Jimmy Burns “Maradona. Jumala käsi”

Jimmy Burns “Maradona. Jumala käsi” (384lk. Koolibri)

Jalgpallijumal Maradona, kellele oli lubatud palju rohkem, kui ükskõik millisele teisele mängijale. Isegi käega väravaid virutada. Mis temast praegusel, var-ide ajastul saanud oleks? Ilmselt suur tragöödia ja pidev katastroof väljakul. Lisaks treeneri mitte enam halliks, vaid lausa valgeks läinud pea.Sest staar teab ju alati paremini, kuidas meeskond tema ümber mängima peab.

Raamatu pealkiri on “Maradona. Jumala Käsi” Jumala käeks kutsus seda 1986. aastal Inglismaa vastu löödud väravat Maradona ise. Mitte sellepärast, et ta mängis käega, vaid sellepärast, et ta tegi seda ja Jumala heakskiidul läks see ka läbi! Selline suur usk iseendasse.

See raamat on huvitavalt kirja pandud. Puudutatud nii Maradona hiilgehetki Napolis ja Argentiina koondises, kui tema põhjasolekut Barcelonas ning lõpuks narkootikumide küüsis. Samas on diskreetselt vaid kergelt puudutatud tema isiklikku elu ja koduseinte vahele eriti poetud ei ole. Seda oli meeldiv näha, et seltskonnaklatšist astuti lihtsalt üle.

Ilmselt on raske püsida laineharjal, kui su suguselts ning rahaootel kaasastolgendajad sind iga päev ümmardavad, rahvas jumaldab mängu alguses ja vihkab mängu lõpus, ning vastupidi. Kui pinged ja vigastused kogunevad, aga kehv haridus ning liigne usaldus ja sinisilmsus lasevad tervise juurde toimetama vaid kahtlased kujud, kes kasutavad raviks veesüstlaid ja sisendust, et Maradona jõuab küll, kui vaid tahab! Tähtis on ise uskuda! Küll see hüppeliiges ka ise paraneb …

Mäletan seda jumala käega löödud väravat – mu esimene jalgpalli MM, mida huviga jälgisin. 1986. aasta ja eufoorias publik. Tol ajal tundusid need kauni kõrge kaarega pikaliviskamised, et vigu välja meelitada, jube efektsed. Praegusel ajal panevad lihtsalt kiruma – kes on maailma kõige õrnem sportlane? Ikka jalgpallur – sokid puutuvad kokku ja algab tragöödia kolmes vaatuses, peaosas väljakukohtunik: näemistategimakohesuren + minapolnudjuseallähedalgi = penalti. Maradona ajal oli selline trikitamine Argentina jalgpalli kindel ja täiesti kohustuslik osa, õnneks polnud see veel Euroopasse jõudnud.

*Kohtunik on väljakul selleks, et ta üle kavaldada, ning ainus kuritegu on vahelejäämine.

Autor, Jimmy Burnes, on selle raamatu pärast vett ja vilet näinud. Lähikondsete intervjuud, pikad reisid edasi-tagasi, Maradona ähvardused nii Burnsi kui intervjueeritute aadressil. Kohati olid nad sõbrad, kohati vihkas staar teda ja kogu raamatut. Ometi on see pandud kirja austades sportlast, aga mitte olnut ilustades.
Ega me keegi ei tea, milline Maradona tegelikult oli, kui palju oli seal staaritsemist ja ülbust, kui palju hirmu ja komplekse. Aga teame seda, et ta kinkis kõigile maailma jalgpallihuvilistele imelisi hetki ja paljudele vutti toksivatele poisikestele iidoli.
Aitäh selle eest!

*Näha Maradonat väljakul mängimas – see on sama, kui sa oleksid klassikalise muusika fännina üksinda privaatses ruumis ja sümfooniaorkester mängib Beethovenit ainult sulle.”Kuva statistika0 Post Reach

1Reelika Raimet

John Dos Passos “42. laiuskraad”

Lugemise väljakutse 2021.
Teema 36: Raamat, mille pealkirjas on number
John Dos Passos “42. laiuskraad” USA triloogia 1. raamat (420lk. Koolibri, Hieronymuse sari)

Suur ja lai on Ameerika ja palju on siin triloogia esimeses osas tegelasi (kogu triloogia peale peaks tulema 12 peategelast).

1930. aastate USA, noorte meeste (ja ka naiste) püüdlused tööd leida, rongisõidud üle terve maa, töölisliikumised ja romaanid mitte kõige korralikumate neidistega. Kuigi poisid ihkasid kõik seda “puhaste mõtetega roosas kleidis” iludust, sattusid nad ikka juba kogenud kavalpeadest daamikeste õnge, kes nende elud peapeale keerasid.
1/3 raamatust veedame Fainy McCreary seltsis. Alustame lapsepõlvest ja oleme koos kuni noorukieani. Ilmselt on nii, et kui maa, kus sa elad, on nii võimatult suur kui USA, siis üritadki rabeleda selle ühest äärest teise, et kuskil kanda kinnitada ja head raha teenida. Igal juhul sõitis Fainy pidevalt rongiga jänest ja jõudis 20. eluaastaks pidada suurel hulgal igasugu erinevaid ameteid.

See oli kummaline raamat. Kui ma parasjagu ei lugenud, ei mõelnud ma üldse ei selle raamatu ega tema tegelaste peale. Kui ma õhtul oma lugemistooli jõudsin ja raamatu kätte võtsin, unustasin end pikaks ajaks lugema. Kui lõpetasin, siis mõtlesin selle üle ja jõudsin järeldusele, et hästi kirja pandud lugu pluss suurepärane voolav tõlge olid need, mis mind lugemas hoidsid. Sest teema ei olnud just minu jaoks. Ameerika on siiski väga võõras. Lugedes oleks kindlasti abiks armastus USA vanade filmide vastu, et seda kõike elavamalt ette kujutada, samuti USA ajaloo, eriti töölisklassi ajaloo vastu 20. sajandi esimesel kolmekümnel aastal.
Asi, millega lugedes harjuda tuleb, on natuke veidrad peatükid “Kaamerasilm” ja “Ringvaade”, kus kihutatakse künklikul teel läbi selle ajastu sündmuste kogu maailmas (isegi Titanicu hukk sai ära märgitud).

Seda triloogiat on hinnatud kui kõigi aegade suurimat Ameerika romaani. Minu jaoks on ja ilmselt ka jääb suurimaks Ameerika romaaniks Ayn Randi “Allikas”.

*Ainus inimene, kes kapitalismist mingit kasu saab, on suli ja tema saab kiiresti miljonäriks.
*Iga mees võib rääkida niikaua, kuni mõni kõvem mees käsib tal vait jääda.

Massimo Centini “Maailma vaimne kultuuripärand”

Massimo Centini “Maailma vaimne kultuuripärand” (271lk. Koolibri)

See on nüüd niisugune raamat, mille lugemiseks läks mul mitu nädalat. Mitte sellepärast, et ei jõua kuidagi edasi, vaid sellepärast, et kõik, mille kohta ma lugesin, tahtis lõputuks kiskuvaid netiotsinguid ja videote vaatamisi. Kogu see raamat on täis nii tohutult põnevat informatsiooni ja imeilusaid pilte ja on täiesti võimatu lihtsalt lugemisega piirduda, lisainfot otsimata! Nii ma siis uurisin, peatükk peatüki järel, mõni päev arvuti ees, teine päev läpakas kõrval, aegajalt telefonist Youtube mängimas. Ammutasin tohutult informatsiooni Mehhiko surnutepüha pidustuste kohta, Madagaskari Zafimaniri puidunikerduskunsti kohta, Prantsuse Aubussoni seinavapiade kohta. Lugesin Jaapani kabukiteatri saladustest, Brasiilia Capoeira ringist, Hiina kalligraafiast ja siidiussidest, Leedu ristidest ja nende sümboolikast.

Teate – see on raamat, mida lugedes võib targaks saada! Rääkimata sellest, et silme eest voolab läbi nii palju maailmas leiduvat ilu, et hoolimata praegusest olukorrast saab mõnuga ohata – inimesed on ilusad, osatakse teha uskumatult kauneid asju, kultuuridel on nii sügavad juured ja rahvastel on olnud nii targad esivanemad ja nii sügavale ulatuv kultuur, et uuendused võivad tulla, aga juuri ei kisu keegi maa küljest.
Kui ise kiskuda ei lase.

Aegajalt (st. üsna tihti) oli mul raskusi raamatu ülesleidmisega, sest see rändas erinevate pereliikmetega toast tuppa. Kes tahtis pilte vaadata, kes luges mõnd end huvitavat peatükki, kes oli raamatust alguse saanud guugeldamise tõttu raamatu juba unustanud ja istus ise sügaval kuskil Oruro karnevali videote maailmas. Praegu, selle jutu kirjapanekuks, viisin raamatu elutoast minema, saateks ema hõige – ära sa mu järjehoidjaid sassi aja!!!
Kummaline, kuidas mõne raamatu kaant nähes tekib kohe tunne, et vaat seda ma tahan lugeda! Mõnikord lõpeb see tunne pettumusega, et nii kaunis kaas ja sees selline jama… Mõnikord läheb aga õnneks ja võidad täispanga. Nii juhtus minul selle raamatuga. Keda vähegi kaugete (ja lähemate) maade kultuur huvitab, siis soovitan soojalt. Las jõuluvana toob – teil jätkub uurimist kuudeks! Rääkimata sellest, et peale lugemist ja tundide kaupa lisainfo otsimist, saab silmaring lõpuks kukla taga kokku ja teeb mitu tiiru ümber pea. 😉

Koolibrile aitäh imelise raamatu ilmutamise eest!

Charles Dickens “Jõululaul”

114. Charles Dickens “Jõululaul” (64lk. Koolibri)
Võrratud illustratsioonid on teinud Andrew Wheatcroft
15727327_1428405030517003_4839815232097341772_n.jpg
Minu jõululaupäeva raamat, millest jagus terveks pühadeajaks 🙂
See on lühendatud versioon Dickensi “Jõululaulust”. Lühendatud ja imeliselt illustreeritud. Eks nende piltide pärast mul läkski lugemisega nii pikalt, sest kõike, mis seal peidus oli, tuli uurida ja ääremärkusi tähele panna.
Pean tunnistama, et see oli minu esimene raamat Charles Dickensilt. Ja kindlasti ei jää ta viimaseks, sest isegi selles lühijutus olid tegelased suurepärased ja kuigi teema oli kurb, jagus raamatusse ka mõnusat huumorit.
Kui leidub veel keegi peale minu, kes pole seda raamatut lugenud, siis: elas kord ihne ja ahne ärihai Ebenezer Scrooge, kes ei armastanud kedagi ega midagi peale raha. Jõulud olid tema jaoks lollus, heategevuses tema ei osalenud, kellegagi ei suhelnud ja oma kirjutajat kohtles hullusti.
Ühel ööl aga külastasid teda kolm vaimu: Möödunud Jõulude Vaim, Praeguste Jõulude Vaim ning Tulevaste Jõulude Vaim. Nad näitasid Scroogele, millised olid tema jõulud olnud lapsena, millised võiks olla just praegu ja milline saab olema tema tulevik. Charles-Dickens.jpg
Nagu ühele jõulujutule kohane, saab kurjast hea ja kurbusest rõõm.
Aga selle jutu mõju olevat olnud nii suur, et “Jõululaul” on siiani Inglismaa ja terve maailma üks armastatumaid jõulujutte.
Youtubes leidub Jõululaulust ka erinevaid täispikke filme, otsingusõnaks: A Christmas Carol

Emmi Itäranta “Vesi mäletab”

Emmi Itäranta “Vesi mäletab” (212lk. Koolibri)
Raamat tulevikust
11102752_994277543929756_1603115694377892309_n.jpg

Väga rahulik ja mõtlik raamat, ilma mingi liigse rahmeldamiseta. Tulevik ei tundunud ka ulmelisena, vaid päris reaalsena. Kuigi kirjutatakse kogu aeg Skandinaavia Liidust, oli mul lugedes pidevalt tunne, et tegevus toimub Jaapanis. Teemeistrid, kiviaia rehitsemine. Kui ilus mõte oli see, et peale teeraja pühkimist valitakse alati välja peotäis lehti ja puistatakse need teele tagasi, et rada ei tunduks liiga inimkäest pühitud.
Kellele meeldis see raamat, lugege läbi ka Cormac McCarthy “Tee”. Muljelt ja mõjult üsna sarnased.