Karl Ove Knausgård “Koidutäht”

Karl Ove Knausgård “Koidutäht” (632lk. Varrak)

Sulgesin raamatu tagumise kaane eile öösel kella 2 paiku ja mõtlesin, et kui kaua seda teist osa nüüd küll ootama peab!? Kuidas ma seda kõike, mis siin raamatus oli, veel aasta või kaugema aja pärast mäletan…

Praegu tundub, et mäletan küll, sest see oli mu aasta parim lugemine!

9 väga eriilmelist peateglast, kelle kõigiga tuli kaasa veel ports teise ringi tegelasi, kelle kõigiga juhtus … kui mõtlema hakata, siis tavapäraseid asju. Meie kõigiga võib niimoodi juhtuda. Su perekonnas võib olla psühhoosi all kannatav inimene, kinnine ja sissepoole elav laps, endast väga heal arvamusel olev ajakirjanikust mehejurakas, kauges suvilas elav filosoofist isa, tablettide küüsis olev medõde, eluga tsipa rappa läinud kunagine andekas kooliõpilane, pealtnäha ideaalne abielu jne. Kõigi nende inimeste lood olid nii realistlikud ja nii hästi ning elusalt kirja pandud, et 630 lehekülge paremast käest sulasid kiirelt vasakusse kätte ja mida rohkem vasakule raamatu raskus nihkus, seda rahutumaks muutus mõte – see raamat lõpeb VARSTI! Ma saan ennast ilmselt lohutada sellega, et mul on kogu ülejäänud Knausgård veel lugemata, nii et teise osa ootamise ajal on tegemist. Kui raamatu peategelased olid pärit elust enesest, siis ühel päeval taevasse ilmunud helendav Koidutäht seda ei olnud. Nii nagu Murakami istutas oma 1Q84 raamatus taevasse kaks Kuud ja keeras tegelaste eludele sellega jõnksu sisse, nii pani Knausgård taevasse hiigeltähe helendama ja inimesed seda huviga vaatama. Peale õhutemperatuuri, mis raamatus kogu aeg tõuseb, hakkavad ka kõigi elud vähehaaval muutuma.

Suhted pingestuvad, kes haarab tihedamini klaasi järele, kes näeb silmanurgast kummalisi asju, võimenduvad tegelastes juba olemasolevad tunded ja probleemid. Õhus on pidevalt tajutav pinge, mis lugedes süveneb ja mind ei pannudki väga imestama, kui me raamatu lõpuks jõuame välja filosoofilise esseeni. Mis oli muide väga huvitav lugemine!

Essee oli kirja pandud Egili poolt ja tema oli ka minu lemmiktegelane siin raamatus. Tema on see eespool mainitud filosoofist isa, kes elab kaugel suvilas.

Leheküljed 363-430, mu lemmikosa! Sarnase pingega raamat, mida kahjuks eesti keeles ei ole, on Karen Thompson Walkeri “The Age of Miracles”. Siin kulgeb tegelaste elu samamoodi, igapäevaselt, aga maakera pöörlemine aeglustub iga päevaga. Päevad muutuvad pikemaks, ööd muutuvad pikemaks ja see toob kaasa kummalisi sündmusi nii looduses kui tegelaste eludes.

Nii “Koidutähe” kui “The Age of Miracles” raamatus on äratuntav filmi “Melanhoolia” meeleolu. Teate küll seda filmi, kus üks planeet maale lähenema hakkab ja lõpuks kokku põrkab. Lugesin intervjuud Knausgårdiga, kus ta vastab küsimustele raamatu kirjutamise teemadel.

Ta alustas sellega koroonapandeemia algusaegadel. Elas kogu oma 9-liikmelise perega Londonis, istus lockdownis ja kuulis kiirabiautode katkematuid sireene. Ilmselt saame just sellele ajale tänulikud olla, et raamatusse selline pinge ja teadmatus ning kõhedus sisse kirjutatud on. Mitte midagi otsesõnu öeldult, aga iga kord raamatut avades ning lugema hakates tundsin, mismoodi väike ärevus sisse tuli. Ja nüüd on sobiv hetk teha suur-suur aplaus tõlkijale, Sigrid Toomingale!

