Blake Crouch “Good Behavior”

Blake Crouch “Good Behavior” (270lk. Kindle)

00000
Uus Blake Crouchi raamat, mis minu üllatuseks ilmus juba 2016. aasta novembris, aga mille mina alles nüüd avastasin. Ühtlasi sain ka teada, et sellest raamatust on tehtud seriaal, peaosas Michelle Dockery! Seesama näitleja, kes kõigi poolt armastatud Downton Abbeys Lady Maryt mängis.
Raamatu alguses kirjutab Crouch ka sellest, mismoodi nad seriaalitegemise plaani pidasid ja kui äkki ilmnes, et Michelle Dockery Downtoni võtted lõpevad ja ta vabaks saab, oli kõigil selge – tema tuleb peaossa saada!
 
Raamatus on kolm juttu. Kõigi peaosas vangis istunud vargaplika Letty Dobesh. Letty pole niisama pisivaras, vaid kõrgema klassi pätt 😉 Tal on hotellides sidemeid ja ei ole probleem numbritubadesse sisse saada ja seal puhas töö teha.
Iseenesest ju negatiivne kangelane, aga kõigi kolme loo puhul sai talle pöialt hoitud, et ta kogu sellest supist ikka eluga välja tuleks 🙂
 
Ühel taolisel hotelliröövi retkel, kui Letty parasjagu tuba tühjendab, ei jõua ta õigeks ajaks välja ja peab end kappi peitma. Toaomanik tuleb ühe teise mehega sisse ja Letty kuuleb, mismoodi palgatakse mõrtsukas mehe abikaasat tapma. Aga kas toas olev varas saab helistada politseisse ja teatada – ma olin just vargil kui kuulsin, et plaanitakse mõrva? Ei saa. Niisiis peab Letty selle probleemi ise ära lahendama.
Aga kui sa lähed kellegi elu päästma, kas seda üldse soovitakse? Ja kui sa oled selle elu päästnud, kas sa tegid õigesti või kahetsed hiljem oma tegu?
 
Oi, mulle meeldib Blake Crouchi raamatute puhul, mismoodi ühele vindile saab veel teise vindi peale keerata! Loed omastarust lõpu ära ja peale seda tuleb veel vingem lõpp!
 
Raamatu teises loos palgatakse Letty ühele multimiljonärile viimase õhtu seltsidaamiks. Nimelt läheb mees järgmisel päeval eluks ajaks vangi, aga ta tahab veeta unelmate õhtu. Peale seltsi pakkumise on Lettyl aga veel üks ülesanne – varastada mehe kabineti seinalt kuulus ja kallis maal.
Kõik sujub, ta jõuab mehe saarele, veedab ilusa õhtu, teeb maali varastamiseks kõik vajalikud ettevalmistused, aga siis…
Ah, ma rohkem ei kirjuta 😉
Mainin lihtsalt ära, et selle loo puhul saab ikka mitu-mitu korda imestada, milline pöörane fantaasia kirjanikul on.
 
Kolmanda osa tegevus toimub Las Vegases, Letty näitab oma imelisi vargavõimeid ja kogu tema meeskond teeb ära suurepärase töö (kui pirakat kasiinovargust saab nii nimetada), aga Crouch keerab teiste vaeva muidugi peapeale ja üllatab lugejat 😉
 
Lisaks väga põnevatele lugudele oli see esimene kord, kui ma lugesin raamatut, mille teksti vahel oli lõigukesi seriaalist! Loen näiteks, mismoodi Letty baaris istudes jooki tellis ja järgmisel lehel on sellest väike videojupp. Või foto sarjas olevast stseenist. Või Crouchi käega kirjutatud mustandileht.
Väga põnev lugemiskogemus!
 
Ma loodan ka sarja näha!

Jean-Claude Mourlevat “Siluett”

Jean-Claude Mourlevat “Siluett” (144lk. Draakon & Kuu, tõlkinud: Indrek Koff)

0101.jpg
See oli üks suurepärane raamat!
Tegu on eelkõige lastekirjanikuga, aga selle täiskasvanutele mõeldud raamatu novellid olid lihtsalt suurepärased! Ühest küljest humoorikad – sellised musta huumoriga pikitud. Teisalt võis iga loo juures leida ka midagi kurba. Naer läbi paari pisara, mõeldes, et mismoodi küll asjad niimoodi kulgeda võivad?!?
 
