Kersti Kivirüüt “Mäng mõisa peale”

Kersti Kivirüüt “Mäng mõisa peale” (158lk. Tänapäev)
Autori foto: Raili Mäll

40480815_2117935318230634_3076455370130980864_o

Krimisugemetega ajalooline romaan 19. sajandi teisest poolest. Kivirüüdilikult humoorikas (mitmel korral tekkis nii totakas situatsioon, et sai mõnuga naerda), samas näitab hästi nii eestlaslikku oskust olla igavene idu kui sakslaste aadli ülbust.

Raamat räägib ühe iirlase “detektiivitööst” Eestimaal. Nimelt püüab mees ühe saksa palvel otsida naabruskonna taludest kunagise esimese öö õiguse vilju. Iirlasega liitub noor saksa arstitudeng, kelle arvel eesti tudengid end tükk aega naerutanud on – õpetasid talle nimelt eesti keelt. Aga milline on kohalike parim meelelahutus võõrale keelt õpetades? No “tere” asemel on ju igasuguseid põnevamaid lauseid, mida hõigata …
Nii lähevadki kaks meest maale – üks pärijat otsima ja teine oma “keeleoskusega” hiilates.

Vahva lugu, toredalt kirjutatud.
Viimasel leheküljel on ka vihje, mida ilmselt iga tartlane üle kontrollima läheb (lähen ka, kui Tartusse satun!).

*Aeg – suur õpetaja, kes kahjuks tapab kõik oma õpilased. Selle teravmeelse tähelepaneku jättis tulevastele põlvedele Hector Berlioz. Nimeka helilooja tappis küll infarkt, aga see pole tähtis. Vormistamise küsimus, nagu öeldakse.

Advertisements

Kersti Kivirüüt “Okultismiklubi” 1. ja 2. osa

12 teemakuud: August – raamat ajarännu teemal.
 
Kersti Kivirüüt “Okultismiklubi” 1. ja 2. osa. (167+158lk. Tänapäev)

40078995_2110977575593075_2497306273242939392_o.jpg

 
Minu Kivirüüdimaania järgmised raamatud. 🙂
Mõnusad noortekad! Põnevad, sebimist täis, laheda huumoriga kirjutatud. No tõepoolest – sel kirjanikul on eriti õnnestunud huumorisoon! Mitu korda juhtus, et ma oma mehele lõike ette lugesin, sest kahju oli neid jagamata jätta.
 
Õpetaja Erika ja Vana-Kuuste 8. klassi 6 õpilast loovad ajalooklubi, mis tegelikult (suure saladuskatte all) on okultismiklubi. Nimelt on õpetaja ettevaatamatult kohalikul kalmul iirikeelset laulu ümisedes äratanud ammuse väe ja sündmused hakkavad üksteisele päris kiiresti järgnema ning on kohati ikka päris kõhedad. Lugesin eile äikesetormi ajal ja peab ütlema, et keskkond oli ülimalt sobiv …
Ajaloost ilmuvad kohalik kuningapoeg, Lucifer, rootslaste armee ja igasugu hulle ja veel hullemaid tegelasi. Vana kalmistu, kullast kroon, salajane tunnel koolimaja all.
Lapsed on vägagi tublid, keegi hirmust peast segi ei lähe, aga nutikust jagub neil küllaga. Ilmselt igatseks iga klass endale ka sellist õpetajat kui Erika on!
 
Esimese raamatu alguses on viidatud ka ühele iirikeelsele laulule. Otsisin selle üles ja sain endale ühe lemmikloo juurde. Väga võimas, kuulake!
 
Kui ma oleks Vana-Kuuste koolilaps ja loeksin seda raamatut (võiks olla lausa kohustuslik kirjandus), siis tekiks mul suur ajaloohuvi – kes on minu kodukohas elanud ja millised legendid nendega kaasas käivad? Kes oli August von Sievers, kas tal oli naine Marta, kes oli Ogurtsew jne.
 
