Erich Kästner “Veel üks Lotte”

Teema 13: Raamat, mis oli noorpõlves sinu ema või isa lemmik.
Erich Kästner “Veel üks Lotte” (114lk. Eesti Raamat 1971)

000Lotte.jpg

Lihtne oleks olnud valida mõni isa lemmikraamat, sest ta ei väsinud mulle soovitamast kogu “Seiklusjutte maalt ja merelt” sarja. Lisaks veel Winnetou raamatuid ja kui ma vanemaks sain, siis ka “Maailma ja mõnda” sarja.
Aga ma valisin ema lemmiku.
Rääkisime temaga ühel õhtul raamatutest ja tuli välja, et lapse ja noorena ta eriti ei lugenud. Kui ta plikatirtsuna Siberi lastekodust Eestisse tagasi tuli, siis ei osanud ta enam eesti keeles rääkidagi, rääkimata eesti keeles lugemisest. Hiljem oli tädi juures hulga talutöid, mida teha, siis tulid kool ja ülikool.
Nii et tema juturaamatute lugemine algas siis, kui saabusin mina 🙂
Alguses oli palju muinasjutte (minu lemmiklugu lumehane munadest) ja hiljem juturaamatud. Eks ma lugesin ju üldiselt ikka ise, aga kui haigeks jäin, siis oli tore, kui keegi ette luges ja nii saigi meie ühiseks lemmikuks “Veel üks Lotte”.
Ilmselt on seda raamatut kõik lapsepõlves lugenud, nii et sisust vaid niipalju, et kaks täpipealt ühtemoodi tüdrukut kohtuvad suvelaagris. Tuleb välja, et nad on kaksikud, kes on pisikestena ema ja isa vahel ära jagatud. Tüdrukud vahetavad endid ära, nii et seni emaga elanud Lotte läheb peale laagrit isa juurde ja isaga elanud Luise läheb Lottena ema juurde. Mis edasi juhtuma hakkab, saab raamatust lugeda.
Vahva lugu!
Ja väga mõnusas keeles kirja pandud 🙂

1998. aastal tegi Disney sellest raamatust ka filmi, nimeks “The parent trap” (Nagu kaks tilka vett), kus peaosi mängis Lindsay Lohan. Seda filmi sai kordi vaadatud ja kui telekasse tuleb, siis on ikka veel tore üle vaadata 🙂
Sama tore, kui oli täna seda lapsepõlveraamatut lugeda 🙂

Judith Schalansky “Kaelkirjaku kael”

Teema 8: Raamat kirjastuse Tänapäev sarjast “Punane raamat”
Judith Schalansky “Kaelkirjaku kael” (175lk. Tänapäev)

Schalansky_Judith_440.jpg
Inge Lohmark on 55-aastane. Ta on peagi kokkukuivava Ida-Saksa Darwini kooli bioloogiaõpetaja, tõsine, kibestunud ja õnnetu naine.

Peale lugemist tegin pausi, et Inge Lohmarki elu üle mõelda.
Ta armastas oma isa, aga see sai õnnetult surma. Tema ema ei suutnudki ennast kokku võtta ja iga aastaga järjest enam kokku vajudes nõudis üha enam tütre tähelepanu ja koos sellega ka halvakspanu. Ilmselt oli Inge noorena tugev naine, kes suutis enda ja maailmaga toime tulla, ükskõik kui palju valu see talle tegi. Küllap olid tal omad lootused ja ta töötas nende nimel.
Ta kohtus abielumehe Wolfgangiga ja too jättis silmi pilgutamata oma endise pere ja asus Inge juurde. Mees ei tunneks oma esimese pere lapsi ilmselt enam äragi… Ka Ingel oli laps. Tütar Claudia, kes läks algul Californiasse õppima, siis natuke reisima, siis tööle ja nüüd ilmselt ei kavatsegi enam tagasi tulla.
Kogu raamatu vältel jõuab Inge oma mõtetega ikka tütre juurde.
Tuleks ta koju! Ehitaks põlluservale oma maja, ta käiks tütrel külas ja nad jooks terrassil kohvi. Aga tütar ei tule. Saadab emale e-mailiga hoopis enda pulmapildi. Abiellus ühe välismaalasega. Mis värvi silmad sel mehel on? Seda fotolt ei paistagi.
Ja kui ta kord lapsed saab, siis Inge neid ei tunne. Võõrad lapsed, võõral maal.

