Jules Verne “Kapten Hatterase seiklused”

Teema 10: Raamat, mida kunagi ammu lugesid ja mis jättis sulle tol hetkel nii vägeva mulje, et mäletad seda emotsiooni tänaseni.
Jules Verne “Kapten Hatterase seiklused” (384lk. Eesti Riiklik Kirjastus)

Verne.jpg
Minu lapsepõlve lemmik õhtujutud olid isa räägitud meremehelood. Ta oli suure kalalaeva vanemtüürimees ja sattus tänu sellele igasugustele meredele. Nii leidus tema juttude hulgas hirmulugusid haikala rünnakutest soojades meredes ujuvatele meestele, laeva kõrval “lupsu” löövatest vaaladest kui ka kaugel põhjas jäätuvast ja jäävangi jäänud laevast.
See viimane võlus mind eriti – külm-külm talv, sillerdav lumi ja jää ning taevas veiklevad virmalised! See külma- ja talvearmastus on minuga siiani. Elu algab, kui lõpeb suvi ja ilmad järjest külmemaks minema hakkavad.

Isa soovitas mul noil ammustel aegadel lugeda sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” ja ma mäletan, et üks põnevamaid raamatuid sarjas oli just see, kus vägev kapten Hatteras seikleb oma meestega käredas Arktika pakases.

NB! Edasi tuleb palju juttu raamatu sisust!

Mis on see emotsioon, mis minus teema pealkirjale vastavalt siiani olemas on?
Ma mäletan, kuidas ma solvusin Hatterase reetnud meremeeste peale! Tookord ei suutnud ma aru saada, mismoodi on võimalik, et mehed lihtsalt kõnnivad oma kapteni juurest minema?
Ma mäletan, kuidas ma lugesin vaimustunult, mismoodi kapten Hatteras hülgenahas suure jääkaru poole roomas ja selle toidu saamiseks maha lasi.
Ma mäletan, kuidas Verne kirjeldas virmalisi ja kuidas ma soovisin, et mina ka neid ükskord näeksin!
Aga eriti eredalt on mul meeles stseen raamatu lõpuosast, kuidas kapten Hatteras, jõudes oma igatsetud põhjapoolusele hulluks läheb ja peaegu et vulkaani kraatrisse kukub. Lapse kujutlusvõime on erakordne ja raamatu lõppu lugedes voolasid mu silme ees laavajõed ning ma nägin sammsammult, mismoodi uhke ja hullunud kapten koos oma truu koeraga vulkaani tippu ronib ning siis kukub!!!
See tunne tuli praegugi raamatu lõpulehekülgi lugedes tagasi.

Viimasel ajal kisub mind jälle külma Gröönimaa raamatute poole. Ma tean juba seda, et Mellville`i lahest on alates juulikuust üsna raske põhjapoole jõuda, sest arktiline talv hakkab pihta ning jää ummistab vett. See teadmine on mul küll sajandivanustest allikatest, nii et võibolla on asi tänapäeval hoopis teisiti 🙂
Tean ka seda, et pimeda ning külmaga on kõige parem skorbuudiravim sidrunimahl (skorbuut tekib C-vitamiini puudusest organismis). Ning seda tean, et kui tahad talvel hüljest püüda, siis tuleb enne jääle minekut siduda oma saapataldade alla paksud jääkarunaha tükid, et hüljes jää alla ei kuuleks, kuidas keegi ülevalpool liigub. Siis tuleb hiirvaikselt hülgeaugu kõrval istuda ning oodata, kuni hüljes hingama tuleb ja siis kiiresti rünnata.
Kui Arktikas laskemoon otsa saab, võib jätta elavhõbedatermomeetri õue, -50C juures jäätub klaasis sees olev elavhõbe ilusaks piklikuks ja väga tugevaks “kuuliks”.

