Hjorth/Rosenfeldt “Mees, kes jälgis naisi”

Palju õnne, kirjastus Helios! 10 aastat! 🙂
Hjorth/Rosenfeldt “Mees, kes jälgis naisi” (524lk. Helios)

30.jpg
Limonaad
Pakk küpsiseid
Kaks banaani
Šokolaadibatoonid
Valgendaja pudel
Mõrtsukal oli kõik, mis vaja, kaasas. Töö võis alata.

See on üks haarav sari! Kuigi Sebastian on üks paras lurjus (aga geniaalne lurjus, seega on ühtteist talle andestatav) ja Vanja (tegelikult ka?! No miks on naise nimeks Vanja?) on äraütlemata ebameeldiv ning endast heal arvamusel olev tibi, on raamat nii põnev, et kahju on ööaega magamisele kulutada.
Seekordses osas tapetakse naisi. Tapetakse samamoodi, nagu üks psühhopaat aastaid tagasi tappis, ainult et see mees on vangis ning tal ei ole välismaailmaga mingit ühendust. Mitmel korral ollakse uue mõrtsuka kättesaamisele juba väga lähedal ja tegelikult teab lugeja päris pikalt, kes on mõrvar, aga lõpplahendus saabub ikka alles viimastel lehekülgedel.

Järgmises lõigus kirjutan ka raamatu sisust!
Eespool juba mainisin, et Sebastian Bergman on lurjus ja Vanja käib jubedalt närvidele. Aga raamatu tõeline pärl on uus vanglaülem Haraldsson! Loe ja imesta, mismoodi inimene nii loll saab olla. Peaks ju olema kogemusi politseis töötatud aastatest või natuke selget talupojamõistust. Aga no ei ole!
Kuidas saab mees anda oma naise pildi sarimõrvarile, kes tappis naisi? Mis sellest, et mõrtsukas on vanglas. Kuidas seesama mees räägib sellele samale mõrtsukale siiralt oma naise töökohast ja plaanidest, mis tal nende pulma-aastapäeval on? Tõepoolest – lugesin ja oli tahtmine karjuda, et ole, loll, ometi vait!
Aga ilma Haraldssonita oleks raamat muidugi palju igavam olnud. 🙂

Lahe on see, mismoodi raamatu lõpus tänavad autorid Rolf Lassgårdi, kes Rootsis vändatud teleseriaalis Sebastiani mängib. Minu jaoks on Lassgård kõigepealt Ove (Fredrik Backman “Mees nimega Ove”), väga huvitav oleks näha, mismoodi ta Sebastian Bergmani mängib. Võibolla saame me kunagi seda sarja ka Eestis näha. Hjorthi ja Rosenfeldti “Sild” meil ju jooksis.

Võtsin kohe kolmanda osa käsile. Siis on muljed värsked ja ei pea tüki aja pärast meelde tuletama hakkama, kes kellega käis ja mis seis tegelaste suhetes oli. 🙂

Advertisements

Karen Thompson Walker “The Age of Miracles”

Teema 7: Minu kõige uuem raamat”
Karen Thompson Walker “The Age of Miracles” (387lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.
KAHJU!!!

25.jpg

Minu selle aasta parim lugemiselamus! Isegi praegu kui käes on alles märtsikuu, olen ma kindel, et see raamat jääb aasta lõpuks mu top 3 parimate hulka. Sest see oli üks suurepärane ja kummitava jääv raamat.
Kes mäletab filmi “Melanhoolia”, Kirsten Dunstiga peaosas? See raamat oli just niisugune aeglaselt nahavahele pugev, lugedes pidev ärevus sees, iga peatükiga natuke lootusetumaks ja teisest küljest natuke lootustandvamaks minev.
Niisugune raamat, mille leidmine oli puhas õnnelik juhus!
Küll on hea, et ma armastan lugeda! Millised lood minust muidu mööda ujuks.

