Peeter Oja “Kuidas kirjutada raamatut”

Teema 5: Raamat, mille lugemissoovituse oled sa saanud Lugemise väljakutse grupist.
 
Peeter Oja “Kuidas kirjutada raamatut” (172lk. FD Distribution)

9789949881277_1

Peeter Oja esimene raamat, tema elulugu, oli ju igati huvitav kirjatükk. Mis kõige tähtsam – piisavalt lühike, nii et ka väiksem raamatusõber ei ehmata raamatu proportsioone nähes. Rääkimata sellest, et too raamat oli ka odav ja tekitas raamatupoodides kena ostubuumi (ma seisin ka järjekorras, et seda osta. Vaat nii!).
 
Aga sellest raamatust.
Kõigepealt – kogu lugemise vältel oli mu kõrvus Peeter Oja hääl ja silme ees, mismoodi ta seda ette kannaks, nii et tegelikult nägin ka lugedes monotükki.
 
Kindlasti on paljudel lugejatel lennanud peast läbi mõte – peaks ka raamatu kirjutama! Lugedes teeme me ju ikka märkusi: oleks ta selle või teise asja niimoodi või naamoodi kirjutanud, oleks palju toredam olnud! Niisiis – nüüd on olemas õpik, kus antakse head nõu lausa 7. erinevas žanris raamatu kirjutamiseks: aiaraamat, kriminaalromaan, spordiraamat, elulooraamat, armastusromaan, esoteerikaraamat ja koduraamat.
 
Õpikuga põhjalikult tutvununa ütleksin, et ma tahaks kirjutada kriminaalromaani. See osa oli kõige põhjalikumalt lahatud ja näpunäited kõige asjakohasemad.
 
*Kui sa autorina heldid kohe peale esimest mõrva, siis heida parem heaga sulepea nurka.
Üks mõrv on anekdoot, mitu mõrva on kriminaalromaan! (lk.37)
 
Samas on jama, kui igal lehel on mõni tapetu. See võib ka kirjaniku enda jaoks probleemi kaasa tuua – laibad hakkavad sassi minema!
Raamat sisaldab õpetust, mida teha, et laibad sassi ei läheks.
 
*Detektiiv on võrreldes taptetutega korduvkasutatav. Nagu poekott. (lk.52)
 
Väga head on ka näidisintervjuud. Näiteks spordikirjaniku intervjuu sportlasega. Ei ole vahet, kas sportlane on juba intervjuus ära rääkinud, mida ta tunneb ja milline oli vastane jne. Kui sinul, spordikirjanikul, on küsimused ette valmistatud, siis sina küsid oma küsimused ära!
 
Raamat sisaldab ka palju diagramme, pildimaterjali ning üht korraliku peedisalati retsepti.
 
Kas raamat oli naljakas?
Ei olnud.
Aga miks peaks õpik naljakas olema? Ah?
PS: Autori foto autorit ei suutnud tuvastada.
Advertisements

Yrsa Sigurðardóttir “Pärand”

Teema 32: Raamat ühesõnalise pealkirjaga
Yrsa Sigurðardóttir “Pärand” (430lk. Varrak, kaanekujundus Toomas Niklus)

05. Pärand.jpg
NB! SPOILERID!!!
Ärge lugege, kui raamat endal lugemata on!

Millest lugemine algab?
Minu puhul köitest, kaanepildist, kergest lehitsemisest, raamatut käes keerutamisest. “Pärandi” puhul oli kaanekujundus suurepärane! Seekord oli kaane autor tõesti lugenud, millele ta kujundust tegema hakkab. Ei midagi, mis oleks olnud valesti. Suurepärane kaas!
Kuigi tore ei ole aga sellise paksu raamatu puhul pehme köide, sest pehmeköitelisi on jube paha käes keerutada – ma nimelt hoidun raamatu selgade äramurdmisest. Hoiad siis kogu lugemise vältel õrnalt kahe käega ja piilud lehtede kokkupuutumise kohale jäävat teksti.
Jajah – minu kiiks, aga mulle ei meeldi kui raamatutel on seljad murtud (kunagi tegin seda ise ka ja riiulis on nüüd kurb neid raamatuid vaadata …)