Raamat on aga algusest peale väga huvitav. Juba kapteni salapärane laevale mittilmumine tekitab põnevust ja tema eriline ilmumine tükk maad hiljem, lisab vürtsi veel juurde.
Kui ma lapsena ei mõistnud, miks osa mehi Hatterase plaanide vastu üles tõusis, mässama hakkas ja ta siis alatult reetis, siis nüüd sain asjast aru küll. Ja järeldus: ära kunagi vali endale meeskonda, pakkudes neile raha! Raha peale kohaletulijad on viletsad vennad, kes ilma rahata poleks iialgi end liigutada viitsinud. Vaid need, kes tulevad huvist asja vastu ja jagavad juhi kirge, ning nad on lõpuni su kõrval.

Raamatul on kaks osa. Esimeses on meeskond ja laev “Forward”, teises on kapten Hatterase kõrval veel vaid kolm ustavat meest, lisaks üks jääväljadelt leitud ameerika laeva kapten. Teine osa on põnevam! Siin ei sega Arktika vintsutusi enam jorisev meeskond, siin võideldakse ühise eesmärgi nimel ja seda on nauditav lugeda.

Kapten Hatteras on küll vapper ja erakordne kuju, aga minu meelest oleks selle raamatu pealkiri võinud olla hoopis “Doktor Clawbonny seiklused”. Doktor oli lihtsalt nii tore ja tark ja südamlik tegelane ja suur osa tegevusest keerles just tema ümber.
Pingelises olukorras oli tal alati nali varnast võtta.
Igale küsimusele teadis ta vastust – tema silmaring haaras tõesti tohutult teadmisi.
Kõik hirmsad situatsioonid suutis ta endi kasuks pöörata ja igale hädale leidis ta väljapääsu.
Lisaks räägiti raamatus doktori suu läbi väga palju huvitavatest ilmastikunähtustest.
Näiteks võib väga külmal ööl täiesti selgest taevast lund sadama hakata. Räägitakse päikese ja kuu taradest, mikroskoopiliste seenekeste tõttu punaseks värvunud lumest, maaglisest jääsärast ning muidugi virmalistest ja valgussammastest.

Väga hea raamat oli! Mul on tõsiselt hea meel, et ma selle uuesti läbi lugesin.

Anna Ivanovna jääloss

Aastatel 1730-1740 oli Venemaa keisrinnaks Anna Ivanovna. Sel ajal kui Anna sõbrad saksa päritolu aadlikud Venemaad valitsesid, tegeles tema põhiliselt lõbustustega. Kõige uhkem asi, millega Anna hakkama sai, oli 1740. aastal Sankt Peterburgi ehitatud jääloss.
Selles lossis oli kõik jääst – seinad, lühtrid, toolid, voodid, padjad, lilled ja isegi aknaklaasid. Viimased olid nii õhukestest jääplaatidest, et paistsid täiuslikult läbi.

593903109.jpg

Jules Verne kirjutab oma raamatus “Kapten Hatterase seiklused” sellest lossist nii:
Tema fassaadi ees seisid alustel kuus jääst kahurit, ning neist tulistati korduvalt kuulide ja püssrohuga, ilma et kahurid oleks lõhkenud….
…Ent hea maitse ja kunstipärasus ilmnesid kujukalt maja frontoonil, mida kaunsitasid haruldaselt ilusad jääst raidkujud. Välistrepil köitsid pilku vaasid samast materjalist lillede ja apelsiniõitega; paremal seisis hiiglaslik elevant, kes päeval purskas vett ja öösel leegitsevat naftat. (lk. 246)

40.jpg

Anna lemmikajaviiteks oli pulmade korraldamine ja nii lasi ta oma kojanarril selles jääpalees abielluda. Vaene mees ja tema uhke pruut oleksid peale jäävoodis ja jääpatjadel veedetud pulmaööd peaaegu surnud…
Sellest uhkest üritusest on maalitud selline teos: Valery Jacobi. Ice palace of Empress Anna Ivanovna, 1878

41.jpg

Aastal 2006 ehitati Peterburgi selle palee täpne koopia.

icepalace.jpg

S.K. Tremayne “The Fire Child”

S.K. Tremayne “The Fire Child” (389lk. Harper Collins Publishers)

27874165._UY806_SS806_.jpg
Mulle meeldis raamat “Külmakaksikud”. Seega ootasin kirjaniku järgmist raamatut ja kui see lõpuks mu lauale saabus, asusin kohe lugema.

