Andres de la Motte “Suve lõpp”

Anders de la Motte “Suve lõpp” (319lk. Varrak)

38713656_2081074168583416_8161639276421840896_o
Veronika, õigemini Vera lugu, kes kaotas lapsena oma viieaastase venna Billy.
Poiss näeb aias jänesepoega, loodab, et saab selle kätte, kui piisavalt osavalt hiilib. Aga jänes hüppab eest ära, poiss suudab mõelda vaid loomakese püüdmisele ja ühel hetkel on ta aiast väljas, maisipõllul, jänes on kadunud ja silmanurgast vilksatab midagi punast.

Aastaid hiljem tuleb Stockholmis elava Veronica leinateraapia rühma noor mees, kes näeb välja nagu Billy võiks täiskasvanuna välja näha, ning räägib loo oma kadunud sõbrast. Lugu tundub Veronicale kahtlaselt tuttav …

Autor oli enne kirjutama hakkamist politseinik, seda on lugedes tunda. Samuti kui Rick Mofina raamatute puhul, on ta kirjeldustes ja taustsüsteemis põhjalik, ei jäta pisiasju märkamata, analüüsib tegelasi ja nende tegevust. Kohati tundub, et taustaga läheb asi lausa liiale ja liiga sügavuti, aga kohe pärast seda läheb põnevaks.
Raamatu stiil mõjub painavalt. See ei ole krimka stiilis “tuli uurija, viskas paar tabavat kommentaari, mõtiskles lauataga, kulm kortsus ja äkki oligi lahendus käes!”. See on ühe ebastabiilse naise segane tõeotsimise lugu. Vaadetega minevikku, kui Billy kadus, tolleaegsetesse uurimistesse ja tagasi tulles tänapäeva, kui Veronika püüab kõigele lahendust leida. Vahepeal läheb tõeliseks märuliks ja see osa on väga haarav!

Tõeliselt võigas kuju kogu loos on Vera onu Harald, rikas ärimees, kes kogu linnakest oma käpa all hoiab. Mees, kelle jaoks rahal on võim ja see, kes võimule ei allu, seda klohmivad natuke tema palgal olevad suured ajudeta “kapid”. Kõiki asju ajab ta näol virvendava naeratusega. Vastik-vastik-vastik!
Muidugi on kogu loos ka tema käsi mängus.

Raamatus on mineviku ja tuleviku lugude vahel ka kirjad. Kellegi armastuskirjad kellelegi. Küll ma püüdsin välja mõelda, mis kirjad need on, aga alles raamatu lõpus tuli tõde ilmsiks. Ja ma pean ütlema, et see tõde erines kõigest sellest, mille ma ise välja nuputanud olin.
Seega võib öelda, et väga üllatav ja hullumeelne lugu!

Üks tore seik ka – Vera isa aretas ise roose. Kogu raamatust ei jäänud sellist muljet, et see mees võinuks millegi sellisega tegeleda, aga ometi oli tal ilus roosiaed koos kahe võrratu isearetatud roosiga.
Vanad roosiaiad – võrratud paigad!

Ja lõpuks kaanekujundusest.
Nägin raamatut poes, pilk libises lihtsalt üle ja ma poleks seda kunagi ostma hakanud. Ma poleks seda kättegi võtnud, et uurida, millest jutt käib. Õnneks sain raamatu Varrakust lugemiseks enne, kui eestikeelne kaanekujundus avaldati.
Öeldakse, et ära hinda raamatut kaane järgi. Minu jaoks on aga raamat kaanest kaaneni tervik ja esikaas peegeldab sisu – ma vaatan raamatu kaant ja saan selle järgi aru, kas raamatut peetakse piisavalt heaks, et talle korralik kaanekujundus tellida.
Ütleme nii, et antud juhul sisu on, aga kaant pole. See on tühi. Autori nimi on suurelt kirjas, et see jääks silma neile, kes on Motte varasema loominguga (triloogia [geim], [buzz], [bubble]) tuttavad.