Raamatute juurde käib kindlasti bergamotiga Earl Grey tee! 😉

Rita Falk “Talvekartulikneedlid”

Rita Falk “Talvekartulikneedlid” (237lk. Tänapäev)

37919976_2060807590610074_4685303669141274624_n.jpg

Provintsikriminull on kaanele kirjutatud. Minu meelest oli tegu kriminaalsete sugemetega provintsihuumoriga, kus autorist naisterahvas on end väga mõnusalt meessoost külapolitseiniku nahka sättinud ja ühe lennuka ning naljaka loo kirja pannud. Sulejooks on Rita Falkil hea, raamat lausa lendab käes ja hea on teada, et Franz tegutseb tegelikult terves raamatusarjas, ning see on neist alles esimene. Loodetavasti jõuavad nad kõik ka eesti keelde!

Franz on külapolitseinik, kes endale sealaudast elamist ehitab. Tal on kurt vanaema –
käbe mutt, keda kogu küla austab (ja kardab), biitlite fännist papa (isa), kelle kuulmine on küll korras, aga kel sellegipoolest biitlid karjuvad nii, et terve maja ja õu heliseb, lollakas raamatupoodnikust vend Leopold, kes käib endale Rumeeniast ja Taist naisi toomas ja väga normaalne koer Ludwig.
Üllataval kombel ei jää see küla kuidagi alla Midsomerile, sest toimub lausa nelikmõrv, küll on aga Franzi uurimismeetodid hoopis teistsugused kui Barnabil. Franz nimelt ei pinguta eriti, õhtune õlu kahtlusalusega ja korralik söömaaeg on palju tähtsamad. Seega on raamatus kuhjaga nalja ning natuke mõrvauurimist ka.
Muhe lugemine! Lehitsesin raamatupoes toreda kaanepildi pärast ja esimene lehekülg mõjus juba nii, et kaasa ma ta sealt võtsin. Täielik emotsiooniost ja ei kahetse grammigi! Eile oli tänu sellele raamatule igati mõnus puhkepäev.

*Külla saabub erakordselt kena näitsik koos pisikese koerapunniga:
“Algul arvasin, et tegu on ühepäevaturistiga, kes tahab korraks linnast välja saada ja oma väikesele penile näidata, et kusta saab ka mujale kui vastu laternaposte.”

*Lihuniku juures:
“”On need vorsid ikka värsked?”
“Enam värskemad ei saa olla. Emis kärvas alles täna hommikul veremürgitusse, sai maksatsirroosi.””

*Vanaema ostab endale lasteosakonnast uue jope.
Sõidame koju. Vanaema pakib jope lahti ja poeb sisse. See istub nagu valatult, on musta värvi ja selle seljal on oražide tähtedega kiri “Big girls have more fun!”.
Halastaja taevas!
Aga vanaema ju inglise keelt ei oska.

*Tuleb tunnistada, et jalgpalli mängida ta oskab. Peaaegu iga löök läks väravasse. Kuigi mõnikord valesse. … Peale poolaega võib kihla vedada, et Hans lööb oma väravasse. Ta ei suutnud lihtsalt meeles hoida, et pärast poolaega vahetatakse väravaid.
Nagu öeldud, pole ta kunagi olnud kõige kirkam kriit. Aga ühel hetkel kogunesid Rot-Weissi fännid oma värava taha ja iga kord, kui Hans sinnapoole jooksu pistis, karjusid: “Ei!”
Siis sai Hans viimaks aru.

Ja nii edasi, samas vaimus kogu raamat!
Väga mõnus naerutaja 😀
Ja raamatu lõpus on veel mitmeid häid saksapäraseid retsepte ka.
PS: kringlirosinaid võiks enne kringlisse panekut leotada näiteks pihlakaveinis!

Reeli Reinaus “Kuidas mu isa endale uue naise sai”

Teemakuu JUUNI – loe 1 lasteraamat!

Reeli Reinaus “Kuidas mu isa endale uue naise sai” (196lk. Tänapäev)

34703323_1982379301786237_8395960722017746944_n.jpg

Seda ei juhtu tihti, et mul ongi lihtsalt selline päev, kus ma ei tee midagi muud kui loen! Täna on selline päev. 😍
Ja siin on poole päeva tulemus – lugesin pmst. ühe jutiga läbi! Keegi ei käskinud üles tõusta, midagi ei olnud vaja teha. Ehhh, eluke on ikka lill aegajalt 😉

Kaisa on 12, tema isa Sten 37 aastat vana ja kätte on jõudnud aeg, kus isa tahaks endale naist.
Ma arvasin, et olen juba tark ja arvan kohe raamatu alguses ära, kellega Sten lõpuks kokku jääb, aga võta näpust! Asjad tüürisid küll sinnasuunda, aga lõpp keeras hoopis huvitavamale rajale, nii et pole siin midagi arvata vaja, et kui oled mõnd “Armulaeva” osa näinud, siis tunned kõiki armastusromaanide nõkse 😀
Ok, see ei olnud ka ju armastusromaan …
Olid need alles naised, kellega isa Sten kohtus! Krunniga range koristushull, Chiu-haaa-haaa emme, idudest toituv tervisehull, voodite alla nukke sokutav horoskoobifänn, kätega jõest kalu püüdev ellujääja jne. Peab ütlema, et väga vapper mees, kui ta peale kõiki neid kohtumisi veel naistest lõplikult ei loobunud! Arvatavasti oleks mõni naisteradadel algaja asja sinnapaika jätnud, aga kuna Stenil oli siiski olemas mälestus Kaisa normaalsest emast, siis suutis ta lootuse säilitada.
Väga muhedalt kirjutatud! Mitu korda sain suure häälega naerda (kes on lugenud teavad, mismoodi Sten laistekaitseametisse kaevati 🤣).
Lõbus, lahe ja erinev lugu sellest, mida ma siiani lastest ja kasuvanematest lugenud-näinud olen. Kindlasti sobiks lugeda kõigil lastel, kel ema või isa uus elukaaslane silmapiiril terendamas on, aga ka kõigil neil, kes lihtsalt muhedat lugu ootavad!
PS. Sten oli väga normaalne Eestimaa mees. Naistega kohtudes alustas kohe juttu ilmast ja jätkas rangelt omal kursil.

M.C. Beaton “Ränduri surm”

Teema 34: Raamat, mille pealkirjas on sõnad “elu” või “surm”.
M.C. Beaton “Ränduri surm” (181lk. Tänapäev)

31743469_1945116002179234_4421393433634013184_o.jpg
No mis ma nüüd kirjutan sellest Hamishist, keda kõik armastavad (või vihkavad), olenevalt olukorrast. 🙂
Kaks aastat tagasi lugesin kolm raamatut jutti ja oli lahe! Praegu lugesin selle ühe ja oli igav. Ilmselgelt pole pärast sünget ja põhjalikku politseitööd täis nordic noiri lugemist mõtet sellist kreemikoogikrimkat kätte võtta, sest kõik on nii lihtne, kenake, pinnapealne ja tegevusetu.

Hamish läheb ja leiab laiba, läheb ja leiab peidetud asitõendid, arvab ära mõrtsuka, püüab ta osavalt võrku, noomib kohalikke prouasid ja muuhulgas ka kihlub.
Kes mulle aga hirmsasti meeldis oli abipolitseinik Willie! Miks? Sest see mees koristas jaoskonnas ja Hamishi juures ja igalpool mujal nii kui võimalus avanes! Mul oleks sellist vaja, siis ei läheks kallis lugemisaeg raisku, keegi teine tegeleks tolmurullide karjatamisega.