Wolfgangil on jaanalinnufarm. Ta on kohaliku lehe kuulsus, mees, kelle farmist saab põnevate pealkirjadega laupäevalehe artikleid.
Ongi parem, et mees kogu aeg jalus ei ole. Nad on juba ammu teineteisest võõrdunud. Mees jätab aegajalt oma mustad töötunked naise toolile, et puhtad saada. Tal peavad olema tema rohelised tunked, et jaanalinnud ta ära tunneks. Nägudel need väikese ajuga linnud vahet ei tee.

Koolis olevad lapsed on tulevikuta. Püüad nende tähelepanu võita, aga nende ajud ei jõua lihtsalt järgi. Tüdrukud püüavad esineda, poisid püüavad lolluste hõikamisega tähelepanu võita. Miks nad siin on… Neid ei oota midagi.
Kolleegid on igaüks isekanti imelikud. Direktor peab uhkeid kõnesid ja ei saa aru, kui totralt ja kulunult see kõlab! Inge soovitas tal igakuisete kokkusaamiste alguses tähelepanu võitmiseks püssi lasta ja see mõte läkski käiku. Oh aeg…
Alles poolteist aastat koolis töötanud matemaatikaõpetaja arvab, et teab kõike kõige paremini ja siis veel see õnnetu edvistav Scwanneke…

Inge Lohmark suutis lapsi lõa otsas hoida. Distsipliin, vastastikune teietamine, ei mingit isiklikku kontakti ega südamepuistamist.
“Nimetage liike, mis on välja surnud!”
Tõusis trobikond käekesi.
“Ma mõtlen peale dinosauruste…”
Kohe olid käed jälle all.
Nad ei tea midagi ja nad ei ole suutelised midagi õppima!

Ainuke inimene, kellega Inge läbi sai ja kes temast (ja kellest tema) veidigi hoolis, oli läheduses elav Hans. Pereta, tööta, elas oma majalobudikus koos kass Elisabethiga, kelles oli kaduma läinud koer. Hansuga nad tervitasid ja vahetasid mõned laused. Hansule oli see hädavalik, justkui oleks tal keegi külas käinud. Ja Inge teadis seda ning pakkus mehele iga kord seda paarilauselist rõõmu.

Raamat pakub ka palju bioloogiatunni teadmisi. Inge Lohmark mõtiskleb ja lugeja avardab oma silmaringi. Näiteks lehmade kunstliku viljastamise kohapealt või kalekirjaku kaela ajaloolisest kujunemisest.
Kas te olete sellele mõelnud, et sookured on meil soolinnud, aga kui nad siit ära lendavad, saavad neist oma teises elukohas rannalinnud? Tõeline kaksikelu.
Või sellele, mismoodi Mitšurin suri? Ta kukkus oma aretatud maasikapõõsa otsast alla…

Selline jäik, paindumatu ja empaativõimeta õpetaja oleks ilmselt iga koolilapse vaenlane. Aga kui pikemalt mõtlema hakata, siis on sellest naisest lihtsalt väga kahju.
Inimene, kes ei oota elult mitte midagi, sest ta teab, et midagi ei ole enam tulemas. Kõik tema unistused on paljuski tema enda jäise kesta tõttu purunenud ja nüüd tuleb lihtsalt elada. Loodetavasti nii, et ülejäänud maailm jätab ta rahule ja ajab oma asju.
Küllap tema endaga toime tuleb. Ilma pisarateta.

