Jennifer Niven “Ada Blackjack”

Teema 16: Raamat ühe ajaloolise isiku elust
Jennifer Niven “Ada Blackjack” (392lk. Tammerraamat, tõlge: Raili Puskar)

02Ada.jpg
Linnutee on taevalaotuses kõndivate vanade naiste rivi – eskimote uskumus.

1921. aastal liikus põhjapoole, Wrangeli saarele neljast mehest koosnev ekspeditsioon, kuhu palgati ka eskimonaine Ada Blackjack. Adal ei olnud tegelikult mingit tahtmist minna, eriti kui ta sai teada, et ükski teine eskimo nendega ei liitu, aga tal oli väike haige poeg, kelle eest hoolitsemiseks vajas Ada raha. Ja selle reisi eest lubati palju raha!
Noorte meeste tiimi oli kokku pannud Vilhjalmur Steffansson, kel oli kinnisidee “sõbralikust Arktikast”, kus elamiseks pole rohkem muresid kui “meil või teil siin, kodus”. Süüa pidi olema piisavalt, niisiis suhtus ta kogu korraldusse kergekäeliselt, lasi meestel endil oma varud kokku pakkida ja süüa võeti kaasa vähem, kui oleks tarvis olnud.

Ma vihastasin selle raamatu jooksul kordi ja kordi selle Steffanssoni ja tema kamba peale! Alguses suhtuti kogu ettevõtmisse kui randa piknikule minemisse, hiljem kui tragöödia oli toimunud, noored mehed kõik surnud, ainult Ada elus, veeretas ta süü meeste peale, kes “oma kogenematuse pärast ise endile häda kaela tõid”.

Niisiis läksid Ada, Lorne Knight, Milton Galle, Allan Crawford, Fred Maurer ja hallitriibuline kass Victoria Wrangeli saarele.
Nende segane pealik Steffansson oli käskinud saarele jõudes heisata seal Inglismaa lipp, nii et sellega tekkis veel ka poliitiline probleem – Venemaa pidas nimelt saart enda omaks ja nüüd vehiti seal võõra lipuga! Nii Inglismaa, USA kui Kanada pesid oma käed sellest ettevõtmisest puhtaks.

Aga mehed ning Ada elasid Wranglil. Vaene Ada nakatus kohe alguses Arktilisse hüsteeriasse, mis avaldus tema puhul tööst keeldumises, ulgumises ja kinnisidees saada ühe meeskonnaliikme abikaasaks. Ta valis mehe välja ja andis endast kõik, et sellele meelejärele olla. Küll üritati teda eemal hoida, koliti mees kaugemalasuvasse laagrisse (Ada läks talle sinna järgi ja toodi kelgule kinniseolult tagasi) ja tehti veel mitmeid trikke, lõpuks ähvardati Adat, et kui too tööle ei hakka (õmblema, süüa tegema), siis saadetakse ta õue magama.
Ada mõtles kaua ja hakkas siis sõna lausumata tööle. Ainult aegajalt ohkas ta sügavalt kui noormees temast möödus.

Niisiis Ada õmbles riideid ja mehed küttisid (kõigepealt õppisid küttima, sest alguses ei suvatsenud merihobud ennast jääpangal isegi mitte liigutada kui kütihakatised neist mööda paugutasid) ning tegid teadust, katsetasid fotograafiaga. Õhtuti istuti kõik koos majas tule ümber ja jutustati lugusid.

Ekspeditsioon pidi jääma Wranglile aastaks ja suvel, kui jääolud paremad, pidi laev neile järgi tulema ja nad välja vahetama. Aga sel aastal olid erakordselt rasked jääolud, vaba vett ei tekkinud, lund sadas juurde. Ja laev ei tulnud… Lõpuks sai selgeks, et nad peavad veetma saarel veel ühe talve. Toidumoona oli aga kaasa pakitud vaid üheks aastaks.
Niisiis jagati kõik portsjoniteks ja hakati jagama jaokaupa.

Mis on põhjas tõeline maiustus? Kommid hülgerasvaga 😉 Nomm-nommm…

Järgmise aasta jaanuariks oli selge, et toiduga nad välja ei vea ja kõik karud, hülged, rebased olid ka kuskile kadunud. Lisaks oli üks meestest haigestunud skorbuuti.
Niisiis pakiti kelk ja kolm tervet meest alustasid teekonda Nome`i, et sealt abi tuua. Teekonna pikkuseks oli kuni 300km.
Ada jäi haige mehega üksi saarele. Ta õppis püüniseid panema. Õppis püssist laskma. Ehitas nahkpaadi, et hülgeid küttida. Ta tegi kõik, et endal ja sureval mehel hing sees hoida. Aga see ei õnnestunud.
Lorne Knight suri kevadel.
Ada jäi üksi kass Viciga, jätkas Knighti päeviku kirjutamist ja küttimist ja tänas iga päev Jumalat, et ta veel elus on.

Lõpuks saabus päästelaev, Ada ja Vic viidi koju, Adast sai kangelane. Ajakirjandus piiras teda igal pool, Ada päästnud laeva kaptenil oli Steffanssoniga kana kitkuda, niisiis valetas see Adast kokku lugusid, et naine oli prostituut ja lasi meelega Knightil surra.
1/3 raamatust oli täiesti kohutav, sest kirjeldati kõiki neid intriige, mis Ada “turvalises kodus” üle pidi elama. Inimeste alatus ja omakasu ihalus on piiritu!
Aegajalt igatses Ada tagasi Wrangli rahu ja vaikuse kätte.

Raamat oli väga hea, kahjuks ilma piltideta, aga internetist otsides leiab palju erinevaid ekspeditsiooni pilte. Autor on teinud korraliku uurimustöö, kasutatud kirjandus võtab enda alla 6 viimast lehekülge. Lisaks kohtumised ekspeditsioonil osalenute sugulaste ja sõpradega.
Lugesin täna ka seda, et raamatust tehakse film!

Nende ainus grupipilt tehti 28. augustil 1922.
Ada istus lähemale oma armastusele ja ka kass Vic võttis koha sisse.

tumblr_omgefeY8oo1r55hqao1_1280.jpg
Youtubes on ka ühe keskkooliõpilase tehtud dokumentaalijupike, kus ekspeditsioonis kenasti kokku võetud ja palju pildimaterjali kokku otsitud.

Ada Blackjacki film

Kogu ekspeditsiooni organiseerija Steffansson andis sellest välja ka raamatu, lisaks ilmus raamat ka Lorne Knighti päevikute põhjal. Ada Blackjacki Arktikavõitlusest on kirjutanud veel teisedki.

Raamatud.jpg

Jennifer Nivenilt on eesti keeles ilmunud kaks raamatut:
“Ada Blackjack” aastal 2012
“Elu helged paigad” aastal 2015

Stef Penney “Under a Pole Star”

Teema 12: Raamat, mille tegevus toimub süngel sügisel või külmal talvel.
Stef Penney “Under a Pole Star” (608lk. Quercus)

UnderPoleStar
Ma olen lummatud! Tõesti väga hea raamat 19 sajandi lõpu armastusest mehe ja naise ja Arktika vahel. Tolle aja naise rollist ja püüdlustest, erinevate meeste erinevatest suhtumistest naistesse, eskimotest, karmist Gröönimaa talvest, avastustest, õnnest, kurbusest, hingesegadusest, erinevate kultuuride tavadest.
Aga kõigepealt ikka armastusest.

Raamat algab nagu Titanicu film – vanaproua viiakse kohta, kus ta tüdruku ja noore naisena olnud oli, ning päev päevalt meenuvad talle seigad oma elust.

Kui Flora saab 12-aastaseks, sureb ta ema. Isa ei suuda välja mõelda, mida tütrega teha ja nii võtab ta lapse oma vaalapüügilaeva retkele kaasa. Inglismaalt kaugele põhja, jää ja karmide meeste keskele. Isa on mures, aga Flora armub sellesse kaugesse üksildasse kanti. Ta käib isaga Gröönimaal mitmeid kordi, sõbruneb eskimotega, õpib nende keelt.
Kui Flora saab 16-aastaseks, ei peeta teda enam lapseks ja isa keeldub teda edaspidi kaasa võtmast. Laps laevas on üks asi, naine laevas meeste keskel on teine asi.
Flora vannub, et ühel päeval on tal enda ekspeditsioon ja ta läheb tagasi põhja!
Ajakirjandus on pannud talle nime: Lumekuninganna

Jakob on 6-aastane ja ta elab koos vennaga USA-s. Nende vanemad on surnud ja poistel on kasupere. Elu ei ole kerge, aga õnneks kaitseb ja aitab teda vanem vend Hendrik. Poissi huvitab geoloogia ja fotondus. Ta läheb ülikooli ja õpib hästi. Jakobi salajaseks unistuseks on minna Gröönimaale, sinna kaugele ja külmale, tundmatule maale.

Nii Flora kui Jakobi elus on armumisi, tuliseid pisaraid ja otsuseid, mille tegemise üle nad alati õnnelikud ei ole. Kui Jakobil õnnestub end Gröönimaale minema laeva meeskonda saada, siis Floral naisena on selleks vähe võimalusi. Õigemini küll vaid üks võimalus – panna kokku enda ekspeditsioon. Ta käib ülikoolis, õpib meteoroloogiat ja võib ennast ekspeditsioonil teadlasena rakendada.
Aga see vajab tohutul hulgal raha!
Noor naine kohtub kena mehega, ei armu temasse, aga tunneb sümpaatiat. Mees kosib ta endale naiseks ja äkki avanebki Lumekuningannal võimalus sõita põhja!

See on sissejuhatus.
Nüüd algab lugu reisidest, teede ristumisest, kibedatest pisaratest, võrratust Gröönimaa loodusest (st. jääväljadest), polaaröödest, eskimote elust ja armastusest, suurtest pettustest, visadusest ja armastusest.
See kõik on nii suurepäraselt kirja pandud, et raamatut lugedes oleks nagu ise nende tegelaste elusid elanud ja nendega koos otsuseid teinud. Kui palju probleeme jääks elus olemata, kui inimesed ei keerutaks, ei mõtleks üle ja oleksid üksteise vastu lihtsalt ausad!
Aga siis ei oleks ka selliseid lugemiselamusi.

Selles raamatus on ka omajagu erootikat. Erootikat selles heas, vanaaegses mõttes, kus pilgud tähendasid nii palju, kus käte puudutuse peale punastati, kus lahtiriietumiseks läks kohutavalt palju aega, sest kihte seljas oli nii palju ja kus seks oli midagi erilist.

*He notices the honey-colored skin of her neck where it vanishes into her dress, the spirals of dark hair escaping from her bun. The way her bodice moulds itself over her  little pointed breasts. His throat constricts with lust. He focuses on his coffee, horrified, embarrassed…
She moves her fingers until they rest lightly against his hand on the table. Even the clock holds its breath. Flora draws her hand away, and they both sit back, looking around the new world they are in
.

Lugesin üllatusega, et Stef Penney ise on agorafoob, st. inimene, kel on foobia suurte avatud pindade ees. Ta kirjutab, et ei suudaks kunagi ise taolistes kohtades käia, aga see ei takista tal oma raamatutes kirjeldamast Gröönimaa jäälagendikke ja laiu avatud veevälju.

Ühel päeval tulin ma töölt koju ja ust avades tundsin tugevat värske kurgi lõhna. Mulle on see alati seostunud kevadega. Raamatus aga räägitakse, mismoodi tuntakse ära jäämägede lähenemine – need pidid lõhnama värske kurgi järgi. Seda tahaks ma küll tunda!

Stef Penney`lt on eesti keeles ilmunud raamat “Huntide hellus”.
Seda ei ole ma veel lugenud, aga varsti-varsti saab loetud.
Ma loodan väga, et “Under a Pole Star” tõlgitakse eesti keelde! Aga kes inglise keeles loeb, siis soovitan kätte võtta ja loodan ,et naudite seda samamoodi kui mina nautisin.

Raamatut oli tore kohalikel jääväljadel pildistamas käia 🙂
Valge jäälagendik sillerdas päikeses ja hiljem tuli tugev tuul. Minu väike Gröönimaa!

 

Jules Verne “Kapten Hatterase seiklused”

Teema 10: Raamat, mida kunagi ammu lugesid ja mis jättis sulle tol hetkel nii vägeva mulje, et mäletad seda emotsiooni tänaseni.
Jules Verne “Kapten Hatterase seiklused” (384lk. Eesti Riiklik Kirjastus)

Verne.jpg
Minu lapsepõlve lemmik õhtujutud olid isa räägitud meremehelood. Ta oli suure kalalaeva vanemtüürimees ja sattus tänu sellele igasugustele meredele. Nii leidus tema juttude hulgas hirmulugusid haikala rünnakutest soojades meredes ujuvatele meestele, laeva kõrval “lupsu” löövatest vaaladest kui ka kaugel põhjas jäätuvast ja jäävangi jäänud laevast.
See viimane võlus mind eriti – külm-külm talv, sillerdav lumi ja jää ning taevas veiklevad virmalised! See külma- ja talvearmastus on minuga siiani. Elu algab, kui lõpeb suvi ja ilmad järjest külmemaks minema hakkavad.

Isa soovitas mul noil ammustel aegadel lugeda sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” ja ma mäletan, et üks põnevamaid raamatuid sarjas oli just see, kus vägev kapten Hatteras seikleb oma meestega käredas Arktika pakases.

NB! Edasi tuleb palju juttu raamatu sisust!

