Ann Cleeves “Sinine välk” ja “Vareselõks”

Ann Cleeves “Sinine välk” (288lk. Varrak)

Teema 33: Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist.
Ann Cleeves “Vareselõks” (464lk. Varrak)

Ann Cleevesi raamatute lugemismuljeid jagades pean ma jätkuvalt kordama – mulle meeldib ko-hu-ta-valt see sünge Briti saarte loodus, kus kõik need raamatukuriteod toimuvad! Shetlandi sarjas on see veel eriti tuntav – tormine meri, vinguv tuul, lumetormid. Kõik, mida üks saareelu pakkuda suudab. Aga peab olema hiiglama hea kirjanik, et seda meeleolu niimoodi edasi anda, et lugedes otsid pleedi, kuhu varbad sooja lükata.

Lugesin “Sinise välgu” lugu suvel – see suvi, +30C ja enamgi! Palavus tapab, aga kui ma peale paari tundi nina raamatust tõstsin, olin tõepoolest hämmeldunud nähes aknast õues lõõskavat päikest ja rohelist muru. Mind ümbritsesid sel hetkel hoopis külmad kaljud, jäine vihm ja hullumeelsed ornitoloogiahuvilised.
Cleeves puudutab mitmes raamatus linde ja ornitoloogiat, seega uurisin natuke, millest see armastus. Tuleb välja, et ta töötas nooruses ise ornitoloogiakeskuse köögis ja kohtus seal oma tulevase mehega, kes oli linnuvaatleja. Kui su kaaslasel on hobi, millega ta kogu südamega tegeleb, siis oled ju ise ka selle sees, niisiis on linnud ja linnuvaatlejad Cleevesi jaoks väga kodune teema.

Kogu “Sinise välgu” raamat keerleb ühe sellise linnukeskuse ja sealsete töötajate ning külaliste ümber. “Vareselõksu” tegevus toimub samuti eraldatud majas, kus töötavad koos alguses võõrad naised. Väikeses grupis koos, kõik ühes majas töötades on aga väga oluline tunda inimesi, kellega koos sa ärkad, sööd ja koristad.
Saladused on nagunii kõigil, aga võib ka juhtuda, et keegi neist kenadest kaaslastest on mõrvar. Kole mõelda – ilusad mäed, loodus, jalutaks ringi ja naudiks! Aga ei tea, kas tuled tagasi, sest keegi, kes sulle enne väljaminekut naeratas, võib sind seal kenal maastikul surnuks koksata …

Palju on kirjutatud, et “Sinise välgu” lõpp oli vastik ja keegi pole nõus, et see nii läks! Ma ei uskunud, et selline lõpp võiks olla. Aga kui ta tuli ja kui veel päris viimased leheküljed läbi said loetud, sain ma aru küll, miks nii – sest see annab kirjanikule võimaluse paljude uute liinide sissetoomiseks.

“Vareselõksu” filmi ma eriti hästi ei mäletagi. Silme ees on alguse stseen, kus leitakse poodu, aga kuidas filmis asjade lahendamine käis – see on peast pühitud. Ilmselt on neid brittide krimkasid liiga palju vaadatud. 🙂
Lugemise käigus oli aegajalt tunne, et oleks võinud lühema loo kirjutada. 464 lehekülge, väga põhjalik taustainfo kõigi tegelaste kohta. Raamat oli rohkem perekonnadraama, kus aegajalt mõned mõrvad toimusid. Kui Varrak järgmise Vera Stanhope`i sarja kuuluva raamatu välja annab saab näha, kas nende kahe sarja erinevus ongi (muuhulgas) selles, et Stanhope`i raamatutes kaevutakse rohkem tegelaste eludesse ja perekonnaajalukku.

Igal juhul on mõlemad sarjad väga hästi kirjutatud ja nende lugemine on kindlapeale minek – raamatud on kaasahaaravad ja jagavad ka uut informatsiooni, mida silmaringi huvides kõrvataha panna.
Näiteks seda, et Inglismaal algab pensionäridele tasuta bussisõit alles peale kella 9 hommikul. Maakonniti see muidugi erineb veidi (guugeldasin! 😀 ).
Lisaks tean ma nüüd, milline on trompetluik, kes elab tavaliselt Ameerikas ja milline on Shetlandi turbakook (peat cake).
Üks retsept on näiteks siin (ja see kook näeb nii huvitav välja, et peaks ise ka tegema!):
https://www.sbs.com.au/food/recipes/peat-cake-turbakook

Ann Cleeves “Valged ööd”