Lõpetaks siiski helgemal noodil – korralik krimka, huvitavad (hästi lahti kirjutatud) tegelased, on nii peamurdmist kui ärevat tagaajamist.

SuveLõpp.png

Advertisements

Maria Semple “Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?”

Teema 28: Raamat, mille põhjal tehtud film linastub aastal 2018
Maria Semple “Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?” (339lk. Varrak)

Bernadette.png
Ma ostsin selle raamatu kahel põhjusel:
1. Olin just lugenud Ruth Reichli “Küüslauk ja safiirid”, mis oli mõnus lugemine ja selle Bernadette`i kaanepilt oli praktiliselt samasugune.
2. See raamat oli allahinnatud ja maksis ainult 3 eurot.
Sisust ei teadnud ma midagi.
Nüüd, mõned aastad hiljem, avastasin, et sellest raamatust vändatakse film ja kuna väljakutse teema sobis, läks raamat lugemisse.
Sisust ei teadnud ma ikka veel mitte midagi. Aga ma arvasin miskipärast, et see on mõnest tibist, kes ära kaob. 🙂
Ja lugedes saabus üllatus, sest see oli hoopis teistsugune raamat!
Palju huvitavam, palju mitmekesisem, palju ägedama kadujaga.

Bernadette Fox on kuulus arhitekt. Natuke Ayn Randi Howard Roarki sarnane, kes on omast ajast ees, astub üle kaasaja piiride, teeb väga puhaste joontega ehitisi, aga – tema saab selle eest tunnustatud (Roark tambiti mutta)! Raamatus on muide Randi ja Roarki ka mainitud, seoses sellega, et “isegi Ayn Randi arhitekt oli meessoost!” (Ayn Rand ei olnud ju feminist, et ta oleks pidanud oma arhitekti naissoost tegema. Randi filosoofia oli hoopis muus, eelkõige inimese isiklikus mõtlemisvõimes).
Tol ajal kui tegutses Bernadette, oli aga ennekuulmatu, et noor naine on arhitekt ja et ta teeb midagi ebatraditsioonilist.
Igal juhul hakkas Bernadette mulle meeldima.

*”Bernadette ja tema entusiasm olid nagu jõehobu ja vesi: proovi neid vaid lahutada ja sind tambitakse surnuks.”

PS! Bernadette KUDUS igal võimalikul juhul! Koosolekul, loengutes, kohtumistel. Tema aina kudus. 🙂

Naine, kes ei lasknud ennast loksutada “sääskedest”, st. tema ümber pirisevatest ja sädistavatest naisinimestest, kelle peas tarkusele ja ajudele eriti ruumi ei olnud – kõik mõttetegevus oli haaratud klatšimisega, nuhkimisega ja teiste elude torkimisega. 😀
Sääsed olid:
*Audrey Griffin – Bernatette`i närvihaige naaber, kes kiusu pärast laskis Bernadette`i aias olevalt künkalt põldmarjad eemaldada ning kui künkalt tänu vihmasajule (ja lagedaks jäänud nõlvadele) mudalaviin tema majja põrutas, oli süüdi Bernadette.
Üllataval kombel oli temast raamatu lõpus siiski kasu ka.
*Soo-Lin Lee-Segal – Bernadette mehe Elgari uus klatšihimuline assistent, kes ei jätnud kasutamata ainsatki võimalust Elgari kätt hoida ja talle küljealla pugeda. See lugu ei lõppenud hästi.

Jõudsime abikaasa Elgar Branchini.
Mees oli Microsofti legend, uue salajase projekti Samantha 2 isa, tema TED-i video oli vaadatavauselt 4. kohal ja firmabussi vahekäigus püüdsid kaassõitjad teda kasvõi korrakski näpuotsaga puudutada.
Vastandid ilmselt tõmbusid, sest need kaks – Bernadette ja Elgar – tundusid olema küll kaks väga erinevat inimest.
Igal juhul oli neil aastaid tore abielu ja väga kift tütar, noor geenius Bee, kes selles raamatus jutustajarollis.