Kui mulle öelda Cornwall, siis ma kujutan endale ette päikselist, romantilist, kõrgete kaljudega ja kaugeleulatuva ajalooga paika. Midagi imekaunist! Eks ma olen telekast näinud mõnd Cornwalli romantikasarja osa ka… 🙂
Aga selles raamatus on meeleolu hoopis teine.

Mööda kauni Cornwalli rannikut on pikitud kaevandused. Praegusel ajal on nad UNESCO maailmapärandi nimekirjas, kunagi olid nad aga sadade meeste raske ja ohtlik töökoht. Töötingimused olid karmid, mingit turvalisust ei olnud. Mehed said tihti varingutes surma. Räägitakse, et surnud meeste hääled hüüavad siiani šahtides…

Carnhallow mõisas elavad Kerthenid olid rikas perekond, kellele kuulus palju kaevandusi. Mõisahäärber on hiiglaslik, üle saja toa, ruumid kümnetele teenijatele. Aga praegu elavad seal vaid David oma poja Jamiega ning Davidi uus naine Rachel.
Olukord on keeruline, sest Davidi esimene naine Nina on pooleteise aasta eest ühes kaevanduse šahtis hukkunud ja kuna surnukeha ei leitud, on nende poeg Jamie segaduses ja väidab, et emme tuleb varsti tagasi! Et ta tunneb seda, et ta näeb emmet ja räägib temaga ja emme tuleb jõuludeks koju.
David käib Londonis tööl. On pikad nädalad majast eemal ja tuleb koju vaid nädalavahetusteks. Niisiis peab sellesse suurde üksikusse paika sattunud Rachel saama hakkama nii suure kõleda maja kui vaimselt ebastabiilse Jamiega.
Ühel päeval ütleb Jamie talle, et nägi unes, kuidas Racheli käed on verised ja kuidas ta hoiab kätel surnud jänest. Läheb veidi aega ja täpselt nii juhtubki – Racheli auto ette jookseb jänes. Naine võtab sureva looma kätte, kätel on veri ja Jamie ennustus läheb täide.

Rachelil tekib Nina surmaga seoses küsimusi, kahtlusi ja hirme. Ta leiab majast asju, mida seal olla ei tohiks ning avastab Jamie kirju oma surnud emale. Väljas saabub kiirelt sügis ja sünge talv. David on marus, et tema uus naine majas ringi nuusib ja talle küsimusi esitab. Tüli, kaklus. Ja Jamie, kes ühel süngel sügisesel päeval Rachelile ütleb: “Sa sured jõululaupäeval!”

Selles raamatus on hästi pinget hoitud. Algusest lõpuni sai kaasa mõeldud, mis seal tegelikult juhtus, kas Nina kukkus või tapeti, kes käib mööda hiiglaslikku vana mõisat ja Rachelit ning Jamiet hirmutab, kas Rachel tõesti sureb ja kas Jamie ebastabiilsus on päriselt või käsib David tal mängida ja Rachelit hirmutada?
Lõpus oli hirmus lugeda… Tõesti oli!

-“It was mummy yet it wasn`t. It was and it wasn`t. It is and it isn`t!”
-“Jamie!”
-“She`s dead and she isn`t. Rachel Rachel Rachel I touched my mummy but I didn`t. Rachel I saw my mummy but it isn`t her. I hugged her, but I didn`t. I saw a ghost Rachel. I hugged a ghost! I´ve touched a ghost!
A ghost a ghost a ghost!”

Armin Kõomägi “Minu erootika saladus”

Armin Kõomägi “Minu erootika saladus” (239lk. Sebastian Loeb)

01.jpg
Kui ma lugesin selle raamatu sisututvustust (ehk lõigukest ühest novellist) RR-i lehelt, siis ma kahtlesin, kas ma ikka tahan seda raamatut lugeda… Tundus väga meestekas.
Aga tegelikult oli see lõik valitud ilmselt selleks, et mis siis ikka maailmas kõige paremini müüb? Juba krimipsühholoog Sebastian Bergman ütles, et ajakirjanduses (ja mujal inimeste maailmas) müüvad kõige paremini seks, hirm ja sensatsioon. Nii et see teos müüb ennast seksika lõigu abil.
 
