Olaf Esna “Pajatusi vanast Pärnust”

Pärnu rannas: rannakohviku seen, “Estonia” hotell, elevant ja palmid rannas.

Lugemise väljakutse: #argonaut
Jaanuar – palmi all. Koht, kus käiakse rannapuhkusel.
Olaf Esna “Pajatusi vanast Pärnust” (364lk. Otto Wilhelm)

Palmid on – on (vaata pilti! Tänasel tormipäeval otsisime ja leidsime).
Rand on – on!
Rannapuhkustel Pärnus käiakse – jah, käiakse küll.
Pärnakas ise jõuab randa muidugi siis, kui on talv ja vaja raamatust pilti teha.

Olaf Esna on meil Pärnus selline mees, kelle juurde võib minna ükskõik millise Pärnut puudutava küsimusega ja on kindel, et ta oskab sellele vastata. Või öelda täpse koha, kust vastust leida.
Siia raamatusse on kogutud Esna artiklid aastatest 2002-2016, kus ta kirjutab Pärnu kuurordi sünni ajalugu, siinsetest parkidest ja majadest ja inimestest ka.
Kuna meil on rannateema, siis peatun pikemalt sellel osal raamatust, kus on kirjutatud Pärnu kui supellinna ajaloost (kuigi teised osad on sama huvitavad lugeda!).

“Kes elab Pärnus, ei tarvitsegi sõita suvitama”. Sellise lausega see raamat algab.
Pärnu baadesakste ajalugu algab aga sellega, kui merre ehitati uhked jalgadel supelmajakesed. 1890. aastal alustas siin tööd esimene mudaravila, kus kallitele külalistele pakuti võimalust lesida veidi radioaktiivses Saulepa ranna mudas.
Uudised Pärnu kuurordist aina levisid, linn sai Venemaa kuurudite nimekirja ning ehitati uus (praegune vana) mudaravila, Wasa hotell (et majutada rootslasi) ning hotell Estonia.
Lugesin ja mõtlesin, kui kiiresti käisid tol ajal ehitustööd. Kõige rohkem võttis aega projektide kooskõlastamine, aga kui ametnikuhärrad oma tegemistega ühelepoole said, siis kerkisid hooned aastaga.

  1. aastal avati Pärnu rannakohvik, mis on tänu oma uhkele seenele siiani üheks Pärnu maamärgiks. Kui täna raamatut pildistamas käisime, siis ootasime lausa kolme seltskonna järel, et saaks pildi tühjast seenest! Ja ometi on talv, lumi ja tuisupäev. 🙂 Rahvusvaheline seltskond oli seenel tänagi – Norra perekond, kaks venekeelset prouat ning eestlannad.

Olev Siinmaa projekteeritud rannakohvik oli ilmselt üks šikk koht.
Vaatasin teda täna ja kujutasin ette, mismoodi päeval rannas lebanud rahvas õhtuks endid üles lõi, soengud pähe sättis ning kohvikusse elavat muusikat kuulama ning tantsima tuli. Kusjuures – rannakohvik töötas pikalt ilma alkoholimüügita! Osati lõbutseda ka lihtsalt muusikat kuulates ja tantsides.

Huvitav raamat! Muhedad ja huvitavad artiklid ning hea pildimaterjal. Lisaks sellele suurepärase kujundusega raamat – mõnus raske kõvakaaneline köide ning paksud kollakad (mitte libedad valged!) leheküljed.
Puhas lugemisnauding.

Esimene pilt on otse seene juures oleva jutupeatuse QR-koodi alt ilmuv Uno Lahe luuletus “Pärnu rand öösel”.
Teine pilt on seene valamisest. Väga äge foto mu meelest!