Bernadette`i peetakse hulluks. Ta pelgab inimesi ja hoiab omaette. Nüüd on see viimane võimalus aga käest kadumas, sest tema tütar tahab sõita Antarktikasse. Kogu perega. Nad on seda sõitu ise tüttrele lubanud – kui ta õpitulemused on suurepärased, nad sõidavad! Nii et Bernadette`l ei jäägi muud üle kui pakkima hakata.
Siit algavadki sekeldused, kuni naine kaob ja isa ning tütar teda otsima asuvad.
Antarktikareis siiski toimub ja mulle, talvehullule, oli see reisiosa küll tõeline maiuspala. Suured sinised jäämäed, üksildane külm koht. Väga äge!

*”Antarktikast on vaja teada ainult selle kolme horisontaalset triipu. Kõige all on veetriip, mis jääb musta ja tumehalli vahele. Selle peal on maatriip, mis on tavaliselt must või valge. Seejärel on taevatriip, mis on halli või sinist tooni. Antarktikal pole lippu, aga kui oleks, peaks sellel olema kolm eri halli varjundiga horisontaalset triipu. Kui tahta eriti kunstipärane olla, võiks lipp olla üleni hall, aga ikkagi võiks öelda, et sellel on kolm halli triipu, vee, maa ja taeva jaoks, aga siis kuluks liiga palju aega selgitamisele.”
Natuke nagu Eesti lipu moodi, kaspole. 🙂

Raamatu lõpp oli veidi segane. Tekkis tunne, et kirjanik tahtis loo otsad kiiresti kokku tõmmata ja sai sellega muidugi ka kenasti hakkama. Üldmuljet raamatust see siiski ei rikkunud, nii et oli tõesti hea lugemine!
Huvitav, milline see film tuleb.

PS: Selles raamatus oli üks tore väljend: ta on nagu kaka hautises.
Mis tähendab, et kui sa valmistad hautise ja see on jube hea ja sa tahad seda süüa, aga keegi võtab tillukese tükikese kakat ja segab selle sinna hautisse ning ongi kõik rikutud – sa ei taha seda enam mingil tingimusel suhu pista!

Peale nende kahe eestikeelse prilliraamatu avastamist, hakkas mulle siin-seal teisigi samasuguseid silma jääma. Niisiis kui mõne sellise leidsin, salvestasin. Nüüdseks on neid juba päris palju. 🙂

R. S. Crow “The Woman in the Window”

R. S. Crow “The Woman in the Window” (272lk. Kindle)

36306947_2013430975347736_8510652515077849088_o.jpg

 
Tuttav pealkiri, eksole – “Naine aknal”. Ainult et see raamat ilmus juba aastal 2016 ja siin tegutseb hoopis teistsugune naine.
Sarah on tüdruk, kes parasjagu keskkooli lõpetamas. Ajad on pingelised – lõpupidu, eksamid, kooride võistlus. Kõik läheb hästi kuni ühel ööl näeb Sarah unes, kuidas tema magamistoa aknast tuleb sisse naine. Pikkade juustega, sünge. Sarah peab seda lihtsalt õudusunenäoks ja püüab unustada, aga järgmisel ööl on naine tagasi. Tema voodi juures. Naine, kes näpib tema juukseid.

121018loreen.jpgNõida oli sellisena kirjeldatud, et mul oli kogu aeg silme ees Rootsi eurolaulik Loreen. Teate ju küll, “Euphoria”!

Päeval, kooriproovis, hakkab Sarah äkki lämbuma. Ta köhib, üritab miskit kurgust välja saada ja kui see õnnestub, lebab maas karvapall …
Naine aknal aga läheneb talle igal ööl üha enam. Sarah põgeneb, läbi tundmatute ruumide, kummaliste metsade, läbi lastekarjade.

