Ewald Arenz “Suur suvi”

Ewald Arenz “Suur suvi” (238lk. Varrak)

See raamat ongi üks suur suvi!
Iga reaga, mida ma lugesin, meenusid mulle lapsepõlve suved. See tunne, kui kool sai läbi, tunnistused olid käes, ees ootas vabadus! Suve lõhn, tuul puuvõrades, õitsevad lilled, sõbrad, kellega terve suvi sai ringi jookstud, sõidetud, ette võetud asju, mida vanemad keelasid teha.
Sellist vabadusetunnet, mis koolivaheaegadel oli, ei ole võimalik enam kunagi tunda. Kui siis ehk selliseid raamatuid lugedes, mis lõhnad ja maitsed ja varajased päikesetõusud meelde tuletab.
Võrratu raamat!
Tagakaanel on kirjelduses sõna “õnnestavalt”. Seda see raamat teebki.

Frieder, Alma, Johann ja Beate – neli noort, neli sõpra suures suves.
Friederil õnnestub jääda suvetööle ja ta peab loobuma perepuhkusest. Poiss peab kolima suvekuudeks vanaema ja vanaisa juurde ning õppima, õppima… Vanaisa on karm tohtrihärra, vanaema on armas kunstnik. Esialgsest pelgusest tuksiläinud suve ees, saab võimalus kõiki oma lähedasi tundma õppida hoopis teistsuguste nurkade alt kui senini.
Tuleb üllatusi, hirmu, armastust ja leina.
Kui palju mahub mõnesse suvekuusse!
Väikesed kursiivis vahelõigud, mille tegevus toimub siis, kui Frieder on juba vana mees, lisavad loole omajagu kripeldust, sest kogu noorpõlve lugu saab selgeks alles siis, kui viimane kaldkirjas lõik saab läbi loetud.

Suurepärane raamat gümnaasiuminoortele.
Suurepärane raamat täiskasvanutele, et meenutada enda koolivaheaegu.
Siin saab küll öelda, et kahju, et see raamat nii lühike oli!

Sebastian Fitzek “Hingemurdja”

 (246lk. Eesti Raamat)

Raamat nagu hullumaja, kus kirjutatakse hullumajas olevatest mittehulludest, kes on tunduvalt hullemad kui hullud ise oleksid. Lisaks kuhjaga võikaid veriseid stseene, mille otstarbekust ma tabada ei suutnud. Võibolla sellepärast, et lugesin seda lumetormi ajal toimuva tegevusega raamatut siis, kui meil Eestimaal oli 30C kuuma ja puuoks ka ei liikunud. Väga vale ajastatus!

Raamatu idee oli aga huvitav. Hingemurdja, kes oma ohvreid ei tapa, vaid teeb nendega midagi, mis nihutab naised justkui poolunne. Ei ole elus, ei ole surnud. Ohvrid ise ei saa aga enda seisukorrast aru, ning neile tundub, et nad suhtlevad teistega täiesti normaalselt. Kujutasin ette, mismoodi Jose Saramago sellise raamatu kirjutanud oleks ja nautisin lugemise pausidel neid pildikesi, mida tema oleks ehk lugejani toonud. (Kes tahab tõelist kõhedikku lugeda, siis “Pimedus” on midagi väga head ja väga hirmsat just sel teemal.)

Teine liin tutvustab meile ülikooliprofessorit ning tema katsealuseid, kes justkui loevad toimikust seda, mida meie loeme hullumajas toimuvat.

Ma pean ütlema, et see oli üks segasemaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Vahepeal ei saanud enam aru, kes keda mööda pimedaid koridore taga ajab ja kelle eest peategelane põgeneb. Hea klaustrofoobia tekitaja, sest üksildane suletud hoone, maailmast äralõigatus, kinnised uksed ja liftid ning kõik muu on täiesti olemas.
Kui nüüd mõelda, siis oli ikka jube küll, aga see sillerdav suvi mu ümber vajutas oma päikselise pitseri karmile raamatule ja muutis kogu loo mu jaoks “meh” elamuseks. See raamat tuleks tõepoolest mingil talvisel ajal uuesti lugemisse võtta, et olukorda sisse elada.
Fitzeki esimene raamat, mis eesti keeles ilmus, “Ära lõigatud”, oli ometi päris hea ja karm lugemine ning seal olid võikad stseenid justkui ka õigustatud ja omal kohal.

