Sebastian Fitzek, Michael Tsokos “Ära lõigatud”

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos “Ära lõigatud” (351lk. Helios)

See raamat jõudis minuni juba tükk aega tagasi, hakkasin hooga lugema, aga esimene kolmandik raamatust ning sündmused päriselus mõjusid koos nii vapustavalt, et raamat pidi taanduma ja ootama oma aega.
See aeg saabus nüüd ja mulje loetust on ikkagi täiesti vapustav.
Selline jäisel hommikul märja külma kaltsuga valusasti vastu nägu saamise mulje.
Külm, valus.
Väga hea lugemine.
Väga mõtlemapanev lugemine, kui alustad raamatut 3. ja 349. leheküljel olevate tõsielusündmuste lõigukestega ja siis, nende valguses, loed kogu ülejäänud raamatu. Siis ei ole see enam tavaline räige ja verest nõretav krimilugu, mis tõmbaks kaameks ka paksunahalise nordic noiri fänni, siis on see veel räigem ja verest nõretavam lugu, täis valu ja musta masendust ja lootusetust.
Sest sellised asjad juhtuvad päriselt.
Selliste inimeste puhul ütlevad nende naabrid teleuudistes: “Mõelda vaid, ta oli nii vaikne ja tasane mees!”

Väga hea kaanekujundus. Õiges valguses jookseb mööda teie laual lebava raamatu kaant veretilk ja paneb võpatama.

Raamat, mida ma ei saanud lugeda voodis enne magamajäämist, sest kuskilt jookseb piir nende raamatute vahel, mida ma võtan voodisse kaasa ja nende vahel, mida mitte. See raamat on siiani ainus, mis jääb teisele poole seda piiri. Voodiga 2 meetrit vahet.

Aitäh, kirjastus Helios, selle lugemiselamuse eest!
Pildist: kõik jäid terveks, värvi nimi on “Christmas red”.

Ruth Kelly “Väike viinamarjaistandus Provence`is”

Ruth Kelly “Väike viinamarjaistandus Provence`is” (352lk. Pegasus)

110165521_3438100922880727_3877899887189163219_o

Ma lugesin seda raamatut meie sellesuvise kuumalaine ajal.
Õunapuu all, mugavas toolis, muru taldade all, viinamarjad taldrikuga kõrval. Oli mõnus olemine, peab ütlema! Kuumalained ongi mõnusad, kui ei pea sel ajal tööl konutama, vaid võid enda aias mõnuleda.
Raamat ise ei olnud päris selline suure sooja suve raamat, et loed ja tunned, kuidas kuumus kontidesse poeb. Oli pigem natuke ärev ja segane rabelemine, veits hullu neljakümbise Avaga peaosas.
Viimasel ajal on see juba õige mitmes raamat, kus 40-ndates naine kriisi satub ja elus kannapöörde teeb. Kas ma peaks teiste vigadest õppima ja muretsema hakkama? 🙂

Sisust ka (kes ei taha teada, ei loe edasi!).
Ava, igavene õnneseen, saab päranduseks vanaisa veinimõisa ja kihutab kokkukukkunud abielu ning morni Inglismaa eest Prantsusmaale. Kui rakmed lõdvenevad ja kliima soojeneb, siis tabab teda väike hulluksminemise periood, kus tundub igati mõnus veini limpsida, linnabasseinis pladistada ja noore kutiga ringi kihutada. Hiljem tuleb muidugi raske töö, tummine kahetsus ja eksabikaasa koos manguva tütrega (kelle käitumist ei saa välja vabandada sellega, et ta on vinguv teismeline, sest ta on lihtsalt juba täiskasvanud, aga ikka veel hullumoodi issitütar). Isegi kuritegevust tuleb! Päris mootorrattagäng kohe!
On armastust, tõpraid, pettumusi, võite ja kaotusi, imelisi perekonnasündmusi ja palju veini (mis viis selleni, et mulle meenus ka lugedes, et mul on kapis natuke veini…). Nagu mu ema seda raamatut lõpetades ütles – vähemalt oli mutil munasid mitte vanaemehe juurde tagasi vantsida.

