Juhani Püttsepp “Sammud omas Eestis”

Teema 25: Sinu lemmikkirjaniku raamat, mida sa veel lugenud ei ole.
Juhani Püttsepp “Sammud omas Eestis” (95lk. MTÜ Loodusajakiri. Fotod (ka foto kirjanikust): Ingmar Muusikus)

18664218_1589382061085965_7151920839252935025_n.jpg
Selline väike ja tore raamat, mida lugedes silm puhkab ja hing lööb nurru.
Raamatus on looduslood, mis ilmunud ajakirjas “Loodusesõber” aastatel 2005-2009. Rännakud suundusid Eestimaa mandriosa kõige põhjapoolsemast punktist kõige lõunapoolsemasse ja kõige kagupoolsemast kõige loodepoolsemasse. Kokku käidi üle miljoni sammu, kirjutati hulga jutte ja tehti palju pilte.
Pildid on kindlasti üks osa sellest raamatust, mida nautida. Ei ole siin klantsivaid loodusfotosid, on hoopis pildikesed elust enesest – kuidas lehm matkakotist leiba varastab, kuidas kassid põlluserva mööda tulevad, sabad püsti. Kuidas aknad ootavad oma peremehi ning tuisk viib teelise peast kübara.
Imeilus!
 
*Tuisus võib proovida isegi lendutõusist. Selleks tuleb pärituult joosta, käed tiibadena laiali.
 
Selle raamatu keel, Juhani Püttsepa keel, on tõeline nauding! Lugege või seda lõiku:
 
*Nirk, kes ilmus meie nina ees välja Põltsamaa äärsest tuisumöllust, lasi end silitada korraks särama löönud päikesel ja kadus siis kui valge sulg valge padja sisse.
 
Või seda:
 
*Hämaruses kõndides muutub hingamine rahulikumaks. Hämaruses rahuned. Õhtu toob tagasi kõik, ütleb Jaan Kaplinski. Õhtu on kui sõber ja pimedus hoiab meid.
Meie, teekäijad, oleme talle tänulikud, kui ta ulatab meile käe, talvel varem, suvel hiljem. Valges näed, pimeduses tunnetad. Pimedus pole iial elutu ega ükskõikne.
Üks, kes nagu kass pimeduse turjal käib, on Kuu. Noorkuu nagu kahvatu marmelaadiveerandik, ümara põsega paremalt poolt.
 
Väga vahva jutt on hernehirmutistest. Rändaja näeb neid ju põlluveertel tänapäevalgi ja iga selline kohtumine tekitab küsimusi:
 
*Mitu kapsast peab põllul kasvama, et tasuks hernehirmutis tööle panna?
Kas hirmutise riietuse järgi võib hinnata talude jõukust?
Kui hernehirmutis kannab seelikut ja pearätikut, kas tähendab siis see, et jäme ots majapidamises on naisterahva käes?
Ja veel palju toredaid mõtteid.
 
Väga muhedalt on kirjutatud sõnavahetustest külakoertega, kes ikka ränduritega asja teevad, sellest, mis elu elavad tänapäeva postkastid, keda kutsutakse isehakanud maastikuarhitektiks ja miks hunt on ka inimene.
Lugege, nautige!

Bobbie Peers “Lüriidiumivaras”

Bobbie Peers “Lüriidiumivaras” (208lk. Helios, tõlkinud: Annika Kupits)

18700021_1589138054443699_6431021317079514550_n.jpg
Norra lapsed valisid selle raamatu oma 2016. aasta lemmikraamatuks ja ma saan väga hästi aru, miks!
Siin on nii palju hoogu ja seiklust ja põnevaid tegemisi, et ei olegi hingetõmbeaega – raamat tuleb korraga alla neelata ja siis kannatamatult uut osa ootama jääda (see peaks eestikeelsena sügisel ilmuma).
Lisaks on kogu lugu üsna humoorikas – sellised toredad tunnetega robotid nagu toidubott, prügibott, tülibott ja istmebott ning salakaval muru, mis liigub su jalge all liikumisele vastupidises suunas ning ähvardab enda peal koperdaja nahka panna