Raamatu kaanel on kirjad: krimiraamat ja psühhopõnevik. Tegu on tõesti psühholoogilise põnevikuga, mitte kriminaalromaaniga.

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos “Ära lõigatud”

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos “Ära lõigatud” (351lk. Helios)

See raamat jõudis minuni juba tükk aega tagasi, hakkasin hooga lugema, aga esimene kolmandik raamatust ning sündmused päriselus mõjusid koos nii vapustavalt, et raamat pidi taanduma ja ootama oma aega.
See aeg saabus nüüd ja mulje loetust on ikkagi täiesti vapustav.
Selline jäisel hommikul märja külma kaltsuga valusasti vastu nägu saamise mulje.
Külm, valus.
Väga hea lugemine.
Väga mõtlemapanev lugemine, kui alustad raamatut 3. ja 349. leheküljel olevate tõsielusündmuste lõigukestega ja siis, nende valguses, loed kogu ülejäänud raamatu. Siis ei ole see enam tavaline räige ja verest nõretav krimilugu, mis tõmbaks kaameks ka paksunahalise nordic noiri fänni, siis on see veel räigem ja verest nõretavam lugu, täis valu ja musta masendust ja lootusetust.
Sest sellised asjad juhtuvad päriselt.
Selliste inimeste puhul ütlevad nende naabrid teleuudistes: “Mõelda vaid, ta oli nii vaikne ja tasane mees!”

Väga hea kaanekujundus. Õiges valguses jookseb mööda teie laual lebava raamatu kaant veretilk ja paneb võpatama.

Raamat, mida ma ei saanud lugeda voodis enne magamajäämist, sest kuskilt jookseb piir nende raamatute vahel, mida ma võtan voodisse kaasa ja nende vahel, mida mitte. See raamat on siiani ainus, mis jääb teisele poole seda piiri. Voodiga 2 meetrit vahet.

Aitäh, kirjastus Helios, selle lugemiselamuse eest!
Pildist: kõik jäid terveks, värvi nimi on “Christmas red”.

Uwe Laub “Torm”

Lugemise väljakutse 2019
Teema 51: Raamat, mis räägib elu pahupoolest
Uwe Laub “Torm” (382lk. Ühinenud Ajakirjad)

Teaduspõnevik. Kliimapõnevik. Kuigi ilukirjanduslikus võtmes, räägitakse palju juba praeguseks juhtunud kliimakatastroofidest ning inimese võimest kliimat mõjutada – hajutada pilvi, suunata tornaadosid jne.
Aga selline loodusega mängimine võib minna ülekäte ja kui kurjad jõud vastava tehnika enda kätte saavad, siis ei pruugi me oma ilmast enam eluga välja tulla.

Raamatu alguses on peatükid juhtumitest erinevates maailma nurkades – ärakadunud järv, suurte miinuskraadide asemel palavus, mittemillestki tekkinud tornaadod, rusikasuurused raheterad – ja kui sissejuhatus asja tõsidusse on tehtud, jõutakse selleni, mis kogu seda hävingut põhjustab. Õigemini kes, sest maailmas juhtuva kurja taga on ikka rahakas geenius.

NB! Puudutan natuke ka raamatu lõppu, sest ei saa oma nördimust kirjapanemata jätta!
Mulle meeldisid tormide tekkimise, pärismaailmas olemasoleva tehnika ning juhtumite kirjeldused ja see, kuidas päriselu ja fantaasialend kokku oli viidud. Mulle meeldis ka häkkerist ilmapoiss ja tegelikult ka kurjami visioon, mismoodi tema Musta Draakoni vallapäästmisega oma kodumaale kasu toob. Ohtu oli, pinget oli.
Aga mulle ei meeldinud kurva lapsepõlvega sekretärineiu, kellest raamatu lõpus sai lausa uskumatu kangelanna. See lõpp!?! Täielik Hollywood! Niisugune emalõvi, kes peaaegu paljaste kätega peatab ohtliku palgamõrtsuka. Milleks see lapseröövi teema sinna üldse sisse toodi? Pähh, autor rikkus nende viimaste peatükkidega kogu loo.
See on minu arvamus, ilmselt on palju neid, kellele selline tuhkatriinust sündinud superkangelanna vägagi meeltmööda on.

