Rick Mofina “Cold Fear”

Teema 31: Raamat, mille kaanel on üks eemalduv inimene.
Rick Mofina “Cold Fear” (448lk. Kindle)

Mofina.jpg

Ma ei ole Rick Mofinat enne lugenud (ma polnud temast kuulnudki…), aga ühel hetkel pakkus Amazon tasuta raamatut ja kaanepilt sobis siia teemasse. Ja nüüd, kui ma selle raamatu lõppu jõudsin (täna öösel kell 3:36), loen ma kindlasti veel Mofina raamatuid.
See oli lihtsalt väga põnev lugu!

Bakerite perekond läheb Montana Glacieri Rahvusparki matkale. Naine on valinud selle koha, kuna 22 aastat tagasi suri siin tema väike õde. Mees, kes Emily süüdistuse alusel vangi pandi, on teel hukkamisele ja naine soovib sellele peatükile oma elus joone alla tõmmata. Abikaasa Doug on aga väga ärritunud kuuldes, et Emily on tema eest selliseid saladusi varjanud. Niisiis juhtub, et vihane mees lööb puid lõhkudes oma käe katki ja karjub oma 10-aastase tütre Paige peale. Paige võtab koera Kobee ja jookseb metsa. Ning eksib.

Algab suurejooneline otsimisoperatsioon. Kutsutakse kohale pargivahid, FBI, parimad uurijad. Ajakirjandus nuhib elueest. Kõik vanemate kunagi tehtud patud korjatakse üles ja nende vastu saadakse kokku korralik süüdistus.
Kas nad tapsid oma tütre?
Miks tegelikult Dougi käsi verine on? Kus on kirves, millega Doug väidetavalt lõkkepuid tegi? Kus oli sel ajal Emily? Kuidas Emily õde 22 aastat tagasi tegelikult suri? Miks ei ole väidetavalt metsa jooksnud lapsest seal ainsatki jälge?

Alguses tekkis mul lugedes paras segadus, sest uusi tegelasi muudkui tuli ja tuli ja järg hakkas käest kaduma – kes on kes? Aga siis keskendusin sisule ja see oli põnev! Hoopis teistsugune krimilugu, kui ma siiani lugenud olen. Kohutav hulk kahtlustusi, uurijaid, ajalehenuhkijaid ja kuritegu, mida tegelikult ei olegi toime pandud. Sest kogu selle uurimise ja süütõendite kuhjumise vahel on raamatus peatükid Paigest ja koer Kobeest, kes püüavad metsas ellu jääda, trotsides grislisid, külma, vihma ja nälga ning lootes, et keegi nad ometi päästab.
Ja siis see Emily õe mõrtsukas, kes ootab vanglas oma 24 tunni pärast elluviidavat surmanuhtlust.
Ja raamatu lõpp, kus saab tõesti karta, et kas nüüd olengi siis jõudnud USA kirjaniku raamatuni, mis ei lõpe hästi?! Brrrrr, sel raamatul oli judinaid tekitav lõpp.

Minu üllatuseks on kirjastus Ersen andnud eesti keeles välja kaks Rick Mofina raamatut. “Põletavalt lähedal” ja “Nad kadusid”. Paistab, et saab oma lugemisnimekirja taaskord pikendada 🙂

Jun’ichirō Tanizaki “Terror”

Jun’ichirō Tanizaki “Terror” (11lk. Kindle)

32187064._UY630_SR1200,630_.jpg

See 11-leheküljeline raamatuke (pigem küll novell) räägib loo noormehest, kes kartis paaniliselt ronge ja rongisõitu. Kergemal kujul tundis ta hirmu igasuguste liiklusvahenditega liikumise ees, aga rongi astudes oli tal tunne, et ta sureb!
Mees vaatas teisi reisijaid – mõni luges lehte, mõni rääkis sõbraga, mõni vaatas isegi aknast välja! Aga nii kui rong liikuma jõnksatas, valdas teda ennast kabuhirm. Veidi aega suutis mees oma pingil istuda, siis tormas WC-sse, uhas näole külma vett ja tagus vastu seina. Tunne oli selline, et tõmbaks pidurit või hüppaks lihtsalt liikuvast rongist välja!
Ta püüab oma hirmust võitu saada juues ennast purju, aga pole sellestki abi.