Raamat algab toreda lookesega väiksest poisist, kes avastab oma isa kapist suure kotitäie kondoome ja kui ta kätt kaugemale sirutab, siis on seal ka terve pakk alasti naiste fotosid! Mida see poiss siis tunneb ja hiljem koolis tüdrukuid vaadates mõtleb…
 
“Esimene suudlus, see kõige kergem, kõige õhulisem, ei ole mitte esimene samm pikal teekonnal mäe tippu. See on tipp ise. Kõik, mis sellele järgneb, on raske, lihalik, määratud mööda mäe konarlikke nõlvu alla varisema…”
 
Edasi saab poisist mees ja mõtted ning tunded muutuvad. Küll on neis lugudes naistelemmik vanapapi ja siis naiste- ning elueksperdist emaga noorpoliitik. Juhtub isegi see, et autor paneb ennast naisenahka ja mitte niisama naise, vaid maksuametniku. Aga lihtrahva suureks rõõmuks kisub selle ametniku jõusaali ees autonumbrite kontrollimine koledasti kiiva 😉
Raamatust saame teada, mida tähendavad Sitsiilia kaitse ootamatu aevastusega, Sitsiilia kaitse lihapirukaga ning Sitsiilia kaitse nelja prussakaga. Ja Sorokini raamatu “Tuisk” meeleolus kirjutatud lugu on ka parajalt ajuvaba ja mõistusevastane. Kafka prussakalugu ka.
 
Mulle meeldivad Armin Kõomäe raamatud. Ta kirjutab nii, nagu inimene mõtleb. Ei mingit ilustamist ega kauneid kõlavaid kujundeid. Jalad maas, pea tihti muremõtteid täis. Rääkides me kontrollime ennast, aga mõtted on meil otsekohesed ja ausad. Ilma vilede ja kelladeta. Ja need mõtted panevad teksti rahulikult voolama.
Iga novelli ees on ka lühike sissejuhatus, kuidas lugu sündis.
 
Muide – mul on raske novelle järjest lugeda. Romaaniga pole probleeme – kasvõi kakssada lehekülge korraga ja kõik on hästi. Aga novellidega on see jama, et peale igaühe lõpetmist tahaks mõelda. Niisiis seisabki raamat pikemalt lauanurgal ja diivaniotsal ja voodis padjal, kuniks mina oma mõtte mõeldud saan, et järgmiste tegelaste juurde siirduda.

Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Mees, kes polnud mõrtsukas”

Teema 9: Raamat, mida juba ammu oled lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud:
Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Mees, kes polnud mõrtsukas” (405lk. Helios)

00mees-kes-polnud-mõrtsukas.jpg

Sain ka mina lõpuks oma esimese Sebastiani loo loetud! 🙂
Raamatud ootasid juba jupp aega riiulis, aga ikka tuli kuskilt midagi muud vahele ja nii ta siis läks. Kuni selle teemani.

PS: Ma kirjutan siin ka raamatu sisust, nii et ettevaatust edasilugemisega!

Kõigepealt jagaks oma emotsiooni seoses Sebastiani endaga.
Naistemees algusest peale.
Kõlab kuidagi nirult kui öelda, et tema elu polnud kerge ja ta oli haiget saanud juba lapsepõlvest saati. Nagu vajaks Sebastian vabandust oma suhtumisele ja käitumisele. Aga tõepoolest – kogu armastus oli ta elust ära võetud ja nii pakkus ta endale lihtsat meelelahutust ja huvitavat väljaktuset – saada voodisse iga naine, keda ta sinna saada soovib.
Kuidas ta alguses rongiga sõites naist hindas:
“Umbes nelikümmend, kallis hallikassinine pluus, kallid kõrvarõngad. Pole väga viga, mõtles ta. Naine luges raamatut. Täiuslik, raamatut lugevad neljakümnesed naised olid tema kogemuse põhjal raskusskaala kolmandal astmel. Veidi sõltub küll sellest, mida nad loevad, aga ikkagi.”