Teeme niimoodi, et ma hindan eraldi raamatu kliimaosa ja püüan selle Hollywoodi sealt lõpust üldse ära unustada. Ja see uurimisasutuste töö ning katastroofi mõistapüüdmine olid päris huvitavad.
Nüüd loeks hea meelega mõnd sellist teaduspõnevikku, kus keskendutaksegi ainult probleemile endale. Ilma moosise happy endita.

*Kas te näete seda siin, agent Deckard? See on silmaseina tsükliline uusmoodustis. Sel juhul tugevnevad välimised spiraalsed osad ja moodustuvad orkaani sees teise rõnga koos tugeva äikesega.
…
Nad olid rasketest tihedatest pilvekardinatest moodustunud hiigelsuure korstna sees. Valitses tuulevaikus. Ülevalt sinisest taevast saatis päike kiiri läbi ümmarguse silma, nende all oli meri nii rahulik, nagu oleks tegu kuldkalakeste tiigi, mitte Atlandi ookeaniga. Hingematvalt kaunis.
Vaid mõne minuti pärast paiskas jõhker tõuge ta tegelikkusesse tagasi. Nad sisenesid teisele poole silmaseina. Vihm, rahe, rajuiilid.

Werner Bergengruen „Poplavkin ja teised jutud“

Werner Bergengruen „Poplavkin ja teised jutud“ (56lk. Kultuurileht)
Tõlge Mati Sirkel, 2019.a.

Ma pole jupp aega ühtegi LR-i sarjas ilmunud raamatut kätte võtnud ja läbi lugenud, aga see siin pani mõtlema, et võiks ikka tihemini lugeda küll. Sest see raamat on täpselt sellises stiilis, mis mulle nii väga meeldib! Nagu üks 19. sajandi venelane ise kirjutaks – ausalt, julgelt, häbi ja pettumusi rängalt üle elades ja allaneelates.
Raamatukese esimene lugu, Poplavkin, on kindlasti mu lemmik ja jääb veel pikaks ajaks meelde. Sellest oleks saanud kena keskmise pikkusega romaani kirjutada! Kuigi loo algus kulges armsasti, ütles minu liigne fantaasia kuskil keskel, et siit head nahka ei tule ja nii ta ka läks. Täitsa rumal situatsioon, millesse vaene Alaskal elav Poplavkin oma “kirja teel tellitud pruudiga” sattus, oleks saanud väga heaks ja hullupööra naljakaks raamatuks! Kujutasin seda lugu Vladimir Voinovitši sule läbi kirjapanduna ja mugistasin omaette naerda.
Siiralt kahju muidugi asjaosalistest endist. 
Teised lood olid ka toredakesed, eriti tubli oli rikas vanahärra, kes oma rahanäljas sugulased pika ninaga jättis. Aga ilmselt ei jää nad kauaks meelde. Ühe lehekülje pikkused lookesed ei vaja erilist süvenemist, tuhisevad silmadest sisse, ajukäärdude vahelt läbi ja kõrvadest välja, et teha ruumi hoopis pikematele ja paksematele kirjatükkidele.

Rita Falk “Talvekartulikneedlid”

Rita Falk “Talvekartulikneedlid” (237lk. Tänapäev)

Provintsikriminull on kaanele kirjutatud. Minu meelest oli tegu kriminaalsete sugemetega provintsihuumoriga, kus autorist naisterahvas on end väga mõnusalt meessoost külapolitseiniku nahka sättinud ja ühe lennuka ning naljaka loo kirja pannud. Sulejooks on Rita Falkil hea, raamat lausa lendab käes ja hea on teada, et Franz tegutseb tegelikult terves raamatusarjas, ning see on neist alles esimene. Loodetavasti jõuavad nad kõik ka eesti keelde!