Jo Thomas “Armastus jõuluturult”

Jo Thomas “Armastus jõuluturult” (255lk. Eesti Raamat)

Kõigepealt tahan öelda, et on tore, et Eestimaa kirjastused nüüd ka jõuluraamatuid tõlgivad ja välja annavad. Kui oled ikka ülepea piparkoogilõhna ja lumehangede ja kuuseehete sära sees, siis kohe peab midagi temaatilist lugema. Vähemalt mina olen jõulude ajal lootusetult jõuluraamatute usku.
Kuigi ma tean, et need on kõik enamvähem ühesugused – alguses olnud suured probleemid lahenevad, naised leiavad enda eluõnne turtsakas naabrimehes, kelle kuldne süda jõuluvalguses särama lööb ja vanad ning noored saavad kokku, koduta loomad leiavad pered, halbadest lastest saavad head lapsed. 🙂 Aga mis see jõuluime muud ongi ja mida inimene jõulude ajal muud vajabki, kui headust ja rõõmu.
Ja lumi peab raudselt olemas olema!

Niisiis – selles raamatus on meil Connie, kes toreda eakatekambaga Inglismaalt Saksamaale jõuluturule sõidab. Esiteks selleks, et puistata laiali jõuluaega armastanud Elsie tuhk ja teiseks, et kohtuda päriselus internetist leitud armastusega. Conniel on nimekiri (nimekirjad on ühed tõhusad asjad, nagu paljudest naistekatest lugeda saab), mille kõigile punktidele üks mees vastama peab ning Heinrichi puhul saavad linnukesed üsna kiiresti paika.
Mina aga loen ja mõtlen kogu aeg, et jookse, Connie! Kuskile kaugemale üliplaneeritud minutitäpsusega elavast Heinrichist! Elu sellise mehega oleks nagu pidevalt tuututava nutikellaga – tõuse püsti, 5 minutit uksest väljumiseni, kas sa juba matkad või loen niisama minuteid edasi, tempot juurde, tempot maha, lõuna vanematega, kaarikusõit, hambapesu, kell 22:01 uinu vaikselt mu lind…

Selle raamatu võlu on taustal tegutsevates hooldekodu elanikes. Selles, mismoodi nad hakkavad enda jõuluunistusi täitma ja kuidas terve vanalinn neist unistustest haaratud saab. Südamlik ja tore lugemine. Loed, krõbistad piparkooki ja usud jälle jõuluimedesse. Isegi mõned ärevad hetked on peatükkidesse põimitud, aga ma olen kindel, et ei riku kellegi lugemiselamust kui kirjutan, et kõik lõpeb imeliselt!
Sest vaevalt, et keegi arvab, et mõni jõuluraamat võib lõppeda halvasti. 🎄

Cecilia Heikkilä “Kass Antsoni jõulukampsun”

Cecilia Heikkilä “Kass Antsoni jõulukampsun” (28lk. Koolibri)
Autori illustratsioonid

Suures linnas, pappkasti sees, elas kord kass nimega Antson, kel oli ilus kampsun ja kes armastas linnapidi ringi kolada. Aga niimoodi kolades, vaateaknaid vaadates ja huvitavaid asju nähes võib juhtuda, et jääd endalegi märkamatult kuskile korraks kinni ja sinu ilus jõulukampsun…

Armas raamatuke imeilusate illustratsioonidega.
Kõigile, kes armastavad kasse, jõule, raamatupoode ja kampsuneid.
Ja lõnga ning kudumist!
Ja muidugi südantsoojendavaid jõululugusid, sest igas õiges jõululoos on imed ja õnnelik lõpp!

Christoffer Holst “Veripunased suveunenäod”

Christoffer Holst “Veripunased suveunenäod” (263lk. Eesti Raamat)

Ma armastan Rootsimaa saarestikku! Sealseid suvesid, paate kaljude vahel vees, kaneelisaiade ja kohvi lõhna, õitsvaid lopsakaid roosipuhmaid ja valgete kantidega punaseid maju, kaltsuvaipu, jaanipiduseid ringmängudega ja pisikesi aianduskrunte minimajadega.
Seega – see raamat oli täpselt minu jaoks!