Psühholoog Sebastiani hinnanguid naiste (ja kõigi teiste kohta) oli eriti huvitav lugeda. Alguses kerkis kohe silme ette kuju, milline see taibukas võrgutaja ise välja võiks näha, aga siis tuli mehe kirjeldus ja see ei klappinud tema mõtete ja tegudega üldse kokku… Niisiis otsisin ma veidi internetiavarustest ja ennäe – sellest raamatust on Rootsis ka krimisari tehtud (mida tahaks muidugi väga näha!). Ja kes mängib Sebastiani?
Ma ei oleks iial ära arvanud 😀
Rolf Lassgård!!! Ehk siinsetele lugejatele tuntud eelkõige Ovena (filmist “Mees nimega Ove”) 😀 Edasi oli raamatut täpselt sama raske/naljakas/ootusärev lugeda, kui vaadata komissar Maigret`filmi, kus peaosas on Rowan Atkinson…

Ma nautisin Sebastiani võimet kõigile närvidele käia. Kuidas tema partner Vanja kogu aeg hädas oli, et vestluse viimane sõna ikka talle jääks! No ei lähe õnneks. Need piinavad autosõidud koos kõiketeadva Sebastianiga 🙂
Ja ühel hetkel tuli mulle äkki silme ette pilt meie kodumaisest hittfilmist “Keskea rõõmud”, kus Niguli juurde sõidetakse ning Tõnu ja Pille autos istuvad ning Pille vihaselt Tõnule sisistab: “Sa oled lihtsalt üks tõbras!”

Aga – see oli tõesti huvitav raamat! Isikupärased ja mõnuga lahti kirjutatud tegelased (ma kartsin juba, et vaese Haraldssoni rolliks jääbki igal võimalikul hetkel sigitamistööga tegeleda ja miski muu tal ei õnnestugi. Lõpuks sai ikkagi oma vaevaga väljateenitud kuulsusekuuli ja sellele järgneb kindlasti au ja imetlus, mida vaene mees nii väga igatses!) ning ootamatud süžeepöörded.
Raamatu lõpp oli ilmselt Hans Rosenfeldti idee, sest sellist lahendust (esimene lõpp ja siis teine, õige lõpp), kasutas ta ka enda telesarjas “Sild”.

Jah, ma arvasin ära, kes on tegelikult tapja (pealkiri andis olulise vihje), aga see ei seganud üldse raamatu nautimist! Põnev oli jälgida, mismoodi uurijad õige lõpuni juhatati.
Läbi kõige selle rivaalitsemise, mis neil pidevat omavahel käis… Ilmselt on raske töötada grupis, kus iga hetk püüab igaüks olla teisest parem ja suure sammu ees.

Ühest asjast ei saanud ma aru (krimisarjad on mu lemmikud, sellepärast) – Rogeri ema Lena kutsuti kaamerasse jäänud autot tuvastama. Ta vaatas videot ja ütles, et ei tundnud autot ära. Ja sellepeale lasti tal lihtsalt minna. See oli oluline hetk! Miks talle saba taha ei pandud? Naine kõndis ju otse selle autoni, mida ta lindilt näinud oli…

Mõnus-mõnus lugemine! Armsa Ove-Rolfi-Sebastiani pilt silme ees 🙂 Loen kindlasti ka järgmisi raamatuid ja ootan uusi tõlkeid!
Huvitav kaanekujundus Jaak Rüütlilt ja au ning kiitus kirjastusele Helios kõvakaaneliste raamatute eest! Lugemismugavus mängib hea raamatu puhul ikka nii suurt rolli.

Esimese raamatu lõpustseeni Sebastiani ja tapja vahel saab rootsikeelsena vaadata siit, jupike küll, aga annab toreda pildi seriaalist:

Judith Schalansky “Kaelkirjaku kael”

Teema 8: Raamat kirjastuse Tänapäev sarjast “Punane raamat”
Judith Schalansky “Kaelkirjaku kael” (175lk. Tänapäev)

Schalansky_Judith_440.jpg
Inge Lohmark on 55-aastane. Ta on peagi kokkukuivava Ida-Saksa Darwini kooli bioloogiaõpetaja, tõsine, kibestunud ja õnnetu naine.