Franz on külapolitseinik, kes endale sealaudast elamist ehitab. Tal on kurt vanaema –
käbe mutt, keda kogu küla austab (ja kardab), biitlite fännist papa (isa), kelle kuulmine on küll korras, aga kel sellegipoolest biitlid karjuvad nii, et terve maja ja õu heliseb, lollakas raamatupoodnikust vend Leopold, kes käib endale Rumeeniast ja Taist naisi toomas ja väga normaalne koer Ludwig.
Üllataval kombel ei jää see küla kuidagi alla Midsomerile, sest toimub lausa nelikmõrv, küll on aga Franzi uurimismeetodid hoopis teistsugused kui Barnabil. Franz nimelt ei pinguta eriti, õhtune õlu kahtlusalusega ja korralik söömaaeg on palju tähtsamad. Seega on raamatus kuhjaga nalja ning natuke mõrvauurimist ka.
Muhe lugemine! Lehitsesin raamatupoes toreda kaanepildi pärast ja esimene lehekülg mõjus juba nii, et kaasa ma ta sealt võtsin. Täielik emotsiooniost ja ei kahetse grammigi! Eile oli tänu sellele raamatule igati mõnus puhkepäev.

*Külla saabub erakordselt kena näitsik koos pisikese koerapunniga:
“Algul arvasin, et tegu on ühepäevaturistiga, kes tahab korraks linnast välja saada ja oma väikesele penile näidata, et kusta saab ka mujale kui vastu laternaposte.”

*Lihuniku juures:
“”On need vorsid ikka värsked?”
“Enam värskemad ei saa olla. Emis kärvas alles täna hommikul veremürgitusse, sai maksatsirroosi.””

*Vanaema ostab endale lasteosakonnast uue jope.
Sõidame koju. Vanaema pakib jope lahti ja poeb sisse. See istub nagu valatult, on musta värvi ja selle seljal on oražide tähtedega kiri “Big girls have more fun!”.
Halastaja taevas!
Aga vanaema ju inglise keelt ei oska.

*Tuleb tunnistada, et jalgpalli mängida ta oskab. Peaaegu iga löök läks väravasse. Kuigi mõnikord valesse. … Peale poolaega võib kihla vedada, et Hans lööb oma väravasse. Ta ei suutnud lihtsalt meeles hoida, et pärast poolaega vahetatakse väravaid.
Nagu öeldud, pole ta kunagi olnud kõige kirkam kriit. Aga ühel hetkel kogunesid Rot-Weissi fännid oma värava taha ja iga kord, kui Hans sinnapoole jooksu pistis, karjusid: “Ei!”
Siis sai Hans viimaks aru.

Ja nii edasi, samas vaimus kogu raamat!
Väga mõnus naerutaja 😀
Ja raamatu lõpus on veel mitmeid häid saksapäraseid retsepte ka.
PS: kringlirosinaid võiks enne kringlisse panekut leotada näiteks pihlakaveinis!

Dora Heldt “Puhkus papaga”

Dora Heldt “Puhkus papaga” (240lk. Varraku sarjast “Varraku ajaviiteromaan”)

Kõigile Hendriku ja Owe fännidele!
Aga ka kõigile, kes armastavad lõbusaid ja lahedaid suvelugusid koos ekstsentrikutest lõngapoeomanikest vanaprouade, seitsmekümbiste vanameeste bandede (kes on liiga palju krimkasid vaadanud), neljakümbiste naiste suveromansside ning võimalike kaunisilmsete mehelike abielurikkujatega.
Siin on seda kõike!

Lugu algab sellega kuidas Christine sätib end saarele puhkust veetma, et aidata sõbranna Marleenil restorani renoveerida. Asjaolude kokkulangemise tõttu tuleb tal kaasa võtta ka oma papa – 75, hästi kõbus ja hea organisaator.
Christine ootab perroonil rongi papa Heinziga. Rong hilineb, Christine joob liiga palju Cocat ja kui isa lõpuks saabub, jätab tütar ta perroonile kohvrivalvesse, et ruttu kempsus käia. Tagasi tulles näeb ta papa kohvrit, seal ümber ärevaid politseinikke ja eemal pingil istub hotdogi sööv papa Heinz, kes kogu hooguvõtvat segadust suure huviga jälgib. 🤣

See on algus. Edasi kujutage ette, mis saab, kui Heinz ehitustööde koordineerimise oma kätte võtab, prouadele end kui parimat saaregiidi tutvustab, jälitustegevust organiseerib ning oma tütre armuelu korraldab.