Öid ei ole enam. Nende asemel on pikad tunnid täis õudust, et nõid saab ta kätte ja tapab samuti, kui ta on teinud juba paljude lastega.

Ei ole vist vaja lisada, et tegu on tõelise õudukaga. Raamatuga, mis paneb öösiti pärani silmi aknasse vahtima või poeb unenägudesse.
Mulle meeldisid need maailmad, kuhu Sarah põgenedes jõudis. Samuti tema kaks öist kaaslast, Õhupallitüdruk ja Õmmeldud suuga tüdruk. Ja nõid, kes öösel Sarahi püüdmisega hätta jäädes, tuli ka päevadesse.
Noorteõudukas, aga hästi loodud tegelased ja nutikad lahendused.
Ja hirmus ka!

Paistab, et see pealkiri on väga populaarne, sest Goodreadsist otsides tuli sama nimega raamatuid mitmeid. Eks naised armastavad ikka akendel seista ja vaadata-oodata …
Fotod leitud Pinterestist.

Naised.png

José Saramago “Tujukas surm”

José Saramago “Tujukas surm” (208lk. Eesti Raamat, sari “Nobeli laureaat”)

36326990_2013431005347733_7360210589580263424_o.jpg
Ühel päeval surm enam ei tulnud.
Oli see õnn? Igavene elu, mida inimesed alati igatsenud, oli nüüd käes, aga üleüldise õnnetunde asemel tekkis paanika.
Need, kes oleks pidanud surema, enam ei surnud. Haiglate palatid, koridorid ja laoruumid said iga päevaga juurde elu ja surma piiril olijaid, aga keegi ei surnud.
Matusebüroodel ei olnud enam midagi teha ja nad hakkasid matma lemmikloomi (sest neil on teine surm kui inimestel ja see surm tegi tööd).
Omaksed ei tulnud enam hingevaakujate hooldusega toime, hooldekodud olid aga pilgeni täis.
Ja kirik – ühel hetkel kippus kõik kokku varisema, sest kui ei ole surma, ei saa ka olla ülestõusmist ja mida siis uskuda?

Nagu ikka kriisisituatsioonides suudab kuritegelik mõtlemine end kõige kiiremini kokku võtta ja nii ka seekord – Mahvia hakkas kiiresti pakkuma teenust, kus poolsurnud viidi riigipiiri taha surema (sest surm jättis tulemata vaid sellesse riiki).

Ja siis tuli esimene kiri lillas ümbrikus.
Ja algas läbi elu kestev hirm.

Oh, ma nautisin iga rida sellest raamatust! Kiraniku sõnakasutust ja lausete kokkupanemise kunsti. Harjusin ka sellega, kui otsekõnes jutumärke ei kasutatud ja lugeja pidi ise aru saama kes kuna rääkis.
Nobeli Laureaatide sari on üks suurepärane lugemine. Nagu värske sahmakas külma vett, mis raputab ärkvele menukite peale tukkuma jäänud aju.

Kui palju mõtteainet pakkus see üsna õhuke raamat. Kuidas inimeste hirmust surma ees võib saada igatsus tema järele ja järgmisel hetkel muutub see jälle hirmuks.

*”Surm teab meie kohta kõike, vahest seepärast ongi ta kurb.”

Raamatu lõpp on pühendatud muusikale ja muusikule ning tema koerale. Mees, kellest surm jagu ei saa. Ilus ja lihtne lugu, niimoodi kirja pandud, et silme ees on pilt triibulises pidžaamas magavast mehest, koer voodi ees keras, kuu aknast voodile paistmas ja tugitoolis istumas neid jälgiv surm.

Raamatus on üks lause muusikalistest portreedest. Lugesin ja tuli mõte, kuidas luua näiteks viiulkontserdi või tšellosüidi portreed – poogna otsa saab praeguse tehnoloogia abil kindlasti kinnitada mõne anduri, mis fikseerib poogna liikumise kogu pala vältel. Kui nüüd see anduriga salvestatu paberile printida, saamegi selle muusikapala portree.
Tundub nii põnev!
Aga äkki on seda kuskil juba tehtudki?