Igal juhul – Yrsa Sigurðardóttir on islandi kirjanik ja see saar on ju väga palju võimalusi pakkuv koht, millest kirjutada. Üllataval kombel ei olnud lugedes üldse aru saada, et tegevus oleks toimunud nimelt Islandil. Olgu – mitmeid kordi mainiti saart ennast ja erinevaid linnu, aga tema loodusega või iseloomuga ei seostunud siin mitte miski, nii et kogu lugu oleks võinud toimuda vabalt mõnes USA linnakeses või Briti Midsomeris.
See ei häirinud, see lihtsalt paistis silma ja pani imestama. Mu siiani loetud Islanditeemalised raamatud ja nähtud filmid on kõik rõhunud sealsele kliimale, loodusele ja eraldatusele.
See raamat rõhus hoopis muule.

Mõrv! Õigemini mõrvad. Kolm tükki jutti.
Mahalaskmised, pussitamised, poomised, mürgitamised – seda kõike loeme me kõigist krimkadest ja kuigi mõrv peaks olema kole asi – see ei häiri ega üllata meid tegelikult kuigivõrd. Kui on krimka, siis tuleb kellelgi surra ja eks näis, milline surma variant kirjanikul selleks korraks varuks on.
Aga siin on sellised tapmisviisid, et jube hakkas! Tõepoolest – kuidas on võimalik tulla selle peale, et lased ohvri näo kleeplindiga kinni mässida ja topid talle tolmuimeja toru otsapidi suhu, mis õhu kopsudest välja veab!?! Ma lugesin ja judisesin ja hiljem lahkamisest lugedes hakkas peaaegu paha …
Ühest kirjanikuga toimunud intervjuust lugesin, et ta tahtis siia raamatusse mõrvu, mida kuskil enne olnud ei ole. No mina ei ole selliseid tõesti enne kuskil näinud! Brrrrr!

Raamat oli paks ja siin oli rohkelt kirjeldusi. Autor ei suhtunud ühessegi oma tegelasse pealiskaudselt ja mulle see tegelikult meeldis! Igaühe kohta sai palju teada ja nende mõtteid lugeda oli huvitav.
Olen mitmest arvamusest lugenud, et liiga palju juttu ja liiga pikaks venitatud tekst, aga mulle sobis. Rahulik, aga pidevalt ootusärevuses hoidev ja väga põnev!

Mul oli lemmiktegelane ka! Raadioamatöör Karl muidugi 🙂 Miks? Sest mul on kodus ka raadioamatöör! Nii läkski, et kui ma lugesin numbrijaamadest ja lühilainetest pöördusin oma mehe poole ja ta demonstreeris mulle hea meelega mõnd numbrijaama, kust sel hetkel, kui meie kuulasime, kostis erinevaid piiksumisi. Äkki ka mingid koodid? Nii läkski, et ma lasin tal aegajalt raamatusse piiluda, sest Karli ja tema raadioga juhtus siin ikka ühtteist.

Näide erinevatest numbrijaamadest

Üks asi on sarnane Islandi ja Eesti raadioamatööride hulgas – mehed, kes sellega tegelevad, on enamasti vanad ja noori ei ole peale tulemas.

Niisiis – mõrtsukat ma ära ei arvanud. Paljude tegelaste vahelisi seoseid ka mitte. Küll aga kohe, kui mainiti mõrvari suurt pead, arvasin, et tal oli kiiver peas ja ühtteist selgus mulle, lugejale, veel enne kui raamatutegelased sellele jälile said. Aga kirjutatud oli hästi ja kogu aeg oli põnev!
Numbrijaamade kuulamine ja Karli keldrist kostuvad kopsimised olid eriti põnevad. Ootasin temaga seotud peatükke kõige rohkem.

