Reeli Reinaus “Kuidas mu isa endale uue naise sai”

Teemakuu JUUNI – loe 1 lasteraamat!

Reeli Reinaus “Kuidas mu isa endale uue naise sai” (196lk. Tänapäev)

34703323_1982379301786237_8395960722017746944_n.jpg

Seda ei juhtu tihti, et mul ongi lihtsalt selline päev, kus ma ei tee midagi muud kui loen! Täna on selline päev. 😍
Ja siin on poole päeva tulemus – lugesin pmst. ühe jutiga läbi! Keegi ei käskinud üles tõusta, midagi ei olnud vaja teha. Ehhh, eluke on ikka lill aegajalt 😉

Kaisa on 12, tema isa Sten 37 aastat vana ja kätte on jõudnud aeg, kus isa tahaks endale naist.
Ma arvasin, et olen juba tark ja arvan kohe raamatu alguses ära, kellega Sten lõpuks kokku jääb, aga võta näpust! Asjad tüürisid küll sinnasuunda, aga lõpp keeras hoopis huvitavamale rajale, nii et pole siin midagi arvata vaja, et kui oled mõnd “Armulaeva” osa näinud, siis tunned kõiki armastusromaanide nõkse 😀
Ok, see ei olnud ka ju armastusromaan …
Olid need alles naised, kellega isa Sten kohtus! Krunniga range koristushull, Chiu-haaa-haaa emme, idudest toituv tervisehull, voodite alla nukke sokutav horoskoobifänn, kätega jõest kalu püüdev ellujääja jne. Peab ütlema, et väga vapper mees, kui ta peale kõiki neid kohtumisi veel naistest lõplikult ei loobunud! Arvatavasti oleks mõni naisteradadel algaja asja sinnapaika jätnud, aga kuna Stenil oli siiski olemas mälestus Kaisa normaalsest emast, siis suutis ta lootuse säilitada.
Väga muhedalt kirjutatud! Mitu korda sain suure häälega naerda (kes on lugenud teavad, mismoodi Sten laistekaitseametisse kaevati 🤣).
Lõbus, lahe ja erinev lugu sellest, mida ma siiani lastest ja kasuvanematest lugenud-näinud olen. Kindlasti sobiks lugeda kõigil lastel, kel ema või isa uus elukaaslane silmapiiril terendamas on, aga ka kõigil neil, kes lihtsalt muhedat lugu ootavad!
PS. Sten oli väga normaalne Eestimaa mees. Naistega kohtudes alustas kohe juttu ilmast ja jätkas rangelt omal kursil.

M.C. Beaton “Ränduri surm”

Teema 34: Raamat, mille pealkirjas on sõnad “elu” või “surm”.
M.C. Beaton “Ränduri surm” (181lk. Tänapäev)

31743469_1945116002179234_4421393433634013184_o.jpg
No mis ma nüüd kirjutan sellest Hamishist, keda kõik armastavad (või vihkavad), olenevalt olukorrast. 🙂
Kaks aastat tagasi lugesin kolm raamatut jutti ja oli lahe! Praegu lugesin selle ühe ja oli igav. Ilmselgelt pole pärast sünget ja põhjalikku politseitööd täis nordic noiri lugemist mõtet sellist kreemikoogikrimkat kätte võtta, sest kõik on nii lihtne, kenake, pinnapealne ja tegevusetu.

Hamish läheb ja leiab laiba, läheb ja leiab peidetud asitõendid, arvab ära mõrtsuka, püüab ta osavalt võrku, noomib kohalikke prouasid ja muuhulgas ka kihlub.
Kes mulle aga hirmsasti meeldis oli abipolitseinik Willie! Miks? Sest see mees koristas jaoskonnas ja Hamishi juures ja igalpool mujal nii kui võimalus avanes! Mul oleks sellist vaja, siis ei läheks kallis lugemisaeg raisku, keegi teine tegeleks tolmurullide karjatamisega.

Ühesõnaga – leebe krimka nunnu uurijaga, vererõhku ei tõsta, mõtlemisvõimet ei erguta, tekitab hea une.

Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” ja Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu”

Teema 27: 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad.

