Iga kuu üks jaapani kirjaniku teos: Juuni
Haruki Murakami “Men without women” (228lk. Penguin)
Eesti keeles ei ole ilmunud.
7 lühijuttu, neist 6 suurepärased ja 1, mille mõttest ma kohe üldse aru ei saanud 🙂
*”It feels like somehow our hearts have become intertwined. Like when she feels something, my heart moves in tandem. Like we`re two boats tied together with rope. Even if you want to cut the rope, there`s no knife sharp enough to do it.” (lk.113)
Igas loos on naine ja mees või naine ja mitu meest. On koolitüdruku hullumeelset armumist oma klassivenda, on professori surmani viiv armastus oma armukese vastu, mehe armastus oma surnud naise vastu, noore mehe kustuv armastus oma lapsepõlvekallima vastu, mehe armastus oma truudust murdnud abikaasa vastu.
Väga palju armukesi ja abielurikkumist. Omajagu surma.
Palju mõtteid, mida meelde jätta.
Palju, mille üle mõelda.
Kuidas saab mees peale oma naise surma sõbrustada naise armukesega? Aga kelle teisega saaks ta jagada oma tundeid ja mõtteid kui teise mehega, kes armastas tema naist samuti kui tema? Andes sellele mehele kätt mõtleb ta, et see on peopesa, mis silitas minu naise selga.
Kas armastuse nimel tasub surra? Kui armastatuks on naine, kes petab sinuga oma abikaasat ja siis petab sind nii, et igasugune mõte elada kaob.
Kas mehel ilma naiseta on üldse mingi mõte? Kõik ilma oma naiseta mehed on kuidagi naistega seotud: neil kas oli naine, on armuke või on lootust, et tulevikus tekib mõni kindlam naine.
See raamat ei kuulu Murakami uhke fantaasialennuga raamatute hulka nagu olid “1Q84” või “Kafka mererannas”. See on mõtisklus elu, surma, armastuse ja eelkõige mehe ning naise suhete üle ja sobib hästi ühte ritta raamatutega “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”, “Norra mets” ja “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”.
Iga loo lõpus on vaja endalgi paus teha, et mõelda, millest kirjutati. Eelviimase loo “Samsa in love” lõpus tegin pikema pausi ja no ei tulnudki mõtet, mida sellega täpsemalt öelda taheti… Kuidagi väga imelik oli teine!
Ma armastan raamatuid, mis on hästi kirjutatud ja hästi tõlgitud! Selliseid, kus tekst voolab nii, et korrakski ei teki tunnet, et peaks lugedes keelt väänama või lause sellest aru saamiseks üle lugema. Murakami kirjutab nagu sulakulda ja tal on ka väga head tõlkijad!
Mõtteteri oli palju, kirjutan siia mõned neist:
*”The place you return to is always slightly different from the place you left. That`s the rule. It can never be exactly the same.” (lk.25)
*Kohtuvad abikaasa ja naise armuke.
“For some reason, it often rained on the nights they met, and this night was no exception.” (lk.31)
*”The moment he opened his mouth, this overall positive effect collapsed like a sand castle under an exuberant Labrador retriever.” (lk.51)
*”No operation could ever improve woman`s intellectual skills.” (lk.81)
*”A gentleman doesn`t talk much about taxes he paid or the women he sleeps with.” (lk.85)
*”Women are all born with a special, independent organ, that allows them to lie.” (lk.111)
Ükski naine ei kõhkle, kui tal on vaja valetada. Valetatakse nii tühiseid asju kui tähtsaid asju ja kuulaja (mees) ei saa arugi, et just praegu on talle valetatud. See organ ka kaitseb naisi, nii et nad võivad küll valetada, aga nende südametunnistus ei jää piinama ja nad ei kaota sellepärast oma head ööund. 🙂
*”You know what means to be Men Without Women. You are a pastelcolored Persian carpet, and lonelyness is a Bordeaux wine stain that won`t come out. (lk.224)
Selles raamatus oli mainitud ka meest, kes luges vaid kõvade kaantega raamatuid. Kassi, kes avastas ühe väikse nurgataguse baari ja külastas seda iga päev. Ning eesti keelt. 🙂
See on mu viies Murakami sel aastal. Mõnes mõttes on tunne, nagu oleks ma lugenud üht suurt raamatut, kus on palju tegelasi, palju süžeesid, palju mõtteid, aga ometi on tegu sama raamatuga. Kõigis tema raamatutes on lapsed, kes noorena koos on, kolivad, kodust ära jooksevad, teineteist kaotavad. Kuulavad klassikalist muusikat
Vahel ma kirjutan ka... 