See on täiesti suurepärane, lihtne ja naljakas suvelugemine! Küll oli kahju, et raamat poole paksem ei olnud, aga lähemal uurimisel selgus, et see on tegelikult viieosalise sarja kolmas raamat. 😲
Eesti keeles on seda lausa 2x välja antud. Ülejäänud osad on olemas saksa ja inglise keeles. Õnneks ei sega 1. ja 2. osa puudumine kolmanda lugemist.

Kaanepildile on vist sattunud keegi suvitaja saarelt, kellest raamatus juttu ei olnud …

Calia Read „Figure eight“

Teema 2. Raamat, mille pealkirjas on number 8 või 18 (2018 auks)

Calia Read „Figure eight“ (319lk. Kindle)

 

Mulle meeldivad raamatud, kus on kaks lõppu! Mitte kaks erinevat, vaid raamat lõpeks justkui kaks korda järjest. Siis kui eelviimases peatükis tulevad kõik saladused ilmsiks ja lugeja on saanud mitu korda oh ja ah teha, viimases peatükis justkui maha rahunenud ja siis äkki tuleb viimane lehekülg, viimane lõik ja … Loed selle läbi ja jääd kangestunult lõpupunkti vaatama. Et nii ta siis nüüd lõppeski! Kõik oli justkui lahti seletatud, lõpetatud, elud läksid edasi ja siis, kõige lõpuks … 😲 Kuidas nii? Miks?!

 

Calia Readilt on eesti keeles ilmunud raamat “Haruta mind lahti”. “Figure eight” on aga tema kõige uuem, 2017. aastal ilmunud lugu.

 

Selah, noor ja edukas kooliõpetaja, saab teada, et tema emaga on kehvad lood – ema unustab asju, mälu veab alt. Ta on sattunud mitu korda tänavale hulkuma ja sealt edasi haiglasse.

Selah jätab oma töö ja kolib tagasi koju, et ema eest hoolt kanda. Asi pole aga kuigi lihtne – ta peab väikelinnas uue töö leidma ja samal ajal ema eest hoolitsema. Töid aga pole ja pangaarve jääb aina kõhnemaks.

Samal ajal kohtub Selah internetis kirjanike klubis Jacksoniga. Mees on tore, täpselt selline, nagu ta on igatsenud. Nad peavad pikki e-maili vestlusi, saadavad sõnumeid, räägivad tunde telefonis ja lõpuks kohtuvad. Kõik on suurepärane, samas räägivad KÕIK Selahi lähedased, et ole ettevaatlik, sa ei tea ju, kes Jackson tegelikult on.

 

Siis tuleb selle raamatu parim osa – teine kohting ja see toimub raamatupoes!

 

*”Reading is magic and anyone who tells you differently is either one of two things: insane or illiterate. Everyone has a book meant just for them. Think about it: out there, someone is writing a book just for you.”

 

*”Bookstores are at the top of the list of places that calm me. It doesn`t have to be certain bookstore. I love them all the same. Whenever I step through the front doors, I feel the tension release from my body with every breath I take. My steps become lighter. I can think more clearly. I`m just a happier person all around.”

 

Kõik hakkab justkui tõusvas joones kulgema, aga siis jätab Jackson Selahi kirjadele vastamata. Ei helista. Ei võta toru.

Ja siis, ühel hommikul, kaob Selahi ema.

Ning üle tänava, tühja majja, on kolinud kummaline üksik mees.

 

Kogu aeg jookseb raamatus põhiloo kõrval veel kaks liini. Ühes tehakse telesaadet Selahi tragöödiast, intervjueeritakse talle lähedasi inimesi.

