Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” ja Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu”

Teema 27: 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad.

001Nähtamatu.png
Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” (289lk. Varrak)

Maailmade vahel on Nähtamatu Raamatukogu, kus elavad raamatukoguhoidjad ei vanane. Nad liiguvad eri paralleelidesse, et hankida sealt haruldasi trükiseid ja tuua need oma raamatukokku – selleks, et nad säiliks.
Kaks üsnagi sümpaatset tegelast – noor raamatukoguhoidja Irene ja õpipoiss Kai – lähevad ühte paljudest Londonitest hankima Grimmide muinasjuttude käsikirja. Ja selles Londonis on kõike: vampiire, haldjaid, küberjuhitavaid alligaatoreid, libahunte, detektiive, politseinikke, teadlasi, võlukunsti, mürgitatud kübaranõelu, tsepeliine, lohesid, hiiglaslikke metallist tõuke jne. Kõike on nii palju, et silme ees läheb kirjuks ja enam ei saa aru, kes keda ründab. 🙂 Võibolla on kõike seda liigagi palju. Kas ühes raamatus peavad kirjas olema kõik teadaolevad muinasjutu- ja ulmetegelased? Kohati tekkis tunne, et katsuge nüüd palun ühele asjale keskenduda ja sellega kuskile jõuda, aga seda muidugi ei juhtunud 🙂 Saabusid üha uued ja uued vaenlased, võlujõud ja head-halvad tegelased ning minul kui lugejal jäi üle ainult imestada, mismoodi autor ise ja Irene ning Kai neil kõigil vahet tegid ning segi ei ajanud. 😛

Aga! Raamat on põnev. Võtsin ta lennureisile kaasa ja lennufoobikust mina ei saanud arugi, kui me ühel hetkel juba kohale jõudnud olime ja lennukist välja aeti. Oleks võinud pikem lend olla. 😉
See oli nüüd esimene osa Nähtamatu Raamatukogu sarjas. Olemas on ka 2. 3. ning 4. osa ja kirjutamisel 5. osa. Ma väga loodan, et see sari saab lõpuni tõlgitud ja ilmutatud, sest ausalt öeldes on selline temaatika üks raamatusõbra unelma täitumine – kui vaid ette kujutada üht maailmadevahelist raamatukogu, kus on hoiul igasugu põnevat kirjandust! Nii pikki koridore, et ühest otsast teise jõudmiseks kulub 2,5 päeva! Hiiglama vanu raamatukoguhoidjaid, kes kuskil selle hiiglasliku kogu nurkades tolmuseid köiteid uurivad! Oh, nii põnev! Ma loodan, et mõnes osas veedetakse rohkem aega ka Nähtamatus Raamatukogus endas – mõni pätt paralleelmaailmast võiks ju juhuslikult sinna sattuda ja natuke kurja teha. 🙂

Niisiis – põnev lugu, meeldiv süžee, toredad tegelased (eriti lohe Kai). Loodetavasti on järgmistes osades veidi vähem igat sorti kolle ja trolle ja pikemalt ning sügavamalt lahti kirjutatud põnevust ja intriigi.

Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu” (345lk. Tänapäev)

*”Ta andis alla ja hammustas nurga hammastega ära.”
Jutt käib kommipakist.
No millega siis veel hammustatakse??? Ah?
See lause iseloomustab raamatut väga kenasti. Ons see nüüd autori või tõlkija stiil, aga peale “Nähtamatu Raamatukogu” lugemist tundus selle raamatu tekst väga konarlik.

Lugu ise rääkis Gotlandil toimunud mõrvadest. Oli udu, oli pimedat ööd, oli üksildasi maju ja ohvri paanilist põgenemist ning mõrtsuka mõtteid. Samas libiseti neist kurjategija tegevuse kohtadest kuidagi kergelt ja kiirelt üle ning keskenduti hoolega uurijate mõtetele ja neile hetkedele, kus üks tegelastest laob ritta plusse ja miinuseid, kas ta ikka peaks oma meest petma või mitte. Selline mulje jäi, et autori jaoks olid raamatus olevad mõrvad nii ebameeldivad, et ta üritas nendega ruttu ühelepoole saada, et siis suhetejuttudega edasi minna. 🙂
Samas oli ju ikka natuke põnev ka. 🙂 Mõrvalood ongi põnevad.

Kui ma raamatu lõpuni jõudsin, meenus mulle Ruth Ware “Valetamise mäng”. Siin ei olnud tegu valetamisega, aga kõik probleemid, mis raamatus olid, said samuti alguse lapsepõlvest ja kooliajast.

Vaatasin, et Mari Jungstedtilt on ilmunud eesti keeles kokku kolm raamatut, kõik erinevate inimeste tõlgitud. Niisiis peab ka teistega katsetama, kas on erinevust näha või mitte.