Julia on 11-aastane, tasane, tark, koolis õnneks mitte kiusatute hulka kuuluv vaid selline, keda eriti tähele ei panda. Ta õpib klaverit (see ei taha eriti õnnestuda), tal on äge vanaisa (kel on kodus hulga vanu kellasid) ja salajane silmarõõm Seth Moreno (poiss, keda kõik tüdrukud silmanurgast jälgivad, aga kes kellestki välja ei tee).

Julia elab ajal, mil maakera pöörlemine iga päevaga aeglustub.
Nii päevad kui ööd venivad pikemaks. Alguses on see päris tore – inimesed naudivad pikemaid valgeid päevi ja imestavad varsti kuidas nad vanasse, 24-tunni tsüklisse, ära mahtusid? Siis juhtub midagi lindudega. Nad hakkavad massiliselt surema. Tänu aeglasemale pöörlemisele muutub maa külgetõmbejõud.
Päevade pikkus on 26 tundi, 32 tundi …
Võimud otsustavad, et minnakse uuesti üle tavapärasele 24-tunni graafikule, sest keegi ei suuda iga päev uusi graafikuid koostada – kuidas liiguvad bussid, kuidas rongid, kuna avatakse poed ja kuna minnakse kooli.
Vanasse, 24-tunni tsüklisse tagasiminek tähendab, et mõnikord tuleb kooli minna pimedas ja tihti hakkab õhtu saabudes päike tõusma.

Samal ajal elab aga Julia perekond oma elu. Paljud inimesed otsustavad jätkata “päris aja” järgi elamist ja nii tekib lõhe nende ja “kella aja” järgi elavate vahel.
Aga ei mingit mässu, rahvakogunemisi, lõhkumisi.

Niimoodi see raamat kulgeb – kõrvuti Julia koolielu, pereelu, suhted sõbranna ja Sethiga ning maakera pöörlemise pidev aeglustumine, loomade käitumine, looduse allavandumine, kummaline ajahaigus, mis inimesi tabab.

Ühesõnaga – üks väga-väga hea ja meeldejääv raamat. Kui saaks, annaks talle Goodreadsis parema hinde kui 5!
Kui kahju, et seda eesti keeles saada ei ole, soovitaks kohe kõigile oma tuttavatele, kes inglise keeles ei loe!

Mari Tammar “Hundihüüdja”

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse, Märts: Raamat, mille kaanel on hunt.
Mari Tammar “Hundihüüdja” (158lk. Tänapäev)
Autori pilt: Astrid Hallik
Raamatu võrratu kaanekujundus: Made Balbat

23.jpg

Huvitav, et ma just täna, naistepäeval, võtsin kätte selle raamatu ja lugesin läbi.
Mis on see, mis paneb naisi huntide poole vaatama? Ma ei ole seda õiget metsahunti kunagi näinud, aga loodusparkides kisub aina huntide eluasemete juurde ja videod neist on lummavad. Rääkimata hundi ulgumisest, mis tõstab kõik kuklakarvad püsti.
Raamatus uluti koos huntidega. Naised ulgusid.

On Haava talu, kus on põlvkondade viisi naisi elanud. Mehi ei ole, aina naised. Raamatu peategelase, Kadri, lugu on karm – tema vanaema peetakse nõiaks ja ema hulluks, teda kutsutakse hundilapseks, kiusatakse ja mõnitatakse. Kadri lahkub kodust ja jõuab tagasi alles täiskasvanuna.
Raamat, nagu “Libahunt”, Tiina asemel on Kadri ja lugu on tänapäevane.
Naistest, kes uluvad huntidega, hullusest, nõrkusest, meeste maailma tungimisest naiste kaitstud maailma ja metsast välja jõudmisest.
Aga mitte ainult. Autor lisab raamatusse ka oma mõtted ja valu tänapäeva pealetungi ning vanade kommete ja eestlaste kultuuri kadumise kohta. Kas me häbeneme tänapäeval seda, mis meil kunagi olnud on? Kogu maailm kannab ühtemoodi riideid ja sööb ühesuguseid burgereid – on see õige?

