Hjorth/Rosenfeldt “Mees, keda polnud seal”

Teema 17: “Raamat selle maa autorilt, mida viimati külastasid” – Käisime aprillis Rootsis
Hjorth/Rosenfeldt “Mees, keda polnud seal” (456lk. Helios)

Ütleme nii, et ma olen natuke Sebastian Bergmani võrku langenud. Tema torisevad-porisevad arvamused, turris olek ja kõigile närvidele käimise oskus on tõesti imetlusväärsed. 😛
No kõlab ju hästi:
***”Pole halba ilma, on vaid vale riietus!”
Niimoodi võisid öelda ainult ajupestud neetud loodusfašistid. ***
😀
Raamatutest on väga hästi näha ka seda, et kõik naised, keda Sebastian järjest võrgutab, on ise selleks täiesti valmis. Nii et ei mingit hirmsat ahistamist.
Vanja on selles osas vähem vastik, kui eelmises. Billy nuhib ja püüab end hoogsamalt tõestada ning kahjuks ei ole siin sõnagi juttu jobust vanglaülemast Helgarssonist. 😦
Sebastiani kilekott Trolle kogutud materjalidega seikleb tänu hullule Ellinorile ja asi lõpeb kehvasti.

Selles osas oli kaks asja, mis mulle kõvasti silma torkasid.
(Kui Sa pole ise veel raamatut lugenud, ära edasi loe – räägin sisust!)
Esiteks – kui võõras on eurooplasele see, millisel kohal moslemiperes on naised. Ma saan aru, et see on nende kultuur ja ma ei kavatsegi öelda, et nad ei tohiks nii teha, sest pole kellegi asi teistele oma tavasid ja kultuuri peale sundida, aga lugeda, kuidas 15-aastane poisinolk oli peres tähtsamal kohal kui tema ema, ning käsutas ja võttis ise otsuseid vastu, oli ebameeldiv. Rääkimata vanemate meeste üleolekust ja uskumisest, et naine ei tohi ilma saatjata vallalise mehega kohtuma minna.
Ok, see oli võõras, aitas raamatus intriigi luua ja oli seega täiesti omal kohal.

Teine asi oli päris raamatu lõpus. Midagi, millele ma alati hirmuga mõtlen, kui see mõnes filmis juhtub – heliseb uksekell ja keegi vaatab läbi uksesilma, kes helistas. Mul on alati juuksed püsti, kui ma sellist stseeni näen, aga kuni selle raamatuni polnud ma midagi jubedat juhtumas näinud. Ja nüüd see tuli, minu kujutluste vili sai tõelisuseks – inimesele, kes vaatas läbi uksesilma, tulistati silma. Minu õudusfantaasiates torgatakse läbi uksesilma kas nuga või ora vms. terav asi. See oli jube hetk! Kohtuda reaalselt oma hirmuga.
Ja kui üks raamat sellise stseeniga lõpeb, kas saab järgmist osa mitte kätte võtta?
Ei saa.
Niisiis ma loen praegu järgmist Sebastiani lugu. 🙂

************************************************
Kirjastuse lehelt:

Sügis. Kaks Jämtlandis matkavat sõbrannat teevad kohutava avastuse: maapinnast ulatuvad välja inimese käeluud. Sündmuspaika saabunud politsei leiab madalast tundruhauast kuus surnukeha, kaks neist lapsed.

Kohale kutsutakse mõrvarühm, kellel õnnestub kahe täiskasvanu surnukeha tuvastada, aga ülejäänud neljaga – perekonnaga – ei jõuta kusagile. Keerukas loos on palju asju, mis kokku ei klapi, ning uurimine liigub üks samm edasi, kaks sammu tagasi.

Sebastian Bergmanile ei paku toppama jäänud uurimine pinget. Selle asemel võtab ta ette äärmuslikke samme, et kindlustada oma habrast sõprust Vanjaga. Kuigi Vanja satub saatuselöökide eest lohutust otsides aina enam Sebastiani juurde, hakkab talle peagi tunduma, et võib olla see polegi saatus, mis tema teele takistusi veeretab.