Nädal puhkust läbi, nädal veel ees! :D

Seekordne puhkus on siiamaani läinud vihma ja külma tähe all. Ma pole veel kunagi suvel nohus-kurguvalus olnud, aga näe, nüüd sain olla! Keset puhkust… Õnneks on üks imehea tablett, mis kiirelt aitab – Sinupret Forte. Neli päeva ja asi korras. Õnneks võib sama öelda ka ilma kohta – eile sadas vaid korraks, pool tundi vast ja täna ainult tibutas kergelt. Järgmise nädala prognoos lubab 14 kraadi asemele juba 20 ja päikest ka! Elagu suvi ja puhkus! 😀

Aga nüüd on mul siin laual sidrunikreemiga minimuffinid ja punast veini, Andrus on Skansenis ilvesekutsikaid fotojahtimas ja mina vaatan vihmaste päevade pildiklõpse ja panen kirja, mis me siiski tegime.

2x käisime linnas söömas. Lihtsalt selleks, et mitte kogu päeva toas istuda. Muidugi saime selle käigus ka märjaks, aga ega see vihm täiskõhtu ikka ära ei uhu. Toidupoes oli ka vaja käia. 3 liitrist piima koos ostes saime 15% alet, poodi oli mitmeid uusi lette tekkinud – erimaitselised popcornid, ökošokolaadid ja erinevate maitsetega soolad, mis nägid välja nagu pühademunad.

11223753_1046193512071492_8578173054866156196_n

11223813_1046193508738159_1245255177429650697_n

11742714_1046193515404825_3808134281273013643_n

Ühel linnaskäigul sattusime reklaami pildistamise peale. Külm oli ja tuuline, vaene modellike nägi hirmsasti vaeva, et neid tühju kotte taltsutada 🙂

reklaam

Trammimuuseum (õigem oleks öelda ühistranspordi muuseum) on üks lahe koht! Asub meil siin lähedal, üle vee. Seal on Stockholmi ühistranspordi esimestest sammudest (naistest, kes vedasid aerupaatidega töölisi saarte vahel) kuni tänase metrooni kõik näha. Paadid, hobutrammid, vanad bussid, uued bussid. Ise saab tunnelbanat juhtida ja minimetrooga sõita ka. Väga kift koht laste jaoks! Seda enam, et samas hoones on ka veel mänguasjamuuseum. Isegi meie tundsime rootslaste vanade mänguasjade hulgast ära mõned meie maalgi olemas olnud konstruktorid ja lauamängud. Kõige muhedam oli muidugi see, et kõigi nende vanade, igal ajal mängitavate asjakeste kõrval, seisis Nintendo Wii automaat, mis oli “out of order” 😛

BK8A9341

1

2

2a
Hipidega koos metroos 🙂

3

Kõik, kes Stockholmis käinud, teavad ilmselt, et siinset metrood võib pidada suurimaks kunstinäituseks maailmas. Muidugi ei ole kellelgi piisavalt aega, et kõiki jaamu läbi sõita ja seda näitust vaadata, aga trammimuuseumis saab vaadata pilte, millised need jaamad siis on. Siin on olemas näiteks 1975. aastal Thorildsplani jaama pandud suur ja rõõmus päike ja veel palju muudki:

4

4a

5

Kui mõni jaam eriti huvitama hakkab, siis saab sinna sõita ja lähemalt vaadata. Näiteks on väga lahe koht aiandushuvilisele Carl Linnele pühendatud Universiteteti jaam, kus suured seinamaalingud taimede süstematiseerimise ja Linne aia teemadel. Kui seal jaamas juba maha minna, siis võiks käia ka Stockholmi Bergianska botaanikaaias. Metroojaama uksest välja ja vasakule, tahvlid nooltega näitavad, kuhu minna. Seal on ilus, pisike Jaapani aed, kasvuhooned põnevate taimedega ja suured istutusalad. Kui minna mai lõpus, juuni alguses, siis näeb õitsemas ka 3 meetri kõrgusi rodopõõsaid! Lisaks 2 meetrist puispojengi jms põnevat.

1

2

3

4

Kui juba Bergianskas olla, siis tasub käia ka sealsamas aiandusäris, Plantagenis. Palju igasugust lillekraami, nii et kui kohapeal elaks, siis ostaks hulgi. Aga vaadata on ka tore 🙂 Lisaks elavad seal (vähemalt) kaks kõutsi, kes mööda poodi omanikuilmel liiguvad, müügis olevatel vaipadel küüsi teritavad ja kassimänguasjadel ronivad. Küllap püüavad nad seal ka hiiri, nii et ega keegi ei saa neile miskit paha ka öelda 🙂 Vastupidi – kliendid tunnevad end kassi nähes äkitselt justkui kodus, naeratus tuleb näole ja mõte pähe, et äkki võiks enda kassile ka sellise ronimispuu osta. Me oleks küll PEtsile ostnud, kui poleks olnud kogu kaadervärgi Eestisse vedamist!