Ma ei ole eriline robotite fänn, aga selles raamatus olid nad nii sümpaatsed, et ninakirtsutamishetke ei tekkinudki

William on 11-aastane ja elab oma vanematega Norras. Nad on sinna põgenenud ja isegi nime vahetanud, aga William pole kindel, miks. Ta teab vaid seda, et ühel päeval kadus tema vanaisa ja et tal on eriline anne murda ka kõige raskemaid koode (vaat see koodimurdmise teema oli väga põnev!). Nii juhtubki, et kui Williami klass läheb ekskursioonile muuseumisse, kus näidatakse võimatut koodi, mida keegi murda ei suuda, saab poisist see, kes mõistatuse lahendab. Ja sealt algab seiklus, sest nüüd teatakse, kus ta on ja kes ta on.
Keda usaldada, keda mitte? Kes ta ise on? Kus on ta kaudnud vanaisa?
Lisaks salajased aiad, imelised orbid, “tarka last ei salli keegi” situatsioonid, nähtamatu arhiiv, maa-alused tunnelid jne.

Väga toredasti kirja pandud raamat! Hea lugemine nii poistele kui tüdrukutele kui ka täiskasvanutele!

Michel Faber “Naha all”

Teema 24: Raamat, mida tahad väga lugeda, aga mis ei lähe ühegi väljakutse teema alla.
Michel Faber “Naha all” (227lk. Hotger, tõlkija: Märt Milter)

Faber.jpg
Mulle meeldis väga Michel Faberi viimati ilmunud raamat “Imelike uute asjade raamat”, seega tahtsin lugeda ka teisi tema raamatuid (üks on praegu veel pooleli). Esimesena sattus kätte see võika kaanekujundusega eksemplar. Valmistasin ennast ette, et lugemine saab olema ilmselt tõeline verepulm, aga ei midagi väga hullu. Küll aga peaks enne selle raamatu lugemist pikemalt aru pidama kõik laiaõlgsed musklites mehed, sest siin raamatus peeti sellistele jahti.

Ühes Šotimaa farmis on ennast sisse seadnud tulnukad mingilt teiselt planeedilt. Nad nimetavad endid inimesteks ja maaelanikke vodseliteks. Tulnukad liiguvad neljal jalal, omavad vägevat saba ja on üleni karvased. Paarile neist on aga tehtud operatsioon, et nad näeks välja võimalikult inimeste moodi. Üks selline on vodselinaise sarnaseks lõigatud Isserley, kes kannatab pidevalt selgroovalude käes, peab end üle keha raseerima ja vihkab neid kaht õudset lihatükki, mis talle külge istutatud on. Aga vodselimehed lähevad neid nähes arust ära ja see ongi eesmärk.
Isserley tööks on sõita mööda maanteed ja korjata teeäärest peale väga heas füüsilises vormis meessoost hääletajaid. Autos ta uimastab nad ja viib farmi, kus meestelt eemaldatakse keel ning munandid ja peetakse neid kui nuumloomi. Nende lihast saab eriti hõrk maius Isserley koduplaneedi rikastele, kes seda endale lubada võivad.

Jõle ja imelik lugu. Aga ma ei tundnud lugedes kaasa ühelegi uimastatud mehele ega ka sandistatud Isserleyle. Ainus, kes veidi poolehoidu tekitas, oli teiselt planeedilt farmi saabunud bossi poeg Amlis Vess. Ta imetles Maa võrratut sinist taevast, vaatas vaikides suurt vett ja oli vapustatud vihma ilust.