Väga hästi tõlgitud ja väga huvitavaid murdesõnu ning lausekeerde kasutatud!

Näiteks:

“süda räigelt põmpsumas”.

“sidus vangud kokku”.

“…oli kõige julmemal kombel ära tõurastatud”

“Sümbolitesse tähenduste sadestisena settinud tõdemused…”

“Rupjasin mööda vana vankriteed läbi metsa”

Neid sõnu ning lauseid on veel ja veel ja nad on üks põhjustest, miks see raamat nii eriliselt mõjub.

Aitäh!

Loodan väga, et Sigrid Tooming tõlgib kogu triloogia!

*Aga seda, kes on taputokk, ma hoolimata suurest googeldamisest teada ei saanudki. (Tagaruumist väljus lõnkjas musta kotitava ülikonnaga taputokk).

Intervjuu Knausgårdiga, mida lugesin, oli tehtud aastal 2021 septembris ning seal ütleb ta, et on just lõpetamas raamatu teise osa kirjutamist. Ootan seda tõesti väga.

Senikaua joonistan endale graafiku kõigist tegelastest, et uut osa (loodetavasti sama paksu!) kätte võttes mälu värskendada.

Egili mõtted (lk 383-384):

Voolav laava jahtub ja tardub mägedeks, meri aurustub päikeses ja muutub pilvedeks, alanev rõhk atmosfääris põhjustab tuult, tuul künnab mere mäslema, vesi uuristab mägesid, tuul lennutab liiva. Elektrilaengud sööstavad sähvides viiliti läbi taeva maa poole. Lõõmav Päike, vilkuvad tähed, Kuu, mis tiirleb ümber Maa, mis tiirleb ümber Päikese elliptilisel orbiidil, mis hõljub läbi universumi

Ragnar Jonasson “Pimedus”

Ragnar Jonasson “Pimedus” (222lk. Eesti Raamatu Krimiraamat)

Juba teine raamat järjest, kus kaanele kirjutatud kiidusõnad räägivad sulatõtt! “Raamat, mille lõpplahendus võtab õhku ahmima” – jah, siiamaani ahmin ja mõtlen, et misasja?! Islandi õhk mõjub ilmselt niimoodi, et kirjanikel tuleb pähe igasugu hulle ideid.

See on Ragnar Jonassoni Peidus Islandi triloogia esimene raamat, mis räägib pensionile mineva detektiivi, Hulda Hermannsdóttiri, viimasest uurimisest. Peatükid vahelduvad jagades Hulda ja mõrvatu emotsioone ning kiigates aegajalt kaugele Hulda minevikku. Lõpulajatus paiskab mõnuga segi kogu eelnenud 200 lehekülje jooksul toimunu, aga jätab ometi mulje, et just nii see minema pidigi.
Uurides Jonassoni enda lehelt triloogia tausta saab selgeks, et jah, kõik on õige. Järgmises kahes osas näeme midagi hoopis teistsugust, kui tavalistes raamatusarjades, mis detektiivide käekäiku ja uurimisi jälgivad. Minul on see esimene kord puutuda kokku niimoodi üles ehitatud sarjale. Saab olema huvitav!

Ma ei saa kuidagi ümber sellest, et nina krimpsutama panev vingus ilm on just see, millest mulle lugeda meeldib. Jäine vihm ja lumi ja vile tuul. Külmavärinad, mis ei kao ka siis, kui magamiskotist paistab välja vaid ninaots. Kuumaastik ning jäised, puhtaveelised ojad koos mõne lootusetu lobudikuga kuskil tuisuses pärapõrgus.
Loob juba meeleolu, eksole!

Ootan nüüd põnevusega järgmist kaht osa, et näha, mismoodi kirjanik selle “aga küpsetame pitsat niipidi, et paneme juustu kõige alla, siis tomatid, liha, topeltananassi 😛 ja kastme, ning põhjataigna kõige peale!” situatsiooni lahti kirjutab.
Tänan geniaalsuse eest, mis ei lasknud lugejal vajuda tavapärase krimka mõnusasse seaduspärasusse – mõrv + uurimine + lahendus + loorberid.