Väga hea raamat oli! Ootan kuna järgmised osad eesti keelde tõlgitakse. See on Lastemaja sarja esimene raamat ja islandi keeles on juba 3 selle sarja raamatut olemas.

Francesco Marciuliano “Hea elu õppetunnid” ja “I could pee on this”

Väike vahepala 🐈

Francesco Marciuliano
“Hea elu õppetunnid” (112lk, Helios)
“I could pee on this” (112lk, Chonicle books)

26231882_1819668568057312_4107786354633049943_o.jpg
Kaks väikest lõbusat vahepala väljakutse teemade vahele (liiga väiksed raamatukesed, et nende läbilugemist väljakutseks võiks nimetada) – kasside mõtted proosas ja luulevormis. 😺
Esimeses raamatus on palju häid õpetusi, mismoodi oma õukonnale enda soove näidata, mis ajal mängule keskenduda (öösel kella 3 paiku), kuidas süüa saada, mismoodi külalistega käituda jne.
Teises raamatus on kogu inimesele vajalik informatsioon edastatud võrratus värsivormis.

Luuleraamat oli naljakam ja pani mitmel korral turtsatama, rääkimata äratuntavatest kassihetkedest meiegi kodus.
Paistab, et kõigile muudele muredele lisaks peavad meie loomad arvestama veel ka arvutiajastuga, kuhu nende ebatavaline tukastuspoos või valesti kalkuleeritud hüpe kogu ilmarahvale naeruks riputatakse!

That Top Shelf

I think I can jump to that top shelf
I want to jump to that top shelf
I know I can jump to that top shelf
I am jumping to that top shelf
I missed that top shelf by a good six feet
And now everything is on the floor
And I’m left wondering
Why people even bother buying china
If it breaks so easily

Sándor Tar “Meie tänav”

Teema 1. Mine raamatukokku, otsi üles oma eesnime tähega algavad autorid, loetle tähe algusest niipalju raamatuid kui vana sa oled. Võta see raamat, mis vastab su vanusele.

Sándor Tar “Meie tänav” (173lk, Varrak)

26173018_1815080631849439_8847925913727061034_o.jpg
Kui meil tuleb kunagi lugemisteema “Raamat, mille lugemise ajal sa keset päeva magama jääd”, siis soovitan sinna seda. Eile magasin pea tund aega, kuni raamat vastu lauda kolksatas. Täna võtsin tööle kaasa (mul on talvisel ajal väga vaikne) ja võitlesin lõpuni. Haigutades.
Kujutage ette – räämas väikelinna tänav kuskil Ungaris, mehed on kõik joodikud, naised magavad järgemööda kõigiga, kes teele jäävad ja magada viitsivad, küla kirkaim kriit on nurgamaja vanamutt, kes kõiki veiniga varustab, jutte kuulab ja edastab.
Kel on haige ämm, kel mees, kel pea. Lugedes on kogu aeg tunne, et ninas on virtsalõhna, kõrvus kärbsesuminat ja silme ees mõni hoor joodikuga.
Mida edasi ma lugesin, seda tugevamalt tekkis pähe mõte, et kindlapeale on tegu mõne hinnatud romaaniga, ehk auhindugi võitnud teosega. Aga ei olnud isu rohkem infot otsida …
See raamat oli nii jabur ja painajalik, et lõpuks oli tunne, nagu elaks ise selles lootusetus mülkas ja mõni tegelane sai peaaegu armsakski.

*Mees istus voodi serval ja jõi õlut. Tohoh, ütles ta siis, kes te niisugune olete? Esztike ütles. Ka seda, et tema isa on tegelikult tema vanaisa, sest tema isa, vanaisa poeg, on surnud ja tema vanaisa elab sealtpeale tema emaga. Tarcsai mõtles natuke aega ja ütles siis, et ta ei saa sellest suurt aru, aga et temal on jälle üks “Zaporožets” ja ta oleks tahtnud, et keegi selle ära varastab ja et kindlustus selle kinni maksab, sellepärast ta jättis selle välja tänavale. Aga miks te ei istu?

