Uncategorized

by

Vladislav Koržets “Eesti kalaluule antoloogia”

Kirjastus: Sõnavald, 728 lehekülge
NOVEMBER
novembris peipsil trahvi teeb mul
valvekordnik Siiri
sest et tuul viis kalakasti
üle vene piiri
mille tõttu kahjustasin
vabariigi mainet
sest võis olla särgedes mul
mingit mõnuainet.
Olavi Ruitlane, Kaksteist kuud

Mida teha, kui lugemise väljakutses on ootel teema “Eesti kirjaniku luuletus”, aga sina ei ole eriline luulelugeja? Siis tuleb sõita bussiga üle jõe, näha jõel õngitsevaid kalamehi, leida peast tärganud mõte, et “Koržetsil ilmus ju üks kalalaluuletuste kogumik?!”, astuda raamatukokku, küsida Koržetsi kalaluuletuste kogumikku, tassida nii umbes 10 kilo kaaluv kalapoeesia jõe äärde, teha koos kalameestega sellest pilt ja siis veeta õhtutundidel aega lugedes haugi ja silgu ja vähi ja karvakala ja tindi ja räime ja vaalaskala (kes ei olegi ju kala!) luuletusi.
Enam ei tundugi luuletused väga võõras teema.
Vähemalt kalaluuletused.

Vladislav Koržets on teinud selle raamatu kokkupanemisel hiiglama suure töö. Antoloogias on luuletusi 264-lt Eestimaa autorilt. Kokku umbes 950 luuletust. Jah – kõik luuletused on kaladest ja meremeestest ja õngitsemisest ja võrgupüügist jne. On lasteluuletusi, laulutekste, poeeme, ballaade, rahvalaule. Mõni tuli kohe tuttav ette – mõelge ise mitut laulu te teate, kus räägitakse kaladest (meremeestest)?

All kose jalamil, kus segi valgus veega
kust tõuseb jahedus ja udu kerge ilm.
Kus päikesepaistes vesti sarnane on on meega,
üht näkki ujumas on näinud minu silm …
InBoil “Kosk”

Enamus kalapüüdmisluuletusi tundub olema kirjutatud suveajast, mitmed sügistormidest ja meremeestest. Üsna vähe aega talvisest kalapüügist, mis meil, Pärnus, väga populaarne on.
Kui jää kannab kajakat, on esimesed õngitsejad jääl ja sinna nad jäävad selle ajani, kui nad kevadel liiga õhukeseks muutunud jää tõttu kaldale saadetakse.
Aga paatidel pole sel ajal midagi teha …

On ilusat rahu
kaldal kummuli paatides.
Koheva teki all magavad
aerudeta ja
vakka.
Võibolla
on nendel
selgeveelised unenäod
kus aegajalt vilksatab
soomuste ehedat hõbedat.
Mis sest, et tuisk
kirvendab kiilude kohal.
Milvi Sepping “Lumised” 1929

by

Sebastian Fitzek “Hingemurdja”

 (246lk. Eesti Raamat)

Raamat nagu hullumaja, kus kirjutatakse hullumajas olevatest mittehulludest, kes on tunduvalt hullemad kui hullud ise oleksid. Lisaks kuhjaga võikaid veriseid stseene, mille otstarbekust ma tabada ei suutnud. Võibolla sellepärast, et lugesin seda lumetormi ajal toimuva tegevusega raamatut siis, kui meil Eestimaal oli 30C kuuma ja puuoks ka ei liikunud. Väga vale ajastatus!

Raamatu idee oli aga huvitav. Hingemurdja, kes oma ohvreid ei tapa, vaid teeb nendega midagi, mis nihutab naised justkui poolunne. Ei ole elus, ei ole surnud. Ohvrid ise ei saa aga enda seisukorrast aru, ning neile tundub, et nad suhtlevad teistega täiesti normaalselt. Kujutasin ette, mismoodi Jose Saramago sellise raamatu kirjutanud oleks ja nautisin lugemise pausidel neid pildikesi, mida tema oleks ehk lugejani toonud. (Kes tahab tõelist kõhedikku lugeda, siis “Pimedus” on midagi väga head ja väga hirmsat just sel teemal.)