James Krüss “Timm Thaler ehk müüdud naer”

42/53 Teema: 29 Raamat, mis on kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas
James Krüss “Timm Thaler ehk müüdud naer” (Tänapäev 230lk.)
13138972_1215349355155906_8432936227338097666_n.jpg
Raamat on mitme kooli 5. või 6. klassi kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Mina tahtsin aga lugeda sellepärast, et mulle väga meeldib Tõnis Mägi poolt esitatud “Laul Timmile” Timm Thaleri näidendist. Kahju, et näidendit näha ei saanud!
Aga raamatut sain lugeda ja see oli mõnus ja mõtlemapanev lugemine.
Kes me oleksime ilma naeruta? Kas keegi kujutab ette päeva, kus ta korrakski ei naerata? Vaevalt…
Timm Thaler müüb aga lapsena oma naeru Parun Tarukile. Kui sul on ikka vaja tasuda võõrasema võlg pagariäris, siis sa ju ei mõtle, mis see teeb, kui sa enam naerda ei saa.
Aga – tänu naeru kaotusele sai Timm näha tervet maailma, sai õppida nende hulgas, keda ta oma tavalises elus poleks iialgi kohanud. Ja leidis endale sõbrad terveks eluks.
Nii et vahetevahel pole paha, kui meiega juhtub midagi halba, sest sellest võib sündida midagi väga head.

Werner Fuld “Paganini needus”

Werner Fuld “Paganini needus” (175lk. Olion)
Tõsielu kajastav raamat.

11081436_993639060660271_1643359012240339006_n.jpgSee raamat on mitte niivõrd ilukirjanduslik kuivõrd dokumenteeritud faktide põhjal kirja pandud. St. ei mingeid autoripoolseid kauneid juurdelisatud seiku 🙂 Aga raamat on tõsine. Viiuligeeniuse jumaldamisest ja seljataga kuulujuttude tekitamisest ning levimisest. Näitab hästi inimeste kahepalgelisust – kuidas kõik Paganini kontserditel joovastusse sattusid ja siis seljataga ajalehest loetud ja omavahel levivaid jutte rääkisid. Mehel olevat leping kuradiga, tema viiuli G-keel olevat tehtud tema poolt tapetud naise soolest ja üldse pidi mees ise olema kapjadega kurat.
Kuratliku välimuse andsid talle aga tema iga aastaga üha süvenevad haigused. Tegu oli suurepärase viiuldajaga, kelle elu üks põhieesmärke oli koguda oma andega võimalikult palju raha, et tema väike poeg elus hästi hakkama saaks. Ta teadis, et teda pole siin maailmas pikalt.
Niccolo Paganinist on 2013. aastal vändatud ka film, peaosas praeguse maailma ühe parima viiuldaja, David Garrettiga. “The Devils Violinist”.
Kes soovib vaadata, siis Youtubis on mitmeid katkendeid, näiteks:
https://youtu.be/a66X_Lav_ts

S. Orth ja A. Blinda “Vabandust, me lendasime maandumisrajast üle!”

19/53 Teema 4: Pööraselt naljakas raamat
12733518_1157479610942881_2092180098883675680_n.jpg
S. Orth ja A. Blinda “Vabandust, me lendasime maandumisrajast üle!” (190lk.)
Raamat reisijate ja lennukimeeskonna poolt kirja pandud naljakatest kogemustest lennuki pardal.
Mulle endale ei meeldi lennata. Nii kui rattad maast rebitakse, nii läheb kontroll minu elu üle kellelegi teisele ja see on väga ebameeldiv tunne. Aga minu kõige uhkem lennureis on olnud Tallinnast Stockholmi, kus me olime abikaasaga kahekesi lennukis 😀 Meie kaks, stjuardess ja piloot. Nagu eralennuk!
Niisiis jäi see raamat mul raamatukogu riiulis silma ja tore on, sest see on tõesti naljakas. Kui kujutleda end lennukisse, õhuaukudesse, ebaõnnestunud ja raskete maandumiste keskele, siis on selline huumor lausa hädavajalik!
Mõned näited 🙂
*Turvalisusettekande käigus rääkis stjuardess, mida teha, kui hapnikumaksid klappidest alla kukuvad: “Pange mask endale pähe ja hingake täiesti rahulikult. Kui te reisite koos lapsega, siis pange mask kõigepealt endale pähe ja aidake siis last. Kui te reisite koos kahe lapsega, siis pange palun mask esmalt endale ja siis otsustage, kummal lapsel on suurem tõenäosus ülikool lõpetada, ja pange mask järgmisena pähe talle”.
*Meie tagasilennul Lanzarotelt Münchenisse saavutas lennuk lendamiskõrguse tugevas tuules. Pardal valitses pinev vaikus. Seepärast tundis teine piloot kohustust valjuhääldite kaudu selgitada: “Mu daamid ja härrad, hetkel on meil tugev taganttuul, seepärast lennuk natuke raputab. Aga te ei pea nii kramplikult tooli käetugedest kinni hoidma, lennuki alla kukkudes tulevad need samuti kaasa”.
*Kui me ühel lennul Hamburgist Londonisse olime kümme minutit õhus olnud, hüüdis stjuardess kõigi reisijate nähes akna poole viskudes: “Oi, jumal küll, tiib!!!” Paljud reisijad karjusid ja kõik vahtisid ainiti…täiesti töökorras tiiba. Seepeale ütles stjuardess mikrofoni: “Ma olen seda alati tahtnud teha. Vabandage! Me hakkame hetke pärast jooke serveerima.” Suur osa reisijatest tellis alkoholi.
*Üks American Airlinesi piloot andis korralduse kõik elektroonilised seadmed enne lennuki õhkutõusmist välja lülitada: “Nii, rahvas, me oleme stardiks valmis. Mul oleks vaja, et te kõik oma mustsõstrad, maasikad ja mustikad välja lülitaksite!”.
Ja samas vaimus terve raamat

