Roy Jacobsen “Valge laam”

Teema 28: Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast “Põhjamaade romaan”
Roy Jacobsen “Valge laam” (190lk. Eesti Raamat, tõlkinud: Riina Hanso)

9789949567423.jpg

 
Väga hästi kirjutatud raamat, lummav põhjamaine lugu. Talv, sõda, üksindus, looduse ja inimese jõud – siin on kõik olemas. Loed ja satud ise sellesse raamatusse.
Aga ma lugesin seda nii valel ajal! Jaanipäeva aegu pole ikka mõtet üht külma talve raamatut lugeda! Olgu ta nii hästi kirjutatud kui tahes, aga väga raske on ennast õigele joonele häälestada.
Mis teha, et mu väljakutse punktide järjest läbilugemine jõudis just praegu, keset juunit, “Põhjamaade romaanini” ja et mulle imponeeris just selle raamatu tutvustus.
 
Ma nautisin kõige enam looduse kirjeldusi. Milline oli saare õhk, milline vihm, kuidas tuul ja lained paati ründasid ja kuidas vargsi kevad hiilima hakkas.
 
*”Märts on see kuu aastast, millest on kõige vähem kasu. inimesed näevad, et päike tõuseb, ja lasevad end petta valgusest, mis teeb vaid talve nähtavamaks. Ja aprill on niisama salakaval ja veelgi petlikum. Aga merisk tuleb igal juhul, teeb oma kometit, taevas ja skäärid saavad hääli täis, ühe kihi pearätte ja sokke võib ära võtta, hiidlammas õõtsub pruunides aedades ringi ja napsab vanu kõrsi, ning just siis, kui lootus ähvardab inimmeelest välja meelitada mõne naeratuse, viskab taevast alla veel rohkem lund; inimesed vannuvad ja ka külmetavad rohkem kui jaanuaris, aga võtavad siiski veel ühe rätiku peast, manavad kevade välja.” (lk.135)
 
Sel raamatul on tegelikult olemas ka esimene osa, aga kirjutatud on ta nii, et võib lugeda ka iseseisva teosena. Ma arvan, et kui saabub november ja algab pime ning külm aeg, siis võtan taas kätte mõne selle sarja raamatu ja loen suure mõnuga!

Bobbie Peers “Lüriidiumivaras”

Bobbie Peers “Lüriidiumivaras” (208lk. Helios, tõlkinud: Annika Kupits)

18700021_1589138054443699_6431021317079514550_n.jpg
Norra lapsed valisid selle raamatu oma 2016. aasta lemmikraamatuks ja ma saan väga hästi aru, miks!
Siin on nii palju hoogu ja seiklust ja põnevaid tegemisi, et ei olegi hingetõmbeaega – raamat tuleb korraga alla neelata ja siis kannatamatult uut osa ootama jääda (see peaks eestikeelsena sügisel ilmuma).
Lisaks on kogu lugu üsna humoorikas – sellised toredad tunnetega robotid nagu toidubott, prügibott, tülibott ja istmebott ning salakaval muru, mis liigub su jalge all liikumisele vastupidises suunas ning ähvardab enda peal koperdaja nahka panna

Ma ei ole eriline robotite fänn, aga selles raamatus olid nad nii sümpaatsed, et ninakirtsutamishetke ei tekkinudki

William on 11-aastane ja elab oma vanematega Norras. Nad on sinna põgenenud ja isegi nime vahetanud, aga William pole kindel, miks. Ta teab vaid seda, et ühel päeval kadus tema vanaisa ja et tal on eriline anne murda ka kõige raskemaid koode (vaat see koodimurdmise teema oli väga põnev!). Nii juhtubki, et kui Williami klass läheb ekskursioonile muuseumisse, kus näidatakse võimatut koodi, mida keegi murda ei suuda, saab poisist see, kes mõistatuse lahendab. Ja sealt algab seiklus, sest nüüd teatakse, kus ta on ja kes ta on.
Keda usaldada, keda mitte? Kes ta ise on? Kus on ta kaudnud vanaisa?
Lisaks salajased aiad, imelised orbid, “tarka last ei salli keegi” situatsioonid, nähtamatu arhiiv, maa-alused tunnelid jne.

Väga toredasti kirja pandud raamat! Hea lugemine nii poistele kui tüdrukutele kui ka täiskasvanutele!