“Taevast kukkus mõni aeg tagasi alla mingit vett. See lihtsalt kukkus taevast alla. Väikeste piiskadena, neid oli tuhandeid üksteisega lähestikku koos. Ma vaatasin üles, et näha, kust nad tulevad. Need näisid tulevat eikusagilt. Ma ei suutnud seda uskuda. Siis ma avasin taevale oma suu. Mõned piisad kukkusid otse suhu. See oli kirjeldamatu tunne. Loodus oleks nagu üritanud mind toita.”

Aga raamatus oli ka mitmeid muigama ajavaid kohti. Kasvõi näiteks ühe kinnipüütud vodseli mõtisklus kui ta oli Isserley hiigelrindu näinud:

“Mis vaevas neil päevil naisi, et nad kõik dekolteega eputasid? Seda nägi pidevalt teleris, neid Londoni rasvaste juustega noori naisi, kes läksid ööklubidesse, kandes väikseid musti särke, mis polnud piisavalt suured isegi selleks, et katta taksikoera. Nad saaksid šoki, kui peaksid looduses ellu jääma. … Mõni ime siis, et armee polnud naissõdurite õle õnnelik! Kas te usaldaks oma elu kellegi kätte, kes läheb lumega välja, aakritäis tissi paistmas?”

Juhani Püttsepp “Mustad linnud”

Juhani Püttsepp “Mustad linnud” (47lk. Autorite endi välja antud raamat)
Fotod Ingmar Muusikus, pildid Kadri Ilves. Ka raamatu autori foto on Ingmar Muusikuselt.

Mustad linnud2.jpg
Raamatu pealkiri ei kutsu ehk paljusid kohe vaatama ja ostma, aga lugu ise on väga armas!
Rongad, künnivaresed, hallvaresed, hakid ja musträstad – nemad on siin peategelased. Meie mustad linnud, keda tihti ei sallita, aga keda peale raamatu lugemist kindlasti teise pilguga vaatama hakatakse.

Minu jaoks oli Juhani Püttsepp avastus. Häbi tunnistada, et ma tema raamatuid enne lugenud ei olnud ja et ma tegelikult temast midagi ei teadnudki… Aga suur rõõm, et mul on nüüd taaskord üks kirjanik, kelle raamatuid hea meelega lugeda

“Kronk-kronk-kronk.” Hääl nagu roostes naelal. Ise must kui ahjuroop, va söesilm.
Pole küll mustemat lindude seas, isegi silmatera on rongal must. (lk.7)

Aga rongal olevat üks valge sulg mustade sulgede all peidus!

Raamatus on tutvustused iga linnu väljanägemise ja kommete kohta ja sellele järgneb tore väike jutt, kus peategelaseks just see linnuke.
Lood sellest, kuidas hallvaresed koeraga läbi said, kuidas ronk koos vanamehega kalal käis, kuidas künnivaresed punaseid autosid vihkama hakkasid, kuidas hakid ärimeeste üle võidu saavutasid ja lõpetuseks tore lugu musträstast ja mustsõstardest.
Lood panevad naeratama ja järgmisel korral mõnega neist lindudest kohtudes ei vaata sa neid enam altkulmu, vaid mõtled sooja südamega raamatust loetud lugudele ja soovid linnule head päeva!

Mina ostsin selle raamatu just pealkirja ja kaanepildi pärast. Mulle on eluaeg need mustad linnud meeldinud

Mul on olnud õnn näha, mismoodi vareseema kodujuustu purki avab, et oma täiskasvanud poegadele süüa pakkuda ja ma olen saanud aiandis töötades aednikest varestega maid jagada. Eelmisel kevadel sain pildile hetke kui ronk muna varastas ja sel kevadel kuulsin, mismoodi hallvares aias klähvivale koerale puu otsast vastu haukus
Umbes 30 künnivarese pesad on meie majast 100 meetri kaugusel. Küllap varsti algavad noorte lennutunnid.
Umbes kuu aega tagasi kella viie paiku öösel võpatasin unest üles, sest meie akna taga lõõritas musträstas. Andis teada, et on kohal. Nad tulevad igal aastal

Arkadi ja Boriss Strugatski “Purpurpunaste pilvede maa”

Teema 23: Raamat, mille tegevus toimub kosmoses.
Arkadi ja Boriss Strugatski “Purpurpunaste pilvede maa”
(277lk. Eesti Riiklik Kirjastus, tõlkija: R. Toming)

purpurpunaste-pilvede-maa.jpg

 
Sari “Seiklusjutte maalt ja merelt” on täis häid ja veel paremaid raamatuid, mida põhikooli ajal tihti loetud sai. Nii ka seda, kosmosejuttu. Ma ei mäleta enam, millise emotsiooniga ma seda siis lugesin, aga praegu ei jõudnud küll ära oodata, kuna mehed lõpuks raketti lähevad ja seiklus algab! Nad tegid seda leheküljel 100… 😀
Ja siis läks lugu huvitavaks. Rakett lendas muidugi viuhti Veenusele, masinas sees ei olnud kaaluta olekut ega midagi, Veenus oli kuri ja raputas mehi igatpidi, oli edu, oli avastusi ja oli ohvreid. Aga mis mind eriti paelus – kuidas nõukogude planetonaudid omavahel suhtlesid! Tehti nalja, lauldi, innustati üksteist. Tõeline meeste sõprus ja austus üksteise vastu. Ja kui nalja tehti, siis sõbralikult, mitte pahatahtlikult. Natuke kakeldi ka, aga ainult asjapärast.
No nii ilus lugemine oli 🙂
Eelmine lõik ei olnud üldse irooniaga kirjutatud. Oligi ilus lugeda, mismoodi nõukogude inimene seltsimehi austas ja armastas. Huvitaval kombel ei olnud Veenuse või muude planeetide vallutamises ka mingit rivaliteeti. Läheduses tiirles mitmeid laevu ja koostööd tehti brittide ja hiinlastega, aga ühteki sellist lauset polnud, et “krt – nad jõuavad meist ette!” Talvel lugesin palju põhjapooluse ja Arktika teemalisi raamatuid ja seal käis pidev susimine, et kes enne mingi künka avastab.
 
See on vendade Strugatskite esimene täispikk raamat – debüütromaan. Millise suure kirjanduskarjääri algus! Nende raamatuid on eesti keeleski palju välja antud ja kindlasti soovin ma neid veel lugeda. “Hukkunud alpinisti hotell” oli minu jaoks hirmus jauramine (vabandust fännid!), aga see raamat oli mõnus, nii et kohtume edaspidigi.
 
PS: Raamatus kasutatakse sõna “videofon”, mille selgituseks on kirjutatud: telefoni ja televiisori kombinatsioon, mis võimaldab telefonikõne ajal näha seda, kellega kõneldakse.
 
Aasta siis oli 1959.

Helle Helle “Kui tahad”

Helle Helle “Kui tahad” (127lk. Eesti Raamat, tõlkinud: Eva Velsker)

kui-tahad-helle-helle-2544670.jpg
Mis ma küll kirjutan sellest raamatust!? Juba lugemise lõpupoole hakkas kuklas tiksuma mõte, et ma pean sellest ju midagi kirjutama, aga mida… Siin ei toimu just palju, aga lugu on köitev.
Naine ja mees eksivad metsa. Kaks jooksjat, kummalgi oma tee. Vilksatavad aegajalt puude vahel ja valivad siis teine teise suuna. Aga kui hakkab hämarduma, siis jõuavad ikka samasse punkti ja saavad aru, et on eksinud.
Mees on metsa tulnud ilma veeta, naisel hakkab vesi lõppema. Liiguvad mingis suunas, leiavad tekkidega katusealuse, veedavad seal rahutu öö.
Väsimus on, und ei ole. Janu on, vett ei ole.
Naine läheb oja juurde vett tooma.
Hommikul on tal halb ja oksendab. Mitu-mitu korda.
Vahepeal liueldakse mälestustesse ajast, mil elati kommuunis, armuti. Aastaid hiljem tollase sõbraga kohtudes lõi vana leek lõkkele ja algas pereelu.
Uuel hommikul otsitakse taas teed metsast välja. Teed ei ole, janu vaevab. Mehel on juba eelmisest päevast jalakannal vill.

