Hjorth/Rosenfeldt “Tüdruk, kes ei rääkinud”

Hjorth/Rosenfeldt “Tüdruk, kes ei rääkinud” (423lk. Helios)

010hjorth

Ma sain sellest raamatust endale vihavaenlase ja halva ööune, tänan väga. 😠 Seni üsna normaalsena tundunud Billy keeras raamatu lõpuks täitsa ära, nii et kui ma kella 2 paiku öösel kaane sulgesin, olin ma tige ja nördinud ja vihkasin seda tüüpi niimoodi, et nägin öösel unes igasugu nõmedusi.
Vähemalt üks kord oli hea meel esmaspäeva hommikul ärgata!

Juurdlen nüüd siin, mismoodi saab kirjutada krimisarja nii, et heade (ehk uurijate) poolel pole mitte ühtegi tegelast, kes oleks sümpaatne ja kellele südamest kaasa elaks? Igaüks on omamoodi närukael ja ometi on raamatud nii köitvad, et lõpetad ühe ning alustad järgmist. Kas sellepärast, et hinges püsib lootus, et ükskord saab igaüks enda teenitud palga?

Lugu ise oli loomulikult huvitav, aga mõrtsuka arvasin ma ära siis, kui ta haiglasse raamatu peategelast Nicole’i otsima läks. Seal oli kirjas äraandev detail. Vahepeal lasti muidugi arvata, et raamat lõpeb hoopis teistmoodi. Kõik kokku huvitav keerdkäik ja uurijatele palju lisasiblimist.

Selle raamatu tõlkija lemmiksõna on “sedastama”. Iga tegelane sedastas mingil hetkel midagi. Ei nentinud, täheldanud, märkinud, aina sedastasid. Mulle käis hirmsasti pinda, aga minu oma viga, et see ka minu lemmiksõnade hulka ei kuulu. 🙂 Eelmises osas armastati konstruktsiooni: “Mitte et ta oleks …”. See sobis mulle hästi, ma kasutan seda ise ka.

Mitte et raamat poleks põnevalt lõppenud – lõppes küll, aga ma teen nüüd Sebastianiga pisikese pausi, muidu hakkab see seltskond mulle endale perekonnaks trügima.

Ahjaa, köidet pidin ka ju kiitma. Mu lemmik: kõvad kaaned ja ümbrispaberita. Parim võimalikest!

Advertisements

Hjorth/Rosenfeldt “Mees, keda polnud seal”

Teema 17: “Raamat selle maa autorilt, mida viimati külastasid” – Käisime aprillis Rootsis
Hjorth/Rosenfeldt “Mees, keda polnud seal” (456lk. Helios)

58378931_2464551886902307_2965743040364281856_o.jpg

Ütleme nii, et ma olen natuke Sebastian Bergmani võrku langenud. Tema torisevad-porisevad arvamused, turris olek ja kõigile närvidele käimise oskus on tõesti imetlusväärsed. 😛
No kõlab ju hästi:
***”Pole halba ilma, on vaid vale riietus!”
Niimoodi võisid öelda ainult ajupestud neetud loodusfašistid. ***
😀
Raamatutest on väga hästi näha ka seda, et kõik naised, keda Sebastian järjest võrgutab, on ise selleks täiesti valmis. Nii et ei mingit hirmsat ahistamist.
Vanja on selles osas vähem vastik, kui eelmises. Billy nuhib ja püüab end hoogsamalt tõestada ning kahjuks ei ole siin sõnagi juttu jobust vanglaülemast Helgarssonist. 😦
Sebastiani kilekott Trolle kogutud materjalidega seikleb tänu hullule Ellinorile ja asi lõpeb kehvasti.

Selles osas oli kaks asja, mis mulle kõvasti silma torkasid.
(Kui Sa pole ise veel raamatut lugenud, ära edasi loe – räägin sisust!)
Esiteks – kui võõras on eurooplasele see, millisel kohal moslemiperes on naised. Ma saan aru, et see on nende kultuur ja ma ei kavatsegi öelda, et nad ei tohiks nii teha, sest pole kellegi asi teistele oma tavasid ja kultuuri peale sundida, aga lugeda, kuidas 15-aastane poisinolk oli peres tähtsamal kohal kui tema ema, ning käsutas ja võttis ise otsuseid vastu, oli ebameeldiv. Rääkimata vanemate meeste üleolekust ja uskumisest, et naine ei tohi ilma saatjata vallalise mehega kohtuma minna.
Ok, see oli võõras, aitas raamatus intriigi luua ja oli seega täiesti omal kohal.

