad sarjad väga hästi kirjutatud ja nende lugemine on kindlapeale minek – raamatud on kaasahaaravad ja jagavad ka uut informatsiooni, mida silmaringi huvides kõrvataha panna.
Näiteks seda, et Inglismaal algab pensionäridele tasuta bussisõit alles peale kella 9 hommikul. Maakonniti see muidugi erineb veidi (guugeldasin! 😀 ).
Lisaks tean ma nüüd, milline on trompetluik, kes elab tavaliselt Ameerikas ja milline on Shetlandi turbakook (peat cake).
Üks retsept on näiteks siin (ja see kook näeb nii huvitav välja, et peaks ise ka tegema!):
https://www.sbs.com.au/food/recipes/peat-cake-turbakook

Andres de la Motte “Suve lõpp”

Anders de la Motte “Suve lõpp” (319lk. Varrak)

38713656_2081074168583416_8161639276421840896_o
Veronika, õigemini Vera lugu, kes kaotas lapsena oma viieaastase venna Billy.
Poiss näeb aias jänesepoega, loodab, et saab selle kätte, kui piisavalt osavalt hiilib. Aga jänes hüppab eest ära, poiss suudab mõelda vaid loomakese püüdmisele ja ühel hetkel on ta aiast väljas, maisipõllul, jänes on kadunud ja silmanurgast vilksatab midagi punast.

Aastaid hiljem tuleb Stockholmis elava Veronica leinateraapia rühma noor mees, kes näeb välja nagu Billy võiks täiskasvanuna välja näha, ning räägib loo oma kadunud sõbrast. Lugu tundub Veronicale kahtlaselt tuttav …

Autor oli enne kirjutama hakkamist politseinik, seda on lugedes tunda. Samuti kui Rick Mofina raamatute puhul, on ta kirjeldustes ja taustsüsteemis põhjalik, ei jäta pisiasju märkamata, analüüsib tegelasi ja nende tegevust. Kohati tundub, et taustaga läheb asi lausa liiale ja liiga sügavuti, aga kohe pärast seda läheb põnevaks.
Raamatu stiil mõjub painavalt. See ei ole krimka stiilis “tuli uurija, viskas paar tabavat kommentaari, mõtiskles lauataga, kulm kortsus ja äkki oligi lahendus käes!”. See on ühe ebastabiilse naise segane tõeotsimise lugu. Vaadetega minevikku, kui Billy kadus, tolleaegsetesse uurimistesse ja tagasi tulles tänapäeva, kui Veronika püüab kõigele lahendust leida. Vahepeal läheb tõeliseks märuliks ja see osa on väga haarav!

Tõeliselt võigas kuju kogu loos on Vera onu Harald, rikas ärimees, kes kogu linnakest oma käpa all hoiab. Mees, kelle jaoks rahal on võim ja see, kes võimule ei allu, seda klohmivad natuke tema palgal olevad suured ajudeta “kapid”. Kõiki asju ajab ta näol virvendava naeratusega. Vastik-vastik-vastik!
Muidugi on kogu loos ka tema käsi mängus.

Raamatus on mineviku ja tuleviku lugude vahel ka kirjad. Kellegi armastuskirjad kellelegi. Küll ma püüdsin välja mõelda, mis kirjad need on, aga alles raamatu lõpus tuli tõde ilmsiks. Ja ma pean ütlema, et see tõde erines kõigest sellest, mille ma ise välja nuputanud olin.
Seega võib öelda, et väga üllatav ja hullumeelne lugu!

Üks tore seik ka – Vera isa aretas ise roose. Kogu raamatust ei jäänud sellist muljet, et see mees võinuks millegi sellisega tegeleda, aga ometi oli tal ilus roosiaed koos kahe võrratu isearetatud roosiga.
Vanad roosiaiad – võrratud paigad!

Ja lõpuks kaanekujundusest.
Nägin raamatut poes, pilk libises lihtsalt üle ja ma poleks seda kunagi ostma hakanud. Ma poleks seda kättegi võtnud, et uurida, millest jutt käib. Õnneks sain raamatu Varrakust lugemiseks enne, kui eestikeelne kaanekujundus avaldati.
Öeldakse, et ära hinda raamatut kaane järgi. Minu jaoks on aga raamat kaanest kaaneni tervik ja esikaas peegeldab sisu – ma vaatan raamatu kaant ja saan selle järgi aru, kas raamatut peetakse piisavalt heaks, et talle korralik kaanekujundus tellida.
Ütleme nii, et antud juhul sisu on, aga kaant pole. See on tühi. Autori nimi on suurelt kirjas, et see jääks silma neile, kes on Motte varasema loominguga (triloogia [geim], [buzz], [bubble]) tuttavad.

Lõpetaks siiski helgemal noodil – korralik krimka, huvitavad (hästi lahti kirjutatud) tegelased, on nii peamurdmist kui ärevat tagaajamist.

SuveLõpp.png

Robert James Waller “Madisoni maakonna sillad”

Teema 17: Raamat, mille autor suri eelmisel (2017) aastal.
Robert James Waller “Madisoni maakonna sillad” (126lk. Varrak)

38256459_2071049669585866_4049553259843551232_o.jpg

Minu suur ja sügav filmielamus aastate tagant, esimene kohtumine Meryl Streepiga ja Iowa maakonna katusega sildadega. Need kõik jätsid mulle sügava mulje, aga raamatut polnud ma siiamaani lugenud! Mõelda vaid – filmi nägin aastal 1995 ja raamatu lugesin läbi 2018. 23 aastat!
Peaaegu sama kaua elasid Robert ja Francesca, südames armastus teineteise vastu, peas teadmine, et nad ei saa iial koos olla.
Pea ja mõistus ei ole ikka alati inimese parimad sõbrad!

Tuleb nentida, et inimesel, kes raamatuid ei loe, on elu lihtsam. Miks? Sest üks raamat seletab lugejale, mismoodi tuleb lähtuda oma südame häälest, minna ja elada oma elu, olla õnnelik, sest see on sinu elu ja sul on õigus oma enda elu õnnelikuks elada.
Järgmine raamat õpetab, mismoodi inimene peab omaenese õnne maha suruma, mõtlema peaga ja tegema otsuse, et kõigil tema ümber oleks hea. Aga mitte temal endal. See ei ole tähtis.
Ja mida peab lugeja tegema kui otsustamise hetk on käes? Kas ma teen nii, nagu Francesca – nägu naerul, süda nutab? Või ma teen nii, nagu mõni teine tegelane – lähen, kuhu jalad viivad ja kõigil mu ümber suud naeratavad ja südamed nutavad?
Igal juhul tasub elu ilusate hetkede nimel riskida. Kui need jäävadki vaid hetkedeks, on, mida meenutada ja millega oma järeltulevaid põlvi peale surma šokeerida (need hetked tuleb kindlasti üles kirjutada, et lapsed neid ka lugeda saaks).

Porisesin hommikul enda isiklikul FB lehel, et vihmapilv tilgutas ilmselt ekslikult meie aeda vaid paar piiska ja sõudis siis ülbelt minema. Noh, küllap ta arvestas sellega, et ma saan ise oma aia kastmisega hakkama kui raamatu lõppu loen …

Raamatu pidin panema punkti 33 alla – raamat, millest tehtud filmi oled näinud enne raamatu lugemist, aga kirjanikuhärra pilti otsima hakates tuli välja, et ta suri 2017. aastal.
Aitäh talle selle raamatu eest!