See on omamoodi huvitav raamat, kus ei räägita mõtetest ega tunnetest, vaid sellest, mis keegi just sel ajahetkel teeb. Astud mööda teed, komistad, lööd pea ära, vill valutab, öö on külm ja pime, naine vähkreb unes.
Raamat natuke teisest dimensioonist.

*Ma kukun vastu puutüve, ei jõua kõrvale põigata. Mu lauba vastu käib kolksatus, puu lihtsalt paiskab mu pikali, see sünnib väga kiiresti.
Seal ma siis laman kahesuguses pimeduses, närtsinud lehtede seas. (lk.26)

Karl Ristikivi “Semud” “Sellid”

Teema 22: Sinu lapsepõlve lemmikraamat
Karl Ristikivi “Semud” “Sellid” (96lk. Eesti Raamat, illustratsioonid: Helmut Valtman)

Semudsellid.jpg
Tegelikult hakkasin ma selle punkti alla Pipit lugema. Lugesin ja lugesin ja tundsin äkki, et ma ei haaku enam selle raamatuga. Vähemalt mitte hetkel.
Lõpetasin kiirelt lugemise, et mitte vana armsat mälestust rikkuda.

See Karl Ristikivi raamat kuulub aga minu lapsepõlve kullafondi!
Semud on neli vahvat koerajussi ja sellid on kolm kena kassipoega. Ristikivi kirjutab nii mõnusalt nende seiklustest ja raamat on täis toredaid illustratsioone. Naljakas, mismoodi lehti keerates ja neid pilte üle pika aja uuesti nähes tuli meelde, milline oli mu emotsioon kui seda raamatut lapsena mitmeid kordi lugesin ja lugesin ja lugesin. Tema seisukord on praegu ikka üsna hull. Sõna otseses mõttes ära loetud raamat

Lõiguke sellide tegemistest siis, kui nende ema on keldris hiiri püüdmas ja pererahvas on majast välja läinud:

“Paremat kätt on toidukamber ja köök,” ütles Miisu, “ja seal on söök. Seal on juustu ja võid ja liha. Pealegi teeb mulle mõte viha, et kui ei lähe meie, lähevad rotid ja teevad tühjaks kõik kausid ja potid.”
“Vasakut kätt elab preili,” sõnas Lillendiin. “Ma nägin läbi ukseprao eile, et seal on palju ilu ja uhkust. Sellepärast kasutame puhkust ja vaatame ligemalt, kui pole preilit ennast vahtimas nii tigedalt.”

Ema Tuti unelaul päevastest seiklustest väsinud semudele:

“Päike on veerenud ju,
kirsipuu otsas on kuu,
öö tuleb tasa kui hääletu lind,
jälgedest lõhnab maa hääletu pind.
Tasa siis magama jää,
jälgedest unes veel näe!

Pea alla pisike käpp,
suu juurest eemale näpp!
Praegu veel uninuda õdus ja hea,
et tuleb sügis, sa seda ei tea,
juba on õitsenud toom.
Uinu, mu pisike loom!

Uinu, mu väikene poeg,
kiirelt kui udu kaob aeg!
Varsti on mängude asemel tööd,
talvised tuisud ja valvatud ööd.
Vaikselt nüüd magama jää,
noorusest unes veel näe!”

Valisin selle laulukese siia üleskirjutamiseks sellepärast, et mäletan kuidas mu vanaema selle raamatu laule mulle ette laulis. Viisid olid kõik tema enda omad.