Philip Gwynne Jones “Veneetsia mäng”

Philip Gwynne Jones “Veneetsia mäng” (271lk. Varrak)

Ma olin seda raamatut umbes 10 lehekülge lugenud, kui avasin interneti otsingu ja vaatasin, kas sellelt kirjanikult on ilmunud veel raamatuid ja kas neid ehk ka eesti keeles on. Raamatuid oli, terve sari! Eesti keeles on see siiani ainus, aga oi, kus ma loodan, et tõlkimisse läheb kogu see Veneetsia sari!
Lihtsalt NII HEA RAAMAT!
Selles oli kõike, mida ma ühelt väga healt lugemiselamuselt soovin: huvitav peategelane, iseloomuga kass, tegevuspaik, mida ma armastan (antud juhul Veneetsia), kuulsaid kunstnikke ja nende kunsti. Lisaks vanad rikkad veneetslased, teater, veebussid, itaalia keel, varjud pimeduses. Üks väheseid hetki, kus raamatu kaanele kirjutatud soovitus “Ei saa käest panna”, on 100% õige ja pole sinna lihtsalt iluks visatud lausejupp. Oleks mul ainult olnud aega see lugu ühe hingetõmbega läbi lugeda! Aga oma võlu on ju ka ootamises kuna saad taas kõik muu unustada ja Veneetsia tänavatele sukelduda.

Avastasin, et kirjanik tuleb sel aastal ka Head Readile. Juba homme, pühapäeval!
Soovitan kõigile tallinlastele, et minge kuulama. Sellest tuleb kindlasti üks põnev kohtumine! Kui ma minna saaks, siis ma küsiks kirjanikult, et kas Gramsci on tema enda kassilt maha kirjutatud karakter ja kust see uhke nimi pärit on? 🙂

Aga loomulikult soovitan ma seda raamatut kõigile! Kui vähegi Veneetsiat ja kunsti ja kasse ja mõnusaid, kiiksuvabasid peategelasi (kes muide oli tõlkija ja tõlkis just muruniiduki KASUTUSJUHENDIT!) armastate, siis on see teile rangelt soovitatud kirjandus!
Ja mina ooooooooootan järge.
Päriselt ka närin küünt, et ooteaeg kiiremini läheks.

Aga siit pääseb HeadReadi lehele, kus juttu kohtumisest kirjanikuga: 29. mail kell 16:00, Kirjanike Maja musta laega saalis. Minge! Kuulake! Öelge kirjanikule, et ta on ühe väga vinge sarja valmis kirjutanud! https://headread.ee/uritus/philip-gwynne-jones-ja-jason-goodwin/

Tarmu Kurm “Kahe matuse vahel”

Tarmu Kurm “Kahe matuse vahel” (155lk. Koolibri)

Mõnus on lugeda raamatuid, mille jooksul on suu kogu aeg muigvel. Täpselt selline see Tarmu Kurmi raamat ongi – meie oma kodumaine Hendrik Groen, Eduardi isikus, mehetegusid tegemas. Või noh, vanamehetegusid tegemas. Sest Eduardil vanust jagub, sõpru jagub ja tegutsemislusti jagub ka. Eriti peale oma matuseid, sest just Eduardi matustega kogu lugu algab.

Kas keegi on kunagi varem ka selle peale tulnud, et enda eluajal matused ära pidada, et siis saaks rahulikult eluga edasi minna? Ei tea, aga Eduard seda tegi ja nentis peale hauast ülestõusmist, et pole kunagi nii elus olnud, kui peale enda matuseid!
Raamatus on 12 peatükki ja igaühes näitab Eduard, et pole asja, millega kõrges vanuses inimene hakkama ei saa! Tõsi – Hiiumaa giidiks igaühel asja pole, eriti sellel, kes Hiiumaast kaugel elab ja seal vaid korra käinud on.
Üks raamat, kus kõik inimesed (ja loomad) lõpuks kopra nägu tunduvad minema, kus koera nimi on Tramm ja loomakliiniku nimi Elajas, ning kus sõidab isepäine GAZ 53, ei saagi niru olla. Nii et tõeline tööpäevaõhtune lugemisrõõm ja ootan huviga, et Tarmu Kurm veel raamatuid kirjutaks!

