Haruki Murakami “Men without women”

Iga kuu üks jaapani kirjaniku teos: Juuni
Haruki Murakami “Men without women” (228lk. Penguin)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

51unHuvBfxL._SX327_BO1,204,203,200_.jpg
7 lühijuttu, neist 6 suurepärased ja 1, mille mõttest ma kohe üldse aru ei saanud 🙂

*”It feels like somehow our hearts have become intertwined. Like when she feels something, my heart moves in tandem. Like we`re two boats tied together with rope. Even if you want to cut the rope, there`s no knife sharp enough to do it.” (lk.113)

Igas loos on naine ja mees või naine ja mitu meest. On koolitüdruku hullumeelset armumist oma klassivenda, on professori surmani viiv armastus oma armukese vastu, mehe armastus oma surnud naise vastu, noore mehe kustuv armastus oma lapsepõlvekallima vastu, mehe armastus oma truudust murdnud abikaasa vastu.
Väga palju armukesi ja abielurikkumist. Omajagu surma.
Palju mõtteid, mida meelde jätta.
Palju, mille üle mõelda.
Kuidas saab mees peale oma naise surma sõbrustada naise armukesega? Aga kelle teisega saaks ta jagada oma tundeid ja mõtteid kui teise mehega, kes armastas tema naist samuti kui tema? Andes sellele mehele kätt mõtleb ta, et see on peopesa, mis silitas minu naise selga.
Kas armastuse nimel tasub surra? Kui armastatuks on naine, kes petab sinuga oma abikaasat ja siis petab sind nii, et igasugune mõte elada kaob.
Kas mehel ilma naiseta on üldse mingi mõte? Kõik ilma oma naiseta mehed on kuidagi naistega seotud: neil kas oli naine, on armuke või on lootust, et tulevikus tekib mõni kindlam naine.

See raamat ei kuulu Murakami uhke fantaasialennuga raamatute hulka nagu olid “1Q84” või “Kafka mererannas”. See on mõtisklus elu, surma, armastuse ja eelkõige mehe ning naise suhete üle ja sobib hästi ühte ritta raamatutega “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”, “Norra mets” ja “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”.
Iga loo lõpus on vaja endalgi paus teha, et mõelda, millest kirjutati. Eelviimase loo “Samsa in love” lõpus tegin pikema pausi ja no ei tulnudki mõtet, mida sellega täpsemalt öelda taheti… Kuidagi väga imelik oli teine!

Ma armastan raamatuid, mis on hästi kirjutatud ja hästi tõlgitud! Selliseid, kus tekst voolab nii, et korrakski ei teki tunnet, et peaks lugedes keelt väänama või lause sellest aru saamiseks üle lugema. Murakami kirjutab nagu sulakulda ja tal on ka väga head tõlkijad!

Mõtteteri oli palju, kirjutan siia mõned neist:
*”The place you return to is always slightly different from the place you left. That`s the rule. It can never be exactly the same.” (lk.25)

*Kohtuvad abikaasa ja naise armuke.
“For some reason, it often rained on the nights they met, and this night was no exception.” (lk.31)

*”The moment he opened his mouth, this overall positive effect collapsed like a sand castle under an exuberant Labrador retriever.” (lk.51)

*”No operation could ever improve woman`s intellectual skills.” (lk.81)

*”A gentleman doesn`t talk much about taxes he paid or the women he sleeps with.” (lk.85)

*”Women are all born with a special, independent organ, that allows them to lie.” (lk.111)
Ükski naine ei kõhkle, kui tal on vaja valetada. Valetatakse nii tühiseid asju kui tähtsaid asju ja kuulaja (mees) ei saa arugi, et just praegu on talle valetatud. See organ ka kaitseb naisi, nii et nad võivad küll valetada, aga nende südametunnistus ei jää piinama ja nad ei kaota sellepärast oma head ööund. 🙂

*”You know what means to be Men Without Women. You are a pastelcolored Persian carpet, and lonelyness is a Bordeaux wine stain that won`t come out. (lk.224)

Selles raamatus oli mainitud ka meest, kes luges vaid kõvade kaantega raamatuid. Kassi, kes avastas ühe väikse nurgataguse baari ja külastas seda iga päev. Ning eesti keelt. 🙂

Advertisements

Haruki Murakami “The Strange Library”

76. Haruki Murakami “The Strange Library” (96lk)
13882645_1271386236218884_4688196672178843289_n.jpg
86eecba91a67820fdbe1e57b88279473.jpg

 

 

 

 

 

 

 

Üks väga eriline raamat, nii sisult kui vormilt.
Raamatu on kujundanud Chip Kidd, tema illustratsioone leidub peaaegu igal teisel leheküljel ja need muudavad selle hullumeelse loo veel hullemaks.
Kogu raamat on kirja pandud suures Typewriter fondis.

