Blake Crouch “Geenilõks” (391lk. Helios)
Üks mu lemmikkirjanikest, Blake Crouch, on uue raamatuga hakkama saanud ja see on ka eesti keelde tõlgitud!
(Tema eelmist raamatut, “Recursion”, eesti keeles (veel) ei ole). Mul on (vist) 9 Crouchi raamatut loetud ja põnev on vaadata, kuidas õudusulme kirjanikust on iga raamatuga üha rohkem saanud teadusulmet kirjutav kirjanik. Elukatest teaduse ja AI poole. “Geenilõksus” tegutseb Logan Ramsay. Tema tööks on ebaseaduslike teaduslaborite avastamine ja hävitamine. Ühel järjekordsel reidil ei jõua ta aga piisavalt kiiresti laborist välja ja peale labori plahvatuse kätte jäämist hakkab temaga toimuma kummalisi muutusi.
Nii nagu me oma tehnoloogiale aegajalt uuendusi teeme, nii on Logan saanud geeniuuenduse. Ja mitte väikse. Ma ei taha sisust pikalt kirjutada, sest see kõik väärib lugedes järkjärgult avastamist. Ütleks lihtsalt, et mõnda muutust sooviks endale ka – no näiteks seda, et kõike, mida kunagi lugenud oled, mäletad sõna-sõnalt ja raamatuid saad neelata mitmeid päevas.
Aga kõik Logani uuendused ei olnud muidugi nii toredad.
Lisaks tekkis raamatus palju küsimusi teemadel, kui palju üks isik võib kogu ülejäänud maailma inimeste üle otsustada ja kes tegelikult teab, mis meile hea on? Huvitav, et raamatul ei olnud ei ees- ega järelsõna. Oleksin hea meelega lugenud, mismoodi Crouch geneetikaalast uurimustööd tegi ja kui palju aega tal selleks kõigeks kulus, et raamatu teaduslik pool kokku panna. Usun, et see oli palju keerulisem, kui heale loojutustajale lugu ise valmis kirjutada.
Õnneks on olemas internet ja internetist leiab huvitavaid intervjuusid. Kohati tundus mulle, nagu loeks hilisemat Dan Browni. Just nende põhjalike uurimustega seoses, kus lugedes saad aru, et siin võttis kirjanik ette enda aastate jooksul kogunenud paberite hunniku, otsis sealt vajalikud kohad ja kirjutas seikluse vahele tarka juttu. Ja see ei ole igav, vaid saabki lugeda ja imestada, kui palju vaeva tuleb näha enne, kui saad ühele heale käsikirjale punkti panna. Ühest küljest ülimalt teaduslik, teiselt poolt armsalt perekeskne. Kõigis Crouchi raamatutes peetakse perekonda väga tähtsaks ja armastatakse lapsi, ükskõik kui hukka läinud need on. 🙂 Oma perekonna kaitsmise nimel teevad peategelased ränki otsuseid. Ehk on see ameerikalik viis panna lugeja peategelasele, kes oma töös on julm ja otsekohene, kaasa tundma, sest “vaata, mis ta oma pere heaks tegi!”.
Aga see ei mõju läilalt ega tüüpilise ameerikaliku õnneliku lõpuna, sest õnnelikke lõppe Crouchi raamatutes eriti ei esinegi. Mis mulle väga meeldis – kui Ukraina sõda oli juba mõnda aega kestnud, siis pöördus Blake Crouch enda fännide poole ja kirjutas, et venelased soovivad sellesama raamatu avaldamise õigusi osta – mida ta peaks tegema? Ja kui fännid mõtte maha laitsid ning ukrainlased talle kirjutasid, mis nende kodumaal toimub, siis otsustas kirjanik, et ei – tema raamat venekeelsena ei ilmu ja Venemaale ei jõua. Kummardus otsusekindluse eest! Sellest raamatust teeb filmi Steven Spielberg.
Seda filmi tahan ma kindlasti näha!
Raamat ise oli Crouchi poolt taas suur hüpe seiklusest teaduse poole, ning suurepärane lugemine. Võibolla ma ei soovitaks seda raamatut neile, kel on kalduvus igasuguseid vandenõuteooriaid uskuda ja ise edasi mõelda, sest nende ööuni saaks peale lugemist veel hullemini rikutud kui enne. Loomulikult ootan ma tema järgmist raamatut. Läheb aastaid, aga küll ta ükskord jälle tuleb!
Seni on mul mõni varasem Crouch veel lugemata.
Vahel ma kirjutan ka... 