Peale lahkuminekut oma pikaaegsest poiss-sõbrast, kolib ajakirjanik Cilla Stockholmist Bullholmeni saarele, pisikesse aianduskrundile minimajja, et puhata närve ja saareidüllis hinge ravida. Paraku leitakse jaanipäeva hommikul saarelt tapetuna üks noor neiu ja Cilla satub endale ootamatult üheks põhitunnistajaks. Kuna ta on ajakirjanik, ei piirdu ta muidugi tunnistamisega, vaid hakkab peagi ise ringi nuhkima ja tulemata ei jää ei armastus ega eluohtlik olukord.

Raamat on kirjutatud peaaegu sama lahedalt, kui Viveca Steni Sandhamni mõrvalood. Arenguruumi muidugi on, aga meeleolu on samasugune üdini rootsine ja sumedalt suvine, ning tegelaskujud on täitsa lahedad. Ühesõnaga – hoolimata mõrvadest on tegu palsamiga hingele. Hea ja kerge, kohati kergelt totakas (see Cilla armulugu) ja tsipa hirmus ka.

Kuna raamatu tagakaanel lubatakse, et tegu on Cilla Stormi lugude esimese osaga, siis ootan huviga järge!

Lafcadio Hearn “Poiss, kes joonistas kasse”

Kirjastus Helios, 60lk. Illustraator Anita Kreituse
LÕPUKS on eesti keeles olemas esimene Lafcadio Hearni raamat!
Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui ma seda nägin ja tormasin kohe Heliose poodi osturetkele. Ja kui pakk saabus, siis vaadake ise, milline see oli! Nagu jõulukingitus oleks saabunud.
Imearmsalt pakitud!

Miks ma nii õnnelik olen, et esimene Lafcadio Hearni raamat eesti keeles olemas on?
Lafcadio Hearn oli 19. sajandi kreeka-iiri päritolu kirjanik, kes ajakirjanikuna Jaapanisse reisides jäigi sinna, hakkas läänemaailmale tutvustama jaapani kirjandust ja kultuuri ning võttis endale jaapani nime – Koizumi Yakumo. Hearn abiellus jaapanlannaga ja neil oli neli last.
Läänemaailm avastas tol ajal Jaapanit ning Lafcadio Hearn, olles ise sealsest kutuurist vaimustuses, tutvustas seda suure innuga. Ilmselt on kõige tuntumad tema raamatud Jaapani legendidest ja muinasjuttudest, aga ära ei saa unustada ka tondilugusid.
Eesti lugejaile on ilmselt tuntum Lian Hearni nimi. Paljud on lugenud tema Otori lugusid. Ometi ei ole siin tegu sugulusega, vaid armudes Jaapanisse ja selle kutuuri, võttis Gillian Rubinstein endale pseudonüümiks Lian (lapsepõlve hüüdnimi) ja Hearn (austusest suure meistri, Lafcadio Hearni vastu).

“Poiss, kes joonistas kasse” ilmus esmakordselt aastal 1897.
Lugu räägib farmerite perekonnast, kus oli palju lapsi. Kõik olid tublid farmitöölised, aga noorim poeg oli selle töö jaoks liiga väike ja habras. Poiss oli väga taibukas, ning armastas kasse joonistada. Perekond otsustas saata poisi templisse, et anda talle haridus – ehk saab poisist munk.
Rohkem ma sellest loost ei kirjuta, aga luban, et raamatus on palju-palju kasse!