Ühesõnaga – leebe krimka nunnu uurijaga, vererõhku ei tõsta, mõtlemisvõimet ei erguta, tekitab hea une.

Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” ja Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu”

Teema 27: 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad.

001Nähtamatu.png
Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” (289lk. Varrak)

Maailmade vahel on Nähtamatu Raamatukogu, kus elavad raamatukoguhoidjad ei vanane. Nad liiguvad eri paralleelidesse, et hankida sealt haruldasi trükiseid ja tuua need oma raamatukokku – selleks, et nad säiliks.
Kaks üsnagi sümpaatset tegelast – noor raamatukoguhoidja Irene ja õpipoiss Kai – lähevad ühte paljudest Londonitest hankima Grimmide muinasjuttude käsikirja. Ja selles Londonis on kõike: vampiire, haldjaid, küberjuhitavaid alligaatoreid, libahunte, detektiive, politseinikke, teadlasi, võlukunsti, mürgitatud kübaranõelu, tsepeliine, lohesid, hiiglaslikke metallist tõuke jne. Kõike on nii palju, et silme ees läheb kirjuks ja enam ei saa aru, kes keda ründab. 🙂 Võibolla on kõike seda liigagi palju. Kas ühes raamatus peavad kirjas olema kõik teadaolevad muinasjutu- ja ulmetegelased? Kohati tekkis tunne, et katsuge nüüd palun ühele asjale keskenduda ja sellega kuskile jõuda, aga seda muidugi ei juhtunud 🙂 Saabusid üha uued ja uued vaenlased, võlujõud ja head-halvad tegelased ning minul kui lugejal jäi üle ainult imestada, mismoodi autor ise ja Irene ning Kai neil kõigil vahet tegid ning segi ei ajanud. 😛

Aga! Raamat on põnev. Võtsin ta lennureisile kaasa ja lennufoobikust mina ei saanud arugi, kui me ühel hetkel juba kohale jõudnud olime ja lennukist välja aeti. Oleks võinud pikem lend olla. 😉
See oli nüüd esimene osa Nähtamatu Raamatukogu sarjas. Olemas on ka 2. 3. ning 4. osa ja kirjutamisel 5. osa. Ma väga loodan, et see sari saab lõpuni tõlgitud ja ilmutatud, sest ausalt öeldes on selline temaatika üks raamatusõbra unelma täitumine – kui vaid ette kujutada üht maailmadevahelist raamatukogu, kus on hoiul igasugu põnevat kirjandust! Nii pikki koridore, et ühest otsast teise jõudmiseks kulub 2,5 päeva! Hiiglama vanu raamatukoguhoidjaid, kes kuskil selle hiiglasliku kogu nurkades tolmuseid köiteid uurivad! Oh, nii põnev! Ma loodan, et mõnes osas veedetakse rohkem aega ka Nähtamatus Raamatukogus endas – mõni pätt paralleelmaailmast võiks ju juhuslikult sinna sattuda ja natuke kurja teha. 🙂

Niisiis – põnev lugu, meeldiv süžee, toredad tegelased (eriti lohe Kai). Loodetavasti on järgmistes osades veidi vähem igat sorti kolle ja trolle ja pikemalt ning sügavamalt lahti kirjutatud põnevust ja intriigi.

Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu” (345lk. Tänapäev)

*”Ta andis alla ja hammustas nurga hammastega ära.”
Jutt käib kommipakist.
No millega siis veel hammustatakse??? Ah?
See lause iseloomustab raamatut väga kenasti. Ons see nüüd autori või tõlkija stiil, aga peale “Nähtamatu Raamatukogu” lugemist tundus selle raamatu tekst väga konarlik.