00

02

03

01

Kui nüüd trammimuuseumi juurde tagasi tulla, siis sinna saab kõige mõnusamalt sedamoodi:
Lähed kesklinnas Nybrokajenile, kohe algusse, pargi ääres olevale poolkaarele ja otsid üles koha, kust läheb paat Emelie. Lähed sinna peale, ostad pileti ja sõidad. Teepeal on mitu peatust, aga maha tuleb minna Barnängsbryggan`is. Sealt läheb tee nimega Tegelviksgatan, kus asub maja nr. 22, mis ongi Trammimuuseum (mänguasjamuuseum ka).
Ajatabeleid saab vaadata siit: http://www.ressel.se/tidtabeller/?linje=2

Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt…

Just selline tunne oli mul enne Stockholmi lendu.

Nädal enne hakkas juba üks jalg värisema ja mingit tavapärast rootsiigatsustki ei saanud peale tulla, sest mõte tegeles kogu aeg lennukiga, mis meid sinna viima pidi.
Pühad on lühike aeg ja kui vabu päevi napib, siis on vaja need maksimaalselt ära kasutada.

Kui on 4 vaba päeva siis on reisimisvariante 2.

Variant 1:
Hakkad neljapäeva õhtul kell 18 Tallinnast laevaga liuglema, jõuad reedel kell 10 (kohalik aeg) Stockholmi, veedad seal aega kuni laupäeval kella 16-ni ja siis laeva ja kodupole tagasi.
Kokku Stockis veedetud aega: 2x pool päeva ja 1 öö.

Variant 2:
Hakkad neljapäeva hommikul kell 7:50 Tallinnast lendama ja oled kell 7:50 Stockholmis. Kohalik aeg teeb trikke 😉
Veedad Stockholmis neljapäeva, reede, laupäeva ja lendad pühapäeval kell 15:45 tagasi.
Kokku Stockis veedetud aeg: 3 täispäeva ja 3ööd.

Vahe on mäekõrgune!
Nii et süda saapasäärest välja ja lennukile!

Turvakontroll on normaalsele kodanikule, kel ei ole plaanis lendureid augustada ja lennukit endale saada, suht ebameeldiv kogemus. Check-in, kohver omaette teele ja siis kogu su kaasasolev elamine eraldi kastidesse.
Jope oma kasti
Fliis oma kasti
Seljakott ja käekott oma kasti
Läppar oma kasti
Fotokat ei tahetud eraldi kasti. Kuigi neid oli meil lausa 2 ja mõlemad suuremat sorti.
Peale piiksuvate turvaväravate sai ka püksirihm omale isikliku kasti.
Rohkem ei piiksunud midagi, nii et kõik asjad sai jälle kastidest välja võetud ja endale külge tagasi riputatud.

Veidi ootamist ja lennukile.
Öäkkk, kus ma ei salli õhkutõusmist! Ühel hetkel tunned, et maa kaob jalge alt ära ja see raudne jurakas lendab üha kõrgemale ja kõrgemale! Kui nina jälle horisontaalis, siis saab juba aknastki välja vaadata. Seekord nägime küll kahjuks vaid pilvi. Ilusaid valgeid!

Stockholmi lend on selline, et kõigepealt 15 minutit tõuseb õhku, siis 10 minti lendab ja siis hakkab juba laskumiseks valmistuma. Umbes 20 minutit. Seega ei ole sinna mõtet kaasa võtta näiteks iPodi vms muusikamängijat, sest mina näiteks ei jõudnud veel lugugi kuulamiseks välja valida kui kästi juba pill kotti tagasi panna.
Seevastu sokikudumise vastu ei olnud kellelgi midagi. Lennukindlald vardad – KnitProd 🙂 Ei huvita turvakontrollis kedagi. Heh – ma hoian neid 2mm-seid kududeski õrnalt, et mitte katki väänata, ma tahaks kuulda, kes julgeb väita, et nendega on võimalik terroriakti sooritada! 🙂

Niipea kui lennuk maandumiseks ettevalmistusi tegema hakkas, lõi Lynxil kõrvadesse jube valu!  Seega unustasin mina oma lennuhirmu ära ja katsusin mehe ees hoolitseda.
Naljakas, aga ära see hirm ununeski. Pole veel tagasi tulnud!

Stockholmis lennukilt maha tulles lähed muudkui otse ja otse, siis alumisele korrusele, ootad veidi aega kohvrit (tablool näitab kuimitu minutit veel oodata vaja) ja siis leiad koridori seina seest Arlanda Expressi (kiirrong) lifti luugi. Piletiautomaadist saab kerge vaevaga piletid (280.- SEKi inimene) ja 20 minutiga oled kesklinnas.
Mugav!
Oma saabumine tasuks planeerida nädalavahetusele või mõneks Rootsi pühaks, sest siis sõidab Arlanda Expressiga 2 täiskasvanut ühe hinnaga.

Tagasitulek nägi välja palju huvitavam 😛

Nimelt polnud me enne Arlandast kuskile poole lennanud ja jätsime endale üle 3 tunni aega, et ikka kenasti kohale jõuda. Aga lennujaamas polnudki mingit suurt pusimist. Ise sai automaadis check-ini ära teha, ise kleepisid oma kohvri külge riba, et see ikka õigese kohta jõuaks. Siis kaalus töötaja kohvri (meie oma sai seekord oranzi lapaka külge “Heavy!”, ehk 22,2kg), see sõitis minema ja oligi vaba aeg.

Kuna aega oli meeletult, külastasime lennujaama kaubamaja Sky City. Sõime seal ülihead pizzat ja ostsime Lynxile “ear plaine”-d. Ehk kõrvatropid valu vastu. Ehk on abiks! Netifoorumites kiideti.

Turvakontroll nägi välja samuti kui Eestis, ainult et töötajad olid väga naerusuised ja aitäh-palun-tänan käis kogu aeg.
Võiks öelda, et peale turvakontrolli sattusid taas hiiglaslikku kaubamajja, kus hinnad on muidugi vänged. Mineraalvee pudel maksab 25 SEK-i. Aga kuna kaasa ei tohi midagi võtta, aga juua ju tahaks, siis maksadki.

Lennukit ootasime ja ootasime ja kui lõpuks aeg kätte jõudis, siis hakati meid väravast läbi laskma, aga lennukit ei kusagil! Jõudsime  mööda koridori õue ja seal ootas buss. See oli tõeline lennujaama buss, sest kiirendas oma sõidurajal niimoodi, et tekkis mõte, et nüüd kohe lööb külgedelt tiivad välja ja nii me lendamegi!

Tegelikult jõudsime peagi kaugemas nurgas asuva propelleritega Saabipunni juurde. Kaks inglise keelt kõnelevat noormeest peaaegu kilkasid seda nähes 😛 Bussist maha, trappipidi üles ja köökus lennuki sisemuse poole.
Siinkohal võiks öelda, et väike, aga tubli lennuk!
Kui Stocki poole lendavas Pojengis (loe: bõuingus) sai istuda ainult 90 kraadiste nurkade all (selg, jalad, sääred) ja kindlalt karbis kinni, siis Saabipunnis oli isegi jalgadele ruumi! Ja istmed olid pehmed. Pealegi oli huvitav jälgida, kuidas propellerid akna taga ringi uhasid.

Lendu ta reisijate elevuse saatel tõusis 🙂
Lendasime taas pealpool valgeid pilvi, päike siras nende peale ja tekkis selline tunne, et niisugune siis ongi Paradiis. Helevalge, pehmete pilvedega.
Tallinna laskudes asendus see valgus äkase vihma ja nõmeda külma ilmaga.  Vaestele saarlastele teatati, et nende lend on edasi lükatud hullude ilmaolude tõttu Saaremaal.

Mina sain sellelt reisilt 3 teadmist lendamise kohta:
*Pealpool pilvi paistab alati päike!
*KnitPro sukavardad on lennukindlad
*Ma ei karda enam lendamist.

PS: “ear plaines” kõrvatropid aitavad tõesti kõrvavalu vastu – st. seda maandumisel enam ei teki!
🙂

100-aasta juubel!

Täpselt nädal tagasi sõitsime emaga meie 100-aasta juubeli pidustustele Stockholmi. 100 aastat tuli täis nii: ema vanus+minu vanus. Ema avastas ühel hetkel ja kuna ma olin juba ammu lubanud temaga koos kuskile sõita, siis tegimegi ära!

Stockholm on ilus. Ja kuiv! Lumevaba.
Neil on kesklinnas tänavate all küte (vähemalt ma arvan nii) ja tänu sellele jalutasime kui kevades. Päike säras. Paraku oli külm tuul ja jää triivis kiirelt Mälarisse, nii et päris kevad pole veel sealgi.

