P. D. James “Mõrvad jõuluööl”

P. D. James “Mõrvad jõuluööl” (168lk. Eesti Raamat)

Mis oleks jõuluõhtu Inglismaal ilma mõrvata? Midagi jääks nagu kohe puudu…
Ehk nagu raamatus kirjutatakse: mis see terake või paar arseeni sõprade vahel ikka loeb? 😀
Et Eestimaal seda õiget brittide jõulutunnet kogeda, on see raamat lausa ideaalne. Verised sepitsused kuuselõhnalises toas puuvõõriku all löövad kõigil silmad särama! 😀

Kui nüüd ausalt rääkida, siis oli tõesti mõnus lugemine. See raamat oleks rahulikult võinud umbes 5x paksem olla, oleks saanud terve pühadeaja mõnusaid mõrvalugusid lugeda, nüüd jagus teda vaid neljaks õhtuks – just neli erinevat mõrvalugu selles raamatus ongi. Pisut pärimistega seotud, pisut pornograafiaga – sellise viisaka, nostalgilisega, mitte tänapäevasega.

Muuhulgas saame lugedes ka teada, et Briti krimikirjanduses on kõige saatuslikumaks osutuv tuba majas … raamatukogu! Igaühel on kindlasti silme ees, mismoodi uhkete vanade laudade taga, imeilusad vanad köited seljatagustel riiulitel, lebab laip.
Humoorikas, soe, jõuluhõnguline, saladuslik, üllatav. Lühike raamat, aga krimkasõbrale ning jõulude armastajale nii mõnus lugemine! P. D. James kuulub nüüd nende autorite hulka, kellelt ma kindlasti veel midagi lugeda tahan. Õnneks on temalt eesti keeles päris mitu raamatut ilmutatud.

Lõpetuseks ühe peene vanaproua kiri oma perekonnale:
Olen seda kõike juba mõnda aega kavandanud ja kui asi teile ei meeldi, siis pole see minu mure. Taevale tänu, need on mu viimased jõulud perekonna seltsis. Viimane kord Gertrude`i tänkjat jõulupudingut ja üleküpsetatud kalkunit süüa. Viimane kord neid lollakaid paberkroone kanda. … Viimane kord teie tülgastavalt koledaid nägusid vahtida ja seltskonda taluda. Mul on samuti õigus õnnele ja rahule.

Häid jõule!

Hansjörg Schneider “Hunkeler kesk metsikut elu”

Hansjörg Schneider “Hunkeler kesk metsikut elu” (180lk. Eesti Raamat)

Kas te olete lugenud šveitsi kirjandust? Või oskate nüüd kohe nimetada ühe šveitsi kirjaniku nime?
Mina igal juhul guugeldasin ja nentisin fakti, et see (vist) ongi minu esimene šveitslane.

Erakordselt omapärane krimka. Mulle tundus lugedes, et kogu see laibavärk segab nii kirjanikku kui Hunkeleri ennast. Ta nautis oma maakodu elu, külastas erilisi naabreid, “võttis” koera. Mõni tema naabritest oli nii särav isiksus, et ma loeks hea meelega sellist raamatut, kus Hunkeler lihtsalt oma maakodus elab ja oma naabreid külastab ning nendega vestleb.
Ülimalt mõnusad looduse kirjeldused. Ümbruskond, linnud, kes ta aias elasid. Päris poeetiline ja kaunilt kirjutatud raamat.

*Tõeline luksus, selles oli ta veendunud, oli õnn lindudega koos elada. Ärkamisel hommikukontsert, uinumisel õhtulaul. Kõige lõpuks, kui ööpimedus kõik endasse mattis, lepalinnu õrn siristamine. (lk.19)

*Ta peatus ojakaldal ja pissis kõrvenõgestesse, mis seal kasvasid. Mäherdune sõbralik pladin. Inimese suuruselt teine luksus, mõtles ta, on vabadus, kui ei pea urineerima alati nendes valgete kahhelkividega kaetud ruumides kliiniliselt puhastesse tualettpottidesse, vaid lahtise taeva all rohu sisse. (lk.27)

Niisiis ma ei võtakski seda raamatut lugemiseks kui krimkat. Ma loeks seda nende looduskirjelduste ja Hunkeleri omapärase isiku ning tema naabrite pärast. Hansjörg Schneideri raamatud on eesti keeles veel, just sellesama detektiiviga, nii et päris huvitav oleks veel mõni tema lugu läbi lugeda.