Jeremy Clarkson “Aasta farmis”

Jeremy Clarkson “Aasta farmis” (192lk. Helios)

Kõigepealt – ma leidsin traktori!
See raamat seisis mul umbes 2 nädalat ja ma ei saanud temast kirjutada, sest mul ei olnud traktorit, et teha pilti. Raamat oli seljakotis, et äkki kuskil jääb mõni traktor näppu ja täna, kui Andrusega väljas kõndimas käisime, ütles Andrus äkki “Vaata!”. Ja seal ta seisis, teeääres. Ootas, et pildile saada.
Milline hea päev! 😀

Niisiis. Jeremy Clarkson peab farmi.
Peab seda umbes samas stiilis, kui ta oma autosaateid tegi. Huumoriga, veidi üleolevalt, sarkastiliselt ja innuga. Kogutud miljonid on kindlasti abiks, et osta kõige suurem ja kõige vingem traktor, millele paraku küll kõikvõimalikud põllutööks vajalikud atribuudid külge ei haaku, sest traktor sai liiga võimas… Aga ilus vaadata ikkagi.

*Enamik tänapäevaseid istutusmasinaid on projekteeritud istutama hommikupoolikul täis kogu riigi ja õhtuks Kanada takkapihta. Aga mul oli ainult nelja-aakrine maalapp, seega ostsin viiekümnendatest pärit masina. See on tilluke. Ja habras. Masin lendaks tükkideks, kui selle oma pöörase pöördemomendiga Lamborghini-monstrumi taha kinnitaksin. Seega vajasin väiksemat traktorit. Olin kaval ja ostsin selle kingituseks oma kallimale, Lisale. Väikese kena 1961. aasta Massey Fergusoni. (lk29-30)

Ole sa põllumees Eestis või Inglismaal või ükskõik kus mujal maailmas – ikka teeb valitsus lolle otsuseid ja ei saa aru, mis põllumeestel tegelikult vaja läheb. Jeremy on muidugi põllupidamise ka laialt ette võtnud, sest kasvatab peaaegu kõike – köögiviljadest kuni lammasteni. Lambad pidavat olema muide selle sinise maamuna kõige rumalamad loomad.
Või kõige targemad. Või kõige kättemaksuhimulisemad.
Igal juhul võttis Jeremy lõpuks sead.

Kui sa esimest aastat põldu pead, siis üllatavad muidugi kõik asjad. Eriti see, et kui saagikoristuseks läheb ja sa oled ehitanud uhiuue ja hiiglasuure küüni, saabub su töödejuhataja ja mühatab, et sellest piisab ainult rapsi jaoks…
Teine asi, mis üllatab, on ilm. Jeremy põllumaa kandis on suvi tavaliselt 2. juulil kell 10 ja kaheks tunniks. Ülejäänud aeg on kuratlikult külm. Aga saaki tuleb koristada ja selleks on vaja ilmateadet. Paraku on asjalood niimoodi, et kuna BBC saab oma ilmaennustuse transatlantiliste lendude pilootidelt, aga need olid kogu koroonasuve kodus ja küpsetasid haputaignaleiba, siis pani BBC oma ennustusega kraavi ja Jeremy viljakoristusega tekkisid probleemid.

*Kui rääkida keerukast inseneritööst, siis võrreldes kombainiga näeb hävituslennuk välja nagu röster. (lk.91)

Erakordselt lahe peatükk on ka linnuvaatlusest, see algab leheküljel 148 ja selle lõpuks on selge, et kõige sõjakam lind Inglismaal on punarind. 🙂

Soovitan raamatut kõigile põllumeestele ja kõigile potipõllumeestele ja kõigile teistele, kellele meeldib hea huumor, korralik annus sarkasmi ja Jeremy Clarksoni pöörased mõttelennud.