Teine liin tutvustab meile ülikooliprofessorit ning tema katsealuseid, kes justkui loevad toimikust seda, mida meie loeme hullumajas toimuvat.

Ma pean ütlema, et see oli üks segasemaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Vahepeal ei saanud enam aru, kes keda mööda pimedaid koridore taga ajab ja kelle eest peategelane põgeneb. Hea klaustrofoobia tekitaja, sest üksildane suletud hoone, maailmast äralõigatus, kinnised uksed ja liftid ning kõik muu on täiesti olemas.
Kui nüüd mõelda, siis oli ikka jube küll, aga see sillerdav suvi mu ümber vajutas oma päikselise pitseri karmile raamatule ja muutis kogu loo mu jaoks “meh” elamuseks. See raamat tuleks tõepoolest mingil talvisel ajal uuesti lugemisse võtta, et olukorda sisse elada.
Fitzeki esimene raamat, mis eesti keeles ilmus, “Ära lõigatud”, oli ometi päris hea ja karm lugemine ning seal olid võikad stseenid justkui ka õigustatud ja omal kohal.

Raamatu kaanel on kirjad: krimiraamat ja psühhopõnevik. Tegu on tõesti psühholoogilise põnevikuga, mitte kriminaalromaaniga.

by

Suzy K Quinn “Mitte minu tütar”

Lugemise väljakutse 2021
Teema 47: Raamat, mille tegevus toimub kahes ajas
Suzy K Quinn “Mitte minu tütar” (301lk. Pegasus)

Raamat sellest, mis juhtub kui oled 16 aastat vana ning arvad, et maailm kuulub sulle ja bändimehed on kõige vingemad inimesed siin ilmas! Kui oled 16 ja usud kõike, mida su suurim iidol sulle räägib ning ei ole veel aru saanud, et tegelikult võib naeratuste ja meelitavate sõnade taga peituda väga palju kurjust.

Lorna on just see 16-aastane, kes satub kuulsa bändimehe Michael Reyji Ray võrku, lahkub kodunt ja saab Michaeli mängukanniks. Ometi tundub Lornale, et kõik on roosiline ja väike ebamugavus aegajalt kurjaks muutuva Michaeli näol on täitsa loomulik. Kuni juhtub midagi, mis Lorna arvamust lõpuks muudab.

Raamat on kirjutatud kahes ajas – üks jutustab 16-aastase Lorna illusioonimullis elust ja teine Lorna tütre Liberty elust, kui too hakkab otsima, kes ta pärisisa on.
Siin raamatus oli tohutult palju selliseid kohti, mis panid mind imestama ja mõtlema, et kuidas on võimalik nii totakas olla? Kuidas talutakse päev päevalt alandusi selle nimel, et korraks mõni naeratus või “tunnustav” sõna saada. Tõepoolest – porimatil oli ka parem elu, kui neil vaestel fännitaridel! Õnneks oli kogu see lugu serveeritud väga põnevalt ja alguses kiskus mõte isegi sinnakanti, et peategelane on lihtsalt natuke nupust nikastanud ja mõtleb asju välja.

Ma ei saa kohe midagi sisust ära kirjutada (kuigi tahaks), aga ütlen niipalju, et oli ärritav, oli põnev, oli jube, tekitas viha ja lõpuks üllatust ning uhkust. Raamatus tegutses ülivinge koer Skywalker, kelle pärast vahepeal hirmsasti muretsetud sai… Kõiki neid emotsioone tekitav raamat saab ainult hea olla ja tulla koos lugemissoovitusega – eriti kui oled ise kunagi mõnd bändi niimoodi fännanud, et annaks oma elu selle nimel, et lauljaga vaid korrakski kohtuda! 🙂

Aitäh, Kirjastus Pegasus, põneva lugemiselamuse eest!

by

John Dos Passos “42. laiuskraad”

Lugemise väljakutse 2021.
Teema 36: Raamat, mille pealkirjas on number
John Dos Passos “42. laiuskraad” USA triloogia 1. raamat (420lk. Koolibri, Hieronymuse sari)

Suur ja lai on Ameerika ja palju on siin triloogia esimeses osas tegelasi (kogu triloogia peale peaks tulema 12 peategelast).