Ja nüüd illustratsioonidest.
Need on absoluutselt vaimustavad! Õnneks on neid raamatus ka palju ja nad on suured, nii et kui riiuliruumi on, saab raamatu sinna avatuna jätta ja iga päev on imeline ning müstiline pilt ootamas.
Klõpsake kindlasti sellele lingile, näete kunstnikku ja tema kassimaale: https://art-cats.livejournal.com/1507956.html

Tiina Laanem “Öised hääled”

Tiina Laanem “Öised hääled” (176lk. Pegasus)

Tiina oli nii armas ja saatis mulle lugemiseks enda raamatu. Aitäh!
Sain paki kätte, vaatasin imelist kaanepilti ja heldisin kohe – paksudel pilvedel hõljuvad ja magavad majad, kus inimesed näevad unesid ja kuulevad hääli. Redelitega ronid ühest unenäost teise, väljas paistab kuu ja sajab lund. Muinasjutud kindlasti! Sellised talvised, armsad.

Hakkasin lugema ja nätaki! lendasin oma talveunenäo redelipulkadelt läbi pilvede alla. 😀

Jutud siin raamatus ei ole kaugeltki muinasjutud ja ega nende kohta vist armsadki öelda ei saa. Jutud on igapäevastest inimestest, kel kõigil enda elud ja elude kaaslased kaelas rippumas. Inimestest, kel ei lähe kõige paremini, aga kes on omamoodi vaprad, peavad enda võitlusi ja saavad enamjagu isegi teiste inimestega sotid selgeks klaaritud.
Esimese jutu, “Sale soomlane”, lugemine kulus mul kaanelummusest ärkamiseks ja juttudesse sisse elamiseks. Nii et kui raamatu lõpetasin, lugesin selle uuesti üle, sest siis olin juba õiges meeleolus. 🙂
Ja see meeleolu muutus iga loetud leheküljega aina paremaks, sest need inimesed siin raamatus ja nende mõtted (autori öised hääled?) olid nii kodused ja nii päris, et mul oli kahju, kui raamat läbi sai.

Tõepoolest – mõnd raamatut venitatakse 350 leheküljeni kirjutades pmst. eimillestki, aga selline, mu kahe õhtu hea kaaslane, lõpeb juba leheküljel 176.
Nii ikka ei tohi!

Mäletan, et kui ma lõpetasin Kiviräha raamatu “Maailma otsas”, siis käisin ma pikka aega ringi ja mõtlesin tänaval olevatele inimestele elusid välja. Selle raamatuga juhtus sama asi.
Vaatan kedagi ja tekib mõte, et see naine võiks ju elada nagu abikaasaga jändav ja öid ootav Melinda… Mõni mees valgusfoori ees seisva auto roolis meenutab Veikot, kes püüdis päästa neid, keda teised ei päästnud (pagana Veiko! Leidis ka, keda päästa… Tõepoolest…). Aga kuskil korteris, kinniste akende taga, elab oma väikeses maailmas kindlasti mõni Kert koos Jänesega.

Mitu lugu lõppesid siin ka sedamoodi, et tekkis tunne, nagu oleks kraan täpselt niipalju kinni keeratud, et see viimane tilk jäi kraanitoru otsa rippuma ja seal ta nüüd väreleb vaikselt ja mina ei saa kraani lahti keerata, sest autor ei luba. Sügeleb kohutavalt, aga ma ei saagi teada, mis edasi juhtus!
Tegelikult ka – no mis saab, kui sa vajutad punast nuppu? Mis juhtub?
Kui ma sinna kohta lähen, mis seal esimeses jutus oli, ja selle nupu leian ja vajutan, siis saan ilmselt teada. Politsei seletuskirjas kirjutan, et Tiina Laanem on tegelikult süüdi. 😉

Ühesõnaga on nii, et see oli üks väga hea lugemine! Nautisin iga lugu, muhelesin mitmeid kordi, elasin tegelastele kaasa (oh need vaesed naiste käpa all elavad vanamehed!) ja olen väga tänulik, et selle raamatuga kohtusin. Ta võtab oma koha mu riiulil sisse Andrus Kiviräha “Maailma otsas” ja Jean-Claude Mourlevat` “Silueti” kõrval.
Aitäh mõnusate õhtute eest!