Aitäh, Eesti Raamat, väga huvitava uue kohtumise eest mulle seni tundmatu kirjanikuga!

Massimo Centini “Maailma vaimne kultuuripärand”

Massimo Centini “Maailma vaimne kultuuripärand” (271lk. Koolibri)

See on nüüd niisugune raamat, mille lugemiseks läks mul mitu nädalat. Mitte sellepärast, et ei jõua kuidagi edasi, vaid sellepärast, et kõik, mille kohta ma lugesin, tahtis lõputuks kiskuvaid netiotsinguid ja videote vaatamisi. Kogu see raamat on täis nii tohutult põnevat informatsiooni ja imeilusaid pilte ja on täiesti võimatu lihtsalt lugemisega piirduda, lisainfot otsimata! Nii ma siis uurisin, peatükk peatüki järel, mõni päev arvuti ees, teine päev läpakas kõrval, aegajalt telefonist Youtube mängimas. Ammutasin tohutult informatsiooni Mehhiko surnutepüha pidustuste kohta, Madagaskari Zafimaniri puidunikerduskunsti kohta, Prantsuse Aubussoni seinavapiade kohta. Lugesin Jaapani kabukiteatri saladustest, Brasiilia Capoeira ringist, Hiina kalligraafiast ja siidiussidest, Leedu ristidest ja nende sümboolikast.

Teate – see on raamat, mida lugedes võib targaks saada! Rääkimata sellest, et silme eest voolab läbi nii palju maailmas leiduvat ilu, et hoolimata praegusest olukorrast saab mõnuga ohata – inimesed on ilusad, osatakse teha uskumatult kauneid asju, kultuuridel on nii sügavad juured ja rahvastel on olnud nii targad esivanemad ja nii sügavale ulatuv kultuur, et uuendused võivad tulla, aga juuri ei kisu keegi maa küljest.
Kui ise kiskuda ei lase.

Aegajalt (st. üsna tihti) oli mul raskusi raamatu ülesleidmisega, sest see rändas erinevate pereliikmetega toast tuppa. Kes tahtis pilte vaadata, kes luges mõnd end huvitavat peatükki, kes oli raamatust alguse saanud guugeldamise tõttu raamatu juba unustanud ja istus ise sügaval kuskil Oruro karnevali videote maailmas. Praegu, selle jutu kirjapanekuks, viisin raamatu elutoast minema, saateks ema hõige – ära sa mu järjehoidjaid sassi aja!!!
Kummaline, kuidas mõne raamatu kaant nähes tekib kohe tunne, et vaat seda ma tahan lugeda! Mõnikord lõpeb see tunne pettumusega, et nii kaunis kaas ja sees selline jama… Mõnikord läheb aga õnneks ja võidad täispanga. Nii juhtus minul selle raamatuga. Keda vähegi kaugete (ja lähemate) maade kultuur huvitab, siis soovitan soojalt. Las jõuluvana toob – teil jätkub uurimist kuudeks! Rääkimata sellest, et peale lugemist ja tundide kaupa lisainfo otsimist, saab silmaring lõpuks kukla taga kokku ja teeb mitu tiiru ümber pea. 😉

Koolibrile aitäh imelise raamatu ilmutamise eest!

Veronica Henry “Kuidas leida armastust raamatupoes”

Veronica Henry “Kuidas leida armastust raamatupoes” (318lk. Eesti Raamat)


Kui raamatu pealkirjas on sõnad “raamat”, “raamatupood” või “raamatukogu”, siis tuleb seda raamatut lugeda! Siiamaani pole ükski sellise pealkirjaga raamat mind alt vedanud.