Huumorit oli ka! Surm, kes rääkis oma veidi iseteadliku vikatiga jättes talle nädalaks ülesandeid – sa ei pea palju tegema, värista ainult veidi oma tera, pole ju palju nõutud sellelt, kes veedab oma aega lihtsalt seinale nõjatudes?!

Ma pean ütlema, et minu jaoks tuli üllatusena, et surma kujutatakse naisena! See vajas harjumist, sest minu folklooris on surm ikka meessoost olnud. Hiljem mõeldes ei tohtinuks ju üllatust olla, sest kõik hirmus siin ilmas kannab tegelikult naise nime – orkaanid, pommid, sõjamasinad jne. Kõik, mis külvavad surma.

Raamatu viimased read panid külmavärinad mööda selga jooksma ja kaant sulgedes oli tunne, et mul on olnud just praegu õnn lugeda midagi väga-väga head!
Pikka iga Eesti Raamatu “Nobeli laureaatide” sarjale!

36333455_2013482408675926_6207735443744620544_n.jpg

 

Rosie Walsh “Ilma ainsagi sõnata”

Rosie Walsh “Ilma ainsagi sõnata” (335lk. Helios)

35992730_2003903132967187_3638017576669282304_o.jpg
Aitäh kirjastusele võimaluse eest veel enne raamatu ilmumist lugeda selle eelkoopiat! Põnev kogemus, mis pani mind loetusse erilise tähelepanuga suhtuma ja teksti terasemalt jälgima.

Juunikuu Inglismaal, kuum nädal, harakputked õitsevad, parmud pirisevad ja tee ääres istub mees, kes räägib eksinud lammas Lucyga. Ilus mees, kelle seltskonnas Sarah end kohe hästi tunneb ja ühest kohtumisest saavad imelised 6 päeva täis armastust, mõnusaid jalutuskäike, naeru, tundeid ja lubadusi.
Siis peab Eddie nädalaks ära sõitma, aga kui ta tagasi tuleb jätkavad nad sealt, kus pooleli jäid. Nii arvab Sarah. Aga nii ei lähe.
Eddie ei tule tagasi.
Ta ei helista, ei vasta sõnumitele, ei ilmu Facebooki. Mees oleks kui maamunalt kadunud ja Sarah üritab iga hinna eest teda leida.
Raamatu USA versiooni pealkiri on “Ghosted” ja see pidi olema uus sõna, mis tähendabki seda, et inimest ei ole võimalik ei telefoni ega sotsiaalmeedia abil kätte saada.

Iga uue peatükiga, uue leheküljega, tekkisid mul ideid, mis võis juhtuda.
Mehel on teine pere.
Ta ei ole see, kellena ta end esitles.
Sarah on oma hiljutisest lahutusest nii endast väljas, et kujutas seda meest ja nädalat temaga lihtsalt ette (jah, ma olen lugenud mitut Celia Readi raamatut ja tänu neile kaldun tihti arvama, et peategelase peas pole kõik korras).
Aga siis lõpeb kahtlusi külvav esimene osa ja teises pööratakse kõik pahupidi!
Miski ei olnud nii, nagu ma arvasin olevat. Üllatusmomente oli kuhjaga. Isegi surnud oli keegi teine, mitte see, kes tundus surnud olema!
Ja siis tuli kolmas osa ja ma olin enda arust raamatu lahenduseks valmis. Ainult et kirjanik tegi siingi kannapöörde ning kirjutas hoopis teistmoodi lõpu kui ma ootasin.
Istun ja mõtlen siin, kas see lõpp mulle meeldis?
Tegelikult ju meeldis, meelitas väikse pisaragi silmanurka. Aga ma olin oodanud midagi muud ja sellepärast pean ma harjumiseks natuke aega võtma (ma nimelt ootasin huviga, mismoodi kirjanik selles minu poolt eeldatavas lõpus Eddie elu õnnelikuks pöörab).