Teises loos räägib Selahi “number eight”, tema igavene kaaslane – kui number kaheksa pikali lükata, saame igaviku märgi – kuidas ta naist jälgib ja talle kingitusi teeb.

Kokkuvõttes üks huvitav lugemine. Aegajalt tundus, et oleks saanud ka lühemalt, aga lõpp kompenseeris ka ajutise venimise.

Mul on hea meel, et ma seda 8-raamatut pikemalt otsisin ja selle leidsin!

Erich Kästner “Veel üks Lotte”

Teema 13: Raamat, mis oli noorpõlves sinu ema või isa lemmik.
Erich Kästner “Veel üks Lotte” (114lk. Eesti Raamat 1971)

Lihtne oleks olnud valida mõni isa lemmikraamat, sest ta ei väsinud mulle soovitamast kogu “Seiklusjutte maalt ja merelt” sarja. Lisaks veel Winnetou raamatuid ja kui ma vanemaks sain, siis ka “Maailma ja mõnda” sarja.
Aga ma valisin ema lemmiku.
Rääkisime temaga ühel õhtul raamatutest ja tuli välja, et lapse ja noorena ta eriti ei lugenud. Kui ta plikatirtsuna Siberi lastekodust Eestisse tagasi tuli, siis ei osanud ta enam eesti keeles rääkidagi, rääkimata eesti keeles lugemisest. Hiljem oli tädi juures hulga talutöid, mida teha, siis tulid kool ja ülikool.
Nii et tema juturaamatute lugemine algas siis, kui saabusin mina 🙂
Alguses oli palju muinasjutte (minu lemmiklugu lumehane munadest) ja hiljem juturaamatud. Eks ma lugesin ju üldiselt ikka ise, aga kui haigeks jäin, siis oli tore, kui keegi ette luges ja nii saigi meie ühiseks lemmikuks “Veel üks Lotte”.
Ilmselt on seda raamatut kõik lapsepõlves lugenud, nii et sisust vaid niipalju, et kaks täpipealt ühtemoodi tüdrukut kohtuvad suvelaagris. Tuleb välja, et nad on kaksikud, kes on pisikestena ema ja isa vahel ära jagatud. Tüdrukud vahetavad endid ära, nii et seni emaga elanud Lotte läheb peale laagrit isa juurde ja isaga elanud Luise läheb Lottena ema juurde. Mis edasi juhtuma hakkab, saab raamatust lugeda.
Vahva lugu!
Ja väga mõnusas keeles kirja pandud 🙂

1998. aastal tegi Disney sellest raamatust ka filmi, nimeks “The parent trap” (Nagu kaks tilka vett), kus peaosi mängis Lindsay Lohan. Seda filmi sai kordi vaadatud ja kui telekasse tuleb, siis on ikka veel tore üle vaadata 🙂
Sama tore, kui oli täna seda lapsepõlveraamatut lugeda 🙂

Judith Schalansky “Kaelkirjaku kael”

Teema 8: Raamat kirjastuse Tänapäev sarjast “Punane raamat”
Judith Schalansky “Kaelkirjaku kael” (175lk. Tänapäev)

Inge Lohmark on 55-aastane. Ta on peagi kokkukuivava Ida-Saksa Darwini kooli bioloogiaõpetaja, tõsine, kibestunud ja õnnetu naine.

Peale lugemist tegin pausi, et Inge Lohmarki elu üle mõelda.
Ta armastas oma isa, aga see sai õnnetult surma. Tema ema ei suutnudki ennast kokku võtta ja iga aastaga järjest enam kokku vajudes nõudis üha enam tütre tähelepanu ja koos sellega ka halvakspanu. Ilmselt oli Inge noorena tugev naine, kes suutis enda ja maailmaga toime tulla, ükskõik kui palju valu see talle tegi. Küllap olid tal omad lootused ja ta töötas nende nimel.
Ta kohtus abielumehe Wolfgangiga ja too jättis silmi pilgutamata oma endise pere ja asus Inge juurde. Mees ei tunneks oma esimese pere lapsi ilmselt enam äragi… Ka Ingel oli laps. Tütar Claudia, kes läks algul Californiasse õppima, siis natuke reisima, siis tööle ja nüüd ilmselt ei kavatsegi enam tagasi tulla.
Kogu raamatu vältel jõuab Inge oma mõtetega ikka tütre juurde.
Tuleks ta koju! Ehitaks põlluservale oma maja, ta käiks tütrel külas ja nad jooks terrassil kohvi. Aga tütar ei tule. Saadab emale e-mailiga hoopis enda pulmapildi. Abiellus ühe välismaalasega. Mis värvi silmad sel mehel on? Seda fotolt ei paistagi.
Ja kui ta kord lapsed saab, siis Inge neid ei tunne. Võõrad lapsed, võõral maal.

Wolfgangil on jaanalinnufarm. Ta on kohaliku lehe kuulsus, mees, kelle farmist saab põnevate pealkirjadega laupäevalehe artikleid.
Ongi parem, et mees kogu aeg jalus ei ole. Nad on juba ammu teineteisest võõrdunud. Mees jätab aegajalt oma mustad töötunked naise toolile, et puhtad saada. Tal peavad olema tema rohelised tunked, et jaanalinnud ta ära tunneks. Nägudel need väikese ajuga linnud vahet ei tee.

Koolis olevad lapsed on tulevikuta. Püüad nende tähelepanu võita, aga nende ajud ei jõua lihtsalt järgi. Tüdrukud püüavad esineda, poisid püüavad lolluste hõikamisega tähelepanu võita. Miks nad siin on… Neid ei oota midagi.
Kolleegid on igaüks isekanti imelikud. Direktor peab uhkeid kõnesid ja ei saa aru, kui totralt ja kulunult see kõlab! Inge soovitas tal igakuisete kokkusaamiste alguses tähelepanu võitmiseks püssi lasta ja see mõte läkski käiku. Oh aeg…
Alles poolteist aastat koolis töötanud matemaatikaõpetaja arvab, et teab kõike kõige paremini ja siis veel see õnnetu edvistav Scwanneke…

Inge Lohmark suutis lapsi lõa otsas hoida. Distsipliin, vastastikune teietamine, ei mingit isiklikku kontakti ega südamepuistamist.
“Nimetage liike, mis on välja surnud!”
Tõusis trobikond käekesi.
“Ma mõtlen peale dinosauruste…”
Kohe olid käed jälle all.
Nad ei tea midagi ja nad ei ole suutelised midagi õppima!

Ainuke inimene, kellega Inge läbi sai ja kes temast (ja kellest tema) veidigi hoolis, oli läheduses elav Hans. Pereta, tööta, elas oma majalobudikus koos kass Elisabethiga, kelles oli kaduma läinud koer. Hansuga nad tervitasid ja vahetasid mõned laused. Hansule oli see hädavalik, justkui oleks tal keegi külas käinud. Ja Inge teadis seda ning pakkus mehele iga kord seda paarilauselist rõõmu.

Raamat pakub ka palju bioloogiatunni teadmisi. Inge Lohmark mõtiskleb ja lugeja avardab oma silmaringi. Näiteks lehmade kunstliku viljastamise kohapealt või kalekirjaku kaela ajaloolisest kujunemisest.
Kas te olete sellele mõelnud, et sookured on meil soolinnud, aga kui nad siit ära lendavad, saavad neist oma teises elukohas rannalinnud? Tõeline kaksikelu.
Või sellele, mismoodi Mitšurin suri? Ta kukkus oma aretatud maasikapõõsa otsast alla…

Selline jäik, paindumatu ja empaativõimeta õpetaja oleks ilmselt iga koolilapse vaenlane. Aga kui pikemalt mõtlema hakata, siis on sellest naisest lihtsalt väga kahju.
Inimene, kes ei oota elult mitte midagi, sest ta teab, et midagi ei ole enam tulemas. Kõik tema unistused on paljuski tema enda jäise kesta tõttu purunenud ja nüüd tuleb lihtsalt elada. Loodetavasti nii, et ülejäänud maailm jätab ta rahule ja ajab oma asju.
Küllap tema endaga toime tuleb. Ilma pisarateta.