Mitu korda tõusid mul lugedes kuklakarvad püsti – siis, kui kirjeldati, kuidas naine ja hunt jõeääres kohtusid ning teineteisele otsa vaatasid ja kuidas naise ulule hunt samaga vastas. See oli nii võimas! Selle jõu ja väe säilitamine on nii oluline.
Kas inimese ja looduse suhe tuleb meie tänapäevast terve nahaga välja?
Tahaks loota.
Lugege raamatut.
Ja kuulake Youtubest, kuidas Mari Tammar torupilli mängib.

*Sind ei ole olemas, kui sul ei ole oma lugu.
*Igal inimesel on maaga kokkulepe. Inimene sünnib siia ilma selleks, et oma maa eest hoolt kanda.
*Vanade aegade inimeste silmad olid sügavad nagu kaevud ja nende juured tugevalt maa sees – neil oli kultuur, mille ümbert kinni hoida, kui tuul liiga tugevalt puhuma hakkas. Meie aga pöörame pead iga moeröögatuse peale, mis meist üle puhub, ja paindume uute väärtuste poole, visates vanad üle parda, kui uued ahvatlevamad tunduvad.
*Isegi pärast kõiki neid aastaid
ei ütle Päike iial Maale:
“Sa oled mulle võlgu.”
*Ma pean tervele maailmale selgitama, et nende kosmopoliitne perse vajab ka tulevikus maalappi, millel oleks tähendus.

Robert Swindells “Öö tuhat silma”

Robert Swindells “Öö tuhat silma” (184lk. Olion)

22.jpg

 
Lugemise väljakutse gruppi ilmus ühel päeval test pealkirjaga “Vali igale raamatule õige autor.” Seal oli see kõigile tundmatu raamat, mida paljud lugeda lubasid. Mina sain nüüd loetud ja mul on täitsa hea meel, et see test mu raamatuni viis.

Tegu on lastele mõeldud õudukaga. Peategelased on 11-12 aastased Tan, Simon ja Diane, kes veedavad tihti aega seigeldes kohalikul prügimäel ehk Risukal. (Mis lahe sõna!)

Ühel päeval leiavad nad Risukalt kassi skeleti, pesakonna valgete hiirte poegi ja inimese luukere.22b
Ja siis läheb lugu mõnusalt ärevaks. Mulle ikka tõesti meeldivad lastele mõeldud põnevikud ja õudukad! Need on enamuses niimoodi kirja pandud, et tunned lugedes kuidas pinge kasvab ja varbad ootusärevusest surisema hakkavad – nüüd-nüüd kohe juhtub midagi!!!
Ja siin juhtubki. Päris palju asju juhtub ja päris põnev on.
Mina, täiskasvanuna, suutsin muidugi enne raamatu lõppu paljusid tegelasi jubedates tegudes süüdistada, aga lõpptulemus oli hoopis huvitavam kui üks lihtne kurjam, nagu suurte inimeste raamatutes. 😛
PS! Mittesoovitav lugemine tõelistele murofoobikutele (õppisin uue sõna 😀 ).


Swindells ei olegi tegelikult nii tundmatu kirjanik – tal on eesti keeles lausa viis raamatut. Minust on need lihtsalt kuidagi mööda triivinud. Jäid ilmselt sellesse aega, kui ma lugemisega eriti ei tegelenud.
Nüüd katsuks selle lünga täita ja mõne tema loo veel läbi lugeda.

Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja”

Teema 1: Raamat, mida tahad lugeda! Sõnasta ise pealkiri.
Raamat, mis on nii põnev ja nii sünge, et ei saa käest panna!
Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja” (264lk. Varrak)

18

Üksildane maanteeäärne kõrts, mille taga asuvad rabad ja sood. Sünged mehed öisel ajal vankritega kõrtsi ette sõitmas. Salajased tehingud, kuratlik röövlijõuk, albiinost preester, ilus hobusevaras, joogisena saladusi väljalobisev peremees.
No mida veel ühelt raamatult tahta?!
Õige – tugevat, tarka ja kartmatut naispeategelast!
Selles raamatus oli tõesti kõik olemas, mida ma ühelt healt raamatult ootan. Nii raske oli seda käest panna (elu segas aegajalt lugemisele vahele) ja nii suure põnevusega haarasin ma ta uuesti kätte.
Isegi see ei vähendanud põnevust karvavõrdki, et ma kurikaelte pealiku kohe tema raamatusse ilmudes ära arvasin. Pigem isegi suurendas huvi, et kuidas ta end lõpuks reedab? Seda andis pikalt-pikalt oodata.