Paneksite ehk ukse kinni? Siis hakkab palav, ütles tüdruk. Võtame riidest lahti, ütles Tarcsai, siis ei hakka. Ja tõepoolest. (lk 56)

Nüüd ma vajan äratust! Midagi tõeliselt head, puhast, mille peale meel saaks uuesti ärgata ja sumin kõrvus lakkaks!

Åsa Larsson, Ingela Korsell, Henrik Jonsson “Hõbemadu”

Teema 20. Raamat, mille sa tood 2017. aastast kaasa, st alustad detsembris ja lõpetad jaanuaris.
 
Åsa Larsson, Ingela Korsell, Henrik Jonsson “Hõbemadu” PAXi seeria 8. raamat (210lk. Varrak)

02. Hõbemadu.jpg

 
Tore närvikõdikolmapäevak 🙂 Mida sa hing ikka teed, kui käes on 3. jaanuar, on vaba päev, ilm on väljas pime nagu öösel ja majas valitseb täielik vaikus.
Istud ja loed uut PAXi muidugi! 😀 Minu 2017. aasta viimane ost.
Kõik ju teavad, mis PAX on, eksole. Peale pooleaastast ootamist saabus jälle uus osa ja kerge 7. osa lehitsemine tõi tagasi ka mälupildi, kuhu järg jäi.
Niisiis – Iris on röövitud ja üsna täbaras seisus. Käes on jõuluõhtu ja kogu paljukannatanud Mariefredi linnake püüab halba unustada ning jõule pidada. Aga läheb muidugi hoopis teisiti.
Ma ei kirjuta sisust rohkem, lugege ise 🙂
Aga seda ma ütlen küll, et Hõbemadu on raske lugemine kõigile neile, kes kardavad madusid (mina!) ja ämblikke (mina!) ja kes ei armasta kui mõni väike putukas mööda nende nahka oma saja jalakesega ringi sibab ja ehk kõrva- või ninaaugust sisse poeb … Naha all seikleb …
Brrrrr …
Head lugemist!

Tanizaki Junichiro “Varjude ülistus”

46. Raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes (eesnimi+perekonnanimi) ei ole.
Tanizaki Junichiro “Varjude ülistus” (119lk. Penikoorem)
Tõlkinud: Mall Nukke
Kujundanud: Leonhard Lapin

01. Varjude ülistus

Kui ma vanal aastal tormasin raamatukokku otsima meie väljakutse 1. punkti raamatut (seda, kus oma nimetähe järgi autoreid oli vaja loendada), seisis minu numbri kõrval just see raamat. Jaapani autor! Seega tuli ta minuga koju kaasa.
Minu isiklik väljakutse “Igas kuus üks jaapani kirjaniku raamat” on praeguseks küll lõppenud, aga tundub, et hakkab tekkima traditsioon lugeda aasta esimese raamatuna mõnd jaapanlast.
 
Varjude ülistus!
Varjude, pimeduse ja nendega mängiva õrna valguse armastus. Igatsus selle Jaapani järgi, kus elektripirnid ei hõõgunud, kus seinad ei olnud valgeks võõbatud ja kus osati hinnata hämarat aega.
Algab raamat autori püüdega kujundada tänapäeva maailmas oma maja vanade traditsioonide järgi. Esimene suurem probleem, millega ta kohtub, on käimla kujundus. Tänapäeva kiiskavvalged potid koos metalliläikeliste nuppudega. Kõik on hele, valge, särav, steriilne. Aga vanadel aegadel oli käimla:
*…tehtud nii, et seal vaim puhkab. See on ilmtingimata peahoonest eraldi ja püstitatud taimestiku varju, kuhu kandub roheluse ja sambla lõhna. Sinna minnakse mööda koridori, ning sealses ähmases valguses kummargil olles sa vajud mõtisklustesse, lastes enese peale paista kergelt helendavate lükanduste peegeldusel. (lk. 15)
Autor pühendab käimlale ja seal mõtisklemisele mitmeid lehekülgi ja see tuletas mulle meelde, et lapsepõlves oli maal välikäimlas ka niisama põnev käia – tõmbad ukse kinni ja kuulatad, kuidas keegi mööda jookseb (äkki on koer?), kuidas kellegi lohisevad sammud lähenevad (vanatädi?), kuidas vastu seina sahiseb rohi ja kaugelt kostab loomade hääli.
Selline jaapanipärane mälestus lapsepõlvest 🙂
 