Peale lugemist tegin pausi, et Inge Lohmarki elu üle mõelda.
Ta armastas oma isa, aga see sai õnnetult surma. Tema ema ei suutnudki ennast kokku võtta ja iga aastaga järjest enam kokku vajudes nõudis üha enam tütre tähelepanu ja koos sellega ka halvakspanu. Ilmselt oli Inge noorena tugev naine, kes suutis enda ja maailmaga toime tulla, ükskõik kui palju valu see talle tegi. Küllap olid tal omad lootused ja ta töötas nende nimel.
Ta kohtus abielumehe Wolfgangiga ja too jättis silmi pilgutamata oma endise pere ja asus Inge juurde. Mees ei tunneks oma esimese pere lapsi ilmselt enam äragi… Ka Ingel oli laps. Tütar Claudia, kes läks algul Californiasse õppima, siis natuke reisima, siis tööle ja nüüd ilmselt ei kavatsegi enam tagasi tulla.
Kogu raamatu vältel jõuab Inge oma mõtetega ikka tütre juurde.
Tuleks ta koju! Ehitaks põlluservale oma maja, ta käiks tütrel külas ja nad jooks terrassil kohvi. Aga tütar ei tule. Saadab emale e-mailiga hoopis enda pulmapildi. Abiellus ühe välismaalasega. Mis värvi silmad sel mehel on? Seda fotolt ei paistagi.
Ja kui ta kord lapsed saab, siis Inge neid ei tunne. Võõrad lapsed, võõral maal.

Wolfgangil on jaanalinnufarm. Ta on kohaliku lehe kuulsus, mees, kelle farmist saab põnevate pealkirjadega laupäevalehe artikleid.
Ongi parem, et mees kogu aeg jalus ei ole. Nad on juba ammu teineteisest võõrdunud. Mees jätab aegajalt oma mustad töötunked naise toolile, et puhtad saada. Tal peavad olema tema rohelised tunked, et jaanalinnud ta ära tunneks. Nägudel need väikese ajuga linnud vahet ei tee.

Koolis olevad lapsed on tulevikuta. Püüad nende tähelepanu võita, aga nende ajud ei jõua lihtsalt järgi. Tüdrukud püüavad esineda, poisid püüavad lolluste hõikamisega tähelepanu võita. Miks nad siin on… Neid ei oota midagi.
Kolleegid on igaüks isekanti imelikud. Direktor peab uhkeid kõnesid ja ei saa aru, kui totralt ja kulunult see kõlab! Inge soovitas tal igakuisete kokkusaamiste alguses tähelepanu võitmiseks püssi lasta ja see mõte läkski käiku. Oh aeg…
Alles poolteist aastat koolis töötanud matemaatikaõpetaja arvab, et teab kõike kõige paremini ja siis veel see õnnetu edvistav Scwanneke…

Inge Lohmark suutis lapsi lõa otsas hoida. Distsipliin, vastastikune teietamine, ei mingit isiklikku kontakti ega südamepuistamist.
“Nimetage liike, mis on välja surnud!”
Tõusis trobikond käekesi.
“Ma mõtlen peale dinosauruste…”
Kohe olid käed jälle all.
Nad ei tea midagi ja nad ei ole suutelised midagi õppima!

Ainuke inimene, kellega Inge läbi sai ja kes temast (ja kellest tema) veidigi hoolis, oli läheduses elav Hans. Pereta, tööta, elas oma majalobudikus koos kass Elisabethiga, kelles oli kaduma läinud koer. Hansuga nad tervitasid ja vahetasid mõned laused. Hansule oli see hädavalik, justkui oleks tal keegi külas käinud. Ja Inge teadis seda ning pakkus mehele iga kord seda paarilauselist rõõmu.