1930. aastate USA, noorte meeste (ja ka naiste) püüdlused tööd leida, rongisõidud üle terve maa, töölisliikumised ja romaanid mitte kõige korralikumate neidistega. Kuigi poisid ihkasid kõik seda “puhaste mõtetega roosas kleidis” iludust, sattusid nad ikka juba kogenud kavalpeadest daamikeste õnge, kes nende elud peapeale keerasid.
1/3 raamatust veedame Fainy McCreary seltsis. Alustame lapsepõlvest ja oleme koos kuni noorukieani. Ilmselt on nii, et kui maa, kus sa elad, on nii võimatult suur kui USA, siis üritadki rabeleda selle ühest äärest teise, et kuskil kanda kinnitada ja head raha teenida. Igal juhul sõitis Fainy pidevalt rongiga jänest ja jõudis 20. eluaastaks pidada suurel hulgal igasugu erinevaid ameteid.

See oli kummaline raamat. Kui ma parasjagu ei lugenud, ei mõelnud ma üldse ei selle raamatu ega tema tegelaste peale. Kui ma õhtul oma lugemistooli jõudsin ja raamatu kätte võtsin, unustasin end pikaks ajaks lugema. Kui lõpetasin, siis mõtlesin selle üle ja jõudsin järeldusele, et hästi kirja pandud lugu pluss suurepärane voolav tõlge olid need, mis mind lugemas hoidsid. Sest teema ei olnud just minu jaoks. Ameerika on siiski väga võõras. Lugedes oleks kindlasti abiks armastus USA vanade filmide vastu, et seda kõike elavamalt ette kujutada, samuti USA ajaloo, eriti töölisklassi ajaloo vastu 20. sajandi esimesel kolmekümnel aastal.
Asi, millega lugedes harjuda tuleb, on natuke veidrad peatükid “Kaamerasilm” ja “Ringvaade”, kus kihutatakse künklikul teel läbi selle ajastu sündmuste kogu maailmas (isegi Titanicu hukk sai ära märgitud).

Seda triloogiat on hinnatud kui kõigi aegade suurimat Ameerika romaani. Minu jaoks on ja ilmselt ka jääb suurimaks Ameerika romaaniks Ayn Randi “Allikas”.

*Ainus inimene, kes kapitalismist mingit kasu saab, on suli ja tema saab kiiresti miljonäriks.
*Iga mees võib rääkida niikaua, kuni mõni kõvem mees käsib tal vait jääda.

by

Christiane Ritter “A woman in the polar night”

Jaanuarikuine päikesetõus Pärnu lahe ääres

Lugemise väljakutse 2021
Teema 31: Raamat, mille kaanel on tiib, tiivad või sulg
Christiane Ritter “A Woman in the Polar Night” (219lk. Pushkin Press)

Selle raamatu leidmise lugu sai alguse aastaid tagasi, kui mu tädi rääkis vaimustusega raadiokuuldemängust, kus loeti ette ühe polaaraladel talve veetnud naise meenutusi. Otsisin raamatut ja meie mõlema üllatuseks ei olnudki seda eesti keeles välja antud! Ainult lühikokkuvõte järjejutu jaoks. Natuke kummaline, sest kindlasti leidus palju neid inimesi (mu tädiga eesotsas), kes oleks peale järjejutu kuulamist ka raamatut lugenud.
Mõtlesin, et tellin siis ingliskeelse raamatu. Ja siis saabus uus üllatus – ingliskeelseid ei olnud tol hetkel saada! Märkisin siis Bookdepositorys ära, et kui raamat müüki tuleb, saaksin ma selle kohta teavituse ja tükk aega hiljem potsatas mu postkasti teade – teie poolt soovitud raamat on kohal!
Tellisin ära, aga ta jõudis minuni kevadel. See ei olnud õige hetk lugeda lumme uppunud hütist polaaröös!
Niisiis – mõned nädalad tagasi saabus ka meile Pärnusse õige talv ja külm, mina võtsin selle raamatu ja nautisin.
Ma pole kunagi ühe raamatu lugemist piiranud, aga sellega oli kindel diil – 25 lehekülge igal õhtul. Lihtsalt selleks, et jätkuks kauemaks.

Nüüd siis jõuan lõpuks raamatuni. 🙂
Christiane Ritter oli naine, kes aastal 1934 reisis oma kenast turvalisest Austria kodust Põhja Jäämeres asuvatele Teravmägedele, et seal, koos oma kütist abikaasa Hermanniga, terve aasta veeta. Hermann, tark mees, oli lubanud uhket majutust ja mõnusat ajaveetmist ning maalikunstnikust Christiane kujutas ette, mismoodi ta talveöös virmaliste valgel ning sooja ahju ees raamatuid loeb, maalib, sokke koob ja elust mõnu tunneb. 🙂 Kohale jõudes selgus aga, et uhkeks majutuseks on väike hütt ja romantiline talv virmaliste valgel muutus kiirelt lumetormidega võitlemiseks, jäätunud seintega hütis külmetamiseks ning esmapilgul jubeda väljanägemisega hülgeliha ning rasva söömiseks. Kui Christiane oma abikaasalt küsis, kus siis on see imeline elamine, mida talle lubati, vastas mees naeratades, et seda pole veel ehitada jõutud (aga mehed ehitasid talle omaette toakese!). 🙂
Sellel lingil saab vaadata, milline see uhke hütt välja nägi ja ka sisse piiluda (kujutage sinna juurde -40C pakane ja hüti katuseni ulatuv lumi) : Ritteri hütt

See, mismoodi Christiane Ritter oma polaaraastast kirjutab, on tõeline lugemisnauding! Looduskirjeldused on vapustavad, nii et silmad kinni võib kõiki neid hiiglaslikke mägesid ja jääd ja linde ning loomi ette kujutada.
Nad veetsid talve kolmekesi: Christiane, Hermann ja norrakast kütt Karl. Karl oli daami vastu hütis eriti tähelepanelik ja andis kohe alguses kolm tarkusetera, millest Christiane terve aasta jooksul ka kinni pidas.
Polaaröös tuleb sul kindlasti:
1. Käia iga päev, olenemata kui hirmus ilm on, jalutuskäigul! See on sama oluline kui söömine ja joomine.
2. Sul peab alati olema hea tuju!
3. Mitte kunagi ei tohi mitte millegi pärast muretseda.
Siis on sinuga polaaröös kõik hästi.
Ja polaaröö kestab 16. oktoobrist kuni 25. veebruarini.

Esimest korda jääb Cristiane hütti üksi esimese tormi ajal, mis Spitsbergeni saart tabab. Ta võrdleb tormi marutsemist hüti seinte taga rongiga, mis tormab üle lõpmatute rööbaste ning läbi tunnelite ja hommikul tõustes ning hüti ust avades ei näe ta midagi – tuleb päev otsa kaevata, et teha tee hütist välja ning leida lumest toidumoona- ning parafiinikaste.
Raamatus on võrratud kirjeldused pimedast arktikaööst, kui on tõesti nii pime, et ükski linnade valgusreostus seda ei riku. Jutud Arktika valgetest rebastest, kes nende hüti ümbert toitu noolivad, nn. koduhülgest, kes kevadel iga päev neid jääpangalt uurimas käib ja jääootusest – sest kui tuleb jää, tulevad jääkarud ja nad saavad süüa!