See raamat annab fantaasiale tiivad! Kõik need raamatupoe kirjeldused panevad unistama enda väiksest raamatupoest. Kuidas ehitaks, kujundaks, kaunistaks. Kuidas raamatuid sätiks, kuidas klientidega vestleks… Sinna kõrvale jookseb mitu lugu. Mitu päris kurba lugu peategelase Emilia emast ja isast ja nii mõnestki Cotswoldi linna elanikust. Aga neid kõiki seob Julius Nightingale raamatupood ja omapärasel moel aitab just see poeke inimeste saatusi paika sättida.

Õnneks on sellistel raamatutel komme läbi raskuste tähtedeni jõuda. Kui alguses läheb kõik kolinal allamäge, siis ühel hetkel ilmuvad õiged inimesed ja kohtuvad need, kes teineteise jaoks kasulikud saavad olla.
Paljude peatükkide lõpus on nimekirjad raamatu tegelaste lemmikraamatutest. Vaat neid on huvitav uurida (ja enda lugemisnimekirja täiendada).

Kuidagi õige lugemine jõulueelsesse aega. Natuke kurb, armas, oma pahade ja oma headega. Kes on üksi ja õnnetu, leiab kaaslase ja raamatupoed kestavad igavesti!

*Linn ilma raamatupoeta on linn ilma südameta!
*Kogu maailma teemandid ei kaalu seda üles. raamatud on kallimad kui juveelid.
*Igaühe jaoks on raamat, mis kõnetab ja poeb hinge. Isegi kui sa seda ei usu.
*Krimi oli paigutatud kamina võrvale koos šotiruudulise tugitooli ja Pärsia vaibaga … Kokaraamatud olid paigutatud ümber lihapoe raiepaku … Ilukirjanduse juures seisis roosa vetruv sohva, mõlemal pool otsas väike laud, mille peal oli vaas värskete roosidega.

Peter May “Lukus linn”

Lugemise väljakutse, teema 7: Raamat, mille tegevus toimub ühe päeva jooksul
Peter May “Lukus linn” (287lk. Eesti Raamat)

Selle nädala alguses lugesime me ajalehtedest pealkirju, kuidas Inglismaa koroona tõttu lukku pandi. 2005. aastal kirjutas Peter May selle raamatu, kuidas epideemia tõttu London lukku pannakse ja ükski kirjastus ei tahtnud raamatut avaldada, kuna see olevat olnud liiga ebarealistlik.
Kunagi oli lennukiga lendamine ka ebarealistlik. Siis enam ei olnud. Nüüd on varsti jälle. 😉
Elu maakeral teeb kummalisi pöördeid.

Raamat on põnev. Kohe tõsiselt põnev, sest pidevalt toimub midagi, mingit hingetõmbepausi ei ole ja millegagi ei hoita kokku – ei surma, haiguse, tulekahju, kuulide, sõpruse ega armastusega.
Kogu lugu toimub Londonis, nii et seal käinutel on hea neid käike ja tegemisi tänavate kaupa jälgida. London Eyest rääkimata.

Muidugi on uurija viimane tööpäev, kui kõik see jama alguse saab. (Mulle tundub, et kui terendab kellegi viimane tööpäev, siis on parem mitte tööle minna – kui oled piloot, kukub kindlasti lennuk alla, kui oled sõjaväelane, siis saad tõenäoliselt surma, kui oled tänavapühkija, siis variseb sulle katus pähe jne.).
Raamatus leitakse kotist, mis on vundamendiauku visatud, lapse luud. Andekad inimesed asuvad tööle ja luud saavad näo, leitakse lapse kodu ja nö. vanemad. Uurija Jack MacNeil (mitte niisama uurija, vaid šotlasest mehemürakas, kes minu kõrvus endale kohe šoti aktsendi külge saab) võitleb enda isikliku elu tragöödiatega, noorte pättidega ja vanade kurjategijatega. Taustal möllab pidevalt epideemia.
On päris võikaid hetki ja kirjeldusi ja lõpupoole üks üsna võimatuna tunduv koht ka. Aga kogu lugu on hoogne ja hästi kirjutatud.
Otsin ja uurin teisi sama kirjaniku raamatuid ka, sest tundub, et mehel sulg jookseb ja kui on tuju hea põneviku järele, siis temalt ilmselt saab.