001Nähtamatu.png
Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” (289lk. Varrak)

Maailmade vahel on Nähtamatu Raamatukogu, kus elavad raamatukoguhoidjad ei vanane. Nad liiguvad eri paralleelidesse, et hankida sealt haruldasi trükiseid ja tuua need oma raamatukokku – selleks, et nad säiliks.
Kaks üsnagi sümpaatset tegelast – noor raamatukoguhoidja Irene ja õpipoiss Kai – lähevad ühte paljudest Londonitest hankima Grimmide muinasjuttude käsikirja. Ja selles Londonis on kõike: vampiire, haldjaid, küberjuhitavaid alligaatoreid, libahunte, detektiive, politseinikke, teadlasi, võlukunsti, mürgitatud kübaranõelu, tsepeliine, lohesid, hiiglaslikke metallist tõuke jne. Kõike on nii palju, et silme ees läheb kirjuks ja enam ei saa aru, kes keda ründab. 🙂 Võibolla on kõike seda liigagi palju. Kas ühes raamatus peavad kirjas olema kõik teadaolevad muinasjutu- ja ulmetegelased? Kohati tekkis tunne, et katsuge nüüd palun ühele asjale keskenduda ja sellega kuskile jõuda, aga seda muidugi ei juhtunud 🙂 Saabusid üha uued ja uued vaenlased, võlujõud ja head-halvad tegelased ning minul kui lugejal jäi üle ainult imestada, mismoodi autor ise ja Irene ning Kai neil kõigil vahet tegid ning segi ei ajanud. 😛

Aga! Raamat on põnev. Võtsin ta lennureisile kaasa ja lennufoobikust mina ei saanud arugi, kui me ühel hetkel juba kohale jõudnud olime ja lennukist välja aeti. Oleks võinud pikem lend olla. 😉
See oli nüüd esimene osa Nähtamatu Raamatukogu sarjas. Olemas on ka 2. 3. ning 4. osa ja kirjutamisel 5. osa. Ma väga loodan, et see sari saab lõpuni tõlgitud ja ilmutatud, sest ausalt öeldes on selline temaatika üks raamatusõbra unelma täitumine – kui vaid ette kujutada üht maailmadevahelist raamatukogu, kus on hoiul igasugu põnevat kirjandust! Nii pikki koridore, et ühest otsast teise jõudmiseks kulub 2,5 päeva! Hiiglama vanu raamatukoguhoidjaid, kes kuskil selle hiiglasliku kogu nurkades tolmuseid köiteid uurivad! Oh, nii põnev! Ma loodan, et mõnes osas veedetakse rohkem aega ka Nähtamatus Raamatukogus endas – mõni pätt paralleelmaailmast võiks ju juhuslikult sinna sattuda ja natuke kurja teha. 🙂

Niisiis – põnev lugu, meeldiv süžee, toredad tegelased (eriti lohe Kai). Loodetavasti on järgmistes osades veidi vähem igat sorti kolle ja trolle ja pikemalt ning sügavamalt lahti kirjutatud põnevust ja intriigi.

Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu” (345lk. Tänapäev)

*”Ta andis alla ja hammustas nurga hammastega ära.”
Jutt käib kommipakist.
No millega siis veel hammustatakse??? Ah?
See lause iseloomustab raamatut väga kenasti. Ons see nüüd autori või tõlkija stiil, aga peale “Nähtamatu Raamatukogu” lugemist tundus selle raamatu tekst väga konarlik.

Lugu ise rääkis Gotlandil toimunud mõrvadest. Oli udu, oli pimedat ööd, oli üksildasi maju ja ohvri paanilist põgenemist ning mõrtsuka mõtteid. Samas libiseti neist kurjategija tegevuse kohtadest kuidagi kergelt ja kiirelt üle ning keskenduti hoolega uurijate mõtetele ja neile hetkedele, kus üks tegelastest laob ritta plusse ja miinuseid, kas ta ikka peaks oma meest petma või mitte. Selline mulje jäi, et autori jaoks olid raamatus olevad mõrvad nii ebameeldivad, et ta üritas nendega ruttu ühelepoole saada, et siis suhetejuttudega edasi minna. 🙂
Samas oli ju ikka natuke põnev ka. 🙂 Mõrvalood ongi põnevad.