Mida rohkem ma jaapani kirjandust loen, seda enam mulle tundub, et kui sealsed noored võtavad rõõmuga üle lääne kultuuri ja kombeid, siis on vanematel väga raske nende muutustega kohaneda. Ja nii nagu raamatu autoril, on ka minul kahju, et lääs niimoodi idamaade elu mõjutanud on.
Raamatus mõtiskletakse, mis oleks võinud Jaapanist saada, kui ta oleks saanud areneda omasoodu. Milline oleks olnud teadus, millised haiglad ja arstiriistad, millised paberid, sulepead ja kombed.
Räägitakse ka pikalt kohalikest teatritest, mis mulle niiväga huvi ei pakkunud. Küll oli aga põnev lugeda keraamiliste nõude nind lakitud nõude erinevusest, nõude värvide valikust söögi serveerimisel ning seinte ja toa kujunduse tähtsusest seinale maali valikul.
Samuti puudutatakse kulla teemat – kuidas tänapäevases valguses muutuvad kuldsed tikandid ja kullaga kaunistatud esemed ülepakutuiks, aga vanasti, kui armastati pimedust, hämarust, varje, murdusid üksikud valguskiired kuldsetel esemetel hoopis teisiti ning puudutasid vaataja hinge.
 
*Kuld valgustab pikka aega ilma sära kaotamata ruumis valitsevat pimedust. (lk. 59)
 
*Meie, aasialased, oleme need, kes kes äratavad ellu varjud ja loovad ilu seal, kus pole mitte midagi. (lk. 75)
 
Väga hea tõlge Mall Nukkelt (koos väga heade selgitustega, miks mingit sõna või väljendit just sedamoodi tõlgiti) ja suurepärane kujundus Leonhard Lapinilt, kus raamatu vasakpoolne lehekülg on musta värvi ja selle vastas oleval parempoolsel leheküljel on tekst.
Et tekiks varje.

Lugemise väljakutse 2017 – lõpetatud!

Selleaastane Lugemise väljakutse oli minu jaoks mitmes mõttes väljakutse.
Esiteks jagasin kogu nimekirja terve aasta peale ära nii, et 10 kuud loen igas kuus 5 ja novembrisse jääb 4 nö. kohustuslikku raamatut. Detsember on puhkusekuu, kus loen, mida silm näeb ja mis näppu hakkab 🙂
Lisaks lugesin teemasid järjekorras, 1 – 52. Lõpetuseks üllatusteema.
Kokku sai 15028 lehekülge.

Nüüd, kui väljakutse läbi, siis pean ütlema, et jah – see oli raskem kui niisama segamini teemasid lugeda, sest alatihti juhtus selle teemavälise lugemise hulka neid teoseid, mis oleks kuskile hilisema kuu viie hulka sobinud, aga mida ma sinna oma graafiku pärast panna ei saanud. Samas on tore ennast natuke proovile panna 🙂

Mulle hirmsasti meeldib see lugemise väljakutses osalemine, sest oi kui palju on neid raamatuid, mis ilma nende teemadeta minuni üldse ei jõuaks! Oma “kastis” lugemine on küll mõnus ja mugav, aga silmaringi laienemine pole ju ka paha 😉 Mõnus! Ootan juba uut aastat!