Ruth Ware “Üks teise järel”

Ruth Ware “Üks teise järel” (358lk. Helios)

Uus Ruth Ware raamat – jesss!
Lumi, külm, torm, üksildane koht. Inimesele kontrollimatud loodusjõud raamatutes on minu meepotike ja selles loos saabub vägev lumelaviin, mis purustab ja kõik enda alla matab. No mida sa veel ühelt raamatult tahad. 🙂

Lugema hakates imestasin, et venib ja venib, tegelasi muudkui tutvustatakse, kirjutatakse omavahelistest probleemidest ja muusika/nuhkimisidust nimega Snoop, aga no ei hakka põnev.
Mul on 100 lehekülje piir, millest ma edasi ei loe, kui huvitavaks pole läinud. See raamat läks põnevaks leheküljel 85 ja mida edasi, seda rohkem ma unustasin enda ümbrust ning mattusin raamatu sündmustesse. Mõnikord on ikka jõle nõme, et pere tahab õhtusööki jne. 🙄 Ah, teate ju isegi.

Kogu raamat on kirjutatud vaheldumisi kahe osalise pilkude läbi. Mägimajakese töötaja Erin ning Snooper Liz. Kuidas ja mida kumbki neist näeb ja kuuleb, mida mõtleb ja tunneb, milliseid otsuseid ja järeldusi teeb. Võiks arvata, et niimoodi ei anna põnevat lugu kirjutada, aga annab ikka küll.
Lisaks laviinile hakkab juhtuma sama, mis paljudes raamatutes, kus inimesed mingis paigas kinni on, juhtub – üksteise järel hakkab seltskonda vähemaks jääma. Noh, kujutlege ennast oma igapäevaste töökaaslastega kuskile eraldatud majakesse, kust minema minna ei saa ning kust hops ja hops hakatakse ükshaaval kaduma. Istute siis järelejäänutega koos kamina ees ja jõllitate üksteist, et kes on süüdi? Äkki just tema, kes su kõrval vaikselt nuuksub, on eelmisel ööl kellelegi noa ribide vahele susanud… Aga kõik on ilmsüüta nägudega.

See raamat oli puhas nauding viimaste lehekülgedeni välja ja minu Ruth Ware raamatute edetabel läbis nüüd väikese muutuse:
1. Üks teise järel
2. Pimedas, pimedas metsas
3. Proua Westaway surm
4. Luku taga
5. Naine kajutist nr. 10
6. Valetamise mäng

Aitäh, kirjastus Helios!
See oli nii väga minu raamat ja ma alustasin kohe peale viimase punkti lugemist uue Ruth Ware raamatu ootamist!

Pildi tegemisel sai tõsiselt viga üks Andruse kõvaketas ja sai välja otsitud enda parim mäesuusavarustus.

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos “Ära lõigatud”

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos “Ära lõigatud” (351lk. Helios)

See raamat jõudis minuni juba tükk aega tagasi, hakkasin hooga lugema, aga esimene kolmandik raamatust ning sündmused päriselus mõjusid koos nii vapustavalt, et raamat pidi taanduma ja ootama oma aega.
See aeg saabus nüüd ja mulje loetust on ikkagi täiesti vapustav.
Selline jäisel hommikul märja külma kaltsuga valusasti vastu nägu saamise mulje.
Külm, valus.
Väga hea lugemine.
Väga mõtlemapanev lugemine, kui alustad raamatut 3. ja 349. leheküljel olevate tõsielusündmuste lõigukestega ja siis, nende valguses, loed kogu ülejäänud raamatu. Siis ei ole see enam tavaline räige ja verest nõretav krimilugu, mis tõmbaks kaameks ka paksunahalise nordic noiri fänni, siis on see veel räigem ja verest nõretavam lugu, täis valu ja musta masendust ja lootusetust.
Sest sellised asjad juhtuvad päriselt.
Selliste inimeste puhul ütlevad nende naabrid teleuudistes: “Mõelda vaid, ta oli nii vaikne ja tasane mees!”

Väga hea kaanekujundus. Õiges valguses jookseb mööda teie laual lebava raamatu kaant veretilk ja paneb võpatama.

Raamat, mida ma ei saanud lugeda voodis enne magamajäämist, sest kuskilt jookseb piir nende raamatute vahel, mida ma võtan voodisse kaasa ja nende vahel, mida mitte. See raamat on siiani ainus, mis jääb teisele poole seda piiri. Voodiga 2 meetrit vahet.

Aitäh, kirjastus Helios, selle lugemiselamuse eest!
Pildist: kõik jäid terveks, värvi nimi on “Christmas red”.

Ruth Kelly “Väike viinamarjaistandus Provence`is”

Ruth Kelly “Väike viinamarjaistandus Provence`is” (352lk. Pegasus)

110165521_3438100922880727_3877899887189163219_o

Ma lugesin seda raamatut meie sellesuvise kuumalaine ajal.
Õunapuu all, mugavas toolis, muru taldade all, viinamarjad taldrikuga kõrval. Oli mõnus olemine, peab ütlema! Kuumalained ongi mõnusad, kui ei pea sel ajal tööl konutama, vaid võid enda aias mõnuleda.
Raamat ise ei olnud päris selline suure sooja suve raamat, et loed ja tunned, kuidas kuumus kontidesse poeb. Oli pigem natuke ärev ja segane rabelemine, veits hullu neljakümbise Avaga peaosas.
Viimasel ajal on see juba õige mitmes raamat, kus 40-ndates naine kriisi satub ja elus kannapöörde teeb. Kas ma peaks teiste vigadest õppima ja muretsema hakkama? 🙂

Sisust ka (kes ei taha teada, ei loe edasi!).
Ava, igavene õnneseen, saab päranduseks vanaisa veinimõisa ja kihutab kokkukukkunud abielu ning morni Inglismaa eest Prantsusmaale. Kui rakmed lõdvenevad ja kliima soojeneb, siis tabab teda väike hulluksminemise periood, kus tundub igati mõnus veini limpsida, linnabasseinis pladistada ja noore kutiga ringi kihutada. Hiljem tuleb muidugi raske töö, tummine kahetsus ja eksabikaasa koos manguva tütrega (kelle käitumist ei saa välja vabandada sellega, et ta on vinguv teismeline, sest ta on lihtsalt juba täiskasvanud, aga ikka veel hullumoodi issitütar). Isegi kuritegevust tuleb! Päris mootorrattagäng kohe!
On armastust, tõpraid, pettumusi, võite ja kaotusi, imelisi perekonnasündmusi ja palju veini (mis viis selleni, et mulle meenus ka lugedes, et mul on kapis natuke veini…). Nagu mu ema seda raamatut lõpetades ütles – vähemalt oli mutil munasid mitte vanaemehe juurde tagasi vantsida.

Kes tahab kuumal suvepäeval randa või lõunamaa puhkusele kerget lugemist – krabage kaasa! See on täpselt selline aastaajast sõltuv raamat, et suvekuumaga, kui aju higistab, sobib kenasti, aga septembris lugedes tekiks juba tunne, et appi, mida ma loen!?