Raamat pakub ka palju bioloogiatunni teadmisi. Inge Lohmark mõtiskleb ja lugeja avardab oma silmaringi. Näiteks lehmade kunstliku viljastamise kohapealt või kalekirjaku kaela ajaloolisest kujunemisest.
Kas te olete sellele mõelnud, et sookured on meil soolinnud, aga kui nad siit ära lendavad, saavad neist oma teises elukohas rannalinnud? Tõeline kaksikelu.
Või sellele, mismoodi Mitšurin suri? Ta kukkus oma aretatud maasikapõõsa otsast alla…

Selline jäik, paindumatu ja empaativõimeta õpetaja oleks ilmselt iga koolilapse vaenlane. Aga kui pikemalt mõtlema hakata, siis on sellest naisest lihtsalt väga kahju.
Inimene, kes ei oota elult mitte midagi, sest ta teab, et midagi ei ole enam tulemas. Kõik tema unistused on paljuski tema enda jäise kesta tõttu purunenud ja nüüd tuleb lihtsalt elada. Loodetavasti nii, et ülejäänud maailm jätab ta rahule ja ajab oma asju.
Küllap tema endaga toime tuleb. Ilma pisarateta.

Torgny Lindgren “Klingsor”

Teema 7: Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik.
Torgny Lindgren “Klingsor” (158lk. Eesti Raamat)

16406944_1466872600003579_4629798562039335498_n.jpg
Kaks aastat tagasi, Lugemise väljakutse esimesel aastal, oli meil teema: Sinuga samade initsiaalidega autori raamat. Nii ma raamatukogus otsisin ja leidsin – Torgny Lindgern, TL. Lugesin tookord raamatut “Pistodaga madonna” ja jäin väga rahule. Nüüd rõõmustasin, kui üht tema uuemat raamatut eesti keeles nägin.
See on aga hoopis teistsugune raamat.
Mitte halb, aga teistsugune!
Vaarisa Klingsori nimi oli alguses Nils Nilsson. Aga sellise nimega ei tunne inimene ei tänu ega rõõmu ja nii ta siis paluski kindralihärrat, et kas ta saaks endale nimeks Klingsor. See oleks juba midagi! Nimi, mida pärandada. Kindral oli nõus ja kui sõda lõppes, asus vaarisa Klingsor oma värske naisega Västerbottenisse elama. Aga mitte tema nimi ei teinud teda kuulsaks, vaid kõigi aegade kõige puhtam ja parem puskar, mida see mees teha oskas! Ja kui see puskar valmis sai, võttis vaarisa Klingsor rohelise klaasi ja puskari kaasa ning läks metsa ja purjutas ning tantsis ja röökis seal ja kui pea selgemaks hakkas saama, siis jõi seni, kuni kõik otsas oli.
Aga ühel päeval ta otsustas – nüüd aitab!
Jättis klaasi metsa kännu otsa ja läks koju.
Aastaid hiljem leidis selle klaasi noor Klingsor ja sellest sai alguse tema kunsnikukarjääri lugu.
See klaas rändas mehega Lõuna-Rootsis, Pariisis, Stockholmis. Igal tema pildil oli see klaas üht või teist nurkapidi peal. Imelik klaas oli – põhi oli viltu, ilmselt kännu peal tasakaalu hoidmisest ja äär sirutus taeva poole.

Raamatus kirjutataksegi Klingsori kunstnikuteest. Huvitav oli see, kuidas ta kirja teel maalimist õppis. Eks ta jõudis ka Stockholmis koolis jäia ja sõitis isegi Pariisi, kus käis kõigi kunstikoolide uste taga passimas ja akendest sisse vahtimas. Ta leidis sealt endale isegi sõbra, kes samamoodi aknaid passis. Mehed õppisid Pariisis kunsti.

Ma ei kirjuta kõike ära, las jääb midagi üllatuseks ka.
Seda raamatut oli kummaline lugeda. Kohati oli kõik jabur ja segane ja kohati oli nii huvitav, et tekkis teksti ahmimise tunne.
Ja kui ta läbi sai, siis pani pead sügama, et kas see raamat siis nüüd meeldis mulle või ei?
Meeldis küll 🙂 Omapärane pilguheit ühe kauge maanurga kunstniku maailma. Humoorikas ja tõsine.