Vladislav Koržets “Eesti kalaluule antoloogia”

Kirjastus: Sõnavald, 728 lehekülge
NOVEMBER
novembris peipsil trahvi teeb mul
valvekordnik Siiri
sest et tuul viis kalakasti
üle vene piiri
mille tõttu kahjustasin
vabariigi mainet
sest võis olla särgedes mul
mingit mõnuainet.
Olavi Ruitlane, Kaksteist kuud

Mida teha, kui lugemise väljakutses on ootel teema “Eesti kirjaniku luuletus”, aga sina ei ole eriline luulelugeja? Siis tuleb sõita bussiga üle jõe, näha jõel õngitsevaid kalamehi, leida peast tärganud mõte, et “Koržetsil ilmus ju üks kalalaluuletuste kogumik?!”, astuda raamatukokku, küsida Koržetsi kalaluuletuste kogumikku, tassida nii umbes 10 kilo kaaluv kalapoeesia jõe äärde, teha koos kalameestega sellest pilt ja siis veeta õhtutundidel aega lugedes haugi ja silgu ja vähi ja karvakala ja tindi ja räime ja vaalaskala (kes ei olegi ju kala!) luuletusi.
Enam ei tundugi luuletused väga võõras teema.
Vähemalt kalaluuletused.

Vladislav Koržets on teinud selle raamatu kokkupanemisel hiiglama suure töö. Antoloogias on luuletusi 264-lt Eestimaa autorilt. Kokku umbes 950 luuletust. Jah – kõik luuletused on kaladest ja meremeestest ja õngitsemisest ja võrgupüügist jne. On lasteluuletusi, laulutekste, poeeme, ballaade, rahvalaule. Mõni tuli kohe tuttav ette – mõelge ise mitut laulu te teate, kus räägitakse kaladest (meremeestest)?

All kose jalamil, kus segi valgus veega
kust tõuseb jahedus ja udu kerge ilm.
Kus päikesepaistes vesti sarnane on on meega,
üht näkki ujumas on näinud minu silm …
InBoil “Kosk”

Enamus kalapüüdmisluuletusi tundub olema kirjutatud suveajast, mitmed sügistormidest ja meremeestest. Üsna vähe aega talvisest kalapüügist, mis meil, Pärnus, väga populaarne on.
Kui jää kannab kajakat, on esimesed õngitsejad jääl ja sinna nad jäävad selle ajani, kui nad kevadel liiga õhukeseks muutunud jää tõttu kaldale saadetakse.
Aga paatidel pole sel ajal midagi teha …

On ilusat rahu
kaldal kummuli paatides.
Koheva teki all magavad
aerudeta ja
vakka.
Võibolla
on nendel
selgeveelised unenäod
kus aegajalt vilksatab
soomuste ehedat hõbedat.
Mis sest, et tuisk
kirvendab kiilude kohal.
Milvi Sepping “Lumised” 1929

Olaf Esna “Pajatusi vanast Pärnust”

Pärnu rannas: rannakohviku seen, “Estonia” hotell, elevant ja palmid rannas.

Lugemise väljakutse: #argonaut
Jaanuar – palmi all. Koht, kus käiakse rannapuhkusel.
Olaf Esna “Pajatusi vanast Pärnust” (364lk. Otto Wilhelm)

Palmid on – on (vaata pilti! Tänasel tormipäeval otsisime ja leidsime).
Rand on – on!
Rannapuhkustel Pärnus käiakse – jah, käiakse küll.
Pärnakas ise jõuab randa muidugi siis, kui on talv ja vaja raamatust pilti teha.

