Jean-Luc Bannalec “Surm Pont-Avenis”

Jean-Luc Bannalec “Surm Pont-Avenis” (272lk. Helios)

72477270_2861050733919085_1224746594885173248_o.jpg

Siis kui mina selle raamatu lugemiseni jõudsin, olid kõik seda juba mitu aastat tagasi lugenud. 😀 Tegu on prantsuse krimisarjaga, kus tegutseb komissar Dupin. Koht, Pont-Aven, on vapustavalt kaunis. Lugedes käisin linnakese pilte guugeldamas ja imetlesin lilledesse uppunud sillakesi. Mul ei ole kunagi olnud mingit tõmmet Prantsusmaa poole, ma olen rohkem Inglismaa sõber, aga sellises linnas võiks isegi käia ja ringi vaadata.

Mida ma kirjutasin eile oma Hay “Jõulumõrva” muljetes? Rikkad vanamehed – ärge kuulutage oma testamendi muutmise plaane armsale perekonnale! See tekitab neis mõtteid, et teiega oleks vaja kiiresti ühtteist ette võtta … Aga paistab, et kuigi 1936. aastast on palju aega edasi läinud, teevad papid ikka samu vigu. Ja karistuseks koksatakse nad maha.

Mulle meeldivad raamatud, kus räägitakse kunsti võltsimisest ja kunstivarastest. Selles loos avastatakse restorani seinalt senitundmatu Gauguin, saadakse teada, mis see väärt võiks olla ja pannakse pihta. Lisaks mõned laibad, ennast ribadeks tõmbav kergelt tüdinud Dupin ja palju huvitavaid hõrgutisi.
Paigapõhist eputamist ka, millest huvitavamate faktide kilda kuulub kindlasti see, et piirkond on kõige rohkemate rahvarõivastega regioon maailmas (1266 sorti!), kõige suuremate tõusude ja mõõnade rütmiga maailmas (kuni 14 meetrit!) ja pühakuid on neil lausa 7770! Kõlas nagu Köikse suuremad kadakad oo meitel, köikse kövemad töömehed oo meitel ja vahel möni loll eksib ära kah.” 🙂
Oli mõni loll ja oli mõni kavalpea ja oli tarku ja oli ka õnneseeni.

Mõnusalt rahumeelne krimka, mida võib lugeda nii varbaotsad lainetes kui soojades sokkides pleedi all peidus. Muide, kes kunsti armastab – vaadake ETV pealt saatesarja “Muuseumide kunst”. Väga huvitav!

Mavis Doriel Hay “Jõulumõrv”

Mavis Doriel Hay “Jõulumõrv” (248lk. Tammerraamat)

75534846_2859754060715419_1738609130857299968_o.jpg

Ma pidin lakke hüppama, kui nägin, et Tammerraamat hakkab välja andma Briti Raamatukogu Krimiklassika sarja! Ma olin pmst. kahe hiirekliki kaugusel, et endale Bookdepositoryst see ja paar teist selle sarja jõuluraamatut tellida kui äkki “Jõulumõrva” eestikeelsena märkasin.
Palju lugejaid sarjale ja pikka iga eestikeelsena!

See raamat on esmakordselt välja antud 1936. aastal. Kujutate ju ette, milline ajastutruu lugemine see on! Mitte nii, et praeguse aja kirjanik kirjutab tollest ajast, vaid kirjutab keegi, kes elas just nimelt sel ajal, nende inimeste ja kommete keskel.
Kõik me teame raamatut ja filmi “Hercule Poirot`jõulud”. See on pmst. sama aeg, sest too raamat ilmus 1938.

Uhke vana mõis, rikas vanahärra perepeaks, lapsed, kes oma abikaasade ja peredega koju tulevad. Lisaks teenijad, sekretär, autojuhid. Üks lõbus kamp üksteise peale hambaid ihuvaid ja altkulmu pilke saatvaid kodanikke.
Ja jõuluvana.

Kallid rikkad vanamehed – ärge minge siis, kui teie perekond jõuludeks koju on sõitnud, üksinda oma kabinetti! Šanss sealt elusana väljuda on imetilluke! Lisaks ei tasuks oma soovist testamenti muudatusi teha pereliikmetele (pigem mitte kellelegi!) teada anda, sest võimalus, et kellegi pärandusest nulle kaob, muudab väiksemaks ka armastuse papakese vastu.

Mulle meeldivad väga sellised vanaaegsed krimkad, kus on suured pered ja kohalik ülemkonstaabel, kes neid kõiki neid inimesi tunneb ning kellele oma saladusi ning tähelepanekuid pihitakse. Kuigi on tegu mõrvalooga, on raamatus nii mõnusat pühadehõngu, et sellega sobib ennast kuuse alla kerra tõmmata, kakaotass ja piparkoogid kõrvale võtta ja mõnuleda!

Yrsa Sigurðardóttir “Lunastus”

Yrsa Sigurðardóttir “Lunastus” (366lk. Varrak)

72670920_2847235745300584_8970540755386892288_o.jpgKirjanik, kelle raamatuid võib pikemalt mõtlemata haarata ja lugeda, sest sa lihtsalt tead, et alt ei saa kunagi minna. Muidugi sel juhul, kui karm ja jäine põhjamaade krimi on see, mis raamatu riiulilt haarajat köidab.
Mind köidab, Ikka veel. Pimeda aja inimesi (novemberikuu lapsi) ilmselt köidabki.

“Lunastus” on kolmas raamat Lastemaja lugude sarjas.
Need on kõik südametud ja võikad lood, aga sel korral puudutatakse üht vastikumat teemat üleüldse – koolikiusamist. Lapsi, kes kiusajate pärast niimoodi kannatavad, et on jõudnud enesetapukatseteni ja kiusajaid, kes ei kohku millegi ees.
Ja neid, kes lõpuks kiusamise eest kätte maksavad.

Lugesin ja mõtlesin. Mõtlesin selle üle, et kuidas on võimalik kaasa tunda inimesele, kes on aastaid teist omavanust või väiksemat alandanud. Võtnud temalt kõik – enesekindluse, eluisu, lootuse sõpradele. Ainus, mida kiusatu näeb, on irvitavad näod ja jubedad sõnumid internetis. Päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse. Elada kellegi pärast lõputus õuduses ja abi ei tule kusagilt.
Kuidas ma lugejana sellisele kiusajale kaasa suudan tunda?
See raamat ei olnudki ainult suvalise krimka sisseahmimine, see raamat oli tõsine lugeja proovilepanek. Lõpetasin paar päeva tagasi ja tunded on tänagi segased.
Oli meiegi ajal koolis kiusamist, aga seda, mis oli siis, ei saa võrrelda sellega, mis on praegu. Praegu on kasvanud terve kari tähelepanuvajaduses, ebakindlaid ja nõrku inimesi, kes suudavad enda ego kõrgel hoida vaid kaaslaste hurraahüüete taustal. Ja et seda kuulda, tuleb leida keegi, kes mutta tampida.
Niisiis … Ma ikka ei suutnud selles raamatus kaasa tunda neile, kellele ilmselt oleks pidanud kaasa tundma. Kurjategijad olid ühtviisi nii kiusajad kui kättemaksjad ja üks kuri hävitas teist kurja. Minu kaastunne ja poolehoid läks neile, kes püüdsid nende kahe vahel ellu jääda.

Helgema poole pealt jätkub selleski osas Freyja ja Huldari kassi-hiire mäng ning Freyja hädised ponnistused enda elu kõrgemale astmele vinnata. Kohati oli see päris muigamaajavat kirja pandud, nii et lugedes tekkis võimalus ka kergemalt hingata.
No ja koolikiusamise kõrval toimus siin raamatus ju ka töökohas kiusamine, sest sellel, mis sarja teises osas Huldari ja Erla vahel toimus, olid siin osas tagajärjed.

Igasugu veapoegi tükkis ka teksti sisse, aga üks oli päris huvitav, nii et pani lausa korraks mõtlema, mismoodi see toimuma peaks: … mees sasis käega juukseid, et neilt lund maha rautada. 🙂 

Aegajalt oli teksi sisse kirjutatud ka kasvatuslikke lõike, mida lugedes tundus, et midagi niisugust võiks ehk mõnest loengust või psühholoogi juurest kuulda. Järele mõeldes oli arusaadav, miks seda raamatut ei kirjutatud lihtsalt tavalise krimkana, vaid püüti lugejat kaasa mõtlema panna. Ehk võiks seda keskkoolis kohustusliku kirjandusena lugeda?

*Mitte just paljud meist ei ole suutelised seisma silmitsi iseenda puudujääkide, ebaaususe, arutuse ja rumalate eksitustega. Märksa kergem on süüdistada teisi inimesi või meie kontrollile allumatuid olukordi.