Kes tahab kuumal suvepäeval randa või lõunamaa puhkusele kerget lugemist – krabage kaasa! See on täpselt selline aastaajast sõltuv raamat, et suvekuumaga, kui aju higistab, sobib kenasti, aga septembris lugedes tekiks juba tunne, et appi, mida ma loen!?

Heli Künnapas “Mälestusteta suvi”

Heli Künnapas “Mälestusteta suvi” (336lk. Heli kirjastus)

110193626_3438100842880735_6346577275092808904_o

Mulle meeldis! Tõepoolest, mulle meeldis. 🙂
See on nats haruldane kohalike noorte naiskirjanike raamatute puhul, et mulle nende noortekad meeldivad, aga see raamat oli tõesti hea lugemine.
Siin tegutsesid pärisinimesed, ei olnud üle võlli tegelasi, kelle pärast häbene lugedes silmad peast.
Peategelasest tüdruk Brenda oli normaalne, tavaline Eestimaa noor inimene, kes teoorias veits tugevam kui praktikas (lahe väljend cappuccino-rohelised). Armastas ja kaitses puid ja põõsaid ja loomi, aga päriselt metsa sattudes pani jalga viiesentimeetriste kontstega kingad ja kartis, et järves elavad jubedad kollid ning põõsastes luuravad hirmsad loomad. 🙂
Teine peategelane Richard oli katkise lapsepõlve ja psüühikaga noormees, kes terve küla mammidel abis käis ning terve küla plikasid põõsasse tõmbas – ühesõnaga asendamatu igas vanuses naise hulgas. Aga – ta oli asjalik ja tark poiss ning temas ei olnud taas midagi eemaletõukavat, nii et ei olnud vaja lugedes ohkida, mismoodi nii küll saab!?

Pärisinimesed, päris maatööd, mida linnatüdruk tasapisi õppis, pärisprobleemid, päriskaabakad.
Väga mõnusalt kirjutatud ja toredasti väljamõeldud #-de kasutamine. Kuidas päriselu virtuaalelu tasapisi tahaplaanile lükkab ja pealkiri raamatu lõpus lahti mõtestatakse. Lugesin ja mõtlesin ise ka, et täpselt nii ta ju oligi! Mälestusteta mälestusi täis suvi.

Ootan huviga teist osa, sest otsad jäid lahti ja tahaks ikka teada, kuidas Brenda ja Richardi lugu edasi läheb.

80-ndate lapsed/noored saavad muiata ka õe-venna nimede üle: Brenda ja Brandon. 😉

*Huvitav, kas mu põskedel kuivavad pisarad saavad aru, millised on nutetud Richardi pärast ja millised Richardi tõttu?

*Kui ringiga samasse kohta tagasi jõuad, siis kas see on sama või ringi võrra parem koht?

Guillaume Musso “Tütarlaps ja öö”

Guillaume Musso “Tütarlaps ja öö” (287lk. Varrak)

95183317_3219135498110605_7918361720207179776_o

Kui head ja kui huvitavad on sellised mitmekihilised põnevikud/krimkad, mida lugedes muudkui pudeneb uusi ja aina hullemaid avastusi ja kokkusattumusi.

Raamatus saabub kirjanik Thomas Degalais oma kooli kokkutlekule. Saabub halba aimates ja hingevärinal, sest 25 aastat tagasi panid nad kolmekesi – Thomas, Maxime ja Fanny – toime kuriteo, mis nüüd paljastuda ähvardab. Tookord jäid üleöö kadunuks kaunitarist klassiõde Vinca ning tema filosoofiaõpetaja. Kui palju oli teooriaid ja arvamusi, mis siis juhtus, aga keegi ei tea tõde tänase päevani.

Raamatut lugedes mõtlesin, kui õnnetud võivad tegelikult olla ilusad tüdrukud. Juba mitmes raamat, kus kõiki vapustav kaunis neidis on südames kurb ja murtud. Tema ümber on imetlevad pilgud, hulganisti sõpru ja soosingusse sattuda soovivaid mehi, teiste tüdrukute kadedaid pilke. Ta naerab ja naudib elu, aga kui uks sulgub ja tüdruk tuppa üksi jääb, muutub kõik ja saabub öö. Tütarlaps ja öö.
Mõtlesin ka sellele, kuidas me võime aastaid millegi pärast põdeda ja hirmsaid unenägusid näha, aga siis tuleb äkki lahendus ja ilmneb, et kogu seda põdemist ei oleks üldse vaja olnud!