Kui ma raamatu lõpuni jõudsin, meenus mulle Ruth Ware “Valetamise mäng”. Siin ei olnud tegu valetamisega, aga kõik probleemid, mis raamatus olid, said samuti alguse lapsepõlvest ja kooliajast.

Vaatasin, et Mari Jungstedtilt on ilmunud eesti keeles kokku kolm raamatut, kõik erinevate inimeste tõlgitud. Niisiis peab ka teistega katsetama, kas on erinevust näha või mitte.

 

A. J. Finn “Naine aknal”

22. Raamat, mille pealkirjas on mainitud naisterahvast
A. J. Finn “Naine aknal” (470lk. Tänapäev)

NaineAknal.jpg

Nüüd on ta siis loetud, see “2018. aasta kõige oodatum menuk, tõlgitud juba 38 keelde ja filmiõigused FOXile müüdud” ja miskõikveel.

Väga pinnapealselt kokkuvõttes: joodik (sry – alkoholiga liialdav naisterahvas), kes muuhulgas armastab vintis peaga vanu (põnevus)filme vaadata ja tarbib igasugu tablette (koos alkoholiga), näeb aknast, et vastasmajas pussitatakse naist. Naist, kes on tal külas käinud ja keda ta tunneb tolle perekonna liikmena – abikaasana, emana, Jane Russellina.
Kas see on üllatav, et tema juttu mõrvast ei usuta? Ei ole.

See, mis juhtus tema perega, sai selgeks üsna pea ja kui raamat sinna selgusehetke kirjeldamiseni jõudis jäi “ohhooo-efekt” ära. Aga paistab, et see pidigi olema kogu loo kõrghetk, murdepunkt, nii et kahju, et see hetk mul metsa läks.

Sümpaatiat peategelase Anna vastu ei tekkinud, sest kogu oma katastroofis oli ta tõepoolest ise süüdi. Kahju oli lapsest ja kassist. Kass tunduski olema selle raamatu kõige sümpaatsem tegelane – iseloomuga, nagu mitu korda öeldi. Ootasin, et detektiiv Little (kui paljudes raamatutes ja filmides seda olnud on, et suure ja võimsa mehe nimi on Little?!) tekitab raamatus rohkem segadust, aga politsei oli üsna rahumeelne. Hea võmm ja halb võmm – mõlemad olid kenasti olemas ja muidugi paarilised. 😀

Raamatu lõpus tekkis üks üsna mõnusalt väljamängitud koht. Kes on lugenud, siis seoses aknaklaasiga. Ma juba mõtlesin õnneliku lõpu peale, aga siis keerati vinti. Tore!

Üldmulje – täitsa tavaline psühholoogiline põnevik. Ei midagi sellist, mille pärast peaks seda aasta 2018. oodatuimaks raamatuks kutsuma. Aga kirjanikul on kahtlemata suurepärane tiim, et see nii kõrgele jõudnud on! Küllap paljud kadestavad 😉
PS: raamat on paks, aga lugemine läheb kiirelt, sest palju on tühju lehti ja kogu lugu kulgeb lühikeste lausete ja dialoogidena.

Lisan siia sõnu, mida raamatus kasutati, mõni on õige põnev 😉
Rüma, velpalt, vihvatama, vihmauitse, ihmjas, kilatama, viunuma, poolviiliti.
Ja tänu sellele raamatule tutvusin sellise elukaga nagu sukelhüljes!

Eugen Ovidiu Chirovici “Peeglite Raamat”

Teema 19: Raamat sellise maa kirjanikult, mille kirjandust sa varem lugenud ei ole.
Eugen Ovidiu Chirovici, „Peeglite raamat“ (252lk. Tänapäev, tõlge: Maria Lepik)

Peeglite raamat.jpg
Tegu on Rumeeniast pärit kirjanikuga ja see oli minu esimene kohtumine selle maa kirjandusega. Kuigi – raamatu kirjutas Chirovici alles siis, kui oli kolinud Inglismaale ja tegi seda inglise keeles (laiem publik, rohkem sissetulekut).
 