Lisaks muidugi väga kutsuv raamatukaas.
Seekord ei hirmutanud mind ka prantsuse autor (ma pelgan veidi teatud sorti prantsuse kirjandust ja filme, ma ei ole nendega tihti ühel lainel. Õnneks ei olnud see raamat sellisest sordist) 😉
 
Nimilugu, Siluett.
Kujutage ette, et olete 40-aastane naine. Paarkümmend aastat olete juba armunud ühte näitlejasse ja siis tuleb ta teie linna filmivõtetele. Lehes ilmub kuulutus, et võtetele vajatakse naisterahvaid. Teile naeratab õnn, te saate siluetiks, oma armastatud näitlejaga ühte voodisse, naeratate talle, tema naeratab teile …
Te viite kogu oma pere ja sõbrad filmi vaatama ja see, mis teie stseeni ajal ekraanile ilmub ajab suurema osa saalist naerma, teie pere ja sõbrad vahivad tummalt ja teie soovite, et poleks kunagi võtetel osalenud.
Miks?
Lugege!
 
Veel on siin lugu kinnisest prantsuse neiust, kes läheb Inglismaale kooliõpetajaks, et iseseisvust ja suhtlemist harjutada ning maailma näha.
Mida ta seal aga näeb ja mida teeb, sellist kogemust ei oleks ta kuskil mujal saanud…
 
Üks lugu vanahärrast, kes saab oma arstilt habu uudiseid.
Ta teab, et veel mõned kuud, ning tema eluga on ühelpool. Niisiis otsustab ta järgijäänud ajal kõigi nende käest, kellele ta haiget on teinud, andeks paluda. Ta otsib üles mehe, keda nad kambakesi kunagi sõjaväes alandanud olid. Kohtub temaga, palub andeks.
Ta plaanib kõik enda “ohvrid” läbi käia ja neilt andestust paluda. Siis aga kutsub arst ta enda juurde, vabandab ette ja taha ning teatab, et tal polegi surmatõbe. Eksitus!
Mees aga jätkab oma eesmärgi täitmist. Tahab jätkata.
Aga ei saa.
Lugege ise, miks!
 
Üks erakorselt hea lugu on pensionärist keelefanatist, kelle hobiks on raadiot kuulata ja seal esinevate tähtsate ninade keelevääratusi üles märkida. Üks ministrihärra lubas endale lausa 4x eksimist, nii et temale planeeriti korralik karistus.
Miks see ära jäi? Põhjus on erakordselt hullumeelne ja naljakas! 😀
 
Nii et soovitan kõigile, väga vinge raamat!

************************************************************
Eesti keeles on samalt kirjanikult veel ka üks lasteraamat: “Ookeani kutse”

Kobo Abe “Härra S. Karma kuritöö”

Isiklik väljakutse: igas kuus üks jaapani kirjaniku raamat.
Märts: Kobo Abe “Härra S. Karma kuritöö” (78lk. Perioodika, tõlkinud: Agu Sisask)

1_1_7445017.jpg
Nüüd olen ma lugenud ka jaapanlaste ulmet.
Või oli see luul? Mälupildid kõrge palavikuga haige peas? Narkouim?
Oli, mis ta oli, kirja oli ta pandud hästi.