 

Advertisements

Mia Kankimäki “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma”

Teema 11: Välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit või eestlasi
Mia Kankimäki “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” (326lk. Varrak)

0001ab.jpg

Kõige parem hetk millegi saavutamiseks, on alustada siis, kui oled oma senisest elust surmani tüdinenud, rutiinirulli alla jäänud, suhteliselt vana ja lähemal vaatlusel ei tundu sul olema midagi, mille üle rõõmustada või mille üle uhkust tunda.
Mia on 38-aastane, mehe ja lapseta, elab üksi, on 10 aastat sama tööd teinud.
Ja nüüd talle aitab! Tema kireks on olnud X sajandil elanud jaapani õuedaami Sei Shonagoni “Padjaraamatu” lugemine ja nüüd võtab ta endale vaba aasta, saab mitu stipendiumit ja sõidab Jaapanisse, Kyotosse, et Seiga lähemalt tuttavaks saada.

“Paistab, et reisimine ja keskkonnavahetus on keskealisele vanatüdrukule viimane võimalus oma olemasolu enesele põhjendada.” (lk.25)

Kuidas maitseb peale pikka kohustusteparaadi saabunud vabadus?
*Ärkad hommikul, sirutad ja mõtled, kas oled täna tegus või vedeled veel tatamil ja kuulad, mismoodi tuul puulehtedes sahistab.*

Raamatu jooksul jõudis Sei-sõbranna Mia kaks korda Jaapanis käia, elada Soomes, oma vanemate maja pööningul, kirjutada, külastada Jaapani ja Londoni raamatukogusid, sattuda Jaapani maavärina pagulasena Phuketti ja lõpetada Normandias, hiiglasuure vana kirjutuslaua taga, kus kogu see lugu lõpuks raamatuks sai vormistatud.
Nii põnev, nii kaasahaarav ja nii vanasse Jaapanisse kaasaviiv lugu, et lõpetades oli tunne, nagu oleksin ise kogu selle reisi kaasa teinud ja raamatu valmis kirjutanud. Ehk sellepärast, et armastan samuti Jaapanit, tema kultuuri, templeid ja kirsiõisi ning iga kord, kui raamatus neist mõnda nimetatakse, oli mul vaja paiga nimi Googlesse toksida ning pilte vaadata. Mõnikord unustasin ennast templitesse ja loodusesse, nii et reisisin natuke kaugemale sellest loost, mida Mia kirjutab.
Niimoodi saingi seda raamatut lugeda lausa kaks nädalat!

NB! Õpime jaapani keelt!
Jäätis: aisukuriimu
Jõulud: kurisumasu
Poiss-sõber: boifurendo
Jalakreem: futtu kriimu

Niisiis – Heiani ajastu Jaapanis: 794 – 1185. Jaapani kirjanduse ja õukonnakultuuri kuldaeg. Selleaegne Hiina õitses ja Jaapan võttis oma naabrilt üle kõik, mida pakuti – valitsusüsteem, kirjakeel, õukonnatseremooniad. Algupärase sintoismi kõrvale toodi Hiinast budism ja see mõjutas nii arhitektuuri kui maalikunsti ja skulptuuri.
Jaapan sai uue pealinna, tol ajal nimega Heian-kyo, nüüdseks Kyoto.
IX sajandi lõpus hakkas aga Jaapan rohkem oma elu elama ja sissepoole pöörduma. Hiinast alguse saanud keel, kunst, usk ja kultuur muutusid omanäolisteks ja kulgesid Hiina mõjudest eemale.
Jaapanis muutus ülitähtsaks käekiri ja oskus luuletada. Usuti, et käekiri ütleb inimese kohta rohkem kui see, mida ta ütleb, mõtleb või kirjutab. Armuti käekirja ja põlati ära käekirja pärast.
Igas olukorras pidi inimene suutma luuletada. Kevadisest maalesõidust, hommikusest udust mäetippude ümber, vihmast, mis räästast alla voolab. Peale ühiselt veedetud ööd pidi koju jõudnud mees saatma naisele esimese hommiku kirja. Seda oodati hingevärinal – kas mees oskab end luuleridadega väljendada? Milline on tema käekiri? Ja kirjale tuli kohe vastata.
Peale luuleoskuse ning käekirja pidi olema ka olukorda sobiv paber. Ning peale kirja kokkumurdmist lisati sellele paberiga sobiv lill või oks. Sinisele paberile pajuoks, rohelisele tammeoks, lillale vaher.