Koolipoiss läheb raamatukokku paari raamatut ära viima. Tubli poiss, kunagi ei jää hiljaks, tagastab kõik õigeaegselt. Poiss soovib laenutada ka uusi raamatuid, seega saadab naine vastuvõtust ta tuppa number 107. Seal istub väikse laua taga väike vanamees, kellele poiss oma lugemissoovi edastama peab. Millegipärast kargab talle pähe mõte: Otomani aegne maksusüsteem – selleteemalist lugemist palun!
Vanamees naaseb kolme paksu köitega ja selgub, et neid raamatuid ei saa majast välja viia. Ainult kohapeal lugemiseks! Poiss tõrgub, ütleb, et peab koju minema, ema muretseb, aga vanamees vihastab ja sõnakuulelik poiss nõustub raamatuid kohapeal sirvima.
Vanamees lubab ta viia lugemissaali. Ja siis astuvad nad maa-alusesse labürinti, siiapoole-sinnapoole, poisil on peas kõik segi. Lõputust trepist alla, kottpimedusse, üksikusse kongi…

Ma rohkem ei kirjuta.
Mõelge enne järgmist raamatukogu külastust, kas tasub ikka minna…
Keegi ei tea, kuhu tuppa teid saadetakse ja kus te lõpetate.
Kas te üldse enam välja pääsete…

Haruki Murakami “Norra Mets”

Raamat lemmikkirjanikult, mida sa veel lugenud ei ole. Haruki Murakami “Norra Mets”.
(360lk. Varrak)
11066777_984609021563275_7396304239332774234_n.jpg
Ma võin öelda küll, et Murakamist on saanud üks mu lemmikkirjanikke. On ainult 3 kirjanikku, kelle kõik eesti keeles välja antud raamatud ma olen läbi lugenud: Gerald Durrell, Carlos Ruiz Zafon ja Haruki Murakami. Meeldivad kõik kolm, isegi väga!
“Norra Mets” ja “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest” on natuke sarnased raamatud. Mehega tuleb lapsepõlvest/noorukieast kaasa üks naine, kes on nagu ta vari – kogu aeg olemas, kogu aeg mõtetes, aga ikkagi kuidagi kättesaamatu. Painajalikud suhted. Ilma selle naiseta ei saa, koos temaga ka ei saa. “NorraMetsas” oli palju surma. Palju mõtlemist surma teemadel.

Ma jätan Murakami novellikogu praegu kõrvale – kuidas ikka novelle pikkade romaanidega võrrelda – ja paigutan loetud raamatud kahte gruppi.
1. “Norra Mets” ja “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”, mis on mõlemad “tihked” lugemised, panevad elu ja surma ja suhete üle mõtlema. Huvitavad. On naljakaid kohti, aga see on selline kurva hetke lohutav naer.
2. “Kafka Mererannas” ja “1Q84” 1-3 osa. Need on tunduvalt elavamad raamatud. Fantaasiaga pikitud, põnevad, teistmoodi köitvad kui esimesed kaks. Seiklused, sekeldused, põnevad karakterid. Mõlemal oleks võinud veel osasid olla Loodame, et Murakami järgmine raamat sobib jälle siia gruppi.
Iga uue raamatuga üha huvitavamaks ja haaravamaks. Selline on minu mõte Murakamist

Haruki Murakami “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”

Armastusromaan: Haruki Murakami “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”
(158lk. Eesti Raamat)
louna-pool-piiri-laane-pool-paikest-16499.jpgSee on mu viies Murakami sel aastal. Mõnes mõttes on tunne, nagu oleks ma lugenud üht suurt raamatut, kus on palju tegelasi, palju süžeesid, palju mõtteid, aga ometi on tegu sama raamatuga. Kõigis tema raamatutes on lapsed, kes noorena koos on, kolivad, kodust ära jooksevad, teineteist kaotavad. Kuulavad klassikalist muusikat, elavad eraklikku elu, teevad kõvasti sporti, armastavad filosofeerida. Kasvavad suureks ja lapsepõlvest tulevad kaasa probleemid ja naised, kes enamasti kannavad siniseid kleite ja kampsuneid. 🙂
Siingi sõbrustavad kaheteistaastased Hajime ja Shimamoto, kelle elud lahku lähevad. Hajime elu läheb omasoodu, tüdruksõber, kelle elu ta purustab, naine, lapsed. Aga peast ei kao Shimamoto. Ja kui nad ükskord täiskasvanuna kohtuvad, tabab see Hajimet nagu üheksas laine ja lööb tema elu ja tema perekonna elu segamini.
Kirjastaja määratlus, et tegu on erootilise armastusromaaniga on küll üle paisutatud. Seksist kirjutab Murakami kõigis oma raamatutes päris avameelselt, aga selles raamatus on elu üle järele mõtlemist küll palju rohkem kui linade vahele pugemist.
Taaskord hea raamat, mida lugeda tasub!