Oma järelsõnas kirjutab Chirovici: “Olen alati arvanud, et kolmesaja lehekülje järel peaks lugejal olema midagi enamat kui lihtsalt teadmine, kes tappis Tomi, Dicki või Harry, hoolimata sellest, kui peened ja üllatavad võivad olla loo keerdkäigud.”
Ütleme nii, et mul oli loo lõppedes tõesti midagi enamat kui teadmine, kes mõrvas professori – mul oli hea meel, et see veidi kuiv lugu läbi sai 😉

Sel raamatu on kolm osa.
Esimeses saab kirjastaja Richard Flynnilt osalise käsikirja ja kogu lugu ongi Richardi käsikirja lugemine. See on raamatu parim osa, puudutab inimese mälu ja seda, mida me tegelikult oma peades kokku vaaritada suudame. Tõesõna – viimasel ajal olen ma ühte ja teistpidi aju ja mälu teemadega kokku puutunud ja natuke nagu kõhe on… Kas minu mälestused on neist asjadest, mis on tegelikult juhtunud, või olen ma osa neist kuuldu põhjal ise loonud?
Niisiis – ajakirjanik loeb käsikirja, kus üliõpilane Richard on armunud oma korterikaaslasse Laurasse ja käib aegajalt professor Wiederi juures tema raamatukogu kataloogimas. Laural on probleemid teda ahistava eksiga ja Richard kahtlustab, et professoril ja Laural on sügavam suhe kui üliõpilase-õppejõu oma.
Käsikiri (ja esimene osa raamatust) lõpevad ööl enne seda, kui professor tapetakse.

Teises osas hakkab ajakirjanik John Keller aastaid hiljem Richardi käsikirja ülejäänud osa otsima. Richard ise on surnud, Laurast on saanud kuiv ja ebameeldiv, tähtsust täis teadlane, ajakirjaniku nuhkimine ei vii eriti kuskile – käsikirja ta leida ei suuda ja kui tema tüdruk ta maha jätab, lööb mees kogu kupatusele käega.

Kolmandas osas tegutseb ekspolitseinik Roy Freeman, kes võtab asja käsile kuna saab arstilt Alzheimeri diagnoosi. Vaja on aju turgutada, niisiis jätkab ta oma 20-aasta tagust mõrvauurimist. Lahendab loo, lahendus ei ole üllatav, aga näitab, et kui järjekindlalt süüdistusi salgad ja enda versioonide juurde jääd, siis võid kaugele sõuda. Aga kui valvsuse kaotad ja arvad, et suhtled lihtsalt ühe kahjutu vanainimesega, kellele võib kõigest rääkida, jäädki rumalat moodi vahele.

Raamat pidavat sel aastal ilmuma lausa neljakümnes keeles!
Kui kirjanik oleks jätkanud kogu raamatut esimese osa vaimus, oleks kirjutanud rohkem inimese aju vägitegudest ja salajastest katsetest, mida professor tegi (ja millest lõpuks muffigi ei räägitud!), oleks see kindlasti olnud tunduvalt huvitavam lugu. Tõsi – aegajalt tundus ka keset teist ja kolmandat osa, et no nüüd hakkab jälle minema ja põnevus tõuseb, aga siis tõmmati see elevus kohe maha.
Igastahes – olen lugenud Rumeenia kirjaniku teost ja nii mõnigi tore tsitaat jäi ka silma 🙂

 
“Kas sa teadsid, et meie aju ei suuda enamiku ajast eristada väljamõeldist reaalsusest? Sellepärast me suudamegi mõne filmi ajal nutta ja mõne ajal naerda, kuigi me teame, et loo mõtles välja selle autor.” Lk.26

“Elavad teevad pidevalt vigu, aga surnud kaetakse mahajääjate poolt kiiresti eksimatuse looriga.” Lk.28

“Mõnikord on meil lihtsalt vaja uskuda, et torukübarast saab välja tõmmata ka elevandi.” Lk.50