Teine asi oli päris raamatu lõpus. Midagi, millele ma alati hirmuga mõtlen, kui see mõnes filmis juhtub – heliseb uksekell ja keegi vaatab läbi uksesilma, kes helistas. Mul on alati juuksed püsti, kui ma sellist stseeni näen, aga kuni selle raamatuni polnud ma midagi jubedat juhtumas näinud. Ja nüüd see tuli, minu kujutluste vili sai tõelisuseks – inimesele, kes vaatas läbi uksesilma, tulistati silma. Minu õudusfantaasiates torgatakse läbi uksesilma kas nuga või ora vms. terav asi. See oli jube hetk! Kohtuda reaalselt oma hirmuga.
Ja kui üks raamat sellise stseeniga lõpeb, kas saab järgmist osa mitte kätte võtta?
Ei saa.
Niisiis ma loen praegu järgmist Sebastiani lugu. 🙂

************************************************
Kirjastuse lehelt:

Sügis. Kaks Jämtlandis matkavat sõbrannat teevad kohutava avastuse: maapinnast ulatuvad välja inimese käeluud. Sündmuspaika saabunud politsei leiab madalast tundruhauast kuus surnukeha, kaks neist lapsed.

Kohale kutsutakse mõrvarühm, kellel õnnestub kahe täiskasvanu surnukeha tuvastada, aga ülejäänud neljaga – perekonnaga – ei jõuta kusagile. Keerukas loos on palju asju, mis kokku ei klapi, ning uurimine liigub üks samm edasi, kaks sammu tagasi.

Sebastian Bergmanile ei paku toppama jäänud uurimine pinget. Selle asemel võtab ta ette äärmuslikke samme, et kindlustada oma habrast sõprust Vanjaga. Kuigi Vanja satub saatuselöökide eest lohutust otsides aina enam Sebastiani juurde, hakkab talle peagi tunduma, et võib olla see polegi saatus, mis tema teele takistusi veeretab.

Hjorth/Rosenfeldt “Mees, kes jälgis naisi”

Palju õnne, kirjastus Helios! 10 aastat! 🙂
Hjorth/Rosenfeldt “Mees, kes jälgis naisi” (524lk. Helios)

30.jpg
Limonaad
Pakk küpsiseid
Kaks banaani
Šokolaadibatoonid
Valgendaja pudel
Mõrtsukal oli kõik, mis vaja, kaasas. Töö võis alata.

See on üks haarav sari! Kuigi Sebastian on üks paras lurjus (aga geniaalne lurjus, seega on ühtteist talle andestatav) ja Vanja (tegelikult ka?! No miks on naise nimeks Vanja?) on äraütlemata ebameeldiv ning endast heal arvamusel olev tibi, on raamat nii põnev, et kahju on ööaega magamisele kulutada.
Seekordses osas tapetakse naisi. Tapetakse samamoodi, nagu üks psühhopaat aastaid tagasi tappis, ainult et see mees on vangis ning tal ei ole välismaailmaga mingit ühendust. Mitmel korral ollakse uue mõrtsuka kättesaamisele juba väga lähedal ja tegelikult teab lugeja päris pikalt, kes on mõrvar, aga lõpplahendus saabub ikka alles viimastel lehekülgedel.

Järgmises lõigus kirjutan ka raamatu sisust!
Eespool juba mainisin, et Sebastian Bergman on lurjus ja Vanja käib jubedalt närvidele. Aga raamatu tõeline pärl on uus vanglaülem Haraldsson! Loe ja imesta, mismoodi inimene nii loll saab olla. Peaks ju olema kogemusi politseis töötatud aastatest või natuke selget talupojamõistust. Aga no ei ole!
Kuidas saab mees anda oma naise pildi sarimõrvarile, kes tappis naisi? Mis sellest, et mõrtsukas on vanglas. Kuidas seesama mees räägib sellele samale mõrtsukale siiralt oma naise töökohast ja plaanidest, mis tal nende pulma-aastapäeval on? Tõepoolest – lugesin ja oli tahtmine karjuda, et ole, loll, ometi vait!
Aga ilma Haraldssonita oleks raamat muidugi palju igavam olnud. 🙂

Lahe on see, mismoodi raamatu lõpus tänavad autorid Rolf Lassgårdi, kes Rootsis vändatud teleseriaalis Sebastiani mängib. Minu jaoks on Lassgård kõigepealt Ove (Fredrik Backman “Mees nimega Ove”), väga huvitav oleks näha, mismoodi ta Sebastian Bergmani mängib. Võibolla saame me kunagi seda sarja ka Eestis näha. Hjorthi ja Rosenfeldti “Sild” meil ju jooksis.

Võtsin kohe kolmanda osa käsile. Siis on muljed värsked ja ei pea tüki aja pärast meelde tuletama hakkama, kes kellega käis ja mis seis tegelaste suhetes oli. 🙂

Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Mees, kes polnud mõrtsukas”

Teema 9: Raamat, mida juba ammu oled lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud:
Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Mees, kes polnud mõrtsukas” (405lk. Helios)

00mees-kes-polnud-mõrtsukas.jpg

Sain ka mina lõpuks oma esimese Sebastiani loo loetud! 🙂
Raamatud ootasid juba jupp aega riiulis, aga ikka tuli kuskilt midagi muud vahele ja nii ta siis läks. Kuni selle teemani.

