Hjorth/Rosenfeldt “Mees, kes jälgis naisi”

Palju õnne, kirjastus Helios! 10 aastat! 🙂
Hjorth/Rosenfeldt “Mees, kes jälgis naisi” (524lk. Helios)

Limonaad
Pakk küpsiseid
Kaks banaani
Šokolaadibatoonid
Valgendaja pudel
Mõrtsukal oli kõik, mis vaja, kaasas. Töö võis alata.

See on üks haarav sari! Kuigi Sebastian on üks paras lurjus (aga geniaalne lurjus, seega on ühtteist talle andestatav) ja Vanja (tegelikult ka?! No miks on naise nimeks Vanja?) on äraütlemata ebameeldiv ning endast heal arvamusel olev tibi, on raamat nii põnev, et kahju on ööaega magamisele kulutada.
Seekordses osas tapetakse naisi. Tapetakse samamoodi, nagu üks psühhopaat aastaid tagasi tappis, ainult et see mees on vangis ning tal ei ole välismaailmaga mingit ühendust. Mitmel korral ollakse uue mõrtsuka kättesaamisele juba väga lähedal ja tegelikult teab lugeja päris pikalt, kes on mõrvar, aga lõpplahendus saabub ikka alles viimastel lehekülgedel.

Järgmises lõigus kirjutan ka raamatu sisust!
Eespool juba mainisin, et Sebastian Bergman on lurjus ja Vanja käib jubedalt närvidele. Aga raamatu tõeline pärl on uus vanglaülem Haraldsson! Loe ja imesta, mismoodi inimene nii loll saab olla. Peaks ju olema kogemusi politseis töötatud aastatest või natuke selget talupojamõistust. Aga no ei ole!
Kuidas saab mees anda oma naise pildi sarimõrvarile, kes tappis naisi? Mis sellest, et mõrtsukas on vanglas. Kuidas seesama mees räägib sellele samale mõrtsukale siiralt oma naise töökohast ja plaanidest, mis tal nende pulma-aastapäeval on? Tõepoolest – lugesin ja oli tahtmine karjuda, et ole, loll, ometi vait!
Aga ilma Haraldssonita oleks raamat muidugi palju igavam olnud. 🙂

Lahe on see, mismoodi raamatu lõpus tänavad autorid Rolf Lassgårdi, kes Rootsis vändatud teleseriaalis Sebastiani mängib. Minu jaoks on Lassgård kõigepealt Ove (Fredrik Backman “Mees nimega Ove”), väga huvitav oleks näha, mismoodi ta Sebastian Bergmani mängib. Võibolla saame me kunagi seda sarja ka Eestis näha. Hjorthi ja Rosenfeldti “Sild” meil ju jooksis.

Võtsin kohe kolmanda osa käsile. Siis on muljed värsked ja ei pea tüki aja pärast meelde tuletama hakkama, kes kellega käis ja mis seis tegelaste suhetes oli. 🙂