Lille Roomets „Üks väike valge tuvi“

Teema 6: 2019. aastal ilmuv debüütteos
Lille Roomets „Üks väike valge tuvi“ (271lk. Tänapäev)

Raamat, kus mitmel-mitmel korral mainitakse üht mu lemmikfilmi – “Lõputu küünlapäev”! Ma loodan kunagi oma elus ühe kena metsümisejaga kohtuda, tunduvad toredad loomakesed. Natuke kopra moodi. 🙂

Niisiis – peakangelane Kerttily. Hakkaja ja nutikas tüdruk. Võiks öelda päris kartmatu tüdruk, sest keskööl surnuaeda kriminaale jahtima minemine ei ole niisama pargiskäik. Samuti nõuab mu meelest erilist julgust baaris töötamine ja kandikuga purjus ja lolli möla ajavate seltskondade vahel kõndimine. Ometi on Kerttily endaga päris hädas, sest ei suuda rahvarohketes kohtades, eriti koolis, sõnagi suust välja saada. Koolikiusamised (õpetajad, kes on tüdrukule lihtsalt käega löönud!?), kohalik mootorrattakamp, kõikenägev silm Valli, Kerttily äsja surma saanud ema ja eemalehoidev isa …
See on ühe teismelise jaoks tõsiselt ränk koorem, mida kanda!
Aga ma pean ütlema, et nii tarka ja sisemiselt tugevat ning julget tüdrukut on raamatus (ja oleks ka elus!) lausa rõõm kohata. Suurepärane peategelane! Elasin talle huviga kaasa.

Ma pean tunnistama, et mulle meeldivad raamatud, kus pealtnäha halvad tegelased on oma südames tegelikult head ja kui äkki nende abi vaja läheb, siis on nad asja eest väljas. Maailm tundub vist tänu sellele parem koht olema … 🙂

Umbes 100. leheküljel mõtlesin korraks, et huvitav, kuhu see raamat küll tüürib? Väike segadusehetk, mis oli ilmselt tingitud ka sellest, et ma loen väga harva noortekaid.
Aga huvitav oli! Hästi oli kirjutatud (Debüüt! Tegelikult ka või?), tegelastel olid kõigil oma näod ja lugu sai ikka päris põrutava lõpu.
Aitäh, Lille, mõnusa lugemiselamuse, armsa raamatusse kirjutatud pühenduse ja minu teadmistepagasi suurendamise eest – ma tean nüüd, mis on selektiivne mutism.
Edu Sulle järgmiste raamatutega!

Foto on tehtud Vana-Pärnu kalmistul. Valge sulg pildil lendas mulle sel päeval töökoha uksest sisse. Täiesti iseseisvalt.