Raamatut lugedes tuleb hoolega jälgida peatükkide juures olevaid kuupäevi ja nimesid, sest mul läks küll vahepeal veidi sassi, kes on kes ja mida ta mõtleb. Mõned peatükid aga ongi ilma mingi vihjeta ja seetõttu selgub alles päris lõpus, miks ja kellele oli kirjutatud raamatu päris esimene peatükk. Ja see oli lahe, sest pmst. võiks peale raamatu lõpetamist esimese osa uuesti lugeda – seekord juba teaks, mis tegelikult toimub.

Ma mõtlesin selle raamatu juures pidevalt, mis küll sundis üht naist niimoodi üht kaduma läinud meest taga ajama ja otsima. Nädal tutvust ja armastust? Kes ise juba natuke aega elu ja suhteid kogenud on teab, et värske tutvuse naeratused ja sõnad võivad küll ilusad näida ja kenasti kõlada, aga nende taga ei pruugi veel midagi olla.
Mõtlesin ja sain siis aru.
Mees, kes vestleb lambaga, ütleb mööduvale kassile mjäu, kakleb oma hoovi orav Stevega ja voolib puust loomakesi on kindlasti väärt tagaajamist.
Ja leidmist.
😀

Jätkuvalt mõtlen ma iga armasturomaani lõpus – ära oma elu ise keeruliseks ela!
Kui on vaja millestki rääkida, siis räägi. Kui teine tahab rääkida, siis kuula. Las saladusi kannavad endaga kaasas vaid raamatukangelased – need teevad romaanid põnevaks, aga päriselu valusaks.

Raamat on huvitav ja isemoodi süžeepööretega. Minge suvisel hommikul heinamaale, istuge kuskile lammaste lähedale, lugege, nautige ja tulge õhtul tagasi imestades kirjaniku osavuse ja tegelaste elu keerukuse üle. Rõõmustage, et teie elu on palju lihtsam ja rõõmsam. 🙂
Siin raamatus ei ole miski nii, nagu alguses paistab.
**************************************************************************************

Rosie Walshi jaoks on see esimene raamat, mille ta annab välja enda pärisnime all. Varem on talt ilmunud neli raamatut pseudonüümiga Lucy Robinson.
Kirjaniku veebileht: https://www.rosiewalsh.com/about/

01abc.png

Mads Peder Nordbo “Nahata tüdruk”

Teema 50: Raamat sellise maa kirjanikult, mille nimi algab sama tähega kui sinu eesnimi.
Mads Peder Nordbo (Taani kirjanik) “Nahata tüdruk” (303lk. Varrak)

0Nahata.png
Raamat žanrist Arctic Noir! Žanr olevat eelmise aasta Londoni kirjandusmessi uus avastus. Kuna Nordic Noiri on juba nii pikalt olnud, siis on vaja midagi uut, aga mis saaks olla veel süngem ja võõram kui Põhjamaade karm krimi? Nihutame kuriteod veel rohkem põhjapoole, Gröönimaale, kus on lumi ja liustikud, puhuvad rängad tuuled, inimesed on üksildased ja endassetõmbunud. Ja kus jagub jõhkrust ning pimedust nii looduses kui inimeste tegudes.
Võib arvata, et igal maal omad kombed. Et mis on ühel maal aastasadu toimunud, seda ei ole vaja tulijatel välja juurida. Nõus, kui jutt on kultuurist ja keelest, puutumata loodusest. Aga selles raamatus puudutatakse noorte tüdrukute vastast vägivalda.
Korrumpeerunud valitsus, inimkatsed, väljapressimised, vaikimine. Ja kättemaks.
Mis juhtub, kui kaua omas keskkonnas hakkama saanud maale saabuvad uued isandad, kellele tundub äkki, et nad on jõudnud kuskile, kus ei maksa ükski seadus ja kuhu ei ulata mingid reeglid. Maailma äärele, kus võid karistamatult teha, mida vaid soovid!

Me teame, mis juhtub inimestega, kui nad lähevad võõrale maale puhkusele – kõik piirid kaovad. Aga kui kaugele saabumisega kaasneb ka võim selle koha üle, nende inimeste üle, siis saabki juhtuda see, millest Nordbo siin raamatus kirjutab.

Karm ja jube lugu! Võikad kirjeldused nülitud meestest ja piinatud väikestest tüdrukutest. Tegevus toimub vaheldumisi tänapäeval ning 70-ndatel, sest mõrvamustrid siis ja praegu korduvad.
Ja kõige selle õuduse vahele jagatakse katkendeid politseinik Jakobi päevikust, kus ta kirjeldab imelist Nuuki ning Grööni loodust ja tundeid, mis teda valitsevad, kui ta seda ilu näeb.

“Ma lähen mäe tippu, et rahu, õhk ja üksindus mõtteid täidaks. Kuigi võib-olla sisimas on just üksindus ja igatsus need, mille eest ma põgenen. Aga selles peitubki vist mäegede ja mäetippude ilu. Üksildusega üheks saamises. Mul on vana hing. Mägi on selle keha, oja selle veri ja udu selle hingeõhk. Ma tunnen selle hingust. Selle elu. Hinge minu sees. Ja siis taipan ma, et üksindust ei ole olemas. Me kõik elame ühes ja samas maailmas.” (lk. 302.)

Lugesin ühest Taani ajalehe artiklist, et kui Arctic Noir Londoni raamatumessi vallutas, siis müüdi äkitselt Nordbo raamatute avaldamisõigusi 14 riiki. Seitsmekohalise summa eest. Artikkel oli aastast 2017 ja siis oli kirjanikul ilmunud alles esimene Arcticu raamat. Kirjastused ostsid kohe ka teise, veel kirjutamata raamatu avaldamisõigused.
Mõtlesin, et millise pinge võib see kirjanikule peale panna – sulle (kirjastajale) on makstud juba selle eest, mida veel ei ole. Sa pead kirjutama raamatu, mis oleks soovitavalt veelgi tugevam kui eelmine raamat ning mis ei kordaks juba krimimaailmas tuntud võtteid.
Mis oleks ennenägematu Arctic Noir!
Nordbol on see eelis, et ta elab ise Nuukis, Gröönimaal, mitte pole lihtsalt oma raamatute tegevust sinna viinud. Lugesin just Viveca Steni raamatuid sarjast Sandhamni mõrvalood ja temagi istub oma Sandhamni majas, vaatab saare peale ja kirjutab sealsetele inimestele saladused südametesse ning mõrtsukad tegutsema.
Kõige paremad lood sünnivad kohal olles.

“Nahata tüdruku” peatükkide nimed on kirjas ka grööni keeles. Ja me saame teada, kuidas Grööni naised uluga hülgeid nülivad. Ning seda ka, mismoodi paagida merel olles kütitakse. Ja kui raske on seista üksi süsteemi ning võimu vastu, püüda endale kindlaks jääda ja hädasolijaid aidata, mitte kõike kinni mätsida. Ei raha eest ega tapmisähvardusi saades.

 

Viveca Sten “Vaga vesi” ja “Suletud Ring”

Teema 14: Praegu väga populaarse kirjaniku debüütromaan.
Viveca Sten “Vaga vesi” (327lk. Pegasus)

Teema 13: Raamat autorilt, kelle perekonnanimi on tähendusega nimisõna. (Sten – “kivi” rootsi keeles).
Viveca Sten “Suletud ring” (320lk. Pegasus)

30073212_1929343713756463_4622723531734775952_o.jpg
Sandhamni mõrvalood! Raamatud number 1 ja 2.
Rohkem (veel) eesti keelde tõlgitud ei ole.

