Piret Tali “Minu Pärnu”

Piret Tali “Minu Pärnu” (343lk. Petrone Print)

MinuParnu.png
Kirjutan kohe alguseks ära, et ma ei ole eriline “Minu … ” sarja fänn. Mulle meeldib lugeda maadest ja nende kultuurist ja ajaloost, aga mind ei huvita, mismoodi mõni seda maad külastanud eestlane seal hakkama sai, mida hommikuks sõi ja mis tema perekond millestki arvas. Nii lihtsalt on.
Aga see raamat oli nö. kohustuslik kirjandus. Sellepärast, et ma olen põline pärnakas!
Loomulikult on see raamat kogu aeg Pärnu Keskraamatukogust välja laenutatud, nii et tänan Estrit, kes mulle selle talvel kinkis. Nüüd, nende erakordselt kuumade suvepäevadega, kui midagi muud teha ei saanud kui lugeda, võtsin kätte ja hakkasin vaikselt pihta. Ikka jupikaupa, peatükk peatüki järel, kokku vist 3 nädalat?
Kohati oli raske raamatuga ühele lainele saada.
Pärnu värk küll ja palju tuli tuttav ette, aga autor elas täiesti teises Pärnu otsas ja tundub, et seal käis elu natuke teistmoodi kui meie kandis. Eks ta kirjutab palju ka varasemast ajast, kui minu lapsepõlve ning minu Pärnu juurde kuulus ja palju on lihtsalt Pärnu ajalugu.
Kohati tundus, et raamatu jaoks oli kohandatud kunagi varem ilmunud artikleid.
Olen mitme inimese muljetest lugenud, et see raamat teda küll Pärnut külastama ei kutsu ja ma olen nõus – mind ka ei kutsuks, kui ma siin ei elaks. Aga umbes 50-aastasele pärnakale peaks siin palju tuttavat leiduma – Rannahoone erinevad ajastud, Pärnu kohvikud, Venemaa turistid, kunagine tööstus, kultuuriüritused.
Minu enda Pärnu on natuke hilisem ja natuke teistsugune.

Aga oli üks asi, mida lugedes ma ennast ära tundsin – kui Tartus õppisin ja nädalavahetustel koju Pärnusse sõitsin, siis bussijaamas bussist maha astudes hingasin sügavalt sisse – see oli värske, soolane, vetikane mereõhk! Nagu oleks supipotist välja pääsenud. Võrratu!
Sedasama kirjutas ka Piret Tali ja seda lugeda oli mõnus. Mitte ainult mina, tema tundis seda ka!

Ka selles raamatus oli ära märgitud, kuidas ristluslaevad mõned aastad tagasi jälle Pärnusse jõudsid. Naljakas, aga isegi raamatus kirjutatakse, mismoodi pärnakad ootasid suurt valget laeva, aga saabusid pisikesed, “nirukesed”.
Jajah, aga miks üldse arvati, et tuleb 13 korruseline ookeanihiiglane? See poleks siia muulide vahele kuidagi ära mahtunud. Isegi need pisikesed pidid ennast enne kaini jõudmist ümber keerama, sest muidu poleks lihtsalt mahtunud. 🙂
Aga meie Andrusega käime neid laevu ikka pildistamas. Kui nad tulevad ja kui nad lähevad. Kuidas pasunaorkester “Õnn tuli õuele” rahvast vastu võtab ja mismoodi nad ilutulestikuga ära saadetakse. Üks kõige vingemaid Pärnu projekte viimasel ajal!