Lugu ise seisnes selles, et ärkas hommikul üks mees ja tundis, et midagi on valesti. Kõik on justkui nii nagu ikka, aga tema sees on imelik tunne.
Läks sööklase hommikust sööma, tahtis söögi oma arvele panna, aga nimi ei tulnud meelde. Dokumendilt oli nimi kui pühitud, kassapidaja ei mäletanud tema, püsikliendi, nime. Läks see mees siis tööle ja luges saabumiskaartide realt oma nime: Karma. Kuidagi võõras tundus. Astus kontorisse ja nägi – härra Karma on juba tööl, tema kohal, tema näoga, dikteerib sekretärile kirja.
Mees otsusustas arsti juurde minna. Istus ooteruumis ja lehtises ajakirja. Seal oli kõrbe pilt. Mees vaatas seda, imetles ja tundis end äkki kummaliselt. Järgmisel hetkel oli pilt ajakirjast kadunud.
Arsti juures tehti talle röntgen ja avastati, et mees on seest õõnes ja selles õõnsuses on pilt kõrbest. St. seal ongi see kõrb, mis ajakirja pildil oli.
Peale seda, kui mees loomaaias käis, oli seal tema sisemises kõrbes juba ka kaamel…
Nii algas tema üle kohtuprotsess. Kuna tal ei olnud nime, oli ta süüdi kõiges, mida keegi kunagi teinud oli. Aga kuna tal ei olnud nime, ei saanud keegi teda ka süüdi mõista. Aegajalt käis ta oma sisemises kõrbes istumas. Siis oli ta tagasi oma elus ja võitles teda kivikujuks muuta soovivate Pintsaku ja Pükstega.
Ja veel palju segast ja hullumeelset juttu.
Tore on, et ma lugesin kõigepealt Kobo Abe “Luitenaist”. Oleks see olnud mu esmane tutvus Kobo Abega, poleks ma vist tema teiste raamatuteni jõudnudki. Vähemalt mitte niipea.

Muidugi lugesin ma ka paari mõtisklust selle raamatu kohta, sisu pidi olema sügav ja kui hoolega mõtlema hakata, siis eks ta nii ju olegi – meie sees on tihti liivakõrb ja me jalutame selles kõrbes nagu üksikud kaamelid, samal ajal kui teised meie ümber püüavad meid veenda, et me mõtleme valesti ja oleme hullud. Kõrvalekaldeid ei tohi lubada!
Aga ikkagi oli see üks jabur lugu 🙂

Kobo Abelt on eesti keeles ilmunud veel:
1966 “Neljas jääaeg”
1968 “Luitenaine”

Michel Bussi “Mustad vesiroosid”

Michel Bussi “Mustad vesiroosid” (367lk. Varrak, tõlkinud: Madis Jürviste)
PS! Väga kaunis reljeefne raamatukaas! Suurepärane kujundus Toomas Nikluselt.
0002.jpg
Ma olen skandinaavia krimkade lugeja ja vaataja. Ja brittide krimkade lugeja ja vaataja.
Mulle meeldivad Wallander ja Morse ja teised depressiivsed uurijad, kelle nägudel ei näe naeratust kogu raamatu/filmi jooksul ja kes elavad nii omas maailmas ja on nii laia silmaringiga, et ma ei teagi mida ma rohkem naudin – kas nende uurijameisterlikkust, või seda kui nad õhtul koju saabuvad ja klassikalise muusika plaadi peale panevad.
Endale veini valavad ja tugitooli vajuvad.

Ja siis loen ma sellist raamatut, kus uurija Laurenc Serenac muudkui naerab ennastunustavalt, oma abiga nalja heidab ning ülepeakaela kahtlusaluse naisesse ära armub. Teab küll, et teeb rumalasti, aga näe – naisel on violetse varjundiga silmad ja nahk nagu siid ja vaese Laurenci käed lihtsalt ise liiguvad tema puusadele ja juustesse ja igalepoole mujale ka.
Loen ja mõtlen, mis juhtuks ühe skandinaavia uurijaga, kui ta sellise prantslaste kamba hulka satuks, kus hommikust õhtuni aina naerdakse 😀

Mul on selles raamatus kaks lemmikut – Serenaci abi Sylvio Benavides, kel on viimase vindi peal rase naine ja aiagrillide kogu (17 tükki juba!) ning saksa lambakoer Neptune, kes on kogu Giverny küla enda käpa alla võtnud.
Ja ma kujutan kogu aeg ette seda imelist natuke lohakat loodust, mille keskel asub Monet` kuulus aed ja vesiroositiik. Kindlasti seisab raamatu suur võlu ka selles, et kõik, mis puudutab Claude Monet isikut, on täitsa tõsi ja krimka lugemise kõrval saab siin ka veidi silmaringi avardada. Põnev killuke: maja kõrval oleva tee asfaltkatte eest maksis 100 aastat tagasi Monet, et teetolm tema aiale ei langeks.

See on kindlasti kõige kummalisema ülesehitusega raamat, mida ma kunagi lugenud olen. Loed lugu, kus on tapetud üks küla silmaarst-playboy, kus tegutsevad kolm eri vanuses naist: andekas 11-aastane maalija Fayette, iluetalonist kooliõpetaja Stephanie ja siis üks vanaproua, kes kogu mängu justkui kõrvalt jälgib. Loed nende kolme lugu ja ei saa aru, mismoodi uurijad ei jõua kuidagi Fayette`ni ja kuidas keegi ei märka seda koeraga vana naist? On üks küla, on üks mõrv, on terve hulk inimesi, kes rohkem või vähem paistavad selle mõrvaga seotud olema, aga uurimine ei liigu ja osa inimesi oleksid justkui nähtamatud!
Ja raamatu lõpus avatakse lugeja silmad ja alles siis saad aru, kui eriskummaliselt kogu see lugu kirjutatud oli! Nüüd peaks raamatu veelkord üle lugema, sest siis oskaks ilmselt nii mõnelegi kummalisele seigale vastuse anda.
Paneb veel mitmeks päevaks mõtlema…

See raamat oli väga huvitavalt kirjutatud ja mulle tohutult meeldis Monet ja tema maalide lugu.  Galeristide veidi üleolev suhtumine pani muigama ning ülipüüdlik (aga nutikas!) uurijaabi Sylvio tekitas nii mõnegi kulmukergitamise koha.

Aga sünge skandinaavia krimka kipraskulmulise uurijaga jääb mulle ikkagi südamelähedasemaks kui naerusuine, lendlev ja kergemeelne prantslaste detektiiv.

Ain Kalmus “Hingemaa”

Teema 14: Raamat, mida loetakse mõnes filmis
Ain Kalmus “Hingemaa” (312lk. Orto 1948)

001.jpg

Oli aasta 2015 novembrikuu, kui me sõitsime Laitse mõisasse Tõnis Mägi kontserdile. Tõnis laulis laulu kondorist ja rääkis loo, kuidas nad olid Kärduga käinud Ameerikas, vana Eesti kiriku taastamiseks korraldatud heategevuskontserdil esinemas. Kuidas kiriku tornist oli kondor lendu tõusnud ja see oli tekitanud tunde, et see lind valvas selle vana kiriku üle.
Kontserdil mainis Tõnis ka üht raamatut, kus eestlaste külast Ameerikas ja sellest kirikust juttu on.
Läks aasta ja mitu kuud, kui ma märkasin, et ETV2 näitab filmi pealkirjaga “Hingemaa”. Salvestasin ja vaatasin. Ühe korra ja teise korra ka.
See oli lugu sellestsamast Gleasoni Eesti kirikust, selle restaureerimisest ja Tõnis Mäe kontserdist Ameerika metsade vahel. Kohal oli ka kunagise pastori Hans Rebase poeg, nüüdseks juba vana mees Bill Rebane.
Ja selles filmis loeti seda raamatut, Ain Kalmuse “Hingemaa”.
Raamat oli aga mul riiulis olemas, jõudnud meie koju Rootsist, koos aastaid tagasi päranduseks saadud teiste Orto kirjastuse raamatusarjadega. Tegu on ilukirjandusliku raamatuga, kus siiski omajagu tõtt sees – koht, kirik, küla, eestlaste elud.

20. sajandi alguses saabusid Ameerikasse kolm noort Eestimaa meest. Tulid otsima oma hingemaad. Ühel, Aadu Toolsel, jäi pere Eestisse ootama, kuniks mees on uuel maal jalad alla saanud.
Otsisid tööd ja leidsid ka. Nägid vaeva suvel kraave kaevates ja talvel metsi langetades. Korjasid dollarihaaval raha ning kui 200 rohelist krabisevat kokku sai, läks Aadu Toolse linna ning sõlmis lepingu maaostuks. Ta oli selle krundi juba ammu välja valinud ja seal salaja juba veidi maadki harinud. Ja nüüd äkki oli ta maaomanik! See lapp oli suurem, kui koduses Eestis mõisniku maa! Krunt oli ilus, mets, metsas allikad, allpool jõgi ja järv. Kõige ilusama krundi oli Aadu valinud!
Maapeal oli püsti väike tööliste maja, kämp, nagu teda kutsuti. Selle kohendas Aadu niimoodi korda, et võis Eestisse perele kirjutada – tulge!
Ja pere tuli. Naine Salme ja kolm poega.