*Ta saatis kõik kuradile – nii oma vanuse, kaalu, üksinduse kui rahapuuduse. Sitta kah need kilod ja kortsud! Põrgusse võlad ja viimased veeringud! Kuradile üksindus ja norutamine! Ta lihtsalt tantsib ja tantsib ja tantsib ja tantsib, kuni kasvõi sureb sealsamas platsil. (lk.20)

Paula Hawkins “Tuli miilab tuha all”

(275lk. Helios)

Üks, mis kindel – Paula Hawkins armastab pista peategelasteks naisi, kes on omadega puntras. Joovad, on töötud, halbade poiss-sõpradega jne. Sellised tegelased, keda keegi kunagi uskuda ei taha, sest kes sellise taustaga inimesi ikka usub, eksole…

Mulle meeldis “Tüdruk rongis”.
Hawkinsi teine raamat on mul lugemata, sest see ei läinud mu jaoks kuidagi käima.
Ja nüüd see, kolmas, oli jälle raamat, mis mulle meeldis.
Tegelased, keskkond, üllatavad pöörded – kõik olid hästi välja kirjutatud ja huvitavad. Peategelane oli enda kahtlasest taustast hoolimata kuidagi sümpaatne ja mõrtsukas algusest peale ebasümpaatne.

Keskkonnast, kus kogu lugu toimus – kellele ei meeldiks Londonilähedane veeäärne paatide piirkond. Mulle tundub, et need ei olnud küll traditsioonilised “narrow boatsid”, aga ikkagi – vesi ja paadid on igal juhul mõnusad nii raamatutes kui filmides kui päriselus.

Mulle meeldib, kuidas Paula Hawkins kirjutab. Laused voolavad lugedes nauditavalt, ei teki takerdumisi ega komistusi. Kindlasti on siin oma osa ka heal tõlkel, mille taga on seekord Karin Suursalu. Mulle meeldib ka see, mismoodi Paula Hawkins pinget kruvib ja paneb lugeja uskuma, et no SEE on nüüd küll kindlasti mõrtsukas. Ja järgmises peatükis oled juba veendunud, et tegelikult on mõrvar ikka hoopis too teine. Ja lõpuks tuleb üllatusi lausa mitu.

Jah, oli hea lugeda! Sai imestada ja nautida ja kaasa elada. Võtan ehk uuesti selle tema teise raamatu ja proovin ikka lugeda.

Myrakas “Viina ja viineri vahel”

(224lk. Helios)

Ma kõnnin hallil lõpmata teel…
See rida ei iseloomusta mitte raamatut, sest raamatul oli värvi küll ja veel, vaid minu mõtet, kui ma lugesin mismoodi autor aina käis ja käis, päevast-päeva, seda ühte ja sama teejuppi.
Sadas vihma – Myrakas oli teel.
Oli libe – Myrakas oli teel.
Kuumas päike – Myrakas oli teel.
Kuidas ühele mehele on visadust jagatud!
Mulle meeldib ka kõndida, aga mul on max nädalaga ühest teest juba kopp ees ja ma otsin kõrvaltänavaid või lähen teistpidi ringi või teen veel mitutsada asja, et ei peaks jälle seda sama teed kõndima. Tihti võtan fotoka kaasa, et mõned linnud või pilved või liivalained rannas pildile püüda.
Myrakas õppis itaalia keelt. See on ka vinge idee tee üksluisust vähendada ja midagi kasulikku teha.

