Myrakas “Viina ja viineri vahel”

(224lk. Helios)

Ma kõnnin hallil lõpmata teel…
See rida ei iseloomusta mitte raamatut, sest raamatul oli värvi küll ja veel, vaid minu mõtet, kui ma lugesin mismoodi autor aina käis ja käis, päevast-päeva, seda ühte ja sama teejuppi.
Sadas vihma – Myrakas oli teel.
Oli libe – Myrakas oli teel.
Kuumas päike – Myrakas oli teel.
Kuidas ühele mehele on visadust jagatud!
Mulle meeldib ka kõndida, aga mul on max nädalaga ühest teest juba kopp ees ja ma otsin kõrvaltänavaid või lähen teistpidi ringi või teen veel mitutsada asja, et ei peaks jälle seda sama teed kõndima. Tihti võtan fotoka kaasa, et mõned linnud või pilved või liivalained rannas pildile püüda.
Myrakas õppis itaalia keelt. See on ka vinge idee tee üksluisust vähendada ja midagi kasulikku teha.

Alustasin raamatu lugemist suvel. Milline see suvi oli, kõik mäletavad. +30C, mis minu jaoks tähendas tooliga ühe õunapuu alt teise alla kolimist, vastavalt sellele, kuidas puu vari nihkus ja mitte grammigi rohkem kui vaja liigutamist. Lõpetasin raamatu lugemise nüüd, kui on saabunud sügis ja mul on käes nö. ärkamise aeg. Nii et iga läbiloetud kilomeeter lisas endale aina rohkem motivatsiooni ka minna ja käia. Lisaks sellele ajan ma nüüd oma perekonda ka taga, et iga päev, kui vihma ei ladise, käime ühe tiiru. Inspiratsioon ja eeskuju on ju Myraka näol olemas. Ma nimelt lugesin kodus mahlakamaid lõike raamatust kõva häälega ette, sest kahju on heal naljal lasta kaotsi minna ja mitte laiemate rahvahulkadeni viia.
Kadestamist väärt kirjutamise oskus. Nii nagu peab – otse ja halastamatult ja ilustamata. Nii, et nalja tehakse mõnuga ja nalja lõppu ei kirjutata (nali!), sest muidu keegi võtab ehk tõsiselt ja solvub – kui solvib, las solvub. Oma asi. 🙂

Ühesõnaga – oli naljakas, oli otsekohene, oli südamest kirjutatud, pani inimest tema sihikindluse pärast austama, oli inspireeriv! Soovitan.

PS: kas kõik mehed kardavad hambaarsti? Mina ei tea ühtegi, kes ei karda. Mul endal tuleb hambaarsti toolis alati uni peale ja on igav ning ainus jube asi on seal arve…

*Otse loomulikult polnud mul mingeid spordirõivaid. No kuulge, nii suuri ei tehtagi – keegi ei eelda ju, et mägi tahab ringi seigelda.
**Vahet pole, kas lumi on maas või mitte. Eesti ilm võib igast asendist tõestada, et ta suudab olla jõledam, kui sa karta oskasid.

Pildil on minu sellel aastal teenitud medalid. Virtuaalkäimistelt. Registreerid end vastaval lehel, tõmbad telefoni äpi ja kui vajalikud kilomeetrid koos, saadetakse sulle medal. Põnev ja lisab ka käimiseks motivatsiooni.