Väga muhe oli lugu sokkide kudumisest. Christiane oli unustanud, mismoodi sokikanda kududa. Niisiis asusid mõlemad mehed talle appi. Hermann arvutas ja nuputas ja tegi sokikannast peaaegu teadustööd, samal ajal kui Karl kudus lihtsalt pika toru ja tõmbas varbaotsa kokku. 🙂

Christiane põdes läbi nii Spitsbergeni maania kui kurikuulsa rar-i seisundi, mis seisneb selles, et inimene on jääst ja enda ümbrusest ning polaaröö kummalisest särast nii lummatud, et võib hüpnotiseeritult lihtsalt kaugusse või vette kõndida ning keegi ei leia teda enam iial.

*Sul on potte-panne, mida küürida, aga harja asemel on vaid selle puidust käepide, ning ära kulunud harjaste asemele on üks kütt pistnud kajakasuled, nii, et hari näeb välja pigem kui indiaanlaste ehe, kui tööriist.
*Kelgukoertele ei tohi enne teele asumist süüa anda. Nad muutuvad laisaks, teevad ükshaaval pissipeatusi ja ei viitsi kuulata, kui sa neile “paremale!” või “vasakule!” karjud.
*Isegi jääkaru hüti ees peab oma surmahetke veidi ootama, kui kütil on võimalus rüübata lonks kuuma kohvi!
*Lund ei tohi süüa! See muudab su väsinuks ja veel rohkem januseks.

Ma võiks sellest raamatust ilmselt kirjutama jäädagi, sest see on üks mu parimaid lugemiselamusi üleüldse.
Pilt on pärit raamatust.

by

P. D. James “Mõrvad jõuluööl”

P. D. James “Mõrvad jõuluööl” (168lk. Eesti Raamat)

Mis oleks jõuluõhtu Inglismaal ilma mõrvata? Midagi jääks nagu kohe puudu…
Ehk nagu raamatus kirjutatakse: mis see terake või paar arseeni sõprade vahel ikka loeb? 😀
Et Eestimaal seda õiget brittide jõulutunnet kogeda, on see raamat lausa ideaalne. Verised sepitsused kuuselõhnalises toas puuvõõriku all löövad kõigil silmad särama! 😀

Kui nüüd ausalt rääkida, siis oli tõesti mõnus lugemine. See raamat oleks rahulikult võinud umbes 5x paksem olla, oleks saanud terve pühadeaja mõnusaid mõrvalugusid lugeda, nüüd jagus teda vaid neljaks õhtuks – just neli erinevat mõrvalugu selles raamatus ongi. Pisut pärimistega seotud, pisut pornograafiaga – sellise viisaka, nostalgilisega, mitte tänapäevasega.

Muuhulgas saame lugedes ka teada, et Briti krimikirjanduses on kõige saatuslikumaks osutuv tuba majas … raamatukogu! Igaühel on kindlasti silme ees, mismoodi uhkete vanade laudade taga, imeilusad vanad köited seljatagustel riiulitel, lebab laip.
Humoorikas, soe, jõuluhõnguline, saladuslik, üllatav. Lühike raamat, aga krimkasõbrale ning jõulude armastajale nii mõnus lugemine! P. D. James kuulub nüüd nende autorite hulka, kellelt ma kindlasti veel midagi lugeda tahan. Õnneks on temalt eesti keeles päris mitu raamatut ilmutatud.

Lõpetuseks ühe peene vanaproua kiri oma perekonnale:
Olen seda kõike juba mõnda aega kavandanud ja kui asi teile ei meeldi, siis pole see minu mure. Taevale tänu, need on mu viimased jõulud perekonna seltsis. Viimane kord Gertrude`i tänkjat jõulupudingut ja üleküpsetatud kalkunit süüa. Viimane kord neid lollakaid paberkroone kanda. … Viimane kord teie tülgastavalt koledaid nägusid vahtida ja seltskonda taluda. Mul on samuti õigus õnnele ja rahule.

Häid jõule!

by

Hansjörg Schneider “Hunkeler kesk metsikut elu”

Hansjörg Schneider “Hunkeler kesk metsikut elu” (180lk. Eesti Raamat)

Kas te olete lugenud šveitsi kirjandust? Või oskate nüüd kohe nimetada ühe šveitsi kirjaniku nime?
Mina igal juhul guugeldasin ja nentisin fakti, et see (vist) ongi minu esimene šveitslane.

Erakordselt omapärane krimka. Mulle tundus lugedes, et kogu see laibavärk segab nii kirjanikku kui Hunkeleri ennast. Ta nautis oma maakodu elu, külastas erilisi naabreid, “võttis” koera. Mõni tema naabritest oli nii särav isiksus, et ma loeks hea meelega sellist raamatut, kus Hunkeler lihtsalt oma maakodus elab ja oma naabreid külastab ning nendega vestleb.
Ülimalt mõnusad looduse kirjeldused. Ümbruskond, linnud, kes ta aias elasid. Päris poeetiline ja kaunilt kirjutatud raamat.

*Tõeline luksus, selles oli ta veendunud, oli õnn lindudega koos elada. Ärkamisel hommikukontsert, uinumisel õhtulaul. Kõige lõpuks, kui ööpimedus kõik endasse mattis, lepalinnu õrn siristamine. (lk.19)

*Ta peatus ojakaldal ja pissis kõrvenõgestesse, mis seal kasvasid. Mäherdune sõbralik pladin. Inimese suuruselt teine luksus, mõtles ta, on vabadus, kui ei pea urineerima alati nendes valgete kahhelkividega kaetud ruumides kliiniliselt puhastesse tualettpottidesse, vaid lahtise taeva all rohu sisse. (lk.27)

Niisiis ma ei võtakski seda raamatut lugemiseks kui krimkat. Ma loeks seda nende looduskirjelduste ja Hunkeleri omapärase isiku ning tema naabrite pärast. Hansjörg Schneideri raamatud on eesti keeles veel, just sellesama detektiiviga, nii et päris huvitav oleks veel mõni tema lugu läbi lugeda.

Aitäh, Eesti Raamat, väga huvitava uue kohtumise eest mulle seni tundmatu kirjanikuga!

by

Massimo Centini “Maailma vaimne kultuuripärand”

Massimo Centini “Maailma vaimne kultuuripärand” (271lk. Koolibri)

See on nüüd niisugune raamat, mille lugemiseks läks mul mitu nädalat. Mitte sellepärast, et ei jõua kuidagi edasi, vaid sellepärast, et kõik, mille kohta ma lugesin, tahtis lõputuks kiskuvaid netiotsinguid ja videote vaatamisi. Kogu see raamat on täis nii tohutult põnevat informatsiooni ja imeilusaid pilte ja on täiesti võimatu lihtsalt lugemisega piirduda, lisainfot otsimata! Nii ma siis uurisin, peatükk peatüki järel, mõni päev arvuti ees, teine päev läpakas kõrval, aegajalt telefonist Youtube mängimas. Ammutasin tohutult informatsiooni Mehhiko surnutepüha pidustuste kohta, Madagaskari Zafimaniri puidunikerduskunsti kohta, Prantsuse Aubussoni seinavapiade kohta. Lugesin Jaapani kabukiteatri saladustest, Brasiilia Capoeira ringist, Hiina kalligraafiast ja siidiussidest, Leedu ristidest ja nende sümboolikast.

Teate – see on raamat, mida lugedes võib targaks saada! Rääkimata sellest, et silme eest voolab läbi nii palju maailmas leiduvat ilu, et hoolimata praegusest olukorrast saab mõnuga ohata – inimesed on ilusad, osatakse teha uskumatult kauneid asju, kultuuridel on nii sügavad juured ja rahvastel on olnud nii targad esivanemad ja nii sügavale ulatuv kultuur, et uuendused võivad tulla, aga juuri ei kisu keegi maa küljest.
Kui ise kiskuda ei lase.

Aegajalt (st. üsna tihti) oli mul raskusi raamatu ülesleidmisega, sest see rändas erinevate pereliikmetega toast tuppa. Kes tahtis pilte vaadata, kes luges mõnd end huvitavat peatükki, kes oli raamatust alguse saanud guugeldamise tõttu raamatu juba unustanud ja istus ise sügaval kuskil Oruro karnevali videote maailmas. Praegu, selle jutu kirjapanekuks, viisin raamatu elutoast minema, saateks ema hõige – ära sa mu järjehoidjaid sassi aja!!!
Kummaline, kuidas mõne raamatu kaant nähes tekib kohe tunne, et vaat seda ma tahan lugeda! Mõnikord lõpeb see tunne pettumusega, et nii kaunis kaas ja sees selline jama… Mõnikord läheb aga õnneks ja võidad täispanga. Nii juhtus minul selle raamatuga. Keda vähegi kaugete (ja lähemate) maade kultuur huvitab, siis soovitan soojalt. Las jõuluvana toob – teil jätkub uurimist kuudeks! Rääkimata sellest, et peale lugemist ja tundide kaupa lisainfo otsimist, saab silmaring lõpuks kukla taga kokku ja teeb mitu tiiru ümber pea. 😉

Koolibrile aitäh imelise raamatu ilmutamise eest!

by

Veronica Henry “Kuidas leida armastust raamatupoes”

Veronica Henry “Kuidas leida armastust raamatupoes” (318lk. Eesti Raamat)


Kui raamatu pealkirjas on sõnad “raamat”, “raamatupood” või “raamatukogu”, siis tuleb seda raamatut lugeda! Siiamaani pole ükski sellise pealkirjaga raamat mind alt vedanud.

See raamat annab fantaasiale tiivad! Kõik need raamatupoe kirjeldused panevad unistama enda väiksest raamatupoest. Kuidas ehitaks, kujundaks, kaunistaks. Kuidas raamatuid sätiks, kuidas klientidega vestleks… Sinna kõrvale jookseb mitu lugu. Mitu päris kurba lugu peategelase Emilia emast ja isast ja nii mõnestki Cotswoldi linna elanikust. Aga neid kõiki seob Julius Nightingale raamatupood ja omapärasel moel aitab just see poeke inimeste saatusi paika sättida.

Õnneks on sellistel raamatutel komme läbi raskuste tähtedeni jõuda. Kui alguses läheb kõik kolinal allamäge, siis ühel hetkel ilmuvad õiged inimesed ja kohtuvad need, kes teineteise jaoks kasulikud saavad olla.
Paljude peatükkide lõpus on nimekirjad raamatu tegelaste lemmikraamatutest. Vaat neid on huvitav uurida (ja enda lugemisnimekirja täiendada).

Kuidagi õige lugemine jõulueelsesse aega. Natuke kurb, armas, oma pahade ja oma headega. Kes on üksi ja õnnetu, leiab kaaslase ja raamatupoed kestavad igavesti!

*Linn ilma raamatupoeta on linn ilma südameta!
*Kogu maailma teemandid ei kaalu seda üles. raamatud on kallimad kui juveelid.
*Igaühe jaoks on raamat, mis kõnetab ja poeb hinge. Isegi kui sa seda ei usu.
*Krimi oli paigutatud kamina võrvale koos šotiruudulise tugitooli ja Pärsia vaibaga … Kokaraamatud olid paigutatud ümber lihapoe raiepaku … Ilukirjanduse juures seisis roosa vetruv sohva, mõlemal pool otsas väike laud, mille peal oli vaas värskete roosidega.