Alustasin raamatu lugemist suvel. Milline see suvi oli, kõik mäletavad. +30C, mis minu jaoks tähendas tooliga ühe õunapuu alt teise alla kolimist, vastavalt sellele, kuidas puu vari nihkus ja mitte grammigi rohkem kui vaja liigutamist. Lõpetasin raamatu lugemise nüüd, kui on saabunud sügis ja mul on käes nö. ärkamise aeg. Nii et iga läbiloetud kilomeeter lisas endale aina rohkem motivatsiooni ka minna ja käia. Lisaks sellele ajan ma nüüd oma perekonda ka taga, et iga päev, kui vihma ei ladise, käime ühe tiiru. Inspiratsioon ja eeskuju on ju Myraka näol olemas. Ma nimelt lugesin kodus mahlakamaid lõike raamatust kõva häälega ette, sest kahju on heal naljal lasta kaotsi minna ja mitte laiemate rahvahulkadeni viia.
Kadestamist väärt kirjutamise oskus. Nii nagu peab – otse ja halastamatult ja ilustamata. Nii, et nalja tehakse mõnuga ja nalja lõppu ei kirjutata (nali!), sest muidu keegi võtab ehk tõsiselt ja solvub – kui solvib, las solvub. Oma asi. 🙂

Ühesõnaga – oli naljakas, oli otsekohene, oli südamest kirjutatud, pani inimest tema sihikindluse pärast austama, oli inspireeriv! Soovitan.

PS: kas kõik mehed kardavad hambaarsti? Mina ei tea ühtegi, kes ei karda. Mul endal tuleb hambaarsti toolis alati uni peale ja on igav ning ainus jube asi on seal arve…

*Otse loomulikult polnud mul mingeid spordirõivaid. No kuulge, nii suuri ei tehtagi – keegi ei eelda ju, et mägi tahab ringi seigelda.
**Vahet pole, kas lumi on maas või mitte. Eesti ilm võib igast asendist tõestada, et ta suudab olla jõledam, kui sa karta oskasid.

Pildil on minu sellel aastal teenitud medalid. Virtuaalkäimistelt. Registreerid end vastaval lehel, tõmbad telefoni äpi ja kui vajalikud kilomeetrid koos, saadetakse sulle medal. Põnev ja lisab ka käimiseks motivatsiooni.

Bill Bryson ” Jalutuskäik metsas”

(319lk. Eesti Raamat)

Ei ole normaalne, et ühte raamatut loetakse kuu aega – minu puhul vähemalt. No aga selline raamat! Igal õhtul, kui päev läbi sai ja ma oma lugemistooli jõudsin, võtsin selle raamatu mõnusa muigega sülle ja hakkasin lugema. Iga lause oli puhas rõõm ja igas peatükis oli muhelemist ja itsitamist. Selline raamat, mille jätan öökapile ning võtan aegajalt suvalisest kohast lahti ja naudin taas.

Igaüks, kes natuke matkanud on, teab, kuidas see kõik algab – matkatarvete poes. Kus müüjad sulle kõike, mis võimalik, pähe määrida püüavad ja ise pead olema nii tark, et suudad ilmselgelt ebaolulise ostmata jätta. Noh – kes suudab, kes mitte. 😛 Kui on ikka suur seljakott, siis võib eiteamida kaasa tassida.
Nii alustas ka Bill. Lisaks sai ta üsna ootamatult endale mõnusa reisiseltsilise Stephen Katzi, kelle vormi kohta oleks saanud öelda, et ka ring on vorm (aga kui lähed kuskile, kus on karud, tuleb aeglasem kaaslane kasuks…).

Kogu see võrratu loodus, kus nad matkavad, need kummalised inimesed, kellega nad kohtuvad, need kohati päris jõledad hütid, kus nad ööbivad – kõik see kokku on puhas lugemisõnn ja -rõõm! Eriti kui loed mugavas toolis ja liigutad sel ajal, kui teine äkiliselt alanud lumetormi kirjeldab, sooja pleedi all villasokkides varbaid.

Suur matk, kuhu Bill ja Stephen läksid, kulgeb läbi 14 USA osariigi ja seda nimetatakse Apalatši matkarajaks. Selle pikkus on 3500km. Rajal on suuri ohtlikke tõuse ja igasuguseid loomi karudest ilvesteni ja muidugi teisi inimesi. Ilma viimasteta oleks kogu tee läbimine ilmselt palju nauditavam. 🙂
Aga kogu raamat ei ole ainult nali ja naer. Muhedate peatükkide vahel on kirjas ka, mismoodi kaovad metsad ja seal elavad loomad. Ja alati ei ole selles süüdi inimesed, vaid kahjurputukad võivad hävitada terveid metsamassiive.
Lugesin, et raamatust on vändatud ka film, kus mängivad Robert Redford ja Nick Nolte. Seda tahaks küll näha!

*… agressiivse bariabali tõrjumiseks tuleb kõvasti lärmi teha, potte-panne kokku taguda, kaikaid ja kive loopida ning “karu suunas tormata”. (Jah, selge see, professor, Teie järel.) Teisalt, lisab mees igati arukalt,, võib juhtuda, et selline taktika “mõjub karule üksnes provotseerivalt”. No tuhat tänu. Teises kohas soovitab ta matkajatel aegajalt lärmi tekitada, näiteks mõnd laulukest laulda, et karule oma kohalviibimisest märku anda, kuna ootamatult ehmatatud karu on suurema tõenäosusega vihane karu – et siis paar lehekülge hiljem hoiatada, kuidas “lärmamine võib ohtlik olla”, kuna see võib näljase karu, kes teist muidu mööda vaataks, tähelepanu köita. (lk.25)

*Kõik puud olid rüütatud paksu valgesse lumemantlisse, kõik kännud ja kivid kandsid lumemütsi ja meid ümbritses täiuslik, otsatu vaikus, mida on võimalik kogeda üksnes suures metsas pärast kõva lumesadu. Siin ja seal pudenesid okstelt mütsatades alla lumekuhjad, aga ühti muud heli kuulda ei olnud. (lk.96)

Charlaine Harris “Tõelised mõrvad”

(224 Varrak)
Muhekrimi vormis kirjutatud jubekrimi mõrvadega raamat. 🙂
St. kena kohake, külarahvas, suhted ja tegelased olid kõik justkui mõnest muhekrimi raamatust, aga siis kui toimunud mõrvu kirjeldama hakati, oli muhe niuhti! kadunud.

Aurora Teagarden on ühes väikeses USA linnakeses raamatukoguhoidja ja osaleb ka kohalikus Tõeliste Mõrvade Klubis. See on koht, kus tutvustatakse üksteisele tõeliselt toimunud mõrvu ja arutletakse, mismoodi need toime pandi. Kõik on kena kuni üks klubiliige mõrvatakse, jäljendades tõelist mõrva, mida klubi sel päeval arutama pidi.
Ja siis läheb Midsomeriks kätte…

Mulle meeldis! Meeldis, mismoodi lugu on kirja pandud. Meeldisid karakterid, meeldis huumor, meeldis see, kuidas ma pidasin surmkindlalt mõrtsukaks hoopis valet inimest ja lõpp tuli üllatusena. Auroral tekkis raamatus ka armastuskolmnurk ja tema suhtumine sellesse oli vägagi ootamatu ja hämmastavalt rahulolev, nii et eks näis, mis sest edasi saab.
Oli natuke üllatav, et kohalik politsei kergelt koba oli ja Aurora ise pidi mõrva(de)l sarvist haarama. Aga muidu poleks see sari ju Aurora Teagardeni müsteeriumid.

Ei meeldinud, et peategelase hüüdnimi oli Roe… Eestikeelsena ei kõla just kõige kenamalt ja häiris natuke, st. Aurorast hakkas natuke kahju. 🙂
Nimeteemast veel – ei saanud mina aru, mis selles nimes – Aurora Teagarden – nii kummalist või veidrat on, et selle peale naeru kihistatakse või kulmu kergitatakse. Ilmselt mingi ameeriklaste nali, millest me ei peagi aru saama.

Selles sarjas on välja antud 10 raamatut, pluss lisad, nii et loodetavasti saame meie ka neid kõiki eesti keeles lugeda.
Hästi lahedate kaantega Inglismaal välja antud sari:

Sari, mille kaanepilte meil kasutatakse: