Paula Hawkins “Tuli miilab tuha all”

(275lk. Helios)

Üks, mis kindel – Paula Hawkins armastab pista peategelasteks naisi, kes on omadega puntras. Joovad, on töötud, halbade poiss-sõpradega jne. Sellised tegelased, keda keegi kunagi uskuda ei taha, sest kes sellise taustaga inimesi ikka usub, eksole…

Mulle meeldis “Tüdruk rongis”.
Hawkinsi teine raamat on mul lugemata, sest see ei läinud mu jaoks kuidagi käima.
Ja nüüd see, kolmas, oli jälle raamat, mis mulle meeldis.
Tegelased, keskkond, üllatavad pöörded – kõik olid hästi välja kirjutatud ja huvitavad. Peategelane oli enda kahtlasest taustast hoolimata kuidagi sümpaatne ja mõrtsukas algusest peale ebasümpaatne.

Keskkonnast, kus kogu lugu toimus – kellele ei meeldiks Londonilähedane veeäärne paatide piirkond. Mulle tundub, et need ei olnud küll traditsioonilised “narrow boatsid”, aga ikkagi – vesi ja paadid on igal juhul mõnusad nii raamatutes kui filmides kui päriselus.

Mulle meeldib, kuidas Paula Hawkins kirjutab. Laused voolavad lugedes nauditavalt, ei teki takerdumisi ega komistusi. Kindlasti on siin oma osa ka heal tõlkel, mille taga on seekord Karin Suursalu. Mulle meeldib ka see, mismoodi Paula Hawkins pinget kruvib ja paneb lugeja uskuma, et no SEE on nüüd küll kindlasti mõrtsukas. Ja järgmises peatükis oled juba veendunud, et tegelikult on mõrvar ikka hoopis too teine. Ja lõpuks tuleb üllatusi lausa mitu.

Jah, oli hea lugeda! Sai imestada ja nautida ja kaasa elada. Võtan ehk uuesti selle tema teise raamatu ja proovin ikka lugeda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s