Lafcadio Hearn “Poiss, kes joonistas kasse”

Kirjastus Helios, 60lk. Illustraator Anita Kreituse
LÕPUKS on eesti keeles olemas esimene Lafcadio Hearni raamat!
Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui ma seda nägin ja tormasin kohe Heliose poodi osturetkele. Ja kui pakk saabus, siis vaadake ise, milline see oli! Nagu jõulukingitus oleks saabunud.
Imearmsalt pakitud!

Miks ma nii õnnelik olen, et esimene Lafcadio Hearni raamat eesti keeles olemas on?
Lafcadio Hearn oli 19. sajandi kreeka-iiri päritolu kirjanik, kes ajakirjanikuna Jaapanisse reisides jäigi sinna, hakkas läänemaailmale tutvustama jaapani kirjandust ja kultuuri ning võttis endale jaapani nime – Koizumi Yakumo. Hearn abiellus jaapanlannaga ja neil oli neli last.
Läänemaailm avastas tol ajal Jaapanit ning Lafcadio Hearn, olles ise sealsest kutuurist vaimustuses, tutvustas seda suure innuga. Ilmselt on kõige tuntumad tema raamatud Jaapani legendidest ja muinasjuttudest, aga ära ei saa unustada ka tondilugusid.
Eesti lugejaile on ilmselt tuntum Lian Hearni nimi. Paljud on lugenud tema Otori lugusid. Ometi ei ole siin tegu sugulusega, vaid armudes Jaapanisse ja selle kutuuri, võttis Gillian Rubinstein endale pseudonüümiks Lian (lapsepõlve hüüdnimi) ja Hearn (austusest suure meistri, Lafcadio Hearni vastu).

“Poiss, kes joonistas kasse” ilmus esmakordselt aastal 1897.
Lugu räägib farmerite perekonnast, kus oli palju lapsi. Kõik olid tublid farmitöölised, aga noorim poeg oli selle töö jaoks liiga väike ja habras. Poiss oli väga taibukas, ning armastas kasse joonistada. Perekond otsustas saata poisi templisse, et anda talle haridus – ehk saab poisist munk.
Rohkem ma sellest loost ei kirjuta, aga luban, et raamatus on palju-palju kasse!

Ja nüüd illustratsioonidest.
Need on absoluutselt vaimustavad! Õnneks on neid raamatus ka palju ja nad on suured, nii et kui riiuliruumi on, saab raamatu sinna avatuna jätta ja iga päev on imeline ning müstiline pilt ootamas.
Klõpsake kindlasti sellele lingile, näete kunstnikku ja tema kassimaale: https://art-cats.livejournal.com/1507956.html

Lian Hearn “The storyteller and his three daughters”

71. Väljakutseväline raamat:
Lian Hearn “The storyteller and his three daughters”

Peale Otori lugusid jäin Lian Hearni võrku. Laadisin oma Kindlesse mitu tema raamatut ja hakkasin aga otsast lugema.
Kui Otori lugu oli fantaasiakirjandus, siis see lugu oleks kui elust enesest. Jaapan, 1800 aasta paiku. Keskealise loovestja pere. Mees on alati publikut köitnud ja lugusid on tal jätkunud, aga äkki ei suuda ta enam midagi erilist kirjutada. Talle on tekkinud ka konkurente, eriti uute läänest pärit lugudega prantslane. Niisiis võtab loovestja aja maha ja hakkab jälgima, mis tema ümber toimub.
Kaks tema kolmest tütrest on hädas abieluprobleemidega, lähedusse on tekkinud noor ja ilus Korea noormees, teatrisse on antud käsk poliitilisi näidendeid luua ja mängida.
Ja nii loob vana Meister uue, oma elu parima, loo.

Lian Hearni Otori raamatute seeria

64. – 68. Väljakutseväline lugemine. Suurepärane raamatusari Varrakult, autoriks Lian Hearn:
“Üle Ööbikupõranda” (299lk)
“Rohuvoodi asemeks” (312lk)
“Kuu hele valgus” (352lk)
“Haigru kähe huige” (600lk)
“Taeva võrk on lai” (549lk)

Tegu on fantaasiamaailma Jaapanis umbes keskajal toimuva mitme klanni looga. Üllas ja aus Otori klann ning salakaval ja autu Tohani klann valitsevad kõrvuti ja on pidevas sõjaseisukorras, sest Tohani klanni juht ei suuda iial andestada noorele Otori isandale, et too kord tema elu päästis. Sõdalasele on see nimelt ülim solvang – mees, kellele sa elu kingid, jääb sind igavesti vihkama.
Sarja esimeses osas päästab noor Shigeru Otori varjatute külast poisi, kel on segatud veri ja erilised anded. Ta suudab kuulda isegi väga nõrku ja kaugeid helisid, olla kahes kohas korraga ja muutuda nähtamatuks. Ta ei tea oma tegelikku päritolu, aga talle antakse väga hea haridus ja ta vannub oma päästjale truudust. Algab jaht Tohani klanni juhile Sadamu Iidale, kes kardab oma elu pärast ja on lasknud oma palee ümber ehitada ööbikupõranda, mida ei suuda mitte keegi ületada nii, et see häält ei teeks.
Uurisin sellise põranda kohta ja tõepoolest – Jaapani pühamutes on need täiesti olemas. Youtubes on ka mitmeid videosid, kuidas need põrandad pealeastumisel laulavad. Näiteks siin:
https://youtu.be/Rcodr41LfFY

Selles sarjas on armastust, keelatud armastust ja pealesunnitud armastust. Naised pannakse vägisi abielluma, lapsi hoitakse pantvangis. Noor päästetud Takeo varastatakse, põgeneb, elab maapaos, aga ei unusta iial, et on vandunud oma isanda eest kätte maksta ja Kolmele Maale rahu tuua.
Ta kasutab oma võlukunsti, astub liitu mereröövlitega. Raamatus on palju verd ja lahinguid, aga läbi kõigi viie osa jookseb ülim eesmärk – saavutada rahu ja rahva heaolu.

*Täiskuu auks valmistatakse ümmargusi roogasid.
*Usin õpib ka lumelt peegelduvas valguses või jaaniussi valgel.
*Põrgut pole olemas – peale selle, mida inimesed maapeal korraldavad.
*Valitseja õigluse tõestuseks on terved ja rahulolvad alamad.
*Kui talunikud on õnnelikud, siis on riik rikas ja kindel.
*Sellist vanust ei olegi, mil ei saaks rääkida kirglikust armastusest.

Sarja kõige müstilisem osa on neljas, “Haigru kähe huige”. Siin astub esile müütiline olend kirin ja tekitab palju imelust ja segadust. Selles osas tegutsevad ka erakordsete võimetega Takeo lapsed.

Kõige viimasena on välja antud sarja eellugu. See algab Otori noore isanda Shigeru lapsepõlvega, selgitab väga paljusid hilisemates raamatutes tekkinud suhteid ja algpõhjuseid.
Kui ma seda sarja nüüd lugema hakkaks, siis alustaksin mitte esimese raamatuga, vaid just selle eellooga: “Taeva võrk on lai”.

Üks erakordselt hea lugemiselamus oli! Need raamatud on nauding juba sellest hetkest, kui nad kätte võtta – vaimustav kaanekujundus! Mõõk Jato ja hõbedased pressitud mustrid.
Nende kolme nädala jooksul oli nii hea teada, et kui ma lõpetan ühe raamat, ootab mind kohe järgmine, siis järgmine ja järgmine. Tegelased said südamelähedasteks ja tegevus trügis kohati unenägudesse.
Kes pole veel lugenud – soovitan!