Heinrich Böll “Iiri päevik”

14/53 Teema 31: “Loomingu raamatukogus” ilmunud raamat
12705211_1150495204974655_1339184880680652009_n
Heinrich Böll “Iiri päevik” (78lk.)
Ma mäletan Bölli raamatuid ülikooliajast. Tema suurepärane jutustamisoskus meeldis mulle tol ajal ja on tore, et teda on ka Loomingu Raamatukogus välja antud.
See lugu on Bölli reisist Iirimaale. Ta kirjeldab laevasõitu, linna, mis näeb välja kui inimasula skelett, vihmasadu. Ilusat rohelist Iirimaad, kus ei kasvatata säravrohelist salatit, vaid mis on rohekashall ja turbatoonides.
Böll kirjutab vihmase päeva kohta:
“Nii palju kui leidub halle toone musta ja valge vahel, olid kõik endale taevast oma pilvekese välja otsinud, taevast kattis nagu otsatu halluse sulestik. Vihm on siin absoluutne, tore ja kohutav. Seda vihma halvaks ilmaks kutsuda on niisama sobimatu nagu kõrvetavat päikesepaistet ilusaks ilmaks nimetada.”
See on üks lühike aga väga kaunilt kirja pandud raamatuke, mis pakub Iirimaast toredaid, üksildase ja kummalise koha pildikesi.

Thomas Hettche “Isade armastus”

Thomas Hettche “Isade armastus” – Raamat, mille valisin tema kaane järgi.
10999805_991888650835312_7144251500390870411_n.jpg
Ma armastan tuletorne Stiilsed plikajalad lisasid pildile vürtsi.
Aga raamat oli mõtlemapanev ja kurb!
Isast, kes on seadusega ilma jäetud igasugusest õigusest osaleda oma tütre elus (sest nad ei olnud tütre emaga kunagi abielus olnud). Kõik tema kohtumised oma praeguseks hetkeks teismelise tütrega sünnivad lapse ema armust ja seda ei ole palju. Igal moel püüab ema isale kohta kätte näidata ja tütre nägemist võimalikult vaevarikkaks muuta. Et laps sellepärast haiget saab, see ema ei huvita.
Nii kujunebki olukord, kus mees vihkab naist ja armastab tütart, kellega ta on võõraks jäänud. Kõik 13 aasta jooksul kogunenud pinged kuhjuvad.
Raamatu sündmused leiavad aset Sylti saarel, kus mees lapsena oma emaga suvevaheagu veetis. On aastavahetuse aeg, saabub tugev torm, isa ja tütar jagavad maja koos isa noorepõlvearmastuse perega. Asjad kisuvad käest.
Huvitav lugemine, kurb lugemine, mõtlemapanev lugemine.
Täiskasvanud ei tohi teineteisele kätte maksta läbi oma laste!