Raamatu kangelanna Sei Shonagun sündis aastal 965. Tema isa oli tuntud luuletaja. Seist sai keisrinna Teishi õuedaam ning tema varustas oma luuletajannat ka paberitega, millele Sei lõpuks oma Padjaraamatu kirja pani.
Infot kuulsa õuedaami ja tema raamatu kohta on siiski väga vähe. Teatakse, et ta oli irooniline, selgesõnaline ja armastas uhkustada enda hiina keele oskusega. Naisterahvas ei oleks tohtinud sel ajal hiina keelt osata, aga Seile oli haridust antud.
Tihti suhtutakse temasse kui kergete elukommetega kurtisaani, aga tõsi on see, et tema enda kirjapandust ei tule iial välja kui palju mehi tal oli. Küll on aga Murasaki Shikibu oma “Genji loos” Sei Shonaguni mustanud ning tema austajad on selle suthumise rõõmsalt üle võtnud ning valjuhäälselt levitanud.
“Padjaraamatu” originaal on kahjuks hävinud, nii et kõik see, mida tänapäeval tõlgitakse ja välja antakse on tundmatu päritoluga ning katkenditest kokku pandud. Lisaks sellele on erinevad tõlkijad eri aegadel võtnud endale õiguse raamatut omatahtsi lühendada ja kohendada, eemaldades sealt Sei kirja pandud nimekirju ja arvamisi. Üheks selliseks teadjameheks on kõige enam levinud tõlke autor Arthur Waley, kes lühendas teost alati kui see tundus talle “liiga igav või segane”.
Miskipärast on kõik need tõlkijad olnud mehed.
Üks kummaline avastus veel – Sei Shonaguni “Padjaraamatu” kaantel on kasutatud Murasaki “Genji loo” rullmaalide detaile! Nii segamini on need kaks lugu ajaloo jooksul läinud. Millest see tuleb? Teadmatusest või hoopis arvamisest, et üks ajajärk, mõlemad naisautorid, küllap sobib neid omavahel miksida.
Muide – Mia Kankimäki miksib omavahel suurepäraselt tänapäeva ning Jaapani Heiani ajastut. Tolleaegsete waka-luuletuste saatmisele ja meieaegsele SMS-ide saatmisele saab tõesti võrdusmärgi tõmmata – mõlemad pidid omas ajas liikuma võimalikult kiiresti ja mõlemad peavad tabama õiget stiili. Mõnus on ka lugeda tänapäeva naise arvamusi, käitumist, keelekasutust. Aga millegagi ei minda üle piiri, kõik on kirjutatud austusega tolle kauge aja ja nende inimeste vastu.

Sei Shonagun kirjutas oma padjaraamatusse palju nimekirju. See nakatas ka Miat, kes nüüd omakorda Kyotos olles enda nimekirju kirjutama asus.
*Sento saun, Mererand, Onsen, Hiei mägi, Templiöö Koya mäel, Nara, Osaka …
Naised armastavad nimekirju. Olen ka neid kirjutanud – poenimekirjad on ehk kõige igapäevasemad. Ikka nii, et asjad nimekirjas on selles järjekorras, kuidas poes riiulidki.
Mia kirjutab:
“Asjad, mis ajavad une peale:
Raamatukogud. Inimene, kes on äsja olnud täiesti virge ja innustatud teostest, mida ta on spetsiaalselt näha palunud ja mille sügavustesse ta varsti põnevale avastusretkele pääseb, märkab varsti pärast seda, kui ta on raamatukogu ebamugava laua äärde logule toolile istunud ja teosed avanud, et on sattunud lausa vastupandamatu väsimuse meelevalda ega suuda haigutust tagasi või silmi kinni vajumast hoida.” (lk.66)
Pean omaltpoolt lisama, et parimad ajad ülikooli ajal olid just raamatukogudes raamatute taga istumised. Ei teinud uniseks. Mõnusalt vaikne oli! Naudin siiani vaikust enda ümber.

Heiani ajastu naine ei tohtinud oma nägu avalikkuse ees paljastada. Istuti bambusruloode või sirmide taga. Vaatajatele olid näha vaid 15-kihilised kimonod, mille värve valiti väga hoolikalt, vastavalt aastaajale ja sündmusele. Kimonode üks varrukas oli pikem kui teine, sest see pidi välja ulatuma nii sirmi alt kui vankriuksest. Mehed vaatlesid neid varrukaid, õhkasid (kirjutasid mõne luuletuse) ja armusid kimonosse.
Mia üheks sooviks Kyotos olles on taolist kimonot selga proovida, mis õnnestub tal lõpuks päris kopsaka rahasumma eest ning päris vimasel Jaapani-päeval. Kui raske ja palav on selle 18-kilose siidikuhila all olla! Aga need pisikesed jaapanlannad suutsid neis liikuda ning luuletada.

Selles raamatus on kirjas üks hea põhjus, miks Jaapan peaks ka mulle väga sobiv maa olema – siin juuakse teed! Keegi ei ohi kogu aeg – miks sa kohvi ei joo, kas mitte üldse ei joo, sa pole lihtsalt veel kohvi jooma õppinud (lohutavalt), aga kuidas sa hommikuti üles ärkad?!
Jaapanis juuakse teed. Ei pea olema viisakas ja teistega koos kohvi jooma (et siis hiljem päev otsa iiveldusega võidelda), hoopis kohviinimene peab ükskord pingutama ning jooma teed.
Teejoomine on Jaapanis aga nii hinnas, et selle ümber on arenenud täiesti eriline teekultuur koos teemajadega, teepintslitega ning kallihinnaliste teetassidega.