PS: Ma kirjutan siin ka raamatu sisust, nii et ettevaatust edasilugemisega!

Kõigepealt jagaks oma emotsiooni seoses Sebastiani endaga.
Naistemees algusest peale.
Kõlab kuidagi nirult kui öelda, et tema elu polnud kerge ja ta oli haiget saanud juba lapsepõlvest saati. Nagu vajaks Sebastian vabandust oma suhtumisele ja käitumisele. Aga tõepoolest – kogu armastus oli ta elust ära võetud ja nii pakkus ta endale lihtsat meelelahutust ja huvitavat väljaktuset – saada voodisse iga naine, keda ta sinna saada soovib.
Kuidas ta alguses rongiga sõites naist hindas:
“Umbes nelikümmend, kallis hallikassinine pluus, kallid kõrvarõngad. Pole väga viga, mõtles ta. Naine luges raamatut. Täiuslik, raamatut lugevad neljakümnesed naised olid tema kogemuse põhjal raskusskaala kolmandal astmel. Veidi sõltub küll sellest, mida nad loevad, aga ikkagi.”

Psühholoog Sebastiani hinnanguid naiste (ja kõigi teiste kohta) oli eriti huvitav lugeda. Alguses kerkis kohe silme ette kuju, milline see taibukas võrgutaja ise välja võiks näha, aga siis tuli mehe kirjeldus ja see ei klappinud tema mõtete ja tegudega üldse kokku… Niisiis otsisin ma veidi internetiavarustest ja ennäe – sellest raamatust on Rootsis ka krimisari tehtud (mida tahaks muidugi väga näha!). Ja kes mängib Sebastiani?
Ma ei oleks iial ära arvanud 😀
Rolf Lassgård!!! Ehk siinsetele lugejatele tuntud eelkõige Ovena (filmist “Mees nimega Ove”) 😀 Edasi oli raamatut täpselt sama raske/naljakas/ootusärev lugeda, kui vaadata komissar Maigret`filmi, kus peaosas on Rowan Atkinson…

Ma nautisin Sebastiani võimet kõigile närvidele käia. Kuidas tema partner Vanja kogu aeg hädas oli, et vestluse viimane sõna ikka talle jääks! No ei lähe õnneks. Need piinavad autosõidud koos kõiketeadva Sebastianiga 🙂
Ja ühel hetkel tuli mulle äkki silme ette pilt meie kodumaisest hittfilmist “Keskea rõõmud”, kus Niguli juurde sõidetakse ning Tõnu ja Pille autos istuvad ning Pille vihaselt Tõnule sisistab: “Sa oled lihtsalt üks tõbras!”

Aga – see oli tõesti huvitav raamat! Isikupärased ja mõnuga lahti kirjutatud tegelased (ma kartsin juba, et vaese Haraldssoni rolliks jääbki igal võimalikul hetkel sigitamistööga tegeleda ja miski muu tal ei õnnestugi. Lõpuks sai ikkagi oma vaevaga väljateenitud kuulsusekuuli ja sellele järgneb kindlasti au ja imetlus, mida vaene mees nii väga igatses!) ning ootamatud süžeepöörded.
Raamatu lõpp oli ilmselt Hans Rosenfeldti idee, sest sellist lahendust (esimene lõpp ja siis teine, õige lõpp), kasutas ta ka enda telesarjas “Sild”.

Jah, ma arvasin ära, kes on tegelikult tapja (pealkiri andis olulise vihje), aga see ei seganud üldse raamatu nautimist! Põnev oli jälgida, mismoodi uurijad õige lõpuni juhatati.
Läbi kõige selle rivaalitsemise, mis neil pidevat omavahel käis… Ilmselt on raske töötada grupis, kus iga hetk püüab igaüks olla teisest parem ja suure sammu ees.

Ühest asjast ei saanud ma aru (krimisarjad on mu lemmikud, sellepärast) – Rogeri ema Lena kutsuti kaamerasse jäänud autot tuvastama. Ta vaatas videot ja ütles, et ei tundnud autot ära. Ja sellepeale lasti tal lihtsalt minna. See oli oluline hetk! Miks talle saba taha ei pandud? Naine kõndis ju otse selle autoni, mida ta lindilt näinud oli…

Mõnus-mõnus lugemine! Armsa Ove-Rolfi-Sebastiani pilt silme ees 🙂 Loen kindlasti ka järgmisi raamatuid ja ootan uusi tõlkeid!
Huvitav kaanekujundus Jaak Rüütlilt ja au ning kiitus kirjastusele Helios kõvakaaneliste raamatute eest! Lugemismugavus mängib hea raamatu puhul ikka nii suurt rolli.

Esimese raamatu lõpustseeni Sebastiani ja tapja vahel saab rootsikeelsena vaadata siit, jupike küll, aga annab toreda pildi seriaalist: