Eugen Ovidiu Chirovici “Peeglite Raamat”

Teema 19: Raamat sellise maa kirjanikult, mille kirjandust sa varem lugenud ei ole.
Eugen Ovidiu Chirovici, „Peeglite raamat“ (252lk. Tänapäev, tõlge: Maria Lepik)

Peeglite raamat.jpg
Tegu on Rumeeniast pärit kirjanikuga ja see oli minu esimene kohtumine selle maa kirjandusega. Kuigi – raamatu kirjutas Chirovici alles siis, kui oli kolinud Inglismaale ja tegi seda inglise keeles (laiem publik, rohkem sissetulekut).
 
Oma järelsõnas kirjutab Chirovici: “Olen alati arvanud, et kolmesaja lehekülje järel peaks lugejal olema midagi enamat kui lihtsalt teadmine, kes tappis Tomi, Dicki või Harry, hoolimata sellest, kui peened ja üllatavad võivad olla loo keerdkäigud.”
Ütleme nii, et mul oli loo lõppedes tõesti midagi enamat kui teadmine, kes mõrvas professori – mul oli hea meel, et see veidi kuiv lugu läbi sai 😉

Sel raamatu on kolm osa.
Esimeses saab kirjastaja Richard Flynnilt osalise käsikirja ja kogu lugu ongi Richardi käsikirja lugemine. See on raamatu parim osa, puudutab inimese mälu ja seda, mida me tegelikult oma peades kokku vaaritada suudame. Tõesõna – viimasel ajal olen ma ühte ja teistpidi aju ja mälu teemadega kokku puutunud ja natuke nagu kõhe on… Kas minu mälestused on neist asjadest, mis on tegelikult juhtunud, või olen ma osa neist kuuldu põhjal ise loonud?
Niisiis – ajakirjanik loeb käsikirja, kus üliõpilane Richard on armunud oma korterikaaslasse Laurasse ja käib aegajalt professor Wiederi juures tema raamatukogu kataloogimas. Laural on probleemid teda ahistava eksiga ja Richard kahtlustab, et professoril ja Laural on sügavam suhe kui üliõpilase-õppejõu oma.
Käsikiri (ja esimene osa raamatust) lõpevad ööl enne seda, kui professor tapetakse.

Teises osas hakkab ajakirjanik John Keller aastaid hiljem Richardi käsikirja ülejäänud osa otsima. Richard ise on surnud, Laurast on saanud kuiv ja ebameeldiv, tähtsust täis teadlane, ajakirjaniku nuhkimine ei vii eriti kuskile – käsikirja ta leida ei suuda ja kui tema tüdruk ta maha jätab, lööb mees kogu kupatusele käega.

Kolmandas osas tegutseb ekspolitseinik Roy Freeman, kes võtab asja käsile kuna saab arstilt Alzheimeri diagnoosi. Vaja on aju turgutada, niisiis jätkab ta oma 20-aasta tagust mõrvauurimist. Lahendab loo, lahendus ei ole üllatav, aga näitab, et kui järjekindlalt süüdistusi salgad ja enda versioonide juurde jääd, siis võid kaugele sõuda. Aga kui valvsuse kaotad ja arvad, et suhtled lihtsalt ühe kahjutu vanainimesega, kellele võib kõigest rääkida, jäädki rumalat moodi vahele.

Raamat pidavat sel aastal ilmuma lausa neljakümnes keeles!
Kui kirjanik oleks jätkanud kogu raamatut esimese osa vaimus, oleks kirjutanud rohkem inimese aju vägitegudest ja salajastest katsetest, mida professor tegi (ja millest lõpuks muffigi ei räägitud!), oleks see kindlasti olnud tunduvalt huvitavam lugu. Tõsi – aegajalt tundus ka keset teist ja kolmandat osa, et no nüüd hakkab jälle minema ja põnevus tõuseb, aga siis tõmmati see elevus kohe maha.
Igastahes – olen lugenud Rumeenia kirjaniku teost ja nii mõnigi tore tsitaat jäi ka silma 🙂

 
“Kas sa teadsid, et meie aju ei suuda enamiku ajast eristada väljamõeldist reaalsusest? Sellepärast me suudamegi mõne filmi ajal nutta ja mõne ajal naerda, kuigi me teame, et loo mõtles välja selle autor.” Lk.26

“Elavad teevad pidevalt vigu, aga surnud kaetakse mahajääjate poolt kiiresti eksimatuse looriga.” Lk.28

“Mõnikord on meil lihtsalt vaja uskuda, et torukübarast saab välja tõmmata ka elevandi.” Lk.50

“Fuugaseisund – sel ajal kaob inimesel eneseteadvus, mälestused ja identiteeditunne. äärmuslikel juhtudel võivad niisugused inimesed kodunt kaduda ning nad leitakse aastaid hiljem teisest linnast või riigist, kus nad elavad täiesti uue identiteediga, mäletamata midagi oma endisest elust.” Lk.57

“Mälestus kaotatud ajast ei ole tingimata mälestus ajast sellisena, nagu see oli.” Lk.247

Advertisements

Mairi Laurik “Novembriöö kirjad”

Mairi Laurik “Novembriöö kirjad” (237lk. Tänapäev)

novembriöö.jpg

Tamsalu linn on kõrge müüriga piiratud ja seal asub nanotehnoloogiat arendav tehas. Sinna linna viib rong ja seal elavad ning töötavad (stabiilselt) miljon inimest üle maakera. Linna keskpunktiks on raudteejaam ja sealt on linna servani igas suunas täpselt 7 kilomeetrit.
Keire satub sellesse linna peale seda, kui ta ülikoolist välja visatakse. Tal läheb hästi ja ta saab ta tööd Enderi raamatupoes.
Ja see on üks unelmate raamatupood, mida siin raamatus kirjeldatakse! Hiiglama suur, erinevates keeltes raamatud, igal osakonnal oma müüja. Kui raamatuid riiulitel sättima ei pea ja ostjaid ei ole, siis võib müüja istuda kassa kõrval olevas tugitoolis ja lugeda. No kas pole tore? Ma küll töötaks seal 😀

Aga see tuleviku Tamsalu on üks kummaline linn. Inimesed elavad kuunimedega sektorites. Näiteks saad korteri Märtsikuu majja, sellega on otsustatud, et sinu puhkus on märtsis. Sellepärast, et märtsikuus kolib sinu sektorisse Tehas ja siis ei tahaks sa kindlasti kodus olla…
Ma ei taha palju sellest linnast kirjutada, kes loeb, sel peab olema avastamise ja imestamise võimalus.

See raamat on väga armsalt üles ehitatud. Nimelt kirjutab Keire oma mehele igal novembrikuu ööl ühe kirja, kus meenutab oma Tamsalu elu. Igal hommikul mees ärkab ja loeb hommikukohvi kõrvale naise kirja.
Mis paneb mind mõtlema, et kuidas mõnel inimesel küll enne tööleminekut nii palju vaba aega on… Minul on alati jube kiire, et õigeks ajaks bussipeatusse jõuda… Ehk peaks pool tundi varem ärkama? Aga öökulli tüüpi inimesed (st. mina) vahivad õhtuti kaua üleval ja ei suuda hommikuti ärgata.
Raamatulugeja tüüpi inimesel on ka see öösel üleval passimise probleem 😉 Ja kui oled veel öökulli-raamatulugeja tüüp siis 😛

Kohati huvitav, kohati hämmastav, kohati pealiskaudne, kohati armas raamat. Mõjub hästi fantaasialennule.

Judith Schalansky “Kaelkirjaku kael”

Teema 8: Raamat kirjastuse Tänapäev sarjast “Punane raamat”
Judith Schalansky “Kaelkirjaku kael” (175lk. Tänapäev)

Schalansky_Judith_440.jpg
Inge Lohmark on 55-aastane. Ta on peagi kokkukuivava Ida-Saksa Darwini kooli bioloogiaõpetaja, tõsine, kibestunud ja õnnetu naine.

Peale lugemist tegin pausi, et Inge Lohmarki elu üle mõelda.
Ta armastas oma isa, aga see sai õnnetult surma. Tema ema ei suutnudki ennast kokku võtta ja iga aastaga järjest enam kokku vajudes nõudis üha enam tütre tähelepanu ja koos sellega ka halvakspanu. Ilmselt oli Inge noorena tugev naine, kes suutis enda ja maailmaga toime tulla, ükskõik kui palju valu see talle tegi. Küllap olid tal omad lootused ja ta töötas nende nimel.
Ta kohtus abielumehe Wolfgangiga ja too jättis silmi pilgutamata oma endise pere ja asus Inge juurde. Mees ei tunneks oma esimese pere lapsi ilmselt enam äragi… Ka Ingel oli laps. Tütar Claudia, kes läks algul Californiasse õppima, siis natuke reisima, siis tööle ja nüüd ilmselt ei kavatsegi enam tagasi tulla.
Kogu raamatu vältel jõuab Inge oma mõtetega ikka tütre juurde.
Tuleks ta koju! Ehitaks põlluservale oma maja, ta käiks tütrel külas ja nad jooks terrassil kohvi. Aga tütar ei tule. Saadab emale e-mailiga hoopis enda pulmapildi. Abiellus ühe välismaalasega. Mis värvi silmad sel mehel on? Seda fotolt ei paistagi.
Ja kui ta kord lapsed saab, siis Inge neid ei tunne. Võõrad lapsed, võõral maal.

Wolfgangil on jaanalinnufarm. Ta on kohaliku lehe kuulsus, mees, kelle farmist saab põnevate pealkirjadega laupäevalehe artikleid.
Ongi parem, et mees kogu aeg jalus ei ole. Nad on juba ammu teineteisest võõrdunud. Mees jätab aegajalt oma mustad töötunked naise toolile, et puhtad saada. Tal peavad olema tema rohelised tunked, et jaanalinnud ta ära tunneks. Nägudel need väikese ajuga linnud vahet ei tee.

Koolis olevad lapsed on tulevikuta. Püüad nende tähelepanu võita, aga nende ajud ei jõua lihtsalt järgi. Tüdrukud püüavad esineda, poisid püüavad lolluste hõikamisega tähelepanu võita. Miks nad siin on… Neid ei oota midagi.
Kolleegid on igaüks isekanti imelikud. Direktor peab uhkeid kõnesid ja ei saa aru, kui totralt ja kulunult see kõlab! Inge soovitas tal igakuisete kokkusaamiste alguses tähelepanu võitmiseks püssi lasta ja see mõte läkski käiku. Oh aeg…
Alles poolteist aastat koolis töötanud matemaatikaõpetaja arvab, et teab kõike kõige paremini ja siis veel see õnnetu edvistav Scwanneke…

Inge Lohmark suutis lapsi lõa otsas hoida. Distsipliin, vastastikune teietamine, ei mingit isiklikku kontakti ega südamepuistamist.
“Nimetage liike, mis on välja surnud!”
Tõusis trobikond käekesi.
“Ma mõtlen peale dinosauruste…”
Kohe olid käed jälle all.
Nad ei tea midagi ja nad ei ole suutelised midagi õppima!

Ainuke inimene, kellega Inge läbi sai ja kes temast (ja kellest tema) veidigi hoolis, oli läheduses elav Hans. Pereta, tööta, elas oma majalobudikus koos kass Elisabethiga, kelles oli kaduma läinud koer. Hansuga nad tervitasid ja vahetasid mõned laused. Hansule oli see hädavalik, justkui oleks tal keegi külas käinud. Ja Inge teadis seda ning pakkus mehele iga kord seda paarilauselist rõõmu.

Raamat pakub ka palju bioloogiatunni teadmisi. Inge Lohmark mõtiskleb ja lugeja avardab oma silmaringi. Näiteks lehmade kunstliku viljastamise kohapealt või kalekirjaku kaela ajaloolisest kujunemisest.
Kas te olete sellele mõelnud, et sookured on meil soolinnud, aga kui nad siit ära lendavad, saavad neist oma teises elukohas rannalinnud? Tõeline kaksikelu.
Või sellele, mismoodi Mitšurin suri? Ta kukkus oma aretatud maasikapõõsa otsast alla…

Selline jäik, paindumatu ja empaativõimeta õpetaja oleks ilmselt iga koolilapse vaenlane. Aga kui pikemalt mõtlema hakata, siis on sellest naisest lihtsalt väga kahju.
Inimene, kes ei oota elult mitte midagi, sest ta teab, et midagi ei ole enam tulemas. Kõik tema unistused on paljuski tema enda jäise kesta tõttu purunenud ja nüüd tuleb lihtsalt elada. Loodetavasti nii, et ülejäänud maailm jätab ta rahule ja ajab oma asju.
Küllap tema endaga toime tuleb. Ilma pisarateta.

Mairi Laurik “Mina olen Surm”

Mairi Laurik “Mina olen Surm” (223 lk, Tänapäev)

16195059_1456019091088930_9184024743367137222_n.jpg
16-aastane Roomet kolib Lihulast Viljandisse tädi Salme juurde, et keskkoolis käima hakata. Et normaalselt koolis käia, sest kodukohas muutus ta elu kaaslaste narrimise tõttu põrguks.
Roomet on nimelt Surm.
Ta vaatab inimese poole ning näeb tema õla kohal liivakella. Elukella, mille järgi saab poiss öelda, kas inimesel on veel pikk elu ees, või hakkab see juba läbi saama. Ja kui elu on läbi ja inimene oma kehast välja astunud, saadab Roomet ta siit maailmast minema lausega: “Sind ei ole enam”.

Erakordselt põnev idee! Liivakellad inimeste kõrval, noor Surm, kes inimesed viimasele teekonnale saadab, end ja teisi omasuguseid avastab.
Tal on väga tore perekond, eeskätt väike Karolina ehk pärdik ning tädi Salme – need kaks ongi selle raamatu tõelised säravad staarid.

Samas jäi kogu selles loos midagi kõvasti puudu. Ilmselt ei ole sellised koolinoorte romaanid lihtsalt minu teema, sest mõtlema ta ei pannud, peategelasele kaasa elama ka mitte ja raamatusse ma ära ei kadunud. Oli peatükke, kus mitte midagi ei toimunudki (peale lihapirukate söömise näiteks).
Idee eest siiski kiitus!

Kuna raamat oli kerge lugeda ja seal oli nii suhteid kui pidusid kui pätte kui koolikiusamist, siis usun, et õigele vanusele (põhikool-keskkool), on see vägagi teretulnud lugemine.

Autoril Mairi Laurikul on kohe ilmumas ka järgmine raamat “Novembriöö kirjad”.

Autori foto on teinud Hanna-Liina Kingsep ja minupoolt lõikamine ja mustvalgeks keeramine.

Naomi Novik “Välja juuritud”

102. Naomi Novik “Välja juuritud” (458lk. Tänapäev)
14705616_1350506904973483_1599907657997449608_n.jpg
Kirjutan oma esimese emotsiooni kohe algusse ära: Kasia oskas küpsetada shakotist! See on Poola ja Leedu traditsiooniline okkaline pulmatort (tõlkes puukook või oksakook). Süüakse muidugi ka igasugustel tähtsatel (ja mittetähtsatel) juhtudel. Jube hea on, soovitan proovida!
Kuna siin raamatus oli metsal ja puudel nii oluline roll, siis oli selle koogi küpsetamine justkui raamatusse määratud.images-3.jpg

Alles ma lugesin raamatut metsast ja hulludest puudest (Ali Shaw “The Trees”) ja nüüd siis jälle. Eelmises raamatus olid puulehtedest ja okstest koosnevad metsaelukad, keda hüüti sosistajateks, siin olid samasugused, nimega kõndijad.
Mulle meeldib Naomi Noviku stiil! Mitte kordagi ei hakanud igav, pigem oli vaja pidevalt edasi ja edasi lugeda. Öö saabus, kell ruttas ja mina muudkui lugesin…

Algus oli traditsiooniline – suure võluri majja tuleb tüdruk, kes on alguses üsna suur käpard – süüa teha ei oska, näeb pidevalt räpakas välja, vihastab võlurit. Aga mida edasi, seda taibukama8730ks tüdruk muutub.
Räägitakse, et inimesed peavad leidma selle ala, milleks neil on andeid ja siis neid edasi arendama. Ei saa hea olla igal alal. Samuti ei ole ka Agnieszka suurepärane terves võlukunsti maailmas. Aga ravitsemises ja vanade loitsude ülesäratamises on ta suurepärane.
Raamatus on kurjust ja pettust, headust, sõdu, surma, armastust ja kuhjaga maagiat.
Ja muidugi üsna ebaõnnestunud ja võlukunstivaba kaanepilt…

Põnev, kiire lugemine!

James Krüss “Timm Thaler ehk müüdud naer”

42/53 Teema: 29 Raamat, mis on kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas
James Krüss “Timm Thaler ehk müüdud naer” (Tänapäev 230lk.)
13138972_1215349355155906_8432936227338097666_n.jpg
Raamat on mitme kooli 5. või 6. klassi kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Mina tahtsin aga lugeda sellepärast, et mulle väga meeldib Tõnis Mägi poolt esitatud “Laul Timmile” Timm Thaleri näidendist. Kahju, et näidendit näha ei saanud!
Aga raamatut sain lugeda ja see oli mõnus ja mõtlemapanev lugemine.
Kes me oleksime ilma naeruta? Kas keegi kujutab ette päeva, kus ta korrakski ei naerata? Vaevalt…
Timm Thaler müüb aga lapsena oma naeru Parun Tarukile. Kui sul on ikka vaja tasuda võõrasema võlg pagariäris, siis sa ju ei mõtle, mis see teeb, kui sa enam naerda ei saa.
Aga – tänu naeru kaotusele sai Timm näha tervet maailma, sai õppida nende hulgas, keda ta oma tavalises elus poleks iialgi kohanud. Ja leidis endale sõbrad terveks eluks.
Nii et vahetevahel pole paha, kui meiega juhtub midagi halba, sest sellest võib sündida midagi väga head.

Fredrik Backman “Mida minu poeg peaks maailmast teadma”

62. Väljakutseväline raamat
Fredrik Backman “Mida minu poeg peaks maailmast teadma” (Tänapäev 176lk.)
13178026_1214730861884422_2712539707881015220_n
Kui ma loen mõnd väga head raamatut, siis otsin ma ka selle kirjaniku teisi teoseid. Lugesin ja vaimustusin “Mees nimega Ove” nimelisest raamatust ja leidsin, et Backmanil on eesti keeles olemas veel üks raamat.
Kaanekujunduse järgi kõmpisin kohe raamatukogu lasteosakonda, aga juhatati kenasti täiskasvanute poolele tagasi 🙂

Nende kaante vahel on muhedad lood ühest isast, kes oma väiksele pojale maailma tarkusi selgitada püüab. Ühtlasi paneb ta kirja ka oma apsud ning ühe eriti vinge chorizo-peekoni-sibula-majoneesi jne. saia retsepti.
Selles raamatus kirjutab ta muuhulgas ka nii:
Ma olen nüri ja nurgeline ja mustvalge. Ja mu abikaasa on kõik minu värvid.
Kes on Ove raamatut lugenud, see teab nüüd, kust sealne abikaasa kirjeldus tulnud on 🙂 Samuti on siin raamatus olemas Ove naabrinaise Parvanehi juured – kirjaniku enda abikaasa on väike, sõnakas, kirglik ja tõmmu võõramaalane.

Aga siin on palju toredaid juhtumisi ja ütlemisi:
*Kui emme on sulle hommikusöögi andnud, näeb köök välja nagu Ajaxi reklaam. Kui mina olen sulle hommikusöögi andnud, näeb see välja nagu “Doom 3”. Kurat, keegi varjab mindagi minu eest.

*Kõige hullem on see träni, mis me enne sinu sündi ostsime. Näiteks lammas, mille kõlaritest kostab vaalade laul, et sa paremini magaksid. Miks see jubin ometi vaalakujuline ei olnud? Ah? See ei anna mulle siiani rahu.

*…Ja siis leiutasid inimesed lennuki. Ja Jumal oma lõputus headuses laskus maa peale ja joonistas pagasilindist ühe meetri kaugusele kollase joone. Ja Jumal ütles: “Kui kõik selle joone taga seisavad, siis näevad kõik kõiki kotte.”
Ja siis vaatas üks inimene rahva hulgast seda joont ja ütles: “Ääeiii! Ma tahan lähemaleee!” Ja ta astus üle joone. Ja siis astus ka ülejäänud rahvas üle joone.
Ja sellepärast peetaksegi meil sõdu.
Sest inimesed on nii kuradi lollid.