*”Aadu oli ruume suure hoolega küürinud, ta oli isegi poest paberit toonud ning köögiriiulitele valged pitskardinad külge lõiganud. Laual oli puhas käterätik põiki üle ning sellel savikruus sügislilledega. See kruus lilledega oligi esimene asi, millele naise silmad langesid, ja ta pilk muutus uduseks.”

Aadu alustas tasahilju, aga suure innuga – haris ta ju omaenda hingemaad, mitte ei orjanud kellegi teise heaks. Kevadel tegi alepõletust, siis oli kogu pere abiks. Kündis algelise isenikerdatud adraga maad, ostis lehma, paar põrsast. Talvel käis metsa raiumas ja raha teenimas. Iga aastaga kasvas farm suuremaks. Tuli hobune, saadi suuremad maalapid metsa alt põldude alla.
Kõige parem rohi töö vastu on rohkem tööd, ütles Aadu.

Väga vahva on kirjeldus sellest, kuidas kohalikus lambafarmis lambaid pesti.
*”Kaevati sik-sakiline kraav, lasti see siis ääreni vett täis, pandi sellesse kanget sooda ja seebi moodi kraami ja siis lambad ikka karsumm! ja karsumm! üksteise järel ühest otsast sisse. Kui nad olid sik-sakilise kraavi pool ujudes läbi käinud ja teisest otsast välja tulid, olid nad puhtad nagu Siioni tallekesed.”

Ümberkaudu elasid ka eestlased, kellega aegajalt pidusidki peeti ja kodumaad meenutati. Eriti valusalt soovis Eestisse tagasi Aadu naine Salme. Ikka igatses ta Pärnu randa ja Vallimäele, meenutas, kuidas nad Aaduga seal käsikäes jalutanud olid. Hingemaa võib ju siin, sel põllul olla, aga kodu on Eestis!

*Salme mäletas, kuidas pühapäevahommikutel oli terve Pärnu kellaheli täis olnud. Elisabeti kiriku tornist kostis see heledalt, rõõmsalt, saksa kiriku poolt aga kumedamalt, raskemalt, kuna sekka paiskus vene kiriku rõõmsat, mitmehäälset tilinat. Siis oli hea avatud akna all seista ja lasta neil kuminatel läbi toa kajada.”

Kogu raamatust jookseb läbi nukker noot. Kuidas tulid Eestist noored mehed ja naised, võitlesid endile maalapid, hakkasid neid harima. Kuidas sündisid lapsed ja läksid ameerika koolidesse, õppisid inglise keeles ja varsti rääkisid juba koduski inglise keelt.
Aadugi saab vanemaks ja tema suurim hirm ei ole mitte vanadus ja surm, vaid see, et tema hingemaa farmi ei ole äkki kellelegi pärandada! Ükski kolmest poisist ei ole farmeriametist huvitatud, nendest on saanud ameeriklased. Aga tütar on veel liiga noor.

Olin raamatu lugemise just lõpetanud ja vaatasime AK uudiseid. Seal oli avalugu välismaal olevatest Eesti koolidest ja eesti keele säilimisest. Kõik algab kodust, jäi sealgi kõlama. Kui kodus peetakse eestlaseks olemist ja oma juuri tähtsaks, siis ei ole sel nii lihtne kaduda.
Peaasi, et oleks inimesi, kes peaks seda oluliseks!
Ütles Aadugi raamatus, et huvitav – kohalikud vanad perekonnad oskavad väärtustada oma juuri ja hindavad ka kaugelt tulijate keelt ja kombeid, aga tulijad justkui häbenevad seda, kes nad on, ja püüavad võõra rahva hulka sulanduda.

Raamatus on juttu ka sellest, kuidas see pisike eestlaste kirik sinna kaugele Ameerika metsade vahele ehitati. Iga pere andis omalt maalt palke, kõik lõid ehitusel kaasa. Isegi pastor Hans Rebane, kes elas muidu suures linnas, tuli ja jäi tükiks ajaks paigale ning oli jõu ja nõuga abiks.
Ja siis tulid ristsed ja pulmad ja matusedki.
Eesti keeles, oma õpetajaga, oma küla rahvaga seal võõral maal.

Huvitav oli seda “Hingemaa” filmi vaadata. Näidati, kuidas mees metsaäärtpidi kiriku juurde läheb. Võserik nagu meilgi, Tal ja lumi. Kui ei oleks öeldud, et Ameerika, siis oleks arvanud, et siinsamas metsas filmitud.

Hingemaa on seal, kus on hing rahul.
Kui on tahtmine minna, siis minge – tahtmine on taevariik.
Aga ärge unustage seda, kus on kodu.
Väljarännates on kõik roosiline ja meelitav. Aga kui oled natuke aega olnud, siis hakkad ikka üleõla tagasi vahtima ja varsti on hinges kitsas käes…

*****************************************************************
Gleasoni Eesti kirikut on aegade jooksul renoveeritud, rüüstatud, jälle üles ehitatud. Kirikul täitus 1914. aastal 100 aastat! Selle puhul tehtud Tõnis Mäe kontserdisga koguti 17000 dollarit ja kirik sai uuesti korda.
Selle aasta veebruaris saabusid aga uudised, et vandaalid on kirikus pidu pidanud ja selle sisustuse purustanud.
Kui närune peab olema inimene, et ta läheb ja rüüstab metsas seisvat väikest kirikut?

Leidsin netist mõned vanad pildid.

Selline väike videolõik:

Mõned artiklid Gleasoni eestlaste kirikust:
http://www.firstestonianchurch.com/history/
http://www.eestikirik.ee/saja-aasta-vanune-eestlaste-kirik-ameerikas/

Raamatu autorist, Ain Kalmusest:
http://www.eestikirik.ee/vahetuntud-ain-kalmus-tookas-ja-noudlik/

Erich Kästner “Veel üks Lotte”

Teema 13: Raamat, mis oli noorpõlves sinu ema või isa lemmik.
Erich Kästner “Veel üks Lotte” (114lk. Eesti Raamat 1971)

000Lotte.jpg

Lihtne oleks olnud valida mõni isa lemmikraamat, sest ta ei väsinud mulle soovitamast kogu “Seiklusjutte maalt ja merelt” sarja. Lisaks veel Winnetou raamatuid ja kui ma vanemaks sain, siis ka “Maailma ja mõnda” sarja.
Aga ma valisin ema lemmiku.
Rääkisime temaga ühel õhtul raamatutest ja tuli välja, et lapse ja noorena ta eriti ei lugenud. Kui ta plikatirtsuna Siberi lastekodust Eestisse tagasi tuli, siis ei osanud ta enam eesti keeles rääkidagi, rääkimata eesti keeles lugemisest. Hiljem oli tädi juures hulga talutöid, mida teha, siis tulid kool ja ülikool.
Nii et tema juturaamatute lugemine algas siis, kui saabusin mina 🙂
Alguses oli palju muinasjutte (minu lemmiklugu lumehane munadest) ja hiljem juturaamatud. Eks ma lugesin ju üldiselt ikka ise, aga kui haigeks jäin, siis oli tore, kui keegi ette luges ja nii saigi meie ühiseks lemmikuks “Veel üks Lotte”.
Ilmselt on seda raamatut kõik lapsepõlves lugenud, nii et sisust vaid niipalju, et kaks täpipealt ühtemoodi tüdrukut kohtuvad suvelaagris. Tuleb välja, et nad on kaksikud, kes on pisikestena ema ja isa vahel ära jagatud. Tüdrukud vahetavad endid ära, nii et seni emaga elanud Lotte läheb peale laagrit isa juurde ja isaga elanud Luise läheb Lottena ema juurde. Mis edasi juhtuma hakkab, saab raamatust lugeda.
Vahva lugu!
Ja väga mõnusas keeles kirja pandud 🙂

1998. aastal tegi Disney sellest raamatust ka filmi, nimeks “The parent trap” (Nagu kaks tilka vett), kus peaosi mängis Lindsay Lohan. Seda filmi sai kordi vaadatud ja kui telekasse tuleb, siis on ikka veel tore üle vaadata 🙂
Sama tore, kui oli täna seda lapsepõlveraamatut lugeda 🙂

Alan Bennett “Tema Majesteet lugeja”

Alan Bennett “Tema Majesteet lugeja” (95lk. Varrak)

00Majesteet.jpg

Ühel kaunil päeval, kui kuninganna Buckinghami palee aias jalutab, tormavad tema koerad palee nurga taha ja kukuvad millegi peale klähvima. Kuninganna pole sealkandis eriti käinud, aga nüüd on vaja koerad ära kutsuda ja nii ta avastabki raamatukogubussi! Mis veel huvitavam – see buss pidavat käima iga nädal ja bussis on ka üks tema palee köögis töötav (talle tundmatu) noormees, kes loeb.

Viisakusest laenutab kuninganna raamatu ja seda nädala pärast ära viies, näeb taas lugevat kokaabilist. Kuninganna võtab uue raamatu ja laseb punapäise poisi köögist oma ruumidesse edutada. Normanist saab tema amanuensis (poiss vaatab sõnaraamatust järgi, et see on õpetlase sekretär, käsikirjade ümberkirjutaja või kirjanduslik assistent.).

Lugemine haarab kuningannat jäägitult.

“Lisaks avastas ta, kuidas üks raamat viis teiseni, uksed avanesid kõikjal, kuhu ta pöördus, ning päevad ei olnud küllalt pikad, et lugeda kõike, mida ta lugeda oleks tahtnud” Lk.19

“Lugemise võlu, mõtles ta, seisneb selles, et kirjanduses on midagi kõrki. Raamatud ei hooli sellest, kes neid loeb või kas neid üldse loetakse. Kõik lugejad, tema sealhulgas, on võrdsed. Ta leidis, et kirjandus on nagu rahvaste ühendus, raamatud aga vabariigid.” Lk. 26

Aga kuninganna raamatulembus ei meeldi õukonnale. See lööb rutiini sassi ja tekitab palju piinlikke momente. Selle asemel, et esitada tavapäraseid viisakusküsimusi inimese saabumise ja elu-olu koha, küsib kuninganna nüüd äkki: “Aga mida te viimati lugesite?” Inimesed, kes visiitidel ikka lilleoksakesi toonud on, kingivad kuningannale nüüd raamatuid. Neid, mida nad loevad, või – eriti hull – mida nad ise kirjutanud on!
Ainuke asi, mis kuningannale raamatute juures ei meeldinud, oli kohtumine nende autoritega. Need olid lärmakad ja ei pidanud endi raamatute lugemist eriliseks teeneks. Pigem arvasid nad, et on raamatu kirjutamisega lugejale teene osutanud.

Aga seda rohkem kuninganna luges. Ja seda rohkem hakkas ta märkama asju, mis toimusid tema ümber. Pisiasju. Inimesi, nende näoilmeid, nende reaktsioone.

Ühel vastuvõtul sattus kuninganna rääkima Alice Munroga, luges tema raamatuid ja nentis, et:
“Kas saab olla veel suuremat rõõmu, kui kohata kirjanikku, kes sulle meeldib, ja leida siis, et ta ei ole kirjutanud mitte ühe või kaks raamatut, vaid vähemalt tosina.” Lk. 54

Üks väga vahva, brittide mõnusat huumorit täis raamat. Sobilik lugemiseks igale raamatute armastajale.

“Lugemine on muuhulgas ka lihas ja ta oli seda nähtavasti vahepeal arendanud. Nüüd võis ta seda romaani lugeda kergesti ja suure naudinguga, naerdes märkuste peale, mida ta enne ei olnud üldse tähele pannud.

Peale lugemist püüdsin ma leida ka, kas mõni ajakirjanik oma intervjuudes on kunagi kuninganna käest päriselt ka küsinud, millised raamatud talle meeldivad, aga ei leidnudki sellist intervjuud.