See oli väga hea raamat. Sisutihe, paljude põnevate pööretega ja üllatava lõpuga, mida ma ei suutnud ära arvata. Mida rohkem lugeda, seda haruldasemaks muutuvad hetked, kus kirjanik suudab raamatu lõpuga üllatada ja siin suudeti. Olen rahul!

Antoine Laurain “Presidendi kaabu”

Antoine Laurain “Presidendi kaabu” (185lk. Eesti Raamat)
Tõlkinud: Sirje Keevallik

109728003_3438187456205407_7398615659790221138_o

Mulle meeldivad Antoine Lauraini raamatud! Meeldis juba tema esimene eestikeelne lugu “Punase märkmikuga naine” ja meeldib ka see kaaburaamat.

Lugu iseenesest lihtne – restoranis õhtust süües satub Danieli kõrvallauda president Francois Mitterrand. Daniel istub kogu söögiaja kui nõeltel ja avastab lahkudes, et president on oma kaabu maha unustanud. Mees vehib selle sisse ja tema elus hakkavad toimuma imelised sündmused – ta julgeb oma ülemusele vastu hakata, teda edutatakse ja elu hakkab ülesjoones kulgema.
Ja siis kaotab ta kaabu ära!
Niimoodi käib presidendi kaabu käest kätte ja muudab temaga kohtuvate inimeste elusid.

Tõepoolest lihtne ja lühike raamat, aga väga mõnusalt kirja pandud – tegelastele kaasa elades ning hea huumoriga. Paistab, et Antoine Laurainist saab kirjanik, kelle raamatud ma riburadapidi kõik läbi loen.

*Meie elu tähtsaimad sündmused on alati tühiste kokkusattumiste jada tulemus.

*Meie elu on kui puu, milles peitub paralleelelude mets, nii et me elame ühekorraga nii praegust elu kui ka mõnda teist. On elusid, kus me pole abiellunud sellesama inimesega, kus me ei ela sellessamas kohas, kus me peame erinevat ametit …

*”Ingli osa” – vanast veini või konjaki täiesti avamata pudelist kadunud sentiliitrid, mis on aurunud läbi korgi, vahel isegi läbi vaha.

Louise Candlish “Need naabrid”

Louise Candlish “Need naabrid” (367lk. Pegasus)
Tõlkinud: Ülla Jürviste

110785742_3438100779547408_3650619381904985691_o

Kellel ei ole olnud naabreid põrgust? Kas päris põrgukatlast või eeskojast, aga me oleme kõik sellistega kokku puutunud.
Elad ja tiksud mõnusalt oma tuttaval tänaval kui äkki jääb üks maja tühjaks ja sinna saabub elama keegi, kes arvab, et kogu tänav peab nüüd nende järgi joonduma hakkama. Keegi, kes istub oma mätta otsas ja ei kavatsegi sealt alla vaadata, et näha – ohhooo – siin elab veel keegi! Siin elati juba enne meie tulekut! Ei või olla…

Selles raamatus saabub rahulikule tänavale paar, kes alustab kohe ja naabritega läbirääkimata remondiga, kuulab ööd ja päevad läbi maksimumvõimsusel metalit, avab autoremondiäri (õigem oleks vist öelda romula) ja ei pea millekski kogukonna kokkulepet, et pühapäeviti tänaval autodega ei sõideta, sest see on aeg, kus lapsed saavad tervel tänaval segamatult mängida.
Alguses püütakse nendega heaga rääkida, hiljem koguneb kogukonna raev ja tekivad rohkem või vähem kriminaalsed plaanid, kuidas hullust naabrist vabaneda.
Kuni keegi saab surma.
Tuleb politseijuurdlus, kus kõik oleks justkui süüdi, aga tegelikku kurjategijat ei suudeta kuidagi avastada.
Lõpeb tänaval mängimise pühapäev, tekivad omavahelised tülid, asutused lähevad pankrotti – kõik selle kurjavaimu uue ja ogara naabri pärast!