Olaf Esna on meil Pärnus selline mees, kelle juurde võib minna ükskõik millise Pärnut puudutava küsimusega ja on kindel, et ta oskab sellele vastata. Või öelda täpse koha, kust vastust leida.
Siia raamatusse on kogutud Esna artiklid aastatest 2002-2016, kus ta kirjutab Pärnu kuurordi sünni ajalugu, siinsetest parkidest ja majadest ja inimestest ka.
Kuna meil on rannateema, siis peatun pikemalt sellel osal raamatust, kus on kirjutatud Pärnu kui supellinna ajaloost (kuigi teised osad on sama huvitavad lugeda!).

“Kes elab Pärnus, ei tarvitsegi sõita suvitama”. Sellise lausega see raamat algab.
Pärnu baadesakste ajalugu algab aga sellega, kui merre ehitati uhked jalgadel supelmajakesed. 1890. aastal alustas siin tööd esimene mudaravila, kus kallitele külalistele pakuti võimalust lesida veidi radioaktiivses Saulepa ranna mudas.
Uudised Pärnu kuurordist aina levisid, linn sai Venemaa kuurudite nimekirja ning ehitati uus (praegune vana) mudaravila, Wasa hotell (et majutada rootslasi) ning hotell Estonia.
Lugesin ja mõtlesin, kui kiiresti käisid tol ajal ehitustööd. Kõige rohkem võttis aega projektide kooskõlastamine, aga kui ametnikuhärrad oma tegemistega ühelepoole said, siis kerkisid hooned aastaga.

  1. aastal avati Pärnu rannakohvik, mis on tänu oma uhkele seenele siiani üheks Pärnu maamärgiks. Kui täna raamatut pildistamas käisime, siis ootasime lausa kolme seltskonna järel, et saaks pildi tühjast seenest! Ja ometi on talv, lumi ja tuisupäev. 🙂 Rahvusvaheline seltskond oli seenel tänagi – Norra perekond, kaks venekeelset prouat ning eestlannad.

Olev Siinmaa projekteeritud rannakohvik oli ilmselt üks šikk koht.
Vaatasin teda täna ja kujutasin ette, mismoodi päeval rannas lebanud rahvas õhtuks endid üles lõi, soengud pähe sättis ning kohvikusse elavat muusikat kuulama ning tantsima tuli. Kusjuures – rannakohvik töötas pikalt ilma alkoholimüügita! Osati lõbutseda ka lihtsalt muusikat kuulates ja tantsides.

Huvitav raamat! Muhedad ja huvitavad artiklid ning hea pildimaterjal. Lisaks sellele suurepärase kujundusega raamat – mõnus raske kõvakaaneline köide ning paksud kollakad (mitte libedad valged!) leheküljed.
Puhas lugemisnauding.

Esimene pilt on otse seene juures oleva jutupeatuse QR-koodi alt ilmuv Uno Lahe luuletus “Pärnu rand öösel”.
Teine pilt on seene valamisest. Väga äge foto mu meelest!

Jo Thomas “Armastus jõuluturult”

Jo Thomas “Armastus jõuluturult” (255lk. Eesti Raamat)

Kõigepealt tahan öelda, et on tore, et Eestimaa kirjastused nüüd ka jõuluraamatuid tõlgivad ja välja annavad. Kui oled ikka ülepea piparkoogilõhna ja lumehangede ja kuuseehete sära sees, siis kohe peab midagi temaatilist lugema. Vähemalt mina olen jõulude ajal lootusetult jõuluraamatute usku.
Kuigi ma tean, et need on kõik enamvähem ühesugused – alguses olnud suured probleemid lahenevad, naised leiavad enda eluõnne turtsakas naabrimehes, kelle kuldne süda jõuluvalguses särama lööb ja vanad ning noored saavad kokku, koduta loomad leiavad pered, halbadest lastest saavad head lapsed. 🙂 Aga mis see jõuluime muud ongi ja mida inimene jõulude ajal muud vajabki, kui headust ja rõõmu.
Ja lumi peab raudselt olemas olema!