Lugu ise rääkis Gotlandil toimunud mõrvadest. Oli udu, oli pimedat ööd, oli üksildasi maju ja ohvri paanilist põgenemist ning mõrtsuka mõtteid. Samas libiseti neist kurjategija tegevuse kohtadest kuidagi kergelt ja kiirelt üle ning keskenduti hoolega uurijate mõtetele ja neile hetkedele, kus üks tegelastest laob ritta plusse ja miinuseid, kas ta ikka peaks oma meest petma või mitte. Selline mulje jäi, et autori jaoks olid raamatus olevad mõrvad nii ebameeldivad, et ta üritas nendega ruttu ühelepoole saada, et siis suhetejuttudega edasi minna. 🙂
Samas oli ju ikka natuke põnev ka. 🙂 Mõrvalood ongi põnevad.

Kui ma raamatu lõpuni jõudsin, meenus mulle Ruth Ware “Valetamise mäng”. Siin ei olnud tegu valetamisega, aga kõik probleemid, mis raamatus olid, said samuti alguse lapsepõlvest ja kooliajast.

Vaatasin, et Mari Jungstedtilt on ilmunud eesti keeles kokku kolm raamatut, kõik erinevate inimeste tõlgitud. Niisiis peab ka teistega katsetama, kas on erinevust näha või mitte.

 

A. J. Finn “Naine aknal”

22. Raamat, mille pealkirjas on mainitud naisterahvast
A. J. Finn “Naine aknal” (470lk. Tänapäev)

NaineAknal.jpg

Nüüd on ta siis loetud, see “2018. aasta kõige oodatum menuk, tõlgitud juba 38 keelde ja filmiõigused FOXile müüdud” ja miskõikveel.

Väga pinnapealselt kokkuvõttes: joodik (sry – alkoholiga liialdav naisterahvas), kes muuhulgas armastab vintis peaga vanu (põnevus)filme vaadata ja tarbib igasugu tablette (koos alkoholiga), näeb aknast, et vastasmajas pussitatakse naist. Naist, kes on tal külas käinud ja keda ta tunneb tolle perekonna liikmena – abikaasana, emana, Jane Russellina.
Kas see on üllatav, et tema juttu mõrvast ei usuta? Ei ole.

See, mis juhtus tema perega, sai selgeks üsna pea ja kui raamat sinna selgusehetke kirjeldamiseni jõudis jäi “ohhooo-efekt” ära. Aga paistab, et see pidigi olema kogu loo kõrghetk, murdepunkt, nii et kahju, et see hetk mul metsa läks.

Sümpaatiat peategelase Anna vastu ei tekkinud, sest kogu oma katastroofis oli ta tõepoolest ise süüdi. Kahju oli lapsest ja kassist. Kass tunduski olema selle raamatu kõige sümpaatsem tegelane – iseloomuga, nagu mitu korda öeldi. Ootasin, et detektiiv Little (kui paljudes raamatutes ja filmides seda olnud on, et suure ja võimsa mehe nimi on Little?!) tekitab raamatus rohkem segadust, aga politsei oli üsna rahumeelne. Hea võmm ja halb võmm – mõlemad olid kenasti olemas ja muidugi paarilised. 😀

Raamatu lõpus tekkis üks üsna mõnusalt väljamängitud koht. Kes on lugenud, siis seoses aknaklaasiga. Ma juba mõtlesin õnneliku lõpu peale, aga siis keerati vinti. Tore!

Üldmulje – täitsa tavaline psühholoogiline põnevik. Ei midagi sellist, mille pärast peaks seda aasta 2018. oodatuimaks raamatuks kutsuma. Aga kirjanikul on kahtlemata suurepärane tiim, et see nii kõrgele jõudnud on! Küllap paljud kadestavad 😉
PS: raamat on paks, aga lugemine läheb kiirelt, sest palju on tühju lehti ja kogu lugu kulgeb lühikeste lausete ja dialoogidena.

Lisan siia sõnu, mida raamatus kasutati, mõni on õige põnev 😉
Rüma, velpalt, vihvatama, vihmauitse, ihmjas, kilatama, viunuma, poolviiliti.
Ja tänu sellele raamatule tutvusin sellise elukaga nagu sukelhüljes!