IMG_0048.JPG

Selles, et Pärnus on kohalikud ja suvitajad kaks eraldi maailma, on autoril aga õigus. Ei mõista siia tulnud, miks ma ei oska neile parimat sanatooriumi soovitada. Ma ei ole üheski käinud! Suvel linnaranda ei satugi. Liiga palju rahvast ja peale tööd tahaks kohe koju. Linnaranda saab minna sügisel ja talvel. Siis on see tühi ja mõnus.
Üldse tähendab suvi pärnakale tööd ja talv puhkust. Ma armastan seda aega, kui siin vaikus maad võtab. Kui tänavad tühjaks jäävad ja restoranis saab lauda valida. Talvised turistid on hoopis teised kui suvised kärarikkad perekonnad ja pidutsejad. Talvel tulevad vanemad rootslased ja norrakad, saabuvad uhkelt riides venelased. Iga aastaga tuleb viimaseid aina rohkem. Nad on siin rahul! Väike, vaikne linn. Kontserdid, restoranid ja sõbralik rahvas. Ja mina olen õnnelik kui talv saabub! Aeg hingata ja ELADA!
Nagu mu armas abikaasa suve esimesel suurel üritusel fotograafist sõbrale ütles: “Need kolm kuud (suve) tuleb lihtsalt üle elada”. Ja praegu on algamas sügis ning parim aeg Pärnus elamiseks saabumas.
Tänasega lõpeb isegi tümakapidu Weekend, pärnaka kirstunael.
Kõik, tere sügis!

22550318_1732715883419248_6863907563358159535_o.jpg

Mulle meeldib, kuidas raamatus kirjutatakse, mismoodi Pärnus enne soojaks ei lähe, kui jää on merelt kadunud ja kuidas inimesed passivad, kas jõejää juba liigub. Selle liikumisega saabub tihti suur udu ja võib juhtuda, et hommikul üle silla tööle tulles on jõgi jääs ja õhtul koju minnes on jõgi sillani juba lahti. Sel kevadel juhtus just niimoodi.
Ja kui tuleb kevad, hakkavad kalurid kala müüma. Võid minna oma ämbriga sadamasse ja saad mõnusa kuhja. Keedtud silgud sibulaga käisid minu lapsepõlve juurde. Veega keedetud. Raamatu autori kala keedeti piimas.
Aga nagu ma kirjutasin – me elasime teine teises linnaotsas.

Lehmad linnas! Neid jagub tänasel päeval nii Raekülla kui Vana-Pärnu rannaniitudele. Suured karjad, sõbralikud ning uudishimulikud loomad. Neid käiakse tervete peredega uurimas.
Poseerivad fotograafile hästi. 🙂

Lehmad (1 of 1).jpg
Aga vanasti oli Piret Talil oma tänaval tädike lehmaga ja meil siin teiselpool linna oma tädike lehmaga. Õigemini olid meil siin lausa mustlased, kellel olid nii lehmad kui hobused ja kukk ka.

Üks punkt, milles ma pean raamatu autoriga nõustuma – Pärnu legendaarsed raamatupoed on kadunud! Rüütli tänava poest on saanud burksiputka (R-kiosk) ja kesklinna silla juures olnud raamatupoest on nüüdseks saanud mingi rattapood. Või midagi taolist. Ma ei teagi täpselt, mida too endast kujutab.
Nüüd on meil vaid kaks suurt – Apollo ja Rahva Raamat.
Hea, et needki on!

Pärnus käiakse plangupiletitega muusikat kuulamas. 🙂
Seda saab teha siis, kui näiteks Ammende villa aias on kontserdid. Siis võtad oma tooli või tekikese kaasa ja sätid end teiselepoole aeda kuulama. Me ju kõik teame, millised meie kuulsad artistid välja näevad, nii et ei ole hullu, kui seda ei näe, kust see hääl tuleb. Ning pargis oma tekil on mõnusam istuda ka kui puupingil villa aias.
Vallikäärus saab ka nii kontserdil käia. Aas on suur ja lai, seal on paremate kontserdite ajal ikka oma publik.
Ja veel üks koht – kontserdimaja fuajees saab ka teleriekraanidelt hetkel saalis toimuvaid kontserte vaadata! Istud kohvikus ja naudid.
Sellised plangupiletid.

Viimane teema, mida ma puudutan lihtsalt sellepärast, et lõpuks on keegi selle kohta väga hästi öelnud!
“Elupuuhekid on nagu uue aja okastraataed”.
Lugu raamatus algab sellest, et meie vanad kohalikud õunasordid hakkavad kaduma. Mis juhtub majadega, kuhu tuleb uus peremees? Kõigepealt vanad õunapuud ja marjapõõsad välja, siis külavata muru ja istutada aiaäärde rivi elupuusid, ehitada terrass ja keset seda platsi grillida. Kunagi aiandis töötades sai nende “mulle palun 50-60-100 elupuud” üle salaja naerdud, praegu on lihtsalt kurb selliseid ilmetuid aedu vaadata.
Kui paljudel on veel aedades vanu õunasorte nagu “Kuldrenett”, “Aia ilu”, “Suislepp”, “Tartu roos”, “Pärnu tuviõun” ehk “Lambanina”?
Praegustel aiapidajatel on “Brabant” ja “Smaragd”.

Ühesõnaga – need raamatu peatükid, kus oli kirjutatud viimasest 40 aastast, olid mullegi huvitavad. Palju tuttavaid hetki, kohti, üritusi (ansambel “Charizma”!!!). Kaugemale ajalukku triivimine nii tore lugemine ei olnud, jäi võõraks ja kaugeks. Ma lihtsalt ei lugenud seda raamatut kui ajalooõpikut, vaid kui kaaslinlase poolt kirja pandud pildikesi oma Pärnust.
Meie Pärnust.
Armas väike linn! Eriti sügisel ja talvel. 🙂

Käisime just täna hommikul vara muulil Serenissima saabumist pildistamas.
Andruse foto:
39498743_10210631222211164_4687729234741821440_o.jpg

Advertisements

Nädal puhkust läbi, nädal veel ees! :D

Seekordne puhkus on siiamaani läinud vihma ja külma tähe all. Ma pole veel kunagi suvel nohus-kurguvalus olnud, aga näe, nüüd sain olla! Keset puhkust… Õnneks on üks imehea tablett, mis kiirelt aitab – Sinupret Forte. Neli päeva ja asi korras. Õnneks võib sama öelda ka ilma kohta – eile sadas vaid korraks, pool tundi vast ja täna ainult tibutas kergelt. Järgmise nädala prognoos lubab 14 kraadi asemele juba 20 ja päikest ka! Elagu suvi ja puhkus! 😀

Aga nüüd on mul siin laual sidrunikreemiga minimuffinid ja punast veini, Andrus on Skansenis ilvesekutsikaid fotojahtimas ja mina vaatan vihmaste päevade pildiklõpse ja panen kirja, mis me siiski tegime.

2x käisime linnas söömas. Lihtsalt selleks, et mitte kogu päeva toas istuda. Muidugi saime selle käigus ka märjaks, aga ega see vihm täiskõhtu ikka ära ei uhu. Toidupoes oli ka vaja käia. 3 liitrist piima koos ostes saime 15% alet, poodi oli mitmeid uusi lette tekkinud – erimaitselised popcornid, ökošokolaadid ja erinevate maitsetega soolad, mis nägid välja nagu pühademunad.

11223753_1046193512071492_8578173054866156196_n

11223813_1046193508738159_1245255177429650697_n

11742714_1046193515404825_3808134281273013643_n

Ühel linnaskäigul sattusime reklaami pildistamise peale. Külm oli ja tuuline, vaene modellike nägi hirmsasti vaeva, et neid tühju kotte taltsutada 🙂

reklaam

Trammimuuseum (õigem oleks öelda ühistranspordi muuseum) on üks lahe koht! Asub meil siin lähedal, üle vee. Seal on Stockholmi ühistranspordi esimestest sammudest (naistest, kes vedasid aerupaatidega töölisi saarte vahel) kuni tänase metrooni kõik näha. Paadid, hobutrammid, vanad bussid, uued bussid. Ise saab tunnelbanat juhtida ja minimetrooga sõita ka. Väga kift koht laste jaoks! Seda enam, et samas hoones on ka veel mänguasjamuuseum. Isegi meie tundsime rootslaste vanade mänguasjade hulgast ära mõned meie maalgi olemas olnud konstruktorid ja lauamängud. Kõige muhedam oli muidugi see, et kõigi nende vanade, igal ajal mängitavate asjakeste kõrval, seisis Nintendo Wii automaat, mis oli “out of order” 😛

BK8A9341

1

2

2a
Hipidega koos metroos 🙂

3

Kõik, kes Stockholmis käinud, teavad ilmselt, et siinset metrood võib pidada suurimaks kunstinäituseks maailmas. Muidugi ei ole kellelgi piisavalt aega, et kõiki jaamu läbi sõita ja seda näitust vaadata, aga trammimuuseumis saab vaadata pilte, millised need jaamad siis on. Siin on olemas näiteks 1975. aastal Thorildsplani jaama pandud suur ja rõõmus päike ja veel palju muudki:

4

4a

5

Kui mõni jaam eriti huvitama hakkab, siis saab sinna sõita ja lähemalt vaadata. Näiteks on väga lahe koht aiandushuvilisele Carl Linnele pühendatud Universiteteti jaam, kus suured seinamaalingud taimede süstematiseerimise ja Linne aia teemadel. Kui seal jaamas juba maha minna, siis võiks käia ka Stockholmi Bergianska botaanikaaias. Metroojaama uksest välja ja vasakule, tahvlid nooltega näitavad, kuhu minna. Seal on ilus, pisike Jaapani aed, kasvuhooned põnevate taimedega ja suured istutusalad. Kui minna mai lõpus, juuni alguses, siis näeb õitsemas ka 3 meetri kõrgusi rodopõõsaid! Lisaks 2 meetrist puispojengi jms põnevat.

1

2

3

4

Kui juba Bergianskas olla, siis tasub käia ka sealsamas aiandusäris, Plantagenis. Palju igasugust lillekraami, nii et kui kohapeal elaks, siis ostaks hulgi. Aga vaadata on ka tore 🙂 Lisaks elavad seal (vähemalt) kaks kõutsi, kes mööda poodi omanikuilmel liiguvad, müügis olevatel vaipadel küüsi teritavad ja kassimänguasjadel ronivad. Küllap püüavad nad seal ka hiiri, nii et ega keegi ei saa neile miskit paha ka öelda 🙂 Vastupidi – kliendid tunnevad end kassi nähes äkitselt justkui kodus, naeratus tuleb näole ja mõte pähe, et äkki võiks enda kassile ka sellise ronimispuu osta. Me oleks küll PEtsile ostnud, kui poleks olnud kogu kaadervärgi Eestisse vedamist!

00

02

03

01

Kui nüüd trammimuuseumi juurde tagasi tulla, siis sinna saab kõige mõnusamalt sedamoodi:
Lähed kesklinnas Nybrokajenile, kohe algusse, pargi ääres olevale poolkaarele ja otsid üles koha, kust läheb paat Emelie. Lähed sinna peale, ostad pileti ja sõidad. Teepeal on mitu peatust, aga maha tuleb minna Barnängsbryggan`is. Sealt läheb tee nimega Tegelviksgatan, kus asub maja nr. 22, mis ongi Trammimuuseum (mänguasjamuuseum ka).
Ajatabeleid saab vaadata siit: http://www.ressel.se/tidtabeller/?linje=2

Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt…

Just selline tunne oli mul enne Stockholmi lendu.

Nädal enne hakkas juba üks jalg värisema ja mingit tavapärast rootsiigatsustki ei saanud peale tulla, sest mõte tegeles kogu aeg lennukiga, mis meid sinna viima pidi.
Pühad on lühike aeg ja kui vabu päevi napib, siis on vaja need maksimaalselt ära kasutada.

Kui on 4 vaba päeva siis on reisimisvariante 2.

Variant 1:
Hakkad neljapäeva õhtul kell 18 Tallinnast laevaga liuglema, jõuad reedel kell 10 (kohalik aeg) Stockholmi, veedad seal aega kuni laupäeval kella 16-ni ja siis laeva ja kodupole tagasi.
Kokku Stockis veedetud aega: 2x pool päeva ja 1 öö.

Variant 2:
Hakkad neljapäeva hommikul kell 7:50 Tallinnast lendama ja oled kell 7:50 Stockholmis. Kohalik aeg teeb trikke 😉
Veedad Stockholmis neljapäeva, reede, laupäeva ja lendad pühapäeval kell 15:45 tagasi.
Kokku Stockis veedetud aeg: 3 täispäeva ja 3ööd.

Vahe on mäekõrgune!
Nii et süda saapasäärest välja ja lennukile!

Turvakontroll on normaalsele kodanikule, kel ei ole plaanis lendureid augustada ja lennukit endale saada, suht ebameeldiv kogemus. Check-in, kohver omaette teele ja siis kogu su kaasasolev elamine eraldi kastidesse.
Jope oma kasti
Fliis oma kasti
Seljakott ja käekott oma kasti
Läppar oma kasti
Fotokat ei tahetud eraldi kasti. Kuigi neid oli meil lausa 2 ja mõlemad suuremat sorti.
Peale piiksuvate turvaväravate sai ka püksirihm omale isikliku kasti.
Rohkem ei piiksunud midagi, nii et kõik asjad sai jälle kastidest välja võetud ja endale külge tagasi riputatud.

Veidi ootamist ja lennukile.
Öäkkk, kus ma ei salli õhkutõusmist! Ühel hetkel tunned, et maa kaob jalge alt ära ja see raudne jurakas lendab üha kõrgemale ja kõrgemale! Kui nina jälle horisontaalis, siis saab juba aknastki välja vaadata. Seekord nägime küll kahjuks vaid pilvi. Ilusaid valgeid!

Stockholmi lend on selline, et kõigepealt 15 minutit tõuseb õhku, siis 10 minti lendab ja siis hakkab juba laskumiseks valmistuma. Umbes 20 minutit. Seega ei ole sinna mõtet kaasa võtta näiteks iPodi vms muusikamängijat, sest mina näiteks ei jõudnud veel lugugi kuulamiseks välja valida kui kästi juba pill kotti tagasi panna.
Seevastu sokikudumise vastu ei olnud kellelgi midagi. Lennukindlald vardad – KnitProd 🙂 Ei huvita turvakontrollis kedagi. Heh – ma hoian neid 2mm-seid kududeski õrnalt, et mitte katki väänata, ma tahaks kuulda, kes julgeb väita, et nendega on võimalik terroriakti sooritada! 🙂

Niipea kui lennuk maandumiseks ettevalmistusi tegema hakkas, lõi Lynxil kõrvadesse jube valu!  Seega unustasin mina oma lennuhirmu ära ja katsusin mehe ees hoolitseda.
Naljakas, aga ära see hirm ununeski. Pole veel tagasi tulnud!

Stockholmis lennukilt maha tulles lähed muudkui otse ja otse, siis alumisele korrusele, ootad veidi aega kohvrit (tablool näitab kuimitu minutit veel oodata vaja) ja siis leiad koridori seina seest Arlanda Expressi (kiirrong) lifti luugi. Piletiautomaadist saab kerge vaevaga piletid (280.- SEKi inimene) ja 20 minutiga oled kesklinnas.
Mugav!
Oma saabumine tasuks planeerida nädalavahetusele või mõneks Rootsi pühaks, sest siis sõidab Arlanda Expressiga 2 täiskasvanut ühe hinnaga.

Tagasitulek nägi välja palju huvitavam 😛

Nimelt polnud me enne Arlandast kuskile poole lennanud ja jätsime endale üle 3 tunni aega, et ikka kenasti kohale jõuda. Aga lennujaamas polnudki mingit suurt pusimist. Ise sai automaadis check-ini ära teha, ise kleepisid oma kohvri külge riba, et see ikka õigese kohta jõuaks. Siis kaalus töötaja kohvri (meie oma sai seekord oranzi lapaka külge “Heavy!”, ehk 22,2kg), see sõitis minema ja oligi vaba aeg.

Kuna aega oli meeletult, külastasime lennujaama kaubamaja Sky City. Sõime seal ülihead pizzat ja ostsime Lynxile “ear plaine”-d. Ehk kõrvatropid valu vastu. Ehk on abiks! Netifoorumites kiideti.

Turvakontroll nägi välja samuti kui Eestis, ainult et töötajad olid väga naerusuised ja aitäh-palun-tänan käis kogu aeg.
Võiks öelda, et peale turvakontrolli sattusid taas hiiglaslikku kaubamajja, kus hinnad on muidugi vänged. Mineraalvee pudel maksab 25 SEK-i. Aga kuna kaasa ei tohi midagi võtta, aga juua ju tahaks, siis maksadki.

Lennukit ootasime ja ootasime ja kui lõpuks aeg kätte jõudis, siis hakati meid väravast läbi laskma, aga lennukit ei kusagil! Jõudsime  mööda koridori õue ja seal ootas buss. See oli tõeline lennujaama buss, sest kiirendas oma sõidurajal niimoodi, et tekkis mõte, et nüüd kohe lööb külgedelt tiivad välja ja nii me lendamegi!

Tegelikult jõudsime peagi kaugemas nurgas asuva propelleritega Saabipunni juurde. Kaks inglise keelt kõnelevat noormeest peaaegu kilkasid seda nähes 😛 Bussist maha, trappipidi üles ja köökus lennuki sisemuse poole.
Siinkohal võiks öelda, et väike, aga tubli lennuk!
Kui Stocki poole lendavas Pojengis (loe: bõuingus) sai istuda ainult 90 kraadiste nurkade all (selg, jalad, sääred) ja kindlalt karbis kinni, siis Saabipunnis oli isegi jalgadele ruumi! Ja istmed olid pehmed. Pealegi oli huvitav jälgida, kuidas propellerid akna taga ringi uhasid.

Lendu ta reisijate elevuse saatel tõusis 🙂
Lendasime taas pealpool valgeid pilvi, päike siras nende peale ja tekkis selline tunne, et niisugune siis ongi Paradiis. Helevalge, pehmete pilvedega.
Tallinna laskudes asendus see valgus äkase vihma ja nõmeda külma ilmaga.  Vaestele saarlastele teatati, et nende lend on edasi lükatud hullude ilmaolude tõttu Saaremaal.

Mina sain sellelt reisilt 3 teadmist lendamise kohta:
*Pealpool pilvi paistab alati päike!
*KnitPro sukavardad on lennukindlad
*Ma ei karda enam lendamist.

PS: “ear plaines” kõrvatropid aitavad tõesti kõrvavalu vastu – st. seda maandumisel enam ei teki!
🙂

100-aasta juubel!

Täpselt nädal tagasi sõitsime emaga meie 100-aasta juubeli pidustustele Stockholmi. 100 aastat tuli täis nii: ema vanus+minu vanus. Ema avastas ühel hetkel ja kuna ma olin juba ammu lubanud temaga koos kuskile sõita, siis tegimegi ära!

Stockholm on ilus. Ja kuiv! Lumevaba.
Neil on kesklinnas tänavate all küte (vähemalt ma arvan nii) ja tänu sellele jalutasime kui kevades. Päike säras. Paraku oli külm tuul ja jää triivis kiirelt Mälarisse, nii et päris kevad pole veel sealgi.

Sõidu algus oli juba imeline!
Nimelt on Tallinki laevadel praegu Carnaval Latino. Käisime rootsi laua õhtusöögil. Tavaliselt on see kulgenud vaikselt omavahel juttu puhudes ja toitude kallal mäkutades. Seekord tulid aga trummide ja kitarridega tõmmud latiinod ja mängisid ja laulsid. Oli päris eksootiline kuulata palavaid särasilmseid laulukesi ja vaadata kuidas loojuv päike mängib külmadel sinistel jäätükkidel laeva ümber.
Kontrast missugune!

Ühesõnaga – kesköise šhow magasime me maha 😛
Järgmisel hommikul olime aga kiirelt üleval, hommikusöögile ja laevalt maha. Pidime ostma tagasisõidupileti Stockholmi sadamast, lootes saada väga hea hinnaga kruiisi. Muidugi neid ei olnud. Ja me maksime oma tagasisõidu eest tõenäoliselt palju rohkem kui oleks siitmaalt ostetud piletite eest tahetud.
Jälle targem..

Stockholmi eeskavas oli meil esimesena Kista keskuses toimuv mess “Rum och Trädgård”. Ehk aiamess, kus nii taimed, aiatubade kujundus kui potipõllundus. Väga lahe kogemus! Ei hakka pikalt kirjutama, näitan mõningaid pilte:

Me ei ostnud sellelt messilt mitte ühtegi taimekribalat! Jõudsime mõlemad sellisele järeldusele, et liiga vara veel! Lund täis topitud aju ei suuda ennast klõps! rohelisele lainele ümber lülitada. Kui kodus kujuneb igikelts, siis mis taime sa veel ostad..
Ostsime hoopis moosi 🙂 Rummi-tikrimoosi 🙂

Õhtul pimedas jalutasime mööda vanalinna. Tahtsin ema viia meie (meie=mina+Lynx) lemmikrestorani vanalinnas, kus pakutakse võrratuid kartulipannkooke peekoni ja pohlamoosiga, aga see oli talveperioodiks suletud.
Vaatasime hoopis kuidas jää kiiresti-kiiresti Mälarisse sõuab.

Kuna restoran oli kinni, siis käisime poes, tassisime hotelli traditsioonilise reisiõhtusöögi: grillkana koivad, pisikesed tomatid, leib, mahlad.
Ööbisime Stocki keskel, mõnusas ja suht normaalse hinnaga hotellis Scandic Sergel Plaza.

Järgmine päev oli ette nähtud suur kevadriiete šoping. Tegelikult kujunes see selle kevade moe kirumiseks ja suureks kummikuralliks 🙂 Nimelt ei olnud meil emaga kummalgi kummikuid, aga kuna pidevalt suure sulaga ähvardatakse, siis oli vaja ju need hankida! Tema sai oma kummikud juba eelmisel päeval. Mina sain enda omad viimasest poest, mida külastasime..
Hilpude protsent meie reisikotis: O

Egas midagi. Poole päeva pealt tuli ju juba laeva poole jalutama hakata.
Laeva minnes teatati meile igalt poole, et see on spetsiaalkruiis, Party-Party! Laev rootsi noori täis ja tümakas põhjas!
Saime veidi oma kajutis olla kui seinad värisema hakkasid ja õuduste õudus – klubimuusika – täies jõus “helisema” hakkas!
Aga – leppisime kokku, et on tore, et me üldse sellele laevale piletid saime ja ei hakka “pisikese” seinavärina peale närvi minema.
Läksime sööma. Sedakorda ei olnud rootsi lauas mitte särasilmseid latiinosid kitarridega, vaid gruppide viisi rootsi noori koos neid kõikjal saatva tümp-tümp-tümp heliga. Aga – mahlad olid tasuta, vein! oli tasuta ja söögisaali nurgas seisid kaks suurt õllevaati. Peale meie oli söömas veel paar “laevaga eksinud hinge” 😉 Õlut tarbiti usinalt, vein ei läinud kuidagi kaubaks.
Meile läks 🙂 Hea oli!

Suurem tümpa lõppes viisakalt 12-paiku ära ja kajutite alas jäi üsna vaikseks. Huvitav oli see, et keegi ei karjunud, hüpanud vastu seina, kõndinud laes ega teinud mingeid muid vägitegusid. Rootslased!
Ema teatas hommikul, et ta on lausa pettunud, et me terve öö kõrvulukustavat tümakat kuulda ei saanud!
Njah, mul oli küll hea meel rahulikult magada 🙂

Järgmine Stockholmi külastus toimub 1.-4. aprillini. Lynxiga. Ja tema uue armastuse – lennukiga!
Öäkkk, ma ütlen! Need 45 minutit edasi ja 45 minutit tagasi tekitavad mu kasukasse palju halle karvu, aga ju tuleb sellega leppida. Üks lohutus – kui kukume, siis minu lemmikusse – vette! 😛