Teema 43: Raamat, mille leiad raamatukogust “uue kirjanduse” väljapanekust
Ann Cleeves “Valged ööd” (327lk. Varrak, tõlkinud: Anne Kahk)

Saarerahva elu tundub alati olema erilisem ja põnevam kui mandril. Nii on ka Shetlandi saared on üks põnev koht. Selles raamatus kimbutab inimesi suvine päike ja liiga valged ööd, mis kõik hulluks ajavad.
Saared tõmbavad ligi ka igat sorti ekstsentrikke ja kunstnikke, ning turistid lisavad omaltpoolt vürtsi juurde. Igasugu asju võib juhtuda – siin raamatus leitakse paadikuurist klounimaskiga (oi, kus see on praegu kuum teema! Kuigi raamatul pole praeguse klounimaaniaga midagi pistmist, see ilmus aastal 2008) poodu.

Konstaabel Perez on jälle asja uurimas. Nagu paljud inimesed – oma töös suurepärane aga isiklikus elus ebakindel ja kahtlev. Mismoodi tema mõrtsukaid leiab ja lahtisi otsi kokku veab, jääb ausalt öeldes veidi segaseks, aga see ei vähenda raamatute põnevust ja mõnusat loetavust. Tõeliselt hea näide “mugava krimka” žanrist, kus mõrvad toimuvad, aga lugedes vererõhk ei tõuse ja kõik kulgeb rahulikult ning tasa ja targu. Aga ikka on huvitav!
Ann Cleevesi raamatute puhul tabasin ennast mõttelt, et kirjanik näeb täpselt selline välja, nagu peaks välja nägema inimene, kes selliseid raamatuid kirjutab! 😀 Väga sümpaatne!

Mõned tähelepanekud ka:
*”Ma tahan Ingridi kudumi valmis saada. Igaks juhuks.”
… Ta heegeldas tita jaoks suurrätikut.
Käsitöörahvas teab, mis on heegeldise ja kudumi vahe 😉 Huvitav, kas originaalis on see ka niimoodi kirja pandud?

*Ma ei võinud kunagi olla kindel, kas ta mitte ei esine mulle, kas ma kuulen ta suust tõde või väljamõeldist. Olen kindel, et ta ei valetanud meelega. Talle lihtsalt meeldis tema enda versioon rohkem.
Nii toredalt öeldud – talle meeldis tema enda versioon rohkem 😀

Ma pean ütlema, et jäin rahule sellega, kes on mõrvar. Ühel hetkel viitas kõik ühele teisele inimesele ja see variant ei sobinud kuidagi. 🙂 Aga kaanepilt ei anna raamatu meeleolu edasi. Seal on küll poodu, aga tegu on suvega ja süngust raamatus pole.
Mõnus raamat! Ootan järge.
Ja tegelikult ootaks, et ETV selle Shetlandi sarja meile näitamiseks hangiks!

Ann Cleeves “Ronkmust”

96. Ann Cleeves “Ronkmust” (288lk. Varrak)

Sünge! See on minu esimene emotsioon sellest raamatust.
Shetlandi saar – kaljud, puudeta laiad väljad, hallid kiviehitised, lumine ja härmas maa, kaljudel karjuvad mustad rongad. Ideaalne keskkond ühe põneviku jaoks.

Ühel hommikul leitakse kaljudelt noore tüdruku laip. Erepunane sall kaelas, lumi näolt pühitud, rongad juba pidusööki maitsmas… Kahtlus langeb kohe läheduses elavale napakale vanamehele, keda terve küla suurima heameelega mõrtsukaks peab.
Aga kohalik uurija Perez ei taha seda uskuda. Ta suudab teisigi veenda, et enne vanamehe kinnivõtmist on vaja koguda vettpidavaid tõendeid. Aga võimalikke mõrtsukaid on palju (ma jõudsin raamatu jooksul peaaegu kõiki kahtlustada) ja asjalood on väga segased.

Selles raamatus on palju mõtisklemist ja pikki kirjeldusi. Tegelased on hästi lahti kirjutatud ja kuna tegu on sarja esimese raamatuga, siis saab uurija Perezist ilmselt ka edaspidi palju kuulda.
Raamatute põhjal on vändatud ka telesari, mille reklaamklippe vaadetes saab õhustikust ja meeleolust väga hästi aimu. Sünge, rõske, üksik, ahastav. Millegipärast tuli silme ette Wallander, kes sobiks sellisesse karmi maailma nagu valatult.

Niisiis – kes armastab süngeid põnevikke ja kes ei pelga pikki kirjeldusi ning mõtisklusi, sellele väga sobiv raamat!