Mis on see emotsioon, mis minus teema pealkirjale vastavalt siiani olemas on?
Ma mäletan, kuidas ma solvusin Hatterase reetnud meremeeste peale! Tookord ei suutnud ma aru saada, mismoodi on võimalik, et mehed lihtsalt kõnnivad oma kapteni juurest minema?
Ma mäletan, kuidas ma lugesin vaimustunult, mismoodi kapten Hatteras hülgenahas suure jääkaru poole roomas ja selle toidu saamiseks maha lasi.
Ma mäletan, kuidas Verne kirjeldas virmalisi ja kuidas ma soovisin, et mina ka neid ükskord näeksin!
Aga eriti eredalt on mul meeles stseen raamatu lõpuosast, kuidas kapten Hatteras, jõudes oma igatsetud põhjapoolusele hulluks läheb ja peaegu et vulkaani kraatrisse kukub. Lapse kujutlusvõime on erakordne ja raamatu lõppu lugedes voolasid mu silme ees laavajõed ning ma nägin sammsammult, mismoodi uhke ja hullunud kapten koos oma truu koeraga vulkaani tippu ronib ning siis kukub!!!
See tunne tuli praegugi raamatu lõpulehekülgi lugedes tagasi.

Viimasel ajal kisub mind jälle külma Gröönimaa raamatute poole. Ma tean juba seda, et Mellville`i lahest on alates juulikuust üsna raske põhjapoole jõuda, sest arktiline talv hakkab pihta ning jää ummistab vett. See teadmine on mul küll sajandivanustest allikatest, nii et võibolla on asi tänapäeval hoopis teisiti 🙂
Tean ka seda, et pimeda ning külmaga on kõige parem skorbuudiravim sidrunimahl (skorbuut tekib C-vitamiini puudusest organismis). Ning seda tean, et kui tahad talvel hüljest püüda, siis tuleb enne jääle minekut siduda oma saapataldade alla paksud jääkarunaha tükid, et hüljes jää alla ei kuuleks, kuidas keegi ülevalpool liigub. Siis tuleb hiirvaikselt hülgeaugu kõrval istuda ning oodata, kuni hüljes hingama tuleb ja siis kiiresti rünnata.
Kui Arktikas laskemoon otsa saab, võib jätta elavhõbedatermomeetri õue, -50C juures jäätub klaasis sees olev elavhõbe ilusaks piklikuks ja väga tugevaks “kuuliks”.

Raamat on aga algusest peale väga huvitav. Juba kapteni salapärane laevale mittilmumine tekitab põnevust ja tema eriline ilmumine tükk maad hiljem, lisab vürtsi veel juurde.
Kui ma lapsena ei mõistnud, miks osa mehi Hatterase plaanide vastu üles tõusis, mässama hakkas ja ta siis alatult reetis, siis nüüd sain asjast aru küll. Ja järeldus: ära kunagi vali endale meeskonda, pakkudes neile raha! Raha peale kohaletulijad on viletsad vennad, kes ilma rahata poleks iialgi end liigutada viitsinud. Vaid need, kes tulevad huvist asja vastu ja jagavad juhi kirge, ning nad on lõpuni su kõrval.

Raamatul on kaks osa. Esimeses on meeskond ja laev “Forward”, teises on kapten Hatterase kõrval veel vaid kolm ustavat meest, lisaks üks jääväljadelt leitud ameerika laeva kapten. Teine osa on põnevam! Siin ei sega Arktika vintsutusi enam jorisev meeskond, siin võideldakse ühise eesmärgi nimel ja seda on nauditav lugeda.

Kapten Hatteras on küll vapper ja erakordne kuju, aga minu meelest oleks selle raamatu pealkiri võinud olla hoopis “Doktor Clawbonny seiklused”. Doktor oli lihtsalt nii tore ja tark ja südamlik tegelane ja suur osa tegevusest keerles just tema ümber.
Pingelises olukorras oli tal alati nali varnast võtta.
Igale küsimusele teadis ta vastust – tema silmaring haaras tõesti tohutult teadmisi.
Kõik hirmsad situatsioonid suutis ta endi kasuks pöörata ja igale hädale leidis ta väljapääsu.
Lisaks räägiti raamatus doktori suu läbi väga palju huvitavatest ilmastikunähtustest.
Näiteks võib väga külmal ööl täiesti selgest taevast lund sadama hakata. Räägitakse päikese ja kuu taradest, mikroskoopiliste seenekeste tõttu punaseks värvunud lumest, maaglisest jääsärast ning muidugi virmalistest ja valgussammastest.

Väga hea raamat oli! Mul on tõsiselt hea meel, et ma selle uuesti läbi lugesin.