Fotosessioon raamatust pildi tegemiseks oli lõbus, sest minu mehest on praktiliselt võimatu kogu maailma vihkavat pilku välja pigistada. Fotograaf (st. mina) ponnistas tõsiselt, et teda veenda oma kõige hullem ja kurjem vaade näkku manama. 🙂

Carlos Ruiz Zafon “Kesköö palee”

Carlos Ruiz Zafon “Kesköö palee” (232 lk. Varrak)

74237642_2796773483680144_5357994993367646208_o.jpg

Alles ma kirjutasin, kuidas ma haaran alati uue Ruth Ware raamatu järgi, nüüd tuleb sama kirjutada – kui ilmub uus Zafon, siis mina kohe kraban. 🙂

Seekordses loos toimub tegevus Indias. Lahutatud kaksikud Ben ja Sheere, kuri võõras, uhke ja müstiline vana maja, mahajäetud hiiglaslik raudteejaam ja suured saladused ning kättemaksuiha.
Mõnusa meeleoluga kirjutatud (nagu Zafon ikka) ja parajalt õudne. Kirjeldused on muljetavaldavad ja tuleleekides kummitusrong näeb kindlasti vapustav välja.

Räägin sisust!
On paar kohta, mis mind mõtlema panid, et kas tegelaste selline käitumine oleks ikka loogiline.
Näiteks saabuvad noored Beni ja Sheere isa majja, kust leiavad rongimaketi. Nagu imeväel ärkab rong ellu, hakkab sõitma ja noored näevad vagunis endi kujukesi. On selge, et kuri on majas ja valvab neid. Mida nad teevad? Leiavad magamistoad ja lähevad igaüks oma tuppa magama.
See (ja mõni asi veel) pani kulmu kergitama ja endalt küsima, et kas ikka päriselt või?

Aga hoolimata sellistest pisikestest küsitavustest on Zafon ikka võrratu meeleolulooja ja jutuvestja!
Ja mainin ära, et raamatul on kõvad kaaned ja erakordselt ilus kaanekujundus! See on juba omaette väärtus. 🙂

Ruth Ware “Luku taga”

Ruth Ware “Luku taga” (315lk. Helios)

74214418_2796773423680150_5589950745207111680_o.jpg
Ruth Ware. Mulle piisab sellest nimest ja ma lihtsalt pean tema uut raamatut lugema! Esimene jättis nii vinge mulje, mida ei suutnud kustutada ka kaks pisut komistavat järgmist, aga tundub, et neljanda ja nüüd viienda raamatuga läheb Ware aina paremaks! Sest see lugu, “Luku taga”, oli ikka päris korralik õudukas. Kujutasin situatsioone täiesti elavalt ette ja arvan, et oleks ise sellises majas ja sellises olukorras olles selja keeranud ja minema kihutanud!
Kuigi – lõpus ju selgus, miks Rowan paigale jäi.

Mulle tundus algusest peale, et ma loeks nagu lugu aastast 1800. Need kirjad, pöördumised härra Wrexhami poole, guvernandi rongiga saabumine, linnast eemal olev maja. Kõigel sellel oli ajaloo hõngu. Ja siis äkki lajatati tehnoloogia viimase sõnaga ja minu pildikesed pudenesid kõik laiali. Ja see tuli ainult kasuks! Sest terve raamatu jooksul kõikusin ma tänapäeva ja ammuse aja vahel ning see lisas asjale ainult vürtsi.

Puudutan raamatu sisu! Loe edasi omal vastutusel. 🙂

Ma olin algusest peale hämmingus, et tõesti võiks midagi sellist juhtuda – majas on 3 väikest last, võetakse uus lapsehoidja ja vanemad sõidavad kohe pikaks ajaks kodunt minema! Muidugi olid kõik need ootamatud kõned emalt jne. aga kes julgeks jätta täiesti võõra inimese niimoodi oma lastega sellisesse majja? Ausalt öeldes hirmutas kogu see tehnika revolutsioon seal majas mindki täiesti ära ja mina olin ju ainult lugeja. 🙂 Milline jube koht elamiseks.
Mis mulle meeldis, oli mürgiaed! Väga põnev! Väga uhke ajalugu. Väga kriipivalt kirja pandud.
Aga räägime nüüd neist helidest, mida Rowan öösiti kuulis. Alguses oli kriiks-kriiks ja siis äkki, alates leheküljest 199, kostus pööningult kriuks-kriuks! Heli muutus keset lehekülge ja jäi lõpuni kriuksuks (mis ei olnud enam nii hirmus, kui varasem kriiks!). Kas kellelgi on ingliskeelset raamatut? Kas heli tõesti muutus?

Raamatu lõpp on saanud omajagu kriitikat – lugu jääks justkui õhku ja konkreetset lõpplahendust ei ole. Ise lugesin viimased leheküljed mitu korda üle ja sain sealt enda jaoks siiski raamatule lõpu. Kas see häirib rohkem või vähem on iseasi, aga me saame teada, mis majas juhtus.

Väga hea lugemine! Sünge lugu ebameeldivas keskkonnas veidrate tegelastega.
Aga nii köitev!
Ja ma ootan uut aastat, et uut Ruth Ware raamatut lugeda! Küllap see taas tuleb. 🙂

74214418_2796773423680150_5589950745207111680_o.jpg

Jørn Lier Horst “Salamandri mõistatus”

Jørn Lier Horst “Salamandri mõistatus” (147lk. Varrak)

72388577_2766423716715121_3186943408115548160_n.jpgSee on krimipolitseiniku ja krimikirjaniku Horsti esimene lasteraamat, kus kolm last ja koer keeruka kuriteo lahendavad.
Rannast leitakse mehe surnukeha ja lähedalt ka paat, mis on karile sõitnud. Ringi sebib mitmeid tegelasi, ühed kahtlasemad kui teised ja lastel on palju nuhkimist, ringi sahkerdamist ning ka eluohtlikke olukordi.
Ma ei ole Horsti täiskasvanutele mõeldud raamatuid lugenud, ei tunne ta stiili, aga see tundus natuke rabe. Ega lastelugu polegi kerge kirjutada – niimoodi lajatada ei saa, nagu täiskasvanuile, aga põnev peab ometigi olema.

Tegu on sarja esimese looga ja praeguseks on raamatuid kokku juba 13, nii et kindlasti läheb peale sissejuhatust ka põnevamaks. Tore algus laste krimisarjale igastahes.

horst.jpg

Uwe Laub “Torm”

Lugemise väljakutse 2019
Teema 51: Raamat, mis räägib elu pahupoolest
Uwe Laub “Torm” (382lk. Ühinenud Ajakirjad)

00071144358_2726940573996769_6967053835969757184_n.jpg
Teaduspõnevik. Kliimapõnevik. Kuigi ilukirjanduslikus võtmes, räägitakse palju juba praeguseks juhtunud kliimakatastroofidest ning inimese võimest kliimat mõjutada – hajutada pilvi, suunata tornaadosid jne.
Aga selline loodusega mängimine võib minna ülekäte ja kui kurjad jõud vastava tehnika enda kätte saavad, siis ei pruugi me oma ilmast enam eluga välja tulla.

Raamatu alguses on peatükid juhtumitest erinevates maailma nurkades – ärakadunud järv, suurte miinuskraadide asemel palavus, mittemillestki tekkinud tornaadod, rusikasuurused raheterad – ja kui sissejuhatus asja tõsidusse on tehtud, jõutakse selleni, mis kogu seda hävingut põhjustab. Õigemini kes, sest maailmas juhtuva kurja taga on ikka rahakas geenius.

NB! Puudutan natuke ka raamatu lõppu, sest ei saa oma nördimust kirjapanemata jätta!
Mulle meeldisid tormide tekkimise, pärismaailmas olemasoleva tehnika ning juhtumite kirjeldused ja see, kuidas päriselu ja fantaasialend kokku oli viidud. Mulle meeldis ka häkkerist ilmapoiss ja tegelikult ka kurjami visioon, mismoodi tema Musta Draakoni vallapäästmisega oma kodumaale kasu toob. Ohtu oli, pinget oli.
Aga mulle ei meeldinud kurva lapsepõlvega sekretärineiu, kellest raamatu lõpus sai lausa uskumatu kangelanna. See lõpp!?! Täielik Hollywood! Niisugune emalõvi, kes peaaegu paljaste kätega peatab ohtliku palgamõrtsuka. Milleks see lapseröövi teema sinna üldse sisse toodi? Pähh, autor rikkus nende viimaste peatükkidega kogu loo.
See on minu arvamus, ilmselt on palju neid, kellele selline tuhkatriinust sündinud superkangelanna vägagi meeltmööda on.

Teeme niimoodi, et ma hindan eraldi raamatu kliimaosa ja püüan selle Hollywoodi sealt lõpust üldse ära unustada. Ja see uurimisasutuste töö ning katastroofi mõistapüüdmine olid päris huvitavad.
Nüüd loeks hea meelega mõnd sellist teaduspõnevikku, kus keskendutaksegi ainult probleemile endale. Ilma moosise happy endita.

Sturm_Cover.jpg*Kas te näete seda siin, agent Deckard? See on silmaseina tsükliline uusmoodustis. Sel juhul tugevnevad välimised spiraalsed osad ja moodustuvad orkaani sees teise rõnga koos tugeva äikesega.

Nad olid rasketest tihedatest pilvekardinatest moodustunud hiigelsuure korstna sees. Valitses tuulevaikus. Ülevalt sinisest taevast saatis päike kiiri läbi ümmarguse silma, nende all oli meri nii rahulik, nagu oleks tegu kuldkalakeste tiigi, mitte Atlandi ookeaniga. Hingematvalt kaunis.
Vaid mõne minuti pärast paiskas jõhker tõuge ta tegelikkusesse tagasi. Nad sisenesid teisele poole silmaseina. Vihm, rahe, rajuiilid.