Niisiis – selles raamatus on meil Connie, kes toreda eakatekambaga Inglismaalt Saksamaale jõuluturule sõidab. Esiteks selleks, et puistata laiali jõuluaega armastanud Elsie tuhk ja teiseks, et kohtuda päriselus internetist leitud armastusega. Conniel on nimekiri (nimekirjad on ühed tõhusad asjad, nagu paljudest naistekatest lugeda saab), mille kõigile punktidele üks mees vastama peab ning Heinrichi puhul saavad linnukesed üsna kiiresti paika.
Mina aga loen ja mõtlen kogu aeg, et jookse, Connie! Kuskile kaugemale üliplaneeritud minutitäpsusega elavast Heinrichist! Elu sellise mehega oleks nagu pidevalt tuututava nutikellaga – tõuse püsti, 5 minutit uksest väljumiseni, kas sa juba matkad või loen niisama minuteid edasi, tempot juurde, tempot maha, lõuna vanematega, kaarikusõit, hambapesu, kell 22:01 uinu vaikselt mu lind…

Selle raamatu võlu on taustal tegutsevates hooldekodu elanikes. Selles, mismoodi nad hakkavad enda jõuluunistusi täitma ja kuidas terve vanalinn neist unistustest haaratud saab. Südamlik ja tore lugemine. Loed, krõbistad piparkooki ja usud jälle jõuluimedesse. Isegi mõned ärevad hetked on peatükkidesse põimitud, aga ma olen kindel, et ei riku kellegi lugemiselamust kui kirjutan, et kõik lõpeb imeliselt!
Sest vaevalt, et keegi arvab, et mõni jõuluraamat võib lõppeda halvasti. 🎄

Cecilia Heikkilä “Kass Antsoni jõulukampsun”

Cecilia Heikkilä “Kass Antsoni jõulukampsun” (28lk. Koolibri)
Autori illustratsioonid

Suures linnas, pappkasti sees, elas kord kass nimega Antson, kel oli ilus kampsun ja kes armastas linnapidi ringi kolada. Aga niimoodi kolades, vaateaknaid vaadates ja huvitavaid asju nähes võib juhtuda, et jääd endalegi märkamatult kuskile korraks kinni ja sinu ilus jõulukampsun…

Armas raamatuke imeilusate illustratsioonidega.
Kõigile, kes armastavad kasse, jõule, raamatupoode ja kampsuneid.
Ja lõnga ning kudumist!
Ja muidugi südantsoojendavaid jõululugusid, sest igas õiges jõululoos on imed ja õnnelik lõpp!

Christoffer Holst “Veripunased suveunenäod”

Christoffer Holst “Veripunased suveunenäod” (263lk. Eesti Raamat)

Ma armastan Rootsimaa saarestikku! Sealseid suvesid, paate kaljude vahel vees, kaneelisaiade ja kohvi lõhna, õitsvaid lopsakaid roosipuhmaid ja valgete kantidega punaseid maju, kaltsuvaipu, jaanipiduseid ringmängudega ja pisikesi aianduskrunte minimajadega.
Seega – see raamat oli täpselt minu jaoks!

Peale lahkuminekut oma pikaaegsest poiss-sõbrast, kolib ajakirjanik Cilla Stockholmist Bullholmeni saarele, pisikesse aianduskrundile minimajja, et puhata närve ja saareidüllis hinge ravida. Paraku leitakse jaanipäeva hommikul saarelt tapetuna üks noor neiu ja Cilla satub endale ootamatult üheks põhitunnistajaks. Kuna ta on ajakirjanik, ei piirdu ta muidugi tunnistamisega, vaid hakkab peagi ise ringi nuhkima ja tulemata ei jää ei armastus ega eluohtlik olukord.

Raamat on kirjutatud peaaegu sama lahedalt, kui Viveca Steni Sandhamni mõrvalood. Arenguruumi muidugi on, aga meeleolu on samasugune üdini rootsine ja sumedalt suvine, ning tegelaskujud on täitsa lahedad. Ühesõnaga – hoolimata mõrvadest on tegu palsamiga hingele. Hea ja kerge, kohati kergelt totakas (see Cilla armulugu) ja tsipa hirmus ka.

Kuna raamatu tagakaanel lubatakse, et tegu on Cilla Stormi lugude esimese osaga, siis ootan huviga järge!