Sõidu algus oli juba imeline!
Nimelt on Tallinki laevadel praegu Carnaval Latino. Käisime rootsi laua õhtusöögil. Tavaliselt on see kulgenud vaikselt omavahel juttu puhudes ja toitude kallal mäkutades. Seekord tulid aga trummide ja kitarridega tõmmud latiinod ja mängisid ja laulsid. Oli päris eksootiline kuulata palavaid särasilmseid laulukesi ja vaadata kuidas loojuv päike mängib külmadel sinistel jäätükkidel laeva ümber.
Kontrast missugune!

Ühesõnaga – kesköise šhow magasime me maha 😛
Järgmisel hommikul olime aga kiirelt üleval, hommikusöögile ja laevalt maha. Pidime ostma tagasisõidupileti Stockholmi sadamast, lootes saada väga hea hinnaga kruiisi. Muidugi neid ei olnud. Ja me maksime oma tagasisõidu eest tõenäoliselt palju rohkem kui oleks siitmaalt ostetud piletite eest tahetud.
Jälle targem..

Stockholmi eeskavas oli meil esimesena Kista keskuses toimuv mess “Rum och Trädgård”. Ehk aiamess, kus nii taimed, aiatubade kujundus kui potipõllundus. Väga lahe kogemus! Ei hakka pikalt kirjutama, näitan mõningaid pilte:

Me ei ostnud sellelt messilt mitte ühtegi taimekribalat! Jõudsime mõlemad sellisele järeldusele, et liiga vara veel! Lund täis topitud aju ei suuda ennast klõps! rohelisele lainele ümber lülitada. Kui kodus kujuneb igikelts, siis mis taime sa veel ostad..
Ostsime hoopis moosi 🙂 Rummi-tikrimoosi 🙂

Õhtul pimedas jalutasime mööda vanalinna. Tahtsin ema viia meie (meie=mina+Lynx) lemmikrestorani vanalinnas, kus pakutakse võrratuid kartulipannkooke peekoni ja pohlamoosiga, aga see oli talveperioodiks suletud.
Vaatasime hoopis kuidas jää kiiresti-kiiresti Mälarisse sõuab.

Kuna restoran oli kinni, siis käisime poes, tassisime hotelli traditsioonilise reisiõhtusöögi: grillkana koivad, pisikesed tomatid, leib, mahlad.
Ööbisime Stocki keskel, mõnusas ja suht normaalse hinnaga hotellis Scandic Sergel Plaza.

Järgmine päev oli ette nähtud suur kevadriiete šoping. Tegelikult kujunes see selle kevade moe kirumiseks ja suureks kummikuralliks 🙂 Nimelt ei olnud meil emaga kummalgi kummikuid, aga kuna pidevalt suure sulaga ähvardatakse, siis oli vaja ju need hankida! Tema sai oma kummikud juba eelmisel päeval. Mina sain enda omad viimasest poest, mida külastasime..
Hilpude protsent meie reisikotis: O

Egas midagi. Poole päeva pealt tuli ju juba laeva poole jalutama hakata.
Laeva minnes teatati meile igalt poole, et see on spetsiaalkruiis, Party-Party! Laev rootsi noori täis ja tümakas põhjas!
Saime veidi oma kajutis olla kui seinad värisema hakkasid ja õuduste õudus – klubimuusika – täies jõus “helisema” hakkas!
Aga – leppisime kokku, et on tore, et me üldse sellele laevale piletid saime ja ei hakka “pisikese” seinavärina peale närvi minema.
Läksime sööma. Sedakorda ei olnud rootsi lauas mitte särasilmseid latiinosid kitarridega, vaid gruppide viisi rootsi noori koos neid kõikjal saatva tümp-tümp-tümp heliga. Aga – mahlad olid tasuta, vein! oli tasuta ja söögisaali nurgas seisid kaks suurt õllevaati. Peale meie oli söömas veel paar “laevaga eksinud hinge” 😉 Õlut tarbiti usinalt, vein ei läinud kuidagi kaubaks.
Meile läks 🙂 Hea oli!

Suurem tümpa lõppes viisakalt 12-paiku ära ja kajutite alas jäi üsna vaikseks. Huvitav oli see, et keegi ei karjunud, hüpanud vastu seina, kõndinud laes ega teinud mingeid muid vägitegusid. Rootslased!
Ema teatas hommikul, et ta on lausa pettunud, et me terve öö kõrvulukustavat tümakat kuulda ei saanud!
Njah, mul oli küll hea meel rahulikult magada 🙂

Järgmine Stockholmi külastus toimub 1.-4. aprillini. Lynxiga. Ja tema uue armastuse – lennukiga!
Öäkkk, ma ütlen! Need 45 minutit edasi ja 45 minutit tagasi tekitavad mu kasukasse palju halle karvu, aga ju tuleb sellega leppida. Üks lohutus – kui kukume, siis minu lemmikusse – vette! 😛