Lugemise väljakutse 2017
JAANUAR – kuu parim raamat: Peter Freuchen “Kütid Melville`i lahes”

1. Raamat, kus tegevus toimub jõulude ajal – David Baldacci “The Christmas Train” 260lk
2. Raamat, mille tegevus toimub riigis, kus tahaksid kindlasti ära käia – Ragnar Jonasson “Snow Blind” 259lk.
3. Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata – Sylvain Neuvel “Magavad hiiglased” 320lk.
4. „Keeruta gloobust“ ehk sule silmad, suska näpp kaardile või gloobusele. Ava silmad, vaata, kuhu sõrm sattus ja loe raamat mõnelt selle maa kirjanikult – Gröönimaa! ” Peter Freuchen “Kütid Melville`i lahes” 263lk.
5. Raamat, mille tegelane töötab sinuga samal erialal/ametis – Kristina Carlson “Härra Darwini aednik” 91lk.

VEEBRUAR – kuu parim raamat: Daryl Oliver “Steel Wool”

6. Väga ilusa (erilise) kaanekujundusega raamat – Daryl Oliver “Steel Wool” 142lk.
7. Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik – Torgny Lindgren “klingsor” 158lk.
8. Raamat kirjastuse Tänapäev sarjast „Punane raamat“ – Judith Schlansky “Kaelkirjaku kael” 175lk.
9. Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud – Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Mees, kes polnud mõrtsukas” 405lk.
10. Raamat, mida kunagi ammu lugesid ja mis jättis sulle tol hetkel nii vägeva mulje, et mäletad seda emotsiooni tänaseni – Jules Verne “Kapten Hatterase seiklused” 384lk

MÄRTS – kuu parim raamat: Deborah Harkness “Nõidade avastus” (Raske valik! Heade raamatute kuu oli.)

11. Raamat, mis on ilmunud sinu sünniaastal – Robert Louis Stevenson “Röövitud” 202lk.
12. Raamat, mille tegevus toimub süngel sügisel või külmal talvel – Stef Penney “Under a pole star” 608lk.
13. Raamat, mis oli nooruspõlves sinu ema või isa lemmik – Erich Kästner “Veel üks Lotte” 114lk.
14. Raamat, mida loetakse mõnes filmis – Ain Kalmus “Hingemaa” 312lk.
15. Raamat, kus on üle 700 lehekülje – Deborah Harkness “Nõidade avastus” 808lk.

APRILL – kuu parim raamat: Jennifer Niven “Ada Blackjack”

16. Raamat ühe ajaloolise isiku elust – Jennifer Niven “Ada Blackjack” 392lk
17. Raamat, mille pealkirjas on 5 sõna – Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus” 287lk.
18. Raamat, millest sel aastal (2017) film linastub – Deborah Moggach “Tulip Fever” 290lk
19. Raamat sellise maa kirjanikult, mille kirjandust sa varem lugenud ei ole – Eugen Ovidiu Chirovici “Peeglite raamat” 252lk.
20. Raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik – Elisabeth Aspe “Einosaare Ain” ja “Anna Dorothea” 118lk

MAIkuu parim raamat: Juhani Püttsepp “Sammud omas Eestis”

21. Kunstiraamat või kunstniku elulugu, või mõni muu raamat, mis on kunstiga (kujutav kunst) tihedalt seotud – “Hunderwasser architecture” 310lk.
22. Sinu lapsepõlve lemmikraamat – Karl Ristikivi “Semud ja sellid” 96lk.
23. Raamat, mille tegevus toimub kosmoses – A. ja B. Strugatski “Purpurpunaste pilvede maa” 277lk.
24. Raamat, mida tahad väga lugeda, aga mis ei lähe ühegi väljakutse teema alla – Michel Faber “Naha all” 277lk.
25. Sinu lemmikkirjaniku raamat, mida sa veel lugenud ei ole – Juhani Püttsepp “Sammud omas Eestis” 95lk.

