Yrsa Sigurdardottir “I Remember You”

Yrsa Sigurdardottir “I Remember You” (391lk. Hodder)
Eesti keeles ei ole.

69939107_2714441405246686_6413631679084101632_o.jpg

Raamat, mida ma ei oleks kunagi kohanud, kui poleks olnud Lugemise väljakutse gruppi! Ja sellest oleks olnud oi, kui kahju, sest peale suurepärase krimkade kirjutamise, on Yrsa Sigurdardottir ka suurepärane õudukate kirjutaja. Aga kas see on tema ainus õudukas? Mina pole rohkem leidnud.

Image3.jpgLugu toimub Islandil, Hesteyril, Flateyril ja Isafjörduril. Esimene neist tundus lugedes olema saar, aga on tegelikult poolsaare moodi saar, kus talvisel ajal kedagi ei ela. Ühel tormisel õhtul saabuvad sinna kolm noort ja väike koer, plaaniga enda äsjasoetatud majas remondiga alustada. Paadimees lubab nädala möödudes tagasi tulla. Mobiililevi ei ole, elektrit ei ole, aga pimedust, tuult, lund ja meremüha jagub hulganisti.

Samal ajal toimuvad teistes eelpool mainitud paikades kummalised lood. Segamini pekstud lasteaed, enesetapp, omavahel seotud inimeste veidrad surmad. Asja uurimisega tegelevad nii politsei kui mõned aastad tagasi poja kaotanud psühhiaater. 

Tasahilju hakkavad neis erinevaid paigus toimuvate sündmuste otsad kokku jooksma ja lõpplahendus on üllatav.

Pean tunnistama, et ootasin Hesteyril toimuvate sündmuste peatükke märksa suurema huviga kui uurimisi linnas. Kummalised kriginad pimedal tormisel saarel asuvas vanas majas, lauale tekkinud teokarbid, märjad  väiksed jalajäljed põrandal, aegajalt vilksatav lapsekuju … Kuidas kõhedat tunnet veelgi tugevdada? Tooge mängu loom.
Kujutage endid istumas pimedas toas, allkorrusel põrandalauad kriiksumas. Mõtteid tuleb pähe erinevaid, aga selle võib tuule ja vana maja kaela ajada. Aga kui teie kõrval on koer, kes väriseb, vingub ja uksest eemale tagurdab, siis on asi hull. (Mul on kass, kes aegajalt harrastab elutoa tugitooli käetoel istuda ja esikusse põrnitseda. No ei ole tore tunne.) Dq1rEyXVsAA1wOd
Sündmused Hesteyril lähevad iga peatükiga aina kõhedamaks ja kuigi juhtub ka täiesti maised asju, on mul hea meel, et raamatu lõpuks igasugusele müstikale kriipsu peale ei tõmmatud, vaid lausa viimaste ridadega jäetakse lugeja jaoks alles paiga “vaim”.

Selle raamatu jooksul sai hulganisti googeldatud, uuritud raamatus mainitud kohti ja leitud, et see kõik ongi täpselt sellisena olemas, kui kirjanik kirja on pannud. Huvitav, kas Islandil korraldatakse Yrsa Sigurdardottiri raamatutele põhinevaid tuure? No nagu Stockholmis on Stig Larssoni tuurid? Ülimalt põnev oleks Hesteyrile sattuda ja seal näiteks ööbida.
Kes krimikirjanduse kõrvale ka kõhekirjandust lugeda tahab, sellele soovitan julgelt just seda raamatut! Yrsa Sigurdardottir kirjutab tõesti väga hästi.

Pildil on paadisild, kust kogu lugu alguse saab. Foto on leitud Tripadvisori lehelt, aga kes selle autor on, seda ei suutnudki tuvastada.
bootssteg-in-hesteyri.jpg

Yrsa Sigurdardøttir “Lõpparve”

Yrsa Sigurdardøttir “Lõpparve” (392lk. Varrak)

36430079_2015380548486112_8773893405701832704_o.jpg

Lastepsühholoog Freyja ja politsenik Huldari sarja teine raamat.
Sama võikad mõrvad, kui “Pärandis”, sama hästi kirjutatud kui esimene osa. Huvitav on jälgida, mismoodi ühe kirjaniku kaks sarja on sedavõrd erinevad. Esimene oli peaaegu et cozy crime, see on tõeline nordic noir. Või hoopis arctic noir? Yrsat (hüüan seda kirjanikku Yrsaks, sest praegu veel käib mul tema perekonnanimi üle jõu 😀) on nimetatud ka arctic noiri esindajaks, arvan, et Island sobib sinna Gröönimaaga samasse kategooriasse hästi!
Eriti veel kui mõrvad on nii jõhkrad, kui selles sarjas. Yrsa kirjeldab neid ka nii põhjalikult, et silme ees seisab veel pikalt pilt auto taha seotud ja … Lugege ise!

Lugedes tekkis taaskord mõte, kas kättemaks on oluline? Kas ohvri lähedastel hakkab kergem, kui nad ise oma kätega süüdlase kannatama panevad? Ma loodan, et ma ei puutu kunagi sellise asjaga ise kokku, aga mõeldes teiste peale, raamatutes olevate mõrvade, tapetute lähedaste (eriti kui suri laps!) peale – tundub, et süüdlasele samaga vastamine toob omastele rahu. Seda on näha eriti brittide kriminullides, kus inimestel on alati kindlad põhjused, miks nad kedagi tapavad. Ja peale põhjuse ärakuulamist hakkab mõrtsukast kahju.
Minul tavaliselt hakkab …

Ka selles raamatus on inimesed, kellest hakkab lõpus kahju. Noored, kelle elud on algusest peale olnud üks hädaorg ja mitte keegi ei usu, ei kuula, ei aita.
Mida sa teed, kui oled laps, vajad kaitset ja täiskasvanutel on ükskõik? Hoolitsed ise enda eest!

Nii et mitte lihtsalt julm krimka, vaid mõtlemapanev lugu.
Hästi kirjutatud ja hoogne lugu, kus on omajagu huumoritki, sest peale mõrvade sebivad peategelased veel oma suhete kallal, ning sealgi juhtub mõningaid äpardusi.
Mul tekkisid väiksed paralleelid “Ohtliku lennu” Västriku ja Leidpaluga, kuigi Yrsa tegelased kohtuvad palju julmemate teemadega.

Ootan kolmandat osa!

Yrsa Sigurðardóttir “Pärand”

Teema 32: Raamat ühesõnalise pealkirjaga
Yrsa Sigurðardóttir “Pärand” (430lk. Varrak, kaanekujundus Toomas Niklus)

05. Pärand.jpg
NB! SPOILERID!!!
Ärge lugege, kui raamat endal lugemata on!

Millest lugemine algab?
Minu puhul köitest, kaanepildist, kergest lehitsemisest, raamatut käes keerutamisest. “Pärandi” puhul oli kaanekujundus suurepärane! Seekord oli kaane autor tõesti lugenud, millele ta kujundust tegema hakkab. Ei midagi, mis oleks olnud valesti. Suurepärane kaas!
Kuigi tore ei ole aga sellise paksu raamatu puhul pehme köide, sest pehmeköitelisi on jube paha käes keerutada – ma nimelt hoidun raamatu selgade äramurdmisest. Hoiad siis kogu lugemise vältel õrnalt kahe käega ja piilud lehtede kokkupuutumise kohale jäävat teksti.
Jajah – minu kiiks, aga mulle ei meeldi kui raamatutel on seljad murtud (kunagi tegin seda ise ka ja riiulis on nüüd kurb neid raamatuid vaadata …)