Iseenesest ei vii see lugu kuskile. On mees, kes kardab rongisõitu ja on tema hirmu kirjeldus. Aga see hirm on nii tugev ja hästi kirja pandud, et need 11 lehekülge olid täitsa nauditav lugemine.

Siderodromofoobia ehk hirm rongisõidu ees.
Küllap on meiegi hulgas neid, kellel on halvav hirm millegi ees. Isegi väikest hirmu on tegelikult ju raske alla suruda ja vaprat nägu teha, et kõik on hästi – samas endal hambad plagisevad.

Igort “Japanese Notebooks”

Igort “Japanese Notebooks” (180lk. Chronicle books)

51YhlYLTWfL._SX367_BO1,204,203,200_.jpg
Igort (Igor Tuveri) on vene juurtega itaalia illustraator, kelle lapsepõlv kulges koos Dostojevski, Tolstoi ja vene muusikaga.
“Japanese Notebooks” on Igorti unistusest elada ja töötada Jaapanis. Mulle, kes ma graafilisi romaane lugesin viimati lapsepõlves, oli see väga kummaline ja eriline lugemine-pildivaatamine.
Raamat algab Igorti saabumisega Jaapanisse, linnakese avastamisega, hiiglasliku mangatööstuse külastamisega. Räägib tema harjumisest imetillukese toaga, hullumeelse töötempo ja jaapanlastek ommetega. Aga näitab ka rahulikke aedu ja munkade elu. Kirjutab veidi sumomaadlejate kultusest.
Eriti huvitav osa oli krüsanteemist – kuidas sellest lillest sai pikaealisuse ja rahu sümbol. Jaapanis on 9. kuu 9. päev Krüsanteemipäev. Need sügisesed lillepidustused aitasid inimestel jagu saada sügise pealesurutud hallusest ja hämarusest. yuri_02.gif
Sõna googeldamiseks, et näha seda imelist krüsanteemitraditsiooni: Kiku Ningyo

Igort joonistab üles ka Jaapani kuulsa geisha ja prostituudi Sada Abe loo, ning Jaapani esimese pilvelõhkuja Ryounkaku loo.

Igorti kuulsamad mangad peaksid olema Yuri ja Brillo. Eriti Yuri, kellele tekkis lausa omaette fännide ring. Võibolla keegi, kes mangamaailmaga kursis on, teab sellestki midagi 🙂

Oli huvitav ja lugemispiire avardav raamat. Teistmoodi elamus!

Åsa Larsson, Ingela Korsell, Henrik Jonsson PAX 7 “Katkuhaldjas”

Åsa Larsson, Ingela Korsell, Henrik Jonsson PAX 7 “Katkuhaldjas” (208lk. Varrak, tõlkinud: Kadri Papp)

katkuhaldjas-pax-7-raamat.jpg

Kuu lõpuks väike mõnulemise raamat ka 🙂
Ma ikka tõsiselt naudin neid Mariefredi lugusid. Viimasel ajal seal linnakeses käies on kogu aeg tunne, et kuskilt nurgatagant astuvad välja Alrik ja Viggo või keegi teine raamatutegelane. Loodetavasti mitte paharett 😛
Kujutan ette, mis on Mariefredi linna laste lemmikmäng!

Selles osas jäävad paljud Mariefredi elanikud kummalisse haigusse ja Irist hakatakse kahtlustama, et tema on oma eksootilise loomaga selle tõve just enne jõule linnakesse toonud. Linnaelanikud peavad inimjahti, poisid ja Iris otsivad aga musta nõida.

Selle raamatu eripäraks on, et siin jäetakse lugeja veel eriti põneval kohal uut osa ootama. Kujutan ette, et kui kõik need 10 osa lõpuks ka eesti keeles ilmunud on, siis oleks tore nad ühe jutiga läbi lugeda. Praegu on aga Rootsiski ilmunud alles esimesed 8 osa.
Ootame!