“Fuugaseisund – sel ajal kaob inimesel eneseteadvus, mälestused ja identiteeditunne. äärmuslikel juhtudel võivad niisugused inimesed kodunt kaduda ning nad leitakse aastaid hiljem teisest linnast või riigist, kus nad elavad täiesti uue identiteediga, mäletamata midagi oma endisest elust.” Lk.57

“Mälestus kaotatud ajast ei ole tingimata mälestus ajast sellisena, nagu see oli.” Lk.247

Mairi Laurik “Novembriöö kirjad”

Mairi Laurik “Novembriöö kirjad” (237lk. Tänapäev)

novembriöö.jpg

Tamsalu linn on kõrge müüriga piiratud ja seal asub nanotehnoloogiat arendav tehas. Sinna linna viib rong ja seal elavad ning töötavad (stabiilselt) miljon inimest üle maakera. Linna keskpunktiks on raudteejaam ja sealt on linna servani igas suunas täpselt 7 kilomeetrit.
Keire satub sellesse linna peale seda, kui ta ülikoolist välja visatakse. Tal läheb hästi ja ta saab ta tööd Enderi raamatupoes.
Ja see on üks unelmate raamatupood, mida siin raamatus kirjeldatakse! Hiiglama suur, erinevates keeltes raamatud, igal osakonnal oma müüja. Kui raamatuid riiulitel sättima ei pea ja ostjaid ei ole, siis võib müüja istuda kassa kõrval olevas tugitoolis ja lugeda. No kas pole tore? Ma küll töötaks seal 😀

Aga see tuleviku Tamsalu on üks kummaline linn. Inimesed elavad kuunimedega sektorites. Näiteks saad korteri Märtsikuu majja, sellega on otsustatud, et sinu puhkus on märtsis. Sellepärast, et märtsikuus kolib sinu sektorisse Tehas ja siis ei tahaks sa kindlasti kodus olla…
Ma ei taha palju sellest linnast kirjutada, kes loeb, sel peab olema avastamise ja imestamise võimalus.

See raamat on väga armsalt üles ehitatud. Nimelt kirjutab Keire oma mehele igal novembrikuu ööl ühe kirja, kus meenutab oma Tamsalu elu. Igal hommikul mees ärkab ja loeb hommikukohvi kõrvale naise kirja.
Mis paneb mind mõtlema, et kuidas mõnel inimesel küll enne tööleminekut nii palju vaba aega on… Minul on alati jube kiire, et õigeks ajaks bussipeatusse jõuda… Ehk peaks pool tundi varem ärkama? Aga öökulli tüüpi inimesed (st. mina) vahivad õhtuti kaua üleval ja ei suuda hommikuti ärgata.
Raamatulugeja tüüpi inimesel on ka see öösel üleval passimise probleem 😉 Ja kui oled veel öökulli-raamatulugeja tüüp siis 😛

Kohati huvitav, kohati hämmastav, kohati pealiskaudne, kohati armas raamat. Mõjub hästi fantaasialennule.

Judith Schalansky “Kaelkirjaku kael”

Teema 8: Raamat kirjastuse Tänapäev sarjast “Punane raamat”
Judith Schalansky “Kaelkirjaku kael” (175lk. Tänapäev)

Schalansky_Judith_440.jpg
Inge Lohmark on 55-aastane. Ta on peagi kokkukuivava Ida-Saksa Darwini kooli bioloogiaõpetaja, tõsine, kibestunud ja õnnetu naine.

Peale lugemist tegin pausi, et Inge Lohmarki elu üle mõelda.
Ta armastas oma isa, aga see sai õnnetult surma. Tema ema ei suutnudki ennast kokku võtta ja iga aastaga järjest enam kokku vajudes nõudis üha enam tütre tähelepanu ja koos sellega ka halvakspanu. Ilmselt oli Inge noorena tugev naine, kes suutis enda ja maailmaga toime tulla, ükskõik kui palju valu see talle tegi. Küllap olid tal omad lootused ja ta töötas nende nimel.
Ta kohtus abielumehe Wolfgangiga ja too jättis silmi pilgutamata oma endise pere ja asus Inge juurde. Mees ei tunneks oma esimese pere lapsi ilmselt enam äragi… Ka Ingel oli laps. Tütar Claudia, kes läks algul Californiasse õppima, siis natuke reisima, siis tööle ja nüüd ilmselt ei kavatsegi enam tagasi tulla.
Kogu raamatu vältel jõuab Inge oma mõtetega ikka tütre juurde.
Tuleks ta koju! Ehitaks põlluservale oma maja, ta käiks tütrel külas ja nad jooks terrassil kohvi. Aga tütar ei tule. Saadab emale e-mailiga hoopis enda pulmapildi. Abiellus ühe välismaalasega. Mis värvi silmad sel mehel on? Seda fotolt ei paistagi.
Ja kui ta kord lapsed saab, siis Inge neid ei tunne. Võõrad lapsed, võõral maal.

Wolfgangil on jaanalinnufarm. Ta on kohaliku lehe kuulsus, mees, kelle farmist saab põnevate pealkirjadega laupäevalehe artikleid.
Ongi parem, et mees kogu aeg jalus ei ole. Nad on juba ammu teineteisest võõrdunud. Mees jätab aegajalt oma mustad töötunked naise toolile, et puhtad saada. Tal peavad olema tema rohelised tunked, et jaanalinnud ta ära tunneks. Nägudel need väikese ajuga linnud vahet ei tee.

Koolis olevad lapsed on tulevikuta. Püüad nende tähelepanu võita, aga nende ajud ei jõua lihtsalt järgi. Tüdrukud püüavad esineda, poisid püüavad lolluste hõikamisega tähelepanu võita. Miks nad siin on… Neid ei oota midagi.
Kolleegid on igaüks isekanti imelikud. Direktor peab uhkeid kõnesid ja ei saa aru, kui totralt ja kulunult see kõlab! Inge soovitas tal igakuisete kokkusaamiste alguses tähelepanu võitmiseks püssi lasta ja see mõte läkski käiku. Oh aeg…
Alles poolteist aastat koolis töötanud matemaatikaõpetaja arvab, et teab kõike kõige paremini ja siis veel see õnnetu edvistav Scwanneke…

Inge Lohmark suutis lapsi lõa otsas hoida. Distsipliin, vastastikune teietamine, ei mingit isiklikku kontakti ega südamepuistamist.
“Nimetage liike, mis on välja surnud!”
Tõusis trobikond käekesi.
“Ma mõtlen peale dinosauruste…”
Kohe olid käed jälle all.
Nad ei tea midagi ja nad ei ole suutelised midagi õppima!

Ainuke inimene, kellega Inge läbi sai ja kes temast (ja kellest tema) veidigi hoolis, oli läheduses elav Hans. Pereta, tööta, elas oma majalobudikus koos kass Elisabethiga, kelles oli kaduma läinud koer. Hansuga nad tervitasid ja vahetasid mõned laused. Hansule oli see hädavalik, justkui oleks tal keegi külas käinud. Ja Inge teadis seda ning pakkus mehele iga kord seda paarilauselist rõõmu.

Raamat pakub ka palju bioloogiatunni teadmisi. Inge Lohmark mõtiskleb ja lugeja avardab oma silmaringi. Näiteks lehmade kunstliku viljastamise kohapealt või kalekirjaku kaela ajaloolisest kujunemisest.
Kas te olete sellele mõelnud, et sookured on meil soolinnud, aga kui nad siit ära lendavad, saavad neist oma teises elukohas rannalinnud? Tõeline kaksikelu.
Või sellele, mismoodi Mitšurin suri? Ta kukkus oma aretatud maasikapõõsa otsast alla…

Selline jäik, paindumatu ja empaativõimeta õpetaja oleks ilmselt iga koolilapse vaenlane. Aga kui pikemalt mõtlema hakata, siis on sellest naisest lihtsalt väga kahju.
Inimene, kes ei oota elult mitte midagi, sest ta teab, et midagi ei ole enam tulemas. Kõik tema unistused on paljuski tema enda jäise kesta tõttu purunenud ja nüüd tuleb lihtsalt elada. Loodetavasti nii, et ülejäänud maailm jätab ta rahule ja ajab oma asju.
Küllap tema endaga toime tuleb. Ilma pisarateta.