Hjorth/Rosenfeldt “Tüdruk, kes ei rääkinud” (423lk. Helios)
Ma sain sellest raamatust endale vihavaenlase ja halva ööune, tänan väga. 😠 Seni üsna normaalsena tundunud Billy keeras raamatu lõpuks täitsa ära, nii et kui ma kella 2 paiku öösel kaane sulgesin, olin ma tige ja nördinud ja vihkasin seda tüüpi niimoodi, et nägin öösel unes igasugu nõmedusi.
Vähemalt üks kord oli hea meel esmaspäeva hommikul ärgata!
Juurdlen nüüd siin, mismoodi saab kirjutada krimisarja nii, et heade (ehk uurijate) poolel pole mitte ühtegi tegelast, kes oleks sümpaatne ja kellele südamest kaasa elaks? Igaüks on omamoodi närukael ja ometi on raamatud nii köitvad, et lõpetad ühe ning alustad järgmist. Kas sellepärast, et hinges püsib lootus, et ükskord saab igaüks enda teenitud palga?
Lugu ise oli loomulikult huvitav, aga mõrtsuka arvasin ma ära siis, kui ta haiglasse raamatu peategelast Nicole’i otsima läks. Seal oli kirjas äraandev detail. Vahepeal lasti muidugi arvata, et raamat lõpeb hoopis teistmoodi. Kõik kokku huvitav keerdkäik ja uurijatele palju lisasiblimist.
Selle raamatu tõlkija lemmiksõna on “sedastama”. Iga tegelane sedastas mingil hetkel midagi. Ei nentinud, täheldanud, märkinud, aina sedastasid. Mulle käis hirmsasti pinda, aga minu oma viga, et see ka minu lemmiksõnade hulka ei kuulu. 🙂 Eelmises osas armastati konstruktsiooni: “Mitte et ta oleks …”. See sobis mulle hästi, ma kasutan seda ise ka.
Mitte et raamat poleks põnevalt lõppenud – lõppes küll, aga ma teen nüüd Sebastianiga pisikese pausi, muidu hakkab see seltskond mulle endale perekonnaks trügima.
Ahjaa, köidet pidin ka ju kiitma. Mu lemmik: kõvad kaaned ja ümbrispaberita. Parim võimalikest!
Vahel ma kirjutan ka... 