Argo Kasela “Taevakirju”

Argo Kasela “Taevakirju” (192lk. Petrone Print)

Taevakirju_web.jpg

 
See raamat oleks pidanud olemas olema eelmisel aastal, kui meil oli väljakutses teema raamatust, mis on tõeliselt naljakas 🙂 See on lihtsalt väga muhedalt ja hea huumoriga kirjutatud lugu, nii et ma sain ikka mitmeid kordi kõva häälega naerda.
Naersin ära (tööl kui kliente polnud) ja vaatasin siis ringi, ega keegi samal ajal uksest sisse pole tulnud 🙂
 
Argo Kasela kirjutab enda kogemustest ja tähelepanekutest stjuuardina. Lugedes saab väga hästi selgeks, et lennukipersonal pole lihtsalt “saiajagajad”, vaid nende töö algab juba tükk aega enne lennuki õhkutõusmist. Tänapäeval lendavad kõik, see ei ole enam rikaste privileeg, niisiis jagub lendajate hulka ka igasugu inimesi. Normaalseid ja palju vähem normaalseid 🙂
Kirjeldatakse näiteks oot-oot-oot inimesi, noorte paarikeste püüdlusi “mile-high” klubisse pääsemiseks, salaja oma pudelikesega lennukisse tulijaid ja veel palju värvikaid karaktereid.
 
Ma arvan, et seda raamatut võiks lugeda kõik, kes lennukiga reisivad. Viisakad oleme ju niigi ja suhtume teenidavasse personali austusega, aga “Taevakirjad” avas palju selliseidki detaile lennukimeeskonna elust ja tööst, mida tavareisija ei oska ettegi kujutada.
Aga tõsise töö kõrval saab ka palju nalja 🙂
 
*”Tavaliselt alsutatakse WC otsimist riidekappidest. Ka nendest, mille luugid avanevad alt üles või ülalt alla. Statistiliselt järgmine on mõni kitsama uksega kapp. Mida kõrgemal kapiuks asub, seda tõenäolisemalt sealt kergendusmaja otsitakse. Lennukitüübis, kus kõige rohkem töötasin, paiknes väisukse ja esimese rea vahel umbes 30 cm laiune kapp varustuse hoidmiseks. Ja just sealt otsiti WC-d kõige rohkem. Igapäevane küsimus, mida kolleegidega arutasime, oli see, et millise loogika alusel inimesed mõtlevad? Kui kapi laius on simaga nähes 30 cm, siis kuidas saab seal paikneda tualettruum?”

Üks huvitav video ka, kus teiste reisikorraldajate hulgas räägib ka Argo Kasela oma reisidest ja jagab nõuandeid: Kuidas targalt lennata

Mart Sander “Lux gravis”

Teema 30: 33. raamat sinu kodu raamaturiiulis
Mart Sander “Lux gravis” (319lk. Paradiis, tõlkinud: Silver Sära)

lux-gravis-ehk-raske-valgus.jpg

Ma magasin täna öösel 3 tundi… Ma ei suutnud lihtsalt seda raamatut käest ära panna! 😍

Tahtsin sel suvel lugeda Mart Sanderi “Litse”, seega hakkasin lugema just selle riiuli otsast, kus “Litsid” pesitsesid, aga 33. raamat oli hoopis “Lux gravis” 🙂 Tänan igastahes saatusesõrme, sest see raamat oli ülimalt põnev ja haarav ja nõudis lugemisel kogu mu tähelepanu ning kaasamõtlemist.
Ühesõnaga – võrratu raamat!!!
Ma tean ju küll, et Mart Sander on geenius, aga ikka ma üllatun kui jälle midagi tema tehtut kohtan.

Millest üldse sellise raamatu puhul, mis otsast otsani põnevust täis on, alustada?
Sellest kirjust memodehunnikust, mis mul raamatu vahel on?
Sellest, et ma nüüd raamatupoes sellest raamatust mööda jalutades naeratan?
Või hoopis sellisest põnevast infost, et Sander kirjutas raamatu alguses ingliskeelsena. Seda anti välja piiratud koguses ja ühe esimestest eksemplaridest sai Inglismaa kuninganna Elizabeth II kui ta Eestis visiidil käis.
Ingliskeelne väljaanne olevat tõeline deluxe versioon, kus kaaned on uhke pruun nahaimitatsioon, sees on Sanderi enda tehtud puulõiked, peatükkide alguses kalligraafilised suured tähed ja iga peatüki teksti šrift vastab ajastule, millest see pärineb.
Raamatu viimases peatükis segunevad šriftid omavahel, sest seal toimub aegade segunemine. Vaat seda raamatut tahaks kord näha (aga seda pidavat olema vaid 300 eksemplari!).

Aga ka see, eestikeelne väljaanne, on väga kvaliteetne ja ilus! Kõvad kaaned, Mart Sanderi enda maalitud kaanepilt ja raamatu sees on ka tema joonistatud illustratsioonid. Korralikud paksust paberist lehed ja iga peatüki ees ajatelg, kust hea vaadata, millisest perioodist juttu tuleb.

Eestikeelne väljaanne pidavat olema mõeldud andunud ulmefännile, kes tunneb reegleid ja ei põrku tagasi keeruka kontruktsiooniga raamatute ees.
No ma ei ole reegleid tundev ulmefänn, aga palun andke mulle rohkem SELLISEID raamatuid!!! Ma olen lihtsalt suures vaimustuses 😀

Raamatu tegevus toimub paralleelselt aastatel 383, 1037, 1691 ja 2345.
Tegelaste seas on muuhulgas ka Octavianus, Constantinus ning Newton, igaüks omas ajas. Raamatu lõpus on selgitatud ka, mis nende tegevuses oli tõde, mis kirjanduslik fantaasia.
Kogu lugu keerleb aga lux gravise, ehk musta valguse ümber. See valgus kiirgab Kivist ja on nii must, et täiesti kottpimeda ruumi pimedus kahvatub selle pimeduse kõrval.

*Valgus oli nii must, et silmadel hakkas valus; see pimestas ja täitis need kipitavate pisaratega. (lk.48)

Krüptis käivad aga peegeldajad, sõnumitoojad ja vastuvõtjad. Vahetatakse teateid tuleviku ja mineviku vahel. Iga 654 aasta järel lõpeb üks tsükkel ja algab uus. Iga lõpu eel on inimestel hirm, et sellest saabki päris lõpp, Aga tõeline oht ähvardab alles aastal 2345 kui koidab nullpäev, ning selle ärahoidmiseks püüavad tulevikuinimesed muuta ajalugu. Aga asi kisub käest ära. On reetmisi, salajasi toimetajaid, vargaid. On kummaline poisike, kes suudab näha kõiki aegu korraga, kihiti üksteise peal.
Pööraselt põnev ja intensiivne lugemine! 383. aasta metsast 1037. ja 1691. aastate kloostritesse ja sealt juba 2345. aasta laboratooriumitesse. Ja siis algusse tagasi. Mungad, krüptid, vandenõud, ajalugu ja tulevikumuusika, kus inimesed saavad soovi korral kehast kehasse reisida.

Lugege!
Ulmežanri kartjad ei pea seda raamatut kartma, sest selles on väga palju muudki peale ulme. Aga kerge vahepala see ei ole, sest mõte peab kogu aeg tekstiga kaasa töötama.
Suurepärane!

Pearl S. Buck “East wind, west wind”

Teema 29: Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.
Pearl S. Buck “East wind, west wind” (288lk. Moyer Bell)
Eesti keeles ilmunud Eesti Raamatu sarjas “Nobeli Laureaadid”: “Idatuul, läänetuul. Draakoni seeme”

615VPFDQY4L.jpg

 
Mõtlesin juba ammu, et loen selle teema alla oma esimese Pearl S. Bucki raamatu. Võtsin kätte (selle ingliskeelse), olin juba rohkem kui 3/4 läbi saanud ja uurisin riiuli ees, millised 31. teema eemalduva inimesega raamatud mul olemas on, kui nägin äkki raamatuseljal kirja: Pearl S. Buck “Idatuul, läänetuul” “Draakoni seeme”.
Tuli välja, et mul on olemas ka Nobeli laureaatide sarjas ilmunud eestikeelne teos, mille ma siis võtsin ja algusest peale uuesti läbi lugesin. 🙂
Postitusse läheb ingliskeelse raamatu kaanepilt sellepärast, et seda raamatut hoidsin ma just selle teema jaoks ja… No ta on ka palju hiinalikum 🙂 PS: Mulle tegelikult meeldib Nobeli laureaatide sarja väärikas punakuldne kujundus väga!
 
Aga raamat ise on vana ja uue, ida ja lääne vaikne võitlus. Jutustajaks on noor hiinlanna, keda on lapsest saati õpetatud parimate vanade traditsioonide vaimus, kasvatatud vaikseks ja viisakaks naiseks oma tulevasele ettemääratud mehele.
Aga mees on käinud lääne koolis.
Mees sätib nende kodu vastavalt lääne traditsioonidele, mis vapustavad vaest naist.
Mees hindab läänest tulnud vabadusi ja kannab läänelikke rõivaid.
Noor naine lepib aja jooksul kõigega. Ta laseb isegi oma kinniseotud pisikesed jalad uuesti lahti siduda, sest vastupidiselt kodustele õpetustele ei arva tema mees, et kängitsetud jalad oleksid ilusad.
 
Tõeline katsumus on aga alles ees – naise vend, kes käib Ameerikas koolis, on seal endale naise võtnud! Valgest rassist naise! See on šokk kogu perekonnale, sest traditsioonide kohaselt peab perepoeg abielluma juba varakult ettemääratud hiinlannaga ja see naine peab mehe perele kinkima poja.
Nüüd tuleb aga valge naine, keda poisi ema tunnistada ei suuda ja keda poisi isa mööduvaks mänguasjaks peab.
 
Kogu lugu on kirja pandud kui noore hiinlanna jutustus oma “õele”. Keel on imeilus ja aupaklik ning seda lugedes võib tajuda kogu seda meelehärmi ning segadust, mis selles peres lääne mallide pealetungi ajal valitses.
 
Mul on alati valus lugeda raamatuid, kus uus tuleb nii tugevalt peale, et vana tõrjutakse kiiresti ja täielikult kõrvale. On hirmsaid vanaaegseid kombeid (kasvõi hiinlannade jalgade sidumine), mis peaksid kaduma, sest need ei ole lihtsalt inimlikud. Aga on ka palju sellist vana, mida ei tasuks nurka visata. Kõige lihtsam tänapäevale alla vanduv komme – austada endast vanemaid inimesi!
 
Pearl S. Buck kuulub praegusest hetkest igastahes nende kirjanike hulka, keda ma edaspidigi kindlasti loen!
 
*”Nikerdatud võrede ja läbipaistmatu riisipaberi asemel on akendel suured läbipaistvad klaasid. Ere päikesepaiste välkleb valgetel seintel ja ehmatab üles iga tolmukübeme voodil. Ma pole selle halastamatu valgusega harjunud.
Mu abikaasa ostis valget riiet ja käskis mul teha sellest kardinad, ja ma imestasin, et alguses tehakse seina sisse auk, siis pannakse klaas ja selle klaasi ette riputatakse riie!” (lk.30)
 
*”Siis nägin ma nende (laste) voodeid. Need olid kaetud valge riidega ja mõjusid ülimalt masendavalt. Ma ei suutnud aru saada, miks nad kasutavad nii palju valget. See on ju leina ja surma kurb värv. Laps tuleb riietada ja katta ainult rõõmu värvidega, helepunase ja kollase ja kuningapunasega. Meie riietame oma beebid pealaest jalatallani helepunasesse rõõmust, et nad on meile sündinud. Aga mitte miski nende välismaalaste elus ei ole kooskõlas loodusega.” (lk.60)