Ma armastan tõesti raamatuid, kus üheks tähtsaks osaks on rabad, sood ja udu. Need on põhjatult müstilised ja kurjad kohad, kust head tegelased hädavaevu pääsevad ja kuhu kurjad igaveseks vajuvad. Siin olid nad pidevalt olemas. Küll jälitas Mary seal kõrtsi peremeest ja küll aeti teda ennast seal mätaste vahel taga. 18b

Peategelane Mary Yellan on nii tugev ja hea karakter, et talle polnud sugugi raske kaasa elada. Lugedes juhtub tihti nii, et tegelased saavad oma kindlad näod ja minu jaoks oli Marylgi kohe algusest peale oma nägu olemas – see oli telesarjas Jane Eyre`t mänginud näitlejanna Ruht Wilson. Mary tundus olema samasugune kindla ja selge silmavaatega ning hea ütlemisega tark noor naine.

Daphne du Mauirier oli vaid 29 aastane, kui ta selle raamatu kirjutas. Sellele järgnes kahe aasta pärast tema kuulsaim raamat “Rebecca”.
“Rebeccat” olen ma kunagi ammu lugenud (ja vaimustunud), nüüd vaatasin, et väliseesti kirjastus Orto on Daphne du Maurieri raamatuid rohkemgi välja andnud. Kaevun oma raamaturiiulitesse ja otsin nad välja. Tasub ilmselt kõiki lugeda.

Erinevatel maadel on taaskord erinevad kaanepildid. Mõni on suhteliselt kummaline, eelviimane näiteks …
18a

Henning Mankell “Itaalia kingad”

Nutika raamatukoguhoidja veebruar: raamat vanadest inimestest
Henning Mankell “Itaalia kingad” (222lk. Varrak)

20
Vana mees Fredrik, vana koer ja vana kass oma üksikul saarel.
Nädalas 2x käib hüdrokopteriga postiljon.
Igal hommikul supleb mees jääaugus.
Rahu ja vaikus. Külm talv. Saare ümber laiub jääväli.
Ja siis, ühel hommikul, seisab keset jääd käimisraamiga naine ning kogu see rahu ja vaikus on kadunud.

Kui palju on raamatutest, filmidest ja eludest jooksnud läbi seesama lugu – midagi varjatakse aastakümneid ja siis, kui surm silme ees, kallatakse teised inimesed oma teadmistega üle. Surija saab oma patud lunastatud ja võib rahuliku südamega hauda minna. Need, kes ellu jäävad, peavad seda segadust klaarima hakkama.

Raamatus juhtub just selline asi, et surev Harriet toob oma kunagisele armastatule teateid, millest mees ei osanud undki näha. Kuigi raamatus püütakse jätta muljet, et Fredrik on tegelikult oma rahu rikkumise pärast õnnelik ja rahul, jäi mulle lugedes ikka kripeldama tunne, et kas ta oli tegelikult ka rahul? Mees justkui üritas endale sisendada, et tema 12 üksinda saarel elatud aastat olid enda peitmine ja elu elamata jätmine, aga mind see ei veennud.
Inimesed, kes ei suuda üksinda, ainult iseendaga elada, ei säti oma elu üksikule saarele, vaid otsivad seltsi ja lähevad üksi olles hulluks. Vaikus, mis neid ümbritseb, ei sisenda rahu, vaid ärritab neid. Selle raamatu mees elas oma koera, kassi ja postipaadi paari käiguga nädalas aga täiesti rahumeelselt.

Mis ma veel ütlen – kui mõni raamatutegelane teeb loomale haiget, on ja jääb ta minu jaoks negatiivseks tegelaseks. Autor ei suuda teda enam millegagi välja vabandada ja selle tegelase surma tragöödia ning ümbritsevate pisarad mulle ei mõju. Niisiis oli minu jaoks selles raamatus üks suhteliselt tuim osa, mis oleks pidanud südant liigutama, aga jättis mu külmaks.

Positiivse külje pealt – kui hästi Mankell kirjutab! Ma olen Wallanderi filmide fänn (tänan siinkohal Kenneth Branaghi võrratut osatäitmist), aga lugenud ma Mankelli enne ei olnud. See raamat oli aga nii intensiivne ja nii kaasahaarav, et ma sõna otseses mõttes sukeldusin sinna sisse ja pärismaailma tagasitulek toimus alati ehmatades mõne heli või puudutuse peale.
Raamatu esimene pool oli eriti hea. Mees oma saarel, hullumeelsena tunduv autoretk,
lumises metsas olev jäätunud järv. See meenutas mulle veidi Rachel Joyce`i raamatut “Harold Fry uskumatu palverännak” (mis oli ka suurepärane lugemine!).
Teine pool oli ka väga hästi kirjutatud, aga esimese lumma selles enam ei olnud. Liiga palju tegelasi, kes kõik rahu ja vaikust lõhkuma tulid ja oma elud kaasa tõid.

*Üks asi on kelnerite ja ooperilauljate puhul ühine – nimelt peavad neil mõlemil olema väga head kingad.
*Eluga on samamoodi kui kingadega. Pole mõtet endale sisendada, et need sobivad. Kui king pigistab, siis on see reaalsus.

Niisiis oli see üks väga hea lugemiselamus!
Täna sain kätte ka teise osa, “Rootsi kummikud”. Paistab, et see pole mitte nii rahulik raamat, aga kindlasti on ta sama hästi kirja pandud.
PS! Mulle meeldivad väga mõlema eestikeelse raamatu kaanekujundused!
Siin on aga välismaa väljaannete kaaned:
20a

 

Ludwik Jerzy Kern “Ferdynand vahva”

Teema 32: Lasteraamat, mida lugesid esimest korda alles täiskasvanuna, aga mis Su lapsepõlves juba eesti keeles olemas oli)
Ludwik Jerzy Kern “Ferdynand vahva” (103lk. Eesti Raamat)

17

Mäletan lapsepõlvest seda kaanepilti ja raamatus olnud illustratsioone, aga lugenud ma seda (enda arust) ei olnud. Praegu jõudis see raamat minuni tänu ühele postitusele Lugemise väljakutse grupis, kus kirjutati liftiga lendamise raamatust (Annie M. G. Schmidt “Lendav lift”). Mu abikaasa nägi posti ja küsis, kas ma mäletan, et Ferdynandi raamatus lennati ka liftiga? Tasapisi tuli raamatu kaas meelde, aga sisu mitte. Niisiis – raamatukokku!

Ferdynand on koer. Selline koer, kes armastab koos peremehega diivanil ajalehte lugeda ja tukkuda. Aga ühel päeval tuleb talle pöörane mõte – mis oleks kui tõuseks kahele käpale? Mõeldud-tehtud! Ferdynand kõnnib mööda linna ja tunneb, et on alasti – läheb rätsepa juurde, saab endale ilusa ülikonna, kaabu, kingad. Käib restoranis söömas ja läheb hotelli magama. Äratab öösel pool hotelli üles, sest uriseb unes. 🙂
Ja hotellilift ongi see, millega Ferdynand ning hotelli direktor uhke reisi teevad. Ja kui kaanepilti vaadata, siis seal ju ongi Ferdynand liftis, pidamas plaani, kuidas tuvid saavad aidata, et lift jälle maapeale tagasi jõuaks.
Seiklusi ja sekeldusi on muidugi veel ja veel.
Ülimalt lahe, mismoodi raamatus erinevalt sadavat vihma kujutatakse.
See on küll raamat minu lapsepõlvest, aga sobiks suurepäraselt ka tänapäeva lastele lugemiseks!

*Miks pühapäevased ajalehed on kõige paksemad? Eks ikka sellepärast, et pühapäeval pikutab peremees kõige kauem.

17a