JUUNI – kuu parim raamat: Mart Sander “Lux gravis”

26. Õudukas, väga sünge sisuga raamat – James A. Moore ja Jeff Strand “The Haunted Forest Tour” 270lk.
27. Raamat kirjastuse Varrak sarjast „Varraku ajaviiteromaan“ – Tony Parsons “Mu kalleim kaasa” 320lk.
28. Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast „Põhjamaade romaan“ – Roy Jacobsen “Valge laam” 190lk.
29. Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus. N: vihm, lumi, udu vms. – Pearl S. Buck “East wind, west wind” 288lk.
30. 33. Raamat sinu kodu raamaturiiulis – Mart Sander “Lux gravis” 319lk.

JUULI – kuu parim raamat: Jerome K. Jerome “Kolm meest paadis”

31. Raamat, mille kaanepildil on üks eemalduv inimene – Rick Mofina “Cold Fear” 448lk.
32. Raamat, mille kaanepildil on kaunis kleidis naine – Debbie Rix “The Girl with Emerald Eyes” 382lk.
33. Raamat, mille põhjal on tehtud film – Jerome K. Jerome “Kolm meest paadis” 183lk.
34. Raamat, mille suhtes on sul eelarvamused – James Herriot “Loomaarstist lenduriks” 304lk.
35. Raamat, mille pealkirjas on värv – Torborg Nedreaas “Sinise kaevu muusika” 236lk.

AUGUST – kuu parim raamat: Rick Mofina “Free Fall”

36. Mitteilukirjanduslik raamat – Jüri Kamenik “Eesti pilvealtas” 360lk.
37. Raamat, mille tegevus toimub mõnes suurlinnas – Rick Mofina “Free Fall” 448lk.
38. Autori debüütromaan – Haruki Murakami “Hear the Wind Sing” 130lk.
39. Mõne rahva müüdid või muistendid – “Kaunimad Vana-Kreeka müüdid” 55lk.
40. Raamat, mida sa mäletad oma lapsepõlvekodu riiulilt – Raimond Kaugver “Pariisi lõbusad naised” 240lk.

SEPTEMBER – kuu parim raamat: J. K. Rowling “Harry Potter ja saladuste kamber”

41. Raamat, mille pealkirjas on number 7 või 17 (aasta 2017 auks) – Jacqueline Druga “10:37” 189lk.
42. Raamat autorilt, keda Lugemise väljakutse grupis aastal 2016 kõige enam loeti – J. K. Rowling “Harry Potter ja tarkade kivi” 264lk.
43. Raamat, mille leiad raamatukogust „uue kirjanduse“ või „populaarse kirjanduse“ väljapanekust – Ann Cleeves “Valged ööd” 327lk.
44. Ulmekirjanduse klassikasse kuuluv raamat – John Wyndham “Trifiidide päev” 301lk.
45. Raamat nimekirjast 1001 või 101 raamat, mida elu jooksul lugeda – J. K. Rowling “Harry Potter ja saladuste kamber” 301lk.

OKTOOBERkuu parim raamat: Dave Eggers “Ring”

46. Raamat, mille kaanepildil on raamat – Jo Platt “See olid sina” 366lk.
47. Kaks samasuguse pealkirjaga raamatut – Koji Suzuki “Ring” 288lk. Dave Eggers “Ring” 364lk.
48. Raamat, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas – J. K. Rowling “Harry Potter ja Azkabani vang “376lk.
49. Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“ – Alexandre Dumas “Kolm musketäri” 688lk.

NOVEMBERkuu parim raamat: Marlen Haushofer “Üksinda maailmas”

50. Raamat autorilt, keda aastal 2016 Lugemise väljakutse grupis ei loetud – Bobbie Peers “Krüptoportaal” 222lk.
51. Erootiline romaan – “Kuldlootos” 368lk.
52. Raamat, mille tegevus toimub üksildases majas või paigas – Marlen Haushofer “Üksinda maailmas” 184lk.

ÜLLATUSTEEMA!
Üks raamat ERRi kultuuritoimetuse valikust: 90 raamatut 90 päevaga – Antoine de Saint-Exupery “Väike prints” 60lk.

TEHTUD!
Ootan järgmist aastat 😀