Aga nii kummaline, kui see ka ei ole – mul ei tekkinud lugedes mingit sümpaatiat kannatava tänavarahva suhtes! Ilmselt olid nad liiga võimukad, igaüks oli omamoodi enesekeskne ja ülbe, läbirääkimised ei tulnud kõne alla – kõik pidi käima nii, nagu tänava “pealik” arvas.
Ja veel kummalisem – ainus, kellele ma natukenegi kaasa elasin, osutus hiljem raamatu alguse surmas süüdlaseks! Haaa!
Kirjanikul oli omamoodi huvitav moraalitsev stiil – sa ei tohi vihastada ja ei tohi kellegi peale karjuda, sest inimene peab suutma kogu aeg ennast valitseda ja käituma igas olukorras rahulikult ning väärikalt. Uue ja vana naabri vahel toimub sõnasõda ja selle lõppedes jalutab vana naaber oma kodu poole süümepiinades, et ta ei suutnud rahulikuks jääda, ning väärikal kombel suhelda. Tegelikult ka? Kui su lapsele peaaegu  otsa sõidetakse, kas siis juurdled tõesti selle kallal, mismoodi sa ennast ülal pidasid, et esmaklassiline inimene olla?
See suur moraalitsemine hakkas lõpuks närvidele käima.

Ma ei hakanud kogu raamatu jooksul uut naabrit vihkama ega vanadele naabritele kaasa tundma, nii et raamatu lõpp pani mind (häbi-häbi, et ma midagi niisugust tundsin ja ennast talitseda ei suutnud!) laial lõual muigama.
Saatus on ikka õel. Arvad, et enam hullemaks minna ei saa, aga siis tuleb üllatus-üllatus! – saab küll! Palju hullemaks!
Naerata!

Johannes Kivipõld “Väike viperus”

Johannes Kivipõld “Väike viperus” (203lk. Eesti Raamat)

107794903_3409890189035134_4884492426917467577_o

Kaks tulnukat, pätt ja mehaanik, varastavad hinnalise Skooni kivi ja põrutavad korravalvurite käest põgenedes otse Maale, suundistutavad endid kahe inimese keredesse ja ei suuda ära imestada, mida meie siin küll teeme ja millest mõtleme.
Esimene, Jarek (flesianlane), satub ühe naise kõhtu, et kohe tüdrukuna sündida ja teisest, nimega Bleak (kreoonlane), saab ilmakuulus megastaar.
Beebi vanemad on igati ökod, liha ei söö, telefone ei kasuta ja elavad skvotitud (õigemini küll naise issi ostetud majas, aga missiis?!) majas. Jarek hakkab varsti peale sündi rääkima ja kasvab vaid kuudega 5-aastase lapse suuruseks.

Bleak keerab aga teleintervjuudega ja autogrammitundidega paraja käki kokku, ning kogeb seente söömisest tekkinud hallukaid.
Täpselt raamatu keskel naersin ma lugedes nii, et õhust tuli puudus ja pisarad voolasid! 😀 Need olid need Bleaki staariks olemise peatükid, mis olid täiesti pööraselt naljakalt kirja pandud!
Tasub kindlasti süveneda uude pophitti leheküljel 103.  Kohe tekib mõnus äratundmine, et midagi sellist oleks justkui kogu aeg edetabelite tipus vilkumas.

*”O-o, o-o, tume toon, tume toon
o-o,-o-o, minu daam, minu daam”

Raamatus on mõeldud ka loomasõprade peale, sest tegutseb kaunis kass nimega Bianca koos oma kambaga. Tänapäeva kassid on küll uhked omapäikõndijad, aga neil pole enam aimugi sellest, et tuhandeid aastaid tagasi olid nad maailma valitsenud, suuri püramiide ehitada lasknud ja inimkonda orjastanud. Sellest kunagisest hiilgusest oli Bianca peas järel vaid portsuke uhkust ja ülbust.

*Kõik asjad on maagilised, enne kui nende toimemehhanism välja selgitatakse. Pärast seda on juba tegu teadusega.

*Musitamine ja suudlemine on ühe flesianlase (Jareki) jaoks väga kummaline. See tähendas seda, et inimolevused ühendasid oma söögitorud otsapidi selliselt, et tekkis üks pikk torujupp, mille kummaski otsas oli fekaalide väljutamise avaus.

Raamatu algus pole väga huvitav ja lõpuspurt on kuidagi tormakas ning segasevõitu, aga kõik saab andeks tänu Bleaki tegudele Tom Zallenderi keres. Terve see raamat oleks võinud samamoodi üle võlli käia ja naerukrampe tekitada!

Samal teemal on ka Eduardo Mendoza väga muhe raamat “Gurbilt teateid ei ole”.

Rosie Walsh “Päev, mil me kadusime”

Rosie Walsh “Päev, mil me kadusime” (358lk. Helios)
Tõlkinud Pilleke Laarmann

107095157_3396188827071937_8590669391947548937_o

NB! Ärge hakake seda raamatut lugema, kui te teate, et lugemisaega napib! Kaks päeva sain ma istuda vaid lühikesteks sutsakateks ja raske oli raamatut käest kiskuda, et midagi muud tegema hakata. Rosie Walsh kirjutab hoogsalt, humoorikalt ja haaravalt, ning tõlge oli sama mõnus. Eile oli lõpuks vihmapäev (aitäh selle eest!) ja lugesin raamatu jutiga läbi. Tegelikult pisikeste pausidega, perekond+söögikorrad, aga mõte tegeles kogu aeg erinevate stsenaariumitega.

Raamatus vahelduvad peatükid kahe sõbranna, Annie ja Kate eludest. Mõlematel on olnud räbalad ajad ja mõlemad on teinud kannapöörde, ning maandunud uude keskkonda, kus kõik tundub esmapilgul nii ideaalne. Head töökohad, ahvatlevad bossid, erilised võimalused, mis nagu kandikul ootavad. Aga kõik pole kuld, mis hiilgab ja nii hakkab nende mõlema eludes juhtuma ootamatuid asju.
Siin grupis raamatumuljeid lugedes sain teada, et raamatu lõpus tuleb pauk ja ootasin seda ning tegin oletusi, mis võib juhtuda. Juhtus aga see, et kui ma esimest raputust aimasin, siis teine tabas mind nii, et lugesin seda peatükki kaks korda, et tegelikult ka aru saada, mismoodi autor vinti keeras.
Haaa, üllatus-üllatus! Täitsa geniaalselt välja mõeldud!

Aitäh, kirjastus Helios üllatusraamatu eest! See oli põnev ja mõtlemapanev – millised ohud võivad tegelikult üht naist ideaalses maailmas valitseda ja kui sa neid ära ei tunne ning vastu hakata ei suuda, mis siis sinuga juhtuda võib.

Üks asi, mis mulle loo keskel silma hakkas – Annie isa tõlkis raamatut mehest, kes ostis Tšiilis Andide jalamil mahajäetud kiriku. Vaat seda raamatut loeks küll! On selline olemas?

Huumorinäide:
*Stephen lihtsalt meeldis kõigile. Isegi möödaujuval pisut radioaktiivse väljanägemisega pardil oli selline ilme, et ta paarituks temaga küll, kui võimalus antakse.

PS. Huvitaval kombel on raamat igal pool mujal peale Eesti välja antud kirjaniku pseudonüümi Lucy Robinson all. Mida oli ka huvitav teada, sest Lucyl on veel mitu raamatut, äkki saame kunagi neidki lugeda!

NB! Väga isuäratav kaanekujundus! See värv, seda võiks hammustada … Hammustasin hoopis Ampstükki. Mmmõnus, kaneeli ja õunaga! Paki kokkuseadjal on hea maitse! 🤤

“Ülestõusjad ja kodukäijad”

“Ülestõusjad ja kodukäijad” koostanud Indrek Hargla (297lk. Raudhammas)

99140934_3276192535738234_6822948685232472064_o

Raamat nagu ameerika mäed!
Mõni jutt väga huvitav ja haarav ning teine jutt selline veidi haigutamaajav… Kõik kokku mõnus, kohati muhe ja kohati päris kõhe lugemine, mida võin julgelt soovitada ka neile, keda sõnad “ulme” ning “õudus” jubedat moodi hirmutavad. Siin on ulmet ja õudust, aga unedesse nad ei trügi ja pimedaga julgeb ikka edaspidigi rahulikult õue minna.

Eks ma puudutan edaspidi lugude sisusid ka, nii et edasi lugege omal vastutusel. 🙂

Alustan sellest, et ootasin kõige rohkem (nagu alati) Mart Sanderi kirjutatut. Tema keelelised piruetid võtavad aina uhkemaid ja suuremaid kaari, nii et ootus täiesti õigustas ennast. See, mis jutu lõpus ilmsiks tuli, oli küll selge üsna alguses, aga mulle meeldib jälgida, mismoodi Sanderi fantaasia lendab. Ta justkui maaliks oma lugusid.

Suurteks lemmikuteks said esmalt Indrek Hargla kirjutatud “Toonela tagasitulek”, edasi Kadri Pettai “Taranditagused” ja lõpuks Joel Jansi “Hallvanake ja Ussikuningas”.

Kolm nii erinevat ja ägedat lugu, kus esimeses jauratakse Kuu peal olevas baasis Hangaar 18 maa poole tagasi suunduva eestlaste surnutelaevaga “Toonela”. Asi, mis ei tohtinud kunagi juhtunuda, hakkab juhtuma ja mida sa nüüd teed üle 300 elava surnuga? Erakordselt hea lugemine! Sellest võiks romaanimõõtu raamat olla.

Teises lemmikus, Taranditagustes, elab Ella oma vanaemaga vanas talus ja vanaema annab ühel päeval teada, et nüüd hakkab ta suremiseks valmistuma. Miks? Sest juba sealpoolsuses olevad sugulased on teda ettevalmistama tulnud. Asi läheb imelikuks siis, kui ka Ella neid nägema hakkab ja varsti on terve küla lahkunuid täis. Väga mõnusa huumoriga kirjutatud lugu! Meenutas mulle Kersti Kivirüüti raamatuid ja pani otsima, mida see kirjanik veel kirjutanud on. Ühel päeval lähen raamatukokku ja laenutan ühe kena virna Kadri Pettai loomingut.

Kolmas lemmik, Joel Jansi “Hallvanake ja Ussikuningas” on arvutimängu kinni jäänud tegelastest. St. inimestena sebivad nad ikka maapeal edasi, aga neid on kloonitud ja jäetud kinni Kreutzwaldi mängu, kust nad enam inimestena naasta ei saa. No kust tuleb selline idee, et niisugune lugu kokku kirjutada!? Väga lahe! Ma ei tea mängude maailmast midagi, aga kas poleks äge, kui olekski olemas selline mäng, kus on Ussikuningas ja Hallvanake ja Vanapagan ja kõiksugu muud meie endi Eestimaised muinasjuttude ja müütide kangelased?

Kõik need kolm lugu olid nii põnevad ja hästi kirjutatud, et loeks hea meelega päris pakse raamatuid. Need paarkümmend lehekülge jäid ilmselgelt väheks!

Mõni “meh” moment oli ka. Näiteks ei saanud ma üldse ühele lainele Mart Kivastiku “Tema tädi päranduse” looga. Ausõna – 2x lugesin lõpu üle ja jutu headusele pihta ei saanud. Kui keegi saab, andke teada. Ma loeks ta siis veelkord teise mõttega üle.

Aga kokkuvõttes – väga hea lugemine! Nii erinevad lood, nii erinevad stiilid!
Ja kui tahate mulle raamatu maha müüa, siis las Marge Nelk kujundab kaane. Ma ostaks siis isegi luuleraamatu või poliitiliste analüüside kogumiku ära!

*Meelespead on pildil ikka mõttega, mitte juhuslikult. 😉

Emily St. John Mandel “Jaam Üksteist”

Emily St. John Mandel “Jaam Üksteist” (336lk. Varrak)

94476870_3209492715741550_5979304477075701760_oGruusia gripp.
Alguses oli haige vaid üks inimene lennukis, siis nakatusid kõik teised, kes olid samas lennukis. Peale maandumist läksid nad ühistransporti, poodi, koju. Levitasid enese teadmata grippi.
Haiglad täitusid algul tundidega, siis minutitega.
Inimesed surid kiiresti.

*Sa peaksid kohe linnast lahkuma. Või kui sa ei saa, siis varu toitu ja püsi kodus. (lk24)

Kuhjas täis ostukärud – veepudelid, WC-paber, konservid, makaronid.
Tuleb tuttav ette?
Täitsa lõpp, aga see polegi ju niisama ulmekas!
Oleks ma seda raamatut märtsis lugenud, oleks õudusunenäod kindlustatud olnud.

*Olid jäänud vaid need kanalid, kus korrati valitsuse erakorralist teadaannet, kasutuid soovitusi siseruumides püsida ja rahvarohketest kohtadest eemale hoida. Päev hiljem lülitas keegi viimaks ka tühjas uudistestuudios kaamera välja või sai see ise otsa. Veel päev hiljem kustus ka internet.  (lk. 181)

Möödus esimene päev, teine päev, neljakümne kaheksas päev, üheksakümnes päev ja igasugune lootus, et normaalsus tuleb tagasi, oli ammu kadunud, seejärel möödusid esimene aasta, teine aasta, kolmas aasta.
Viimane kord, kui ma sõin pargis päikese käes vahvlitopsis jäätist.
Viimane kord, kui nägin sõitvat bussi.
Viimane kord, kui sõin apelsini.  (lk. 235)

Tegelased mõtisklevad tihti oma “enne Gruusia grippi” elu üle.
Kunagi oleks ma seda raamatut lugenud kui lihtsalt ägedat ulmekat, aga nüüd oli palju elulisem ja sai isegi mõeldud, et …
Mõelda vaid, kui see tänahommikune olekski viimane apelsin minu elus! Viimane bussisõit tööle (Ok, viimane bussisõit tööle on mul isegi meeles, sest 1. aprillist mul töökohta enam ei ole). Viimane kord kui ostsin kinopileti (Käisin “Talvet” vaatamas). Viimane kord, kui keerasin lukku oma kodu ukse. Viimane kord, kui nägin elektrivalgust.

Kui kõik need miljonid nutiekraanid oleksid praeguseks tühjad ja mustad ning 10 aasta pärast sündinud lastel oleks raske aru saada, mida tähendas internet, mis olid autod või kuidas suutsid lennukid õhku tõusta?

Mulle meeldisid väga kaks tegevusliini: lugu sellest, kuidas Gruusia gripp maailma vallutas ning kuidas inimesed ellu jäid ja uue maailmaga kohanesid ja lugu 30 aastat hiljem, kui Rändav Sümfoonia mööda USA-d kõndis ja kontserte ning etendusi andis.
Kujutage ette maailma, kus on harvad kehvad külakesed ja kuhu saabub äkki näitetrupp, kus mängitakse pille ja kantakse ette Shakespeare`i näidendeid! Kostüümides! Need stseenid, kus Sümfoonia sügava tähistaeva all Beethovenit mängis, tekitasid külmavärinaid.

Suure näitleja Arthuri ning tema kolme abikaasa lugu ei olnud nii huvitav ja oli pärit justkui mõnest teisest raamatust, aga viis siiski raamatu tegelased kokku ja selgitas palju alguses tekkinud küsimusi.

Me oleme nüüd karantiinis istunud umbes poolteist kuud, aga härra Clarke selles raamatus mõtles ühe väga olulise asja peale:
*Välimuse hooletusse jätmine võib sillutada teed tõsisematele kuritegudele.
Nii et laske oma kodusolemise kaaslasel oma juukseid pügada ja värvige õhtusöögi ajaks nägu pähe! 😉

*************************************************************************************
*See on ainus asi, mis mulle sünnipäevade juures meeldib – nad püsivad ühel kohal. (lk. 115)
*Linna tundmaõppimiseks peab olema puruvaene, sest puruvaesus sunnib inimest igal pool jala käima ja linna näebki kõige paremini jala käies. (lk. 159)

PS: Raamat on saanud Arthur C. Clarke`i auhinna.
Kummalisel kombel on raamatus kahel tähtsal tegelasel nimedeks Arthur ja Clarke.