Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples”

Lugemise väljakutse 2020
Teema 35: Graafiline romaan
Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples” (88lk. Headline)
Inglise keeles, eesti keeles ei ole välja antud.

03

Millised illustratsioonid! Või pildid või kunst! Ma ei teagi, mismoodi graafilise romaani pilte nimetatakse? Igal juhul on need vaimustavad. Tekst tundus mulle üldse teisejärguline, umbes nagu taustal mängiv raadio, sest kogu mu tähelepanu oli piltidel ja ma “lugesin” seda raamatut pool päeva. Nii palju detaile. Vapustavad mustrid, värvid, tegelaste näoilmed. Ja kui lugu ise lõpeb, siis näitab kunstnik enda visandeid ja kirjutab, mismoodi ta kogu seda tööd tegi.
03a
Lugu ise on Lumivalgukese ümberjutustus kurja kasuema silmade läbi. Asjad on siin aga korralikult nihkes, sest kurjus pesitseb hoopis Lumivalgukeses ja kasuema on hea hing.
Kui imelised illustratsioonid kõrvale jätta, siis on lugu täis kurjust ning päris võigas ja jube. Selline täiskasvanute karm muinasjutt, kus on oma koht ka erootilistel stseenidel.

Ja hoolimata kõigest hirmsast (aga äkki just sellepärast, sest kurjust on kindlasti põnevam joonistada ja piltidelt vaadata, kui headust?) jääb sest raamatust täielik WOW-elamus!

Pilti oli ka lahe teha, sest ma tõin õunad poest juba mitu päeva varem ära ja pidin neid hoolega valvama, et keegi oma hambajälgi sinna sisse ei vajutaks. 😀

Penelope Lively “Foto”

Lugemise väljakutse 2020
Teema 24: Raamat, kus üks tegelastest on kirjanik, või toimub tegevus raamatupoes
Penelope Lively “Foto” (304lk. Postimees kirjastus, Postimehe romaanisari)
NB: Tuleb ka vihjeid raamatu sisule!

02.jpg

Surnud ei lahku – nad kolivad üle teise inimeste pähe.

Milline ilus raamat. Ilus ei olnud see, mis juhtus, ilus oli kirjaniku keel ja voolamine läbi mitme inimese elu ja kuidas kogu see lugu kirja pandud oli. Sellised raamatud naelutavad tugitooli ja lasevad päeval ja õhtul märkamatult öösse voolata, aga pilku tõstes vaatad aknast välja ja noogutad – just nii see peabki olema ja minema.
Ma olen nii võlutud sellest loost!

Glyn ja Kath.
Glyn – edukas maastikuajaloolane, kuldsuu, hurmur ja Kath – imekaunis lendlev liblikas, keda nähes kõik ütlesid: “Sa pead näitlejaks hakkama, Kath!”.

Maailma naeratab välimuselt atraktiivsetele ja nad naeratavad vastu?

Aga praegu on Kath surnud ja Glyn leiab enda uue raamatu materjale otsides vana foto, kus Kath hoiab käest kinni oma õemehel Nickil. Salaja.
Glyn alustab otsinguid, et Kathi lõpuks mõista. Et leida tema elus olnud mehed. Et … tundub, et ta ei saa mõnikord isegi aru, mida ta teeb.

Võiks arvata, et selline lugu on vastik minevikus urgitsemine ja poriloopimine. Aga ei, need on ühed ilusalt kirja pandud elud. Glyn ja Kath, Elaine ja Nick ja Polly, Oliver, Mary.
Imekaunilt lendlevalt liblikalt Kathilt langevad lehekülgede haaval kirkad toonid ja raamatu lõpus selgub see, milline hing selle särava kesta varjus elas. Millised olid tema hästi peidetud valud ja mis oli kõigi nende säravate naeratuste taga.
Ja mis juhtus Kathi ja Nickiga. Ja Elaine ja Nickiga.

Mesilane ei sumise enam. Jim on traktoriga kuhugi eemale sõitnud. Maapind Nicki jalge all on paigal, ruum ei kõigu enam, kuid tundub samuti võõras. Kõik on täpselt sama kui enne, kuid üldse mitte endine.

Kuidas ma lugedes kartsin, et äkki õnnistatakse raamatu lõppu mõne “suure perekonnasaladuse” ilmsikstulekuga või mingi “ohooo”-efektiga. Õnneks mitte. Viimase leheküljeni jätkus seda õrnust ja südamlikkust, millega kirjanik raamatut alustas.

Suur lisaväärtus raamatu juures (minu jaoks), on Kathi õde Elaine, kes oli aiandusarhitekt (ning kirjanik) ja tegeles kogu raamatu jooksul aedade planeerimise, puude istutamise ja ladinakeelsete taimenimedega.
Ainuke viga, mis raamatus silma jäi, oli see, et taimede sordinimed olid kirjutatud  jutumärkide vahele, tuleks aga kirjutada ülakomade vahele. Lõigus kasutan siiski jutumärke, nii nagu raamatus oli.
PS: Mõni nimi on ka natuke nihu läinud. Õige on Lavandula angustifolia. 🙂

Ja nii ta astub reipalt autost välja, avab aiavärava ja läheb mööda aiateed, mida ääristab madal Lavendula augustifolia – sort “Munstead” – hekk ja tõstab käe, et koputada Mary Packardi Clematis tangutica ja roosi “New Dawn” võsudega kaetud maja uksele.

Kui tore oli lugeda Elaine ja Nicki 30-aastasest tütrest Pollyst, kes kodus käies alati vanematele korrutas, et nad ei tohi tema lapsepõlvekodus mitte midagi muuta! Et see peab jääma just selliseks, tema kindlaks paigaks, nagu kodu alati olnud on.
Ja lehekülgi hiljem püüab Polly toime tulla enda täiskasvanukoju, elutoa diivanile sissesättinud isaga.
🙂
Nad on reegleid rikkunud. Nad on lakanud olemast oluline taustamüür, rahulik, püsiv kese; neist on saanud loomuvastane element, nad pidurdavad sujuvat edasikulgemist.

Niisiis – suurepärane lugemine!
Penelope Livelyl on eesti keeles veel kaks raamatut:
“Kuidas see kõik algas” 2019 Ersen
“Kuutiiger” 1991 Eesti Raamat (1987 Booker Prize)

02a.jpg

Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka”

Lugemise väljakutse 2020
Teema 26: Raamat, mille pealkirjas on 4 sõna.
Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka” (368lk. Tänapäev)

01.jpg

Alustasin aastat küll ühe tellise lugemisega, aga paralleelselt loetud kõhnem raamat sai enne läbi.
Muhe lugu Pensionärikambast, kes hakkavad vanadekodu halbade tingimuste pärast mässama ja otsustavad, et vanglas on palju parem elu, kui vanadekodus. Seega – tuleb sooritada kuritegu ja minna vangi!
Täpselt minu mõte – kui vanaduses elu raskeks muutub, siis vaja üks kuritöö toime panna ja riigi kulul elama minna. 😉 Kuigi aasta lõpus ilmus uudis, et vangimajadest kaotatakse raamatukogud ära. See võib osutuda probleemiks, sest ilma raamatuteta oleks küll nadi vana ja vangis olla.

Raamatu esimene kolmandik oli lõbus ja sai isegi kõva häälega naerda turtsuda – Stockholmi Grand Hotelli printsess Liliani sviidis elutsemine ja kanepiaurudes saunas istumine olid tõsiselt üle võlli. Keskosa vajus veidi ära ja tekkis tunne, nagu oleks autoril väike kirjutamismõõn tekkinud. Samas järele mõeldes – ega ta ei saanudki ju kirjutada, mismoodi penskaritel vangis jube lõbus oli, see oleks päris vanadekodude asukatele kummalisi mõtteid pähe pannud.
Lõpus saadi tegevus jälle käima ja kuigi naerda enam väga palju ei saanud, võis imestada, kui juhm oli selle raamatu politsei!
Ega see raamat polegi loetav neile, kes otsivad raamatutest puhast loogikat ja faktivigu. See on lõbus meelelahutus, mis paneb mind nüüd kergelt muigama iga kord, kui  rulaatoriga mammit tänaval näen. Muidugi tasakesi, omaette muigama, et teised ei näeks, sest kes pole lugenud, ei teagi, mida muiata!

01a.jpg

Martin Widmark “Kämpingumõistatud” ja “Kinomõistatus”

Martin Widmark
“Kämpingumõistatus” 89lk.
“Kinomõistatus” 88lk.
Egmont Estonia

80384845_2949451335079024_2235429249483800576_n.jpg

Kesse siis LasseMaia detektiivibürood ei tea!
Sellest aastast alates mina tean ja pean ütlema, et pole paremaid väikseid ampse suurte inimeste raamatute vahele, kui need lookesed. Tõenäoliselt käin ma raamatukogu vahet senikaua, kui nad kõik läbi loetud saavad.
Silmaring peab ju ikkagi avar olema, ka lastekirjanduse poolel, eksole. 
Ma ei hakka siin kirjutama, millised geniaalsed detektiivid raamatutes tegutsevad, aga soovitan – ampsake ka tükike sest sarjast, täitsa tore on!

Eia Uus “Tüdrukune”

Eia Uus “Tüdrukune” (272lk. Postimees)

81725642_2949433621747462_8394261340897673216_nDaamid nimekirju tegemas.

Sei Shonagon oma “Padjaraamatus”.
Mia oma “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” raamatus.
Lilian Eia Uusi “Tüdrukune” raamatus.
Ei tea, mis vanuses see Sei Shonagon oma Padjaraamatut kirja pannes oli, aga kaks viimast on neljakümbile lähenevad ja veidi ummikusse jooksnud. See tundub olema ohtlik vanus, sest midagi napsab sel ajal katki ja tuleb valida uus tee.
Kes liigub vaimsuse suunas, kes füüsilise, kes vajab aega, et otsustada, kes ta selline üldse on.

Selle raamatu Lilian oli … Kes ta siis oli? Lugesin raamatut kolm õhtut ja mõtisklesin täna, mida ma sellest kõigest arvan? Jubedas ümbruskonnas kasvanud tüdruk, pidevas hirmus, mis temaga järgmisel päeval teha võidakse. Mõni ime, et ta nägi unes vägistamisi ja muid jõledusi. Et ta ei suutnud mehi enda kõrval nii palju usaldada, et mõnega kokku jäädagi ja leidis lõpuks toe ja lohutuse tüdrukus, kes oli talle rohkem nagu tütre eest. Ja kelle elu ta elama hakkas.
Hing soovimas lähedust, mõistus keelamas kedagi lõpuni usaldada.
Mainis ise ka raamatus, et lugu näeb välja veidi Lolita moodi.
Äkki oleks poliitiku asemele võinud raamatusse kirjutada keskkonnaaktivisti, oleks veel aktuaalsem olnud. 🙂

Tõenäoliselt saan ma aru, miks selle raamatu sisu praegu nii ereda leegiga põleb ja paljude lugejate silmi valgustab. Minul tekkis lugedes kummaline seis – kui raamat käes oli, siis läks tekstis liikumine väga lobedalt. Kui raamatu käest panin, siis pmst. unustasin kohe, mis kohale ma jäin ja mida ma loen. Selline kiirkirjutamise (oli vist kolme nädalaga valmis saanud?) ja kiirlugemise tunne oli terve raamatu jooksul.
Ühesõnaga – arusaadav, miks loetakse ja miks on hitt, aga mina sellest sügavust ja tarkust ei leidnud ja ei olnud minu raamat. Hittraamatud tunduvadki sellised olema, mis mulle sugugi ei passi.

Hiljem: kuulsin, et paralleelselt selle “kolme nädala raamatuga” oli Eia Uus pikalt kirjutanud ka ühte teist raamatut, mis ei saanud sugugi sellist pöörast vastuvõttu, kui “Tüdrukune”. Huvitav, mis raamat see oli? Mulle tundub, et see võiks mulle meeldida!