Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka”

Lugemise väljakutse 2020
Teema 26: Raamat, mille pealkirjas on 4 sõna.
Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka” (368lk. Tänapäev)

Alustasin aastat küll ühe tellise lugemisega, aga paralleelselt loetud kõhnem raamat sai enne läbi.
Muhe lugu Pensionärikambast, kes hakkavad vanadekodu halbade tingimuste pärast mässama ja otsustavad, et vanglas on palju parem elu, kui vanadekodus. Seega – tuleb sooritada kuritegu ja minna vangi!
Täpselt minu mõte – kui vanaduses elu raskeks muutub, siis vaja üks kuritöö toime panna ja riigi kulul elama minna. 😉 Kuigi aasta lõpus ilmus uudis, et vangimajadest kaotatakse raamatukogud ära. See võib osutuda probleemiks, sest ilma raamatuteta oleks küll nadi vana ja vangis olla.

Raamatu esimene kolmandik oli lõbus ja sai isegi kõva häälega naerda turtsuda – Stockholmi Grand Hotelli printsess Liliani sviidis elutsemine ja kanepiaurudes saunas istumine olid tõsiselt üle võlli. Keskosa vajus veidi ära ja tekkis tunne, nagu oleks autoril väike kirjutamismõõn tekkinud. Samas järele mõeldes – ega ta ei saanudki ju kirjutada, mismoodi penskaritel vangis jube lõbus oli, see oleks päris vanadekodude asukatele kummalisi mõtteid pähe pannud.
Lõpus saadi tegevus jälle käima ja kuigi naerda enam väga palju ei saanud, võis imestada, kui juhm oli selle raamatu politsei!
Ega see raamat polegi loetav neile, kes otsivad raamatutest puhast loogikat ja faktivigu. See on lõbus meelelahutus, mis paneb mind nüüd kergelt muigama iga kord, kui  rulaatoriga mammit tänaval näen. Muidugi tasakesi, omaette muigama, et teised ei näeks, sest kes pole lugenud, ei teagi, mida muiata!

Emmy Abrahamson “Kuidas armutakse mehesse, kes elab põõsas”

Emmy Abrahamson “Kuidas armutakse mehesse, kes elab põõsas” (190lk. Tänapäev
Tõlkinud Kadri Papp (rootsi keelest), 2018

Esimene emotsioon – milline huvitav pealkiri 😀
Teine emotsioon – andke mulle luupi! 🧐
No tõesti – seda raamatut võiks müüa koos luubiga. Mul prille pole, aga suurendusklaasid oleks võinud vabalt silme ette sättida, nii kirbukirjas olid need tähekesed sõnadeks sätitud.

Raamat ise on selline “armastus võidab kõik” ja “naine kasvatab mehe ümber kui soovib” lugu.
Kohati oli mõnusalt irooniline ja päris mitu korda muigasin ka, aga üldmulje jäi täpselt selline, et varsti tunnen küll kaanepildi ära ja pealkirja ka ja kõige rohkem jääb meelde, kuidas ma oma abikaasat pilditegemiseks põõsasse paigutasin, aga sisu libiseb kuskile unustatud raamatute sahtlisse.

Mul oli väga temaatiline lugemise algus. Nimelt alustasin raamatuga tööjuures ja õhtul koju minnes oli bussipeatuse pink neid “mehi põõsast” täis. Õllepudelid käes ja maailmaparandamine käsil. Vaat peale seda oli raske raamatut edasi lugeda.

Aga noh – lõpp hea, kõik hea ja kergeks vahepalaks käis küll.
Raamatul oli lisaväärtus, kass Optimus, kes julgelt ja isepäiselt oma kassiasju ajas.

*”… Rootsi on Wallanderimaa.”
“Wallanderimaa kõlab nagu lõbustuspark, kus kõik järjest ära surevad.”

*Elus on nii palju igasugust paska, et sa lihtsalt pead positiivsele keskenduma. Alati on midagi, mille üle rõõmustada.

*”Kust te selle raha saite?” küsib piirivalvur.
…
Siinkohal meenus mulle, mismoodi aastate eest Rootsis raha vahetades (kui seal veel sularaha tunnustatud oli), kogu aeg seda küsimust küsiti. Ja alati ma imestasin, milleks? Ütlen ükskõik mida, seda ju kassaluugi ees ei tõesta. Aga ju neil tuli siis küsida.
Imelik, et Kanadas veel praegugi selline kord kehtib.

Lille Roomets „Üks väike valge tuvi“

Teema 6: 2019. aastal ilmuv debüütteos
Lille Roomets „Üks väike valge tuvi“ (271lk. Tänapäev)

Raamat, kus mitmel-mitmel korral mainitakse üht mu lemmikfilmi – “Lõputu küünlapäev”! Ma loodan kunagi oma elus ühe kena metsümisejaga kohtuda, tunduvad toredad loomakesed. Natuke kopra moodi. 🙂

Niisiis – peakangelane Kerttily. Hakkaja ja nutikas tüdruk. Võiks öelda päris kartmatu tüdruk, sest keskööl surnuaeda kriminaale jahtima minemine ei ole niisama pargiskäik. Samuti nõuab mu meelest erilist julgust baaris töötamine ja kandikuga purjus ja lolli möla ajavate seltskondade vahel kõndimine. Ometi on Kerttily endaga päris hädas, sest ei suuda rahvarohketes kohtades, eriti koolis, sõnagi suust välja saada. Koolikiusamised (õpetajad, kes on tüdrukule lihtsalt käega löönud!?), kohalik mootorrattakamp, kõikenägev silm Valli, Kerttily äsja surma saanud ema ja eemalehoidev isa …
See on ühe teismelise jaoks tõsiselt ränk koorem, mida kanda!
Aga ma pean ütlema, et nii tarka ja sisemiselt tugevat ning julget tüdrukut on raamatus (ja oleks ka elus!) lausa rõõm kohata. Suurepärane peategelane! Elasin talle huviga kaasa.

Ma pean tunnistama, et mulle meeldivad raamatud, kus pealtnäha halvad tegelased on oma südames tegelikult head ja kui äkki nende abi vaja läheb, siis on nad asja eest väljas. Maailm tundub vist tänu sellele parem koht olema … 🙂

Umbes 100. leheküljel mõtlesin korraks, et huvitav, kuhu see raamat küll tüürib? Väike segadusehetk, mis oli ilmselt tingitud ka sellest, et ma loen väga harva noortekaid.
Aga huvitav oli! Hästi oli kirjutatud (Debüüt! Tegelikult ka või?), tegelastel olid kõigil oma näod ja lugu sai ikka päris põrutava lõpu.
Aitäh, Lille, mõnusa lugemiselamuse, armsa raamatusse kirjutatud pühenduse ja minu teadmistepagasi suurendamise eest – ma tean nüüd, mis on selektiivne mutism.
Edu Sulle järgmiste raamatutega!

Foto on tehtud Vana-Pärnu kalmistul. Valge sulg pildil lendas mulle sel päeval töökoha uksest sisse. Täiesti iseseisvalt.

Mari Tammar “Hundihüüdja”

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse, Märts: Raamat, mille kaanel on hunt.
Mari Tammar “Hundihüüdja” (158lk. Tänapäev)
Autori pilt: Astrid Hallik
Raamatu võrratu kaanekujundus: Made Balbat

Huvitav, et ma just täna, naistepäeval, võtsin kätte selle raamatu ja lugesin läbi.
Mis on see, mis paneb naisi huntide poole vaatama? Ma ei ole seda õiget metsahunti kunagi näinud, aga loodusparkides kisub aina huntide eluasemete juurde ja videod neist on lummavad. Rääkimata hundi ulgumisest, mis tõstab kõik kuklakarvad püsti.
Raamatus uluti koos huntidega. Naised ulgusid.

On Haava talu, kus on põlvkondade viisi naisi elanud. Mehi ei ole, aina naised. Raamatu peategelase, Kadri, lugu on karm – tema vanaema peetakse nõiaks ja ema hulluks, teda kutsutakse hundilapseks, kiusatakse ja mõnitatakse. Kadri lahkub kodust ja jõuab tagasi alles täiskasvanuna.
Raamat, nagu “Libahunt”, Tiina asemel on Kadri ja lugu on tänapäevane.
Naistest, kes uluvad huntidega, hullusest, nõrkusest, meeste maailma tungimisest naiste kaitstud maailma ja metsast välja jõudmisest.
Aga mitte ainult. Autor lisab raamatusse ka oma mõtted ja valu tänapäeva pealetungi ning vanade kommete ja eestlaste kultuuri kadumise kohta. Kas me häbeneme tänapäeval seda, mis meil kunagi olnud on? Kogu maailm kannab ühtemoodi riideid ja sööb ühesuguseid burgereid – on see õige?

Mitu korda tõusid mul lugedes kuklakarvad püsti – siis, kui kirjeldati, kuidas naine ja hunt jõeääres kohtusid ning teineteisele otsa vaatasid ja kuidas naise ulule hunt samaga vastas. See oli nii võimas! Selle jõu ja väe säilitamine on nii oluline.
Kas inimese ja looduse suhe tuleb meie tänapäevast terve nahaga välja?
Tahaks loota.
Lugege raamatut.
Ja kuulake Youtubest, kuidas Mari Tammar torupilli mängib.

*Sind ei ole olemas, kui sul ei ole oma lugu.
*Igal inimesel on maaga kokkulepe. Inimene sünnib siia ilma selleks, et oma maa eest hoolt kanda.
*Vanade aegade inimeste silmad olid sügavad nagu kaevud ja nende juured tugevalt maa sees – neil oli kultuur, mille ümbert kinni hoida, kui tuul liiga tugevalt puhuma hakkas. Meie aga pöörame pead iga moeröögatuse peale, mis meist üle puhub, ja paindume uute väärtuste poole, visates vanad üle parda, kui uued ahvatlevamad tunduvad.
*Isegi pärast kõiki neid aastaid
ei ütle Päike iial Maale:
“Sa oled mulle võlgu.”
*Ma pean tervele maailmale selgitama, et nende kosmopoliitne perse vajab ka tulevikus maalappi, millel oleks tähendus.

Kersti Kivirüüt “Mäng mõisa peale”

Kersti Kivirüüt “Mäng mõisa peale” (158lk. Tänapäev)
Autori foto: Raili Mäll

Krimisugemetega ajalooline romaan 19. sajandi teisest poolest. Kivirüüdilikult humoorikas (mitmel korral tekkis nii totakas situatsioon, et sai mõnuga naerda), samas näitab hästi nii eestlaslikku oskust olla igavene idu kui sakslaste aadli ülbust.

Raamat räägib ühe iirlase “detektiivitööst” Eestimaal. Nimelt püüab mees ühe saksa palvel otsida naabruskonna taludest kunagise esimese öö õiguse vilju. Iirlasega liitub noor saksa arstitudeng, kelle arvel eesti tudengid end tükk aega naerutanud on – õpetasid talle nimelt eesti keelt. Aga milline on kohalike parim meelelahutus võõrale keelt õpetades? No “tere” asemel on ju igasuguseid põnevamaid lauseid, mida hõigata …
Nii lähevadki kaks meest maale – üks pärijat otsima ja teine oma “keeleoskusega” hiilates.

Vahva lugu, toredalt kirjutatud.
Viimasel leheküljel on ka vihje, mida ilmselt iga tartlane üle kontrollima läheb (lähen ka, kui Tartusse satun!).

*Aeg – suur õpetaja, kes kahjuks tapab kõik oma õpilased. Selle teravmeelse tähelepaneku jättis tulevastele põlvedele Hector Berlioz. Nimeka helilooja tappis küll infarkt, aga see pole tähtis. Vormistamise küsimus, nagu öeldakse.

Kersti Kivirüüt “Okultismiklubi” 1. ja 2. osa

12 teemakuud: August – raamat ajarännu teemal.

 

Kersti Kivirüüt “Okultismiklubi” 1. ja 2. osa. (167+158lk. Tänapäev)

 

Minu Kivirüüdimaania järgmised raamatud. 🙂

Mõnusad noortekad! Põnevad, sebimist täis, laheda huumoriga kirjutatud. No tõepoolest – sel kirjanikul on eriti õnnestunud huumorisoon! Mitu korda juhtus, et ma oma mehele lõike ette lugesin, sest kahju oli neid jagamata jätta.

 

Õpetaja Erika ja Vana-Kuuste 8. klassi 6 õpilast loovad ajalooklubi, mis tegelikult (suure saladuskatte all) on okultismiklubi. Nimelt on õpetaja ettevaatamatult kohalikul kalmul iirikeelset laulu ümisedes äratanud ammuse väe ja sündmused hakkavad üksteisele päris kiiresti järgnema ning on kohati ikka päris kõhedad. Lugesin eile äikesetormi ajal ja peab ütlema, et keskkond oli ülimalt sobiv …

Ajaloost ilmuvad kohalik kuningapoeg, Lucifer, rootslaste armee ja igasugu hulle ja veel hullemaid tegelasi. Vana kalmistu, kullast kroon, salajane tunnel koolimaja all.

Lapsed on vägagi tublid, keegi hirmust peast segi ei lähe, aga nutikust jagub neil küllaga. Ilmselt igatseks iga klass endale ka sellist õpetajat kui Erika on!

 

Esimese raamatu alguses on viidatud ka ühele iirikeelsele laulule. Otsisin selle üles ja sain endale ühe lemmikloo juurde. Väga võimas, kuulake!

https://youtu.be/bzXswoAUi0U

 

Kui ma oleks Vana-Kuuste koolilaps ja loeksin seda raamatut (võiks olla lausa kohustuslik kirjandus), siis tekiks mul suur ajaloohuvi – kes on minu kodukohas elanud ja millised legendid nendega kaasas käivad? Kes oli August von Sievers, kas tal oli naine Marta, kes oli Ogurtsew jne.

 

Raamatute juurde käib kindlasti bergamotiga Earl Grey tee! 😉

Rita Falk “Talvekartulikneedlid”

Rita Falk “Talvekartulikneedlid” (237lk. Tänapäev)

Provintsikriminull on kaanele kirjutatud. Minu meelest oli tegu kriminaalsete sugemetega provintsihuumoriga, kus autorist naisterahvas on end väga mõnusalt meessoost külapolitseiniku nahka sättinud ja ühe lennuka ning naljaka loo kirja pannud. Sulejooks on Rita Falkil hea, raamat lausa lendab käes ja hea on teada, et Franz tegutseb tegelikult terves raamatusarjas, ning see on neist alles esimene. Loodetavasti jõuavad nad kõik ka eesti keelde!

Franz on külapolitseinik, kes endale sealaudast elamist ehitab. Tal on kurt vanaema –
käbe mutt, keda kogu küla austab (ja kardab), biitlite fännist papa (isa), kelle kuulmine on küll korras, aga kel sellegipoolest biitlid karjuvad nii, et terve maja ja õu heliseb, lollakas raamatupoodnikust vend Leopold, kes käib endale Rumeeniast ja Taist naisi toomas ja väga normaalne koer Ludwig.
Üllataval kombel ei jää see küla kuidagi alla Midsomerile, sest toimub lausa nelikmõrv, küll on aga Franzi uurimismeetodid hoopis teistsugused kui Barnabil. Franz nimelt ei pinguta eriti, õhtune õlu kahtlusalusega ja korralik söömaaeg on palju tähtsamad. Seega on raamatus kuhjaga nalja ning natuke mõrvauurimist ka.
Muhe lugemine! Lehitsesin raamatupoes toreda kaanepildi pärast ja esimene lehekülg mõjus juba nii, et kaasa ma ta sealt võtsin. Täielik emotsiooniost ja ei kahetse grammigi! Eile oli tänu sellele raamatule igati mõnus puhkepäev.

*Külla saabub erakordselt kena näitsik koos pisikese koerapunniga:
“Algul arvasin, et tegu on ühepäevaturistiga, kes tahab korraks linnast välja saada ja oma väikesele penile näidata, et kusta saab ka mujale kui vastu laternaposte.”

*Lihuniku juures:
“”On need vorsid ikka värsked?”
“Enam värskemad ei saa olla. Emis kärvas alles täna hommikul veremürgitusse, sai maksatsirroosi.””

*Vanaema ostab endale lasteosakonnast uue jope.
Sõidame koju. Vanaema pakib jope lahti ja poeb sisse. See istub nagu valatult, on musta värvi ja selle seljal on oražide tähtedega kiri “Big girls have more fun!”.
Halastaja taevas!
Aga vanaema ju inglise keelt ei oska.

*Tuleb tunnistada, et jalgpalli mängida ta oskab. Peaaegu iga löök läks väravasse. Kuigi mõnikord valesse. … Peale poolaega võib kihla vedada, et Hans lööb oma väravasse. Ta ei suutnud lihtsalt meeles hoida, et pärast poolaega vahetatakse väravaid.
Nagu öeldud, pole ta kunagi olnud kõige kirkam kriit. Aga ühel hetkel kogunesid Rot-Weissi fännid oma värava taha ja iga kord, kui Hans sinnapoole jooksu pistis, karjusid: “Ei!”
Siis sai Hans viimaks aru.

Ja nii edasi, samas vaimus kogu raamat!
Väga mõnus naerutaja 😀
Ja raamatu lõpus on veel mitmeid häid saksapäraseid retsepte ka.
PS: kringlirosinaid võiks enne kringlisse panekut leotada näiteks pihlakaveinis!

Reeli Reinaus “Kuidas mu isa endale uue naise sai”

Teemakuu JUUNI – loe 1 lasteraamat!

Reeli Reinaus “Kuidas mu isa endale uue naise sai” (196lk. Tänapäev)

Seda ei juhtu tihti, et mul ongi lihtsalt selline päev, kus ma ei tee midagi muud kui loen! Täna on selline päev. 😍
Ja siin on poole päeva tulemus – lugesin pmst. ühe jutiga läbi! Keegi ei käskinud üles tõusta, midagi ei olnud vaja teha. Ehhh, eluke on ikka lill aegajalt 😉

Kaisa on 12, tema isa Sten 37 aastat vana ja kätte on jõudnud aeg, kus isa tahaks endale naist.
Ma arvasin, et olen juba tark ja arvan kohe raamatu alguses ära, kellega Sten lõpuks kokku jääb, aga võta näpust! Asjad tüürisid küll sinnasuunda, aga lõpp keeras hoopis huvitavamale rajale, nii et pole siin midagi arvata vaja, et kui oled mõnd “Armulaeva” osa näinud, siis tunned kõiki armastusromaanide nõkse 😀
Ok, see ei olnud ka ju armastusromaan …
Olid need alles naised, kellega isa Sten kohtus! Krunniga range koristushull, Chiu-haaa-haaa emme, idudest toituv tervisehull, voodite alla nukke sokutav horoskoobifänn, kätega jõest kalu püüdev ellujääja jne. Peab ütlema, et väga vapper mees, kui ta peale kõiki neid kohtumisi veel naistest lõplikult ei loobunud! Arvatavasti oleks mõni naisteradadel algaja asja sinnapaika jätnud, aga kuna Stenil oli siiski olemas mälestus Kaisa normaalsest emast, siis suutis ta lootuse säilitada.
Väga muhedalt kirjutatud! Mitu korda sain suure häälega naerda (kes on lugenud teavad, mismoodi Sten laistekaitseametisse kaevati 🤣).
Lõbus, lahe ja erinev lugu sellest, mida ma siiani lastest ja kasuvanematest lugenud-näinud olen. Kindlasti sobiks lugeda kõigil lastel, kel ema või isa uus elukaaslane silmapiiril terendamas on, aga ka kõigil neil, kes lihtsalt muhedat lugu ootavad!
PS. Sten oli väga normaalne Eestimaa mees. Naistega kohtudes alustas kohe juttu ilmast ja jätkas rangelt omal kursil.

M.C. Beaton “Ränduri surm”

Teema 34: Raamat, mille pealkirjas on sõnad “elu” või “surm”.
M.C. Beaton “Ränduri surm” (181lk. Tänapäev)

No mis ma nüüd kirjutan sellest Hamishist, keda kõik armastavad (või vihkavad), olenevalt olukorrast. 🙂
Kaks aastat tagasi lugesin kolm raamatut jutti ja oli lahe! Praegu lugesin selle ühe ja oli igav. Ilmselgelt pole pärast sünget ja põhjalikku politseitööd täis nordic noiri lugemist mõtet sellist kreemikoogikrimkat kätte võtta, sest kõik on nii lihtne, kenake, pinnapealne ja tegevusetu.

Hamish läheb ja leiab laiba, läheb ja leiab peidetud asitõendid, arvab ära mõrtsuka, püüab ta osavalt võrku, noomib kohalikke prouasid ja muuhulgas ka kihlub.
Kes mulle aga hirmsasti meeldis oli abipolitseinik Willie! Miks? Sest see mees koristas jaoskonnas ja Hamishi juures ja igalpool mujal nii kui võimalus avanes! Mul oleks sellist vaja, siis ei läheks kallis lugemisaeg raisku, keegi teine tegeleks tolmurullide karjatamisega.

Ühesõnaga – leebe krimka nunnu uurijaga, vererõhku ei tõsta, mõtlemisvõimet ei erguta, tekitab hea une.

Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” ja Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu”

Teema 27: 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad.

Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” (289lk. Varrak)

Maailmade vahel on Nähtamatu Raamatukogu, kus elavad raamatukoguhoidjad ei vanane. Nad liiguvad eri paralleelidesse, et hankida sealt haruldasi trükiseid ja tuua need oma raamatukokku – selleks, et nad säiliks.
Kaks üsnagi sümpaatset tegelast – noor raamatukoguhoidja Irene ja õpipoiss Kai – lähevad ühte paljudest Londonitest hankima Grimmide muinasjuttude käsikirja. Ja selles Londonis on kõike: vampiire, haldjaid, küberjuhitavaid alligaatoreid, libahunte, detektiive, politseinikke, teadlasi, võlukunsti, mürgitatud kübaranõelu, tsepeliine, lohesid, hiiglaslikke metallist tõuke jne. Kõike on nii palju, et silme ees läheb kirjuks ja enam ei saa aru, kes keda ründab. 🙂 Võibolla on kõike seda liigagi palju. Kas ühes raamatus peavad kirjas olema kõik teadaolevad muinasjutu- ja ulmetegelased? Kohati tekkis tunne, et katsuge nüüd palun ühele asjale keskenduda ja sellega kuskile jõuda, aga seda muidugi ei juhtunud 🙂 Saabusid üha uued ja uued vaenlased, võlujõud ja head-halvad tegelased ning minul kui lugejal jäi üle ainult imestada, mismoodi autor ise ja Irene ning Kai neil kõigil vahet tegid ning segi ei ajanud. 😛

Aga! Raamat on põnev. Võtsin ta lennureisile kaasa ja lennufoobikust mina ei saanud arugi, kui me ühel hetkel juba kohale jõudnud olime ja lennukist välja aeti. Oleks võinud pikem lend olla. 😉
See oli nüüd esimene osa Nähtamatu Raamatukogu sarjas. Olemas on ka 2. 3. ning 4. osa ja kirjutamisel 5. osa. Ma väga loodan, et see sari saab lõpuni tõlgitud ja ilmutatud, sest ausalt öeldes on selline temaatika üks raamatusõbra unelma täitumine – kui vaid ette kujutada üht maailmadevahelist raamatukogu, kus on hoiul igasugu põnevat kirjandust! Nii pikki koridore, et ühest otsast teise jõudmiseks kulub 2,5 päeva! Hiiglama vanu raamatukoguhoidjaid, kes kuskil selle hiiglasliku kogu nurkades tolmuseid köiteid uurivad! Oh, nii põnev! Ma loodan, et mõnes osas veedetakse rohkem aega ka Nähtamatus Raamatukogus endas – mõni pätt paralleelmaailmast võiks ju juhuslikult sinna sattuda ja natuke kurja teha. 🙂

Niisiis – põnev lugu, meeldiv süžee, toredad tegelased (eriti lohe Kai). Loodetavasti on järgmistes osades veidi vähem igat sorti kolle ja trolle ja pikemalt ning sügavamalt lahti kirjutatud põnevust ja intriigi.

Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu” (345lk. Tänapäev)

*”Ta andis alla ja hammustas nurga hammastega ära.”
Jutt käib kommipakist.
No millega siis veel hammustatakse??? Ah?
See lause iseloomustab raamatut väga kenasti. Ons see nüüd autori või tõlkija stiil, aga peale “Nähtamatu Raamatukogu” lugemist tundus selle raamatu tekst väga konarlik.

Lugu ise rääkis Gotlandil toimunud mõrvadest. Oli udu, oli pimedat ööd, oli üksildasi maju ja ohvri paanilist põgenemist ning mõrtsuka mõtteid. Samas libiseti neist kurjategija tegevuse kohtadest kuidagi kergelt ja kiirelt üle ning keskenduti hoolega uurijate mõtetele ja neile hetkedele, kus üks tegelastest laob ritta plusse ja miinuseid, kas ta ikka peaks oma meest petma või mitte. Selline mulje jäi, et autori jaoks olid raamatus olevad mõrvad nii ebameeldivad, et ta üritas nendega ruttu ühelepoole saada, et siis suhetejuttudega edasi minna. 🙂
Samas oli ju ikka natuke põnev ka. 🙂 Mõrvalood ongi põnevad.

Kui ma raamatu lõpuni jõudsin, meenus mulle Ruth Ware “Valetamise mäng”. Siin ei olnud tegu valetamisega, aga kõik probleemid, mis raamatus olid, said samuti alguse lapsepõlvest ja kooliajast.

Vaatasin, et Mari Jungstedtilt on ilmunud eesti keeles kokku kolm raamatut, kõik erinevate inimeste tõlgitud. Niisiis peab ka teistega katsetama, kas on erinevust näha või mitte.