Aasta oli siis 2009, kui me viimati Andrusega Sandhamnis käisime.
Aasta enne seda, 2008, kirjutas Viveca Sten oma esimese Sandhamni mõrvaloo.
Paistab, et praeguseks on sellest saarest saanud omamoodi Midsomer – rahvast langeb lausa loogu. 🙂 Aga õnneks (nagu raamatuski kirjas) on koht Stockholmi rikkamate hulgas väga populaarne, nii et ega majad seal tühjaks ei jää.

01Sandhamn.jpg

Viveca Sten on loonud väga toreda kriminaalinspektor Thomas Andreassoni, kes Sandhamnis mõrvu lahendama asub. Tark ja ilus ja oma parimais aastais (veidi alla 40). Traagilise saatusega ka – tema kauaoodatud kolmekuune tütar suri ühel ööl, abielu lagunes ja mees pühendus sestpeale tööle.

Kuna ma lugesin kaht osa järjest, siis kirjutan korraga mõlemast.
Neis raamatutes jooksevad kõrvuti mitu liini. Üks on Thomase töö, mõrvad Sandhamnis, uurimine. Teine on mehe eraelu, kuhu segatakse nii kolleege kui Thomase kauaegse sõbranna Nora pere elu.
Noral pere – abikaasa Hendrik, pojad Adam ja Simon – Thomas on Simoni ristiisa.
Ma lootsin juba esimese raamatu poolepeal, et Hendrik ongi mõrtsukas – kahjuks ei olnud … Lihtsalt nii ebameeldiv tüüp! Jõukast perest, tähtis arst Stockholmis, uhke, ülbe, elab vaid sellele, mida ümbritsev maailm temast arvab.
Nora see-eest pole õnneks mingi rikka mehe najal elav kodukana, vaid haritud jurist, kes töötab samuti täiskohaga Stockholmis ja kellele tulemusliku töö eest suurepärast ametikõrgendust pakutakse.
Aga kuna Hendrik oma tublit naist märkab? Siis, kui naine peaaegu surma saab.
Miks alati filmides ja raamatutes jõuab mõistmine, et inimene su kõrval on väga oluline ja tähtis kohale siis, kui juhtub midagi traagilist? Jube tüütu!

Viveca Sten kirjutab aga hästi ja tõlgitud on mõlemad raamatud mõnusalt.
Esimese osa mõrtsukas tuli tõesti suure üllatusena! Teises osas arvasin küll ära, kustpoolt tuuled puhuvad, aga ikka oli põnev jälgida, mismoodi uurijad asjani jõudsid.
Esimeses osas viib mõrvadeni tahtmine haugata teise vara ja hirm tuleviku ees. Teises osas viha rikka liiderdaja vastu ning väljapressimine.
Mõlemas osas pakutakse palju mõnusat Sandhamni õhustikku, merd, laevasõitu, Stockholmi arhipelaagi.
Peab sel suvel jälle ühe Sandhamni tiiru tegema!

11Sandhamn.jpg

Üks tõrvatilk ka.
Peatükid ei lõpe pingetõusuga! Mitmeid kordi lugesin ja vaatasin – peatükk on lõppemas, no nüüd kohe juhtub midagi … Tekst ka justkui loob õhkkonda. No nüüd … Veel paar lõiku!
Ja ei midagi.
Lihtsalt keerad lehte ja algab uus peatükk. Sealtsamast kus eelmine lõppes.
Hmmm …
Selles osas oli Mari Jungstedti raamat “Silmale nähtamatu” huvitavam, et iga osa lõppes mingi avastusega või põnevust kruviva juhtumisega. Aga seal olid kas kirjutamise või tõlkeprobleemid, nii et raamatut oli ebamugav lugeda.

Igal juhul on lugu nüüd selline, et Viveca Steni Sandhamni seeria kolmas osa on mul inglise keeles juba lugemisel. Ja see on põnev!
Ja Sandhamn on ikka imeilus.
111Sandhamn.jpg