Heli Künnapas “Mälestusteta suvi”

Heli Künnapas “Mälestusteta suvi” (336lk. Heli kirjastus)

110193626_3438100842880735_6346577275092808904_o

Mulle meeldis! Tõepoolest, mulle meeldis. 🙂
See on nats haruldane kohalike noorte naiskirjanike raamatute puhul, et mulle nende noortekad meeldivad, aga see raamat oli tõesti hea lugemine.
Siin tegutsesid pärisinimesed, ei olnud üle võlli tegelasi, kelle pärast häbene lugedes silmad peast.
Peategelasest tüdruk Brenda oli normaalne, tavaline Eestimaa noor inimene, kes teoorias veits tugevam kui praktikas (lahe väljend cappuccino-rohelised). Armastas ja kaitses puid ja põõsaid ja loomi, aga päriselt metsa sattudes pani jalga viiesentimeetriste kontstega kingad ja kartis, et järves elavad jubedad kollid ning põõsastes luuravad hirmsad loomad. 🙂
Teine peategelane Richard oli katkise lapsepõlve ja psüühikaga noormees, kes terve küla mammidel abis käis ning terve küla plikasid põõsasse tõmbas – ühesõnaga asendamatu igas vanuses naise hulgas. Aga – ta oli asjalik ja tark poiss ning temas ei olnud taas midagi eemaletõukavat, nii et ei olnud vaja lugedes ohkida, mismoodi nii küll saab!?

Pärisinimesed, päris maatööd, mida linnatüdruk tasapisi õppis, pärisprobleemid, päriskaabakad.
Väga mõnusalt kirjutatud ja toredasti väljamõeldud #-de kasutamine. Kuidas päriselu virtuaalelu tasapisi tahaplaanile lükkab ja pealkiri raamatu lõpus lahti mõtestatakse. Lugesin ja mõtlesin ise ka, et täpselt nii ta ju oligi! Mälestusteta mälestusi täis suvi.

Ootan huviga teist osa, sest otsad jäid lahti ja tahaks ikka teada, kuidas Brenda ja Richardi lugu edasi läheb.

80-ndate lapsed/noored saavad muiata ka õe-venna nimede üle: Brenda ja Brandon. 😉

*Huvitav, kas mu põskedel kuivavad pisarad saavad aru, millised on nutetud Richardi pärast ja millised Richardi tõttu?

*Kui ringiga samasse kohta tagasi jõuad, siis kas see on sama või ringi võrra parem koht?

Guillaume Musso “Tütarlaps ja öö”

Guillaume Musso “Tütarlaps ja öö” (287lk. Varrak)

95183317_3219135498110605_7918361720207179776_o

Kui head ja kui huvitavad on sellised mitmekihilised põnevikud/krimkad, mida lugedes muudkui pudeneb uusi ja aina hullemaid avastusi ja kokkusattumusi.

Raamatus saabub kirjanik Thomas Degalais oma kooli kokkutlekule. Saabub halba aimates ja hingevärinal, sest 25 aastat tagasi panid nad kolmekesi – Thomas, Maxime ja Fanny – toime kuriteo, mis nüüd paljastuda ähvardab. Tookord jäid üleöö kadunuks kaunitarist klassiõde Vinca ning tema filosoofiaõpetaja. Kui palju oli teooriaid ja arvamusi, mis siis juhtus, aga keegi ei tea tõde tänase päevani.

Raamatut lugedes mõtlesin, kui õnnetud võivad tegelikult olla ilusad tüdrukud. Juba mitmes raamat, kus kõiki vapustav kaunis neidis on südames kurb ja murtud. Tema ümber on imetlevad pilgud, hulganisti sõpru ja soosingusse sattuda soovivaid mehi, teiste tüdrukute kadedaid pilke. Ta naerab ja naudib elu, aga kui uks sulgub ja tüdruk tuppa üksi jääb, muutub kõik ja saabub öö. Tütarlaps ja öö.
Mõtlesin ka sellele, kuidas me võime aastaid millegi pärast põdeda ja hirmsaid unenägusid näha, aga siis tuleb äkki lahendus ja ilmneb, et kogu seda põdemist ei oleks üldse vaja olnud!

See oli väga hea raamat. Sisutihe, paljude põnevate pööretega ja üllatava lõpuga, mida ma ei suutnud ära arvata. Mida rohkem lugeda, seda haruldasemaks muutuvad hetked, kus kirjanik suudab raamatu lõpuga üllatada ja siin suudeti. Olen rahul!