Pretend you are happy, when you are blue
It isn`t very hard to do…

Haruki Murakami “Kafka Mererannas”

Raamat, mis originaalis oli kirjutatud mõnes teises keeles – loetud!
Haruki Murakami “Kafka Mererannas” (390lk. Varrak), kirjutatud jaapani keeles.
kafka-mererannas.jpg
Ülimalt armastusväärne kõva peaga Nakata-san, kes oskab kasside keelt, tema juhuslik kohtumine tuulepeast Hoshino-saniga, kellest raamatu edenedes hakkab kooruma arukas ja sügav noormees. Nende väga värvikalt kirjeldatud rännak. Tark ja mõtlik noor Tamura Kafka, puntras isa poolt peale pandud needusega, tema iseenda ja oma kadunud ema ning õe otsingud. Hullud kaasteelised Colonel Sanders ja Jonnie Walker. Kõik kokku üks väga hea lugemine! Selline lugemine, mis paneb tihti raamatut langetama ja mõtlema, mida siis tegelikult öelda taheti…
Esimene raamat, kus viisin täide ka enda ammumõeldud mõtte – kirjutasin välja huvitavamaid tsitaate. Neid sai palju! Üks parimatest: On võimalik, et enamus inimesi siin maailmas ei ihalegi vabadust. Nad ainult mõtlevad, et ihalevad. Kõik on tühipaljas illusioon. Enamus inimesi ei teaks, mida endaga suures hädas peale hakata, kui neile tõeline vabadus kätte anda. Inimestele meeldib tegelikult vabaduse puudumine.

Haruki Murakami “Elevant haihtub”

Sattusin Murakami võrku ja lugesin tema novellikogu “Elevant Haihtub”.
(307lk. Varrak)

elevant-haihtub.jpg
Seal on väga eriilmelisi jutte. On väga kummalisi lugusid lõpupuändiga ja mõne hea loo puhul jäi kripeldama, miks ta küll ei võinud sellele ka sama head lõppu kirjutada.
Samas sai iga novelli puhul mõeldud, et on ikka andekas mees küll 🙂 Väga haarav ja kaasa mõtlema panev lugemine.
McDonaldsi röövimisest, elevandi kadumisest, TV inimestest, tantsivast härjapõlvlasest, õe kihlatust, hullust küünipõletajast jne.

Haruki Murakami “1Q84”

 Triloogia: Haruki Murakami “1Q84” (kokku 1191lk. Varrak)

11138564_994259700598207_8965361804035648089_n.jpg
Ja see oli just sedasorti raamat, millised mulle meeldib lugeda. Taaskord venis siin aeg, seekord kahe müstilise kuu all. Kohati tuli mulle meelde kunagi nähtud film “Langoljeerid”, kus lennuk sõitis läbi väravate ja kõik, kes sel ajal lennukis magasid, sattusid ühte teise maailma. Kohati oli selline tunne, et kuu hakkab maailmale lähenema ja ühel hetkel toimub kokkupõrge – nagu filmis Melanhoolia. Ja kui ma raamatu viimaseid ridu lugesin, siis olin üsna kindel, et tol hommikul tõuseb kaks päikest 🙂
Ma pole iialgi lugenud ühtegi raamatut, kus oleks nii palju kordusi! Ilmselt jääb mulle väga pikaks ajaks meelde, et jaapanlasel Tengol oli maksukogujast isa, kellega ta lapsepõlves pühapäeva hommikuti makse kogumas pidi käima ja et temaga ühes klassis käis türduk nimega Aomame, kelle vanemad olid usufanaatikud. Ja veel palju-palju muid asju, mille kordamistele kulus ehk neljandik raamatute mahust. Kordamine on tarkuse ema.
Jaapanlased söövad väga huvitavalt. Ühe söögikorraga kolme suppi süüa ei ole imelik. Huvitaval kombel mainiti raamatus üsna vähe Jaapani oma muusikat ja kirjanikke, küll aga suurel hulgal Euroopa ja Venemaa omi. Janaceki Sinfonietta kuulasin ka mitmel korral üle. Ja lugesin, et sellest teatakse ka Neeme Järvi dirigeeritud versiooni.
Aga ma tahaks väga lugeda selda kasside linna raamatut, mida Tengo rongis, teel isa juurde, loeb! Ja kas keegi on lugenud Prousti “Kaotatud aega otsimas”? Peaks päris üle vaatama kui hirmus see teos siis on