Teine Jaapanisse sõitmise põhjus on kindlasti kirsiõied. Neist ei ole võlutud vaid turistid, vaid ka jaapanlased ise. Käivad võistlused: kelle kirsipuu on vanim, suurim, kõige enam kaardus okstega, kõige suurema roosade õiepilvedega, kõige vingemalt valgustatud, parima taustavaatega (eelistatavalt mõni 1000-aastane tempel või mägi) jne.
Olulised ei ole mitte vaid kirsipuudel olevad õied, vaid ka mahalangenud õied. Õielehtede langemise lumi, jõeveel lebavad õied, teeradu roosaks värvivad õied. Kui õitsemine lõppema hakkab ja sa kirsipuude alt läbi jalutad, oled lõpuks üleni selle roosa iluga kaetud.
Hanami on see sõna, mis tähistab kisipuude õitsemise aega.

IMG_2120.JPG
Mono no aware – see on maailma ilu ja selle kadumise tundmine. Selline erakordne hetk, kus tunned, et oled keset hingematvat ilu ja tead, et see kõik on kaduv. Nagu langevad kirsiõied. Nagu loojuv päike. Nagu imekaunis muusika.
Rõõm ja pisarad koos.
Autor soovitab selle tunde tajumiseks raamatut, Kazuo Ishiguro “Päeva riismed”.
Peab lugema!
Aware vastandiks on okashi. See on rõõmust rõkkav, naljakas, ilus, võluv. Siin puudub melanhoolne aware-ilu.
Eks elus läheb neid mõlemaid vaja.

Sei Shonagon kirjutab:
“Rängale sügistormile järgneval päeval on kõik väga liigutav.”

Raamatutest ja lugemisest on siin muudki juttu. Nimelt selles liinis, kuidas reisile raamatut valida. Jaapanisse ei ole mõtet võtta kaasa nordic noiri (unustate ennast kolmeks päevaks hotellivoodisse põhjamaa mõrtsukaid taga ajama ja rikute meeleolu), võtke parem mõni Murakami teos, Sujata Massey Rei Shimura lugu või midagi vana jaapani klassika hulgast.
Taaskord pean nõustuma – loen Rootsis olles hea meelega Johan Theorini või Kristina Ohlssonit, Itaalias Donna Leoni või midagi muusikateemalist jne. Maa tunnetamiseks peab kohapeal olles elama selle maa muusika, söögi ja kirjanduse sees.
Ainult enda koduse lugemise hulka saab mahutada terve maakera, sest oma kodu tunnetad niigi hästi.
“Lugemise jäljed raamatus teevad rõõmu ainult siis, kui need on lugeja enda omad.” (lk.290)

Mis on kaunim – kas luule või proosa?
On inimesi, kes ei armasta luuletusi ja keda värsid ei kõneta, aga kas proosa ei suuda siis sama hästi luuletuste hinge ja ilu edasi anda?
Sei Shonagun kirjutab:
“Kui klaaris kuuvalguses jõge ületatakse, tuleb tahes-tahtmata imetleda, kuidas vesi pritsib härgade jalgade küljest sätendavate kristallidena laiali.” (lk.268)

Ahjaa – need eestlased, kuidas neid raamatus mainitakse? Mia kohtub Phuketis ühe rassistliku iirlannaga, kes vihkab südamest oma maale elutsema ja töötama tulnud venelasi, eestlasi, leedukaid ja lätlasi.
Vat niimoodi. 😀

 

Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”

Teema 10. Jabura pealkirjaga raamat
Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” (349lk. Varrak, Tõlkinud Ene Mäe)

Fredrik1.jpg

Raamatu viimasel leheküljel on kirjas autori tänud ja seal on üks rida:
Astrid Lindgren. Kes õpetas mind lugemist armastama.
 
Fredrik Backman oli 6-aastane kui suri tema vanaisa. Siis istusid nad koos emaga ja ema luges pojale “Vendasid Lõvisüdameid” ja poiss sai nii võimaluse rääkida oma vanaisaga. Nüüd loeb Fredriku ema tema lastele sama raamatut ja tema ise loeb oma lastele “Harry Potterit” ja nii saavad nad rääkida paljudel teemadel, mida muudmoodi puudutada ei oskaks.
 
Raamatud on laste elus olulised, sest igal lapsel peab olema enda superkangelane! Niisiis andis Fredrik Backman ühel kevadisel päeval ühe Stockholmi raamatupoe kassasse oma krediitkaardi ja ütles, et igaüks, kes tuleb sel päeval lasteraamatut ostma, ei pea selle eest ise maksma.
 
2017. aasta septembrikuus ostis Fredrik Backman 600 eksemplari Astrid Lindgreni raamatut “Vennad Lõvisüdamed”, jagas need mitmesse Göteborgi raamatupoodi ja kõik lapsed (ja vanemad) võisid minna poodi ja küsida endale selle raamatu. Kingituseks Fredrik Backmani poolt, kel polnud lapsena kuigi palju sõpru, aga kellele meeldis mõelda, et Astrid Lindgren on tema suurim sõber.
 
*”Naine ulatab talle oma kilekoti sisu. Elsa võtab selle vastu. Ka see on raamat. Muinasjutt. Astrid Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed”. Elsa teab seda, sest see on üks tema lemmikmuinasjutte nende hulgast, mis ei ole pärit Peaaegu-Ärkvel-Maalt. Ta luges seda mitu korda vanaemale ette, kui nad Renault`ga ringi sõitsid.
“Kindlasti oled sa seda lugenud!” vabandab naine kähku ja on seda nägu, nagu tahaks raamatu Elsa käest tagasi kahmata ja minema joosta.
Elsa raputab pead ja hoiab raamatut kõvasti peos.
“Ei,” valetab ta.
Sest tal jätkub viisakust mõistmiseks, et kui keegi kingib sulle raamatu, siis pead sa tegema näo, et pole seda lugenud. Sest tõeline kingitus on võimalus lugemiselamust kinkida, mitte võimalus seda saada.” (lk.202)
 
Ei ole palju selliseid raamatuid, mida ma loen ja neisse niimoodi sisse elan, et jääbki vaid see maailm, mis mu silme ees kirja on pandud. Fredrik Backmani raamatutega läheb alati nii. Ma istusin oma väikses maailmas, kui lugesin Ovet, kui lugesin kaht Backmani lühijuttu ja nüüd, kui lugesin Elsa ja vanaema lugu.
See on kõige jaburamalt kirja pandud lugu, mida ma elaes lugenud olen! Ja see on üks parimaid lugusid, mida ma eales lugenud olen.
Ainult väga suure südamega inimene suudab niimoodi kirjutada.
Ühes intervjuus on Backman öelnud, et kui raamatu rõõmsad kohad teda ennast naerma ei aja ja raamatu kurvad kohad teda ennast nutma ei aja, siis ei ole seda mõtet edasi kirjutada.
 
Autor rääkis ühes teises intervjuus, et tegelikult ootas kirjastus temalt Ove-raamatu teist osa, aga sellist asja ei ole ju võimalik kirjutada! Niisiis valmis see raamat enne, kui Ove tohutult populaarseks sai ja kirjastajad kiskuskid endal pooled juuksed peast välja, sest kartsid hullult seda lugu avaldada – raamatut peaaegu 8-aastasest Elsast, kelle vanaema kasutab igasuguseid hirmsaid vägisõnu ja saadab oma lapselapse koos kahtlaste tüüpidega mööda ilma ringi rändama.
Aga sellest raamatust sai sama hea lugu kui Ovegi.
Siin saab samamoodi kogu südamest naerda ja nutta ja laste ning täiskasvanute mõtete üle mõetelda.
 
Tore oli lugeda, kuidas Fredrik Bakcman kirjutab oma blogis, mismoodi inimesed paanitsevad sellepärast, et raamatus antakse koerale šokolaadi! Aga kes on raamatut lugenud teavad, et selles ei olnud koer. Selles oli hoopis teine elukas, Miamasi maa elanik vorss ja vorsad söövad šokolaadi.
“Ma tean seda, sest mina mõtlesin selle välja,” Kirjutas Backman.
M.O.T.T.
 
Muide – Fredrik Backmanil on oma lemmik kaanekujundaja, Nils Olsson. Kõik tema Rootsis väljaantud raamatud on väga ühtemoodi mõnusa stiiliga. Meil on eesti keeles originaalkaanega Backmani esimene raamat, “Mees nimega Ove”.

28685543_1883793734978128_1492830077795361047_n.jpg
Kes selle pika jutu on viitsinud läbi lugeda, see saab nüüd ühe hea uudise:
Backmani järgmine raamat, “Britt-Marie oli siin” on aga selles Elsa ja vanaema raamatus olnud Britt-Marie lugu! Väga tore oli Rootsi kirjastuse lehelt näha, et Varrak on ka selle raamatu avaldamisõiguse omanik, nii et loodetavasti saame varsti lugeda järgmist imehead Fredrik Bakmani raamatut!
 
*”Kellel on vanaema, sellel on sõjavägi!”

C. J. Tudor “Kriidimees”

Teema 44: Raamat autorilt, kelle kodumaad oled külastanud.
C. J. Tudor “Kriidimees” (269lk. Varrak)

0001.jpg
C. J. Tudor on pärit Inglismaalt.
Ma armastan Inglismaad ja inglise kirjandust!
Uurisin tema kohta peale raamatu lõpetamist ja sain suure üllatuse osaliseks – tegemist on naisterahvaga! Ma olin kogu lugemise aja mõelnud, et loen mehe kirjutatud raamatut.
Abikaasa küsis, kas sel on vahet? Vist ei ole, kui mõtlema hakata. Aga tugev tunne oli, et Kriidimehest kirjutas mees!
Vale puha!

Siis kui see raamat ilmus, meenus, et lugesin mõned aastad tagasi Fred Vargase “Kriidiringimeest” ja pettusin kõvasti. Lükkasin tolle mälestuse tõttu ka selle raamatu kõrvale. Aga kui ta mulle igalpool raamatulehekülgedel ette jääma hakkas, siis nihkus ta ikka rohkem ettepoole ja ettepoole.
Lõpuks tellisin ära ja lugesin läbi ja oi, see oli nii hea raamat!!!

Ma olen sel aastal lugenud kolme taolist saladustega põnevikku ja Kriidimees tuhiseb nii aknal passivast naisest kui koolitüdrukute valede mängu raamatust nii kiiresti mööda, et tolmujutti pole ka näha 😀
Naljakas – nüüd, kui ma kirjutan, leian ma Ruth Ware “Valede mängu” ja selle raamatu vahel mitmeid paralleele: lastekamba tegemised kooliajal, minevik, mis täiskasvanuks saanud kamba uuesti kokku toob ja kollitama hakkab.
Aga nagu öeldud – Kriidimees on lugemisnauding!
Juuksekarvad peas püsti ei tõuse, veri ei lenda (ok, natuke lendab), higiseid tagaajamisi peaaegu ei ole. Aga kogu loos hoitakse niimoodi pinget, et no ei saa raamatut käest ära panna! Ma olin öösel magades ka sellest kõvasti kinni hoidnud, nii et raamatu käest lahtisaamiseks olevat veidi jõudu vaja läinud … Ma kardan, et kass sai öösel raamatuga pihta, kui ma lugedes tukkuma jäin. Vaatas mind hommikul kahtlase pilguga …

Ok. Ei lobise niipalju!
Lugege! Nautige autori head sulge ja mõnusat jutujooksu! Ja palvetage kirjanduspühakute poole, et ta varsti uue raamatu kirjutaks, sest see on tema debüütromaan!
Miks on alatihti nii, et ma loen megahead raamatut ja siis avastan, et oi – see oligi tema ainuke pääsuke? Samas kui mõni kirjutab enne hommikusööki ühe ja pealelõunat teise bestselleri …

NB! Nõrganärviline järgmist lõiku ei ole (kuigi see on puhas tõde!):
*”Saladused on nagu perse. See on kõigil olemas. Asi on lihtsalt selles, et mõnel on see mustem kui teistel.”

PS: Mäletate, kuidas me lapsena kogu aeg kriidiga asfaldile joonistasime? Ja kui kriiti ei olnud, siis sai kuskilt ehitusplatsilt tuhaplokitükke hangitud ja edasi joonistatud.
Oleks teadnud, millised tagajärjed sel tegevusel mõne jaoks olla võivad …

Kristjan Sander “Õhtu rannal”

Teema 43. Eesti ulmekirjaniku teos.
Kristjan Sander “Õhtu rannal” (163lk. Varrak)
Kirjaniku foto autor: Mari Järve

28336257_1874461882577980_4551894158709391987_o.jpg
Tegemist on kogumikuga, kus sees 7 üsna erinevat juttu.
On kummalisi olendeid, isikute kolmestumist, tühje kummituslinnu, ronge, mis kunagi ei tule, loitsulausumisi ja kummalisi raamatuantikvariaate.
Ja 12 taevas paistvat kuud!
Autor oli minu jaoks täitsa tundmatu, aga tema pikkade kirjeldustega stiil mulle meeldis. Lugesin üht arvustust, kus sooviti, et tühja painajalikku linna oleks võinud kireldada paari lausega. Ei ole nõus! Majade haigutavad aknasilmad, tühjad betoonseinad, mis jalutajast kahelpool kõrgusid, udu, mis aegajalt tontlikku linna varjutas – kõik see tuli pikalt lahti kirjutada, nii et lugejal (minul) tekkis tunne, et ma olengi seal, ihuüksi, ümberringi kõle tühi linn ja harvad inimesed, kelle silmad vahivad tühjusse.
Ilmselt ei sobi see raamat lugejale, kes ootab, et raamatus pidevalt üks tants ja tagaajamine käiks. Siin kaante vahel on kõik vägagi rahulik ja see loob nii kummalise meeleolu. Nagu filmi “Melanhoolia” vaatamisel. Või meie vabariigi juubelipeo kontsertetendust vaadates. Kummaline tunne on sees, väike ja vastik kriipiv ärevus. Samas on nagu hea ka. Aga loetu-nähtu raskus jääb sisse ja närib edasi ka siis, kui asi ise juba läbi sai.
Natuke tuleks vaeva näha lugude lõppudega. Mõni oli nii imelik, et jättis õhku küsimuse – ja mis siis edasi saab?

Hobiulmekirjanik, kirjutati kuskil raamatu autori kohta. Eks kui raamatukirjutamine põhitöö ei ole, siis vist ongi hobikirjanik. Mina olen ka hobilugeja, seega peaksime omavahel hästi klappima. 🙂

*Ilu ei seisne mitte absoluutses täiuses, vaid väikestes veetlevates vigades.

*Üksik raamat on vaid ese. Seda võib hoolikalt uurida, süüvida selle tillukesse ajalukku, otsida eelmiste kasutajate jälgi selle hapraks kulunud lehtedel: allajoonimisi, tindiplekke, nimesid ja aadresse, paberilipakaid ikka veel hoidmas lugejate poolt ammuilma unustatud järgesid, aastakümnete eest krõbisevaks kuivanud puulheti või õiekesi. Aga see on ka kõik.
Raamatud omandavad tõelise mõjuvõimu alles siis, kui neid on palju.

Selle viimase lõigu novell, “Punksi metamorfoos”, oli üks parimaid selles raamatus.

Steinar Bragi “Mägismaa”

Teema 29. Raamat, mille võtad raamatukogus äsja tagastatud raamatute hulgast.
Steinar Bragi “Mägismaa” (230lk. Varrak)

27629212_1854451384579030_4248442424423580597_o.jpg
Kirjutasin teema ja pealkirja ära ja põrnitsesin siis tükk aega ekraani – no mida ma nüüd kirjutama peaks? Selline imelik raamat.
Island on minu jaoks lume ja lumetuiskude ja virmaliste maa. Ja nüüd ma lugesin raamatut, kus on kõrb ja liivatormid. Ma olen Egiptuses näinud, mismoodi tuul liivasamba õhtu tõstab ja kogu maa liivamüüriks muutub, nii et ma kujutasin ette küll, mismoodi see liivatorm välja näeb. Aga Islandil? Kõik võibki nii olla, aga minu jaoks oli see lihtsalt väga valesti.
Ei-ei-ei, las seal olla parem lumetormid! Brrr …

Kogu raamat tekitas mul lugemise ajal tunde nagu unenäos, kus oleks vaja joosta, aga jalad ei liigu. Oleks vaja karjuda, aga hääl ei tule välja. Ning siis pingutad ja pingutad ja ärkad võpatades peaaegu üles, aga mitte päriselt. Jäid nagu 40-kraadise palavikuga asemele sonima, silme ees rebased ja vanamutt ja keset kõrbe seisev laternapost põleva laternaga ja raamaturiiulid ja hull vanamees.
Vahepeal tekkis sarnane tunne kui Cormac McCarthy “Teed” lugedes, aga peab ütlema, et “Tee” oli hoopis kenam raamat … Inimesed olid normaalsemad.

Ma ei tea, mis ma sellest raamatust arvan. See ei olnud krimka, ei olnud põnevik, ei olnud õudukas. Kuna tegelased suitsetasid aegajalt kanepit, siis ehk tekivad sellised pildid laksu all olevatel inimestel? Ma ei tea, pole selles vallas kodus, aga see oli ainus mis minu jaoks raamatus toimuvat selgitada suutis.
Ütleme nii, et ma sain ühe väga veidra lugemiskogemuse. Ma poleks midagi kaotanud, kui minu teed selle raamatuga kunagi ristunud poleks. Samas on päris huvitav mõelda, et kuskil keset kõrbe on mõni laternapost, mille otsas põleb tuli ja mille alla on üks “naerupallist” vanamees kaevanud kolm piklikku auku …
Jabur lugu.

PS! Teema valimisest – kuna Pärnu keskraamatukogus on nii usinad töötajad, et siin ei ole tagastatud raamatutest lookas kärusid, vaid kõik paigutatakse töö käigus sujuvalt riiulitele tagasi, siis küsisin hoopis oma tuttavalt raamatukoguhoidjalt, mis talle viimaste päevade jooksul tagastatud on.
Peale selle raamatu lõpetamist mõtlesin, et oleks võinud ikka Pärnu Keskraamatukogu tagastatute riiulist ühe kahest Ivan Turgenevist võtta …

Yrsa Sigurðardóttir “Pärand”

Teema 32: Raamat ühesõnalise pealkirjaga
Yrsa Sigurðardóttir “Pärand” (430lk. Varrak, kaanekujundus Toomas Niklus)

05. Pärand.jpg
NB! SPOILERID!!!
Ärge lugege, kui raamat endal lugemata on!

Millest lugemine algab?
Minu puhul köitest, kaanepildist, kergest lehitsemisest, raamatut käes keerutamisest. “Pärandi” puhul oli kaanekujundus suurepärane! Seekord oli kaane autor tõesti lugenud, millele ta kujundust tegema hakkab. Ei midagi, mis oleks olnud valesti. Suurepärane kaas!
Kuigi tore ei ole aga sellise paksu raamatu puhul pehme köide, sest pehmeköitelisi on jube paha käes keerutada – ma nimelt hoidun raamatu selgade äramurdmisest. Hoiad siis kogu lugemise vältel õrnalt kahe käega ja piilud lehtede kokkupuutumise kohale jäävat teksti.
Jajah – minu kiiks, aga mulle ei meeldi kui raamatutel on seljad murtud (kunagi tegin seda ise ka ja riiulis on nüüd kurb neid raamatuid vaadata …)

Igal juhul – Yrsa Sigurðardóttir on islandi kirjanik ja see saar on ju väga palju võimalusi pakkuv koht, millest kirjutada. Üllataval kombel ei olnud lugedes üldse aru saada, et tegevus oleks toimunud nimelt Islandil. Olgu – mitmeid kordi mainiti saart ennast ja erinevaid linnu, aga tema loodusega või iseloomuga ei seostunud siin mitte miski, nii et kogu lugu oleks võinud toimuda vabalt mõnes USA linnakeses või Briti Midsomeris.
See ei häirinud, see lihtsalt paistis silma ja pani imestama. Mu siiani loetud Islanditeemalised raamatud ja nähtud filmid on kõik rõhunud sealsele kliimale, loodusele ja eraldatusele.
See raamat rõhus hoopis muule.

Mõrv! Õigemini mõrvad. Kolm tükki jutti.
Mahalaskmised, pussitamised, poomised, mürgitamised – seda kõike loeme me kõigist krimkadest ja kuigi mõrv peaks olema kole asi – see ei häiri ega üllata meid tegelikult kuigivõrd. Kui on krimka, siis tuleb kellelgi surra ja eks näis, milline surma variant kirjanikul selleks korraks varuks on.
Aga siin on sellised tapmisviisid, et jube hakkas! Tõepoolest – kuidas on võimalik tulla selle peale, et lased ohvri näo kleeplindiga kinni mässida ja topid talle tolmuimeja toru otsapidi suhu, mis õhu kopsudest välja veab!?! Ma lugesin ja judisesin ja hiljem lahkamisest lugedes hakkas peaaegu paha …
Ühest kirjanikuga toimunud intervjuust lugesin, et ta tahtis siia raamatusse mõrvu, mida kuskil enne olnud ei ole. No mina ei ole selliseid tõesti enne kuskil näinud! Brrrrr!

Raamat oli paks ja siin oli rohkelt kirjeldusi. Autor ei suhtunud ühessegi oma tegelasse pealiskaudselt ja mulle see tegelikult meeldis! Igaühe kohta sai palju teada ja nende mõtteid lugeda oli huvitav.
Olen mitmest arvamusest lugenud, et liiga palju juttu ja liiga pikaks venitatud tekst, aga mulle sobis. Rahulik, aga pidevalt ootusärevuses hoidev ja väga põnev!

Mul oli lemmiktegelane ka! Raadioamatöör Karl muidugi 🙂 Miks? Sest mul on kodus ka raadioamatöör! Nii läkski, et kui ma lugesin numbrijaamadest ja lühilainetest pöördusin oma mehe poole ja ta demonstreeris mulle hea meelega mõnd numbrijaama, kust sel hetkel, kui meie kuulasime, kostis erinevaid piiksumisi. Äkki ka mingid koodid? Nii läkski, et ma lasin tal aegajalt raamatusse piiluda, sest Karli ja tema raadioga juhtus siin ikka ühtteist.

Näide erinevatest numbrijaamadest

Üks asi on sarnane Islandi ja Eesti raadioamatööride hulgas – mehed, kes sellega tegelevad, on enamasti vanad ja noori ei ole peale tulemas.

Niisiis – mõrtsukat ma ära ei arvanud. Paljude tegelaste vahelisi seoseid ka mitte. Küll aga kohe, kui mainiti mõrvari suurt pead, arvasin, et tal oli kiiver peas ja ühtteist selgus mulle, lugejale, veel enne kui raamatutegelased sellele jälile said. Aga kirjutatud oli hästi ja kogu aeg oli põnev!
Numbrijaamade kuulamine ja Karli keldrist kostuvad kopsimised olid eriti põnevad. Ootasin temaga seotud peatükke kõige rohkem.

Väga hea raamat oli! Ootan kuna järgmised osad eesti keelde tõlgitakse. See on Lastemaja sarja esimene raamat ja islandi keeles on juba 3 selle sarja raamatut olemas.