Igal juhul – Yrsa Sigurðardóttir on islandi kirjanik ja see saar on ju väga palju võimalusi pakkuv koht, millest kirjutada. Üllataval kombel ei olnud lugedes üldse aru saada, et tegevus oleks toimunud nimelt Islandil. Olgu – mitmeid kordi mainiti saart ennast ja erinevaid linnu, aga tema loodusega või iseloomuga ei seostunud siin mitte miski, nii et kogu lugu oleks võinud toimuda vabalt mõnes USA linnakeses või Briti Midsomeris.
See ei häirinud, see lihtsalt paistis silma ja pani imestama. Mu siiani loetud Islanditeemalised raamatud ja nähtud filmid on kõik rõhunud sealsele kliimale, loodusele ja eraldatusele.
See raamat rõhus hoopis muule.

Mõrv! Õigemini mõrvad. Kolm tükki jutti.
Mahalaskmised, pussitamised, poomised, mürgitamised – seda kõike loeme me kõigist krimkadest ja kuigi mõrv peaks olema kole asi – see ei häiri ega üllata meid tegelikult kuigivõrd. Kui on krimka, siis tuleb kellelgi surra ja eks näis, milline surma variant kirjanikul selleks korraks varuks on.
Aga siin on sellised tapmisviisid, et jube hakkas! Tõepoolest – kuidas on võimalik tulla selle peale, et lased ohvri näo kleeplindiga kinni mässida ja topid talle tolmuimeja toru otsapidi suhu, mis õhu kopsudest välja veab!?! Ma lugesin ja judisesin ja hiljem lahkamisest lugedes hakkas peaaegu paha …
Ühest kirjanikuga toimunud intervjuust lugesin, et ta tahtis siia raamatusse mõrvu, mida kuskil enne olnud ei ole. No mina ei ole selliseid tõesti enne kuskil näinud! Brrrrr!

Raamat oli paks ja siin oli rohkelt kirjeldusi. Autor ei suhtunud ühessegi oma tegelasse pealiskaudselt ja mulle see tegelikult meeldis! Igaühe kohta sai palju teada ja nende mõtteid lugeda oli huvitav.
Olen mitmest arvamusest lugenud, et liiga palju juttu ja liiga pikaks venitatud tekst, aga mulle sobis. Rahulik, aga pidevalt ootusärevuses hoidev ja väga põnev!

Mul oli lemmiktegelane ka! Raadioamatöör Karl muidugi 🙂 Miks? Sest mul on kodus ka raadioamatöör! Nii läkski, et kui ma lugesin numbrijaamadest ja lühilainetest pöördusin oma mehe poole ja ta demonstreeris mulle hea meelega mõnd numbrijaama, kust sel hetkel, kui meie kuulasime, kostis erinevaid piiksumisi. Äkki ka mingid koodid? Nii läkski, et ma lasin tal aegajalt raamatusse piiluda, sest Karli ja tema raadioga juhtus siin ikka ühtteist.

Näide erinevatest numbrijaamadest

Üks asi on sarnane Islandi ja Eesti raadioamatööride hulgas – mehed, kes sellega tegelevad, on enamasti vanad ja noori ei ole peale tulemas.

Niisiis – mõrtsukat ma ära ei arvanud. Paljude tegelaste vahelisi seoseid ka mitte. Küll aga kohe, kui mainiti mõrvari suurt pead, arvasin, et tal oli kiiver peas ja ühtteist selgus mulle, lugejale, veel enne kui raamatutegelased sellele jälile said. Aga kirjutatud oli hästi ja kogu aeg oli põnev!
Numbrijaamade kuulamine ja Karli keldrist kostuvad kopsimised olid eriti põnevad. Ootasin temaga seotud peatükke kõige rohkem.

Väga hea raamat oli! Ootan kuna järgmised osad eesti keelde tõlgitakse. See on Lastemaja sarja esimene raamat ja islandi keeles on juba 3 selle sarja raamatut olemas.